DragonFly luuletab :)

Pikka aega mõtlesin, et kas panna need luuletused ikka siia või mitte... Lõpuks otsustasin panna. Jahm, ma pole just eriti julge omaloomingu avalikustamise kohapealt. Aga siin minu õhtuseks ajaviiteks kirjutatud luuletused siis on. Enamused ilgelt masekad...

Olen iseenda seaduste ori,
Iseenda tahtmiste vang,
Olen iseenda hinge vari,
Kuni lämmatab mind ving.

Ükskord suvisel ajal,
Kui olid sa piisavalt kaval
Välja vaatamas näha võis mind,
Mind varjas vaid põõsahekk,  muld,
Tibakene pilliroogu ning sületäis heina.
Samuti võis sealt leida pudeli veini,
Mõned õunad ning leiba sooja.
See kõik oli õndsuse tooja.


Lilleke, valge,
Õrn ja malbe,
Kiigutab sind tuul,
Õrn naeratus suul.


Tume nagu süsi,
Tugev nagu käsi,
Salakaval nagu tuul,
Surmav nagu kuul.
Sügav nagu auk,
Ehmatav nagu pauk,
Ohtlik nagu sõda,
Ebameeldiv nagu kõdi,
Jube nagu hirm,
See on tema silm.

Ma seisan siin,
Kalju serval,
On lõppemas mu piin,
Siin looduse kõrval.

Üks üksik õun,
Nii habras ja õrn,
Siin seisab ta nüüd
Ja imetleb kuud.
Ta sooviks olla selline,
Tugev, julge ja salliv.
Kuid siiski on ta õun,
Nii habras ja õrn
Ning ei iial muutu see õun,
Nii habras ja õrn.

Ilusad :))

Aitäh :)
Ma olen laevas, sõidan Tallinna poole, ja nüüd hakkasigav ning lisan paar luuletust.


Selles talumajas vanas,
Üks üksik küünal säras,
Selle tuhmi valguse abil
Käis kahel naisel vokkide sahin
Ka teised naised seal samas kudusid,
Kuid lapsed sängides ammu tudusid.
Mehi see imeline küünlavalgus söögilauas tabas,
Ja see kõik jihtus tolles talumajas vanas.

-------------


Hakkama saada proovides,
Uut algust soovides,
Lõpule läheneme meeletul kiirusel.
Ei ole siin mõtet enam siirusel
Ega lõputul aususel,
Samuti ei näe mõtet austusel,
Kõik, mis loeb on virkus.
Jah, elu on justkui tsikrus,
Lõbus, kuid veidi ohtlik mäng.
Kuni uinutab sind säng.

------------------

Suurepärane.. minu arvamuste kohaselt võid sa hakata luuletajaks ja raamatu kirjutada, natuke edasi arenedes veel.

Ohh, ma arvan, et sinnani on veel palju-palju aega. Kui ma üldse kunagi nii heale tasemele jõuan. Aga aitäh, et innustasid mind siia oma luuletusi lisama :) Vabandan, et ma ei kasuta luuletustes kirjavahemärke mitte just kõige õigemates kohtades, kuid sisetundest, mis mind tavaliselt veidikegi aitab, pole luuletades mitte mingit märki.

Ookean (siiamaani ainuke luuletus, millel pealkiri on )

Üksik ning vaba
Ohtlik, kuid vaga
Mäslev ning tormine
Sile, kuid sarvine

--------

Maapinnal tumedal
Õhtul pimedal
Üksik rohulibleke
Vapper ja tublike
Üksinda tuules
Üpriski suures
Ta vaikides kiigub
Edasi-tagasi liigub.

Ma pole ammu luuletusi kirjutanud ja sellepärast pole neid siia ilmunudki. :) Aga praegu lisan ma jällegi ühe luuletuse, mille ma paar päeva tagasi valmis kirjutasin.

---------

Tuul lehekest õrnalt liigutab
Vaikselt omas rütmis kiigutab
Leheke punase-kollase laiguline
Mõru salatilehe maiguline
Ta külma tuule käes nälgib
Sõprade langemist jälgib
Küll lõpuks saabub aeg
Mil otsa saab ka tema vaev
Siis sõprade seltsi nautida saab
Selg õndsalt puhkamas vastu maad.

Seljal õrn päikesepaiste
Ees laiutab vari tume
Jalge all tee muistne
Kaugelt näha sügise kuma.

Sammun sügise poole
Läbi soojust täis suve
Kannatan kuumuse piina
Kuni selja taha jääb suvi

Kuni leitud on sügis.

------------

Vana lagunenud aed

Kivist äärepost
Pehkinud lauad
Grafiti must
Mulda täis vaod
Kellegi kingapaelad
Natuke puuvaiku
Roostetanud naelad
Paar ümarat laiku

On oma töö teinud aeg

Peale pika aega veel üks luuletuseke... XD

----

Sügiseselt kirju leheke
Suur jäme puumehike
Märg lehekirju teerajake
Sooja teeauru täis majake
Õrnalt tuuline sügisõhtu
Mida veel sa sügisest ihka?

Eem, üks jõulune ka nüüd. Tegelikult kirjutasin ma selle mulle ja enda klassiõele esitamiseks ja ilmselt ei näe see tavalise luuletusena selline üldse välja nagu mina mõtlesin. XD

------

Muda,  pori, vihm ja tuul
On jõululaulud lastel suul
Ees seismas kuusk, jõulukuusk
Värske, noor ja unistamas muust
Kingid - kirjud sädelevad pakid
Sees ehted, telerid ja makid
Vaikselt vedelevad kuuse all
Ei laste sooviks pole pall
Nad uhkemat soovivad, tahavad
Soovid kõrgemad kui puude ladvad
Ei hooli nad, et hinnad kõrged
Ei hooli nad, et puuduvad tarbed
Kallis telefon, telekas või arvuti
Kõik olema peab mega nuti
Kõik olema peab nende
Teistele võib ju anda sendi


Väljas pole jääd ei lund
Tulemata jäänud ime sünd
Seal kõigest vihm ja tuul
Kõik ootamas ju muud

-------

Kellad helisemas kuskil kaugel
Käed värisemas kellelgi raugel
Silmad ootusärevalt virelemas
Näoilme jõuluootust tagamas

Kellad helisemas kuskil lähedal
Laulud häälel kellelgi kähedal
Silmis rõõmusära virelemas
Näoilme jõulurõõmu tagamas

Telerid on kingipakkides? Kuidas Jõuluvana neid kotiga jõudis tassida? Muidu väga head luuletused!

Küsi jõuluvanalt. Ma täpset aadressi ei tea, aga googeldades leiab kindlasti. Aitäh!

------

Puud vihisemas meist mööda
Üksteise järel kadumas minevikku
Ära karda, ega neid sealt ära viida
Nad kõik ju jäädvustuvad igavikku
Lõputult kaugesse mälestustemerre
Millest sa neid iga hetk leida võid
Need kõik salvestuvad sinu kerre
Need kõik mis kunagi sa lõid


-----------


Tühi tee mu ees
Rahu minu sees
Valged jooned
Tühipaljad sooned
Laienemas lõpmatusse
Saatmas masse
Heledalt säravad
Tänavalaternad
Valgustamas teed
Vabastamas maad
Süngest pimedusest
Nii muutumas maa kest

Unistan sellest, mis oli varem
Sellest kui kõik veel oli parem
Ajast, mil inimesed olid paremad
Kui lastel olid veel vanemad
Kuid see kõik on minevik
Kauge ning kättesaamatu videvik
Nüüd on algamas hommik
Varajane lõpmatu ummik
Kuid teisiti võttes, mõeldes
On uus algamas meeltes

Päris head! Kriitikat ei oska anda, kuna pole luuletuste alal just eriti osav

Suured tänud! :)

See luuletus ei ole eriti minulik, aga... noh... ma siiski lisan selle. Kuidagi imelik tundub, aga samas mulle see isegi veidi meeldib. Ohh, mida ma siin räägin... XD


------

On lahkund te hinged
On jätnud meid te kehad
On võtnud teid veed
Võtnud teilt te lehad
Võtnud teilt te tunded
Võtnud teilt te elud
Võtnud meilt te antud vanded
Jätnud meile vaid valud
Alles jäänud vaid lood
Meid ümbritsevad jutustused
Mida enda ümber kood
Mida meile jätta lased
See on see kõik
Mis meile jätab elu
Üks üksik lõik
Ja kuhjaga valu

----

-----------

Kunagi oli taevas sinine
Kunagi oli uks kinnine
Kunagi oli vedel tina
Kunagi olid olemas sina

Nüüd on taevas tume
Nüüd on uks lahtine
Nüüd on tahkunud tina
Nüüd oled läinud sina


-----

Aeg liialt kiirelt meist möödub
Mälestustena meie ajju sööbib
Tuulekiirusel meie seljataha jääb
Minevikku tuduma ennast sääb

Nii palju iga päev seljataha jätame
Nii tihti väldime nagu oleks see tume
Nagu minevik oleks midagi keelatut
Nagu seal eksisteeriksid ainult patud

Tegelikult on seal ka ju palju head
Mitte ei jää sinna ainult lõputud vead
Sinna salvestumas mälestusi helgeid
Palju lapsepõlve muretuid palgeid

--------

Ilusad luuletused. :) See esimene meeldis mulle eriti, huvitav lähenemine.

Suured-suured-suured tänud. :)


Ma luuletan väga-väga harva vabas vormis, aga noh ilmselgelt seekord nii juhtus... xD Tegelikult mulle isegi see luuletus veidi meeldib. Nii et ma proovin mõnel korral jälle vabas vormis. :)

-----------


Viimane kord selline kord
Kui tegin seda teiste pärast
Olin keset mäslevat merd
Puudust tundes tulede särast
Mis saatsid üksikuid laevu
Sel tormiselt mäsleval merel
Olin kukkunud põhjatusse kaevu
Ilma ujumisrõngata kerel
Olin üksinda suures maailmas
Mis mu puhtusele pritsis pori
Siis oli mul pisar veel silmas
Mu näol veel naeratuse vari
Mu südames üksikud tunded
Mu silmis veel ustav sära
Nüüd lõpetanud kandled
On elu igavese kära
Ja sellega koos mu elu
Mu tunded, sära – mu mina

------------

Midagi imelikku jälle. xD

----------

Mul puudub hing
Läinud on süda
Ma pole vang
Mõtteis muda
Mu hing pole kole
See läinud on
Mind lihtsalt pole
Ma lihtsalt puudun

-----------

Veri, mis voolamas on sinu soontes
Tavaline
Tähed, mis seismas kindlais joontes
Tavaline
Asjad, mis lihtsalt sinu kotis on
Tavaline
Auto, mil raskuseks on tonn
Tavaline
Joogid, mis tekitavad sinus melu
Tavaline
Raha, mis juhib sinu eest su enda elu
Tavaline
Mis siis kui poleks?

----

Viimasel ajal on nii kiire, et isegi luuletada ei jõua.

------
Leia vabadus, mu hing
Ära ole reeglite vang
Lendle üle kollase aasa
Ära midagi võta kaasa
Ole vaid kirsiõite aroom
Justkui ärganud loom
Kelle traatjad vurrud
Ja kevadised naerukurrud
Tunda saavad kevadelõhna,
Õrna tuult, esimest tahma

Istu vana tammepuu oksale
Nagu kohane vabadusesaksale
Taeva veerel sa kiiguta
Tuule rütmis end liiguta

Valva mu üle, mu hing
Ära lase olla reeglite vang

-----------

Jälle midagi... :)

--------

Kui seiskuks aeg,
Kas seiskuks ka meie?
Kui lõppeks vaev,
Kas vabaneks ka meie?

Kas me üldse märkaks,
Tööunest üles ärkaks?

-------

Mu arad sammud tühjuses kajavad
Mu hingetõmbed vastu hingavad
Piinarikkad mõtted pähe sajavad
Kõik mu sees alla annavad

------

Puude lehed eritavad imelist aroomi
Kõikjal näha võib eriskummalisi loomi
Taevas vaid mõned pilvetupsud sõidavad
Kujutluspildid mu terve mõistuse võidavad

-------

Kus on mu hing,
Peatub mu mina?
Mu sees vaid äng
Ning lõputult tina

------

Küünlaleek puudutab mu sõrme
Ma ei tunne valu
Nuga lisab käsivarrele arme
Ma ei tunne valu
Külm vesi kriibib mu varbaid
Ma ei tunne valu
Meri üle minu lööb laineid kargeid
Ma ei tunne elu

-----

Sa tead, et mulle meeldib, ja usun, et ei pea seda isegi mainima
Loodan leida millalgi aega, et need kõik läbi lugeda

Sa tead, et mulle meeldivad su kommentaarid ja veel paremini tead sa, kui tänulik ma sulle nende eest olen.

Tean, tean
Lugesin ka nüüd kõik läbi ja midagi uut mul öelda pole (negatiivset ma öelda ei saa ning positiivsed sõnad on otsakorral)

Tühi kommentaar...