DragonFly luuletab :)

Ei oska midagi öelda... Viimasel ajal ei oska enam nagu midagi kirjutada...

-----------

Kui poleks lõppu sel teel,
Mida mööda me kõnnime,
Kui poleks suubuda sel veel,
Milles me korgina ulbime,
Kuhu oleks meil minna,
Kuhu oleks ulpida?
Poleks midagi peale maapinna,
Mida läbi kõmpida.

Miks kardame tee lõppu,
Kohta, kus me jõgi suubub?
Samas himustame tippu
Ka seal ju miski lõppeb

Oi, aitäh. Mulle meeldivad su kommentaarid...
Noh nüüd veidi aega möödas...

Muidugi pole, ehk näeme teinekordki.

------------

Mu jäljed jäätuvad porisesse pinnasesse
Viivad sinna, lõputu igaviku sisse
Kõrvades mängimas vaikne tuulemuusika
Helisemas justkui tühi veiniklaasike

Lähen kuskile sinna, kuhu tee ei vii
Kuskile sinna, kust puudub tühjuski
Huuled suudlemas jääkülma õhku
Mõtted löömas üksteisest lahku
Mu kargel teel pole ühtki sihti
Sammudel pole sammumiseks kanti
On vaid lõputu igavik mu silme ees
ja põhjatu tühjus mu mõtete sees

----------

Ei, ma seisan Su selja taga. x)

Oh, aitäh. See on müstiline, kuidas Sa nii ilusalt kommenteerida oskad. Nii ilusti midagi kõige kohta kirjutada oskad.
Aitäh. Tõesti suured-suured tänud. Need kommentaarid on tõesti nii toredad. :)

Aga mina ootan Sinult ikka uusi ja uusi kommentaare.

Head sõbrapäeva. :)

--------------

Pilt mu häguseis silmis upub udusse
Hääled kõrvus suubuvad mere kohinasse
Jalad vajuvad kinni pehmesse mudasse
Näen lendamas taldrikuid, kukkumas tasse
Merelaine lööb üle teravate kildude
Sametine udu summutab viimase klirina
Mu jalad jooksmas on üle põldude
Kõrvus vaikus, olen unustanud elu sirina
Paksust udust moondub välja nägu
Õrn põsepuna, emotsioonid ja elu
Need tunded, need pole mängu
Igatsus ja tühjus, siiras on see valu

Su nägu sulab kuhugile igavikku
Su elu sammub kaugele kuristikku

-------------

Ei oska midagi öelda... Ja ei saa ka täna

Aga midagi Sa ütlesid...


-------

Kivi mu jalatalla all on terav
See lõikab mu pehmesse nahka
Vesi seal kaugel all on särav
Uhub minema see muredetahma
Õhk mu keha ümber on soe
See paitab mu külmi mõtteid
Surmale ulatan oma väriseva käe
Pole igaviku ees enam tõkkeid

------

Hei ho :) Pole siia kaua midagi lisanud, aga tunnen, et võiks siiski oma loomingut, mis on väga kesiseks jäänud, jagada teiega.

------

Tead, kui raske on käia teid,
mida pole?
Tead, kui raske on silitada päid,
mida pole?
Tead, kui raske on vaadata silmadesse,
mida pole?
Tead, kui raske on uskuda inimesse,
keda pole?

------

Läbi trellitatud akna paistavad tuules suplevad kastanilehed
Paistavad päikesekiirtes hüplevad kogud, rõõmsad lapsekehad
Paistavad süütult vabade mõtete uduselt õrnad pilvetriibud
Paistavad sügavate unistuste kaugenevad hõredad suitsuviirud
Paistavad soojad silmahelgid ja headusest eredad naeratused
Paistavad peades murelikud küsimused ja südametes targad vastused

Kuid siin pole tuult ega kastaneid, pole päikesekiiri ega rõõmu
Näen vaid kinnipüütud mõtteid surutud kitsasse metallist raami
Näen vaid vaikides kustutatud unistuste kaudvaid suitsuvinesid
Vaid silmapilke võltsilt sooje, vaid õhus rippuvaid valesid
Näen valgeid seinu kirjutatud täis piinavaid vastuseta küsimusi
Ainult fantaasiat pugemas märkan läbi trellide otsimas kaugeid seiklusi

-----

Kogu me maailm on vaid üks lõputu ulm
Vaid utoopia, mis ajamerre vaikides vajub
Kogu me elu justkui maailmariiulil tolm
Justkui päikseloojang, mis pimedusse hajub
Kõik me hetked on kui vaibuv tuuleiil
Kui põhjatusse mälestustejärve suubuvad jõed
Kõik me tunded kui pikkamisi seganev meel
On kui aeglaselt tasaseks muutuvad mäed

-------