Saladus

Siin see nüüd on. Ma ei jäta seda pooleli ja lõpetan selle. Lugege, kommenteerige. Lühike on setstap, et kui kellegile see üldse ei istu siis ma ei peaks sellega vaeva niipalju nägema.

'


Kendra tormas hirmunult mööda pimedaid tänavaid, ainsaks valgusallikaks salakaval kuu. Kontsad taldadelt küljest, ripsmetušš näos nutmisest laiali. Ta hingeldas kiirelt ja tema suured silmad olid hirmu täis valgunud. Ta kartis. Ta vaatas taha, samal ajal kogemata ühe "täname" sildiga prügikastile otsa koperdades. End kirudes ja edasi joostes voolasid soolased ja märjad pisarad üle ta põskede. Ta kartis, kartis kohutavalt. Ta üritas kõike unustada, aga see oli pea võimatu. 

Ikka ja jälle ilmus ta silme ette pilt kurjakuulutavalt naeratanud naisest. Naise välimus oli lihtsalt eufooriline. Liibuvad (nahast) püksid ning kõrge kraega, mis ulatus pealõpuni jakk. Ta oli paljajalu ja tal oli ainult kolm varvast. Juuksed olid kirjumad kui mõnel hullul
punkaril. Need hambad. Lumivalged ja teravad. See naeratus andis edasi teavet. Teavet, et nüüd sa sured. Kendra kartis seda kohutavalt, sest kogu maailm oli hävimas, aga nüüd ja tema.. Kõik algas sellest ajast, kui ta oli kümme.

 Neli aastat tagasi ta ema kadus ning isa peagi peale seda.Ta saadeti lastekodusse, kus polnud mingit lillepidu. Seejärel kadus ta väikevend, see oli kaks aastat tagasi. Poisike oli vaid kahene. Peale seda kadus ta täisealine õde. Kendra põgenes. Ta põgenes lastekodust, olles ise alles neliteist.  Nüüdseks on ta elanud üksi vaid viis närust päeva, söögiks vaid prügikasti
jäänused. Taas seljataha vaadates jooksis ta kellegile otsa. 

Ta keeras ettevaatlikult pead ja üritas kisada. See oli see Naine. Ta pani oma rõvedalt peenikese  käe Kendra suule, kui äkki tabas Kendrat hoop tagant ning siis oli kõik, absoluutselt kõik täiesti must.

Ma ei tea, kas mul on midagi valest, aga need laused on kuidagi väga imelikult siin. 1 pikk rida ja pool ja siis tuleb kohe uus. Väga veider. Sisule oli natuke raske keskenduda, seega ei oska midagi väga öelda. Tundub põnev ja võiksid jätkata. Järgmine olgu kindlasti pikem! :)

Ma kirjutasin notepadis, aga üritan need likvideerida siis. Tähh. Mhmnh.

Miks punkarid hullud on? o.0 Ma olen solvunud nüüd.
Muidu oli enam-vähem normaalne, põnev tundus ka.

Kendra meelest on, ega mina ei tea siis miks. Kendra ei öelnud

Sisu tundub põnev, aga kirjastiil oli seekord veidi häiriv. Võiksid rohkem kirjeldada ehk ja pikemaid ning selgemaid osasi teha. Praegu jääb kõik veidi segaseks.

Jaaaaaa. Tegelikult sisupoolest .. pärast tuleb selgust. Hetkel jah.. jah..jah..

Idee on ju iseenesest hea, toestus on lihtsalt veidi... kehva? Sa peaksid kindlasti rohkem kirjeldama. Üks asi häris mind eriti. Pilt. Jutud võrduvad sellega, et me ise loeme ja ise kujutame seda kõike ette, mitte ei lisa iga tegevuse juurde pilte juurde. See tuletab mulle juba neid tobedaid järjejutte meelde, mis seal kuskil kirjutati. (Rate.ee?!)

Hmhhh... ja kindlasti kirjuta edasi. Sa peaksid kriitikat positiivselt võtma, sest sellisel juhul keegi siiski loeb sinu juttu ja keskendub sellele. Mina igatahes olen arvamusel, et kriitika on kordades parem, kui kommentaar "Meeldib. Uut!" 

Ole siis tubli uue osa kirjutamisel!

Ömm märkasin viga, et sa läksid otsekõnes üle mina vormi, kuid kogu lugu oli olnud kolmanda isiku vormis. See häiris mind veidi. Otsekõne kah. Aga see selleks.
Lool pole väga vigagi, aga see pilt oli tõesti häiriv. Meenutab mu kõige esimest katsetust kui ma olin kaheksane. Oli rohkem pilte kui juttu. Ning kirjelda rohkem.
Põhimõtteliselt sama jutt, mis Cilenilgi, aga kordamine on tarkuse ema...
Igatahes ootan järgmist osa.

Cilen: Kaqhtlesin isegi, kas panna või ei. Kirjeldused on üks mu viga, aga aitäh.
mezilane: Oih, parandan ära. Okei.

Kirjutamine on niii-nii tore!

3.osa ma-vormi yleminek.

"Tule, Miina annab sulle midagi hamba alla," sõnas see mees. Jäin seda meest silmitsema. Süsimustad juuksed, valge naeratus, hele nahk. Must "kombe" seljas. Mees oli juba meetrite kaugusel. "Tuled siis või? uuris ta kannatamatult. Järsku tabas mind niisama äkki kui välk selgest taevast.

"I-isa?" Tundsin, kuidas üks üksik soolane pisar mu silmanurka tekkis ja sealt alla hüppas.
Mees pöördus ning naeratas. Valge nurga tagant ilmus välja helepruunide juuste, valge kombega naine. Ta pöördus mehe poole. "Näed, ma ju ütlesin! Ei lähe kaua, et ta selle välja mõtleks," sõnas naine mehele noomivalt.

"Jah, Kendra. See olen mina,"vastas isa minu poole pöördudes. "Ja sina oled.. mu ema?" uurisin naiselt. "Oh ei, aga nagu Jarled ütles, see on pikk-pikk lugu, seega oleks mõtekam enne selle kuulamist kõht täis süüa. Vean kihla, et oled näljane," vastas Miina mulle. Isa ja too naine pöördusid ja hakkasid jälle kõndima. Lonkisin nende järel. Jõudsime pika laua juurde, mille keskele oli graveeritud: "Pikk Laud". Muigasin ning võtsin istet ühel toolil, mis kandis minu nime.


Miina jõudis minu juurde ja küsis:"Härjasilmad sobivad?" Naeratasin talle. "Muidugi," vastasin kiirelt. Arvestades seda, et olid viimased kuus päeva prügikastidele nõjatanud.
Minuti pärast olid minu ees taldrik kahe härjasilmaga, kahvel ja klaas mingit.. mahla? Võtsin kahvli ja asusin toitu endale sisse vohmima.


Toit tegi kurgu kuivaks ning proovisin seda jooki. Vein. Punane vein. Kulistasin veiniklaasi lõpuni ja viisin nõud kööki. Seejärel istusin tagasi lauda. Märkasin, et Isa, Miina ja mingi pisike poiss istusid laua ääres. Too pisike poiss kõikus ohtralt oma tooliga. "Joseph!"manitses isa teda. See nimi. See nimi tõi midagi mu pähe. "Jos..vend?" ütlesin segaduses. Hakkasin äkitselt hingeldama, nagu 50 kraadises suves jooksev koer. Ja siis oli kõik läinud.

Paar üksikut viga jäi silma...

Jutu idee tundub üsna huvitav ja vähemalt midagi originaalset, kuid kõik on minu jaoks endiselt pisut segane. :DAga kõik selgineb ilmselt jutu kulgemise käigus...

Osad võiksid piiiiisut pikemad olla. Võib-olla on minu ootuste jaoks pisut liiga lühikesed osad tingitud sellest, et sündmustik areneb veidi liiga kiiresti, vähemalt minu arust, kuid asi võib vabalt ka minus olla. Ja mind miskipärast häirivad mõned väljendid. But that's all ja jään uut ootama.

See osa oli lühike. Ma tean, et asjad lähevad suht kiirelt, aga no mulle ei meeldi ka sellised pikad jutud, kus saabki öelda, et inimene tegi ühe sammu.