Being an Alpha

Proloog

Vaatasin üles täiskuu poole. Kuulsin huntide kaeblikku ulgumist. Naeratasin endamisi, nad ei ole enam kaugel. Varsti olen ma taas oma karja Alfa. Nuusutasin pisut maad ning peagi oli mul nende jälg üles võetud. Olin väga ärevil, kuna ma polnud peaaegu kolm kuud oma karja näha saanud. Loodetavasti on nendega kõik korras. Mu suunurgad kaardusid vägisi ülespoole, kui nägin eemal hundikarja. Üks huntidest märkas mind ning hakkas aeglasel sammul minu poole astuma. Talle järgnesid ka kõik teised hundid. Kõige ees astuv hunt jäi minust umbes meetri kaugusel seisma ning ka kõik ülejäänud hundid võtsid temast eeskuju. Ta küünitas oma koonu minuni ning nuusutas mind. "Cassandra?" küsis ta vaikselt. "Stracy?" Vaatasin hundile üllatunult otsa, mispeale ta inimese kuju võttis. See oligi Stracy. Muutusin ise ka inimeseks. "Stracy!" kiljatasin ma ja jooksin tüdrukut kallistama, ta embas mind hetkeks õrnalt ning tõukas mind siis endast eemale. "Tere tulemast tagasi, Cassy," lausus ta. "Tere tulemast minu karja."

1. osa

"Sinu karja?" küsisin ma imestunult. Veel kolm kuud tagasi oli see olnud minu kari. Stracy noogutas, näol õel irve. "Mina olen Alfa," laususin ma, üritades võimalikult rahulikuks jääda. "Enam mitte," vastas Stracy pead raputades. "Ma tahan oma kohta tagasi," laususin ma vihaselt. "Ei iial," sõnas Stracy irvitades. "Ma ei tahaks sulle haiget teha," ütlesin ma Stracy'le. "Sa ei ole enam Alfa," urises Stracy. "Mina olen Alfa ja sina beeta." Ka kõik teised hundid urisesid mu peale. Kõik peale kahe. "Ma ei jäta seda asja nii," lõrisesin ma. "Ma viskan su karjast välja," ähvardas Stracy. "Kao siit!" Seda öeldes muutus ta hundiks ning lähenes mulle ähvardavalt urisedes. Peagi ühinesid temaga ka kõik teised hundid, kõik peale kahe nagu ennegi. Muutusin kohapealt hundiks ning jooksin minema. "Cassandra!" hüüdis üks huntidest mulle järgi. "Ja ära enam tagasi tule! Sa ei ole minu karjas enam teretulnud!" urises Stracy mulle järele. Ma jooksin, lihtsalt jooksin, ilma tagasi vaatamata, kuni lõpuks ma lihtsalt ei jõudnud enam. Muundusin taas inimeseks ning toetasin end väsinult vastu ühte vana tammepuud. Järsku kuulsin ma põõsastes sahinat, mis sundis mind kerge võpatuse saatel pead pöörama. Põõsastest astusid ükshaaval välja kaks hunti. Nende ainuke erinevus olid nende silmad - ühel hundil olid tumepruunid ja teisel tuhmrohelised silmad. Surusin selja tugevamini vastu puu tüve ning jõllitasin neid hirmunud pilguga, kartes, et kohe-kohe kargab põõsastest välja veel hunte, nad võtavad mind kinni ning viivad Stracy'le, kes on mulle selle ajaga kindlasti kohutava karistuse välja jõudnud mõelda. "Ära karda, me oleme kahekesi," lausus üks huntidest, justkui mu mõtteid lugedes. Ning alles siis meenus mulle, et osad libahundid ju oskavadki teiste mõtteid lugeda. See oli nende anne, mis oli neile sünnist saati kaasa antud. Mina olin aga jäljekütt, ma leidsin otsitava lõhna järgi peaaegu koheselt üles. "Ja me ei kavatse sulle viga teha," sõnas teine. "Me oleme su sõbrad, Cassy." Seda öelnud, võtsid mõlemad hundid inimese kuju. Need olid Brat ja Suzanne. Embasin neid mõlemat õrnalt. "Räägi," nõudis Suzy ärevalt. Heitsin kiire pilgu Brat'ile, kes samuti noogutas. "Ühel päeval," alustasin ma, kuid mu hääl murdus. Köhatasin hääle puhtaks ning proovisin uuesti. "Ühel päeval, kui me Stracy'ga metsas saaki otsides ringi jooksime, kuulsime me korraga selja tagant kellegi samme ning äkitselt tundsin ma sellist valu, nagu oleks mulle nõel sisse torgatud. Pilt muutus aina hägusemaks ning ma vajusin uimasena maha. Viimane asi, mida ma mäletan, olid kellegi saapad otse mu näo ees ning vali mehehääl. Peale seda läks pilt täitsa eest ning ma vajusin sügavasse unne. Ärgates lebasin ma kusagil puuris ning mind ümbritsesid veel paljude loomade puurid. Mitu kuud nuputasin ma, kuidas sealt välja pääseda ja lõpuks tuli mul geniaalne mõte. Kui järgmisel päeval üks loomaaia - jah, ma olin loomaaias - töötajatest söögiga minu puurini jõudis, muundusin ma kähku inimeseks ning hakkasin karjuma. Töötaja oli väga ehmunud ning lasi mind kohe puurist välja. Mul läks paar nädalat, et teid üles leida. Ja edasi te juba teate." Kui ma rääkimise lõpetasin, jõllitasid Brat ja Suzy mind suud ammuli. "Aga Stracy rääkis meile, et sul sai meist kõigist kõrini ja sa lahkusid karjast, andes Alfa koha talle edasi," lausus Suzy. "Stracy valetas," vastasin ma. "Aga see ei ole õige, sina oled õige Alfa," lausus Brat. "Ma tean," vastasin ma ohates. "Kuid sinna pole meil kahjuks enam midagi parata." "Me aitame su sinu kohale tagasi," lubas Brat, oma käe mu õlale asetades ning mulle naeratades, paljastades kaks rida säravvalgeid hästi hoolitsetud hambaid. Naeratasin poisile vastu ning vaatasin küsivalt Suzy poole, kes samuti noogutas. Mõtlesin, kas küsida nende käest midagi, mis mind sügaval alateadvuses juba ammu painas, kuid ma ei olnud jõudnud veel küsima hakatagi, kui Brat mulle juba vastata jõudis: "Jah, me oskame mõtteid lugeda, see on meie anne." Noogutasin, andes sellega märku, et jäin selle vastusega rahule. Korraga kostis kusagilt vali karjatus...