Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud)

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 1/4/2013, 22:34

VII osa

Ma olin seal pikka aega ja mulle ei meeldinud see üldse. Mäletan, kuidas vihkasin kõiki seal olevaid inimesi, sest mitte keegi ei uskunud mind. Nad pidasid seda kõike mu vaimusünnituseks. No kuulge - ma olin ikka väga ikka aega kadunud ja nüüd näen hallutsinatsioone. Midagi pidi ju juhtuma.

Mõned päevad mu psühholoog ei käinud. See ärkatas kerget kahtlust, sest muidu oli ta alati täpsel kellaajal käinud, minuga pool tundi vestelnud ja siis lahkunud. Seda iga päev.

Varsti tuli minu juurde üks arstidest ja teatas, et nüüd on mul uus psühholoog. Mäletan, kuidas kirusin seda, et vana ära läks. Olin teda just natuke rohkem usaldama hakanud. Kuid kui ma oma uut psühholoogi nägin, mõistsin, et olen segatud suurematesse saladste sügavustesse, kui lihtsalt inimrööv. See mees oli siin. Ma nägin teda läbi klaasi. Ta oli siin ja ma olin jahmunud, hirmul ja segaduses. Minu röövija hakkas minu psühholoogiks.

Ma mäletan, kuidas hakkasin karjuma, et tema oli see, kes minuga seda kõike tegi, kuid mulle süstiti seekordki midagi kätte. Tuikusin aeglaselt voodile, sisemus ikka veel viha täis. Minu uus "psühholoog" naeratas mulle ja tervitas end. Ta väitis, et on dr. Carri, kuid ma ju teadsin. Mul polnud sel hetkel veel aimugi, mis edasi saab, miks ta siin on ja minu nõustajat teeskleb.

Ma ei rääkinud talle midagi. Korrutasin pidevalt, et ta ju teab, mis juhtus. Nähvasin ka päris mitu korda sellest, kuidas ta Kristinit piinas. Esimese korraga, kui Krissut mainisin, kohkus ta silmnähtavalt. Tunnetasin korra tema näol hirmu, kuid ta tuli sellega väga hästi toime. Ma ei tea, mida "dr. Carri" oli teinud, kuid teda ei määratud minu juurest ära teise patsiendi juurde, kuigi ma ei öelnud, ei rääkinud ju midagi. Ta lihtsalt tuli iga päev, võidurõõmus naeratus näol.

Ma kartsin jälle. Minu röövel viibis minuga iga päev samas ruumis, küsides painavaid küsimusi juhtunu kohta. Hakkasin juba vahepeal kahtlema, et see on röövli kaksikvend, kuid see mõte hajus peale teatud vahejuhtumit. Me istusime Carriga voodiäärel ja ta pidas mulle
küsimusteloengut, kui ma järsku pomisesin: "Ma tean, kes sa oled. Ma tean, mida sa Kristiniga tegid, Kkardo." Rõhutasin Kardo ees olevaid k-tähti. Ta jahmus selle nime peale päris korralikult. Nii nagu mina, teadis ka tema, et need vestlused sellel leheküljel on alles.

Kui ma saaksin arvutisse, oleks ta peos. Ma teadsin juba siis, et see, mis minuga juhtus, pole veel läbi. See oli küll inimrööv, aga selles oli midagi sügavamat peidus. Mu röövel tuli minuga kohtuma ja ta teadis, et ma võin ta iga hetk paljastada. Ma ei teadnud, miks ta seda tegi ja mis minust edasi saab. Korrutasin endale lõpmatult, et siit ei saa mind varastada. Siin ma olen kaitstud, kinnitasin mõtteis.

See kestis kaks nädalat. Ta tuli, rääkis ja siis lahkus koos minu sõimu-ja ähvaruslausetega. Ma nägin ka Kristinit. Tema ilusad juuksed lehvisid olematus tuules ja ta nägi tõesti kaunis välja. Kuid tema huuled liikusid süüdistavalt ja aina sosistasid mu nime. Ma ei tea miks pidin selliseid kujutluspilte nägema. See ei olnud loogiline. Ma teadsin, et ega hallutsinatsioonid ei ole ka loogilised, kuid ikkagi.

Kuid peale kahte nädalat midagi muutus. "Dr. Carri" otsustas, et viib mu välja. Seda kuuldes jättis mu süda mitu lööki vahele. Muidugi pidid turvamehed kaasa tulema ja ega ka arstidele see ei meeldinud, kuid röövel korrutas, et ma pean välja saama. Mul polnud tol hetkel aimugi, mida ta teha kavatseb. Kõige rohkem ma kartsin. Hirm halvas kogu mu keha. Ma tegin endale vägagi selgeks, et minu ähvardused peaksid teda innustama minu surmamisele.

Selle sama päeva õhtul, kui olin jubedast plaanist teada saanud, kutsusin ühe arstidest enda juurde. Mäletan tema malbet häält ja ka seda kuidas ma sosistasin, et ma keeldun minemast. Et ma ei lähe välja, et ma jään siia. Arst vaid noogutas kergelt ja läks tagasi teiste juurde.

Kogu mu lootus oli temal. Ja kuigi mul siin hullumajas ei meeldinud, eelistasin seda vägagi oma röövliga koos olemisele õues, kus ta võib teha, mida soovib.

Selle osa kohta - tuli lühike.. Jamh. Ja kirjavigu võib ka olla. Lugesin küll jutu läbi, kuid vbla ei pannud köike tähele. Aitäh lugejatele ^^

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 2/4/2013, 18:38

No comments

Väga meeldis ja ootan uut osa!

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 2/4/2013, 20:51

Mõned vead olid jah, aga muidu oli super.
Väga põnevad osad on olnud siiamaani, kindlasti jätka Very Happy

.
Mina ka tahan uut osa!

Naerupall Postituste arv : 13 Age : 24

Mulle nii meeldib :3 ootan põnevusega uut! ;3

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 5/4/2013, 17:44

Tore, kui meeldib ;3 Täna või homme õhtul tuleb uus osa Wink

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 5/4/2013, 18:28

Jään siis ootama Wink

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 5/4/2013, 23:10

VIII osa

Tänasin õnnest jumalat, kui sain teada, et õueskäik jääb ära. Arstid arvasid, et ma ei tohiks majast lahkuda ja ma olin sellega vägagi nõus.

Siis jäi veel üks küsimus õhku. Kuidas saaksin ma dr. Carri paljastada? Näidata, kes ta on, mida ta tahab ja saada vastuseid küsimustele, mis õhku rippuma on jäänud. Peale Carri külastust, tuli mul idee. Otsustasin järgmise psühholoogitunni lõpul uksest välja lipsata ja kusagilt arvuti leida. Mul polnud küll aimugi, kuidas ma seda teeksin, kuid otsustasin, et proovin.

Nii oligi. Järgmine kord, kui Carri mind külastas, saatsin ta põlastusega ukseni ja lükkasin jala selle vahele, et uks sulguda ei saaks. Jälgisin hoolikalt, et arstid selja pööraksid ja põgenesin siis uksest välja. Jõudsin ukseni, millel seisis: wc külastajatele. Lipsasin mõtlemata sisse ja peitsin end ühte kabiini. Hingasin mitu korda sügavalt sisse. Mäletan, kui närvis ma olin.

Õnneks oli wc seina peal majaplaan ja ma leidsin hõlpsasti üles arvutitoa töötajatele. Siis jäi veel üks küsimus - kuidas ma märkamatult sinna saan ja veel arvutis tuhnida. Kui mingi arst mu avastaks, oleks mul tõsiselt lõpp peal.

Hingasin veel päris kaua sisse-välja ja mõtlesin kõik järgi. Ma teadsin sisimas, et kui suudangi jääda veel selleks korraks reaalsusesse ja isegi Kkardo paljastada, ma ei muutu. Mu hallutsinatsioonid ei kao ju kuhugi. Niiet mu elus oli veel ainult üks eesmärk - peatada inimröövel. Ma poleks iial suutnud arvata, et ma võin kunagi sellisesse müsteeriumisse sattuda. Ja ma ei mõistnud... Miks pidi see just minuga juhtuma?

Hakkasin just wc välja hiilima, kui ta oli mu ees. Terve, ilus, ideaalne nagu alati, vihagrimass näol, sosistamas süüdistavaid sõnu. Kinnitasin endale, et kujutan seda ette, kuid see tundus liiga reaalne. Ma kartsin, kohutavalt kartsin, et ta on päris. Kuid muidugi polnud Kristin päris. Ta oli surnud ja mina olin kõike pealt näinud.

Pisarad valgusid silma, kui ta lõpuks kadus. Ma suutsin vähemalt nii palju tervet mõistust säilitada, et mitte karjuma hakata. Osaliselt lootsin, et äkki saan ma veel kunagi terveks.

Ma imestasin, kui õrn liilkus haiglas sel päeval oli. Pidin vaid paari arsti eest end peitma. Samas äratas see kahtlust. Keegi polnud mu kadumist märganud.

Jõudsin arvutituppa ja tänasin õnne, et seal kedagi polnud. Logisin sisse ühte nurgatagusesse arvutisse ja otsisin välja vestlused. Need olid alles. Iga tükike neist. Lugesin neid endale põlastusega ette.

Mäletan selle naise häält. Minu lemmikarst. "Preili... Mida te siin teete?" küsis ta. Minu nutused silmad ajasid tema hääle leebemaks. Näitasin talle kõike seda ja jutustasin uuesti, kuidas see juhtus. Lõpuks nägin lootusekiirt - ta uksus mind.

Muidugi kutsus arst kohe teised kohale. Ühed neist viisid mu tagasi ruumi, teised jäid asja uurima. Väga paljud arstid käisid seda lugu minult aina uuesti küsimas. Sellest kõigest oli nii raske ja valus rääkida, kuid ma lihtsalt p i d i n.

Ma igatsesin oma ema, oma perekonna järele. Igatsesin Kristini järele ja tema soojade sõnade. Puhkesin nutma mõtteis, et nüüd pean terve elu kannatama hallutsinatsioone temast, kui süüdistavast isikust, kes mulle halba soovib. Kuid see ei olnud Krissu. Tema oli hoopis teistsugune tüdruk.

Paar päeva hiljem küsitlesid mind politseinikud, rääkisin neile midagi ja vajusin masendusse. Olin õppinud hallutsinatsioonidega toime tulema, ma ei karjunud enam. See polnud vajalik, sest osaliselt täitus mu süda soojusega, kui Krissut nägin. Nojah, ma nägin küll teda kurja, süüdistava ja vihasena, aga ma ikkagi nägin.

Kolme päeva pärast sain kohutava uudise - minu plaan oli ebaõnnestunud. Carri oli põgenenud ei-tea-kuhu. Politsei oli teda teinud küll mitmes riigis tagaotsitavaks, kuid ta jäi vabadusse. Kauaks. Aasta hiljem see teema lõpetati. Keegi nagu ei hoolnud sellest ja see tegi mulle südamesse uue lõhe.

See on nii ebaaus. See mees muutis mu hulluks, tappis mu silme ees minu parima sõbra, jättis õhku miljoneid küsimusi, millele ma pole saanud ühtki vastust. Näen vaid seletamatuid kujutluspilte Kristinist, kellega ma sain nii vähe aega koos veeta. See on vale. Carri on vabaduses, ma ei tea, mida ta teeb või kas ta tuleb mind veel kunagi otsima. Siiralt loodan, et et ei tule ja sellest jamast ma pääsen. Selleks korraks.
Mu silmaalused on märjad, kui ma söön solgitud hommikusööki ja minu kõrval istub Kristin. Tema ilusad huuled liiguvad ja ta sosistab minu nime. Ta naeratab mulle ja see täidab mu kurva südame rõõmuga. Olen kindel, et see on tema, päris Kristin.

Nojah... Jenniferi lugu sai nüüd läbi :) mis seal ikka, alati ei peagi kõik ju niii õnnelikult lõppema. Ja ma olen nii tänulik kõigile nendele lugejatele, kes viitsisid seda lugeda ja kommenteerida. Ja ma olen rõõmus, et see teile meeldis ^^

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 6/4/2013, 19:44

Mulle meeldis! Kahju ainult, et ära lõppes. Rohkem midagi ei oskagi öelda. Hästi kirjutatud! Very Happy

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 6/4/2013, 19:45

Ma tänan :)

Juubilar Postituste arv : 161 Age : 23

Nii kurb lugu Sad

Sa kirjutad kohutavalt hästi. Kahju, et see ära lõppes. Endal on selline tunne, et läheks otsiks selle "kkardo" üles ja... Aga jah, ma olen lihtsalt selline :)

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 6/4/2013, 20:50

Jah, kurb on ta tõesti. Ja mul on hea meel, et meeldib mu kirjutamine :) Aga toretoretore, kui meeldis :)

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 7/4/2013, 13:23

Nõustun eelmistega Very Happy

Kahju, et kõik lõppes. Tahaks seda juttu edasi lugeda, aga see sai läbi Sad

Kurb lõpp oli, aga ikkagi meeldis Very Happy

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 8/4/2013, 22:14

Mulle meeldis Very Happy

Mõned vead hakkasid küll silma - viimases osas oli näiteks uskus asemel uksus - ja ma ei saanud aru, miks pidi Kristini hallutsinatsioon Jenniferi süüdistama, aga su kirjutamisstiil on mõnus ja seda juttu oli huvitav lugeda.

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 8/4/2013, 23:20

Nojah, Jen ise ka ei saanud sellest aru :) aq väga tore kui meeldis :)