Igavesti sõbrad

Jah, jälle need vampiirid... Ma tean, et vana teema ja paljudele ei meeldi, kuid esimese asjana on kerge millestki sellisest kirjutada. :)

Esimene peatükk

Ma ei tea mitmendat korda ma talle helistasin, kuid ta ei vastanud ikka veel. Hetkeks nägin kuidas Ali (nii kutsusin ma oma parimat sõpra Alicet) telefon helises ja imeilus süsimustade juustega Alice seda vastu võtma jooksis, kuid siis tajusin, et see on, vaid mu kujutlusvõime. Äkitselt helises mu telefon ning ma võtsin lootusrikat vastu, kuna helistajaks oli Alice.
"Tere! Kas Alice on sinu juures?" kuulsin tema ema karmi häält küsimas ning ma vastasin talle arglikult "Ei"
"Kas sa tead kus ta on?" olin täiesti veendunud, et kujutasin tema ema mureliku hääle endale ette, kuid mul ei lastud pikalt mõtlema jääda ning juba kõlas telefonist karmilt
"Vasta mulle!"
Kuid vastasin jällegi arglikult "Ei, ma ei tea kus ta on!"
Tema ema pani telefoni ära, kuid mina jäin mõtlema mis on Alicega lahti. Ma ei teadnud mis kell oli, aga minu korteri uksel kõlas vaikne koputus. Ma avasin ukse ja nägin täiesti kahvatu ja väsinud näoga Alicet.
Ma ei uskunud oma silmi ning arvasin, et see on uni. Aga ei olnud. Minu ees seisis Alice, kes ei olnud kolm päeva koolis ega kodus käinud.
"Tsau" ütles ta kuidagi liiga laulvalt.
"Tsau" ütlesin ka mina talle, kuid mitte pooltki nii ilusalt ning laulvalt kui Ali seda teinud oli ja hakkasin teda vaatama. Alles nüüd panin ma tähele, et tema kätel, jalgadel ja ka ülejäänud kehal olid verenired  ja, et tema silmad olid veripunased ja nahk lumivalge ja kivikõva.
"Mis sinuga lahti on?" küsisin ma kohkunult.
"Sa kardad mind?" ta ei vastanud mu küsimusele, kuid andis mulle mõtlemisainet.
"Ei karda" olin ka ise seda öeldes üllatunud, aga see vastas tõele.
Ma ei kartnud oma parimat sõpra ka siis kui  ta oli muutunud koletiseks ja seda ma ka ütlesin. Äkitselt ma taipasin, et olin tabanud naelapea pihta - ta oligi koletis.
Ta ilmselt luges seda ka minu näost ja ütles "Vabandust" ning hakkas ära minema.
"Ära mine!"
Ta vaatas mulle otsa ja ütles "Sa ju kardad mind, ma tean, ma nägin seda sinu näost" ja nende sõnadega ta läks. Ma viskasin pikali ja lihtsalt olin, mu aju ei suutnud vastu võtta, et ta läks ära. Mingi aja pärast ma uinusin...

Asi läks natuke liiga kiirelt edasi.
Oleks tahtnud teada, et mida ta tundis kui sai aru, et see Ali on vampiir. Kirjelda rohkem.
Samas võiks osa natukene pikem olla. Oleks toredam lugeda. Rohkem ma praegu ei oska öelda.
Kui tuleb rohkem osasid, siis oskan rohkem öelda.
Ootan uut!

Njah, ma üritan, aga ei pruugi õnnestuda. :)
Aga aitäh kommentaari eest ja selle eest, et aitad paranda mu kirjutamist. :)

Teine peatükk

Ma ei teadnud mis kell on, aga ma olin oma voodis ja teki all. Äkitselt ma märkasin oma ema, kes mind pinksalt jälgis.
"Kuidas on?" ta oli mureliku häälega ning ta vaatas mind ainitult.
"Pole viga" vastasin ma talle, kuid tundus, et ta ei uskunud mind.
"Mis juhtus?" küsis ta murelikult.
Ma tahtsin talle rääkida, ma tahtsin, et keegi mind mõistaks, kuid ma sain aru, et ta ei mõistaks mind.
"Ei midagi. Ausalt" valetasin ma talle, ta vaatas mind veel korraks, aga jäi vist ikkagi mind uskuma ning läks.
Nüüd meenus mulle kõik, mis oli enne toimunud ja ma mõistsin alles nüüd kui valus võib olla kaotada sõpra. See oli tunne nagu midagi oleks puudu, midagi väga tähtsat ja peaaegu et elu jaoks vajalikku. Ma ei teadnud, kuidas endast seda valu välja saada, ma lihtsalt nutsin ja nutsin ning lõpuks vist uinusin...

Kui ma hommikul ärkasin meenus mulle eilne ning suutsin pisarad vaevu tagasi hoida ja võtsin ennast kokku. Ma ei nuta, ei ma olen tugev. Ali on kõigest üks inimene... Kõigest mu parim sõber. Tahest tahtmata pidin ma ennast kokku võtma, kuna koolist puudumiseks mul põhjus puudus. Nüüd meenusid mulle kodutööd, mis olid tegemata jäänud. Ma hüppasin laua taha ja hakkasin oma matemaatika kodutööd tegema. Seekord läks napilt jõudsin täpselt valmis, siis pesin ruttu hambad ja pistsin ühe võileiva põske.
Välja minnes ütlesin kiiruga emale "Tsau" ja tormasin oma jalgratta peale.
Kihutasin kooli läbi tiheda hommikuse udu, kuid märkasin udus ühte inimest. Kui lähemale jõudsin nägin, et tal olid punased silmad ja valge nahk. Ma olin ülirõõmus, et Ali oli siia jäänud. Mu näol säras naeratus ning silmist veeres väike rõõmupisar, kuid südames pesitses endiselt üks küsimus -mis oli juhtunud? Kuid kui tema juurde jõudsin nägin, et ta polnudki Alice, vaid hoopis keegi teine. Ma pidurdasin ja ta vaatas mind, ma nägin tema silmades nälga ja valu. Äkitselt ta kadus ja ma tundsin kaelal teravat valu. Mul oli tunne nagu minu kaela oleks torgatud kaks grilli varrast. Ma ei suutnud enam vait olla ning ma karjusin suurest valust, ma anusin, et ta lõpetaks, aga ta ei lõpetanud, ta lihtsalt imes. Ma karjusin nüüd veel kõvemini ning ma anusin, et ta mu lihtsalt tapaks. Ta vist ehmus mu sõnade peale ning jooksis minema, aga minu jättis sinna lebama. Kuid nüüd läks valu veelgi suuremaks ja ma karjusin veel üks kord ja mulle tundus, et ma nagu põleks seest poolt. See oli tapvalt valus ja ma karjusin veel ja veel...
Ma karjusin veel kaua, kuid nüüd mulle tundus, et olen suremas.
Viimases hädas karjusin:"Ali palun aita mind, Ali palun!" ja mulle tundus nagu oleks tuul mu kõrval vihisenud ja midagi kaasa toonud.
"Ära muretse kõik saab korda, ausõna!" see oli Alice oma pikkade mustade juustega, kuid endiselt valge ja verine.
"Aitäh" ütlesin ma ja uinusin.

Kui ma ärkasin nägin ma, et mu ümber on valged seinad ja suur aken.
"Oled sa toibunud, kullake?" küsis üks arsti moodi naine. Alles nüüd ma taipasin, kus ma olen. Olin haiglas.
"Jah kõik on korras!" vastasin ma punaste juustega arstile.
Nüüd meenus mulle hommik, või mis päev üldse on? "Mis päev on?" küsisin ja mõtlesin ning lisasin "Kui kaua ma olen siin olnud?"
"Sa oled olnud siin viis päeva!" ütles see sama arst, siis helises ta telefon ja ta läks eemale.
Ma mõtlesin sellele, mis oli toimunud ja mulle meenus kuidas Alice oli mulle enne arstide tulekut oli öelnud: "Ma ei jäta sind enam iial". Selle meenutusega muutus mu süda rahulikumaks. Nüüd tuli sisse see punapäine arst väga kohkunud ja valge näoga.
"Mis on?" küsisin, kuna taipasin, et midagi on lahti.
"Vabandust, kuid ma ei tohi sulle seletada, kullake. Võin vaid öelda, et sinuga pole kõik päris kindlasti mitte korras," pärast seda ta lahkus.
Ma jäin sõnatuks ja mõtlesin nende sõnade peale. Mis mõttes pole korras? Ma olen täiesti normaalselt eksisteeriv teismeline? Või mitte? Kuid nüüd hüppas nõtkelt sisse Alice ...

See oli juba parem. Oleks võinud veel natuke rohkem kirjeldada.
Muidu ootan uut jällegi.

Teine osa oli veidi parem, aga sul läheb kõik nii kiirelt ja kirjeldusi võiks rohkem olla. Natukene jääb vahepeal segaseks aga kuna see on nii äraleierdatud teema siis jah. Järgmine osa püüa teha põnevamaks, jälgi oma õigekirja, ära kiirusta liialt tegevustega ja kirjelda rohkem! :)