Alpha

#1

Oli juba septembri keskpaik, ilmad olid veel üsnagi soojad arvestades sellega, et järgmine nädal on sügise ametlik algus. Kool on juba kestnud täpselt 14 päeva, kuid mina ning mu kaksikvend Harry oleme siin alles esimest päeva. Saabusime siia väiksesse linna nimega Oakridge eile õhtul. Õhtul.. Tegelikult pool kolm öösel. Oakridge on linn Oregonis, Ameerikas. Üks lähim suurimaid linnu, millega inimesed kursis ka on, on vist Portland. Ja ka see on siit kahe ja poole tunni kaugusel. Teised linnad siin läheduses on samuti väiksemad.

Saabusime siia keset ööd, sest me põgenesime. Me tulime siia väiksesse põrgu auku, sest me põgenesime. Ma tean, et see pole mu vanemate süü, kuid siiski olen ma nende peale kuradima vihane. Pidin jätma oma elu päeva pealt ning lihtsalt ära jooksma. Homme hommikul inimesed ärkavad ja mind järsku enam pole ning keegi isegi ei tea kus ma olen. Tegelikult see juhtus juba vist eile hommikul, sest me sõitsime siia terve üks päev ja 9 tundi. 33-tunni jooksul mitte ühte ainsatki pausi. Sõitsime terve see aeg. Isegi vetsu pausid pidid meil tehtud olema vähem kui minutiga.

Elasin enne Dallases, üks suur linn Texase osariigis. Suurest linnast ühe ööga (õigemini kahe öö ja ühe päevaga) Dallase suurima hotelli suurusesse linna. Lihtsalt vapustav. Nüüd põhjus, põgenemine. Mu vanemad on salaagendid. Ja mitte täiesti tavalised, vaid rohkem, noh, kuidas nüüd öeldagi.. Siin maailmas on palju üleloomuliku ja meie teame seda kõike. Kõik need FBI, CIA, NSA jne pole meie kõrval midagi. Meie oleme nendest kõigest veelgi kõrgemal. Nemad ei tea sellest üleloomulikust midagi, kuid meie teame kõike ja meie töö ongi seda kõike hoida kontrolli all ning varjata ülejäänud maailma inimeste ees.

Siin maailmas on väga palju kurja, kuid kõik üleloomulik pole muidugi ka kuri. Kuid enamus siiski on ja see seaks ohtu kõik inimesed, kui nad sellest teada saaksid. Järgmisena, mu vanemad.. Nad pole mu päris vanemad. Oma päris vanemaid ma pole isegi kunagi näinudki ja mul pole õrna aimugi kes nad on või kus nad on. Kohe kui sündisime, anti meid kasuperre. Kutsun neid siiski 'isaks' ja 'emaks', sest olen nende juures olnud sünnistsaati ja nemad on mind kasvatanud. Hetkel oleme me Harryga 16, kuid saame juba 22.oktoober 17. Kui me saame 18, oleme meie samuti ametlikult agendid.

Hetkel meid sinna ametlikult kirja pole pandud, kuid juba on see meie elud täielikult pahupidi pööranud. Ja põhjus miks me põgenesime - meid ähvardas Dallases mingi kohutavalt suur oht, millest loomulikult mulle ja Harryle ei räägitud, sest me oleme kõigest lapsed alles ja see on eeskirjade vastu meil teada saada, miks meie elu lihtsalt päeva pealt perse keeratakse. Jep, see kõik käis läbi iroonilise häälega mu mõtetes. Kogu meie kontakt Dallasega kadus ning me oleksime nagu eile sündinud alles.

Ja siin me nüüd olemegi, Oakridge High Schooli ees. Alustamas oma esimest päeva. Muidugi kõik ju räägivad meist, juba parklas on kuulda ümberringi meie nimesid ning pilgud lendavad meile igast otsast. Väike linnake, kus muidu ei juhtu midagi huvitavat saab järsku endale üleöö pisikese perekese kahe teismelisega, muidugi on see kõigi jaoks põnev. Me vanemad helistasidki siia eile ja panid meid kirja kooli. ''Olgu, ma arvan, et aitab nüüd siin auto juures seismisest. Me võime nüüd kooli sisse jalutada, ega seal sees see kõik vaatamine ja sosistamine hullem pole,'' ütles Harry mulle lohutavalt.

Ohkasin. ''Sul on õigus, lähme.'' Kõndisime normaalsel kõnnil kooli ukse poole ja tegime näo nagu kõik oleks täiesti tavaline. See tee ukseni oli küll kõigest paar meetrit, kuid tundus nagu mõne New Yorki kaubamaja ühest otsast teise liikumine. Kooli sisenedes kohe paar sammu edasi paremat kätt asuski kantselei. Astusime Harryga sinna sisse ning tutvustasime ennast laua taga istuvale naisele. ''Muidugi need olete teie, uued näod pole siin linnas just väga sagedane nähtus,'' muigas naine.

''Niisiis, Justin ja Kamilla Rebamward, siin on teie tunniplaan ning õpikud on kõik juba teie kappides. Kapi numbrid ja koodid on kirjas samuti paberil mis tunniplaani ning paari muu asjaga kaasas,'' seletas naine meile hunniku erinevaid pabereid andes. Kuid Justin ja Kamilla Rebamward? Ma olen praegu väga segaduses ning vihane samal ajal. Nad muutsid meie nimed ära? Mis järgmiseks? Meie vanus, elukoht, ajalugu? Ka Harry näost oli näha õrna viha. See on juba arvatavasti sellest, et meie eelmises koolis oli poiss nimega Justin, keda Harry ei sallinud silma otsastki. Kui ta vaid teaks, et ma käisin väljas selle kutiga..

''Niisiis, see on hetkel vast kõik. Oakridge.. see on huvitav valik arvestades sellega, et te tulete New Yorgist. Kuid sellest kuuleks ma huviga mõni teine kord, kell heliseb kohe, oleks parem kui te oma klassid üles otsiksite, te ei taha ju esimesel päeval kohe hilineda,'' ütles naine naeratades ning läks istus tagasi oma laua taha, kui meie Harryga ruumist lahkusime. ''Justin ja Kamilla Rebamward? Kas see on mingisugune nali? Ja New York? Ma pole isegi kunagi käinud New Yorkis, mis kuradi asi see on?!'' vihastas Harry ägedalt.

''Tss Harry, võta vaiksemalt. Räägime sellest nendega kodus. Parem oleks tõesti, kui me praegu hetkeks unustaksime selle ning tundi kiirustaksime,'' üritasin Harryt rahustada ise pilguga meie klasse otsides. Ja leidsime selle täpselt siis, kui kell helises. Meie esimene tund, ajalugu kellegi Hr. Anilwardiga. ''Võtke kõik istet enda kohal.. Ja uued õpilased, tere! Kas te soovite ennast tutvustada?'' küsis üks vägagi kena välimusega mees klassi ees. Küllap õpetaja Anilward.

''Parem mitte,'' pomisesin vaikselt. ''Justin Rebamward. Ja see on minu õde Kamilla,'' ütles Harry ruttu, lootes, et keegi minu väikest kommentaari ei kuulnud. ''Justin ja Kamilla. Vahva. Palun, võtke istet kus iganes soovite,'' sõnas õpetaja naeratades. Läksime Harryga klassilõppu istuma, seal olid ainukesed vabad kohad. ''Niisiis, täna me jätkame meie eelmise tunni teemaga, II Maailmasõda. Kas keegi vastas kodus antud küsimustele?'' küsis õpetaja klassi ees. Ja see oligi viimane sõna mida ma kuulsin selles tunnis hetkel.

Kohe kui me olime maha istunud vajusin ma ära oma mõtetesse. Ja arvestades terve tund vaikust ning liikumatust mu kõrval, tegi sama ka Harry. Kui kell helises lahkusime me kõik kohe klassist. ''Kamilla! Justin!'' hõikas keegi meie tagant, kui me uksest väljusime just. Olin endiselt veel natuke mõtetes ning ei tajunud kohe ära, et meid hõigatakse, kuni tüdruk, kes meid hõikas meie nina ette jooksis. ''Wow, küll teie võite alles omas mullis olla,'' naeris neiu. Jäime koheselt seisma, sest muidu oleks me lihtsalt talle otsa jooksnud.

''Oih, vabandust, ma ei tahtnud teid ehmatada,'' ütles tüdruk kohe suurte silmadega. ''Lihtsalt, minu nimi on Jasmine Wonderland. Ma olen õpilaskomitee president ning ilmselgelt oleks see minu kohus teile kooli ning siin olevat rahvast tutvustada,'' vuristas tüdruk väga energilisel toonil ning säravate suurte silmadega. Ta näeb natuke välja nagu ta oleks hull. Kallutasin pea viltu ning jälgisin teda hetkeks. ''Ma arvan, et me saame ise hakkama. Kuid tänan pakkumast.'' Hakkasime Harryga temast mööduma, kui neiu sammukese paremale astus ehk siis tagasi meie ette.

Kuid enne, kui ta veel ühe sõna öelda jõudis, tuli mingi muu tüdruk vahele. ''Jasmine, issver, äkki veidi rahu uutele inimestele? Ma võin neile ise tutvustada kõike mida vaja, mine tegele oma taimetoidu jamaga edasi,'' ütles see teine tüdruk tüdinenud häälega. Ta oli väga kaunis. Lühikesed blondid juuksed ning vägagi helehallid silmad, See tundub kuidagi tavaline, kuid tema puhul tegi see tavaline just ta väga kauniks. ''Tere, vabandust, Jasmine on selline väga entusiastlik inimene ja ta võib vahepeal väga pealetükkiv ning tüütu olla. Minu nimi on Naomi, olen teie klassikaaslane,'' tutvustas end tüdruk.

''Justin ja Kamilla, meeldiv tutvuda,'' vastas Harry naeratades. ''Niisiis, kas teil on vaja mingit abi millegi leidmisel või tutvustamisel?'' küsis tüdruk. ''Noh, sa võiksid ju tegelikult täitsa meie järgmise klassi aidata üles leida, matemaatika,'' vastas talle Harry jällegi, kuid minu pilk püüdis täiesti miskit muud. Meist paremal asus trofeede, aukirjade ja selliste asjade riiul klaasiga, nagu koolides ikka. Kuid miski jäi seal kohe vägagi silma. ''Kes need on?'' küsisin segades vahele jutule millest iganes Harry ja Naomi rääkisid, näidates näpuga pildile klaaskastis.

''Klass 1998. Parim klass, mis siin koolis kunagi olnud on. Absoluutselt kõik armastasid kõiki seal klassis ja kõik neist jätsid mingi jälje maha meie linna minevikku. Mu vanemad olid muide samuti seal klassis. Meie klassi enamus rahva vanemad olid seal klassis, me kõik sündisimegi sel samal aastal umbes,'' jutustas Naomi pilti vaadates naeratades. ''Ja nemad kaks?'' küsisin viidates pildile poisist ja tüdrukust, mis klassipildi kõrval oli.

''Oh, nemad on James ja Kelly Salundo. Nemad olid need kõige tähtsamad isikud seal klassis. Kõige paremad, kõige kaunimad, kõige toredamad. Nad abiellusid kohe pärast lõpetamist ja said ka kaks last ning siis nad lihtsalt.. kadusid. Nad kõik neli kadusid lihtsalt haiglast pärast seda, kui Kelly sünnitas ja keegi pole neist kuulnud sellest ajast saadik. Kusjuures, hah, naljakas, kui praegu pilte ja teid vaadata, siis võiks vanduda, et te olete nii ühte nägu,'' muigas Naomi. ''Jah, hah, naljakas,'' vastasin vaikselt ning naeratasin hetkeks.

Naljakas tõesti. Eriti see, et minu ja Harry pärisnimed.. need on Harry ja Isabella Salundo.