15

1.
Mind äratas unelusest, mil ma mõtlesin Josh'ist üles Rachel. "Hei, kuulad ka või?" küsis ta ning ma tulin võpatusega tagasi reaalsusesse.

"Jaa," kinnitasin ma, kuigi ma ei teadnud päris kindlalt, mida ta rääkis.

"Igatahes, siis ta kirjutas mulle..." ja edasi ma ei kuulanud. Ilmselt oli see jälle see jutt Chrisist, mida ta mulle juba eile rääkis. Ta oli just hiljuti temaga käima hakanud ning oli poisist joovastuses, kuigi minule ausalt ta eriti ei meeldinud. Tal oli juba selline 'paha poisi' maine ning ma kartsin, et Rachel lõpetab murtud südamega, kuigi Rachel ise ei tahtnud sellest sõnagi kuulda.

Meist möödus parasjagu kamp issand-kui-ilus-ja-lahe-ma-olen tüdrukuid, kes saatsid igale poole halvustavaid pilke, ka meie poole. Nad pole kunagi kellegile meeldinud peale iseenda. Ma arvan, et isegi omavahel nad salamisi vihkavad üksteist.

Selle vaikuse, mis tekkis nende tüdrukute mööda kõndimine, katkestas Brittany, kes istus minust paremal valgel koolipingil, mis koridoris asetseb. Parasjagu oli koolipäeva algus ning me ootasime matemaatika algust. Tundus, et õpetaja hilineb, sest kell oli juba kaks minutit tunni algusest möödas. "Nad arvavad endast nii palju, kuigi nad on tõenäoliselt kõige koledamad inimesed siin koolis," lausus Brit. Ma pidin sellega nõustuma, kuigi noh, meie koolis on küll inetuimaid inimesi, kuid kui nende seespoolne oleks nende välimus, siis oleks nad väga koledad. Ega tegelikult nad praegugi väga kenad pole, nende päris ilu on peidetud paksu meigikihi alla.

Proua Tanner jõudis lõpuks kohale ning me pidime ennast klassi vedama. Tund möödus igavalt, nagu alati, õpilased unised ja segased ning õpetaja terav ja range. Asjale ei tulnud ka see kasuks, et me võtsime uut rasket teemat, millest ma väga palju ei jaganud.

Ka teised tunnid olid samasugused, seega olin kergendatud, et sain lõpuks ennast koju vedada. Nagu alati, võtsin ma kapist oma asjad ning asusin teele oma kodu poole, mis polnud õnneks eriti kaugel aga kahjuks teisel pool Brittany ja Racheli kodudest seega ma pidin sinna üksi lonkima.

Koduust avades oleks ma peaaegu pikali lendanud, sest meie kuldne labrador hüppas mulle kohe otsa. Ma panin oma koti maha ja haarasin köögist õuna ning läksin oma tuppa ja lülitasin arvuti sisse. Vahepeal viisin ma oma õunasüdamiku Lassie'le (mu koerale) kes selle aplalt ära sõi. Ma istusin arvuti taha ja logisin msni. Kohe kirjutas mulle Rachel:

Rachh: Kuule, sulle midagi usaldada võib?

Heather: Ikka jaa

Rachh: Chrisil oli mingi bimboga minu seljataga suhe!!

Heather: Päriselt?

Rachh: Muidugi päriselt!

Heather: Ma ütlesin ju, et sul ei tasu temaga jageleda

Rachh: Aga ta lubas, et ta ei tee enam nii ja me oleme jälle koos

Heather: Ja sa usud ka teda?

Rachh: Jah!

Ning Rachel logis msnist välja, vähemalt nii mul näitas. Ma ei saanud aru, mis tal hakkas, on ju ilmselge, et Chris ei muutu. Ma kehitasin õlgu, arvates, et küll ta varsti jälle normaalne on. Tegelikult ma ju lihtsalt ei tahtnud, et ta haiget saaks.

Ma lülitasin arvuti välja ning just siis, kui ma voodisse heitsin, et kodutööd üle vaadata (ma ei tea, miks mul selline lollakas harjumus on, et voodis kodutöösi teha) avanes uks ja sisse astus mu isa. "Tere!" hõikas ta, et teada saada, kas ma olen juba kodus, sest emal on viimasel ajal linnavalitsuses nii palju tööd, et ta lahkub natuke enne mind ja tuleb alles õhtusöögi ajaks tagasi.

"Tsau, juba töö läbi?" küsisin ma. Mu isa on fotograaf, tal on oma salong ja puha. Tänu temale on mul palju ilusaid pilte, sest vahest nõuan ka mina temaga pildistamist. Tavaliselt on ta natuke kauem tööl, kuskil kuueni õhtul, kuid praegu oli kell ainult pool viis.

"Mhmh, ma otsustasin täna varem sulgeda, tead küll, meil on pulma aastapäev," vastas ta ja pilgutas silma. Mul oli täitsa meelest läinud!

"Ah jaa, palju õnne!" ütlesin ma ja lõin omale käega otsaette ning lonkisin tagasi oma tuppa. Kiiresti võtsin ma oma koti ja panin UGG'id tagasi jalga ning hõiskasin isale: "Ma käin korra väljas!" ja kiirustasin siis lillepoodi, et neile lilli kinkida.

Hiljem, kui ema kaheksa ajal koju jõudis, olin ma enda ostatud tulbid vaasi pannud ja jätnud nad söögituppa omavahele, mis oli küünlaid täis. Kes teab, mida nad seal teevad, ma ei tahtnudki teada. Igatahes läksin ma jälle arvutisse. Msnis olid ainult mõned inimesed, nende seas ka Brittany.

Heather: Tsau, kuule, kas Rachel rääkis sulle, mida Chris tegi?

Britttany:): Ei, ma pole teda üldse täna netis näinud või kuskil peale kooli

Ma kõhklesin natuke, kas Brittanyle rääkida, sest Rachel ei lubanud mul teistele midagi öelda, aga siis ikka otsustasin asja kasuks, sest Brit on ka ta sõber ja ta oleks talle nagunii rääkinud.

Heather: Chris pettis teda

Britttany:): Päriselt? :O

Heather: Jah, ja halvikm osa on see, et Rachel andestas talle

Britttany:): No see on küll väga-väga halb tegu, kuid kõik väärivad teist võimalust...

Heather: Kas sa ei saa aru? Kõik teavad ju, et Chris on naistemees, talle ei piisa ainult Rachelist, lõpuks saab Rach ju ikka haiget!

Britttany:): Mina nii ei arva tead

Ning ka Brittany logis välja. No tore tõesti, kuidas keegi aru ei saa? Ilmselt natuke liiga tugevasti lõin ma läpaka kaane kinni ning otsustasin magama minna.

Järgmine päev juba algas halvasti ja mul oli juba selline tunne, et see tuleb üks tervenisti paha päev. Mul oli suur raskusi üles tõusmisega, kuigi ma olin eile üpriski vara magama läinud. Ma panin äratuskella kinni ja mõtlesin, et puhkan veel paar minutit ja siis tulen ülesse, kuid järgmine hetk, mida mäletasin, oli see, et mu ema käratas: "Heather, tule kiiresti üles, kümne minuti pärast lähme!"

Selle sõnakombinatsiooni peale ajasin ma end järsku üles ja jooksin kapi juurde, kust ma võtsin kiiresti ühe kampsuni välja ning vanad kitsad teksad ning panin need selga. Siis kiirustasin ma vannituppa ja pesin kiiruga hambad ära, sest kuigi mul oli väga vähe aega, siis hambad pesematta jättes on nii rõve olla. Ma panin oma juuksed lohakasse krunni, mis oli juba siis varisemisohus ning otsustasin seda koolis kohendada. Siis haarasin ma oma lillelise koolikoti, pistsin sinna kaks müslibatooni sisse, et neid koolis hommikusöögina süüa ning siis ei leidnud ma veel oma mütsi üles, kuid ema ei lasknud mul ilma selleta minna ning ta käratas mu peale, et ma asju ilusti kohe ära ei pane.

Mul oli juba siis nii halb tuju ning koolis avastades, et ma olin oma kapivõtme koju unustanud, täiesti meeleheitel. Ma lõin rusikaga vastu kappi, mida ma hetk hiljem kahetsesin, sest mu rusikas hakkas valutama.

Õnneks aitas garderoobitädike mind viimast korda hädast välja ning ma sain oma kapi lahti. Siis kiirustasin ma juba inglise keelde ning avastasin, et täna oli selle kooli kõige vihatuim õpetaja, Astrid Finnigan, meile tundi andmas ja see tund oli juba alanud.

"Palun vabandust, et ma tundi hilinesin," laususin ma trotslikult, pooleldi kuulates, kuidas proua Finnigan pikalt minu kallal õiendas, et ma hiljaks jäin.

Ülejäänud päev ei läinud paremini - ma sain sellest samast inglise keelest kolme, sest oli üllatustest, mida ma ei osanud. Peale seda vahetunnis selgus, et Rachel ja Brittany hoiavad minust eemale, ilmselt selle Chrisi jama pärast, mida ma ei mõistnud. See oli teine kord, kui ma pidin üksinda lõunatama, esimene kord oli eelmine aasta, kui nad mõlemad puudusid samal päeval. Ajaloos sain ma oma eelmise kontroltöö kätte, millel oli üks suur rasvane 2. Õnneks lubas õpetaja mul selle järgmine nädal ära parandada. Ja nagu alati, ei saatnud Josh minu poole üht pilkugi...

Päeva lõpuks olin ma nii halvas tujus, et plaanisin viimasest tunnist, kehalisest, poppi teha, kuid siiski otsustasin seal ära käia, ma ei tahtnud, et vanemad selle kohta küsimusi küsima hakkaks. Õnneks ei olnud täna midagi erilist peale pikamaajooksuks treenimine, mida mina juba suhteliselt hästi oskan.

Koju jõudes olin ma õnnelik, sest teadsin, et kodus ilmselt läheb paremini. Ma tegin kohe kodutööd ära ja lugesin natuke kohustuslikku kirjandust ning käisin internetist läbi. Kui see kõik tehtud, otsustasin Lassiega jooksma minna. Kui ma higisena koju jõudsin, nägin, et isa teeb emast pilte. Mida veel, mõtlesin ma. Jätsin tuvikesed üksinda ning läksin telekatuppa, et natuke telekat vaadata. Varsti olin ma diivani peale magama jäänud ning kunagi äratas mu isa mind üles ja ütles, et ma oma tuppa läheks, mida ma uniselt tegin, enne kaks korda vastu ust kõndides.

Väga hea jutt
Nii hästi on kirjutatud ning tegevus areneb ka mõnusasti (:
Ning kriitikat ei olegi
Tahaks vaid UUT osa!

Oi aitäh

2.
Järgmine päev möödus üsna samasuguselt nagu eelmine - kuigi natuke paremini, kui eilne. Kuid siiski pidin ma terve päeva üksinda olema. Ma ei saanud aru, miks Brittany ja Rachel minu peale pahased on, kuid ma ei hakanud küsima või veel hullem andeks paluma, sest ma ei teinud enda arust midagi valesti ja ma olen alati natuke jäärapäine olnud. Võib-olla natuke rohkem kui natuke.

Järgmise päeva hommikupoolikul, viis mind isa kooli, sest tal hakkab natuke hiljem töö kui emal, kella üheksast. Emal hakkab see natuke enne mind seega kõigepealt lahkub ema, vahest lähen mina ka temaga, kui mul midagi vastata on või tahan lihtsalt varem jõuda, aga tavaliselt lähen ma isaga. Uneledes silmasin ma järsku Chrisi laadset kuju mingi tüdrukuga käest kinni hoidmas. Ma ei näinud neid eriti hästi, kuid tundus küll suhteliselt, et see oli Chris.

Ma ei teadnud, kas ma peaksin sellest Rachelile rääkima või mitte. Otsustasin seda mitte teha, vähemalt mitte kohe.

Vahepeal olime me kooli juurde jõudnud ning ma ronisin autost välja, isale kergelt "Tsau," öeldes ning siis enda kapi juurde tormates. Õnneks oli mul täna võti kaasas ning ma sain ilma vaevata kapiukse lahti. Ma võtsin oma kapist asjad ja kiirustasin tundi.

Pikal lõuna vahetunnil võtsin ma ennast toidu järjekorda ja kuhjasin endale toitu. Siis vaatasin ma ümberringi, et näha, kus on mõni üksik koht, kuid söökla oli üpriski täis ja ma pidin end kuhugi teiste juurde mahutama. Otsustades siis ühe grupi juurde minna, mis koosnes järgmise klassi omadest - kahest üsna sarnasest tüdrukust ja poisist, ühest blondist tüdrukust ja ühest tumedapealisest poisist.

"Kas siia võib istuda?" küsisin ma ja viipasin kohale, mis oli tumedapealise poisi ja selle blondi tüdruku vahel.

Üks vennast-õest, vähemalt nii ma pakkusin, vaatas teistele korra otsa, et vaadata, mida nemad arvavad ning lausus siis: "Ikka."

Ma libistasin oma kandiku lauale ningi istusin pingile. Ma lootsin, et sain võimalikult kiiresti ära süüa ja siis minema tõmmata.

Ma tundsin teiste uurivaid pilke endal, enne, kui nad oma jutuga edasi läksid. "Mul on tunne, et preilna ma-tean-kõike tuleb siiapoole," lausus blondiin ja viipas Rose poole, kes oli issand-kui-ilus-ja-lahe-ma-olen-tüdrukute juht, kui nii võib öelda. Tal oli seljas mingi roosakas disainerikleit, mis rõhutas hästi ta peenikest keskkohta ning selle peale oli ta visanud nahktagi. Nagu võib arvata, saatis teda kamp teisi issand-kui-ilus-ja-lahe-ma-olen-tüdrukuid, kes omavahel sadistasid ja naersid.

"Noh, Rae, oled kaubamajade prügikastides soramas käinud või, et sul sellised hilbud seljas on?" küsis ta õelalt. Minu meelest polnud blondi tüdruku, ehk siis Rae, riietel midagi viga.

Rae ainult laksutas keelt ja lausus: "Kullake, ma olen üsna kindel, et Maa keerleb ümber päikese, mitte sinu." Peale seda hakkas see Rae mulle rohkem meeldima.

"Jaa muidugi," lausus ta ja saatis meie poole õelaid pilke ning läks edasi, et võtta istet oma tavapärases lauas, tema jüngrid talle järgnemas.

"On bitch," lausus see teine tüdruk ja kortsutas õrnalt Rose'i poole kulmu. "Igatahes, mina olen Debby, see on Drew," lausus ta enda kõrval istuvale poisile, kes oli temaga ühte nägu. "Minu kaksikvend. See on Bill," ütles ta ja viipas tumedapäise poisi poole, kes mulle laisalt viipas, "Ning see on Rae, nagu sa juba ilmselt juba aru said. Ta ei saa eriti hästi Rose'iga läbi, nagu sa juba vist aru said." Ta manas näole hetkeks kibeda grimassi. Mina, kes ma olin plaaninud siit võimalikult kiiresti ära saada, mõtlesin, et kas ta pidi meid tutvustama. Aga hiljem selle üle tagasi mõeldes oli mul selle üle hea meel.

"Ma olen Heather," laususin ma, püüdes sõbraliku naeratuse näole manada ning torkasin siis oma kahvli salati sisse ning pistsin selle suhu.

"Sa käid üheksandas, eks?" küsis Drew ja koukis oma teksataskust telefoni välja.

"Jep," laususin ma, kui ta telefonist hakkas Angry Birdsi tunnusmuusika mängima.

"Isegi lõunat ei saa enam telefonita süüa," lausus Debby ja pööritas silmi.

"Neid visatakse ehitiste otsa, pole ime, et nad vihased on," lausus Rae ning ma lihtsalt ei saanud pidama ning hakkasin naerma.

Õnneks ei pannud keegi neist seda tähele, sest nad ise naersid ka. Tegelikult kutsus Debby mind mind hiljem kohalikule korvpallimatšile. Ma vastasin jaatavalt, sest ma polnud juba üsna kaua peale kooli midagi teinud.

Õhtupoole vahetasin ma riided kiiresti ära oma roosadeks conversedeks, lillelisteks teksadeks ja pesapalli särgiks ning peale viskasin ka mingi kardigani. Siis käisin ma korra internetist läbi ja sõin lühikese õhtusöögi ja hakkasin siis minema. See toimus meie kooli spordisaalis, sest meil oli oma korvpalli tiim, kes võistles täna mingi teise California kooli omaga. Ma pidin Debby, Drew ja ilmselt ka Rae ja Billiga kooli ees kokku saama. Ma jalutasin aeglaselt kooli poole, kui järsku hõikas mind keegi ja ma pöördusin ümber ning Debby, Drew tagapool järele lonkimas, oleks mulle peaaegu otsa jooksnud.

"Tsau," lausus ta hingetult. "Hei," vastasin ma talle. Kohe varsti jõudis ka Drew meile järele, kes mind napisõnaliselt tervitas. Kas ma ei meeldi talle või midagi? Kuigi tegelikult ei oleks ma ka kohe uue inimesega nii sõbralik nagu Debby.

"Oled kossusõber?" küsisin ma rohkem Debbylt, kui Drew'lt. Mina isiklikult vahest vaatasin kossu, kui midagi teha pole, kuid ega ma väga hingega ka selle juures pole. Lihtsalt nii ajaviiteks pigem.

"Ikka jaa," lausus Debby naeratades. "Ma loodan, et nad võtavad end seekord kokku, sest eelmise mängu nad kaotasid. Kuigi ega hobustele pole väga kerge pähe teha," tõdes ta, pidades hobuste all silmas Salesiani kooli vappi. Ma nõustusin pominal.

"Tead, Drew mängis ka kunagi meie kooli kossutiimis," lausus Debby.

"Päriselt?" küsisin ma mitte eriti suure huviga.

"Ja-ah, onju, Drew?"

Drew pomises nõustuvalt. Kas ta ongi koguaeg selline? mõtlesin ma endamisi.

"Ah, ära pane teda tähele, ta on täna halvas tujus," lausus Debby ja lõi käega. Ma muigasin omaette, kui Drew oma silmi pööritas, aga ta ei hakanud ka midagi vastu väitma.

"Kas Rae ja Bill tulevad ka?" küsisin ma, muutes teemat.

"Peaks küll, jah," vastas Debby ja vaatas oma telefonist kellaaega. "Viisteist minutit veel," lausus ta siis reipa häälega.

Lõpuks olimegi jõudnud kooli juurde. Seal oli juba üpriski suur sagimine. Vaevaga saime ennast läbi ukse pressitud, kui nägime Billi ja Raed ja läksime nende juurde. Tervitasime üksteist ning hakkasime kossust rääkima. Samal ajal panime riided ära ja läksime saali. Saali äärde olid paigutatud pikad pingiread, kus sai istuda ja mängul silma peal hoida. Me läksime kuhugi keskmisesse ritta istuma ja natukese aja pärast algas mäng, natukese viivitusega, nagu alati.

Mäng läks üsna tasavägiselt, kuid lõpus kiskusid hobused juhtima ning meie kool kaotas jälle. Me ühinesime pettunud rahvaga, kes tänavale kiirustasid ning jätsime Billi ja Raega hüvasti, viimane enne sarkastiliselt mängu kommenteerides ja Bill temaga nõustumas ning ta naljade peale alati naermas.

Ma jalutasin natukest aega Debbyga, kes oli endiselt energiline, kuigi natuke pettunud ning Drew'iga, kes oli tagasiteel natuke jutukam.

Koju jõudes vaatasin ma natuke Lassiega telekat ja läksin siis magama, tüki aja eest heas tujus.

Järgmine päev algas hästi - ma jõudsin ennast õigel ajal valmis ja 15 minutit enne tundide algust kooli. Kasutasin seda aega enne esimest tundi, et prantsuse keele tööks korrata. Ma arvasin, et mul läks üsna hästi, aga eks näis, mis hinne tuleb.

Ülejäänud päev möödus sama hästi - lõunal sai kokku lepitud, et lähen Drew' ja Raega raamatukokku õppima, kuna Debbyl oli vehklemine ja Bill oli koduaersti pandud mata ühe eest.

Debby, Drew, Rae ja Billi laud oli hakanud olema ka minu laud. Olin hakanud igal lõunasöögil nende lauas istuma. Debby oli energiline ja lõbus, nagu alati, Drew natuke tagasihoidlikum variant oma õest, Rae alati millegi üle nalja viskamas ja Bill ta naljade üle naermas.

Racheli ja Brittaniga polnud ma vahepeal üldse rääkinud. Mulle hakkas see tüli naeruväärsena tunduma, kuid ma ei tahtnud ka esimesena vabandada, sest mina olin ju ainult tõtt rääkinud, arvestades seda, et ma Chrisi mingi tüdrukuga nägin.

Kui olin koolist koju jõudnud ja saba liputava Lassie enda najalt ära lükanud, sõin ma kõigepealt ja siis läksin arvutisse, nagu üsna alati.

Heater: Ma nägin eile Chrisi mingi tüdrukuga kooli kõndimas

Ma ei suutnud ennast takistada ja siis, kui see juba saadetud oli, oli hilja.

Rachel: See olin MINA!

Tegelikult järelemõeldes võiski too tüdruk Rachel olla, lihtsalt mingite uute riietega. Ma ei osanud midagi muud teha, kui endale käega vastu otsaesist lüüa ja arvuti jälle kinni panna.

Ma vaatasin kodutööd üle ja panin oma õlakotti nende ainete asjad, milles mul õppida oli ja kiirustasin risti peale, mis asus kohe mu kodu juures, kus pidin Drew'd ja Raed kaks minutit ootama, enne, kui nad mulle kaela sadasid, noh, vähemalt Rae sadas.

Me võtsime suuna kohalikku raamatukokku, kus olid oma õppimisruumid, ning võtisme endale ühes sellises koha ning alustasime õppimist, mis ei läinud kuigi edukalt, sest Rae rääkis liiga palju, ja tema ei osanud ilma naljadeta rääkida, seega me kõik luksusime naerust.

Korra, kui olime suutnud korraks kodutöödele keskenduda, nägin mingit tüsedat blondeeritud juustega ja kinnikasvamisohus kulmudega tšikki siia pilke heitmas, ning siis ta tõusis ning tuli siiapoole, hõõrutades oma tagumikku. Ta kummardas Drew' kohale ning sosistas talle kõrva: "Mulle meeldib just see lehekülg," ja kõndis minema, tatikoll lühikese seeliku küljes, mis näitas väga hästi ta pakse raseerimatta jalgu.

Me purskasime naerma, püüdes seda hoida natuke aega kinni, et too tüdruk jõuaks eemale, et mitte paksukese tundeid riivata.

"Oi Drew, sa vist leidsid endale uue pruudi," lausus Rae.

"Väo, millised sääred tal olid," lisasin ma omalt poolt ja me naersime veel natuke, kuni raamatukogutädi meile ütles, et me vaiksemalt oleks.

Kui meil sai enam-vähem õpitud, oli juba pimedaks läinud ning me otsustasime koju minna. Me läksime risti peal jälle lahku ning ma läksin koju.

Kahe päeva pärast läksime mina, Debby ja Rae Oaklandi kaubanduskeskusesse. Oli laupäev, seega oli rahvast parajalt. Me käisime kõigepealt Aeropostales, kust ma sain omale uue karvase dressika, lühikesed pidšaamapüksid ning lillelised teksad. Debby leidis endale kaks toppi ja Rae ühe armsa kleidi, mida mina alguses tahtsin, kuid mis mulle ei sobinud.

Järgmisena kihutasime me Forever 21'te, mis on mu üks lemmikpoodidest. Debby jooksis kohe ühe kampsuni juurde, sest praegu on juba sügis-talve hooaeg ja poed hakkasid sellele vastavaid kaupe välja panema ning suve asju eemaldama. Rae jooksis talle järgi ning uuris samuti kampsuneid. Ma kõndisin rahuliku sammuga toppide juurde ja hakkasin nendes sorima. Ma vaatasin poe läbi ja valisin siis paar asja, mida proovida tahan. Sama tegid Rae ja Debby ning me läksime proovikabiinide juurde. Kaks tükki olid vabad, seega ma jäin ootama, kuni nemad ära proovivad.

Kui nad välja tulid (oma totaalselt nunnudes riietes) tõmbas teisel pool meid Rose kabiinikardina eest. Issand jumal, teda ka siia vaja! Ma pööritasin ta ilmselgelt liiga lühikese riietuse peale silmi. Nii tüüpiline.

Ta polnud meid veel märganud ning küsis ühelt oma jüngrilt, Allilt, kui ma ei eksi, kas see särk teeb teda paksuks. Enne, kui Alli(?) jõudis midagi vastata, hõikas Rae: "Ei, see on su rasv, mis sind paksuks teeb!"

Ma ei tahtnud tüli ning ma pugesin vabanenud kabiini, et riideid proovida, mis mulle ei sobinud. Läbi kabiini kuulsin nende sõimlemist, kuid ma ei viitsinud selles osaleda. Mitte, et ma Rose poolt või midagi olen, minu meelest ta lihtsalt ei vääri meie tähelepanu, aga Rae ilmselt nii ei arva.

Kui ma välja tulin, oli Rose juba läinud ning me läksime maksma. Seekord sain ma ainult ühe salli, kuid Debby ja Rae said just selle eest suure kottäie riideid. Me käisime läbi ka Victoria's Secretist, Journeyst ja Wet Sealist.

Lõppsaak peale dressika, pidšaamapükste, lilleliste teksade ja salli oli kamps ja pitsiline pesu komplekt VS'ist, uued UGG'id Journeyst ning vuntside ja prillidega t-särk Wet Sealist. Debby ostud olid palju suuremad, kui minul ja Rael ning ta pidi neid mitme käega hoidma, nagu filmides pärast šoppamist. Hüppasime ka toidupoest läbi ja ostsime endale erinevaid komme kommiosakonnast. Ma võtsin kogematta oma kotti ka teisi komme, mis olid natuke kallmad ja mis pidi teise kotti panema, aga ma katsin need uute kommidega ja keegi ei märganud õnneks midagi.

Tagasiteel koju saime me veel naerda ning kommi mugida. Tuli välja, et ühed mustad kettad on hoopis lagritsad seega me pakkusime neid möödaminejatele. Rae idee.

Koju jõudes oli juba hämaraks hakanud minema - talv jõuab aina lähemale. Mitte, et siin talvel eriti külmaks läheb, millega ma olen üsna rahul, kuid ma tahaks vahest lund ka.

Facebooki logides tuli mulle kohe ette Joshi uus kuum pilt. Aga eiei, et polnud seal üksi, ta kõrval oli veel mingi tüdruk. Ilmselgelt armukadedana sulgesin ma facebooki ja läksin hoopis twitterisse. Ma kerisin natuke allapoole ning ka seal oli Josh tweetinud: Danaga ns chill , mille peale ma lõin arvuti klapi liiga kõvasti kinni. Kui ma samas vaimus jätkan, läheb see kaan varsti katki.

Ma viskusin voodile pikali. Äkki tõesti ei ole Chris enam selline ja ma eksisin? Kuigi mul oli igati lõbus oma uute sõpradega, igatsesin ma Rachelit ja Brittanyt. Nendega oli teistsugune, nedele sain ma oma saladusi rääkida ning nende saladusi hoida ja kõike, aga Debby ja Rae ja teistega ei olnud ma veel nii lähedane. Äkki peaksin ma lihtsalt sellega ära harjuma ning Britil ja Rachelil minna laskma. Las teevad mida tahavad. Mina pole süüdi, et ma Rachelile head tahan. Pealegi, miks Brittany üldse koguaeg tema poolel on? Ah, pugegu talle edasi, mina ei viitsi nendega enam jamada.

Ma võisin küll nii mõelda, aga ma teadsin, et tegelikult ma ei arva nii. Nad olid endiselt mu sõbrad ja ma ei suutnud uskuda, et mingi sellise väikese asja pärast võib meie sõprus puruneda, kui see on kandunud palju suuremaid tülisi.

Wow! No mulle meeldib!
Ootan huviga uut!

3.
Ma ärkasin kuus nelikümmend, nagu alati, ning tõusin, et valmistuda järjekordseks päevaks. Ma ringutasin uniselt ja läksin vannituppa, et dušši alt läbi hüpata. Ma panin oma duššimütsi pähe, et juuksed märjaks ei saaks, kuna mul poleks aega neid kuivatada ja võtsin ühe värskendava dušši. Peale seda harjasin ma kiirelt hambad ja panin end riidesse. Ma jalutasin kööki, et hommikusööki süüa, kui ma nägin oma ema ja isa teismeliste kombel amelemas.

Rõve, mõtlesin ma ning taganesin, enne kui nad mind märkasid, sest siis oleks üsna kohmetu olukord olnud. Mis ajast üldse mu ema ja isa jälle sellised armutuvid on? Neil pole küll tülisi või midagi olnud, aga nad pole ka viimaste aastate jooksul nii kirglikud olnud. Ma ajasin kujutlusplidi nendest oma peast minema ja tegin hoopis oma juuksed korda.

Mu isa viskas mind kooli, nagu alati, sest ma saan alles järgmine aasta omale load teha. Isa ütles, et ta võib äkki mulle auto kinkida, kui ta paneb meie sugulastega rahad kokku ja seda ainult siis, kui ma hästi käitun. Tegelikult ähvardas ta koguaeg, kui ma pahandust tegin mind sellega, et ei osta mulle autot, mis mulle tegelikult mõjus.

Ta mainis veel, et tal läheb tööl täna kauem, kuna ta töötleb pilte natuke kauem. Ma kehitasin lihtsalt selle peale õlgu.

Ma jõudsin kooli ning vinnasin ennast esimesse tundi, keemiasse. Ma istusin seal Emily Binnsi kõrval, kes ei olnud nagu minagi eriti suur keemianohik, millest oli küll kahju, sest mind ootas kole uudis, et keemia õpetaja hr Gallager otsustas täna üllatustesti teha. Ja ma polnud viimased kaks nädalat millestkist aru saanud. Noh, tegelikult andsin ma juba poole nädalaga alla.

Testis oli viis küsimust - teist teadsin ma juba varasematest aegadest, esimesse ma sukerdasin midagi kokku, mis tavaliselt ei aita, aga vähemalt ma proovisin. Ma piilusin Emily poole. Ta silmad olid keskendumisest kissis ning ta kirjutas hoogsalt vastust kolmandale küsimusele. Ma kirjutasin selle talt maha, lootes, et tüdruk teab, mida teeb.

Neljandale proovisin ma ka midagi vastata, kuid viiendat piilusin ma Emily käest, kes sai aru, mida ma teen ja hakkas õpetajale ütlema. Ma pidin midagi tegema ja surusin sõrme oma suule, et näidata, et ta vait oleks ja ütlesin hääleta ma jään sulle teene võlgu. Tüdruk noogutas ning siis sai aeg läbi ning oli aeg testid ära anda.

Peale seda tuli matemaatika. Ma istusin maha ning kohe varsti hakkas tund. Me tegime rahulikult ülesandeid, kui ühes oli kasutatud minu nime, Heather. Nimelt Heather oli ostnud kuus kilo kartuleid. Rohkem ma sellest ülesandest aru ei saanud. Paljud vaatasid siiapoole ning ma laususin: "Just täpselt, ma ostsin kuus kilo kartuleid." Kostis kihistamist klassis.

Tund peale seda oli kehaline kasvatus. Täna me mängisime lihtsalt palli ning ei teinud midagi erilist. Peale kehalist oli kunst. Ma ei olnud kunstis väga hea ega ka halb, pigem kuskil seal vahepeal. Täna pidime me puuviljavaagnaid maalima, võis ise oma töövahendid valida. Ma otsustasin kõige pealt harilikuga piirjooned teha ja siis värvidega üle teha ning varjutada ja hajutada.

Kunsti õpetaja, prl Shelton on üsna nõudlik ning ma pidin tegema mõned parandused, enne, kui ta nõustus mu tööd vastu võtma. Kohe helises ka kell ning hakkas pikk lõuna vahetund. Ma liitusin õpilastega, kes trügisid söökla poole ning võtsin ennast seal salatite järjekorda, sest mul polnud kõht väga tühi ning ma otsustasin ainult salatit näkitseda.

Nagu tavaliselt, läksin ma meie ümmarguse laua taga kohviku vasemal poolel. Bill juba istus seal ning me tervitasime üksteist, nagu alati ja hakkasime seni olnud päevast rääkima.

"Kuidas päev läks? Mul oli esimene tund kohe keemia üllatustestiga," laususin ma natukene ärritunult hr Gallageri peale. "Ja point on see, et ma ei saa keemiast midagi aru," lõpetasin ma oma lause.

"Ega meil parem polnud - inglise keeles suur kontrolltöö ja mul on vähemalt pooled valed," lausus Bill ning meiega liitus Drew, Debby kohe tal kannul. Nad asetasid kandikud lauale nii, et ma jäin nende vahele istuma.

Ma kiikasin nende poole ning nägin, et Debby nägu oli salapäraselt muigel, nagu ta tahaks millegist väga rääkida. Ta asetas käed lauale ja lausus: "Ma hakkasin Josh Garveyga käima!" kilkas ta.

Kas ma kuulsin õieti? JOSHIGA? Ma proovisin naeratuse näole manada, kuid sisimas olin ma kuradima armukade. Mulle on Josh juba tükk aega meeldinud ja nüüd pean ma kannatama, kui mu parim sõber temaga käib.

Kas ma mõtlesin just "parim sõber"? tuli mulle üllatuseks. Endalegi tähelepanemata olin ma hakanud oma uusi sõpru armastama (sõbramõttes, loomulikult) ning võtsin neid enesestmõistetavana, nagu nad oleks mu sõbrad juba lasteaiast. Endalegi üllatuseks ei olnud nende hulka raske sobituda ning ma tundsin end nende juures üsna koduselt, kuigi ma siiski igatsesin Rachelit ja Brittanyt.

Aga tagasi olevikku. "Kas midagi on viga, Heath?" küsis Debby, naeratus natuke tuhmunud. Ilmselt oli mul viimase idioodi ilme näol, võltsnaeratus näkku kleebitud.

Ma ajasin oma naeratuse natuke suuremaks ja proovisin loomulik olla, ning laususin: "Muidugi, nii tore!" Ma üritasin kilgata samal erutatud toonil, nagu temagi, aga ilmselt tuli see välja üsna kahtlaselt.

Õnneks päästis mind Rae, kes ühines meiega ning asetas oma kandiku täis kuhjaga igasuguseid rammusaid erinevaid toite. Ma tõesti ei saanud aru, kuidas tüdruk oma figuuri säilitas niimoodi süües ja mitte trenni tehes, kui see just kehaline kasvatus pole, nagu ta rääkinud on.

"Mis toimub?" küsis ta ja pistis kahvli toidu sisse.

"Mina ja Josh hakkasime käima!"

"Issand, palju õnne!"

Ma lülitasin ennnast pooleldi nende vestlusest välja. Ma proovisin oma armukadedusest üle saada, sest see poleks minust eriti kena nende peale kade olla, ma peaks proovima nende pärast õnnelik olla. Kuid salamisi lootsin ma ikkagi, et nad lähevad lahku, kuigi ma üritasin suruda endale peale arvamust, et Debby ja Josh on nunnu paar. Tegelikult nad olidki - Josh oma armsa naeratuse ja põselohkudega ning Debby oma puhta naha ja perfektsete näojoontega.

Ma käisin viimastes kolmes tunnis ära (inglise keel, füüsika (milles ma jälle sakin) ja looduse õpetus. Siis jalutasin ma koos Debby, Drew' ja Raega kodu poole. Poolel teel läksime Drew'ist lahku ning Debby ja Rae kõndisid edasi minu poole, sest me olime just enne kokku leppinud, et nad tulevad natukeseks minu poole, kuna mu isa ja ema olid nii või naa tööl.

Me panime oma asjad minu tuppa ning läksime siis kööki, et endale mingit toitu leida.

"Teeme äkki pannkooke?" küsis Debby ning hüppas ühele köögikapile istuma.

"Okei, meil peaks kõike olema," laususin ma ja võtsin külmkapist piima ja paar muna välja.

Me hakkasime pannkoogi taigent tegema, kui Rae järsku karjus: "Toidusõda!" ja viskas minu ja Debby poole jahu. Ma polnud kindel, kuidas ema ja isa sellesse suhtuvad, kuid ma ei pööranud sellele eriti palju tähelepanu ning ma vastasin talle samaga. Debby oli ühest köögikapist ketšupi leidnud ning lasi seda Raele pähe. Me naersime ja viskasime üksteist toiduga seni, kui me alla andsime. Ma olin jahu, majoneesi ning riivjuustu täis ning istusin põrandal. Me istusime natuke aega ning otsustasime siis hoopis omale võileibu teha.

Me tõmbasime lapiga põranda üle ning pühkisime ennast enamusest toiduks puhtaks, kuid vee ja rätikuga ei saanud kõike ära ning ma otsustasin hiljem jälle dušši alt läbi hüpata.

Me vaatasime veel ühe filmi ära ning siis jõudis mu isa koju ning kell oli ka juba kaheksa ning mul oli veel kõik koolitööd teha seega Debby ja Rae hakkasid ära minema ning ma saatsin neid.

Me kõndisime linna vaikuses Debby ja Rae kodu suunas ning vahetevahel rääkisime kas koolist, poistest või muust ilmas toimuvast. Vasti tuligi koht, kus Debby ja Rae koduteed läksid lahku ning ma otsustasin seal ümber pöörata ja kodu poole tagasi minna. Me jätsime üksteisega hüvasti ning ma jalutasin kiire sammuga tagasi kodu poole.

Koju jõudes istusin ma diivanile, kus mu isa ja ema lesisid.

"Hei, kus käisid?" lausus ema ning ta pilk libises mu ilmselt veel natuke majoneesistele juustele. "Ja miks su juuksed valgete triipudega on?"

"Ma saatsin Debby ja Rae ära, nad käisid korraks külas. Jaa, ee..." ma proovisin kiiresti leida valet, sest ma ei tahtnud, et ema toidusõjast teada saaks, talle see ilmselt ei meeldiks. "Me proovisime ühte uut juuksespreid, aga see jäi kahtlane," lõpetasin ma lause lootes, et ta seda uskuma jääb.

Ta noogutas lühidalt ja koondas oma tähelepanu tagasi telekale. Viuh, mõtlesin ma ning viisin ka oma tähelepanu telerile. Seal käis mingi uus seriaal, mis mulle eriti huvi ei pakkunud.

"Muideks mina ja ema lähme nädalavahetuseks natukeseks linnast välja," lausus isa.

"Miks?" küsisin ma ja koukisin oma taskust telefoni välja, et kiiresti facebookis käia.

"Pane telefon ära, enne ma sinuga ei räägi," lausus isa.

Ma ohkasin ja lasin telefonil oma sülle kukkuda. Vahest võivad mu vanemad ikka nii vanamoodsed olla. "Noh?"

"Me mõtlesime sinu emaga, et me tahame natuke aega kahekesi olla, sest mesinädalaid me ei saanud hästi pidada, tead küll, sest vanaisa jäi haigeks."

Mis mu vanematel viimasel ajal viga on? Nad oleks nagu alles armunud. Ma tõesti ei saanud aru, miks nad peavad käituma, nagu noorpaarike. Aga ma kehitasin ainult õlgu ja läksin tagasi oma telefoni.

Üheteistkümne ajal ajasin ma ennast teleka eest, kus lõppes kohe "Minu nädal Marilyniga" ning pesin hambad ära, et siis voodisse minna. Ma armastasin seda filmi, sest see oli mõnusalt vanamoeline ning kasuks tuli ka see, et seal mängis Emma Watson, üks minu lemmiknäitlejatest tänu Harry Potterile.

Ma hüppasin voodisse ning olin veel telefoniga natuke aega internetis enne, kui ma telefon ikka veel käes magama jäin.

4.
Päev pärast seda läks normaalselt. Ma sain inglise keeles viie ning tolle keemia töö eest olin ma saanud nelja. Ma lootsin, et Emilyl läheb meelest, et ma talle teene võlgu olin, sest kes teab, mida ta paluda võib.

Nagu alati, kuhjasin ma oma kandiku lõunavaheajal toiduga üle ning hakkasin siis oma tavalise lõuna laua juurde kõndima, kus Drew, Debby, Bill ja Rae juba juttu ajasid, kui ma nägin silmanurgast Rachelit ja Brittanyt ning esimese poolt kostis üks nuuksatus, mille mu kõrvad vaevaga kinni püüdsid. Ma mõtlesin, mida teha ning otsustasin siis sinna minna ja vaadata, mis tal viga on. Ometi olime me olnud ju parimad sõbrad ja ma lihtsalt pidin vaatama, mis tal viga on.

Seega ma asetasin kandiku Racheli kõrvale ning istusin maha ja enne, kui ma midagi öelda jõudsin, embas Rachel mind tugevasti. Ma panin kohmetult oma käed tema ümber, sest ma ei teadnud, mida teha. "Sul oli õigus, Chris on jobu," lausus ta. Meie ümber vaatasid juba üsna mõned seda stseeni. Ma patsutasin ta selga ja laususin: "Pole midagi," ning muid täpse tähenduseta lauseid, kuni ta mu lahti laskis ja kurvalt naeratas, silmad vesised.

"Aitäh," ütles ta. Ma ei teadnud küll, mille eest ta mind täpselt tänab, kuid ma naeratasin talle.

"Lähme," lausus Brittany, vaadates rahvahulka, kes meid jälgisid. Me haarasime oma kandikud, et õue sööma minna.

Praegu oli üsna tuuline ilm, seega peaaegu keegi ei söönud väljas. Me asetasime oma kandikud ühele puust laudadele, mis kooli katuse all seisis. Me sõime oma toitu ning rääkisime juttu, nagu midagi poleks vahepeal juhtunudki.



Pärast (pikki ja väsitavaid) tunde, küsis Rachel: "Läheks äkki šhoppama?"

Ma olin juba Rae ja Debbyga kokku leppinud, et ma lähen nendega kaubamajja niisama hängima, kuid ma ei tahtnud ka Rachelile ei öelda, sest me pole nii kaua aega midagi koos teinud. Ma mõtlesin hetke, ja laususin siis: "Ma lähen Rae ja Debbyga kümnendast klassist kaubamajja, aga te võite kaasa tulla."

Ma tõesti ei teadnud, kuidas mu kahte sõprade gruppe üksteisele tutvustada ning just seda ma pidin tegema ja lootma parimat, sest nüüd on mõlemad mu parimad sõbrad ja mul oli tunne, nagu solvaks ma ühte sõpruskonda teist eelistades, sest ometi pidin ma ühega neist näiteks lõunal istuma ning ma tõesti ei teadnud, mida ma siis peaks tegema.

"Kas neile see sobiks?" küsisid Brittany ja Rachel.

"Ma arvan küll," laususin ma. Ma lootsin, et nad võtavad Racheli ja Brittany sama kähku omaks, nagu minu.

Ma läksin Briti ja Racheliga kooli ette, kus me pidime Rae ja Debbyga kohtuma. Nad juba ootasid mind (meid) ja me läksime nende juurde. Hetkeks kostis piinlik vaikus ning siis ma laususin: "Debby, Rae, need on Brittany ja Rachel ning Brittany ja Rachel, need on Debby ja Rae."

Nad tervitasid üksteist sõbralikult ning me hakkasime kaubanduskeskuse poole minema. Korraks oli jälle vaikus ning siis küsis Debby: "Te olete Heathi klassiõed, eks?"

"Jepp," lausus Rachel vastuseks ning Brittany noogutas lihtsalt. Ma lihtsalt kõndisin kaasa ning mõtlesin, mida öelda. Ma polnud Rae ja Debbyga eriti palju oma minevikust enne nedega sõbrustama hakkamist rääkinud, kuid ilmselt nad said aru, et nad olid enne mu parimad sõbrad.

Mulle tuli järsku meelde, mida isa mulle eile öelnud oli. "Kuulge, nädalavahetusel on minu pleiss vaba, äkki teeks midagi?"

"Me peaks peo tegema, või mis, Heather?" küsis Brittany, pooleldi mitte vastust oodates.

"Jaa!" nõustus Debby rõõmsalt.

"Tundub, et asi on otsustatud," laususin ma ning naersin.

"Hästi. Hmm, teeks äkki väikesema peo, kuskil hmm, 40 inimest?" pakkus Rae omalt poolt. Nelikümmend inimest küll minule väike pidu ei tundu, aga ma nõustusin tummalt.

"Jah ja kutsume Joshi ja Evani ning üldse kõik teised korvpallitiimist," pakkus Debby õhinal.

"Ja jätame Rose ja jüngrid kutsumatta, tahaks nende nägu näha, kui neid kuu peole ei kutsuta," naeris Brittany kaasa.

Minule polnudki eriti sõnaõigust jäetud seega ma ainult noogutasin õigetes kohtades ning pakkusin mõnda asja enda poolt kaasa. Ma olin õnnelik, et Rae, Debby, Rachel ja Brittany hästi läbi said. Kui ei oleks saanud, siis oleks nõme lugu.

Me olimegi jõudnud kaubamajani. Me otsustasime, et ei hakka midagi erilist ostma, kuna kellegil meist polnud eriti palju raha kaasas ning läksime jäätisekokteile ostma, mida me siis pingil istudes rüüpasime.

Aeg läks mööda üsna kiiresti lobisedes maailmast ja ilmast ning vahepeal imemaitsvat jäätisekokteili juues ning hakkas juba pimedaks tõmbuma. Me ostsime veel kreekereid ning sõime neid teel meie kodude poole. Rachel ja Brittany läksid meist üsna varsti lahku ning me valasime neile natuke kreekereid peopessa, sest nende eest olime me kõik koos maksnud. Siis läksime me edasi ning varsti pidin ka mina ära pöörama ning üsna kiiresti olin jõudnud koju.

Järgmine päev lõuna ajal istusime me Racheli ja Brittanyga minu tavalise laua taha, kuhu me vaevaga ära mahtusime. Ma olin Racheli ja Drew' vahel. Me sõime rahulikult lõunat ja rääkisime juttu, kuni ma silmasin tuttavaid kogusi meie poole tulemas.

Rose ja ta jüngrid. Ma lootsin, et nad lähevad mööda, aga ei, nad tulid siia.

"Noh, veidrikute kari, saite omale friike juurde?" lausus Rose ja itsitas ülbelt.

"Meie? Veidrikud? Rohkem nagu piiratud väljaanne, bitch," pani Rae vastu. Mulle polnud tõsiselt veel ühte sõnavahetust nende kahe vahel vaja. Näod hakkasid meie ümber siiapoole pöörduma, et näha, mis siin toimub.

"Haa, muidugi," lausus Rose ja naeratas võltsilt, ning lisas siis: "lesbi." Ma ei olnud kindel, kas ma kuulsin õieti, aga tundus küll. Kas ta mingit paremat solvangut ei oska välja mõelda?

"Kas lesbi teeks nii?" küsis Rae ja suudles Billi. Otse suule. Ma ahhetasin. Bill näis hetkeks kohkunud ja suudles siis vastu. Kui enne vaatasid meid ainult mõned inimesed, siis nüüd jälgis seda stseeni juba enamus sööklast. Ma polnud kindel, kas Rae suudles Billi sellepärast, et talle meeldib Bill või sellepärast, et Rosele kätte näidata. Ma olin ainult kindel selles, et ma ei tahtnud, et kumbki neist haiget saaks, sest tundus, et Billile tõesti meeldib Rae.

Lõpuks tõmbus Rae eemale ning naeratas sama võltsilt, nagu Rose enne. Rose liigutas suud, moodustades sõnad see pole veel läbi, ning lahkus.

"Ma pean minema," lausus Rae ja läks ära. Ma oleks tahtnud talle selle kohta küsimusi esitada, aga ta oli juba läinud. Bill läks kohe tema järel, ilmselt talle järgi, et asju klaarida. Vähemalt mina oleks nii teinud.

"Mis asi see veel oli?" lausus Drew ja ajas silmad pungi. Keegi meist ei osanud vastata. Ilmselt olime me ikka veel ehmunud selle üle, mida Rae tegi. Küll võib tema äkilise iseloomuga olla.



Nii palju, nagu ma vahepeal olin kuulnud, olid Bill ja Rae tülis ning mõlemad keeldusid sellest rääkimast. Ma tõesti lootsin, et nad lepivad ära, sest raske on olla mõlemaga korraga sõber ning rohkem nende enda pärast ka, sest tegelikult teeksid nad nunnu paari.

Vahepeal lähenes reedene pidu, mida planeerisid rohkem Debby, Rae, Rachel ja Brittany kui mina. Sinna pidi siis lõpuks kuskil viiskümmend inimest tulema ning kõik pidid ise omale joogid tooma. Ma ei ole kunagi alkoholi joonud (peale need mõned sõõmud vanemate siidritest või šampustest), kuid tundus, et see pidi joomane pidu tulema. Ma ei olnud küll sellega nõus, et seal juuakse, aga teised ajasid vastu, et mis pidu see ilma jookideta oleks.

Kui lõpuks reede käes oli, olin ma üsna närvis. Ema ja isa pidid lahkuma kuskil seitsme ajal ning pidu algas üheksa. Koolis küsisid paljud inimesed minult peo kohta, kuid vastasid hoopis Rachel ja Brittany, sest mina ei osanud midagi vastata. Koju jõudes tegin ma toad korda. Rachel, Brittany, Rae ja Debby pidid varem tulema ning me pidime kõik koos ennast sättima.

Nad saabusid seitse, kui mu ema ja isa olid just ära sõitnud. Ma tervitasin neid ja lasin nad enda tuppa, kuhu ma olin juba enda riided ladunud voodile.

"Nii Debby, kas sa lõpuks näitaksid, mida sa selga paned?" nõudis Rae, kes on temalt juba nädal aega pinnunud, mida ta selga paneb.

"Kohe," vastas Debby ning võttis suurest kilekotist välja mustad nahast lühikesed püksid, tumesinise lipsuga sitside-sätsidega särgi, peavõru ja roosad kontskingad. Ma kujutasin Debbyt nendes ette ning mõtlesin, et need sobivad talle hästi.

Me olime juba oma kodudes dušši all käinud, seega läksime me kohe meigi juurde. Rachel nõudis, et teeb meile meigi, kuna tüdruk on meigi tegemises proff, ta on käinud mitmetel kursustel ning ka igasuguseid raamatuid lugenud. Ta alustas Raest, kes sai omale üsna õrna meigi, kuid Rachel nägi selle kallal üsna vaeva, sest ta tahtis, et Rae nahk näeks perfektne välja ning ta rõhutas erinevaid piirkondi, et Rae näojooni piltlikult muuta. Siis tegi Rae omale madala krunni ning pani peavõru pähe.

Järgmisena võttis Rachel ette Brittany, kellele ta tegi sinise silmameigi, mis rõhutas hästi tema halle silmi ning kuna silmameik oli juba üsna erk, nagu Rachel seletas, tõmbas ta Brittany huultele vaid helepruuni huuleläiget.

Siis tegi ta Debby meigi, mis oli pruun suitsusilm, pikk must lainerijoon ning tagasihoidlikumad huuled. Ta ei pidanud Debby nahaga eriti vaeva nägema, sest Debby nahk on lihtsalt perfektne, nagu ka ta näojooned.

Lõpuks oli kord minu käes. Rachel mõtles üsna kaua, millist meiki mulle tehan, ning otsustas siis teha roosad huuled ning pruunikas silmameik. Kui Rachel oli meigi tegemise lõpetanud, nägin ma enda jaoks hoopis teistsugusem välja. Ta oli osavalt katnud mu tagasitõmbuva akne ning rõhutanud hästi mu põsejooni. Ta oli ka mu kulmudega vaeva näinud ning nüüd nägid need üsna perfektsed välja, ainult, et minu meelest natuke tumedad minu heledate juuste kõrval.

Vahepeal olid Brittany ja Debby oma juukseid lokitanud ning Debby oli peavõru pähe pannud. Debby pakkus, et ta teeb mulle soengu ning ma nõustusin, sest ma ei teadnud ise, mida nendega peale hakata.

Ma olin otsustanud panna selga tavalise valge toppi, hõbedase sätendava pliiatsseeliku, panna oma juuksed ühele õlale lohakatesse lokkidesse (nagu Debby soovitas), laenanata Raelt akvamariinsed platvormikad ning kotikeseks musta sätendava väikese koti (kuigi ma ei saanud aru, miks mul kotti vaja on, see on ju minu maja, aga teised nõudsid).

Ka kõik teised nägid head välja - Rachel oli ka oma juuksed lokki ajanud ning oma meigiks teinud tema tavapärase, aga natuke tumedama ja julgema tumeda suitsusilma ning beežid huuled. Ta pani selga lillaka galaktika mustriga kleidi, akvamariinsed lipsukesega stilettod ning lipsukujulise beežika peokoti. Rae oli omale selga tõmmanud tagant pikema ja eest lühema õhukese tumesinise seeliku, valge kraega pitsist topi, zebra mustriga baleriinikad ning kätte võtnud valge neetide ja lipsuga koti. Brittanyl oli seljas beež lillemustriga kleit ning selle peal oli beež kardigan. Jalga pani ta erkpunased baleriinikad, et riietusele natuke värvi lisada ning kotiks valis ta sobiva beeži väikese kotikese. Debbyl oli seljas see sama outfit, mida ta enne näitas. Ta nägi selles väga hea välja, just nagu ma arvasingi ning just nagu ka kõik teised.

Meil oli sättimisega läinud üsna kaua ning kell oli viieteist minuti pärast üheksa. Me koristasime veel viimased asjad majas ära ning panime mõned suupisted lauale.

Üsna varsti hakkas rahvas sisse voolama. Mulle tundus, et pooli kutsututest ma ei teadnudki. Debby oli valmis teinud peo playlisti ning pani selle siis valjult käima. Varsti oli juba peaaegu terve maja rahvast täis. Enamustel olid joogid käes, nagu ma tähele panin. Alguses ma rääkisin lihtsalt Rae, Debby, Racheli ja Brittanyga, kuid nad läksid aega mööda laiali ning ma jäin üksi.

Nii, mine nüüd kellegi juurde ja hakka juttu rääkima, see on ju sinu pidu, mõtlesin ma endamisi. Ma vaatasin rahvahulgas ringi, et mõnda tuttavat nägu näha. Ma nägin meie korvpallitiimi poisse ning ergutusrühma tüdrukuid ning isegi ühte Rose jüngrit. Kas teised olid ta kutsunud või oli ta ise kohale tulnud? Igatahes lootsin ma, et Rose siin pole, sest ta rikuks peo ära.

Siis silmasin ma Drew'd mingi ergutusrühma tüdrukuga rääkimas. Kas nad käisid? oli mu esimene mõte, sest ma polnud kunagi kuulnud, et Drew (või keegi teine) tema armuelust räägiks. Ma tahtsin välja uurida, millega tegu, endale kinnitades, et lihtsalt sõbralikust uudishimust, seega ma kõndisin nendeni, pidades läbi rahva endale sinna teed tegema. Ma vist astusin kellegile oma platvormikatega jala peale ning ma hüüdsin "Vabandust!" üle kõva muusika.

"Hei!" tervitas Drew mind, kui ma tema ja tolle tüdruku juurde olin jõudnud. Ma vastasin talle sama sõnaga ning jäin siis seda tüdrukut silmitsema ning tema mind. Tüdrukul olid pikad blondid juuksed, ilusad näojooned ning üsna lühike kleit.

Hetk pärast vaikust oleks just nagu Drew'le meelde tulnud, et tema ka siin on ning ta lausus (või pigem hõikas üle muusika): "Aa, see on Angie, Angie, see on Heather, mu sõber."

Angie naeratas mulle ning sama tegin mina. Ta ei tundunud eriti sõbralik inimene, aga ma ei tahtnud eelarvamuste küüsi sattuda, seega ma üritasin ilusat nägu teha, vähemalt Drew' läheduses.

"Tore sinuga tutvuda, Angie."

"Sama siin."

"Kas keegi teist jooki tahab? Ma võtsin kokasi, siidreid, õlu, kokteili, midaiganes daamid soovivad," lausus Drew. Ma arvasin, et kuna kõik teised joovad, ehk siis võtan mina ka ühe siidri, mida see ikka halba teha saab.

"Siidrit, palun," laususin ma ning kohe minu järel lausus Angie: "Üks cosmopolitan ei teeks halba, kui sul on..."

"Muidugi, daamid," lausus Drew, naeratas meile ning lahkus siis, jättes meid Angiega üksinda.

"Sa oled selle peo korraldaja, eks?" lausus Angie.

"Mhmh," laususin ma ning kohe peale seda tuli Debby, kes mind käest tõmbas ja mind siis mu magamistuppa juhatas. Ma lehvitasin kiiresti Angiele, enne, kui ma kaduda jõudsin.

Äge jutt!
Üks viga hakkas silma hetkel .. pani peavõru peale --} pani peavõru pähe*
Kuid UUT!

Aitäh, et teavitasid, kohe parandan ära :)

5.
Mu toas istusid maas vaiba peal Rae, Rachel, Brittany, Bill ja Josh (kes nägi ultrakuum välja). Debby ühines nendega ning patsutas kohta enda kõrval. "Tule, me hakkame tõde ja tegu mängima," lausus ta.

Ma istusin maha ning Josh pani oma just tühjaks joodud õllepudeli maha. Kuna see vaibal ei keerle, nagu meile kohale jõudis, kolisime me põranda peale ning võtsime omale istumise alla padjad.

"Hei, ma sain su sõnumi kätte," lausus Drew Debbyle ning astus ruumi. "Kõik korras?"

"Jaa, tule meiega tõde ja tegu mängima," vastas Debby ning ka Drew ühines meiega, alguses natuke kaheldes. Ta andis mulle purgi siidriga, millest ma kohe suure lonksu rüüpasin. See oli pirnisiider ning maitses täitsa hästi ning ei olnud väga kange.

Josh pani pudeli keerema ning see jäi pidama Brittanyl.

"Tegu."

"Hmm... Söö puhast soola üks lusikatäis," pakkus Josh.

Ma tõin Brittanyle soola, kes selle kohe ära sõi ning siis haput nägu tegi, mille peale me naersime. Brittany keerutas pudelit, mis jäi seekord seisma Debbyl.

"Tõde või tegu?"

"Tõde."

"Kui sa oleksid poiss, millise tüdrukuga sa siit ruumist käiksid?" küsis Brittany, kes nagu mulle tundus, oli üsna napsune, nagu ka teised siit toast, Drew ja mina väljaarvatud, kuigi isegi meie olime natuke napsised.

"Eem, Heathiga, sest ta on nii süütuke," lausus Debby ning mõned itsitasid. Pudel läks jälle veerema ning seekord peatus Drew'l.

"Tõde või tegu, vennas?" küsis Debby.

"Tõd... tegu," vastas Drew meelt muutes.

"Suudle kedagi siit ruumist, sinu enda valik."

Ma teadsin, et midagi sellist tuleb varsti. Hatkeks oli paus ning Drew ilmselt mõtles, kas seda teha või mitte, kuid järgmine hetk olid ta huuled minu omadel. Mul oli hetkene üllatusmoment, kuid siis ma suudlesin teda vastu. Ma olin küll oma esimest suudlust teistmoodi ette kujutanud, kui niimodi napsise peaga peol, kuid siiski oli see hea. Ning järgmine hetk oli juba Drew tagasi tõmmanud. Me vaatasime üksteisele hetkeks otsa, enne, kui Drew ennast tagasi pudeli poole pööras ja seda keerutas. Publik muidugi pidi meie suudluse peale plaksutama ning Debby pilgutas mulle silma.

Pudel jäi seisma Rael, kes pidi Billile põsemusi tegema, kes seda ka tegi ning kohe peale seda suudles teda suule, kuigi ta ei pidanud seda tegema. Ilmselt olid nad siis ära leppinud või oli Rae lihtsalt natuke ülemeelikus tujus tänu alkoholile.

Me mängisime veel paar minutit kuni Drew pidi minema, sest tema ema oli tema kadumise avastanud (Debby oli ema teada minu poole ööseks tulnud). Drew'l oli ees läbitungimatu pilk. Ma ei teadnud, kas ta oli seda suudlust päriselt mõelnud või mitte aga mina võtsin seda küll üsna tõsiselt.

Ma ei teadnud isegi, kas mulle meeldib Drew või mitte. Sõbrana kindlasti, aga enamana? Ma olin ise ka segaduses. Järsku tahtsin ma, et ma oleks üksinda mitte keset seda pidu, mille mu sõbrad minu nime all korraldasid.

"Kõik korras?" küsis Brittany, kui me tagasi peol ühes vaiksemas nurgas olime.

"Mhmh," vastasin ma. Kõheldes lisasin: "Mis sa arvad, kas Drew võttis seda suudlust tõsiselt?"

"Ma ei tea... Ma kuulsin, et tal on tüdruksõber olemas," lisas ta ja krimpsutas nägu.

Ma kohkusin hetkes ja sain siis oma julguse tagasi ning laususin: "Noh, ega mina ka seda tõsiselt ei võtnud. Vabanda mind hetkeks."

Ma jalutasin minema tahtes jälle oma tuppa minna. Ust avades ootas mind aga mitte just eriti tore üllatus - mingi paar, keda ma esimest korda oma elus nägin, ameles mu voodis. "Välja!" kamandasin ma ning paar jäi mind kohkunud näoga jõllitama, enne, kui nad oma kodinad kokku võtsid ning välja läksid. Ma jäin üksinda oma tuppa ning viskasin ennast ohates voodisse.

Ilmselt olin ma magama jäänud, sest järgmine hetk, mida mäletasin ajas mind Debby üles. Ma üritasin teise külje keerata ja edasi magada, aga Debby oli üsna järjekindel ning ei lõpetanud enne, kui ma suure hooga istukile tõusin ning oma pea vastu tema oma ära lõin.

"Aia!" kiljatas Debby ja hakkas oma valusat kohta hõõruma. "Sa tegid seda praegu meelega!" lausus ta solvunud häälega.

"Ja mis siis kui tegingi?" küsisin ma salapärase häälega ning ringutasin ennast. Ma piilusin kella poole ning see näitas poolt ühte öösel. Ilmselt pidu veel käib väikestviisi, sest muusikat oli endiselt kosta. Kuidas ma üldse selle lärmiga magada sain?

"Sa oled praegu pool oma enda peost maha maganud!" heitis Debby mulle ette ja vangutas pead. Ma kehitasin õlgu. See polnud praegu just fantastiline pidu olnud, pigem üsna mõttetu. Vähemalt minu jaoks. Seega minu jaoks polnud vahet.

"Sa pead praegu selle heaks tegema ja meiega tantsima tulema," sõnas Debby. "Aga enne teeme su korda, sa näed jube välja."

"Aitäh sulle selle ilusa komplimendi eest," vastasin ma sarkasmiga.

"Võta heaks, vennas."

Debby korrastas mu meigi ära, mis oli tõesti paras jubedus ning ka soengu ära kümne minutiga. Tõeline imetöö. Vahepeal imbusid ka Rae ja Brittany minu tuppa.

"Kus Rachel on?" küsisin ma.

"Ah, ta leidis omale mingi kossuässa ja nad amelevad sinu diivani peal," vastas Rae muretult. Ma vangutasin pead, mille peale Debby minu peale käratas, et ma pead sirgelt hoiaksin.

Kui me kõik ennast natuke korrastanud olime, läksime tagasi peo keskpunkti. Pidulisi oli märgatavalt vähenenud, kuid siiski oli seal üsna palju, vähemalt minu jaoks. Rae pani enda playlisti mängima ning me hakkasime tantsima. Mina alguses üsna kohmetult, aga siis juba kindlamalt. Tegelikult polnudki see mingi eriline tants, lihtsalt puusade hõõrutamine ja kätega mõne liigutuse tegemine.

Me pidime olema tantsinud mingi pool tundi, kui me lõpuks tahtsime natuke värskendust ja jõime natuke limonaadi. Peale seda istusime me trepi peale ning lihtsalt rääkisime mõttetutest asjadest ning naersime. Võib-olla oli see ikka hea pidu?

Me tantsisime veel viisteist minutit ning näksisime natuke pähkleid mu söögitoa laualt, mis olid ainukesed näksid, mis alles olid. Kuskil kahe ajal võis peo lõppenuks kuulutada ning kõik peokülalised läksid ära peale Brittany, Rae, Debby ja Racheli, kes hiljem õhetavana välja ilmus ning siis tükk aega kellegist Brianist rääkis.

Tagasi minu toas, tegin ma kõigile voodi ära. Minu voodisse mahtus kolm (mul on ülisuur voodi, ma tean) ning madratsi peale, mis ma täis pumpasin mahtus 4. Me otsustasime, et mina ja Debby magame minu voodis ja Brittany, Rae ja Rachel magavad madratsil. Me käisime kiiresti pesemas ning oligi aeg magama minna (kell näitas kolmveerand kolme). Me rääkisime veel voodis natukene ning siis jäime kõik vaikseks ning jäime magama.



Hommikul ärkasin üsna vara selle kohta, kuna magama olime läinud. Kell oli pool kümme. Ma tahtsin edasi magada, aga und ei tulnud. Ma lebasin veel tükk aega voodis, enne, kui ennast üles ajasin. Ma läksin koridori ning nägin, et see oli üsna sassis. Ma otsustasin seda natuke hiljem koristada. Kõigepealt pesin ma hambad ning siis panin riidesse ja läksin omletti tegema.

Varsti ühines minuga Brittany. "Tere," lausus ta uniselt ning ma vastasin talle samaga, aga erksamalt.

"Omletti tahad?" pakkusin ma ning keerasin pliidi kinni.

"Mhmh," mõmises ta vastuseks.

Ma panin talle ja endale omletti ning me sõime vaikuses. Pärast seda kogusin ma nõud kokku ja otsustasin need hiljem, kui kõik on ära söönud, ära pesta.

Me hakkasime tasapisi maja koristama. Me alustasime teiselt korruselt, sest seal polnud väga palju teha. Kui see sai koristatud, läksime me tagasi alla ning tegime salaplaane.

"Mu telefonis on see äpp, kus on too staadionipasun, laseme seda neile kõrva ja vaatame, mis teevad," pakkus Brittany ning me naersime õelalt.

Tagasi meie toas, võttis Brittany oma telefoni mu laualt ning pani telefoni heli võimalikult kõvaks ja valis võimalikult kõva režiimi.

"1,2,3!" lugesime me sosinal ning Brittany vajutas nuppu. Läbi toa (ilmselt ka terve maja) kostus vali pasunahääl. Debby vajutas käed kõvasti kõrvadele ning krimpsutas nägu, Rachel võpatas ja Rae hakkas üldse kõva häälega karjuma. Me pidime ennast lõhki naerma. Kui staadionipasuna hääl lõppes, olid igatahes kõik üleval ja mossis nägudega, mille peale me naersime veel kõvemini.

Peale seda, kui nad olid meie näod täis sõimanud, sõid ka teised omletti ning tegid ennast korda. Siis otsustas Debby, et jagame ennast paaridesse ja hakkame koristama. Mina hakkasin nõusid pesema, sest siia polnud mitut inimest vaja, Debby ja Rachel läksid elutuba kraamima ning Brittany ja Rae võtsid omale kõige suurema töö ja alustasid koridori kraamimisega. Mul läks nõudega kiiresti ning siis ma hakkasin kööki korda tegema ja peale seda võtsin söögitoa ette, milles oli juba üsna mõnda teha. Varsti tulid ka Debby ja Rachel mulle appi ning ka söögituba sai korda. Üle jäi veel koridor, millega olid Brittany ja Rae head tööd teinud ning see oli juba peaaegu korras.

Järsku ehmusin ma ära, sest mulle tundus, et kuulsin autot siia parkimas. Ma vaatasin õue ning nägin isa tuttavat halli volkswagenit. Ilmselt olid nad varem koju otsustanud tulla. Ma reageerisin kiiresti ning me peitsime ülejäänud prahi kiirelt koridoris oleva diivani patjade alla ja pühkisime mustuse kapi alla. Juba olidki mu vanemad sisse tulnud ning meie istusime trepi peal nagu kukupaid lapsed.

"Tšauu!" hõikas mu ema juba esikust ning astus tuppa. Me tervitasime teda vastu ning tema tagant tuli ka mu isa, keda me samuti tervitasime.

"Kuidas läks? Me otsustasime ikka, et tuleme varem tagasi, mul on veel kodus vaja tööd teha ja isal pildid üle vaadata ning töödelda. Kas te süüa ikka olete saanud?" rääkis ema.

"Hästi läks, ma tegin enne omletti, aga see on otsas, kui te tahtsite," vastasin ma.

"Parem ongi, sest keegi peab selle ka ära sööma," lausus ema ja tõmas oma kotist suure McDonald'si koti välja.

"Eem, meile mahub muidu veel natuke," lausus Rae ning õgis silmadega McDonald'si kotti. Ema naeris selle peale ning andis koti mulle, et me sealt omavahel söögi ära jagaksime. Ta oli ostnud kaks tavalist einet (Rachelile ja Debbyle), kaks juustueinet (mulle ja Brittanyle) ja kanaeine (Raele). Ema ja isa olid oma portsud juba tee peal ära söönud. Peale rämpstoidu õgimist olime me nii kurguotsani täis, et ei jõudnud midagi paremat teha, kui paari filmi telekast vaadata.

Kunagi pärastlõunal läksid tüdrukud koju ning mul oli võimalus praht diivanipatjade tagant ära viia. Ma panin ka oma toas madratsi kokku ja tegin voodi ära. Lõpuks oli kõik korras ning ma viskasin ennast voodile pikali ning vedelesin ühes asendis pool tundi. Siis jäin ma magama ning ei ärganud kuni hommikuni.

Jutt muidu tundub huvitav, hakkasid silma mõned kirjavead mis siiski natuke häirisid, kuid olid üleelatavad. Muidu ootan uut osa!

Jaa, ma teen sellele jutule hädasti vajatud vigadekontrolli, eks ma siis muudan selle ka ära.
Igatahes, uus osa!

6.
Esmaspäeval, tagasi koolis, rääksisid üsna paljud veel minu peost ning tulid minuga rääkima. Ma tundsin ennast natuke kohmetuna ning ei rääkinud palju vastu. Kui ma lõpuks oma tavapärasesse lõunalauda mahtusin, olid kõik juba seal ja ülla-ülla, ka nemad arutasid pidu.

"Hei, kus sul nii kaua läks?" küsis Rachel, sest me olime koos sööklasse tulnud aga mul oli palju rohkem aega läinud.

"Aah, fännid ründasid mind," vastasin ma naljaga ning hakkasin sööma.

"Igatahes, me peaks totaalselt kordama," lausus Debby oma jutu lõpetuseks. Ma polnud eriti kindel, kas ma tahaks seda niipea korrata, kuid tundus, et talle ja ka teistele oli pidu meeldinud. Tore seegi.

Siis nägin ma Drew'd ning mulle tuli jälle see suudlus ja kõik-kõik muu meelde, sest vahepeal nädalavahetusel pole mul olnud eriti aega selle üle mõelda - suur osa pühapäevast läks kodutööde alla ning päeva lõpus istusin ma arvutis, kus mulle kirjutati jälle üsna palju - mõned olid vihased, et neid ei olnud kutsutud, mõned kiitsid pidu, mõned hakkasid niisama heast peast rääkima ning ka see võttis palju aega, sest ma ei saanud lihtsalt neid ignoreerida, vähemalt nii ma arvasin alguses, aga lõpetasin ikka ignoreerides.

Tegelikult ei saanud ma aru, miks kõik see mulle nii palju korda läks. Tegelikult tõe ja teo mängudes ongi ju alati nii, et tehakse mingi tegu, kus peab mingi inimesega midagi tegema ja teised valivad selle sinu eest. Noh, tegelikult sai Drew ise valida, aga see tegi asja veel keerulisemaks. Mulle ei peaks see asi korda minema. Nii lihtsalt tehaksegi. Temale ei tähendanud see midagi. Tal on tüdruksõber olemas.

Ma lihtsalt mõtlesin selle asja suureks ning lihtsalt lülitasin oma mõtted sellel teemal välja ja jäin Brittany juttu kuulama, nagu kord ja kohus.

"... ja ma pean ta koera hoidma. Nagu päriselt, ma ei tea koertest midagi. Tegelt ta saaks oma koera mu täditütre Trina juurde viia, kes armastab koeri, aga ta tahab totaalselt mind mõnitada. Päriselt, mida ma peaks ühe suure ilastava karvase hunnikuga peale hakkama?"

"Me võime koos oma koeri jalutama viia, kui sa tahad," pakkusin ma.

"Hea idee, ma toon ka oma puudli," naljatas Rae. "Aga päriselt, ma võin oma vanaema puudli tuua. Või siis parem mitte." Vahest ei saanud keegi aru, kas ta mõtles midagi päriselt või tegi ainult nalja.

Me leppisime kokku, et lähme täna natuke peale kooli ranna äärde koertega jalutama. See aeg tuli üsna kiiresti, sest viimane tund jäi ära ning ka eelviimasest lasti meid varem minema. Ma hüppasin kiiresti kodust läbi ning sõin ema jäetud salatit ning vahetasin riided ja krabasin siis Lassie ning panin ta rihma külge ja läinud me olimegi.

Me kohtusime Brittany ja Raega üsna mu maja ees ning me jalutasime ranna poole. Täna oli üsna mõnus ilm sügise kohta ning ma olin oma blondid juuksed pannud kõrgesse hobusesabasse, selga pannud halli pluusi, millel olid õlgadel needid, jalga pannud mustad lühikesed püksid ning helekollased converse'd mu suurest converse kogust (6 paari).

"Oeh, homme on mul lubadetest..." ohkas Rae. Ta vanemad kinkisid talle uue auto, 2007. aasta halli Ford Mondeo mis on isegi uuem kui meie 2006. aasta pereauto, volks.

"Ära pabista, kõik läheb perfektselt," julgustasin ma teda.

"Loodame.." vastas ta.

Teiselt poolt tänavat läks mööda üks vanamutike valge koeraga, kes hakkas Brittany musta koera peale haukuma. "Sa rassist!" hõikas Rae valgele koerale ning me hakkasime naerma.

Me jalutasime koertega ühe üsna suure tiiru ning läksime siis tagasi oma kodudesse. Aeg oli üsna kiiresti läinud ning ma tegin kiiresti kodutööd ära ning siis vaatasin keskööni mingit noortefilmi.

Päev pärast seda kahetsesin ma seda, sest ma olen lihtsalt väga raske unega ning ma valetasin emale, et mul on paha olla, et lihtsalt edasi magada. Jah, ma tean, et see on alatu, aga sellel hetkel olin ma tõesti nii unine, et mind ei huvitanud.

Kunagi keskpäeval äratas mind mu telefon, mis hakkas helisema. Ma uniselt vajutasin telefoni kinni, arvates, et ma olin omale äratuskella pannud ja selle unustanud kuid siis hakkas see uuesti helisema ning ma nägin, et see on Rae.

"Jah?!" käratasin ma uniselt Raele, sest ma vihkan, kui mu und segatakse.

"Take it easy, man. Igatahes, MA SAIN LOAD!" lausus Rae, lauselõppu kiljudes.

"Mis ma ütlesin!"

"Igatahes, ma olen kohe su maja ees, Debby ja Drew on ka siin, lähme väikesele sõidule."

Kümne minuti pärast olin ma valmis ning Rae ootas juba oma läikiva fordiga ukse taga. Ma libistasin end tagaistmele ning teiselpool mind istus Drew, kes mulle naeratas ning ma naeratasin talle vastu.

"Hei," tervitasin ma kõiki ning nad tervitasid mind vastu ning Rae hakkas väga üksikasjalikult oma eksamist rääkima, kuni me Starbucksi ees seisma jäime.

Ma tellisin omale pudru ning valge šokolaadi mocha. Me asusime oma sööki sööma, mina eriti isukalt, sest mul polnud hommikusöögiks aega olnud.

"Miks sa üldse puudusid täna? Sa tundud täitsa normaalne," küsis Debby mu tervist silmas pidades ning rüüpas oma frappucinot.

"Ma ei jõudnud lihtsalt kooli minna," vastasin ma ausalt. "Nii või naa poleks me täna midagi erilist teinud, ajaloo õpetaja on ikka haige ja matas ka me teeme ainult mõttetuid töölehti."

"Aga füüsika?" küsis Debby.

"Sellest ei saa ma nii või naa aru," vastasin ma käega lüües ning me naersime.

Pärast söömist viis Rae mind koju ning kuna teistel polnud midagi paremat teha, tulid nad minu poole. Me otsustasime filmi vaadata ja me valisime mu filmikogust "Pitch Perfect"i, mida ma juba mitu korda näinud olen, aga vahet pole, ma polnud sellest ikka ära tüdinenud.

Natuke enne filmi lõppu tuli isa koju ning peale filmi vaatamist saatsin ma Rae, Debby ja Drew' ära ning mul oli paras aeg kodutöösid tegema hakata, nagu mu isa mulle meelsasti mitu korda meelde tuletas.

Üsna varsti oli nädalavahetus käes. Aeg läheb kuidagi maru kiiresti, alles oli oktoober alanud ning varsti hakkas juba lõppema... Ka jõulud polnud enam kaugel, mõnes poes oli juba paar jõuluasja üleval. Ma otsustasin oma tuba jõuludeks dekoreerida ning panin reedel pärast kooli jõulutulukesed oma voodi kohale ning otsisin üles oma päkapiku mütsi ning panin selle laualambi peale, mida ma nii või naa harva kasutan (nagu ma juba maininud olen, olen ma rohkem voodiinimene).

"Hei, sa kuulsid, et Nate Roth korraldab halloweeni peo?" küsis mult Debby, kui ma kandiku meie tavalisele lauale asetasin.

"Ei ja mind ei huvita ka, mulle piisab üleeelmise nädala peost," vastasin ma otsekoheselt ja hakkasin õgima, sest ma polnud hommikul õieti süüa jõudnud ning ma muutun väga pahaseks kui ma näljane olen.

"Sa pead tulema! Kõik lähevad, noh, vähemalt 'normaalsed'!" vastas Rachel.

Ma lihtsalt raputasin pead, sest mulle ei meeldi, et sorditakse välja normaalsed ja friigid, aga see on nii alati olnud ja minu arvamus selle vastu ei saanud. Kuid siiski, ma tegin endast parema, et hoida vähemalt kiusamist ära ning olin ka nohikutematega sõbralik.

"Tuleee," venitas Brittany lapsehäälega, mis mulle närvidele käis.

"Okei-okei," nõustusin ma vastumeelselt, et ma ilma segamata oma Caesari salatit süüa saaks.

"Jipii," hõiskas Debby ja hakkas arutama kostüüme. "Ma arvan, et ma lähen Katnissina..."

"Tead, me peaks minema One Directionina!" pakkus Rae sellest ideest vaimustund olevalt.

"Teeme ära! Mina olen Louis," lausus Brittany.

"Ma olen Niall, sest ma olen blond," pakkus Rae.

"Aga mina?" küsisin ma neilt. Drew lihtsalt pööritas meie jutu peale silmi ning nad hakkasid Billiga korvpallist rääkima.

"Sina võid Liam olla, ta üldse kiilakas," lausus Rachel ning lisas siis: "Mina olen igatahes Harry."

Natukese aja pärast olime otsustanud, et mina olin Liam (ma otsustasin lihtsalt kõik oma juuksed taha patsi panna), Rae Niall, Rachel Harry, Debby Zayn ning Brittany Louis. Me leppisime ka kokku, et lähme peale kooli šhoppama, et 1D-ga sarnaseid riietusi leida.

Me vaatasime 1D pilte ning siis valisime omale riided - ma ostsin sinise ruudulise särgi ning mul olid juba kodus beežikad teksad seega see oli kõik, mis ma vajasin. Rae ostis omale punase särgi ning beežikad teksad., Rachel sinise pintsaku, Debby varsity jaki ning Brittanyl olid juba punased teksad ja meremehe t-särk olemas.

Õhtul hakkasin ma kirjutama juttu, mille pidime kirjanduseks kirjutama. Ma valisin teemaks jääkarude ohustatuse ning hakkasin internetist infot otsima. Järsku käis piiks ning ma oleks peaaegu toolilt maha kukkunud. Drew kirjutas mulle ning mul oli heli maksimaalse peal ning ma olin juba vaikusega harjunud seega see ehmatas mind kõvasti.

Drew: Yo

Heather: Hei

Drew: Ei tule und?

Heather: Pean kirjanduses juttu kirjutama :/

Drew: Kes sulle meeldib?

Miks ta seda küsib?

Heather: Keegi

Drew: Kes sulle meeldib?

Heather: Keegi!

Drew: ohh, kes sulle meeldib?

Heather: Palju sa seda küsida kavatsed? -.-

Drew: Seni, kuni ma oma nime kuulen :3

Mida? Kas ta just tunnistas et ma meeldin talle? MIDA ASJA? Kas tal polnud mitte tüdruksõpra või kedagi? Ma mõtlesin hetk, mida teha, ja kirjutasin siis:

Heather: Mida?

Drew: Hahahaha, sa jäid uskuma :DDD

Heather: -.-

Kas ma tõesti jäin uskuma, et ma meeldin talle? Ma pööritasin oma enda lolluse peale silmi ning üritasin jälle oma juttu edasi kirjutada, mida Drew mul teha ei lasknud.

Drew: Noh, kas ilukuninganna on solvunud?

Heather: Ma pean minema, tsau

Viimast kirjutasin ma sellepärast, et ma tahtsin selle loo juba ükskord ära teha ning magama minna ning ta segas minu keskendumist. Ma logisin msnist välja ja kirjutasin ühe lause oma loosse, kustutasin selle siis ära ning salvestasin dokumendi ning sulgesin arvuti, sest mul oli juba uni peal. Ma lubasin endale, et lõpetan selle kindlasti homme ära.

Voodis aga ei suutnud ma magama jääda ning mul polnud midagi muud teha, kui mõelda. Mõelda kõigist viimastest sündmustest. Mõelda mu vanadest sõpradest, uutest sõpradest, Joshist, Drew'ist...

Miks Drew mulle koguaeg nii segaseid signaale saadab? See tõesti tüütas mind ära ning ajas mu segadusse. Ma ohkasin vaikselt ning üsna pea jäin ka magama.



Järgmine päev jäin ma jälle kooli hiljaks ning mind lubati peale tunde jätta, kui ma veelkord hilinen. Ma võtsin keemias oma tavapärase koha, Emily kõrval ning jäin õpetaja segast juttu kuulama ning tõesti üritasin aru saada. Tunni lõpupoole tegime veel katseid, mis mul ainult tänu Emilyle õnnestusid.

"Heather, kas sa saaksid peale tunni lõppu korraks siia jääda?" lausus keemia õpetaja hr Gallager.

Oi ei, asi on halb. Äkki oli Emily talle rääkinud, et ma spikerdasin? Või oli keegi teine seda tähele pannud? Või oli ta ise midagi märganud? Mis see ka polnud, ootasin ma halba. Ma noogutasin lihtsalt vastuseks ning hr Gallager lõpetas tunni. Ta ootas, et teised ära läheks, enne, kui rääkima hakkas.

"Nagu sa tead, on teie klassi keemialabor üsna väike ning teil on palju õpilasi," alustas ta ning ma mõtlesin omaette, kuhu ta selle jutuga sihib. "Klass kõrgemal on aga väga vähe õpilasi ning ma mõtlesin, et äkki saaks siit klassist paari õpilast edasijõudnute klassi upitada." Issand jumal, kas ta tahab mind keemias klass edasi viia? "Ning kuna siin klassis just kõige hiilgavamate peadega inimesi pole, siis äkki sina sooviksid, seal on su sõber Andrew ka, nagu ma tähele olen pannud?"

Kas ta tahab mind ja Drew'd keemias paari panna? Ma olin tõesti segaduses, sest kuigi jah, meie klassis pole eriti tarkpäid, kuid siiski, minust targemaid õpilasi on ikka. Ma kehitasin lihtsalt segaduses õlgu ning lubasin talle, et mõtlen selle peale.

Lõuna ajal pressisin ma ennast Drew' ja Brittany vahele, et siis kohe kuulda Debbyt, kes meie laua juurde tuli, et meile teatada: "On see okei, kui ma Joshi lauas istun?" Ta viipas oma kandikuga kooli populaarsete poiste laua poole, kus istus ka mõni Rose jünger oma poisssõbra juures. Me ei saanud seda keelata, seega me noogutasime ning ta lahkus.

"Mis ta on nüüd nonde tüdrukutega sõber või?" küsis Rae otsekoheselt, viidates Debbyle, kes Rose jüngritega naeru lagistas.

"Kellega ta sõber EI oleks?" lausus Bill vastuseks. Ma pidin sellega nõustuma, sest Debby lihtsalt saab kõigiga hästi läbi, väljaarvatud ehk Rose. Ka minuga oli Debby kohe heaks sõbraks hakanud, mis alguses mulle kahtlasena tundus, kuid nüüd tema puhul täiesti tavaline näib.

"Hei, Drew, Gallager tahab mind edasijõudnute keemiasse sinu laborikaaslaseks edutada," laususin ma möödaminnes.

"Päriselt?"

"Jep," vastasin ma.

"Okei siis..." lausus Drew napisõnaliselt ja sõi oma friikaid edasi.

Ma lõpetasin kiiresti oma eine, sest tahtsin veel vetsust läbi käia. Kiirelt sõpradele viibates lahkusin ma sööklast ning läksin teisele korrusele, kus tüdrukute wc asus.

Ma kohendasin natuke oma sirget hobusesaba, akvamariinset sitsilist pluusi, kollast jakki selle peal ning kergitasin siniseid teksaseid. Ma jäin hetkeks ennast peeglist vaatama - mu blondi juukseid, hallikaid silmi ja kõrgeid põsesarnu. Ma kinkisin endale kiire naeratuse ja läksin siis ühte kabiini. Just siis sisenes keegi wc-sse.

"... kavatsen ma jänesekostüümi kanda. Küll näete, ta jookseb mu järele nagu hull," lausus mingi tüdruk, kelle ma hääle järgi tundsin ära Rose. Ilmselt plaanib ta halloweenil nagu prostituut riidesse panna ning siis kedagi 'võrgutama' minna. Mina hakkaks selle poisi asemel öökima, ausõna.

"Kes too Deborah enda arust üldse on?" küsis vastust ootamatta üks Rose jüngritest. Cathy, kui ma ei eksi? Mul tõesti ei püsi nende nimed peas ning ma ei tunne nende hääli ka eriti hästi. Siis jõudis minuni, et ta räägib ju Debbyst! Ilmselgelt tahab ta Joshi endale. Ma pean sellest Debbyle rääkima.

Järsku helises kell ning see tõi mu mõtetest tagasi. Ma raputasin omaette pead, et seda selgemaks teha ning tahtsin siit ära minna, kuid ma ei saanud ennast neile näidata, kes teab, mida nad minuga teeks.

"Ma ei viitsi üldse lollakasse matemaatikasse minna," vingus Rose. "Teeme poppi?" küsis ta teistelt, kes temaga nõustusid, nagu nad alati temaga nõustusid, kartes teda vihale ajada. Õnneks lahkusid nad nüüd ning ma sain lõpuks biograafiasse minna, kus ma jälle hilinemise eest sõimu sain.

Ma pole nüüd miljon aastat kommenteerinud, aga mulle meeldib praegu c: ootan uut :)

Väga hea :)
6. osas hakkas üks viga silma
"..Ka jõuld polnud enam kaugel, mõnes poes oli juba paar jõuluasja üleval." --} "..Ka jõulud polnud enam kaugel, mõnes poes oli juba paar jõuluasja üleval."
Sooviksin uut ka :3

Ootamatult oli käes laupäev ning ka halloweeni pidu. Enne seda pidime me oma 1D'ga kogunema Rae majja, et kõik koos valmis seada. Ma kõndisin rahulikus tuules mööda Los Angelese tänavat, kus trügisid inimesed ning kus oli tänu heale California ilmale olenematta sügisest veel soe. Rae oli mulle msnis rääkinud, kuidas tema majja minna ja milline see on ning minu meelest pidi see kuskil siinsamas olema.

Ma jäin järsku seisma ja silmitsesin suurt beežikat maja, mis kohe üle tee oli. See oli kahekorruseline uhke maja suurte sammastega ukse ees. See tundus nagu mõis. Ma polnud kindel, kas see on ikka Rae maja, sest selle suurejoonelisust ta küll maininud polnud. Ma helistasin talle, et ta õue tuleks. Ma läksin juba igaks-juhuks üle tee ning nägingi Raed, kes tuli oma hiiglaslikust hoovist minu poole.

"Wow," laususin ma, kui ma tema juurde jõudsin. "Ma ei teadnud, et sa lossis elad, printsessike."

"Tere sullegi," vastas Rae ja pööritas silmi. "Ära pane lihtsalt tähele, okei?"

"Midaiganes sa ütled, printsess," vastasin ma ning me läksime trepist üles, mis viis terassile, kus oli ka sissepääas sellesse suurde majja. Ma poleks uskunud, et Rael nii suur maja on, no muidugi oli tal peaaegu iga päev erinevad riided, kuid ma poleks osanud arvata, et ta NII rikas on, see tõesti ei paistnud välja. Tundus lausa, nagu ta häbeneks seda maja.

"Teised juba ootavad, kuidas sul nii kaua läks?" küsis Rae minult.

"Ma jäin seda paleed sul imetlema," vastasin ma, kui me suurde koridori sisenesime. Ta saatis mulle lihtsalt kurja pilgu ning juhatas mind trepist ülesse ning siis koridoris viimasest uksest sisse.

Toa seinad olid lavendri-lillad ning toas oli kaks suurt akent, mille ees olid valged mustriga kardinad. Toa ühes nurgas oli üks pehme valge tool, kus istus Brittany ning kelle näo kallal teguteses Rachel, nagu enne minu pidugi. Ühe akna all oli laud tooliga, kus istus Debby läpakas ning lauast natuke eemal oli peaaegu põrandast laeni peegel. Toa keskel oli uhke valge ja lillaga voodi ning voodi mõlemal pool olid väikesed valged öökapid. Ühes seinas oli ka kapp, kuhu sai sisse kõndida.

Ma potsatasin suurele voodile istuma, mis oli üllatavalt pehme ning otsisin oma riided kotist välja. Oli tund aega enne pidu, kuid Debby arust peaksime me saabuma alles kuskil nelikümmend viis minutit peale peo algust.

"Siin sa oledki," tervitas mind Debby, kes oli ennast tooliga minu poole pööranud ja naeratas mulle.

"Jap," vastasin ma lihtsalt ja tõusin, et peegli ette soengut tegema minna, kuid siis mõtlesin ümber, et kõigepealt riietun, äkki muidu läheb soeng sassi ning ma läksin hoopis Debby juurde ning vaatasin, mis ta arvutis teeb. Ta oli parasjagu youtube'is ning pani mingi uue One Directioni laulu käima. "Lihtsalt, et tuju tekitada," õigustas ta ennast.

Ma pööritasin silmi ning käisin kiiresti vetsus ära, mis oli Rael eraldi. Ka see oli lilla ja valgega sisustatud. Kui ma vetsust tagasi tulin, laulsid (või pigem karjusid) nad "Kiss You"d. Ma pööritasin silmi.

Tunni pärast olime me kõik valmis, kuid me otsustasime veel pool tundi Rae pool passida enne, kui peole minema hakkame. Me tegime juba eelpidu ning tantsisime ja laulsime One Directioni laulude järgi ning märkamatult oli aeg sõitma hakata.

Me läksime peole Rae autoga, nagu ilmselt arvata oli. Ma istusin taha koos Debby ja Brittanyga. Autos laulsime me "Friday"t ning lollitasime niisama. Lisaks võin ma julgelt öelda, et Rae on hull sõitja - ta ületas kiirust ja võttis kurve ikka nii et me vajusime kõik üksteisele otsa.

Peale kümneminutilist sõitu olime me ühe Rae majaga sarnase maja ees, mis pidi siis Rothide kodu olema. Nate'i vanemaid polnud kodus, nagu arvata. Maja ühel küljel oli suur bassein, kus mõned inimesed juba ujusid. Ma polnud ujumisriideid võtnud ja ma ei kavatsenudki ujuma minna, mis mõte on halloweeni peol, kui kellegil nii või naa mingeid riideid peale bikiinide seljas pole.

Pidu toimus poolenisti väljas ja poolenisti sees, inimesed olid jagunenud gruppidesse oma sõprade juurde ning julgemad hakkasid võõrastega kontakte looma. Enamused kostüümidest ei olnud õudsad, ega ka meie omad polnud, aga tegelikult olid enamuste tüdrukute kostüümideks mingid lühikesed litsakad loomakostüümid, mis pidid poistele peale minema.

Järsku tuli mulle seoses lühikeste loomakostüümidega meelde Rose'i plaan - sebida ära Josh. Ma tahtsin seda Debbyle juba terve nädal öelda, aga kui mul on meeles olnud, siis pole teda läheduses olnud või siis ei olnud mul üldse seda meeles. Kui ma aga taha pöörasin, nägin, et teisi polnud. Ma pöörasin end tagasi otse ja nägin, et nad juba läksid maja poole. Ma pööritasin omaette silmi selle peale, et ma nii pikalt mõtlema jäin. Ma olen tõesti üks kõike hajameelsemaid inimesi sellel maailmamunal.

Kiire sörgiga jõudsin ma neile järele ning me sisenesime majja. See oli seest sama uhke, nagu väljast - kuldse ja valgete värvidega sisustatud. Koridor oli suur ning selle ühes ääres läks trepp teisele korrusele. See maja oli veel suurem kui Rae pere oma ning ka rahvahulk oli selles suur. Siin käis vali muusika ning inimesed juba tantsisid ja jõid alkoholi. Mis puutub minusse, siis mina lubasin endale, et ma ei joo siin peol tilkagi ning samamoodi ka Rae, sest tema oli autojuht.

Ma ei teadnud, mida teha, kuhu minna. Tegelikult polnud mul eriti pidutsemise isu, aga nüüd on hilja taganeda. Ma lasin silmadel rahvahulgast üle käia ning ma nägin siis Drew'd. Koos mingi tüdrukuga. Drew' näol oli see armas muie... Kas ma mõtlesin just armas? Sõbramõttes, kinnitasin ma endale. Ma raputasin omaette pead, et seda selgemaks saada. Ma pöörasin ka pilgu nendelt eemale ja nägin hoopis Emily Binnsi, kes minu poole teel oli. Vähemalt nii tundus. Ma pöörasin ümber, et ta mind ei näeks ning ma avastasin, et jälle olid tüdrukud mu üksi jätnud. Juba teist korda tänase õhtu jooksul.

Ma kõndisin ukseni, üritades mitte kellegile jala peale astuda ning läksin umbsest ruumist välja. Ukse juures oli vaid põõsas üks nahistav paar ning rohkem eesõuel inimesi polnud. Ma pöörasin ennast ümber ja läksin tagahoovi, kus oli ka üsna palju inimesi. Ma nägin Nate'i grilli juures ning suurt tibide hulka ta ümber, nagu herilased magusa peal. Basseinis ujusid endiselt paar inimest. Basseini ja grilli ahju juures oli ka väike baarilett, mitte taha ilmselt Nate kellegi lastele alkoholi müüma oli palganud. Seal oli ka mitu aiapinki ning ma otsustasin ühele neist istuda, lootes, et Emily mulle ei järgne.

Pingil istudes tuli mulle järsku meelde, et ma pidin ju Debbyle Rose'i plaanist rääkima. Kuidas mul see meelest oli juba läinud! Ma olin täiesti ahastuses. Järsku aga tuli mulle selle õhtu ilmselt kõige targem asi pähe - kui Josh on Debbyle truu, siis miks ta peaks Rose'ile järele andma? Kuigi ma teadsin, et kohusetundlik oleks minust seda Debbyle rääkida, aga kuidas ma seda pidin tegema, kui teda kuskil ei ole.

Ma hakkasin pingilt tõusma ning sisendasin endale, et ma pidu naudiks, enne kui liiga hilja, kui Drew minu kõrval oleval pingil istet võttis.

"Hei."

"Hei."

See oli kõik, mis me rääkisime. Rohkem sõnu polnud vaja. Me lihtsalt jälgisime üksteist, poolik naeratus näol.

Heh, jutt läheb põnevaks
Loen kindlasti edasi, kui vaid uus osa tuleks :) Jutu pikkus on hea. Kahtlaseks jäi lause osa:

"Ma hakkasin pingilt tõusma ning sisendasin endale, et ma pidu naudiks, enne kui liiga hilja, kui Drew minu kõrval oleval pingil istet võttis.

Ilmselt on see mu oma kiiks, olen väsinud või lihtsalt ei saanud aru sellest lause osast.
See selleks, millal uus osa tuleb?

Seal ja midu kui'd lähestikus, aga ma saan küll aru

9.
Me istusime Drew'ga kuskil viis minutit niisama ja vahetasime ainult paar sõna. Järsku leidis meid Debby üles.

"Kas ma võin korra Heatherit laenata?" küsis ta ja kissitas meie poole silmi. Ilmselt nägime me kahtlased välja siin kahekesi vaikselt istumas. Me vaatasime Debbyga Drew' poole, kes kehitas ainult õlgu ja noogutas. Ma tõusin aeglaselt, sest mu kondid olid istumisest juba valusaks jäänud. Me jalutasime Debbyga mööda väikest teerada maja taha, kus polnud inimesi. Ta vaikis hetke ning hakkas siis rääkima.

"Ma läksin Joshist lahku," purskas ta välja.

Ma jäin järsku seisma ja küsisin: "Mida?"

"Ma läksin Joshist lahku," kordas ta rahulikult ja pööras end ringi.

"Sa vaesekene!" laususin ma. Ma ei teadnud, mida öelda. Tegelikult oli mul just tee vabanenud, kui Rose seda just ära ei krabanud. Tegelikult, keda ma lollitan? Ta ei valiks iialgi mind. Isegi kui valiks, oleks see ju alatu Debby eksiga käima hakata?

"Kõik on korras. Me olime ikka sõpradena paremad," vastas ta rahulikult.

Ma ei osanud midagi vastata ning lihtsalt vaikisin nagu lollakas.

"Lähme otsime teised üles, see pidu pole just parim," pakkus Debby ja ma muigasin õrnalt. Me jalutasime tagasi basseini juurde. Drew'd enam polnud. Ainult alkohol ja möllavad teismelised. Basseinist möödudes tõstis Debby ei kusagilt ilmunud õlletopsi üles ja hõiskas: "Elagu vabad ja vallalised!", mille peale hõiskasid enamus inimesi kaasa ja need, kellel oli samuti alkoholi, jõid selle peale. Sama tegi Debby ja viskas siis oma topsi maha.

Tegelikult ei olnud see mingi eriline halloweeni pidu. Pooled inimesed olid basseinis poolpaljad, ülejäänud tüdrukud, kes basseinis ei olnud olid ikka poolpaljad ning ega ka poiste riietused erilised polnud. Keegi polnud eriti vaeva näinud oma kostüümidega. Halloween oli lihtsalt vabandus, et pidutseda.

Me leidsime Rae Billiga tantsimast ning Brittany ja Racheli sealt samast lähedalt. Koos astusime me majast välja ja lahkusime sellelt peolt. Me ei rääkinud peaaegu sõnakestki. Ju siis ei olnud midagi tarka öelda.

Rae viskas mind mu maja ette ära ning ma jalutasin otse oma tuppa. Ma viskasin jalanõud jalast ja viskusin voodile. Midagi erilist polnud mul viga, lihtsalt tunne oli kuidagi nii suur ja tühi samal ajal. Kuigi midagi eriti kurba polnud juhtunud, hakkasid mul lihtsalt pisarad voolama. Kõike oli lihtsalt liiga palju. Ma ohkasin vaikselt ning üsna pea jäin ka magama.



Järgmine hetk, mida mäletasin, oli pühapäeva hommik, kui ma päikese peale ärkasin. Kell oli 09.56 ja päike säras erksalt taevas. Hetkeks tundsin, et kõik on väga hästi, kuid siis meenus mulle kõik, mis viimasel ajal toimunud on. Ehk siis Drew. Ma raputasin oma pead vaikselt, et teda oma peast minema pühkida, nagu mul kombeks on, kui ma mõnda mõtet üritan oma peast välja saada.

Ma tõusin aeglaselt voodist ja vahetasin oma vana pidžaama rohelise crop-topi ja musta seeliku vastu. Ma panin ka oma juuksed kõrgesse hobusesabasse ja et sellele natuke omapärasust lisada, võtsin lipsuga patsikummi ja sidusin hobusesaba sellega. Lisasin ka oma ripsmetele ripsmedušši ja panin huulepalsamit. Ma ei pane eriti palju meiki, ainult pidudel panen rohkem. Ma lihtsalt ei tunne, nagu ma vajaks paksu kihti meiki, kui mul seda tegelikult vaja pole.

Ma ei teagi, miks ma kohe pühapäeva hommikul ennast nii korda tegin. Tavaliselt venin ma vähemalt keskpäevani oma hommikumantliga ringi.

Ma haarasin oma mustad kassisilmsed päikeseprillid ja täpilised Kedsid (jah, mul on ka teisi jalanõusi peale converside) ning võtsin ka oma telefoni, kus ma Debbyle sõnumi saatsin: Lähme jäätist sööma? ,millele ta kohe vastas: Me Raega 15 min pärast su maja ees.

Ma jõin klaasi apelsinimahla ning pesin hambad ära ning kohe jõudiski Rae oma autoga minu akna alla. Kiirustades sügasin veel Lassiet kõrva tagant ja astusin särava päikese kätte. Ma libistasin end Rae autosse, mis lõhnas maasikate järgi ning taustaks käis Selena Gomezi uus lugu.

"Hey-hey," tervitasid Rae ja Debby mind ma vastasin neile samaga.

"Lähme siis jäätist sööma?" küsis Debby, viimaseid kahte sõna venitades.

"Tuli mõte jah, lapsuke peab ju soojal päeval jäätist saama," vastasin ma ja tegin lapse näo pähe. Debby naeris oma helisevat naeru, mis ajas ka minu naerma ning siis ka Rae ja me naersime seal nagu mingid psühhopaadid mingi mõttetu asja peale. Me jätsime naermise, aga siis tuli mulle jälle naeruhoog peale ning me naersime jälle veelgi kõvemini.

Sellistel hetketel tunduvad kõik mured tühistena ja kaugetena, kuid need on ikka olemas ja kui naer lõpuks rauges ning me parklas seisma jäime tuli mulle Drew meelde. Ma lükkasin ta jälle oma peast välja, sest ma tõesti ei tahtnud talle mõelda. Ta ajas mu pea nii sassi! Ma isegi ei teadnud, kas tema meeldib mulle. Paar kuud tagasi olin ma täiesti kindel, et mulle meeldib Josh ja ainult tema. See tüli Brittany ja Racheliga muutis kõike - heas mõttes, ma loodan, sest Britti ja Rachiga leppisin ma ju ikka ära ja leidsin juurde veel neli uut sõpra.

Me jalutasime kolmekesi kaubamajast sisse ning suundusime otse jäätisepoekese poole. Ma ostsin endale šokolaadi ja piparmündi maitselise jäätise, Debby banaani ja Rae kirsi oma. Oma jäätist mugides istusime me pingile.

"Muideks, David, korvpallitiimi üks mängijaid, kukkus rulatades oma jala katki ja Drew peab teda asendama, ülehomme on uus mäng," lausus Debby.

Jälle Drew. Ma noogutasin lihtsalt ning sõin oma jäätist edasi, tahtes natukest aegagi tema nime vältida. Ma teadsin, et probleemi eest ei tohi põgeneda, aga ma tegin seda ikkagi. Vähemalt natukest aega.

"Miks nii vaikne?" küsis Rae ja müksas mind õlaga. "Jah, miks nii vaikne?" nõustus Debby ja togis mind teiselt poolt.

"Universumi mõistatus," laususin ma teeseldud tumeda ja tõsise häälega ja tõusin püsti. "Tulge, me šhoppama ka lähme? Mul on uusi lühikesi pükse vaja."



Oli esmaspäeva hommik, mis oli jälle üsna kena. Küll mitte nii kena, nagu eelmine päev, kuid siiski. Meil oli esimene tund jälle tüütu keemia, mille ma kuidagi ära kannatasin. See oli viimane tund selle klassiga, sest järgmine kord pidin ma ju järgmise klassiga koos olema. Ma tõesti ei teadnud, miks just lolli mind edutati. Ma kannatasin tunni ära ning hakkasin just klassist lahkuma, kui Emily mind hüüdis. Ma keerasin end ringi ja jäin ootama, mis tal mulle öelda on.

"Kuule, mäletad seda teenet, mis sa mulle keemia eest võlgu jäid?" Emily toetas end vastu kõige tagumist lauda ja vaatas mulle rahulolevalt otsa.

Oi ei, oli mu esimene mõte. Ta võis ju midat iganes tahta. Ma noogutasin talle aeglaselt vastuseks.

"Igatahes, ma mõtlesin välja, mis ma vastu tahan. Ehk räägime koridoris edasi?"

Me jalutasime koridori ja ma jäin talle küsivalt otsa vaatama. Mul oli ka vaja järgmisesse tundi, matemaatikasse, jõuda ning tema ei jõudnud oma jutuga ikka kuhugi.

"Ma tahan, et sa viiks mind ja Drew'd kokku."

Hetkeks ei olnud ma kindel, kas ma kuulsin õieti. Kuid siis selles veendudes, et ma ikka kuulsin õieti, muutusin ma väga pahuraks. Ükskõik kuhu ma lähen, alati peab Drew kuidagi mu ellu tungima. Ma oleks tahtnud Emily seenele saata, kuid rahunesin siis natuke maha.

"Ma lihtsalt mõtlesin, et te olete palju koos ja äkki sa saad teda natuke mõjutada ja talle minust rääkida?"

Ma mõtlesin hetkeks, mida talle vastata, ning laususin siis: "Äkki tal on juba tüdruk olemas? Mis siis saab?"

"Siis tee nii, et nad läheksid lahku. Sa ei taha ju, et mul kogematta suust lipsaks, et sa spikerdasid? Pealegi on edasijõudnute keemias parem õpetaja."

Meie keemiaõpetaja vihkab spikerdamist ning kui tuleks välja, et ma seda tegin, siis saaks ma vähemalt nädala jagu pärast tunde jätmisi. Ja kust Emily üldse teadis, et mind järgmisesse keemia klassi edutatakse? Ja miks pole mulle keegi maininud, et seal on teine õpetaja?

"Hästi," vastasin ma. Ma keerasin end ringi ning hakkasin matemaatika klassi poole minema. Tore algus toredale päevale. Mul polnud aimugi, kuidas see "paarimehe" asi käis.

Ka lõuna ajaks ei olnud mul midagi erilist välja mõeldud. Kahtlane oleks, kui ma järsku Emilyst rääkima hakkaks. Äkki saaks ma teda ja Emilyt koos välja kutsuda? Kui Drew muidugi nõustuks.

Istudes meie tavapärases lauas, küsisin ma Drew'lt, kes istus minust kaks pinki eemal: "Drew, kas sa täna välja saad? Üks mu sõber tuleb ka muidu."

Drew mõtles hetke, ja lausus siis: "Hästi. Täna kell kuus risti peal." Ristiks kutsusime me seda kohta, kust mina ära pean pöörama ja kaksikute kodu on sellest natuke otse edasi minnes. Ma lootsin südamest, et Emilyle sobib selline plaan ja kõik laabub hästi.

Pärast tunde sain Emilylt vastuse, et talle see sobib. Olin kergendatud, kuid samas ka rohkem närvis. Me pidime minema mingisse kohalikku restorani, kus Emily tihti oma sõpradega käis. Kodus tegin ma oma kodutööd peaaegu esimese asjana ära, sest tõsiselt, ühe tunnika mitte-õppimise pärast tuli selline jama ja mul ei olnud midagi sellist rohkem vaja. Ma käisin ka kiirelt internetist läbi ja valisin omale sobivad riided ja meigi, mis oleksid stiilsed, kuid jääksid siiski tahaplaanile, et Emily oleks tähelepanu keskpunktis. Nimelt valisin ma lohvaka hundi pildiga t-särgi, mustad (võlts)nahast püksid, lillad conversid, musta narmadega koti ja öökulliga kaelakee. Juuksed panin ma taha hobusesabasse ning ma olingi valmis minema, sest hommikust meiki ei hakanud ma muutma, ainult kohendasin natuke.

Ristini jõudes nägin seal Emilyt juba ootamas. Tüdruk oli ennast üsa üles löönud - ta silmalaugudel oli suitsusilm, mis nägi üpriski professionaalne välja ja tüdruku akne oli peidetud. Ta juuksed olid kalasaba patsi punutud ning ta kandis tumesinist lillelist kleiti, mis rõhutas ta kumerusi ning peitis paar lisakilo ära, teksajakki nahast varrukatega, mis oli praegu üsna moes, heleroosasi kontsakingi, mis talle pikkust lisasid ning roosasi lipsuga kõrvarõngaid ja hõbedaid käevõrusi. Üle õla oli tal visatud neoonroosa käekott. Kokkuvõtteks nägi ta üsna teistsugune välja, kui koolis.

"Hei, sa... näed kena välja," laususin ma.

"Aitäh. Mu õde tegi meigi ja soengu ning laenas riideid," vastas Emily naeratades. Ta tundus üsna rahulolev.

Ma vaatasin ringi ja nägin, et Drew kõnnib siiapoole. Läheb lahti!

Me tervitasime üksteist viisakalt, sama tegid nad ka Emilyga ning me hakkasime selle restorani poole jalutama. See ei olnud siit eriti kaugel, kuskil kümne minuti jalutuskäigu kaugusel. Ma oli netist midagi "paarimeheks" olemise kohta lugenud, seega ma üritasin kiita Emilyt ning igal võimalusel juttu tema peale ajada. Tundus, et see ei läinud küll eriti hästi, kuid siiski.

Üsna varsti olime me restorani ees ning Drew avas meile ukse, nagu härrasmees. Emily tundus selle peale veel rohkem sulavat. Me valisime laua akna ääres ning käisime siis omale friikaid tellimas. Mitte küll kõige peenem ja romantilisem koht, kuid hubane. Ma võtsin enda sinise nahkjaki pealt, mille olin omale enne õue minekut peale visanud. Õhtuti hakkas siin juba jahedamaks minema ning ma ei tahtnud külmetada.

"Seega, kas sul noh... tüdrukut on?" küsis Emily natuke piinlikult. See küsimus on alati kuidagi piinlik, vähemalt mulle tundub nii.

"Tegelikult enam mitte," lausus Drew ning tundus, nagu ta ei taha sellest rääkida. Emily tundus kohe kergenadatud, ning vastas: "Mul ka mitte. Poissi, ma mõtlen."

Ma ei viitsinud enam seal neid kuulata ja vabandasin end, et tualetti minna. Ma helistasin Raele, sest tal oli auto ning ta saaks mind siit ära viia. Ma ei tea isegi miks, kuid ma ei tundnud end siin mugavalt, nagu ma endale kinnitasin. See ei ole armukadedus, lihtsalt... reaktsioon.

Telefon, kutsus paar korda, kuni Rae vastu võttis. "Jaa?"

"Kuule, see on üsna pikk jutt, ma räägin seda sulle hiljem, aga ma olen siin Drew' ja Emily Binnsi nagu pimekohtingul ja ma ei taha siin enam olla, seega mul on vaja mingit vabandust, et siit ära minna ja äkki saaksid sa mind aidata?"

"Ikka. Näiteks su vanaema jäi haigeks ja su vanemad ootavad sind koju ja küsisid sult, kas keegi saab sind koju viia ja sa palusid minu abi?" See mulle Rae juures meeldiski paljudest muudest asjadest muidugi, et ta ei küsinud üleliigseid küsimusi ja aitas alati hädast välja.

"Sobib, ma olen ristist edasi ühes väikeses restoranis kollase vilkuva tulega, küll sa seda näed." Ma vaatasin end WC peeglist ja nägin, et mul oli friikartuli tükk hammaste vahele jäänud. Kas teised ka nägid seda? mõtlesin ma piinlikusega ja eemaldasin selle.

"Okei, ma olen kohe seal," vastas Rae ja ma lõpetasin kõne. Ennast viimast korda üle vaadates lahkusin ma WC-st.

Paar väikest veakest hakkas silma.
"Ma haarasin oma mustad kassisilmsed ja täpilised kedsid.." --} "Ma haarasin oma mustad kassisilmsed ja täpilised ketsid.."
Mingid vead olid muidugi veel, aga see hakkas kõige rohkem silma

Kuid uut! (:

Keds on ketside firma muidu

Vabandust, et nii kaua läks, aga pole siin eriti jõudnud käia.

10.
Ma kõndisin tagasi meie laua juurde ja laususin neile selle vale, mille Rae oli välja mõelnud. Nad tundusid seda uskuma jäävat, kuid siis küsis Drew, kas ta saaks minuga korra rääkida. Ma noogutasin. Me jalutasime õue ning ma jäin siis seisma ja ristasin oma käed rinnal. Ma jäin ootama, mida tal mulle öeda on.

"Kas see on mingi pimekohting või?" ladus Drew kohe välja. Ma hakkasin seda eitama, kuid ta takistas mind edasi rääkides. "Esiteks - sa kutsusid ainult mind välja. Tavaliselt kutsud sa ka Debbysi ja Raesi. Teiseks - sa kutsusid mingi võhivõõra, kellega ma sind pole kunagi koos näinudki, meiega kaasa. Kolmandaks - sa kiidad teda ja viid jutu temale. Neljandaks - sa jätad meid üksi ja pead siis "vanaema haigestumise" pärast meid üksi jätma. Ega ma loll ei ole."

Kas ma olin tõesti nii läbinähtav? "Hästi. Ma tegin kõike seda ja ma tunnistan, et see polnud juhuslikult. Kuid siiski, mis selles nii halba on? Te sobite ju suurepäraselt kokku. Pealegi sul pole ju tüdrukut ka, või mis?" Enda õigustamine oli mu esimene instinkt, nagu näha.

"Sa tead küll, et see on vale. Me ei sobi kokku ja kuigi tal pole midagi viga, ei ole ta minu tüüp. Nimelt, mulle meeldib keegi teine. Seega kui võib küsida, miks sa selle kohtingu seadsid? Ja õige põhjus, paluks."

"Hästi. Noh, Ma spikerdasin keemias tema pealt ja ta nõudis vastuteenet. Muidu oleks ta kõik ära rääkinud ja mul pole nädalat pärast tunde vaja, okei?" Seda öeldes tundsin ma, kui hale ja isekas ma olin. Ma oleks pidanud end kohe üles andma.

"Hästi." See oli kõik, mis ta ütles. Ma arvasin, et sa saab minu isekate põhjuste pärast vihakseks, aga ta oli üllatavalt rahulik.

Järsku jäi Rae hall auto meie juures seisma ja ma pöördusin ringi ilma hüvasti jätmatta täna juba teist korda ning libistasin end Rae kõrvalistmele. Enne, kui ta midagi küsida jõudis, tegin ma selgeks, et ma räägin asjast teine kord ning tõin põhjuseks väsimuse. Teel koju mõtlesin ma, mida Drew seal Emilyga edasi teeb. Tõenäoliselt ütleb, et ka tema peab minema ja jätab imestunud Emily sinna restorani. Enne maksab ka tõenäoliselt meie arve.



Järgmine õhtu oli korvpallimäng, nagu mulle lõuna ajal meelde tuletati. Ma kaalusin, kas äkki sellelt puududa, kuid Debby ei lasknud. Päriselt ka - ma ütlesin talle, et mul on paha, kuid ta ütles, et ta kasvõi tirib jõuga, kui vaja. See ilmselt sellepärast, et Rachel ja Brittany olid juba tükk aega mingis gripis kodus passinud (sellepärast ma nendega viimasel ajal kohtnunud polnudki) ja Rae pidi oma väikevenda hoidma. Seega polnud peale Billi kedagi, kes kossu vaatama saaks minna ja Debbyle see ei meeldnud.

Seeega ma pidin ennast sellesse tobedasse saali tobedale korvpallimängule vedama. Debby sai isegi oma isalt loa tema autot laenata. Ilmselt tuli see sellest, et Debby ja Drew' isa oli viimase üle uhke, et ta ka korvpalli mängib, nagu tema omal ajal. Vähemalt Debby seletas mulle midagi sellist. Seega Debby pidi mind kuskil poole viie ajal peale võtma, nagu me kokku leppisime. Mäng ise algas viis.

Ma panin selga natuke liiga suure kampsuni ja selle alla panin ma lillelised teksad. Jalga valisin ühed conversid, nagu ikka. Juuste ja meigiga ma eriti vaeva ei näinud, ainult tegin üsna loomuliku meigi ja juustel lasin vabalt õlgadele langeda.

Debby jõudis mu maja ette neli läbi kakskümmend. Tal oli seljas Union Jacki kujutisega t-särk ja jalas tumesinine paar teksasi. Ta väitis, et ta tuli nii vara, et me saaksime Starbucksist omale väikesed dringid tellida. Ma tellisin omale mingi cappuccino ilma sellele erilist tähelepanu pööramata ja Debby tellis omale mingi uhke frappuccino. Peale seda sõitsime me oma kohvijookidega kooli ette ja läksime sealt saali. Kell oli alles viis nelikümmend kuus, seega aega oli veel üsna palju. Kuna täna oli üsna tähtis mäng, oli saal juba päris täis. Me saime kohad üsna ees. Mängu oodates jäime me oma jooke aeglaselt rüüpama.

Esimesel vaheajal oli seis üsa nigel. Ma tõsiselt lootsin, et nad võtavad end kokku ja teevad selle mängu ära, kuigi ma ei olnud selles nii kindel. Me tahtsime Debbyga vetsus end kohendamas käia ja me võtsime kõik oma asjad kaasa, et keegi neid ei võtaks, kaasaarvatud meie kohvid. Need olid ikka veel üsna kuumad. Peale kohendamist oli kuulda, et teine poolaeg oli alanud. Me tahtsime Debbyga märkamatult tagasi oma kohtadele minna, kuid ei.

See juhtus nii kähku - ühel hetkel jalutasime me Debbyga saali ääres enda pinkide poole ja teisel tundsin ma, kuidas mulle järsku kõrvetav kohvi näkku lendas. Üles vaadates nägin ma mingit mustahahalist korvpallurit mulle vabandavalt otsa vaatamas. Ta oli mulle kogematta vastu hüpanud. Ringi vaadates nägin ma, et kõik vahivad meid. Kohvi oli lennanud igale poole - loomulikult minule (mu uus kena kampsun oli rikutud), Debbyle, korvpallurile ja ka maas oli suur pruun loik kohviga.

"Issand, mul on nii kahju, ma üldse ei vaadanud," hakkas see mustanahaline poiss vabandama. Terve mäng oli selle pärast katkestatud. Paljud naersid, kuid see oli minu jaoks üsna piinlik. Eriti tundsin ma endal Drew' pilku, millele ma meelega ei vastanud.

Kui kohvi sai enam-vähem ära koristatud, läks mäng edasi. Ma tahtsin seal ära minna, aga Debby ei lasknud. Ma olin tõsiselt vihane, et ma olin nõustunud siia tulema. Nüüd teavad kõik mind selle tüdrukuna, kes kohvit lennutab.

Mis puutub Drew'sse, siis ta mängis täitsa hästi ja viskas üsna mitu korvi. Ma nägin, et ka Emily oli kohal ja plaksutas kõige kõvemini, kui Drew korvi viskas.

Mul ei olnud eriti huvitav ja mu riided olid ikka märjad, seepärast olin ma üsna pahur. Mäng ei pidanud enam eriti kaua käima, õnneks. Pärast viimast vaheaega oli seis viigis. Meie tiim oli end kokku võtnud ja hakanud viimaks mängima nagu mehed. Tegelikult enamus korve viskas Drew, millele ma üritasin mitte tähelepanu viia.

Oli jäänud vaid kakskümmend sekundit ja seis oli jälle viigis. Teine tiim ründas üsna tugevalt peale ja sai korvi. Veel jäi kaksteist sekundit. Meie tiim sai palli (täpsemini Drew) ja ta oleks saanud ise korvi visata. Ta kõhkles hetke, ja nägi siis, et see mustanahaline mängija Samuel oli paremas kohas ja ta viskas talle. Veel viis sekundit. Ja Samuel viskas kolmeselt joonelt ja pall oleks justkui hetke kõhelnud, kas korvi minna, ja kukkus siis sisse. Meie juhtisime kahe punktiga ja alles oli jäänud vaid kolm sekundit. Sellega ei oleks vastasvõistkond midagi teha jõudnud, seega nad isegi ei üritanud. Kui sekundid möödusid, oli kindel, et võit oli meie.

Kõik meie kooli omad olid nii õnnelikud, eriti korvpallivõistkond, muigugi. Ma nägin, kuidas teise võistkonna peale nende treener karjus, et nad viimastel sekunditel ei üritanudki.

See sama Samuel, kes oli mulle otsa koperdanud ja ka viimase korvi visanud, korraldas enda pool võitu tähistamaks peo. Debby tahtis väga minna, kuid mina ei viitsinud enam, niigi hea, et korvpallimängu olin üle elanud ilma sealt lahkumatta. Seega Debby viskas mind koju ära ja läks siis üksinda tagasi Samueli poole.



Loomulikult räägiti järgmine päev koolis üsna palju eilselt korvpallimängust, sellepärast, et see aitas neil mingisse järgmisesse vooru edasi saada, ega mina ka seda asja eriti ei mõistnud. Ka Drew'd ümbritses tüdrukuteparv. Ju siis oli Drew nüüd üks populaarsete hulgast.

Ma panin ka tähele, et Debby oli üllatavalt palju koos Samueliga. Kui ma temalt selle kohta küsisin, siis ta vastas, et nad on lihtsalt head sõbrad. Ja kui ma teda edasi pinnisin, siis hakkas ta midagi selle kohta torisema, et tänapäeval ei või enam vastassoost sõpru ka olla.

Sellel päeval tundsin ma end üsna üksikult, sest Drew oli oma "tüdrukutega", Debby Samiga (Samueli hüüdnimi) ja Rachel ning Brittany olid ikka haiged. Ainult Rae oli täna minuga, kuid tema oli ka kuidagi tujust ära ning ta naljad olid hoopis kurvemad, kui tavaliselt.

Ja muidugi valis Rose just praeguse, et teda tülitada. Ma polnud ikka aru saanud, miks Rose Rae'd ei salli. Ma olin seda küll tema käest küsinud, aga ta ei vastanud ning ma ei hakanud edasi ka pinnima.

Igatahes, Rose kõndis meie poole ja muidugi olid tal oma jüngrid toetuseks kaasas. Ma juba nägin, et silmad pöördusid siiapoole, oodates draamat, mida nende endi elus vähe on.

"Noh, Rae tibuke, mis lahti?" teeskles Rose siirust ja tegi kutsikanäo pähe.

Mul ei olnud tuju selleks kakluseks ja ma hakkasin ära minema, aga Rose ei saanud muud moodi, ki pidi ka mind tüütama. "Õige tegu, et sa tema juurest ära lähed," lausus ta ja noogutas mulle heakskiitvalt. Tänane lihtsalt ei olnud minu päev ja ma läksin tõsiselt närvi. Enne, kui ma end taltsutada jõudsin, olin ma haaranud oma joogitopsi, milles oli veel natuke mahla. Kergelt asutusin ma Rose'i ette ja valasin talle oma joogitopsi sisu pähe. Ilma vaatamata, mis teiste näod ütlevad, krabasin ma oma asjad ja lahkusin kiiresti söögisaalist.

Ma läksin inglise keele klassi ja võtsin seal oma tavalise istekoha. See oli ainus aine, kus ma üksinda istun ja tollel hetkel olin ma väga õnnelik, et ma selles aines üksi istun. Ma tahtsin natuke oma mõtetega üksi olla ja kõigest kärast puhata.

Rahulikult midagi vihikulehele kritseldades, nägin ma, et vari langes mu vihikule. Ma tõstsin pea ja üllatus-üllatus, keda ma seal nägin. Joshi.

"Kas see koht on vaba?" küsis ta mult ja viipas tühjale toolile minu kõrval. Ma ei teadnud, miks ta minu kõrvale istuda tahtis ja mida ma ütlema peaks. Kui see oleks eile toimunud, siis oleksin ma üliõnnelik. Tegelikult ma polnud viimases asjas päris kindel, sest viimasel ajal pole ma talle enam eriti mõelnud, põhiliselt on ainult Drew minu peas olnud.

Tagasi praegusesse hetke, ma pidin midagi ütlema. "Mhmh," mühatasin ma vastuseks, "see koht on vaba. Aga see ei tähenda, et ma sind enda kõrvale tahaks." Issand, mida ma teen, ma rikun kõik ära.

"Võib siis istuda?" tundus poiss kannatust kaotamas.

"Hästi, alustame tunniga!" katkestas inglise keele õpetaja meie juttu. Nagu ma oleks Joshi küsimusele "Jah!" vastanud, pani poiss oma asjad minu kõrvale ja jäi õpetaja järgmist käsku ootama.

Tuli välja, et õpetajal oli vaja igasuguseid asju ajada ning ta pidi meid üksi jätma. Enne jättis ta meile üsna korraliku arvu harjutusi, mida vihikusse teha, ja lubas, et korjab paljude vihikud tunni lõpus ära, et meid tegevuses hoida.

Kohe, kui õpetaja oli lahkunud, hakkas klassis sumin ja peaaegu kõik hakkasid omavahel rääkima. Sega otsustas ka Josh teha. "Ägedalt valasid Rose'ile täna mahla pähe."

Ma naeratasin hetkeks, kuid siis lõpetasin selle. "Um, aitäh." Ma mõtlesin hetke ja lisasin: "Kas sul temaga mingit... asja ei ole?"

"Mina? Ja Rose? Nalja teed või?" küsis Josh sellise tooniga, nagu ma oleks hulluks läinud. Ma ei osanud midagi tarka vastata ja kehitasin õlgu.

"Igatahes, mis sa täna teed?"

"Mm," kõhklesin ma, "mida sa selle all mõtled?"

"Noh... nagu äkki läheks kuhugi...?"

Kas ta küsis mind just välja? Josh Garvey küsis mind just välja? Ma ei osanud midagi vastata. Miks ta nii käitub? Me vaevalt teadsime üksteist, natuke sai temaga hängitud siis, kui Debby temaga koos oli. Kuid see ei ole ju põhjus mind välja kutsuda.

"Ma ei ole veel kindel... ma smsin sulle, sobib?" küsisin ma, et võidaksin aega selle üle mõelda.

"Hästi." Poiss kirjutas oma numbri väikesele paberilipikule, mille ta vihiku vahelt välja rebis ja andis selle siis mulle. Ma panin numbri ära kotti ja üritasin siis jälle harjutustesse süveneda, sest mul oli kõhutunne, et õpetaja küsib täna just minu vihikut.

Jätmatta - jätmata, lahkumatta - lahkumata. :)
Aga muidu väga hea, jätka. 

11.

Aa, vot seda ma eiteadnudki, et keds ketside firma on

Aga väga hea jutt.
Eisaanudki aru miks Heather Joshi juttu lõpuni ei tahtnud kuulata
Kuid uut sooviks (:

Tegelikult ta oli segaduses ja kartis, mida Josh ütleb ja pealegi ei meeldinud talle, et Drew neile peale sattus, kui nad nii lähestikku oli, vabandust, et ma seda jutus paremini ei selgitanud