12.
Ma olin segaduses. Ilmselt oli see kõige õigem sõna minu tunnete kirjeldamiseks. Mulle meeldis Josh ja mulle meeldis ka Drew. Ja kas mulle ainult tundus, või meeldisin ma nendele mõlemale vastu? Võib-olla oli see lihtsalt minu suur ego, sest ma ei olnud just kõige ilusam või julgem inimene, ma olin pigem keskpärane ja vahest ka natuke häbelik.
Ma vaatasin endale peeglist vastu. Ma olin just enda hambad ära pesnud ning valmis magama minema. Ma katsusin oma blonde juukseid, mis ulatusid mulle poolde selga. Ma vaatasin oma silmi, mis olid mõne valguse käes sinised, mõne käes hallid ja mõne käes natuke rohekad. Hetkel olid need hallid. Ma vaatasin oma väikest nina ja hoolitsetud kulme. Roosakaid põski ja huuli.
Järsult katkestas mind koputus vannitoale. Ilmselt tahtis ema või isa vetsu, erinevalt enamustest ameerika tüdrukutest ei olnud mul oma vannituba ja mul polnud seda vajagi.
Ma tegin ukse lukust lahti ja lasin ema sisse ja läksin oma tuppa ja viskasin end voodile pikali. Igaks juhuks vaatasin ma oma telefoni üle ja seal oli üks uus sõnum. Drew'lt.
Hei :)
Sõnum oli saadetud kolm tundi tagasi. Oops. Ma trükkisin talle sama vastuseks.
Hei :)
Ma kustutasin tule ja hakkasin just magama jääma, kui mu telefon piiksus. Uniselt võtsin ma selle kätte ja kissitasin silmi. Sõnum Drew'lt.
Sa homme saad kokku saada?
Ok, kuna? Ja kus?
13:00 ristil
Ok.
Jällegi ei teadnud ma, mida ta tahab ja ma ei teadnud, miks ma nõustusin. Ilmselt olin ma liiga väsinud, et midagi välja mõelda. Ja kui hull see ikka olla sai?
Ma ootasin rahtult ristil. Ma olin selga pannud sinised ombre teksad, mustad poolsaapad ja must-valge särgi. Peale viskasin ma oma kollase jaki. Kell oli juba üks läbi kolm. Ma pöörasin end ümber ja seal ta oligi.
"Issand, sa ehmatasid mind!" hetsin ma poisile ette ja naeratasin. "Ja kuhu sa siis minna tahtsid?"
"Ma ei tea... kaubamajja?" pakkus poiss ja naeratas naeratust, mis tekitas mulle tahtmise talle sülle hüpata ja sealt enam iial maha tulla.
"Kuidas soovid." Me kõndisime kõrvuti lähima kaubamaja poole, kus me tavaliselt käisime. Tänavad olid rahvast täis, kes sagisid poodi, koju, kellegiga kokku saama ja nii edasi. Me ei rääkinud teel kaubamajja väga palju, lihtsalt lihtsatest asjadest nagu korvpall, kool ja keemia. Homme oli nimelt mu esimene tund edasijõudnute keemias ja ma olin üsna närvis, kuid Drew rääkis, et kui korralikult kuulata, siis pole seal midagi rasket. Õpetaja pidi ka pr Beckham olema, üks meie kooli sõbralikumatest õpetajatest. Mulle isegi hakkas meeldima see, et hr Gallager minu edasijõudnute keemiasse valis.
Lõpuks jõudsimegi me kaubamajja. See oli rahva sagimist täis, nagu alati. Ma pakkusin välja, et me läheks kõigepealt jäätiseputkast läbi ja talle see sobis. Ma valisin endale välja banaanijäätise, mida ma veel proovinud ei olnud ja Drew ostis endale jäätisekokteili.
Me istusime pinkide peale ja jäime mööduvat rahvast vaatama ja oma jäätist ja jäätisekokteili sööma ja jooma. Natuke aeg oli vaikus, ning siis hakkas Drew rääkima.
"Sa oled nii nunnu," kostis ta.
Ma arvasin, et ta räägib minuga ja ma pöörasin end tema poole ning alustasin: "Mid..." Kuid siis ma nägin, et poiss räägib telefoniga. Ma lootsin, et Drew ei pannud mind tähele ja pöörasin kiiresti pilgu ära. Ma tahtsin maa alla vajuda. Miks ma nii loll olen?
Siis aga mõtlesin ma, kellega ta räägib. Üle inimeste ja muusika ei olnud kuulda häält, mis telefonist tuli. Ma üritasin end veenda, et küllap on see tal lihtsalt mõni väike sugulane.
Peale paariminutilist kõnet pani Drew lõpuks oma telefoni ära. "Vabandust, mu väike täditütar helistas." Nagu ma lootsingi. Aga kes teab, äkki ta valetab? Ma lootsin, et mitte.
"Okei." Ma sõin oma jäätist edasi ja vaatasin antiikmööbli poodi, mis täpselt meie vastas oli.
"Kas sulle meeldib Josh?"
Ma jäin Drew'd vaatama ja küsisin nagu viimane idioot: "Mida?"
"Kas sulle meeldib Josh?" kordas poiss küsimust.
Ma ei osanud ta otsekohesuse peale midagi öelda. Seega ma jäin ausaks. "Ma ei tea. Kunagi ta meeldis mulle, aga enam... Vist mitte?" Ma ei teadnud, kas mu otsus ausaks jääda oli hea, aga ega valetamine parem poleks.
Poiss noogutas tõsiselt. Ma toetasin oma pea tema õlale ja vaatasin mööduvaid inimesi. Mu jäätis oli otsa saanud ning sama tema jäätisekokteiliga. Me istusime nii umbes kümme sekundit, kui järsku hõikas keegi vasakult Drew'd.
Ma oleks ennast surnuks ehamatanud ja mu pea tõusis kohe Drew' õlalt. See oli Bill. Ma lootsin, et ma ei jätnud talle valet muljet ennast Drew' õlale toetades. Bill tuli meie juurde ja tervitas meid.
"Hei," vastasin ma talle ja naeratasin sõbralikult, nagu ikka.
"Mida te siin teete?" Bill sättis end Drew' kõrvale istuma. Alles siis märkasin ma Rae'd, kes jalutas ka meie poole. Ilmselt olid nad Billiga siia koos tulnud.
"Lihtsalt istume," vastas Drew.
Nüüd jõudis ka Rae siia ja tema istus minu kõrvale. Tüdrukul oli käes mitu poekotti ja ta sõi kummikarusi. Rae oli oma juuksed kõrgesse krunni pannud ja tal olid seljas hall kampsun ja sinine seelik.
Me istusime natuke ja rääkisime juttu. Varsti lahkusid Bill ja Drew ning me läksime Rae'ga ¹hoppama. Me käsime läbi Topshopist (mitte sellest kohutavalt pikkade reklaamidega kohast, vaid riide- ja ilupoest), Forever 21ist ja H&Mist.
Märkamatult jõudis kätte esmaspäev. Mu tunniplaani muudeti natuke, et saadaks edasijõudnute keemia tavalise keemia vastu vahetada. Keemia oli nüüd teine tund ja esimene oli inglise keel. Varem oli see tund mul koos Joshiga, kuid enam mitte. Ma ei teadnud, kas see oli hea või halb asi.
Ma jalutasin klassi sisse. See oli juba üsna täis. Inimesed olid paari võtnud ja neil olid seljas kitlid, kindad ja kaitseprillid. Drew'd veel polnud, seega ma läksin ühe suvalise laua juurde klassi keskel. Mind märgates tuli pr Beckham kohe minu juurde. Naine oli umbes 30. aastane. Tal olid pruunid pikad juuksed, mida ta kandis taga hobusesabas. Pr Beckham nägi välja üsna nooruslik ja ilus, nagu ma tähele panin.
"Tere! Sa oled Heather, eks?" küsis õpetaja lahkelt naeratades. Ma noogutasin talle vastuseks.
"Hästi. Sina oled siis Andrew'ga paaris. Sealt saab kitleid," lauss ta ja näitas nagile klassi ees, mis oli täidetud valgete kitlitega, "ja sealt kindaid ja prille," näitas ta enda lauale. "Kui sul midagi arusaamatuks jääb, siis tõsta käsi ja ma aitan sind kohe. Muidu tuleb siin hoolikalt kuulata, et sa plahvatust ei teeks, sest seda meil küll vaja pole, eks?"
Ma noogutasin jälle. Naine saatis mulle veel ühe sõbraliku pilgu ja läks siis tagasi klassi ette. Pr Beckham oli hoopis teistsugune, kui hr Gallager. Viimasega õppisime me enamus ajast teooriat ja katseid tegime harvem. Ta ütles, et kõigepealt tuleb meile teooriat õpetada, et me saaksime katsetest aru, kuid mind küll see teooria eriti ei aidanud, sest õpitu läks mul üsna kiiresti meelest ära.
Ma läksin klassi ette ja võtsin sealt omale vajalikud asjad. Igal laual olid juba katseklaasid ja muud tarvikud olemas, seega ei pidanud ma nende pärast muretsema. Lõpuks jõudis kell tundi ja õpetaja alustas tunniga.
Ma olin natuke närvis, sest see oli ju ometi mu esimene tund edasijõudnute keemias. Ja ka Drew'd polnud miskipärast kohal ja üksi ma ju katseid teha ei oska.
Õpetaja kirjutas tahvlile juhised, mida millega teha. Pidi valama valget puldrit punasesse vedelikku, nende keerulistest nimedest ma väga palju aru ei saanud. Kuid seda pulbriasja tuli valada ainult natukene. Õpetaja käis mind veel eraldi juhendamas ka, seega ei tundunud asi eriti keeruline. Ma hakkasin just seda pulbrit kallama, kui uks avanes. See oli Drew, kes oli lootusetult tundi hilinenud. Korraks kaotasin ma tähelepanu ja järsku hakkas see nõu punase vedelikuga vahutama ja üle ajama. Ma tahtsin vanduda, kuid neelasin sõnad enne alla, kui need üle mu huulte jõudsid, sest ma ei tahtnud õpetajale valet muljet jätta. Kiiresti toetasin ma topsi lauale ja haarasin paberrätte kraanikausi kõrvalt, mis oli minu lauast paar sammu edasi.
Drew tuli minu juurde ja aitas mul seda segadust koristada. Õpetaja juba nägi segadust ja tuli meie poole. Mul oli jällegi nii häbi, sest ma ei suutnud isegi pulbrit õieti kallata.
"Sa valasid liiga palju pulbrit!" heitis õpetaja mulle ette. Ma lihtsalt noogutasin. Jälle.
Pr Beckham aitas meil segaduse ära koristada ja käskis siis Drew'l ka proovida. Õnneks ei saanud ma pr Beckhamilt eriti sõimu. Hr Gallager oleks küll juba oma hääle ära karjunud.
Lõuna ajaks olin ma üsna ära kurnatud. Mul oli keemia pärast mark olla, mul oli uue tunniplaaniga seoses mingi eksitus olnud ja ma oleks peaaegu Ameerika ajalukku hiljaks jäänud. Ma istusin sööklas Debby kõrvale ja hakkasin mossis näoga oma kalkunivõileiba sööma.
"Kes sinu hommikusööki, või pigem lõunasööki pissis?" küsis Rae.
Ma saatsin talle pahura pilgu ja mälusin suutäie võileiba lõpuni. "Mäletad, et ma sain edasijõudnute keemiasse? Noh, seal õnnestus mul kõige lihtsama katsega feilida. Siis oli sekretär mu tunniplaani nässu ajanud ja ma oleks peaaegu hr Hannigali tundi hiljaks jäänud."
Parajasti istusid maha Rachel ja mingi võõras poiss. "Mäletate Heathi peolt Brianit?" tutvustas Rachel meile poissi. Siis tuli mulle meelde, et Rachel oli jah seal peol mingi poisiga koos olnud. Kuid mul oli ta juba meelest läinud, sest peale pidu polnud ma poissi rohkem näinud.
"Aa jaa, tere Brian," lausus Rae.
Ma asusin jälle oma toidu kallale, kui keegi mulle õlale koputas. Ma pöörasin end pooleldi ringi. See oli Emily. Mida tema veel tahab? mõtlesin ma. "Mis on?"
"Kas ma saaksin sinuga korra rääkida?" küsis Emily.
"Ma söön!" heitsin ma talle ette. Niigi olid lõunad nii lühikesed ja mul tõsiselt ei jätkunud aega Emilyga lobiseda. Ja pealegi polnud mul selleks tuju.
"See võtab vaid hetke." Emily ristas käed rinnal ja jäi ootama.
"Hästi," andsin ma alla. Ma tõusin toolilt ja pressisin Debbylt välja lubaduse, et ta jälgib mu toitu.
Me jalutasime natuke eemale ning siis jäin ma seisma ja ootama, mida ta räägib.
"Mäletad oma lubadust mind Drew'ga aidata? Noh, tollel pimekohtingul või millel iganes ei läinud eriti hästi. Drew pidi järsku lahkuma ja me ei saanud peaaegu üldse rääkida. Rääkimata millegist muust. Ja kui sa ei taha, et ma hr Gallageri juurde läheks, siis pead sa meile uue kohtingu valmis seadma." Tüdruk soris hetkeks kotis ja võttis sealt siis mingi paberilipiku. "Siin on minu telefoninumber, saada sms kui oled temaga rääkinud."
Ma võtsin temalt ta numbri vastu ja ta kõndis minema. Ma ei teadnud, mida teha, sest ilmselgelt ei meeldi Drew'le Emily ja ma ei saanud aru, kuidas viimane sellest aru ei saa. Ma istusin tagasi oma kohale ja hakkasin oma võileiba edasi sööma, mõeldes, mida teha.
"Mida ta tahtis?" küsis Rae.
"Ah keemia kohta küsida," laususin ma hädavale, sest ma ei tahtnud tervele lauale, kaasaarvatud Drew'le hakata rääkima, mida Emily tahtis.
Naljakas, sest viie minuti pärast, kui mul võileib söödud oli, kutsusin ma Drew' eemale, et temaga rääkida. Ma rääkisin talle kogu loo Emilyga ära, sest ma ei osanud midagi paremat teha, kui aus olla. Mul jäi üle ainult oodata, et ta minust peale seda väga halvasti ei arva.
"Kas sa ei saaks talle selgeks teha, et ma ei ole temast huvitatud? Äkki saab ta mingit normaalsemat teenet küsida?" pakkus poiss.
Ma ohkasin. "Ma võin proovida. Aga okei, ma lähen nüüd tundi."
Pealkiri: Re: 15 
16/6/2013, 21:15
Oli siiski lugemise, mitte vigade kallal norimisega tegemist.
