17 days

NB! See pole lõplik, täiendan, nagu juhtub. Vajab töötlust, mõtlemist ja täiendust. Ma lihtsalt tahan, et see kusagil üleval oleks.

17 päeva.

Nii kõlasid need sõnad. Need sõnad, mis määrasid nii palju. 17 päeva elada. 17 päeva, et koondada oma mõtted. Kuidas suudan ma 17 päevaga võtta kokku senise elu? Kõik, millest olen unistanud, kõik oma eesmärgid, oma kavatsused, plaanid ja nurjunud üritused? Kuidas suudan leppida teadmisega, et 17 päeva pärast ma lihtsalt kaon, kustun sellest suurest elude andmebaasist? Mille nimel ma siis elasin? Kas tõesti oligi mu eelnev elu, et vaid kuulda neid saatuslikkesõnu: „17 päeva pärast määratakse karistatavale surmanuhtlus“ Kõik need lõputud kohtusaalid ja advokaadid. Siit enam appeleerida ei ole mõtet. Nüüd on kõik. 17 päeva elada. Ja ma pole isegi süüdi. Mina ei pannud ju seda pommi... Mina ei tapnud neid inimesi. Kuidas sai lihtsast riigiametnikust patuoinas? Miks saadeti mind metsa hullust otsima?

16 päeva.

Kurvalt vaatan voodit, kus lebab mu isa. Ta on ainus, kes on aastaid mulle toeks olnud. Ka siis, kui kõik teised minust lahti ütlesid, jäi tema alles. „Perekond ei jäta sind kunagi,“ ütles ta alati. Ometi just seda ta teeb. Arst lubas talle 16 päeva elamiseks.
Vaatasin ta vanasse näkku. Pikki päevi oleme näinud, vanamees. Palju päevi, raskeid päevi. Miks elu meid ei soosinud? Puhkesin nutma tema rinnal. Ta paistis isegi läbi une proovivat mulle toetavat kätt ümber panna.
Mida saab inimene teha 16 päevaga? Mida saan mina tema heaks teha 16 päevaga? Vähemalt midagi võiks ju. See on vähim, mis ma saan talle anda kõige eest, mis ta on mulle andnud. Ta on ju mu isa.

15 päeva.

Koerad saadeti välja. Asi on juba nii kriitiliseks kuulutatud. Kuidas sai ta nii rumal olla? Mis võis juhtuda? Kas ta murdis oma jala? Kas ta jäi kinni? Kas ta eksis ära? KUS TA ON?!?
Mu poeg läks matkarajale ja ei ole siiani tagasi tulnud. Nüüdseks on juba seitse päeva. Nad enne ei saanud otsingutega alustada, arvati, et ta on lihtsalt ära jooksnud. Aga minu poeg ei jookseks ära. Meie suhted on alati olnud ausad ja siirad ning me kunagi ei lähe nii drastiliselt tülli. Kuid seadus on seadus.
Ja nüüd otsitakse teda vaid 15 päeva. Pärast seda ta enam elus olla ei saa, siin kõrbes on raske. Kuidas ma saan edasi elada ilma temata? Viimased 16 aastat on kõik tema ümber keerlenud. Kogu elu olen tema järgi sättinud.

14 päeva.

Jäime maha. Mina ja mu naine.
Elu on meid hästi kohelnud. Meie oleme palju andnud ja palju saanud. On olnud häid aegu ja halbu. On nähtud kõike. Ning meile muu tähtis enam polegi. Ainult meie. Mina ja mu naine.
Ma poleks arvanud, et ta sellega nõus on. Meie lapsed põgenesid, meie lapselapsed nendega koos. Saabuv riik sööb oma lapsi ning selle eest põgenetakse. Süüakse ka meid. Kuid meie oleme elust juba kõik võtnud. Miski ei oota meid, miski ei jää meid taga nutma. Jah, meie lapsed valavad paar pisarat ja hoiavad meie mälestust. Kuid meil pole enam tähtsust.
Me lähme surmale hea meelega vastu.
Vaatan oma naisele silma ja suudlen teda. Need viimased 14 päeva enne esimeste sõdurite saabumist on kõik, mis meile on jäänud. Kasutame seda igati ära.

13 päeva

PERSES RAISK. Türatüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüratüra.
Kuhu see kadus, raisk. Kuhu putsi see kõik läks. Kogu kuradi nuts on kadunud. Varsti on tähtaeg.
Putsi.
VITTTU RAISK MA OLEN NII PERSES
KOGU NUTS ON KADUNUD. 13 PÄEVA ON AINULT AEGA RAISK. Siis tahab ta ju tagasi. Ja kui ei saa siis...
Putsi. Ma olen ju lugusid kuulnud. Putsi. Putsi.putsi.
TÜRA
Virutasin mõnuga koerale, kes ei jõudnud kiiruga eest ära joosta.

12 päeva

Jätsin auto juba kolm päeva tagasi maha. Vett on veel umbes seitsmeks päevaks. Kuid sellest ei jätku. Kindlasti mitte. Mul polnud aimugi, kus jaam on.
Saharas on autosõit väga ohtlik. Teed on pidevas liivatormiohus. Ja bensiinijaamade vahele jääb sadu kilomeetreid. Ja kui autoga midagi juhtub... Tekkinud on isegi inimesed, kes elavadki selle pealt, et leiavad inimesi tee äärest, kellega on midagi juhtunud ja pakuvad siis neile „päästmist“: kõige eest, mis neil on. Mööda sõidab autosid harva. Ning nad ei peatu pea-aegu kunagi: kütus on liiga väärtuslik ning on oht, et lisareisijaga saab see enne järgmist jaama otsa.
Ma muidugi teadsin seda kõike. Olin sellega isegi arvestanud. See poleks esimene kord, kui ma jään autota kõrbesse. Eelmine kord suutsin 80 kilomeetrit läbida, et jõuda lähimasse jaama, kus maksin enda pealevõtmise eest. Aga seekord läks midagi nihu. Ma jäin kahe jaama vahel seisma. Ma küll jälgisin, kui kaugele ma jõudsin, kuid mu arvestus läks nihu. Ma peaksin juba olema jaamas. Arvatavasti on liivatorm tee mingil hetkel ära kaotanud ning ma sõitsin vales suunas. Ja läksin tagasi ka seega vales suunas, valesse ilmakaarde. Ja seega olen keset Sahara teed, tundmatus kohas. Tundmatus keskkonnas. Tundmatus olus.
Vähemalt oma kaamera jätsin maha. Tulevastele põlvedele on neist ehk kasu. See ongi arvatavasti kõik, mis minust alles jääb, kui ma 12 päeva pärast ära suren. Ja mida mina siis tahtsin? Kuulsust, naisi, raha? Ma polnud mingi eriline fotograaf. Julgesin minna küll kaugemale, kuid ma ei pääsenud kunagi kuhugi. Jäin alati tahaplaanile. Isegi nüüd kaon tausta, saan osaks üldisest ilmest.

11 päeva

Viitsin ma jee siin tõmmelda enam teile, türapead.
Vaatasin nutvale, tänulikule naisele otsa.
Jah, jah, mina olen ainuke kuradi geeniuss, kes suudab teie armsa ärahellitatud sitapeast poja ära päästa. Türapea tõmbas ennast vastu puud lõhki ja nüüd on suur häda käes nendel munaimejatel.
„Te peate loomulikult mõistma, et sellise astmega operatsioonidel on väga raskendavad olud ning me ei saa garanteerida kindlat õnnestumist,“ ütlesin sellele niutsuvale rahahunnikule lihtsalt selleks, et see õnnenägu ta näolt pühkida. See inimeste abitus ajas mind lihtsalt öökima.
Nii, mulle aitab. Teen need kuradi eluvajalikud opid ära. Siis tõmban minema. Sorts kuradi õhku süstlaga sisse ja korras. Aitab küll. Minu töö on tehtud. Perse, hankige ise omale parem sitapea oma kuradi haavu lakkuma. Minu kallal kõik raisad vinguvad koguaeg et palk kõrge ja ülbe ja mida kõike veel raisk. Ma olen, raisk, ainuke inimene riigis, kes suudab teha sellist asja ja siis ka vingutakse. Päästan iga päev väärtusetuid elusid ja vingutakse. No aitab.
I’m out.

10 päeva



Mis on selle mõte? Väga lihtne.
Reinkarnatsioon.
Kes sünniks uuesti kellena?
Kes satuks nirvaanasse?
Kellele sina annaksid teise võimaluse?

Nüüd mõtle veel:
Kas su valik on mõjutatud?
Kas see lähtub läänetsivilisatatsiooni eetikast ja ristiusu põhimõtetest?
Kas su valik oleks erinev mõnes muus olukorras?
Näiteks kui peaksid viimase inimesena kellegagi ellu jääma?
Kui peaksid valima kellegi neist oma juhiks?
Oma kaaslaseks?
Oma järeltulijaks?
Keda neist sa usaldaksid, keda mitte?
Miks?
Mis muutis neid selliseks?
Kes nad olid enne?
Mis sai neist pärast?

ning põhiline küsimus:
Mis saab neist pärast 17 päeva?