Iga kord ongi igavesti (50/50)

Niisiis esimene jutt, millega ma üritan korralikult tegeleda. Ma usun, et mul on palju vigu, aga eks ma püüan neid parandada. Kriitika ja kõik muu on muidugi oodatud.


Põmm kõlas võimlas ja ma sain palliga vastu pead.Tüüpiline.Ma ei oska võrkpalli mängida ja olen seda õpetajale korduvalt öelnud, aga ikkagi sunnib ta mind mängima.Ise jääb süüdi, kui ma surma saan.Vaatasin ringi ja märkasin, et kõik on mind vahtima jäänud.
"Mida"? küsisin.
Õpetaja vaatas mind murelikult ja küsis:"Kõik korras?"
Vastasin talle natuke sarkastiliselt:"Jah, ma tahtsingi surma saada."
Treener muigas ja teatas seejärel, et tund on läbi. Suundume riideid vahetama. Korraks kuulsin ühte õelat kommentaari minu kohta, mis tuli Paula suust nagu ikka. Aastaga olen aru saanud, et Paulast pole mõtet välja teha, sest ta on selline noh, kuidas ma viisakalt ütlen bitch noh. Hämmeldusega märkasin, et ruum on vaikseks jäänud ja kõik vaatavasid minu poole.
"Mis on?" küsisin.
"Sa ütlesid kellegi kohta bitch" sõnas Anna-Maria,üks minu klassiõdedest, kellega ma väga ei suhtle.
"Ee..mina v?Ei öelnud, ma ütlesin..
Kurat mis bitchiga riimub? "Ma ütlesin Palm Beach", ütlesin ennast kogudes. Teised vaatasid mulle arusaamatuses otsa. "See on üks koht, noh, Austraalias" , ütlesin juba ärritudes. "Aa ma käisin seal",sõnab korraga üks hääl mu kõrvalt. Muidugi Liisi, kes enda jutu järgi on igal pool reisinud, aga tegelikult me kõik teame, et ta pole ilmselt kuskil käinud. See tuli välja sellel suvel, kui ta ise oli meile rääkinud, et veedab suve Hispaanias ja Prantsusmaal. Juhuslikult asus Johannal Pärnumaal suvekodu ning seal ta "kohtas" Liisit. Kohtab on palju öeldud, sest Liisi ise Johannat ei näinud. Lisaks nägime ka meie, see tähendab mina ja minu pinginaaber Iti teda suvel siin-samas Tallinnas peol ja sellel ajal oli ta väidetavalt kindlasti Hispaanias. Seega Liisit ei tasu kuulata.
"Jah.Näete Liisi teab ka seda kohta, sõnasin juba julgemalt.Liisi naeratab mulle,samas kui Paula ja
tema sõbranna Lisandra on ikka veel kahtlustavate nägudega. Õnneks päästab mind koolikell ja suundume koos Itiga meie päeva viimasesse tundi, milleks on eesti keel.Tee peal kohtume mõne kena tüübiga, kes on ainult Iti arust kenad. Neist üks,Markus naeratab mulle oma playboy naeratust ja ma tunnen tugevat tunnet oksendada. Mida ma muidugi ei tee, sest mõned teised tüübid on seal samas ja mul tõesti pole tahtmist marki täis teha, kuigi Markuse ees võiks seda vabalt teha, kui ma nii ainult temast lahti saaks.Markus on meist aasta vanem kaheteistkümnendik.Muud ma tema kohta ei tea. Ma ei viitsi talle kunagi otsa vaadata, seepärast ei tea ma tema silmi,juukseid ja muid jama. Markus lehvitas mulle, ma ei teinud väljagi ja tirisin Itit edasi, kes on jäi ühte tüüpi liiga kauaks vahtima.
"Saad sa aru.Ta on nii kena, püüdis Iti mulle seletada.
"Itikene, ta on sinu jaoks liiga hea" sõnasin naeru tagasi hoides.
Iti on koguaeg kellegisse armunud.Alles seletas ta mingist Romanist. Kui ma nädal aega tagasi temalt küsisin Romani kohta, siis ta vaatas mind sellise näoga nagu ta poleks temast kuulnudki.Rääkis hoopis mingist Robist. Nüüd siis järgmine ohver. Eesti keele klassi jõudes võtsime kohad sisse ja valmistusime kuulma meie õpetaja järjekordselt loengut, mis oli juba tavaks saanud. Miks noored loevad nii vähe raamatuid? Korraks kuulasin ning üritasin aru saada, kas ta räägib midagi uut, kuid selgus et mitte ja asusin oma mõtteid mõlgutama.Vaatasin klassis ringis, enamus paistis seda sama tegevat. Paula ja Lisandra lakkisid küüsi, nii et seda jubedat lõhna oli igale poole tunda. Noora joonistas, vot sellele tüdrukule on kuhjaga kunstiannet antud. Tema pildid olid tihti erinevatel näitustel, lisaks käis ta kunstikoolis ja peale gümnaasiumi tahab ta Eesti kunstiakadeemiasse minna. Silver oli telefonimängu süvenenud ja oli ümbritseva maailma unustanud. Marit ja Anna-Maria sosistasid üksteisele midagi. Gert magas, õpik oli talle padjaks.Minu pinginaaber Iti vaatas süvenenult aknast välja ja ilmselt unistas oma kaheteistkümnendikust. Järsku kõlas vaikne koputus ja meie klassiuks avanes. Sisse astusid kaks kaheteistkümnendiku, kellest üks oli Iti ohver ja teine tundmatu kutt. Ilmselt olin ma teda kooli peal näinud. Iti ohver hakkas rääkima ja selgus et ta nimi polegi Iti ohver, mida oligi arvata. Hoopis Robin oli. Tundmatu nimi oli Karel. Nad kutsusid mõned üheteistkümnendikud peale seda tundi saali,Sügisballi jaoks ettevalmistama. Kuna tund käis veel 25 minutit, siis lubas õpetaja juba praegu minna, aga ainult neil, kellel on head hinded.Väljavalituteks osutusime mina, Iti,Noora,Johanna, Silver ja Robert. Suundusime saali ja poisid hakkasid meile käsklusi jagama. Märkasin kohe, et saal polnud just väga puhas. Põrandal vedelesid mõned kommipaberid, paar tooli oli pikali. Johanna ja Noora pühkisid saali põrandat. Silver ja Robert sättisid toole seina äärde. Iti vaatas unistavalt Robini poole ja mina püüdsin mitte silmi pööritada selle peale.
"Nii, miks teie midagi ei tee?" küsis Karel, vaadates meie poole. Iti ei teinud temast väljagi ja seega pidin mina vastama.
"Noh, me vaatasime, et väga nagu pole midagi teha."
Kris vaatas mulle arusaamatu näoga otsa:"Kuidas ei ole? Ühtegi kaunistust pole veel paika pandud."
Ma läksin natuke närvi ja ütlesin:"Ma mõtlesin, et te teete ise seda."
Kareli nägu peegeldas üllatust."Milleks me teid siis kutsusime? Selleks et saaksite siin ilusad olla?" Selle peale pahvatasid Robin ja meie lähedal olnud Robert ja Silver naerma. Mina tundsin kuidas ma näost punaseks tõmbusin ja Itile otsa vaadates nägin, et ka tema on näost tulipunane.
"Nojah miks mitte" kuulsin ennast vastamas."Me oleme ju ilusad ja miks mitte seda kasutada." Olen õppinud, et piinlikust olukorrast peab naljaga välja tulema. Lootsin, et see ajab Kareli naerma ja ta ei annagi meile midagi muud teha. Nagu selgus, olin liiga palju lootnud.
Ta vaatas mulle otsa ja sõnas:"Vaevalt küll. Direktor lööb meid maha, kui kasutame vaeseid, ilusaid tüdrukuid ära. Seega hakkame kaunistusi üles riputama."
Pärast seda ta naeratas korraks ja kamandas meid saali teise otsa. Teised olid vahepeal prügi välja minema läinud ja olime neljakesi. Robin ütles:"Nii, sina Ita lähed redelile ja riputad need üles." Vaatasin kohe Itile otsa, kes oli taaskord näost punaseks tõmbunud.Ilmselgelt ei mõelnud ta Robinile oma õiget nime öelda. Robin polnud oma eksimusest aru saanud ja oli segaduses, miks Iti ei tee seda, mida ta ütles. Vaikus oli liiga pikaks veninud, seega pidin ise midagi ütlema.
"Iti!"
Robinil oli misasja nägu ees ja ta küsis:"Mis Iti?"
"Ta nimi on Iti" sõnasin ja samal ajal märkasin Iti nägu mis muutus üha punasemaks.
"Aaa..vabandust." sõnas Robin ja vaatas Kareli otsa.
Karel küsis natuke kohmetult minu nime. Ütlesin, et olen Adeele, mille peale tahtsid Karel ja Robin ka ennast tutvustama hakkata, aga ma katkestasin selle öeldes, et tean nende nimesid.
Karel oli jahmunud näoga:"Kust sa tead?" Mille peale ma naerma hakkasin.
"Ma arvan, et enamik siit koolist teab teid."
"Kuidas?" küsis Robin.
On ikka lollid. Ise on kooli kõige populaarsemad poisid ja arvavad, et neid ei tea keegi.
Valjusti sõnasin:"Ikka sellepärast, et te olete nii populaarsed ja...
Karel katkestas mu lauset:"Ja kenad, tahtsid sa öelda?" Vaatasin talle otsa ja ta naeratas mulle. Pean tunnistama, et ta on tõesti kena. Pruunid juuksed, mis vajuvad tihti silmile. Pruunid silmad ja ilus naeratus. Lisaks olen ma ta kõhulihaseid näinud ja uskuge mind, see on ilus vaatepilt. Mitte, et ta mulle meeldiks, aga siiski. Sellegipoolest ei kavatse ma talle seda öelda.
"Ei, ma tahtsin öelda populaarsed ja targad." Selle peale hakkasid mõlemad poisid taas naerma. Minu õnneks ka Iti, kes oli omandamas taas oma normaalset näovärvi. Hetk hiljem tulid teised tagasi ja jätkasime tööd, tehes seda seekord korralikult. Kareli ja Robiniga me enam ei rääkinud.

Kirjavahemärgid! Peale punkti võiks olla tühik... Ja praegusel hetkel ei hakka edasi norima... (ettearvatav jne...)

Kirjavigu on jah palju. Ma üritan neid ikka parandada. See mineviku-oleviku asi on kõige hullem. Proovin tegevust aeglustada.
See Markuse asi, ma ei teagi. Väike feil oli.
Mul on teine peatükk ka valmis. Ilmselt on seal ka palju vigu, kuigi üritasin parandada.

2.
Järgmisel päeval olin varakult koolis. Pidin kohtuma keemiaõpetajaga, kellega pidin ära klaarima oma väikse võla. Ehk siis tegema kontrolltöö, mida tehti ,siis kui ma puudusin. Keemiaõpetaja pole peaaegu kunagi nõus lasta töid teha pärast tunde , seega olin kohal juba kolmveerand tundi enne tundide algust. Töö oli kerge , poole tunniga sai see tehtud ning jäi mul piisavalt aega, et Itit otsida.
Esimene tund oli meil muusika ja seega oletasin, et ta on seal. Mõned klassikaaslased olid küll seal, kuid Itit nende hulgas polnud. Mariti sõnul nägi ta Itit 5 minutit tagasi saali poole minemas. Ta ei peaks ju sinna minema, kuid ta just..Robinit otsima ei läinud. "Kurat" ütlen kõva häälega, tegemata välja mõnedest inimestest ja suundusinn saali poole. Saalis märkangi üllatus,üllatus, Itit ja Robinit. Iti räägib midagi Robinile ja ta tundub õnnelik olevat. Tahtmata neid segada, suundusin tagasi ja põrkasin Kareliga kokku, kes paistis olevat heas tujus.
"Nii mida sa luurasid seal?" küsis ta .
"Mida? Ma ei luuranud, ma lihtsalt otsisin Itit .
"Jaa-jaa, seda räägivad kõik ," ütles Karel mulle otsa vaadates .
Ütlesin, mitte just eriti et sõbralikult, et mina pole kõik ja kõndisin minema. Iti jõudis klassi juurde 5 minuti hiljem ja lausa säras. Tahtsin temalt küsida, mis värk on, aga otsustasin, et omaette olles, saan seda paremini teha. Meie muusikaõpetaja on hästi armas inimene. Alati naeratab meile. Pahas tujus ma pole teda kunagi näinud. Tundides me laulame hästi palju, kuigi tegelikult nii palju ei tohiks. Pärast seda tundi tirisin Iti raamatukokku, kus saab vaikselt rääkida, ilma et keegi meid segaks.
"Nii mis värk on?", küsisin .
Iti ei vaadanud mulle otsa. Mõne hetke pärast ta sõnas:" Vaata eile, kui me sinuga lahku läksime ja ma koju kõndisin, kohtusin ma Robiniga juhuslikult. Ta peatub ja jätkab:"Tuli välja, et ta elab minu lähedal. Me rääkisime päris palju ja hommikul tulime koos kooli."
"Ja edasi?", küsisin juba kärsituks muutudes.
"Edasi läksime koos saali üle vaatama, et kas kõik on balliks valmis."
Kell peatab meie edasise jutu ajamise ja suundume füüsikasse. Füüsika pole just eriti tore tund, kuid üritan siiski kuulata ja targemaks saada. Järgmisel vahetunnil nägin korraks Karelit. Ülejäänud koolipäev möödub sündmuste vaeselt , mitte et Kareli nägemine väga oluline oleks, aga siiski.
Koju jõuan seekord varakult ning seejärel avastades , et kedagi pole kodus. See on meie perekonnas tavaline, et näeme üksteist harva. Tähendab kord päevas enamasti ikka.
Minu isa , kes on üks tähtsamaid inimesi minu elus, töötab ühes ehitusfirmas ning on seal üks tähtsamaid inimesi, keda paljud kuulavad. Emaga me ei saa nii hästi läbi , tähendab me ei tülitse, aga ma räägin oma muredest, rohkem isale kui talle. Ta töötab sekretärina. Minust kaks aastat noorem õde Andra on, aga täiesti emasse. Samasugused tumepruunid sirged juuksed ja hallid silmad ning oskab hästi keeli, milles mina olen täiesti lootusetu. Välimuselt olen mina isaga sarnane. Meil on täpselt sama tooni punakad juuksed ja sinised silmad ning oleme pika kasvu. Minu tuba ehib meie tohutu perepilt. Me oleme mere ääres, naeratame fotograafi poole, juuksed tuule käes lendlemas. Tahaksin suve juba, kuid kahjuks on alles september.
Ohkan, vaatan kella ning asun õppima. Mulle meeldib alati peale kooli ära õppida, et hiljem saaksin sõpradega aega veeta või halva ilma puhul nagu täna lihtsalt vedeleda. Hakkan pihta ja õnneks pole seda kuigi palju, kui Andra tund aega hiljem koju jõuab,olen juba lõpetamas. Mõne aja pärast saabuvad ka ema-isa ning saame hakkata toitu nautima, mis on seekord küll poest ostetud. Meile kõigile meeldib väga süüa teha, isegi isale. Enamasti leiame selleks aega, kuid on päevi nagu täna, kui ostame valmistoitu.
Isa küsis:"Tüdrukud, kuidas teil koolis läheb? Märkusi olete ka saanud?" Vaatasime Andraga talle osta ja raputasime koos pead. Isa muigas, ta teadis, et meil läheb hästi .
Isa jätkas:"Ja kuidas poistega on ? Millal ma oma väimehi näen ?"
"Isa!", ütlesin. "Sa tead ju, et minu klassis normaalseid poisse ei käi ja kaheteistkümnendikud ei vaata minu poole."
Isa vaatas mulle otsa, pilgutas silma ja sõnas:" Ma mõtlesin, et äkki on olukord muutunud ."
Väike paus ja seejärel: "Andra!"
Nägin, kuidas Andra punastas. "Meie kallis pesamuna, kuidas sinuga on ."
Nägin, et Andra ei taha vastata ja segasin vahele: "Isa, tegelikult on küll keegi, kes mulle meeldib ."
Nägin, kuidas ise põnevile sattus ja küsis: "Mis selle kena noormehe nimi on ?"
Selle peale Andra torkas vahele, et kus ta üldse teab, et ta kena on .
Isa pöördus kiiresti Andra poole ja ütles: "Sinuga pole ma veel lõpetanud, peale teda on sinu kord." Andra vajus näost ära ja ema ning isa hakkasid naerma. Samal ajal mõtlesin mina paaniliselt, kuidas sellest supist pääseda. Tegelikult mulle ei meeldi ju keegi. Märkasin, et isa jälgis mind. Ta oli söömise lõpetanud ja valmistus nüüd täie hooga küsimuste esitamiseks. Isa köhatas, vaatas emale otsa, silmitses Andrat ja siis see tuli.
"Mis ta nimi on? Kus ta elab? Kus ta vanemad töötavad? Kas ta on ainuslaps peres? Millega ta vabal ajal tegelevad ?" Isa peatus ja hingas sisse-välja.
"Liiga kiiresti küsisin jah?"
"Nojah." Tüüpiline isa. Tal on kombeks liiga kiiresti rääkida. Mina õnneks seda kommet pärinud pole.
Isa viis nõud nõudepesumasinasse, tuli tagasi, keeras tooli teistpidi, istus ja valmistus mind kuulama. Viivitasin, vaatasinn emale otsa, pleki põrandal, ämbliku laes. Püüan aega võita, aga nägin et isa ei tahtnud oodata.
"Niisiis." sõnas ta.
Hammustasin huulde ja hakkasin rääkima:" Tema nimi on Karel ja ta...
Kaugemale ma ei jõudnud, sest isa katkestas mind: "Mis Karel?"
Ma olin segaduses. "Mis mõttes, mis Karel?"
Andra rääkis vahele: "Isa tahab teada, mis ta perekonnanimi on?"
"Näed, kui tark tütar mul on" sõnab isa uhkelt.
Ma püüan paaniliselt Kareli perekonna nime meelde tuletada. See algas nagu S-tähega võis siis mitte. Äkki oli R? Ahaa meelde tuli-Liiv!
"Karel Liiv on."
"Ega ta isa pole Kristo Liiv?" küsis ema.
"Ee.." Ma polnud kindel.
"Vist oli küll." ütlesin siiski.
Ema ütles: "Tema pojaga võid küll käia, me oleme kohtunud. Ta on väga hea poiss."
Isa vaatas talle otsa ja ütles siis: "Minu luba pole sa veel saanud, nii et ära hakka midagi lootma."
Tegin neile nägusid ja laususin: " Ega ma ei käi temaga, ta lihtsalt meeldib mulle natuke."
"Mhm, me usume sind muidugi." Ta ütles seda sellise häälega nagu ei usuks. Seejärel vaatas ta kella ja teatas: " Andra on tänaseks pääsenud. Homseks ka, sest siis jätkub meil Adeele küsitlemine ." Pööritasin silmi ja läksime Andraga köögist minema .
Teel oma tubadesse küsisin: " Kas sul siis tõesti keegi?" Poleks uskunud, et minu noorem õde leiab, enne mind kellegi .
"Mulle jah meeldib keegi ja ma arvan, et mina meeldin talle ka." sõnas Andra vaikselt .
"Tõesti ja kes see on?" küsisin üllatunult.
Seisime Andra toa uksel, ta vaatas ringi ja kontrollis, et ema ja isa ei kuuleks ning ütles siis: "Andreas ."
"Meie naaber?" küsisin üllatunult .
Andra noogutas: "Ta tõesti meeldib mulle väga ."
"Ta on hea poiss" ütlesin. Samal ajal tema üle rõõmustades. Vähemalt kellegil meist veab .

Hah. Isa, kes oma alaealiseid tütreid juba mehele paneb. Nunnu.

Punakad juuksed ja sinised silmad... Hmm.

Enivei. Norima ei hakka, uut ootan. D

See isa on jah selline omamoodi.

3.
Tagasi oma tuppa jõudes, heitsin oma akna alla asuvasse, pehmesse, patju täiskuhjatud voodisse ja imetlesin sealt tähistaevast. Praegusel hetkel oli seal tähti veel vähe, kuid talvel näen neid kohutavalt palju. Kui minult küsida, kas mulle meeldib kõige rohkem: päike, kuu, või tähed? Kahtlemata vastaksin tähed, sest neis on midagi müstilist ja mulle meeldib langevaid tähti vaadata. Talveõhtutel on see üks parimaid tegevusi. Paraku oli praegu veel sügis ja see mulle väga ei meeldinud. Kõik need värvilised lehed olid küll ilusad, aga minu arvates on lumi siiski ilusam. Eriti just siis, kui muud pole peale metsa ja lume. Minu vanaema juures just nii ongi. Muud pole näha, kuid ainult lund ja metsa. Jõulud on seal fantasilised. Kogu pere laulab ümber kuuse jõululaule ja sööb jõulutoite. Boonuseks muidugi kingitused, kuid mina hindan rohkem kogu pere koosolemist. Ups, jäin liiga kaua jõuludest unistama. Mõtlesin hetke ja otsustasin täna varakult magama minna ehk näen jõule unes. Lootust on. Kiirelt tõmbasin öösärgi selga, heitsin tänased riided korralikult toolile, kustutasin tule. Jäin und ootama.
Hommikul avasin silmad, 1 minut enne äratuskella. Hüppasin kiiresti voodist, sammusin kappi juurde ja jäin mõtlema, mida selga panna. Mõtlemine ei võtnud minult palju aega. Ma olen isasse ja seega kiire mõtlemisega. Riided seljas, suundusin vannituppa, mis meil on Andraga kahe peale. Haarasin oma roosa hambaharja, pesin hambad ning tegin kerge meigi. See kõik võttis mul aega 15 minutit. Selle aja peale oli Andra vannituppa jõudnud. Ta oli üllatunud nähes, mind rõõmsas tujus. Tavaliselt olin vihane, et vara ärkama pidin.
"Miks sa nii õnnelik oled? Kas see, et sulle keegi meeldib, vastas eile tõele?"
"Ei, ei vastanud. Ma tahtsin sind lihtsalt päästa." sõnasin rõõmsalt.
Andra kergitas kulmu. See on ainus asi, mis ta isalt pärinud on. Ma suudan ainult kahte kulmu kergitada. Andra ja isa eputavad oma ühe kulmu kergitamisega.
"Tõesti?" küsis ta. "Sa oled ikkagi kahtlaselt heas tujus."
"Mhm. Vahepeal juhtub lihtsalt." Fakt on see, et ma nägin unes jõule, aga Andrale ma seda küll öelda ei saa, sest ta naeraks mu üle ja ma tõesti ei taha, et mu noorem õde minu üle naerab.
Väljusin vannitoast ümisedes: " Naerata nüüd jälle sa, naerata nagu eile armas. Pisarad nüüd kuivata, õnn ei ole kaugel." Isa tuli mulle vastu ja laulis: "Kui hinges on üksindus ja südames igatsus, siis möödund õnne meenuta, naerata, naerata."
Ma üritasin mitte naerma hakkata. Ausalt öeldes pole mu isal lauluhäält ollagi, kellegil meie peres pole, kuid tema on see kõige hullem. Kahjuks ta ei taha seda tunnistada. Turtsatasin siiski ja isa lausus "ähvardavalt":
" Ära naera siin midagi. Ma tean ju, et ma oskan laulda. Lähen veel, "superstaari saatesse" ja siis te veel näete."
Pööritasin silmi ja sõnasin: " Paps sa oled liiga vana."
Isa kergitas kulmu ja sõnas ahastus teeseldes: "Mina ja liiga vana. Kuidas sa räägid oma isaga nii?" Ta suundus kööki ja kuulsin teda omaette pomisemas. "Tõepoolest, mina liiga vana. Ma olen 44, elu alles algab!"
Hakkasin naerma ja ei pannud tähele, et lõin jala vastu lauda ära. "Ai!" karjatasin ja lonkasin oma tuppa. Kõik on isa süü, täiesti kindlalt. Silmitsesin jalga, lootuses, et ma väga rängalt viga ei saanud. Kõndida igatahes sain ning haarasin oma koolikoti ja sammusin kööki, et midagi hamba alla saada. Paps oli söömist lõpetamas ja ma põrnitsesin teda vihaselt.
"Sinu pärast lõin ma jala ära," sõnasin.
"Mida mina tegin?"
"Sa laulsid."
Paps on segaduses: "Kuidas mu laulmine seda tegi?"
"Noh ma hakkasin naerma ja.., püüdsin seletada.
"Haa", sõnas paps. "Siis see ei olnud minu süü." Ega ma nii halvasti ei laulnud ju."
"Ainult natukene halvasti", sõnasin.
"Adeele, mitu korda ma pean sulle ütlema, ära solva oma vana isa, muidu võib midagi juhtuda."
"Jah, me võime kõrvakuulmise ära kaotada, " sõnan sarkastiliselt.
" Ei, ma võin laulmise selgeks saada."
" Seda ei juhtu iial."
"Never say never!", ütles isa ja hakkas täiest kõrist laulma: " La lalaa sinine vilkur, sinine vilkur aitab meid. Sinine vilkur, sinine vilkur kaitseb meid."
" Mis asi see veel on?", küsis tuppa jõudnud Andra, kõrvu kinni hoides.
" See on papsi laulmine.", sõnasin.
Andra vaatas isale otsa ja lausus manitsevalt: " Vaiksemalt, vaiksemalt. See kõlas nagu elevandi undamine. Naabrid löövad su maha. "
"Ma ütlen, et teie laulsite, " sõnas isa muiates.
" Ürita ainult!" ütlesime koos Andraga.
Paps hakkas köögist väljuma ja sõnas: " Üritangi vot. Nüüd, peab teie paps tööle minema, kahjuks." Ta teeb kurva näo pähe ja jätkab: " Ärge emale öelge, et ma niimoodi laulsin. Talle ei meeldi see laul. "
"Ega sinu laulu hääl," lausus Andra.
" Ei, minu lauluhääle pärast ta minusse armuski, ütles paps unistavalt. Ta vaatas kella ja sõnas süüdistavalt: " Teie pärast jään, ma nüüd hiljaks. Head aega, mu ilusad tütred!"
Mõne minuti pärast kuulsime tema väljumist ja seejärel olime me kahekesi. Meil oli mõni minut kooli minekuni aega ja küsisin temalt:
"Sa usud, et paps õpib kunagi normaalselt laulma?"
"Noh, lootust on ju", sõnas Andra lõbustatult.
"Mhm, kindlasti," laususin ja pesin kiirelt oma nõud ja vaatasin Andra poole, kes oli oma võileibade söömist peaaegu lõpetanud.
"Sul läheb kaua veel?" küsisin.
"Mitte eriti," lausus ta. Mis siis?"
" Ma mõtlesin, et võiks koos kooli minna, pole ammu seda teinud." Ma ei mäletagi, millal me viimati koos kooli läksime. Käime mõlemad küll samas klassis, kuid Andra käib põhikooli viimases klassis ja mina üheteistkümnendas.
Andra mõtles hetke ja sõnas: " Võiks küll, peaks tihedamini koos aega veetma."
Ma nõustusin ning mõne aja pärast olime teel kooli. Väljas valitses septembri kohta üsnagi soe ilm, vähemalt esmapilgul. Kooli jõudes, jätkasime tänast teekonda erinevaid teid pidi. Andral pidi algama matemaatika ning minul bioloogia. Ütlen ausalt, ma ei õpi bioloogiat väga, aga ometi on mul seal head hinded. Ilmselt olen loomulik talent.
Tunnini oli veel mõned minutid aega ja otsustasin pisut kooli peal ringi jalutada. Märkasin väsinuid õpilasi, kes on ilmselgelt liiga kaua ülevalt olnud ning nüüd püüdsid haigutusi alla suruda. Näen ka, õpetajaid mööda tormamas, enamus neist pole eriti heas tujus, ilmselt seetõttu, et pole piisavalt und saanud. Lõpuks helises kell ja sain sukelduda bioloogia maailma. Iti mu kõrval haigutas. Õpetaja jagas meile ülesanded kätte ja ise jäi arvuti taha midagi tegema. See on midagi uut. Tavaliselt ta seletab iga peatüki kohta. Süvenesin lugemisse ja tund möödus üllatavalt kiiresti. Järgmised kaks tundi on matemaatikad ja need nii kiiresti ei lähe, vaid pigem venivad teosammul. Vahetunni veetsime Itiga niisama passides. Nagu ma oletasin möödusidki matemaatika tunnid äärmiselt aeglaselt. Meil oli uus teema, millest ma suurt midagi aru ei saanud. Lisaks lubas õpetaja, järgmine tund selle peale töö teha. Õnneks on see tund alles esmaspäeval ning selleks ajaks suudan loodetavasi midagi selgeks saada. Järgmine tund pidi olema vene keel, aga Silver teatas, et see jääb ära, sest õpetaja on haige. Seega pidi meil tulema terve rühmaga inglise keel. Tegime terve tunni töölehti ja see oli masendavalt igav.
"Jäänud oli üks tund söömiseni," sõnasin Itile.
Ta noogutas. "Tahaks juba süüa." Ei tea, mis täna söök on?"
Läksime vaatama ja selgus, et makaronid hakklihaga, mis on meie lemmik. Limpsisime juba keelt, nähes kuidas põhikool juba sööb. Üks algklasside õpetaja ajas meid sealt ära, väites, et lapsed ei saa korralikult süüa, kui meie neile nägusid teeme. Olime segaduses ja näljased. Eelkõige näljased. Raske südamega lahkusime söökla ukse juurest, saatjaks meie kõhukorin.Ülejäänud vahetunni veetsime ajalooklassi juures,rääkides oma klassiõde Noora ja Johannaga.
"Kas te õhtul Paula juurde peole tulete?" küsis Johanna.
Iti vastas: " Ma arvan küll."
Ma noogutasin. Olgugi, et Paula mulle väga ei meeldi, aga natukene lõbutseda võiks ju.
Tunni ajal küsis Paula kõigilt, kas nad õhtul tulevad. Enamus oli nõus. Üldiselt on meie klass kokkuhoidev. Peale Paula ja Lisandra meil eriti tibisid pole, kuid ka nemad pole kõige hullemad. Poisid on ka väga normaalsed, lihtsalt ükski pole minu tüüp. Saan nendega muidu väga hästi läbi. Tunni lõpus oli kõigil kõht tühi ja küsisime ajaloo õpetajalt, varem sööma.Teel sööklasse poisid muidugi lärmasid ja ühel hetkel põrkasime direktoriga kokku.
Meie direktor on umbes neljakümne aasta hallinevate ja kiilanevate juustega mees. Temaga ei tasu tüli norida.
" Ise üheteistkümnes klass, aga lärmate nagu lasteaed," ütles ta vihaselt. "Käituge korralikult!"
"Ei käitu!" ütles keegi vaikselt.
Direktor kuulis seda ja küsis:" Kuidas palun?"
Ma turtsatasin vaikselt. Mul on alati nii, et kui keegi sõimama hakkab, siis ma tahan hakkata naerma.
"Mis on preili Õispuu?" küsis ta mulle otsa vaadates.
"Ma ee..."
"Jah, te? küsis ta viisakalt.
Direktori nägu on nii naljakas. Võitlen naeruga ja siis korraga ei pea ma vastu ja hakkan naerma. Ma naersin ja naersin, pisarad jooksid mu silmist, aga ma ei suutnud pooleli jätta seda. Kuulsin, kuidas klassikaaslased mu kõrval samuti naerma hakkasid. Sel hetkel, helises kell ja ma jooksin kähku sööklasse, et direktor mind kätte ei saaks.
Noora küsis:"Miks sa naersid?"
"Ahh..ma ei tea isegi."
"Okei." Noora ja Johanna vahetavad pilke. Ma ei tee sellest väljagi, vaid naudin sööki. Makaronid on hämmastavalt head. Johanna ja Noora lõpetasid enne meid söömise ja kuna see oli viimane tund, lubame peol kohtuda. Meie, Itiga tõstsime teise portsu juurde ja jätkasime söömist. Lõpuks tõusime vaevaliselt lauast ja suundusime koridori. Iti käib korraks klassijuhataja juures ja mina jään teda ootama.
Korraga patsutab keegi mulle õlale ja kuulen Kareli häält:" Nägin su väikest naeruhoogu pealt," sõnas ta lõbusalt. "Miks sa naersid?"
"Direktorit." laususin ausalt.
Karel naeris ja ütles siis: " Ma ei teadnudki, et dire koomik on."
" Ei olegi, aga ta lihtsalt oli naljakas, " sõnasin ja vaadates kuhu Iti jääb. Sealt ta tulebki.
"Kuule ma lähen nüüd," sõnasin Karelile. "Eks kunagi näeb."
Ta naeris ja lehvitas meile.
Väljas oli endiselt imeilus ilm. Jalutasime Itiga aeglaselt koju. Lubasime kell 19:00 kohtutuda, et koos peole minna.

Need, kes loevad siis kommentaare ka paluks.
4.

"Kodu, kallis kodu!" hõikasin tühjale majale.
Suundusin kööki ja kulutasin külmkapi uksi, et midagi söödavat leida. Külmkapp polnud just märkmisväärselt täis, aga midagi söödavat ikka leidus. Tegin mõned võileivad ning läksin oma tuppa. Tuba polnud just korras, kuid mõtlesin, et homme jõuab ka koristada. Avasin arvuti ja logisin, et kiirelt korra facebooki. Üks uus sõbrakutse! Karel Liiv. Nojah, eks ma võtan selle vastu siis. Kujutan ette, et sõbrana võib ta täitsa tore olla. Vaatasin mõnda aega, mis facebookis uut on. Paula lisas Lisandraga uue pildi, Silver on mingi tšikkiga suhtes, keegi jagas midagi. Tüüpiline, ei midagi põnevat. Logisin välja, läksin ekooli. Õppimist jagus ja kuna mul aega oli, otsustasin mõned asjad ära õppida. Alustasin vene keele luuletusega. Lugesin seda vähemalt 10 korda kõva häälega, mitte midagi ei jäänud pähe. Proovisin veel 10 korda, sama asi. Suutsin umbes 3 rida öelda.
"Ahh, ma vihkan vene keelt!" karjusin ärritunult. Nagu arvata oli, siis see ei aidanud. Ohkasin ja alustasin taaskord. Pärast mõne tunnist õppimist oli see vaevaliselt peas. Selleks ajaks olid ka teised kodus. Ema oli süüa valmistanud ja me istusime kõik koos söögilaua taga.
"Niisiis, Adeele," alustas isa.
"Jah?" küsisin?
"Me jäime eile selle poisi juurde." rääkis isa ettevaatlikult, et mind mitte ärritada. Samal ajal endale teist portsu juurde pannes.
Ma närisin toidu korralikult läbi, enne kui vastasin:" Isa, tegelikult, see Karel on lihtsalt sõber. Ma rääkisin seda eile selleks, et sa Andra kallale ei läheks."
Isa kergitas kulmu ja küsis: "Kas tõesti?"
"Jah. Mul on kahju sulle öelda, aga Karelist sinu väimeest ei saa."
"Ma juba lootsin," sõna isa.
Isa jätkas: " Andra, on sul meile midagi öelda. "
Andra silus natuke närviliselt juukseid ja sõnas: " Kindlasti mitte, isa."
"Oled sa kindel?"
"Sada protsenti."
"Kui nii, siis nii," sõnas ta ja ennetas ema, kes tahtis hakkata nõusid pesema.
"Täna on minu kord!" sõnas ta rõõmsalt. Me kõike jäime teda imestunult vaatama, sest tavaliselt ei pese isa kunagi nõusid.
Isa naerab meie üllatunult nägude peale ning lausus:" Perekonna ainus meesliige võiks ju vahel nõusid pesta." Ema teatab selle peale, et nüüd peseb ta neid nädal aega järjest. Isa jääb korraks jahmunult talle otsa vaatama, kuid noogutab siis.
Läksin enda tuppa, peoks riideid otsima. Valik langes sinisele, nööpidele kleidile, mis on mu lemmik. Kingad on mustad ja mitte just väga kõrged. Riided seljas, kiire meik tehtud. Juuksed jätan lahti, sest nii on minu arvates kõige ilusam. Need on mul punakad, natuke lokkis ja õlgadest tükk maad all pool. Olin just valmis saanud, kui Iti helistas. Telepaatia, mis muud. Mina ja Iti oleme viimased kuus aastat, parimad sõbrannad olnud. Kohtusime viiendas klassis, kui läksin uute kooli. Kõik need kuus aastat oleme ka pinginaabrid olnud, nii vanas kui ka praeguses koolis. Leppisime kokku, et kümne minuti pärast pargis.
Sinna jõudes, oli Iti juba kohal ja algas teekond Paula juurde. Väljas oli jahedaks läinud ja ma natuke kahetsesin, et olin kleidi selga pannud. Õnneks kõndisime kiirelt ja varsti olime kohal. Rahvast oli juba päris palju, arvestades, et õhtu oli veel noor. Nägime mõnda klassivenda, kes paistsid juba täis olevat. Kortsutasin kulmu, mulle ei meeldi väga täis inimesed, kuid eks see käib peo juurde. Minu eesmärk oli pigem niisama lõbutseda, kuid ega see ei tähenda, et ma midagi ei joo. Iti suundus ühe tuttava juurde. Haarasin ühe kokteli ja jäin rahvast silmitsema. Suurem osa oli tundmatud. Mõned olid ka meie koolist.
Üks võõras tüüp tuli minu juurde ja küsis: " On lõbus jah?"
"Ei, ei ole." laususin tüdidenult. Ma vihkan selliseid tüüpe, kes ajavad ligi ja on enda arvata tohutult ägedad.
Tüüp paistis segaduses olevat. " No kuule, see on pidu ju, sul peab lõbus olema."
"Aga pole." lausun ükskõikselt. Kuuldes samal, kellegi oksendamist siin lähedal ja see polnud just meeldiv. Liikusin natuke eemale, aga tüüp tuli järgi.
"Ma võin sind ise lõbustada , " sõnas ta mulle lähemale tulles. Ta puutus käega mu õlga.
Tõmbusin kiiresti eemale lausudes: "Millest sa aru ei saanud? Ma ei taha sind eks ole?"
Tüüp lausus pehme keelega: "No kuule, ära piparda nüüd."
Järsku trügis meie vahele Karel, kes sellele tüübile ütles: " Kuule, midagi jäi arusaamatuks? Tüdruk ütles, ei ja sa ikka ajad oma jama."
"Vabandust, ma ei teadnud, et ta sinu tüdruk on." Näha oli, et ta ei mõelnud seda tõsiselt. Ta suundus teiste tüdrukute juurde ja kuulsin teda lausuvat: " No tere tüdrukud. Hakkame lõbutsema."
Karel ütles talle järgi, et ma pole tema tüdruk, kuid ilmselt ta ei kuulnud ning enam ei huvitanud ka." Kõik korras?" küsis Karel tõsiselt.
"Ikka on." Lihtsalt üks suvaline tüüp."
" No selge." Karel tahtis veel midagi öelda, kuid ei öelnud ning tekkib vaikus. Tähendab meie vahel, muusika on muidu üle maja.
Siiski avas ta suu ootamatult ja küsis: "Sa oled Paula klassiõde jah?"
Kummaline küsimus, kuid vastasin: "Jah olen küll, mis siis?"
"Niisama, Paula on minu nõbu muidu.
"Päriselt?" küsisin üllatunult. Seda poleks küll osanud arvata.
Karel noogutas: " Ta võib vahel üsna õel olla, kuid enamasti on ta täitsa okei. "
"Nojah, sinu tead ilmselgelt paremini."
Te vist ei saa väga hästi läbi?" küsis Karel muiates.
"Me pole jah parimad sõbrannad." teatan talle. Märkasin Robinit, kes tuli siia poole.
"Hei!" lausus ta rõõmsalt ja vaatas otsivalt ringi.
"Tsau!" Arvatavasti otsib Itit mõtlesin, valjusti laususin: " Iti on ka kuskil."
"Selge." ütles Robin, kes püüdis varjata minu sõnadest tulnud elevust. Ma muigasin ja märkasin, et Karel teeb sedasama. Ta pilgutas mulle silma.
Seejärel ta küsis: "Kaua te Itiga juba üksteist tunnete?"
"Oh, terve elu." sõnasin. Vaatasin otsivalt ringi ja märkasingi Itit, lehvitasin talle ja ta tuli kohe siia.
"Tsau!" hüüdis ta. Robinit nähes ta korraks punastas, kuid ei vaadanud otsa. Märkasin, et ka Robin ei vaadanud Itit, vaid jälgis ühte nurka, kus parajasti oli käimas pokkerimäng. Selge, siin toimub midagi. Plaanisin nad kahekesi jätta, aga selleks pidin Kareli ka eemale saama. Üritasin Karelile pilkudega selgeks teha, et me eemale liiguks, aga Karel ei paistnud sellest aru saavat, vaid vaatas mind lolli näoga.
Lõpuks pidin häält kasutama: "Karel kuule."
Ta vaatas minu poole: "Mida?"
"Ma pean sulle midagi tähtsat ütlema."
"Mina pole su lapse isa, nii et ära üritagi. " Ahh, see tüüp on idioot.
"Tema õnneks." laususin ja tirisin Kareli eemale, jättes lollide nägudega Iti ja Robini maha.
Leidsime ühe vaiksema nurgakese ja küsisin ta käes:" Kas sa oled tõesti nii loll?"
"Kuule, minu arust sa olles ütlesid, et ma olen tark," sõnas ta.
"Valehäire."
"Selliste asjadega ei tehta nalja."
"Ma ei teinudki, ma rääkisin tõsiselt, et sa oled loll."
"Vabandust, aga sa ei tea mu hindeid. Need on esmasklassilised." lausus Karel muiates.
"Mis siis? Loll oled ikkagi."
" Ütle seda mu õpetatele."
"Ütlengi, aga ega ma sellest ei tahtnud rääkida."
"Oma rasedusest jah?" küsis Karel mind togides. "Mina lapse isa ei ole, aga ma võin sind toetada ikka."
"Hahha. Ma ei ole rase, ma tahtsin lihtsalt neid kahekesi jätta." sõnasin, mitte just väga sõbralikult, sest Karel ajas mind närvi.
"Kahekesi milleks?" küsis ta üllatunult.
Kui loll võib üks inimene olla. "Neil lendab sädemeid, kas sa ei näinud?"
Karel vaatas sinnapoole, kus Iti ja Robin seisavad. Mõlemal paistab lõbus olevat. "Aa, ei näinud vist. Sa arvad, et nad meeldivad üksteisele?"
"Või veel, Iti on täiesti armunud, Robini kohta ma täpselt ei tea, kuid paistab küll, et Iti talle meeldib. On ta sulle midagi öelnud?"
Karel vajus mõttesse. "Kuule, ta käitub viimasel ajal jah natuke imelikult, aga ma mõtlesin sellepärast, et "Meeleheitel koduperenaised" läbi said. Tuleb välja, et mitte."
"Robin vaatas seda?" küsisin naerma hakkates.
Karel oli solvunud näoga: "Kuule, see oli täitsa hea ju. "
"No ma ei tea. Naiste jaoks jah, aga teie jaoks..ma ei tea."
"Mis mõttes, teie võite "Top Geari" vaadata ja meie "Meeleheitel koduperenaisi" vaadata ei tohi?"
Muigasin ja laususin siis: " Ma ei öelnud, et ei tohi, aga lihsalt see on natukene imelik. "Ära karda ma ei hakka sind norima." ütlesin naerma hakkates.
Karel oli endiselt solvunud näoga, õnneks tulid Iti ja Robin meie juurde. Mõlemad olid õnneliku olemisega ja tegid ettepaneku kaarte mängima minna. Olime mõlemad Kareliga nõus ning läksime üles suvalisse tuppa ja algas suur kaardimaraton. Selle käigus selgus, et Karel on suur kaardiäss, samas kui mina olin koba, aga sellest polnud midagi, meil oli väga lõbus. Koju jõudsime kahe ajal öösel, pärast seda kui Karel ja Robin meid saatnud olid. Esmalt mind, kes ma lähemal elasin ja siis läksid nad koos Itit saatma. Oma tuppa jõudes olin surmväsinud ja uinusin kohe, kui pea patja puudutas.

Lugesin ka läbi. Põhimõtteliselt esimene jutt, mille ma siit foorumist läbi lugenud olen. Hihi.
Kirjavigu märkasin kuidagi palju ja see aegade värk, minevik või olevik, hakkas ka mõnes kohas silma.
Aga no, pole hullu. Jutt tegelikult üsna hea.
Ja okei, ootan uut!

Mulle hetkel küll meeldib.
Selline mõnus ja tekitab hea tunde.

Aitäh H. ja Emand.

5.
Nädalavahetus möödus kiiresti nagu alati. Esmaspäeva hommikul olin masenduses, ees ootas kaheksa tunniline koolipäev, mille hulgas oli vene keele tund. Luuletus, mida ma reedel õpisin, oli mul endiselt vaevaliselt peas. Õnneks oli see alles viies tund ning lootsin Itiga koos seda natuke harjutada.
Isa oli seekord varakult tööle läinud, kuid ema oli vahelduseks kodus. Valmitasin endale võileibu, eelkõige tomatiga. Tomat on minu arvates nii hea asi, seega söön seda igal võimalikul juhul. Ema ja Andra sellest nii vaimustuses pole, isa on samasugune. Näitasin Andrale keelt, kuid ta jälgis, kulmu kortsutades, minu tomati söömist.
"Miks sa pead nii tomatihull olema?" küsis ta.
"Sest ma olin eelmises elus tomat," vastasin lõbusalt.
" Vaevalt küll." lausus Andra. "Pigem olid mingi vaene tšikk, kes sai liiga vähe tomatit süüa." lisas ta.
"Miks sa pead alati kõik ära rikkuma?"
"Ma ei tea, lõbus on sind vihastada."
Järelikult oled kade." sõnasin.
"Mina kade?. Mille peale? Et sa tomat olid?" Usu mind, ma poleks tahtnud tomat olla, ma eelistan kurki," ütles Andra muiates.
Ta lisas, enne kui ma midagi öelda jõudsin: " Tsau tomat, ma liigun nüüd." Ta oli püsti juba enne, kui ma suu avada jõudsin. Meile lehvitades suundus ta uksest välja.
Pöördusin ema poole ja sõnasin: " Näete, millise tütre te olete kasvatanud. Ta on nii ebaviisakas oma vanema õe vastu."
Ema naeris:" Ega sina parem pole."
"Aga ema, ma olen nii tubli ju."
"Jah, aga miks su tuba siis segamini on?
Oih, mulle tuli meelde tõesti oma lubadus tuba koristada. "Ma teen seda täna või hiljemalt homme, kui ma jõuan. Mul on palju õppida," laususin püsti tõustes.
Ema valmistus samuti köögist lahkuma, enne aga sõnas: " Näed sa oled samasugune, kui Andra, mõlemad lubate, aga ei täida seda. " Ta tundus, kuidagi teistmoodi olevat. Midagi oli tema silmavaates teistsugust, kui tavaliselt. Ta ei olnud küll kurb, aga ka mitte õnnelik, vaid hoopis midagi muud. Pean selle välja uurima, mõtlesin.
Laususin talle, et ,ma tõesti teen seda ja sunnin Andrat ka tegema. Ema naeratas, kuid mulle endiselt tundus, et midagi on selle taga. Lahkusime mõlemad köögist ning mina valmistusin kooli minema. Väljas oli tüüpiline sügisele omane ilm: Vihma sadas ning tuul lennutas lehti. Tõmbasin oma pruuni jakki selga ning lahkusin kodust. Esimene mõte oli välja jõudes, mine noh kui külm on. Ma lausa värisesin. Mõne minuti pärast kohtasin Itit ning asusime koos, värisedes kooli poole teele.
"Nii mõnus soe on koolis olla." teatasin Itile. Ta nõustus minuga.
Riidehoius oli ebamugavalt kitsas, sest enamiks klassikaaslasi oli saabunud meiega samal ajal. Ma oleksin Johannale peaaegu oma saapaga virutanud, õnneks sai ta eest ära hüppata, aga Silverile otsa, kes omakorda kukkus Sirelile otsa, kes ei kukkunud kellegile otsa. Kõik vaatasid mitte just õnnelike nägudega minu poole.
"Tahad sa midagi öelda?" küsis Silver püsti ronides.
" Ee..ups". laususin. Silveri nägu oli nii naljakas ja hakkasin naerma.
Äkki kuulsin selja tagant direktori häält:" Preili Õispuu, mis teile nüüd nalja teeb?
Pöörasin ringi ja leidsin end vastamisi direktoriga. Oi, oi.
"Ma naersin Silverit," laususin. Silver näitas mulle rusikat ja peitis end Sireli selja taha.
"Silverit?" küsis direktor. Ta vaatas ringi, kuid ei märganud teda. Robert seisis Sireli ja Silveri ees.
"Kus ta siis on?"
"Ee..kadus ära vist."
"Seda ma näen jah." Ta tegi pausi ning jätkas: "Preili Õispuu, oleks aeg end kokku võtta, olete peaaegu täiskasvanu, kuid käitute ikka nagu laps. Loodan, et järgmine kord kohtume meeldivamal põhjusel." Ta suundus matemaatika õpetaja poole.
Silver puges Sireli ja Roberti vahelt välja ja tuli minu juurde ja lausus muiates: " Adeeleke, ära ole nüüd laps. Sa oled suur juba." Togisin Silverit ning läksime tundi. Kareli oli ka samas kohas tund ning ta lehvitas mulle ja tegi nägusid. Naeratasin talle ja läksin klassi. Keemias tegi õpetaja ootamatu tunnikontrolli. Õnneks istusin akna all ja seal oli mul väike võimalus spikerdada või nii ma lootsin. Küsimused olid täiesti tundmatud. Kõik vaatasid üksteisele otsa arusaamatute nägudega.
Gert küsis: " Õpetaja, kas te olete lolliks läinud?" Klass hakkas naerma ning ootasime, mida õpetaja vastab.
Õpetaja kohendas oma prille ja sõnas: " Õpetajad pole kunagi lollid, muidu nad ei saaks õpetada."
"Hea küll, te olete tark, aga need küsimused on lollid," vastas Gert.
"Ei ole, targad õpilased suudavad neile vastata."
"Sel juhul pole meie targad," ütles Paula tagumisest pingist.
"Tuleb nii välja. Kuigi ma ei mõista, miks te siis keskkooli tulite?" lausus õpetaja akent avades.
"Et lapsepõlve pikendada!" lausus Silver kõva häälega.
" Kui nii, siis nii, aga tööd peate te sellegi poolest tegema ning sellega on meie arutelu lõppenud, hakkage pihta," lausus õpetaja otsustavalt.
Ohkasime, kuid andsime alla. Kirjutasin sinna midagi kokku ja viisin töö ära. Olin üks esimestest, kes lõpetas ning hakkasin teisi jälgima. Nägin, kuidas Silver midagi telefonist otsis, nähes, et ma teda vaatan, pilgutas silma ning jätkas otsimist. Paula ja Lisandra püüdsid enda ees istuvatelt Sirelilt ning Martalt vaadata, kuid ilmselt ebaõnnestunult, sest Paula raputas pahaselt pead, kui Silver temalt midagi küsis. Töödega venitati tunni lõpuni. Kella helisedes tormasime kõik klassist välja. Läksime Itiga vene keelt harjutama. Johanna liitus meiega ning nii veetsime vahetunni.
Teine, kolmas tund möödusid kiiresti. Need olid ajalootunnid, mis olid mu lemmikud. Mulle meeldib, nii väga teada erinevaid fakte ja sündmusi, mis kunagi toimunud on. Paljud aga ei jaganud minu arvamust ning veetsid need tunnid magades. Õpetaja nende peale ei vihastanud, sest talle meeldis rääkida inimestele, kes teda tõesti kuulavad. Nagu mina näiteks.Järgmisel vahetunnil kordasime taas vene keele luuletust, seekord Itiga kahekesti, sest Johanna käis arsti juures, sest tundis ennast halvasti. Neljandas, bioloogia tunnis, vaatasime filmi, mille nimi mulle meelde ei jäänud. Seejärel pidi algama vene keel.
Sinna jõudes olin närviline, sest ei tahtnud saada halba hinnet. Luuletused polnud mul kunagi väga õnnestunud, kuid lootsin siiski kõige paremat. Seal tunnis istusin koos Sireliga, sest õpetajal on kindel reegel, et õpilased peavad tähestiku järjekorras istuma. Õnneks on Sirel keeltes tark ja aitab mind tihti. Õpetaja saabudes seisime püsti ning alles siis, kui ta ütles, et võib istuda, me tegime seda.
Ta sõnas: "Teil oli täna luuletus õppida jah?" Me noogutasime.
"Alusab Saara." Hingasin kergendatult, kuigi teadsin, et ka minu kord ei jää tulemata. Saara sai viie ning järgmisena luges Robert, kes eksis mõnes kohas ning sai nelja. Peale Noorat, kes muide sai ka viie, oli käes minu kord.
Läksin klassi ette, hingasin korraks sügavalt ja alustasin. Vist liga kiiresti, sest õpetaja käskis mul aeglasemalt lugeda. Alustasin otsas peale. Kõik kulges hästi, kuni jõudsin kahe viimase reani. Tekkis paus ja ma üritasin paaniliselt mõelda, kuidas edasi läks. Vaikus venis liiga pikale, kuid õnneks sosistas Sirel mulle ette ja sain jätkata, kuid viit ma enam ei lootnud.
Seda suurem oli minu üllatus, kui õpetaja teatas: " Sa saad viie, kuigi kaks viimast rida polnud kõige paremad, esimene pool meeldis mulle väga."
Olin väga rõõmus ja Robert tõstis pöidla üles. Naeratasin talle ja panin lehe luuletusega rõõmuga kotti, et ma seda enam kunagi nägema ei peaks. Jäin kuulama teiste lugemist. Keegi kahte ei saanud ning võisime rahul olla. Õpetaja saatis meid sööma ning jooksime, mitte just vaikselt sööklasse. Söögiks oli piimasupp pluss kisell vahukoorega. Supp mulle väga ei meeldinud, sõin hoopis kaks magustoitu-enda ja Johanna oma. Ringi pöörates märkasin klassijuhatajat meie juude tulemas, kes muuhulgas on kirjanduse õpetaja.
Ta ütles: " Kuulge, täna jäävad teil viimased tunnid ära."
Rõõmustasime, kuid ta jätkas: " Teil tuleb koos kaheteistkümnendikega jõuluballiks harjutamine, et te ilusti tantsida oskaksite. Terve laud oigas selle peale, kuid meil ei jäänud muud üle, kui peale söömist saali minna.
Sinna jõudes nägin Karelit, kes istus Robini kõrval ja kutsus mind ja Itit enda juurde.
"Tere laps!" sõnas ta mulle. Ta muigas ja jätkas:" Silver rääkis, mis sa tegid."
"Mhh, ära mõnita mind."
"Noh, eks ma püüan."
Jäime vait, kui meie tantsuõpetaja saali tuli. Ta oli umbes kolmekümne aastane mees, helepruunide juuste ja punaste pükstega. Ta paistis lõbusas tujus olevat ning käskis meil kõigil paari võtta.
"Eelistatavalt poiss ja tüdruk, kuid mul pole midagi selle vastu, kui ka poiss ja poiss ning tüdruk ja tüdruk paaris on."
Keegi meist seda võimalus ei kasutanud. Karel haaras minu käest, eirates oma klassiõde. Ta haaras mu pihast ja hakkas enda loodud tantsusamme tegema.
"Kuule, lõpeta ära, sa ei oska ju tantsida." sõnasin.
"Tegelikult oskan küll, ma praegu lollitan," lausus ta lõbusalt. Vaatasin ka teisi paare. Nagu arvata oli, nägin Itit ja Robinit koos. Noora oli koos Silveriga, Johanna ühe kaheteistkümnendikuga, kes elab minu lähedal.
Ootamalt kostsid minuni tantsuõpetaja sõnad: " Näen, et üks paar on valmis juba. Äkki tuleksite ja näitaksite sambat kõigile." Taipasin ootamatult, et ta mõtleb mind ja Karelit ja tahtsin Kareli maha lüüa selle eest. Kahjuks tuli see edasi lükkata ning minna saali keskele tantsima.

Hea, nagu eelmisedki.
Karel tundub... lõbus.
Uut.

6.
Seisime saali keskel. Karel oli rõõmus ja lehvitas oma klassivendadele. Mina nii õnnelik polnud, punastasin ja püüdsin vältita kellegile otsa vaatamist.
"Üks, kaks, kolm," sõnas tantsuõpetaja ning me alustasime. Mina kohmakalt, Karel enesekindlalt, mind endaga kaasa tirides. Astusin talle varba peale ja pomisesin vabandust. Olin peotantsu küll kunagi õpinud, kuid eriti hästi ma sellega hakkama polnud saanud. Karel ilmselt oli, sest ta lausa säras ning lehvitas kõigile tantsimise ajal. Minu arvates kestis see tants igavesti, kuid ühel hetkel see siiski lõpes. Läksin oma klassikaaslaste juurde istuma, Karel minu järel.
"Oma klassikaaslaste juurde ei taha minna?" küsisisin temalt.
Karel naeris ja lausus siis:" Kuule, plaanis nagu pole jah. Sinu omad on ägedamad."
"Hei kõigile!" sõnas ta lõbusalt.
Paula vaatas meid ja küsis temalt ebasõbralikult:" Sa käid temaga?"
"Miks ma pean kohe käima siis, ma võin temaga lihtsalt kenasti läbi saada." ja pilgutas mulle silma.
"Noh, poisid tahavad ainult ühte asja." sõnas Silver muiates.
"Ja see oleks?" küsis Lisandra.
"Ma ei tahaks seda öelda, siin on alaealisi ka." ütles Silver.
"Kes näiteks?" küsisin.
"Sa ise näiteks."
"Mõnita jaa, mis see minu teha on, et ma nii noor olen."
"Jah, mis see minu teha, et ma nii vana olen." targutas Karel minu kõrvalt.
"Sina, vanamees ole üldse vait," ütlesin talle.
"Solvad jah?"
"Mhm."
"Aitäh, ma solvusin nüüd," lausus Karel ning selle märgiks keeras mulle selja. Vähem, kui viie sekundi pärast oli ta oma "solvumise" lõpetanud ja rääkis taas minuga. Mõned hetked hiljem käskis tantsuõpetaja, meil taas tantsima tulla. Alustasime aeglase valsi õppimist. Sellega sain isegi hakkama ja rõõmustasin. Karel, aga mõnitas mind "puujalaks". Ühel hetkel, aga palus üks Kareli klassiõde, tal temaga tantsida, sest tema enda partner oli jala välja väänanud. Tal olid blondid juuksed ning ta oli pikka kasvu ja sale. Tema nimi oli vist Marie, kuid ega see mind väga ei huvitanud. Ometi tantsis ta üllatavalt hästi, paremini kui mina kuigi teadsin, et seda pole raske ületada. Süvenesin, nende jälgimisse ning polnud tähele pannud, et keegi seisab minu kõrval, enne kui ta köhatas. See oli Markus. Seekord pidin talle otsa vaatama, sest tantsuõpetaja tuli meie juurde, olles märganud, et me ei tantsi ning palus seda teha. Ta pani käed mu pihale ja seisis mulle väga lähedal, mida ta pidigi, aga mul oli ebamugav. Hämmastav, oli see, et ta oli hea tantsija ja ma ei astunud talle kordagi varba peale. Tema välimusel polnud ka viga, kuigi see oli hoopis teistmoodi,kui Karelil. Tal olid blondid, natuke lokkis juuksed ning sinised silmad, mis värvitooni poolest sarnanesid minu omadele. Ainus jama oli see, et ta oli lühikest kasvu, minust küll pikem, kuid mitte oluliselt. Ups..millest ma mõtlen. Ta ei meeldi mulle. Mulle ei meeldi keegi, noh romantilises mõttes. Karel on sõbrana okei, kuigi aeg-ajalt ajab mind närvi. Armastajana, poleks ma nii kindel. Mul on tunne, et ta ei suuda kedagi tõsiselt armastada. Talle meeldib lõbutseda, tüdrukuid tal jagub, aga ühtegi kindlalt tal pole. Ma usun, et kunagi võtab ta end kokku, kuid mitte nii pea. Olin mõttesse vajunud ega märganud, et alustasime Markusega juba teist tantsu, kui Karel tagasi tuli.
Ta lausus enesekindlalt:" Markus, mine nüüd, sa ei pea mind enam asendama."
Markus jõllitas Karelit ja sõnas:" Kuule tõmba tagasi, ma ei asendanud sind, sa ise kadusid ära."
"Ma käisin korraks ära ja juba sa ajad Adeelele ligi."
"Vabandust, te ei käi ju, seega võin teha, mida tahan."
"Aga Adeele ei taha sind, " lausus Karel, mulle otsa vaadates.
Olin segaduses. Suures segaduses. Markus tundus täitsa okei olevat ja Karel... ma ei teagi, kuidagi teistsugune, liiga kaitsev minu suhtes.
"Kust sa tead?" küsisin temalt. Nägin, kuidas Markuse nägu oli lootusrikkas.
Karel vaatas mulle imestusega otsa ja hakkas siis naerma:" Kuule, sa rääkisid reedel, et ta ei meeldi sulle üldse. Ee..rääkisin või? Miks ma ei mäleta?
"Sa kuulsid äkki valesti," sõnasin ärritusega. Miks ütleb tema mulle, kuidas ma tundma pean?
"Adeele, mis sul viga on? Üks tants ja sa käitud teistmoodi? Ega sa juhuslikult temasse ära ei armunud?" küsis ta mulle kahtlustavalt otsa vaadates.
Tundsin, kuidas ma näost punaseks lähen. Märkasin, et teised olid meid jälgima hakkanud. Ilmselt olid nad kogu juttu kuulmud. Nägin, et Markus ootas pingsalt minu vastust. Karel jõlitas mind uskumatu näoga.
Sõnasin vaiksemalt:" Ja kui olengi, siis see pole, sinu asi, Karel." Sammusin ukse poole.
"Adeele!" hüüdis Karel, aga ma ei reageerinud. Kuulsin kedagi endale järgnemas ja märkasin Itit. Ta oli väga üllatunud näoga, sest olin talle alati rääkinud, et Markus ei meeldi mulle. Nüüd, ei saanud ma enam endast aru. Mind häiris, et mulle meeldis Markusega tantsida ning see, et Kris oli niimoodi käitunud. Õnneks Iti ei öelnud midagi, vaid kõndis vaikides minu kõrval. Olin talle selle eest tänulik. Käisime riidehoiust kiiresti läbi ja hakkasime koju kõndima. Järsku kuulsin Karelit enda nime hüüdmas. Ma ei teinud temast väljagi, aga Iti sundis mind peatuma ning ise liikus edasi. Karel jõudis mulle jooksuga järgi ja haaras minu käest.
"Lase lahti!" ütlesin talle, kuid ta ei teinud minust välja.
"Adeele, tõesti, ma ei tahtnud,et sa niimoodi minema jookseksid, kuid ma tõesti ei mõista, sinu järsku muutumist. Alles sa vihkasid Markust ja nüüd, ma tõesti ei saa aru." sõnas ta tõsiselt. Ma arvan, et ma pole teda kunagi nii tõsiselt näinud.
Keeldusin talle otsa vaatamast ja sõnasin puule: " Ma ei saa ise ka endast aru, aga veel vähem sinust. Miks sa pidid niimoodi vahele trügima?"
Ta lausus vaikselt, hoides ikka veel minu kätt:"Ma tõesti hoolin sinust, Adeele. Ma ei taha, et sa haiget saaksid."
"Hooli vähem!" teatasin talle ja tõmbasin oma käe lahti. Karel ei puigelnud vastu ning ma kõndisin minema.
Koju jõudes, läksin kohe enda tuppa ja vajusin voodisse. Ma olin suures segaduses ja mu kurk valutas. Süüdistasin selles, Karelit ning tundsin siis ka külmavärinaid. Haarasin käe kraadiklaasi järele, mis vedeles mu kummutil. Pärast kümmet minutit,selgus, et mul on palavik, mitte küll eriti suur, kuid piisav, et mitte kooli minna ja seda ma hetkel tõesti ei tahtnud. Panin pea padjale ja vajusin sügavasse unne, millest äratas mind ema koputus. Laususin vaevaliselt, et tulgu ta sisse. Nägin kohe, et ta oli minu pärast mures, sest ma polnud tükk aega oma toast väljas käinudki.
"Kas sa oled haige?" küsis ta, märkates kraadiklaasi mu voodi kõrval.
"Olen küll jah," tunnistasin talle.
"Toon sulle midagi?
"Ei ole vaja, sõnasin. "Ma tahan ainult magada."
Oled sa kindel?" kontrollis ta siiski.
Noogutasin ning ta jättis mu üksi. Silmitsesin mõne sekundi lage ja vajusin siis taas unne. Ärkasin juba hilja õhtul ja nägin isa, kes vaatas murelikult minu poole.
Nähes, et ma ärkasin küsis ta:" Ema rääkis, et oled haige. Kui hull asi on?"
"Väga hull," püüdsin öelda, kuid mu hääl kõlas rohkem kraaksatusena. Mu hääl oli tõesti väga ära.
"Väljas on ju soe." imestas ta.
"Jaa, ma tean, aga ma läksin poistega tülli."
"Oot, mis poistega? Viimati väitsid, et sul pole ühtegi."
"Ma ei käigi nendega, nad on lihtsalt idioodid."
Isa hakkas naerma:" Jaa, ma tean, nad on tõesti seda.
"Sina oled ka," ütlesin talle vaevaliselt. Mu hääl kõlas tõesti nagu kraaksumine.
"Adeele sa oled haige ega mõelnud seda tõsiselt. Ma lähen nüüd." Ma ei pannud tähele, kas ta uksest tõesti välja jõudis, sest vajusin jälle ära.
Kui ärkasin, paistis päike ning taipasin, et on hommik, õigemini vist lõuna. Tundsin, kuidas mu pea valutab ega viitsinud voodist tõusta. Kurk oli natuke parem, kuid mitte oluliselt. Lebasin mõnda aega voodis ja siis läksin kööki, midagi hamba alla otsida. Söök leitud, suundusin enda tuppa ja sõin voodis. Pärast seda haarasin raamaturiiulist ühe raamatu ning veetsin nii selle päeva ja ka tegelikult terve selle nädala.
Järgmisel esmaspäeval olin piisavalt terve, et kooli minna. Olin valmis ka Kareli ja Markusega kohtuma, kuid selgus, et Markuse klass oli sellel päeval ekskursioonile läinud. Seega tuli sellel päeval ainult Kareliga kohtuda, kui üldse. Nägi teda siiski, neljandal vahetunnil.
Ta oli kohe minu juurde ning vaatas mind mureliku näoga.
"Ma kuulsin Itilt, et sa oled haige, kas oled sa nüüd kindlasti terve?" küsis ta.
"Jah olen küll."
"Kas sa mõtlesid selle eelmise esmaspäeva asja peale?"
"Ega ma kuigi palju ei jõudnud, aga Karel ma arvan, et sa peaksid minust mõneks ajaks eemale hoidma," laususin, kuid ei olnud selle üle õnnelik.
"Aga, Adeele, ma ei taha ju. Sa oled mulle oluline, väga oluline," ütles ta mulle otsa vaadates. Tema pilk, tegi mulle kummalisel kombel haiget, kuid jäin enda sõnadele kindlaks. Kõndisin minema ning korraks tagasi vaadates nägin teda mulle järgi vaatamas.

UUT!
UUT! UUT!
UUT! UUT! UUT!

Uut saab homme vist või hiljemalt ülehomme. Koolis on nii palju õppida, üheteistkümnes klass pole kerge. Kommentaare ja kriitikat tahaks endiselt.

Ma pole selle osaga, nii rahul kui eelmistega, aga juhtus see, mis juhtuma pidi.

7.

Ma ei olnud õnnelik, üldse mitte, aga tahtsin nii väga olla. Ma ei tahtnud neid probleeme, mis kui järgi mõelda polegi probleemid, vaid pisikesed asjad, mis segasid mul oma elu õnnelikult elada. Ma soovisin, et ma oleks nii kuradi positiivne nagu minu endise kooli huvijuht, kes alati naeratas ja tegi nalja. Hoolimata sellest, et ma pole teda juba ammu näinud, on ta endiselt üks parimaid inimesi ja ma igatsen teda. Sellist inimest ei kohta just tihti.
Jalutasin aeglaselt klassi poole, märkamata midagi, sest ma ei tahtnudki märgata. Tahtsin olla, vaid omas maailmas. Seepärast ei kuulnud ma ka kella, ning hilinesin veidi kirjandusse. Silmanurgast nägin, kuidas kõikide pead pöördusid minu poole. Iti vaatas mulle küsivalt otsa, Silver uudishimulikult, Paula parastavalt. Ma ei kujutanud ettegi, milline mu nägu olla võis. Ma polnud küll nutnud, aga mu silmadest võis kurbust välja lugeda. Istusin oma kohale ega reageerinud, kellegi peale, kes minu nime lausus. Pärast seda tundi läksin kohe koju, väites õpetajale, et olen ikka veel veidi haige. See oli mingil määral tõsi, mu kurk valutas, kuid mitte väga.
Kodus ei kohanud ma kedagi, mis oli sellisel kellaajal tavaline. Läksin enda tuppa ja mõtlesin, et ma ei tohi masendusse langeda, sest polnud põhjust. Lihtsalt Kareli ja Markusega oli keeruline. Tähendab Karel meeldib mulle jah, ma tunnistan seda, aga ma pole kindel, kas sõbrana või kellegi enamana. Markus, aga...ta ei meeldinud mulle ju, see üks tants ei saanud nii palju mõjutada või siiski? Samal hetkel ma otsustasin, tulgu mis tuleb, hea või halb. Saatus määrab kõik. Lasen kõigel omasoodu minna ja eks näis mis juhtub, aga põdema küll ei hakka. See lühike hetk, mil ma niimoodi käitunud olin on möödas, sest probleemi ei eksisteeri ja ongi kõik!
Kuu aega hiljem oli sügisvaheaeg kohe-kohe ukse ees. Jäänud oli veel kolm päeva. Istusime Silveri ja Johannaga koridoris oodates viimast tundi. Suurem osa klassikaaslastest olid koju läinud, sest enamik hindeid olid välja pandud ja nad ei leidnud mõtet enam koolis passida.Nelja nädalaga polnud kuigi palju muutunud. Ma olin Karelit küll kohanud, kuid peale tsau, me üksteisega ei rääkinud. Markusega ma suhtlesin, kuid me ei olnud midagi rohkemat, kui sõbrad ning võibolla isegi mitte seda.
Tundi minnes, peatus mu pilk Karelil, kes seisis minu lähedal ja lobises ühe klassiõega. Ta ei märganud mind. Igatsesin aega, kui olime sõbrad. See oli küll, äärmiselt lühikest aega, kuid siiski hämmastavalt tore aeg. Ta ei olnud ise minuga suhelda üritanud, sest ise soovisin seda, aga nüüd olin seda kahetsema hakkanud ja tahtsin seda muuta. Mõtlesin temaga peale tundi rääkida, kui ma ta üles leian.
Mõne aja pärast, kui olin süvenenud molekulide õppimisse, kuulsin, kuidas Kareli klass muusikaklassis laulis.
Olen loobuda sust proovinud
see näib lootusetu soov
Sinust leidsin kõik, ei hoolind muust
Igavik nüüd vaid rahu toob
Kareli hääl kõlas üle kõigi. Tal oli hea hääl ja ta tõesti nautis laulmist. See laul tähendas midagi mulle, need sõnad..ma tõesti püüdisn Karelist eemale hoida, aga see on lootusetu soov ilmselt. Tõusin järsult püsti ja teatasin õpetajale, et pean korraks välja minema. Ta noogutas ning läksin otsejoones muusikaklassi ukse taha ja koputasin. Avasin ukse ja 10 silmapaari + õpetaja vaatasid mulle küsivalt otsa.
"Ma sooviksin Karelit," sõnasin talle otsa vaadates. Tema pilk väljendas imestust ja veel midagi, millele ma ei suutnud nimetust anda. Ta vaatas küsivalt õpetajale otsa. See noogutas ja astusime Kareliga koos uksest välja. Jäime seisma suures koridoris.
Karel küsis: " Kui ma viimati sinuga rääkisin, ütlesid, et me ei peaks enam suhtlema. Mis see nüüd on?"
"Karel, palun, laususin vaikselt. Asjad on muutunud."
"Mis asjad on muutunud? küsis ta häält kõrgendades. Ta lisas:" Mina pole muutunud, sina pole Markusega koos, Markus on ikka idioot, seega midagi pole muutunud." Tõsiselt, kas ma ei märganud varem, et ta on nii idioot.
"Mhh, miks sa pead nii idioot olema?" Markus on lihtsalt sõber, kui sedagi."
"Nii sa väidad," vastas ta irooniliselt.
"Karel!"
"Mis on? Te paistsite Markusega päris õnnelikud olevat."
"Ole vait!" vastasin ärritudes. Tõepoolest , kuidas ta saab nii loll olla. Võibolla oli vale otsus temaga rääkida.
"Hea küll, ma lähen siis." lausus ta ja hakkas liikuma.
Vaatasin talle jahmunult järgi ja hüüdsin:"Karel, ma ei mõelnud seda nii!"
"Vaiksemalt, vaiksemalt, me oleme koolis eks ole. Ta tuli uuesti minu juurde ja jätkas siis." Ole vait, tähendabki, ole vait, seda ei saa teistmoodi võtta.
"Vabandust, sel juhul."
"Vabandus tagasi lükkatud."Vaikisin ja vaatasin talle sõnatult otsa.
Seejärel sõnasin:"Tead, see laul, mis te just laulsite.."
"Mis laul?"
"Olen loobuda sust proovinud" sõnasin vaikselt. Ta vaatas kella, ilmselt kibeles juba lahkuma. Vahetunnini oli jäänud viis minutit.
"Mis sellega on siis?"
"Sa tõesti ei mõista nende sõnade tähendust?" Ta ümises seda vaikselt, aga uskumatult hästi.
"Ei, kas peaks," vastas ta siis.
"Jah, peaks küll." Läksin talle lähemale, meid lahutas mõnikümmend sentimeetrit. Ta vaatas mulle otsa, tema pilgus oli midagi muutunud. Enne oli seal viha ja kurbus. Nüüd, aga lootus.
"Sa tõesti, ei saa aru?" küsisin temalt veelkord.
Ta kõhkles korraks, end raputas siiski pead.
Liikusin veelgi lähemale, vaatasin talle silma ja suudlesin teda. Tundsin, kuidas ta süda lõi kiiresti, ent ta vastas minu suudlusele. See kestis, mõne hetke, enne kui selle katkestasin.
"Adeele, kas..?" alustas ta kõhklevalt.
"Võibolla!" sõnasin rõõmsalt. Ma olin nüüd jälle õnnelik. Mina olin kõik teinud, nüüd on ülejäänud Kareli teha.
"Ma lähen nüüd tundi."
"Tund, lõpeb minuti pärast."
Ma tean, aga selle ajaga jõuab palju teha" ja pilgutasin silma. Hakkasin minema.
Karel hõikas mulle järgi:" Adeele, sinuga on nii kuradi raske, aga sinuta veel raskem."

Eelmise osa jätk

Ma olin õnnelik, kas juba ütlesin seda? Nojah, vist küll, aga veelkord korrata ei tee ju paha. Ma olen õnnelik! Sisenesin klassi, hoopis teistsugusena, kui enne. Minnes oli veidi kurb, kuid selle eest otsusekindel ja nüüd lihtsalt õnnelik. Nägin, et need vähesed õpilased, kes koolis olid, vaatasid mind imestunud nägudega.
Mis on?" küsisin.
Ei, midagi, aga sa oled teistsugune," vastas Silver ja silmitses mind uurivalt.
"Aa, noh tore ju."
"Vist küll" vastas Johanna, kuid silmitses mind nagu hullu.
Õpetaja, aga samas küsis:"Ja kus preili nii kaua oli?"
"Ma ee..mul oli kõht lahti." Õpetaja jõllitas mind ja klass hakkas naerma. Istusin maha, kuid niipea, kui ma seda tegin, helises kell. Väjusin koos teistega ja kohtasin kohe Karelit.
Ilma hoiatuseta haaras ta mul käest ja sõnas:"Nii Adeeleke, enne jooksid ära, aga nüüd peame rääkima."
"Aga, millest Karelike? Mis juhtus?" pärisin lõbustatult. Tahtsin näha, kuidas ta punastab, sest mina olin tema pärast juba pidanud seda tegema. Ta oli kohmetu ja püüdis sõnu leida.
"Sellest, mis me..ee..mis ma, ei meie ikka või sina."
"Okei, mina, mis ma tegin?" küsisin naeru tagasi hoides. Karelit oli nii naljakas sellisena näha. Tavaliselt on ta nii enesekindel ja nüüd. Kogemata muigasin siiski ja ta nägi seda.
"Adeele, ma räägin tõsisest asjast ja sina naerad minu üle," lausus ta nördinult.
"Ma ei naera ju. Ausalt ka. Räägi nüüd edasi."
Karel rahunes ja jätkas:" Nii, kuhu ma jäingi?"
Turtsatasin korraks, ta jõllitas mind ja ütlesin: " Selle, et juurde, et ma tegin midagi."
"Näed, jälle sa naerad. Ole kordki tõsine.
" Karel ole nüüd lõbus jälle!" palusin.
"Adeele, koguaeg ei saa ju lõbus olla." sõnas ta ohates.
"Miks mitte, saab ju?" Millest ta räägib? Ise oli koguaeg selline ja nüüd kui mina olen siis...
"Mõned teemad on tõsised ka."
"Nagu näiteks?" küsisin segaduses olles.
"Armastus" sõnas ta lihtsalt ning pilku pööramata jälgis mind. Tundsin, kuidas ma punastasin. Mis mõttes, tema pidi ju punastama,mitte mina.
"Adeele, miks sa punastad?" sõnas ta nüüd taas lõbusalt.
"Ole tasa."
"Loota ju võid." ütles ta.
"Järsku hakkas ta laulma ja mitte vaikselt, vaid üle koridori:
Olen loobuda sust proovinud
see näib lootusetu soov
Sinust leidsin kõik, ei hoolind muust
Igavik nüüd vaid rahu toob"
Mõned inimesed, kes veel koolis olid, jäid seisma ja kuulasid Karelit ja vaatasid mind.
"Karel, ole tasa" sisistasin vaikselt. Ta ei kuulanud mind ja jätkas. Minu õuduseks, kogunes meie lähedale üha rohkem inimesi, seal hulgas ka mõned õpetajad.
"Ei olee" laulis ta mulle. Kui Karel laulmise lõpetas, siis minu üllatuseks hakkasid mõned inimesed plaksutama ja üks õpetajatest lausus, et ma Karelit käest ei laseks. Oi ei, seda ma ei kavatsenudki teha.
Tirisin ta endaga kaasa, riidehoiust läbi ja siis välja. Ta lasi mul seda vabalt teha. Kõndisime koolimajast mõned sammud eemale ja siis ta lausus:
"Tead, ma mõtlesin neid laulusõnu tõsiselt."
Jäin seisma ning küsisin, lootuses, et sain õigesti aru:" Kuidas?"
Ta seisis mulle vastu, haaras mu mõlemast käest, tõmbas mind endale lähemale ja sosistas mulle õrnalt kõrva:
"Seda, et olen loobuda sinust proovinud, aga ei suuda, lihtsalt ei suuda."
Seejärel ta suudles mind. See oli kirjeldamatu. Selle lõppedes ta naeratas, kui märkas, et ma punastasin jälle.
"Sa oled nii armas, kui sa punastad. Ma arvan, et sellepärast ma sinusse armusingi." Ahh, ta on minusse armunud. Mu süda lõi hirmuäratavalt kiiresti.
"Kuidas palun?" küsisin igaksjuhuks üle.
Ta hakkas naerma ja ütles:" Ma arvan küll, et sa kuulsid, sa tahad lihtsalt seda veelkord kuulda."
"Nojah, sa nägid mu salaplaani läbi."
"Alati, aga ma võin seda sulle muidugi veel öelda." Nähes minu lootusrikkast nägu, hakkas ta naerma.
"Ma olen Adeelesse armunud!" hõikas ta nii kõvasti, et arvasin, et terve linn kuulis seda.
Minu näoilme peale ta sõnas:" Ma tahan, et terve linn teaks, kui väga palju ma sinust hoolin."
"Ja kui väga siis?" küsisin, samal ajal superõnnelik olles.
"Nii palju, et sa ei oska seda ettekujutadagi."
"Oskan küll, kui sa ainult ütled."
"Ei, ma ei ütle, see on saladus. Tss." ütles ta sõrme huule peale pannes.
"Idioot! sõnasin naerdes. Lähme nüüd!"
"Sinu idioot alati." ja ta haaras mu käest. Läksime koos käsikäes läbi linna ja naeratasime kõigile vastutulijatele. Ta saatis mu koju ja lehvitas tagurpidi kõndides nii kaua, et kõndis vastu posti. Hakkasin naerma ja siis jooksin natuke murelikult tema juurde.
"Minuga on kõik korras!" hõikas ta oma pead samal ajal katsudes.
"Äkki sul on peapõrutus?" küsisin muretsedes.
"Ma ei tohi enam tagurpidi käiagi, sest sa muretsed minu pärast liiga palju."
"Ma hoolin ju sinust."
"Kas tõesti?" ja ta läks elevile nagu väike poiss, kes on just uues mänguauto saanud.
"Kas ma ei öelnud seda siis?"
"Ei, sa ainult suudlesid mind, aga seda võib igaüks teha."
"Karel! laususin hoiatavalt. Keegi teine, peale minu ei suudle sind enam."
Karel tegi kutsikasilmi ja ütles:" Jah, ma tean, et see oli halb nali, aga armunud inimesed teevadki, selliseid asju."
"Vastu posti nad küll ei kõnni." muigasin.
"Kui idioot on armunud, siis see on veel eriti ohtlik," lausus ta lihtsalt.
"Sain aru jaa, aga kõnni nüüd otse ikka."
"Mhh, aga siis ma ei näe sind," tegi Karel kurba nägu.
Naeratasin:" Mind, näed homme."
"Sinna on nii palju aega."
"Elad üle." Hakkasin tagasi liikuma.
Karel hõikas mulle järgi:" Ja kui ei ela, siis järgmises elus kohtume."

Nii ütlen, et olin väga õnnelik kui sain kaks peatükki järjest lugeda Super õnnelik, kuid samas oli see Kareli viimane lause kuidagi kummaline. Kõik on hästi ilus ja mõnus ja ma saan aru, et see on samuti naljaga öeldud... kuid ikkagi on mul tunne, et nüüd juhtub temaga midagi. Muidugi võib selles süüdistada mu liigset fantaasiat aga selline tunne kipitab mind küll.

Kui sa tapad Kareli ära siis ma löön su maha Palun tee, et nad ikkagi oleksid koos

Kareliga ei juhtu midagi, vähemalt mitte veel, aga samas ma ei tea mis ideed mul tulla võivad. Üks idee mul juba on, aga eks näis, kas ma selle ellu viin.

8.
Ma vist ei pea enam rõhutama, et olen õnnelik, väga õnnelik. Karel...on armas, kohutavalt armas, aga siiski idioot-minu idioot. See, et ta vastu posti kõndis oli väga idiootlik, aga armas tegu. Tähendab mitte vastu posti kõndimine, vaid see, et ta mulle lehvitas nii kaua.
Kõndisin tuppa naeratus kõrvuni. Märkasin, et Andra silmitses mind uurivalt.
"Mis toimub?" küsis ta uurivalt.
"Aga, see et ma olen õnnelik ja armunud!" Andra kergitas ühte kulmu. Huvitav, kas Karel ka seda oskab, peaks küsima.
"Viimati, ei meeldinud sulle keegi ju."
"Kas ma ütlesin tõesti seda?" Andra noogutas.
"Hea küll, see võis tõesti nii olla, aga siis ma olin noor ja loll." sõnasin.
" Nüüd oled, siis vana ja tark jah?" küsis Andra irooniliselt.
"Ei, mitte just seda, aga ma..ahh ma ei tea ise ka , " sõnasin kerges segaduses olles.
"Tark sa järelikult pole."
"Sinust igal juhul targem."
"Väidad sina." lausus Andra ja läks oma tuppa. Mina, seisnud hetke, suundusin samuti enda tuppa ja jäin õnnelikult aknast välja vaatama. Kes väitis, et elu pole ilus? Mina igaljuhul mitte. Tegin väikse tiiru internetis ja tundsin seejärel igavust.
Mulle meenus, et ema pidi täna pitsat tegema, aga kuna ta ei olnud veel koju jõudnud, otsustasin seda ise tegema minna. Kogu pitsamaterjal oli juba olemas ja mul ei olnud muud vaja teha, kui pihta hakkata. Poole tunni pärast liitus minuga Andra, kes oli kuulnud minu kolistamist, kuigi väitsin, et mina ei kolistanud. Just siis, kui me pitsa ahjust välja võtsime saabusid isa-ema koju. Vahepealsete sündmuste tõttu oli mul ema kummaline pilk meelest ära läinud, aga nüüd meenus see mulle taas. Jälgisin teda, ta küll naeratas, kuid tema silmad olid kummalised. Need väljendasid otsukindlust, aga samas ka kurbust. Otsustasin , seekord selle välja uurida ja võimalikult ruttu. Praegu, aga naeratasin ja kutsusin kõiki sööma.
Kuidas mu ilusatel tütardel siis läheb?" küsis isa täis suuga. Teatasime talle kolmekesi ühest suust, et täis suuga ei rääkida. Ta näris toidu kiiresti läbi ja küsis uuesti.
"Ma arvan, et Adeele peaks esimesena rääkima," sõnas Andra mind müksates. Müksasin teda vastu ja tõstsin ühe pitsatükki endale juurde. Seejärel avasin suu.
" Mul ei lähe halvasti. Õigemini väga hästi, mis tähendab, et ma olen õnnelik!"
Isa tahtis vastama hakkata, aga kuna ta suu oli täis, küsis ema.
" Miks sa õnnelik oled?" Ta tegi pausi ja jätkas:" Muidugi, sa võidki õnnelik olla, õigemini peadki, aga tavaliselt sa ei vasta kunagi nii."
Enne, kui ma jõudsin vastama hakkata ümises Andra, et õhus on armastust. Isa tõmbas selle peale tee kurku ja köhis pikalt.
"Kuidas, kuidas?" küsis ta lõpuks.
Jõllitasin Andrat ja ütlesin: "Nagu kuulsite, õhus on armastust." Ainult, et ma ei ümisenud seda.
"Kelle vahel?" päris isa segaduses olles ja vaatas emale otsa, kes vaatas minule otsa. Mina vaatasin omakorda Andrale otsa ja Andra...vaatas aknast välja.
"Ee..minu ja Kareli vahel." laususin.
"Selle sama Kareli, kellest sa kunagi rääkisid?" Noogutasin ja haarasin veel ühe pitsatükki, olin näljane.
"Hea küll, minu loa oled sa saanud." lausus isa pühalikult. "Üks väimees olemas, üks veel jäänud." lausus ta omaette.
"Isa, ega me veel abielluma ei hakka." ütlesin naerdes.
"Aga kunagi ikka eks ole?"
"Võimalik." Vajusin mõttesse...abielu.Ma ei kujutanud ennast ette abiellumas. Huvitav, mis Karel sellest arvaks. Muigasin omaette, kujutades Karelit enda abikaasana: õhtul väsinuna töölt tulles, norsates minu kõrval, mulle kohvi hommikul voodisse tuues...See tundus nii ebareaalne ning ausalt öeldes kahtlesin sügavalt, kas me selleni jõuame. Ma ei vaevanud enam sellega oma pead ja jäin isa ja Andra vestlust kuulama.
"Ah nii, Andreas" lausus isa parajasti. Taipasin, et Andra oli talle Andreasest rääkinud ja tundsin heameelt, et meil kõigil hästi läheb, kui ma ainult selle ema asja teada saaksin. Nägin teda, mõtlikult ilmel aknast välja vaatamas, ta ei paistnud isa ja Andra vestlust kuulavat. Korraga tõusis ta püsti ning sõnas:
"Kas te peseksite nõud, mu pea valutab?"
Noogutasime ning ma jäin talle murelikult järgi vaatama. Tõrjusin selle mõte, aju sügavamasse soppi ja jäin kuulama isa ümisemist. Seekord oli tal käsil armastuse teema.
"Mis värvi on armastus?" ümises ta.
Andra lausus punane ja mina roosa. Isa lisas sekka, et kollane.
" Nojah võib ju olla." sõnas Andra kahtlevalt, isa kollase peale.
"Kindlasti on!" lausus isa ja hakkas nõusid pesema, saates meid oma tuppa puhkama.
Andra läks telekast "Kättemaksu kontorit" vaatama ja mina ühinesin temaga. Mulle tõesti meeldis see sari. See oli naljakas ja põnev, lisaks head näitlejad. Tundsin Tuvist ja Maangost küll puudust, aga ka Friida, Marion ja Häidi olid toredad. Pärast seda algas üks igav krimisari ja Andra klõpsas teleka kinni ning ma suundusin oma tuppa.
Kuulasin internetist mõnda aega muusikat. Eriti Adele'i ning Ott Leplandi. Mõlemad olid hämmastavad lauljad. Mäletan, kui esimest korda kuulsin Adele'i Someone like you laulu. Mul tuli pisar silma. See on nii hea laul. Ott Lepland on, super, nii lauljana, kui ka inimesena. Ta on mu sugulase sõber ning me oleme mõned korrad kohtunud. Kui Ott võitis selle saate-"Eesti otsib superstaari", siis ma hüppasin õhku ja karjusin, ma nii väga ootasin tema võitu. Hetk, enne võitja ütlemist oli närviline ja kui võit tuli siis hüppasin diivanilt püsti ja viibutasin rusikaid. Süvenesin tema muusika kuulamisse, et ühel hetkel oli kell juba nii palju,et kui ma kohe magama poleks läinud, siis järgmisel hommikul oleksin žombi olnud, aga seda ma ei tahtnud. Tegin hammaste kiirpesu ja jäin Unematit ootama, kes tuli õnneks ruttu.
Järgmisel päeval olin varakult üleval. Andra pidi alles teiseks tunniks kooli minema, emal oli vaba päev ning isa oli juba tööl. Seega sõin üksi hommikust. Tegin seda aeglaselt, sest mulle meeldib söömist väga nautida. Tunnistan, et söömine on üks minu lemmiktegevusi. Tänasin jumalat, õigemini isa, et ma paksuks ei lähe. Hommikusöök söödud, võtsin käekotti, sest mul oli vähe asju, oli ju eelviimane päev, enne sügisvaheaega, ning asusin teele. Õigepea kohtusin ka Itiga, just nagu tavaliselt ning lobisedes hakkasime kooli minema. Iti ja Robin on nüüd koos ja väga õnnelikud. Mulle tõesti meeldib Robin, aga loomulikult mitte rohkem, kui Karel.
Kohtusime riidehoius Silveri ja Robertiga ning jätkasime neljakesi teekonda keemiaklassi. Hinded, olid juba väljas ning me ei teadnud, mis me tegema hakkame. Teel sinna, tuli õpetaja meile vastu ning teatas, et kaks tundi, toimub aulas loeng, kus räägivad vahetusõpilased. See pakkus, mulle kohe huvi, sest kunagi oli plaan ise ka kuhugi välisriiki aastaks minna. See plaan jäi katki ühel väga lihtsalt põhjusel, ma lihtsalt ei viitsinud sponsoreid otsima hakkata ning ei tahtnud oma toredast klassist ja perekonnast, pikaks aastaks lahkuda. Veidi küll kahetsesin seda, aga kavatseni oma plaani ülikoolis teoks teha.
Saali jõudes, nägime, et mõned õpilased olid kohad juba sisse võtnud. Muidugi olid need tagumised kohad, nagu tavaliselt. Enamasti istusin ka minna, kõige taga, aga kuna seekordne loeng mulle huvipakkus, istusin keskmisse ritta. Teised istusid taha. Kellani oli jäänud kaks minutit, kui märkasin Robinit ja Karelit, saali sisenemas. Kaarel, vaatas otsivalt ringi. Ma lehvitasin talle, kuid ta märkas seda alles, siis kui mu käsi juba peaaegu, et tuim oli.
"Kas sa tõesti ei näinud mind?" küsisin tema käest muiates ja talle oma "tuima" kätt näidates.Ta haaras mu käe ja puhus õrnalt selle peale, hoolimata minu protestist, et see ei aita.
"Tegelikult, ei näinud jah. Päike pimestas mu silmi." sõnas ta silma pilgutades.
"Valetad."
"Kahjuks jah, kogemata juhtus."
"Jaa-jaa." laususin sarkastiliselt.
"Aitäh, et sa mind usud." sõnas ta ning naeratas mulle nii, et ma tahmatult naeratasin talle ja ma särasin üleni.
"Ma mõjun sulle tõesti hästi." ütles Karel mind uurides.
"Nii sa väidad jah."
"Tss, ole tasa nüüd," ütles Karel, tehes järgi meie direktorit, kes just nii tegi. Hakkasin naerma ja tegin nagu palutud. Karel võttis mu käest kinni ja me süvenesime vahetusõpilaste juttu.
Rääkisid noored, kes olid veetnud oma aasta Hiinas, Ameerikas, Slovakkias, Rootsis, Itaalias. Nende jutt oli väga huvitav ning saime nii mõndagi uut teada. Küsiti küsimusi, mängiti erinevaid mänge, mis nendes maades populaarsed olid. Minu arvates olid need kaks tundi äärmiselt põnevad ja Karel nõustus minuga.
Pärast seda, jalutasime Kareliga käsikäes koridoris, kuuldes vilistamist, kui möödusime Kareli klassivendadest. Järgmine kord, kui me neid kohtasime, tutvustas Karel mind neile.
"Minu tüdruk." sõnas ta hääles uhkusenoot. "Kas ta pole mitte ilus?" küsis ta. Tundsin, kuidas punastasin, kuid tundsin ka headmeelt, et ta olid mind oma sõpradele tutvustanud.
Poisid nõustusid temaga ja istusime tema sõprade juurde. Nende vestlus koosnes:Jalgpallist, korvpallist, autodest ja ilusatest tüdrukutest. Punastasin, kui Karel sõnas, et mina olen talle jalgpallist tähtsam.
"Raske, oli jalgpalli,teisele kohale, oma lemmikasjade juures, paigutada, kuid sain sellega hakkama," lausus ta mulle otsa vaadates.
Naeratasin, Karel oli tõesti super. Nad jätkasid jalgpallist rääkimist ning tundsin igavust, viisin pilgu kellale ja Karel kohe märkas seda.
"Kuulge, ma saadan Adeele tema klassi juurde ja siis kohtume. Tund peaks kohe hakkama." sõnas ta poistele.
"Karel, sa oled nii armas." sõnasin, kui poistest eemal olime.
"Ma tean." lausus ta muiates.
"Ära ole nii ego," togisin teda.
"Üritan mitte olla." sõnas ta ja peatus. Olime füüsikaklassini jõudnud, minu klassikaaslased ootasid seal õpetajat. Karel tegi mulle põsemusi, lehvitas Paulale ja läks ümisedes oma klassikaaslaste juurde tagasi.
Silver tiris mu eemale ja küsis:" Räägi nüüd kõik üksikasjad, kas te käite?"
Hakkasin naerma:" Silver, sa oled nagu tüdruk, poisid tavaliselt ei uuri sellised asju."
Silver krimpsutas nägu ja lausus:" Ma ei ole tüdruk, sa oled mu lemmik klassiõde ja ma tahan teada, kuidas sul läheb."
"Aitäh, aitäh," laususin, nähes, kuidas Paula ja Lisandra üritasid pealt kuulata.
"Me käime jah." sosistasin talle kõrva, näidates Paulale ja Lisandrale keelt. Nad vaatasid mulle pettunult otsa, et nad ei kuulnudki, mida ma Silverile ütlesin.
"Super!" ütles Silver kogemata liiga kõvasti, mille peale meie selja taha jõudnud füüsikaõpetaja, käskis Silveril talle kõrvatropid osta.
"Vabandust." pomises Silver ja läksime klassi.
Vaatasime seal erinevate füüsikakatsete videoid ja tegelikult oli tund täitsa tore. Viimane tund oli kirjandus, kus rääkisime viimati loetud raamatutest. Mina lugesin viimati, "Minu Dublinit", mis oli täitsa normaalne,kuid mitte minu lemmik sellest sarjast. Oma lemmikuks pean, Epp Petrone: "Minu Ameerika" kolme osa. Neid olin isegi mitu korda lugenud. Tunni lõpuni oli jäänud viis minutit, kui Silver hakkas laulma:
"On vaheaeg...vaheaeg...lallaa." Edasi ta ei osanud ja hakkasin naerma.
Ta silmitses mind ja sõnas siis:"Eks laula ise, kui sulle minu laulmine ei meeldi."
"Ma ei oska!" sõnasin naerdes.
"Ära siis mõnita!" lausus Silver, kulmu kortsutades.
"Lapsed, rahunege, kohe on vaheaeg, olge kõik õnnelikud." segas õpetaja end vahele, sulgedes oma arvuti.
"Hea küll, Adeele, mu laps, ole õnnelik, et ma sind mõnitama ei hakka," lausus Silver, tooli laua peale tõstes.
Tegin sama ja sõnasin:" Ole õnnelik, et ma sind veel hullemini mõnitama ei hakka."
Silver pööritas silmi, samal hetkel helises kell ja väljusime klassist. Jõudsin mõne sammu astuda, kui keegi haaras mind oma embusse ja silitas mu juukseid. See oli Karel, muidugi.
"Valmis koju minema?" päris ta.
"Saadad mind jälle ja kõnnid vastu posti nagu eile?"
"Misasja? Sa kõndisid vastu posti?" küsis Silver Karelit ja hakkas naerma.
"Adeele mõtles selle välja." ütles Karel ja noomis mind, et ma talle piinlikust valmistasin. Silver naeris ja läks siis minema.
"Mina, sulle piinlikust? Miks sa siis naeratad?" küsisin temalt. Tõepoolest, tal on piinlik, hea nali.
"Sest sa oled ilus!" sõnas ta mind silmitsedes.
"Meelitaja!" laususin talle. Ise õnnelik olles.
Ta tegi mulle põsemusi ja naeratas:" Olen jaa, aga ilus oled ikkagi."
"Huvitav, kas sa ütled seda, kell 7 hommikul ka, kui mul padjanägu on?"
"Kindlasti ütlen, ära üldse kahtlegi selles."
Muigasin ning hakkasime koju kõndima.
Kaarel vaatas mind hetke uurivalt ja hakkas siis laulma:
" On sinuta pime
Ja ma teeks mida iganes
Et käes sind hoida saaks
Nii et leek mind kõrvetab
Armastus põletab"
Ma peatasin ta enne, kui ta hakkas edasi laulma.
"Karel, kas sa tõesti pead keset tänavat laulma?" küsisin temalt, punastades, sest mõned inimesed, olid mied taaskord vaatama näinud. Üks tüüp lehvitas ja vilistas meile. Jõllitasin teda kurjalt ja ta läks minema.
"Vabandust, Adeele,aga sinuta on tõesti pime."
"Minu arust on küll valge." sõnasin irooniliselt, kuid samas rõõmustades, et Karel selline oli.
Ta silmitses mind ja nähes mu näos naeratust, ta sõnas:" Sulle ju meeldib mu laulmine."
"Sina meeldid rohkem." sõnasin.
Ta nägu läks särama ja võttis ta võttis mul käest kinni ning liikusime edasi. Minu kodu juurde jõudes küsis ta, et kas ma tuleksin temaga õhtul sõbra poole, kus toimub väike istumine. Me ei hakka jooma, lisas ta, kui nägi mu nägu, mis väljendas kahtlust. Selle peale ma nõustusin ning ta lubas kell kaheksa mulle järgi tulla. Ta suudles mind kiirelt ja hakkas seejärel õigetpidi koju minema. Mina läksin tuppa, et Itile helistada ja küsida, kas tema ja Robin tulevad ka?

Meeldis!
UUT!

9.

Iti ja Robin olid tulemas, seega ei jäänud muud üle, kui õhtut oodata. Tunnid muudkui venisid ja venisid. Andra magas oma toas ja ma ei tahtnud teda segama minna. Isa-ema, aga polnud veel tulnud. Aknast välja vaadetes, nägin et ilm oli ilus ning plaanisin ühe tiiru õues teha. Tõmbasin selga oma halli sügismantli ja kaela salli, et taaskord ennast ära ei külmetaks. Koridoris panin jalga punased sügiskingad, avasin ukse ning sammusin aeglaselt teiselt korruselt alla. Välja jõudes, lendas mulle näkku üksik kollane leht. Hea küll, ta polnud just üksik, sest seal lähedal lebas tuhandeid teisi lehti, aga just tema üksinda lendas mulle näkku ning sel hetkel oli ta üksinda. Kõlab segaselt, jah sain ise ka sellest aru. Mõnda aega jalutasin väljas, mis tähendas kahte tundi, aga ilm oli lihtsalt nii mõnus, et seda toas veeta.
Tagasi oma kodu juurde jõudes, märkasin et nii isa kui ka ema autod on maja lähedale pargitud, mis tähendas, et varsti on loodetavasti õhtusööki oodata. Alles nüüd taipasin, et mul on kõht tühi. Ma ei ei mäletanud, millal viimati sõin. Tänu tühjale kõhule, jõudsin trepiastmeid vahele jättes, üsna kiiresti oma kodu ukse taha. Avasin ukse ja tundsin toidulõhna, mis ajas mu kõhu korisema. Toidu valmimiseni oli veel aega ja seega läksin vaatama, mis isa teeb. Leidsin ta elutoast, diivanil vedelemas. Tema kõrval lebas autoajakiri, mida ta ilmselgelt ei lugenud, sest ta silmad olid kinni. Kui ma lähemale jõudsin, siis ta siiski avas need ja minu lootus teda ehmatada, läks metsa.
"Adeele, sa ju ei plaaninud mind ehmatada, et ma südamerabanduse saaksin?" küsis ta, sellise näoga nagu teaks, et just see mul plaanis oligi. Tähendab ilma südamerabanduseta.
"Ei paps. Ma tahtsin sind äratada kõigest." sõnasin.
"Seda ütlesid sina." lausus ta.
"Aga paps sa tead ju, et ma ei valeta kunagi." ütlesin nördinult.
"Just valetasid." lausus ta silma pilgutades.
"Ei valetanud!" vaidlesin talle vastu.
"Sa just valetasid, et sa ei valetanud, aga ma tean, et sa valetasid."
"Sa kasutad liiga palju sõna valetama." mainisin talle ja samas üritades meelde tuletada, millal ma viimati valetasin, tähendab enne tänast.
"Vabandust, ma ei tea valetama sünonüümi." lausus isa.
"Luiskama!"
"Ahjaa, luiskama. Seega sa luiskasid, et sa ei valetanud ja..Oot ütle veel üks sünonüüm?"
"Kuule, ma arvan et sul pole praegu kõik korras. Kas sa said millegagi vastu pead?"
Paps vajus mõttesse ja lausus siis:" Kuule, midagi nagu lendas küll minu peast mööda, aga ma pole kindel, kas ma sellega pihta sain."
"Kindla peale said." laususin sarkastiliselt.
Edasise vestluse katkestas ema, kes kutsus meid sööma. Tegime isaga võidu, kes esimesena kööki jõuab. Kahjuks juhtus nii, et tema võitis. Enda õigustuseks võin öelda, et ta oli köögile lähemal. Me kõik tõstsime terve hunniku kartuleid endale ette ja hakkasime sööma. Märkasin, et ema oli täna tavaline, tähendab tema silmis polnud seda kummalist pilku. Teadsin, et pean temalt selle kohta küsima, aga lootsin seda veidi edasi lükkata ja järele jäänud päeva nautida. Söömise ajal teatasin neile, et lähen varsti Kareli, Iti ja Robiniga välja.
"Nii ja kuhu minek?" küsis isa.
"Kareli sõbra juurde."
"Sõbra nimi on..."?
"Ma tõesti ei tea, Karel teab." sõnasin.
"Loogiline, et Karel teab oma sõbra nime." lausus Andra ninatargalt.
"Jah, ebaloogiline oleks see, kui ta seda ei teaks." lõi isa sekka.
"Ärge hakkake nüüd, tahate ma helistan Karelile ja küsin."
"Jaa, helista!" ütles isa elevile minnes.
"Rahune maha paps."
Läksin oma tuppa ja tõin oma telefoni ning valisin Kareli numbri. Telefon kutsus mõne hetke, enne kui ta vastas.
"Hei, mina siin!" laususin.
"Ma tean." Ma kujutasin ette, et ta naeratas.
"Mu isa tahtis teada, mis su sõbra nimi on, kelle poole me täna läheme?" sõnasin kööki tagasi minnes.
"Sander on."
Hetk vaikust ja siis ta küsis:" Kas terve su pere kuulab seda kõnet pealt?" Vaatasin ringi, kõik kolm vaatasid minu poole. Nähes, et ma vait jäin, tegid nad, et kuula seda pealt.
"Jah, kuulavad küll." Isa vaatas mind nördinult.
Karel naeris ja sõnas: "Nad on toredad jah?"
"Umbes nagu mina, seega ma ei ütleks, et toredad."
"Sel juhul väga toredad." lausus ta.
"Sa ei tea, millest sa räägid." sõnasin, samal ajal nähes, kuidas isa üritab mulle meeleheitlikult märku anda.
"Oota, korraks." ütlesin Karelile.
Seejärel pöördusin isa poole ja küsisin:"Mida?"
"Ma tahan temaga rääkida."
"Isa!"
"Mis on?" küsis ta mulle süütult otsa vaadates.
"Me oleme alles paar päeva koos olnud, võibolla läheme varsti lahku ja sa tahad temaga juba rääkida. No ei, see jääb küll ära."
"Ma kuulsin seda," kuulsin häält oma telefonis. Pagan, Karel.
"Ma ei mõelnud seda tõsiselt, tahtsin isast lahti saada." Tabades samal ajal isa pilgu, mis polnud just rõõmus.
"Parem oleks, kui see tõsi oleks."
"On, on Karel, aga ma lõpetan nüüd, enne kui isa mu käest telefoni rebib ja sinuga rääkima hakkab."
Ta naeris ja lubas mulle varsti järgi tulla. Kõne lõppedes jõllitas isa mind solvunud näoga. Ema ja Andra naersid teda.
"Sa ikka pidid, talle näitama, et ma ma olen üks imelik isa jah." sõnas paps.
"Vabandust, aga ta pidi seda teadma."
Isa tegi mulle nägusid ja teatas, siis et läheb oma tuppa, sest on oma vanima tütre peale solvunud. Meie, aga koristasime laua ära ja rääkisime üle pikka aja, kolmekesi juttu. Ema ütles, et on meie üle rõõmus, et meil hästi läheb. Ta palus mul Kareli ükskord külla kutsuda ning ma lubasin selle peale mõelda. Andraga, aga rääkisid nad Andreasest ja ma jätsin nad omavahele.
Kareli tulekuni oli vähem, kui tund aega jäänud, seega ma otsustasin vaikselt sättima hakkata. Korraks tekkis mu peas küsimus, et milleks ma sättin, sest ma meeldin talle niigi, ilma hunniku meigita ja miniseelikuteta ja kui ei meeldi, siis mingu kuradile! Loodetavasti ta ei lähe. Mõtlesin siiski, et väike sätt ei tee paha. Tõmbasin kapist välja, mustad sellised nagu pidulikud püksid, nad olid sügavate taskudega, sest mulle meeldis käsi taskusse panna ja nii ringi kõndida. Seejärel haarasin sinna hästi sobiva valge pluusi ning musta jakki. Juuksed sättisin hobusesabasse ning meikides rõhutasin oma silmi. Olin just lõpetanud, kui Karel helistas ja teatas, et on mu maja ees. Tõmbasin madalad kingad jalga, hõikasin teistele tsau ja oligi teel trepist alla.
Välisust avades, nägin kohe Karelit, ta toetas vastu seina ja nägi nii hea välja, et ma automaatselt naeratasin teda nähes. Nähes mind, tekkis ta näole nii armas naeratus, et ma kohe sulasin ja oleksingi tahtnud teda sinna vaatama jääda. Võtsin end siiski kokku ja läksin tema kõrvale.
"Adeele, sa oled nii kena!" ütles ta ja keerutas mind.
"Aitäh!"
"Ee..äkki läheksime nüüd Sandri poole?" kui märkasin, et olime liiga kauaks seisma jäänud.
"Ahh, mida? küsis ta. Ta paistis segaduses olevat.
"Karel, ära vaata mind siis nii palju, siis saad aru ka, millest ma räägin." laususin lõbusalt.
"Ma ei saa teistmoodi, aga lähme siis." sõnas ta silma pilgutades. Ta haaras mu käest ning nii me kõndisime Sandri juurde.
Sinna jõudes, kohtasime kohe Itit ja Robinit, kes mõlemad särasid. Tundsin korraks, väikest okast südames, sest pärast Kareli ja Robiniga kohtamist polnud me enam, kuigi sageli koos, kuid otsustasin selle tasa teha. Läksime neljakesi elutuppa, kus olid juba mõned inimesed, mis tähendas, et seal olid ainult poisid. Täpsemalt neli poissi. Keegi neist pidi Sander olema. Ühel poistest olid õlgadeni mustad juuksed ja vist tumedad silmad. Ta kandis tavalisi teksaseid ja rohelist pusa. Tema kõrval, lebas poolt diivanit enda alla võttev poiss, kes oli kiilakas ja nägi välja üle kahekümne. Ühe, kahest tugitoolist oli hõivanud, tüüp, kellel olid blondid juuksed ning neis olid helepruunid triibud. Ta kandis ruudulist särki ja musti teksaseid. Viimane toasviibijaist oli heledate, pisult lokkis juustega kutt, kes istus põrandal ja jõi limonaadi. Ma vähemalt oletan, et see oli limonaad, sest mingit joomingut ei pidanud Kareli väitel olevat. Võimalik, et ta tahtis mind lihtsalt kaasa.
"Oi tibid tulid." lausus kiilakas, meid Itiga hindavalt uurides.
"Nad on kinni." teatas Karel ja pani käe mulle ümber.
"Pagan, mul ei vea kunagi." sõnas mustade juustega tüüp.
"Tundub nii." sõnas Robin ja hakkas mulle ja Itile neid tutvustama.
"Kiilakas on Joel. See, kes istub tugitoolis on Kristjan , Sander on see mustade juustega tüüp ja põrandal istuja on Andre."
Kõik lehvitasid meile ja paistsid oma ebaõnnest üle saanud olevat. Iti ja Robin hõivasid ühe tugitooli ja kuna meil ei õnnestunud Joeli diivani peal ära ajada, siis istusime Kareliga põrandale. Märkasin, et põrandal ja laual vedelesid mõned karastusjoogid, suurel hulgal õlut ning siidreid.
"Ei joomist ei toimu jah?" porisesin Karelile.
Karel pani käe mulle ümber ning lausus:" Noh, peaaegu ei toimugi ju. Me ainult maitseme natuke."
"Räägi enda eest!" hõikas Andre meie kõrvalt.
"Aga kus söök on? Ma tahan süüa!" teatasin poistele kõva häälega.
Kõik hakkasid naerma ja Karel sositas mulle kõrva:" Adeele, söök pole kõige olulisem. Pead ju paar tundi ilma söögita vastu?"
Tegin teda järgi ja sõnasin:" Karel, jook pole kõige olulisem. Pead ju paar tundi ilma joogita vastu."
Kõik hakkasid taas naerma ja Joel sõnas:
"Päris toreda tšikki oled endale saanud." Teised poisid noogutasid. Karel naeratas ainult. Pärast hetkelist pausi teatas Joel:
"No nii, kutid ja...tüdrukud hakkame jooma."
"Juheeii!" hüüdsid Andre ja Kristjan ja avasid õlu pudelid.
Ülejäänud peale Joeli, võtsid asja rahulikumalt. Robin ja Karel võtsid ühe õlu, lubades rohkem mitte juua, sest nad tahtsid meid normaalselt ikka koju ka saata. Mina ning Iti võtsime ühe siidri ning sama tegi ka Sander. Õhtu möödus fantastiliselt kiiresti ning kell 23 otsustasime koju liikuma hakkata, sest homme ootas meid selle veerandi viimane koolipäev.
"Ärge minge veel!" püüdis Joel meid oma pehme keelega, keelitada siia jääma, kuid me ei nõustunud.
Oleng hakkaski juba vaikselt ära vajuma. Andre magas põrandal ning Kristjan ümises vaikselt tugitoolis. Sander oli ainuke enam-vähem kaine, tema kodu ikkagi. Jätsime hüvasti ning leidsime end väljast, kus oli kõike muud kui soe. Vahepealsete tundide jooksul oli väga külmaks läinud. Kõndisime kiiresti, et natukenegi sooja saada ning hoidsime kõik neljakesi käest kinni. Mina ja Iti olime keskel ja poisid ääres. Õige pea jätsime Iti-Robiniga hüvasti ning läksime Kareliga edasi, õnneks polnud palju minna. Mõne minuti pärast suudles Karel mind ja ma läksin sisse. Trepikoda oli pime ja ma natukene koperdasin seal, aga jõudsin siiski tervena enda koju. Ema-isa toas põles tuli, kuid Andra tuba oli pime. Oma tuppa jõudes, tundsin väsimust ja käisin kähku vannitoas, et võimalikult kiiresti magama minna. Vähem, kui kümne minutiga olin teki alla ja uinusin.
Hommik leidis mind külmetamas. Tuba oli nii külm, et ma lausa värisesin. Vaadates aknast välja, sai mulle selgeks selle põhjus. Nimelt oli öö jooksul lund sadanud, mitte küll palju, aga piisavalt. See tõmbas kriipsu peale, mu plaanile, kanda täna seelikut. Ma tõesti ei tahtnud täna külmetada. Kiiresti haarasin kapist teksad ja pidulikuma pluusi ning kampsuni. Tõmbasin sokid jalga ja haarasin pooltühja käekoti. Ma väga ei uskunud, et meil koolis täna midagi vaja läheb. Alles siis märkasin kella, see oli pool kaheksa läbi natuke. Tavaliselt olen sellel ajal juba kooli minemas. Lähen kähku Andra tuppa ja avastasin, et see on tühi, ka köögis polnud kedagi.
"Ei saanud mind äratada jah?" räägin omaette.
Ise käisin kiiresti köögist läbi ja haarasin ühe õuna. Meenus, et ma pole vannituppa jõudnudki. Pilk kellale ütles, et meiki pole aega teha ja nii haarasgi oma jakki ja tõmbasin saapad jalga ning lukustasin kiiresti ukse, et õigeks ajaks kooli jõuda. Alla jõudes vaatan uuesti kella ja see näitab 7: 47. Tavaliselt kõnnime Itiga 10 minutit kooli, seekord pean vist natukene kiirust lisama. Kõndisin nii kiiresti, kui suutsin, joosta ma tõesti ei taha. Koolimajja jõudes näitas kell 7:58, käisin riidehoiust läbi ja kui ma olin saali poole teel, helises kell. Õnneks olid mõned õpilased samuti hilinemas ning nendega koos sisenesin saali.
Vaatasin otsivalt ringi ning alles viimases reas märkasin Karelit, Itit ja Robinit ma ei märganud. Trügisin inimestest mööda ning sain kuudla mõningaid pahaseid lauseid, kuid ei hoolinud sellest.
"Hei, kus sa olid?" küsis Karel.
"Sisse magasin." porisesin talle.
Ta hakkas naerma ning ütles: " Sa oled täna eriti ilus."
"Mul ei ole meiki peal." teatasin talle.
"Vau!" ütles Karel ning siis jääme tasa, sest direktor alustas oma tavapärase kõnega. Sellle ajal tegi Karel mulle nägusid ja ma võitlesin endaga, et mitte kõva häälega naerma hakkata. Kareli kõrval istus üks tüdruk, kes jõllitas meid kurjalt, aga mina ainult lehvitasin talle.
Pärast aktust suundusime lühikesse klassijuhataja tundi. Tunnistusi me muidugi ei saanud, meil olid õpinguraamatud. Mu hinded on, aga õnneks head. Väljaarvatud matemaatika, mis mulle väga ei istu. Tunni lõpus jagas õpetaja meile komme. Mõni, nagu Silver ja Gert võtsid neid kohe peoga. Seejärel soovisime üksteisele head vaheaega ning lahkusime klassist. Läksin Kareli klassi juurde ning õige pea tulid nad sealt välja ning selgus, et mõlemat-Robinit, Itit pole koolis.
"Ilmselt leppisid, selle juba eile kokku." lausus Karel.
"Oleks võinud ka seda teha." laususin.
Karel noogutas ning mõtlesime mõlemad, et oleksime võinud praegu magada.
"Mis seal siis ikka, vähemalt saan sinuga koos olla." sõnas Karel rõõmsamaks muutudes.
Noogutasin ning läksime koos koju. Enne, minust lahkumist ütles ta, et me homme kindlasti kohtuksime.
"Läheks kinno või midagi?" pakkusin talle.
"Võiks jaa." nõustus ta.
Seejärel astus ta sammu lähemale, kallistas ning suudles mind ja soovis mulle ilusat vaheaega!
"Karel, sa oled nii armas!" sõnasin.
"Sina ka, sina ka!" sõnas ta ning suudles mind veelkord.
"Vabandust, ma pidin seda lihtsalt tegema."
"Mine nüüd, muidu sa ei saagi siit minema." sõnasin talle.
"Hea küll." ütles ta.
"Tsau Adeele!" lausus ta ning hakkas minema, tükk aega ta lehvitas mule ja kõndis kahjuks jälle tagurpidi, aga postist möödus ta ohutult.
"Tsau sullegi!" ütlesin vaikselt ja astusin koridori.

UUT! UUT! UUT! UUT!

Kas pean veel mõni "uut!" kirjutama?

Emand-Võiks jah. Uut saab homme vist, see on tegemisel, aga täna ma sellega küll valmis ei saa.
Ja, kes veel loevad, siis tahaks kommentaare ka.

10.

Väike juubel

Olin vaevalt tuppa jõudnud, kui mu telefon helises. Ekraanil vilkus nimi Karel. Mu naeratus venis kõrvuni, enne kui vastasin.
"Juba igatsesid mind?" küsisin.
"Tegelikult jah, aga ma helistasin sellepärast, et sind kohtingule kutsuda."
" Viis minutit tagasi ei tulnud selle peale?" pärisin irooniliselt, kuid tegelikult oli mul väga hea meel.
"Tegelikult tulin 4 minutit tagasi, selle idee peale, aga ma ei näinud sind enam ja siis mõtlesingi helistada." sõnas ta rõõmsalt.
"Idioot." sõnasin talle lõbusalt. "Muidugi ma tulen!"
"Ei, ega ma ei küsinud, kas sa tuled. Ma teadsin, et sa tuled niikuinii."
"Ego!"
"Olen jah, aga ma tulen sulle kell 17 järgi ja seekord autoga." lisas ta.
"Super!" oleksin tahtnud õhku hüppata või midagi, aga oli võimalus pea lakke lüüa ja ma tahtsin täna temaga kohtingule minna, seega ma ei kasutanud seda võimalust."
"Muidugi on. lausus ta kõhklevalt.
"Kas mul on tunne või sa ei tahagi kõnet lõpetada?" Mina ise ei tahtnud.
" Sa ainult tunned nii." See oli, aga öeldud kõhklevalt, seega mulle tundus, et ta siiki ei taha seda lõpetada.
"Hea küll, hea küll." lausus ta siis. "Tunnistan, et ei taha seda kõnet lõpetada, aga mu telefoniarve ei tohi tohutu olla, muidu ei saa ma autot kasutada."
"Armas!" sõnasin muiates.
"Muidugi oled, aga siis hiljem näeme."
"Ootan seda juba!" laususin. Ta vastas samaga ning ma lõpetasin kõne.
Panin telefoni lauale ja ohkasin õnnest. Uhh, armastus on ilus! Oot...kas ma olen armunud...juba? Kaks kuud tagasi, ma vaevalt teadsin, kes Karel on ja nüüd armunud? Ma alati naersin nende üle, kes teatasid pärast lühiajalist kohtumist, et nad armunud. Kas tõesti olin ma nüüd üks neist?
Meenutasin, mida olin erinevatest raamatutest lugenud ja filmidest näinud. Kui sa oled armunud on sul liblikad kõhus! Nii ma ei saa väita, et mul on liblikad kõhus on, aga samas ma olen Karelit nähes koguaeg nii elevil. Kui sa oled armunud, siis sa ei mõtle muust, kui Temast. Hmm...ma ei mõtle ju koguaeg Karelist. Või mõtlen? Praegu igal juhul mõtlen. Kui sa oled armunud, tundub ,et elu on nii ilus. See on igal juhul, aga enne Karelit oli see ka ju? Uhh..ma mõtlen liiga palju, kindlasti kohe.
"Ei mõtle, ei mõtle!" korrutasin endale kõva häälega.
Hea küll, see ei aidanud vist. Ma lähen söön midagi, siis ma mõtlen söögile vist. Läksin kööki, avasin külmkappi. Leidsin sealt kohukese, eemaldasin paberi ja sõin selle paari ampsuga ära. Nende ampsude vahel mõtlesin Karelist. Okei, see ei aita. Mis ma nüüd teen? Varem oli söök, alati aidanud, aga Kareli puhul, on see täielik mõistatus. Nii, mis oleks kui ma läheks äkki magama, ma ei mõtle ju siis temast. Nojah, kui ma just teda unes ei näe ja see on suur tõenäosus. Otsustasin riskida. Marsissin oma tuppa ning pugesin tekki alla. Enne, aga saatsin Karelile sõnumi.
Miks sa minu mõtetes koguaeg oled?
Saatsin ära ja hakkasin seejärel naerma. Tobe sõnum. Soovisin kiiresti magama jääda, et ma hetkel tema vastust ei näeks. Mu palve sai täidetud ning uinusin peagi.
Ärkasin mitu tundi hiljem, olles õnnelik, kuid samas hämmastunud. Karel on minuga isegi unes. Ta lihtsalt istus minu kõrval ega rääkinud midagi. Ainult vaatas mind...Väga kummaline. Kauem ei saanud ma selle üle pead murda, sest Andra sadas minu uksest sisse.
"Hei, mis sa magad siin?" küsis ta rõõmsalt. Ta lausa säras. Ajasin ennast voodist istukile ja vaatasin talle otsa.
"Miks sa nii õnnelik oled?" küsisin.
Ta istus mu voodile ja teatas õnnelikult:" Me oleme Andreasega nüüd koos."
"Vau, palju õnne!" sõnasin. Super, et meil mõlemal nii hästi läheb.
"Aitäh, ta on tõesti super!"
Me lobisime pikka aega Andreasest ja ka Karelist.
"Ma olen teda vist näinud." sõnas ta. "Vist sinuga koos isegi." lausus ta mõtlikult.
"Kas tõesti, millal?"
"Üleeile vist." See oligi päev, kui kõik alguse sai. Alles üleeile.
"Nii, et kaks õde on õnnelikud. Isa võib vist rõõmustada." sõnas Andra lõbusalt, tuletades meelde, kuidas isa meie väimeeste kohta küsis.
Naersime koos selle üle ning siis Andra teatas, et läheb sõbrannadele Andreasest rääkima.
"Andra ja Andreas kõlavad koos väga hästi eks ole!" hõikasin talle.
"Adeele ja Karel ka!" hüüdis ta.
Hmm...kas tõesti? Adeele ja Karel. Karel ja Adeele. Kõlab vist tõesti hästi. Ups, ma mõtlen jälle Karelist. Peaks vist meeldetuletuse kuhugi panema: Ei mõtle nii palju Karelist!
Kella vaadates selgus, et see näitab juba kolme. Olin kaua maganud, liigagi kaua. Silmates laua peal telefoni, meenus mulle see tobe sõnum, mis ma enne magama jäämist olin Karelile saatnud. Loomulikult oli ta mulle vastu saatnud.
Sest ma olen nii armas!:)
Hakkasin naerma, nojah see on tõde tegelikult. Niisiis, kohting. Huvitav kuhu ta mind viib? Kuhugi toredasse kohta kindlasti võibolla restorani. Eks see varsti selgub. Mõnda aega lobisesin msnis Johanna ning Nooraga, lubasime vaheaja jooksul kindlasti kohtuda. Itit msnis polnud...jälle. Ma olin kindel, et ta oli Robiniga. Olin tema üle õnnelik, kuid soovisin, et kõik oleks nagu vanasti ning Robin ja Karel oleksid ka meiega. Pärast tänast kohtingut, mõtlesin Iti homme üles otsida.
Kell oli viie minuti pärast viis, kui olin valmis Kareliga välja minema. Kandsin kleiti ning kõrgeid kingi. Juuksed oli lahti. Hommikul sadanud lumi oli peaaegu sulanud ning lootsin, et saan kingadega hakkama. Kuulsin väljast auto tuututamist ning aknast piiludes, selgus et see oli Karel, mida oligi arvata. Tõmbasin selga oma sügismantli ning teatasin Andrale, et lähen. Ta soovis mulle edu ning õigepea, leidsin end väljast.
Nähes, et saabusid, tuli Karel autost välja ning haaras mul käest. Ta nägi imeline välja, kandes pintsakut ning roosat särki, jalas olid tal teksad.
"Sulle meeldib roosa?" küsisin temalt ülemeelikult, samal ajal istudes autosse ning seejärel hakkasime sõitma.
"Ma mõtlesin, et sulle meeldib, sellepärast panin selle selga."
"Ahaa ja kui mulle poleks meeldinud?"
"Siis ma..." Ta vajus mõttesse ja vastas seejärel:" Aga sulle meeldib ju, seega probleem puudub."
"Aga, kui ei meeldiks?" ei jätnud ma järele. Mulle meeldis Karelit kimbatuses näha, sest tavaliselt ei kõigutanud teda miski.
"Adeele, palun ära kiusa mind!" lausus ta.
"Ma ei saa ju, sa oled nii armas, kui sa minu peale vihastad."
"Ma olen niisamagi armas ja ma ei vihasta su peale...mitte iialgi." lausus ta vaiksemalt.
"Seda väidavad kõik, aga lõpuks juhtub see ikkagi."
"Jaa ma tean." sõnas ta. "Aga sinu peale, on võimatu vihastada, sest sa oled parim, mis minuga juhtunud on." lausus ta siiralt.
"See on ka ju täiesti tüüpiline." laususin. "Nagu filmis ja siis nad elavad igavesti kuni elu lõpuni, aga tegelikult lähevad kindlasti varsti lahku."
"Aga Adeele," sõnas Karel šokeeritud olles. "Miks sa ei usu tõelisse armastusse?" Ta jälgis mind ning tundsin, kuidas ma näost punaseks tõmbun. Miks ta alati nii teeb?
"Ma pole kindel, kas armastus olemas on, räägimata tõelisest."
Karel, peatas auto ning taipasin, et oleme kohale jõudnud. Me kumbki ei väljunud veel autost, vaid istusime vaikides. Järsku hakkas Karel minu ees kätega vehkima ning küsis siis:
"Aga kes mina siis olen?"
Ta vehkis oma kätega metsikult kiiresti ning ma olin segaduses.
"Mis mõttes?" küsisin.
"Sa rääkisid, et sa ei tea, kas armastus on olemas, aga mina?" Ta lõpetas kätega vehkimise ja vaatas mulle tõsiselt otsa.
Ma ei teadnud, mida öelda. Ma polnud kindel, kas ma olen Karelisse armunud või mitte.
"Karel, me oleme nii vähe koos olnud ju. Ma pole kindel, mida ma tunnen. Ma tahaksin, et me edeneksime aeglaselt." sõnasin lihtsalt. Märkasin ta näol, hetkeks pettumust, kuid siis see hajus ning ta lausus:
"Selle eest, olen mina täiesti kindel, mida ma tunnen." Ta kummardus mulle lähemale ja suudles mind õrnalt. See oli täiesti imeline tunne, aga ma polnud kindel, kas just see on armastus.
Pärast seda paistis ta olevat heas tujus ning me väljusime autost. Leidsin end peene restorani eest, mida ma polnud varem külastanud, pidades seda liiga kalliks. Nüüd olin ma siin, koos Kareliga. Ta hoidis ust minu jaoks lahti ning me sisenesime sinna. Vaba laud juba ootas meid. See asus nurgas ning akna all, meie lähedal olid vaid mõned inimesed. Täiuslik, esimese kohtingu jaoks.
Tellisime mõlemad pasta ning salati. Karel tahtis alguses joogiks klassi veini võtta, kuid seletasin talle, et ma olen veel 17 ja ei taha, et mingi jama tuleks, kuigi paljudes välisriikides joovad ka minust nooremad söögi kõrvale veini. Seega tellis ta meile mõlemale apelsinimahla.
"Kuidas sa mõtlesid mind koju tagasi viinud, kui sa veini oleksid tellinud?" küsisin temalt.
"Mul läks see meelest, et ma autoga tulin. Sa ajad kõik mu mõtted sassi." lausus ta muiates.
"See on tõsi!" sõnas ta, kui märkas, et ma tegin kahtleva näo.
Mõnda aega rääkisime oma perekondadest. Karelil on noorem õde Katariina, kes on viie aastane ning tema lemmikmäng on selline, et Karel peab tema hobust mängima ning tema ise istub Kareli seljas ja hüüab nõõ. Hakkasin selle peale naerma.
"Mulle meeldiks seda näha." laususin talle.
"Oo ei, seda sa küll ei näe."
"Miks mitte?" küsisin, kujutades ette, kuidas Karel hobust mängib. Kujutluspilt tundus olevat vägagi naljakas.
"Sest..." Karelil paistis olevat natuke piinlik, et ta sellest mulle rääkis.
"Sest ma olen väga aeglane hobune." lausus ta lõpuks.
Ma ei jõudnud talle kohe vastata, sest ettekandja saabus meie toitudega ning hakkas Kareliga flirtima, mind vältides. Ta oli pikkade mustade juustega ning väga lühikese seelikuga. Ilmselt pidi see olema nende vormirõivastus, kuid ma ei tahtnud uskuda, et see nii lühike oli. Ta naeratas Karelile, paljastades oma säravvalged hambad, mis minu arvates olid kohe kindlasti valgendatud. Seejärel küsis ta, kas Karel soovib midagi veel ning kui Karel pead raputas, lausus ettekandja,et Karel hõikaks teda, kui midagi peaks vaja minema.
"Minu nimi on Kerli!" hõikas ta, kui oli poolel teel kööki. Jõllitasin talle vihaselt järgi.
"Kas ma võin ta maha lüüa?" küsisin Karelilt. Ma ei tahtnud teda küll maha lüüa, aga tõsiselt rääkida tahtsin küll. Mis mõttes, ta flirdib poisiga, kes on ilmselgelt juba võetud?
"Miks?" küsis ta muiates. Ma sain aru küll, et ta teadis väga hästi miks, aga tahtis mind ärritada.
"Ta flirtis sinuga," ütlesin ärritudes ja hakkasin juba püsti tulema. Ta tõmbas mu tagasi istuma ja lausus ettevaatlikult:
"Sa ju ütlesid, et edeneme aeglaselt."
"Kas see tähedab, et ma löön ta aeglaselt maha?" küsisin sarkastiliselt.
"Kuidas see välja peaks nägema?" küsis ta naerma hakkates.
"Noh, kõige pealt lähenen talle aegluubis. Ma ei saa praegu, ette näidata, sest see oleks liiga imelik. Seejärel virutaksin talle ühe tubli vasaksirge või oli see hoopis paremsirge? Ükskõik ma ei tea. See on aeglaselt muidugi, juustest võtaksin ka aegluubis kinni ja..." sattusin hasarti, aga ta katkestas mind.
"Ma arvan, et see jääb hetkel vähemalt ära." Ta osutas meie toitudele. "Me ju ei taha, et need külmaks läheksid ega ju?"
Nõustusin temaga ja asusime sööma. Toit oli täiesti võrratu! Magustoiduks tellis Karel jäätist puuviljadega ning õnneks ei toonud seda see ettekandja-Kerli.
Söömise ajal me rääkisime väga palju ning saime üksteise kohta nii palju teada. Nagu ma juba varem kahtlustasin, armastas Karel meeletult laulda. Terve põhikooli oli ta kooris laulnud, nii mõnelgi korral soolosid. Gümnaasiumisse minnes tahtis ta samuti koori minna, aga magas katsed maha. Seejärel pühendus ennast jalgpallile, kuid mitte nii põhjalikult nagu laulmisele.
"Sa võiksid ju nüüd taas laulmise ette võtta. Gümnaasium saab varsti läbi ju."
"Võimalik, et seda ma teengi." sõnas ta mõtlikult. "Aga sina ise?"
"Ausalt öeldes, pole mul vähimatki aimu. Mulle meeldivad nii paljud asjad nagu näiteks: fotograafia, näitlemine, psühholoogia. Ma tõesti ei suuda veel otsustada."
"Mina panustaksin näitlemisele." sõnas Karel, lõpetades söömist.
"Miks?" küsisin uudishimulikult.
"Sa tundud selline näitlejatüüpi olevat. Ei karda midagi ega kedagi. " sõnas ta mind uurivalt silmitsedes.
Purskasin selle peale naerma, Karel vaatas mind imestunult, samuti mõned inimesed meie läheduses, sest naersin ikka väga kõvasti.
"Preili, " pöördus minu poole üks vanem daam," kas te saaksite äkki vaiksemalt naerda?"
"Naer on kasulik." sõnasin talle ning ta jäi mind vihaselt vaatama. Hakkasin Karelile just seletama, miks ma naersin, kui äkki see vanem naine, hakkas käega vehkima ja ülemust kutsuma. Vaatasin talle jahmunult otsa ning ta teatas kohale jõudnud ülemusele:
"See, noor daam siin,ta osutas mulle," naeris liiga kõvasti ja see häiris mind." Oota mida, ta kaebab ülemusele, et ma naersin liiga kõvasti...See kestis ainult mõne minuti ju.
"Preili, ma pean paluma teil lahkuda." sõnas see mees, kelle oli täiesti ükskõik sellest vahejuhtumist, peaasi, et ainult rahu saaks. Tahtsin talle nii mõndagi öelda, aga Karel maksis kiiresti arve ja tiris mu uksest välja, enne kui ma midagi teha jõudsin. Rabelesim ennast lahti ja küsisin temalt vihaselt:
"Miks sa ei lasknud mul lõpetada?" Põrnitsesin teda täiesti nördinult, käed risti. Mul oli külm ja ma tahtsin sisse tagasi minna, et see asi ära lõpetada.
"Adeele, see oleks meie esimese kohtingu ju täiesti ära rikkunud ju." sõnas ta mulle otsa vaadates. Tal oli natuke löödud ilme ja ma haarasin temalt käest kinni ja sõnasin:
"Karel, anna andeks. Ma tõesti ei tahtnud, aga see daam oli tõesti..."
"Tšš!" sosistas Karel ja suudles mind huultele. See kestis mõne pika hetke ja siis tõmbusin eemale ja sõnasin talle:
"Sa ei tohi igakord niimoodi teha, kui ma midagi halba tahan teha."
"Aga, kui ma tahan seda teha." Mu ninna tungis tema suurepärase parfüümi lõhn ja ma hingasin seda endale sisse. Võitlesin sooviga küsida, mis lõhna ta kasutab, ent loobusin sellest, sest ei tahtnud endast liiga imeliku muljet jätta.
"Hea küll, tee siis." sõnasin alla andes nagu ma saaks kuidagi selle vastu. Hoolimata oma mantlist ma värisesin ning Karel tegi ettepaneku autosse minna.
Autos küsisin temalt:" Kas kohting on sellega läbi?"
"Mida sa ka ei loodaks," sõnas ta muiates, kuid mulle jäi mulje, et ta tahtis veel midagi öelda. Tema pilk oli kummaliselt mõtlik ning meie vaheline vaikus venis liiga pikaks.
"Sa tahtsid veel midagi öelda?" küsisin lõpuks otsekoheselt. Midagi hullu see ei saanud ju olla.
"Tegelikult jah," sõnas ta kõhklevalt ning ütles siis:" Ma tahtsin sind külla kutsuda. Sa ei pea tulema, kui sa ei taha." sõnas ta kiiresti. Uhh...see oli küll natuke ootamatu. Me olime sõbrad küll, mõnda aega olnud, aga koos alles vähe. Ma loodan, et see vanematega kokkusaamis värk pole.
"Ega su vanemaid kodus pole?" küsisin ettevaatlikult.
"Ei, ainult mu õde." lausus ta.
"Su õde on üksinda kodus?" imestasin.
"Ei, hoidja on temaga." lausus Karel, imestades, kuidas ma üldse sain midagi sellist küsida.
"Siis lähme!"
Ta nägu läks kohe särama ning ta me alustasime sõitu tema koju.

UUT *puppy face*

11.

Ta peatas auto neljakorruselise kortermaja ees. Mulle meenus, et mu klassiõde elas siin-samas lähedal, olin tal kord ammu-ammu külas käinud. Astusime autost välja ja ma oleksin peaaegu komistanud kivi otsa, mis asus, keset muru. Õnneks haaras Karel mul pihast ja päästis mu kukkumisest. Naeratasin talle tänulikult.
"Ma elan viimasel korrusel." teatas ta.
"Hakkame siis ronime." sõnasin, mitte just vaimustuses olles. Ma polnud, kuigi sportlik tüüp ja minu piiriks oli tavaliselt teine korrus, kus ma ise elasin. Seekord tuli, aga tuli poole kõrgemale ronida ja Kareli pärast pidin selle üleelama.
"Jõuad ikka?" küsis Karel murelikult.
Pöördusin tema poole," Ega ma nii nõrk ka pole?" Ma polnud just õnnelik, et ta mind nii ebasportlikuks peab.
"Ma ainult küsisin." pomises ta.
"Sorry, Karel sa oled küll armas, aga sa ajad mind vahel nii närvi." Poiss tegi üllatunud nägu.
"Mkm, sa ei mõtle seda tõsiselt."
"Hea küll, hakkame parem ronima." sõnasin. "Mulle meeldiks kunagi kohale ka jõuda."
"Sama siin." lausus Karel ja hakkasime ronima või noh kõndima. Esimesed kaks korrust möödusid kiiresti, sest sellega olin juba harjunud. Kolmandaga läks raskeks ja mu samm aeglustus. Karel oli juba teel neljandale. Korraga pööras ta ringi ja küsis:
"Adeele, jõuad ikka."
"Ma ainult naudin aeglaselt kõndimist." teatasin sarkastiliselt.
Karel naeris ja lõpuks õnnestul mul tema korterini jõuda. Ta avas ukse ning kohe jooksis meieni heledate patsidega tüdruk, kes kandis karudega pidžaamat.
"Venna!" hõikas ta. Karel võttis ta kohe sülle ning sealt piilus tüdruk mind.
"See on Adeele," tutvustas ta Karel mind.
"Kas ta on sinu tüdruk?" küsis ta. Ta ronis venna sülest maha ja tuli mind lähemale uudistama.
Hakkasime mõlemad Kareliga naerma ning noogutasime. Näitasin talle püstist pöialt, mis oli märk, et mulle ta õde meeldis.
"Mina olen Katariina," tutvustas tüdruk ennast. Seejärel piidles ta meid mõlemaid ning küsis oma vennalt tõsise häälega:
"Kas sa armastad Adeelet?" Mul oleks midagi kindlasti kurku kinni jäänud, kui ma sel hetkel söönud oleks. Karel vaatas oma õde ning mind. Ilmselgelt ta ei teadnud, mida öelda. Ta avas suu, kuid samal hetkel tuli toast välja Katariina hoidja.
Ta oli umbes kolmekümne aastane naine, kellel olid heledad lühikesed juuksed ning ta kandis ruudulist pluusi ja teksapükse. Ta pöördus kohe minu poole,
"Sa oled Adeele eks? Karel on sinust palju rääkinud." Nägin, kuidas Karel oli kohmetu, ilmselt ikka veel Katariina küsimusest. Katariina, aga seisis endiselt venna juures ja ootas vastust.
Noogutasin ja sõnasin:" Ja sina Katariina hoidja jah?"
"Jah, minu nimi on Laura. Katariina on tõeline kullatükk," sõnas ta ning vaatas tüdruku poole, kes oli nüüd venna süles. Sel hetkel, kui ma tema poole uuesti vaatasin, näitas ta mulle keelt. Oojaa kindlasti on.
Laurale siiski noogutasin ning ta teatas, et läheb nüüd koju, enne aga lubas ta Katariinale, et on järgmisel päeval tagasi. Kui uks hoidja järel sulgus, teatas Katariina:
Nii, nüüd on hoidja läinud. Karel ütles, et nüüd saan oma vastuse."
Mida? Kergitasin Kareli suunas küsivalt, oma kahte kulmu ja ta kehitas ainult õlgu. Selle eest, ta veel saab.
"Katariina, tema süles oli juba kannatamatu ja lausus:"Ma tahan vastust."
"Kata, rahune maha juba. Sa ehmatad Adeele niimoodi ära." sõnas Karel.
"Mis siis? Minu arust pole ta nii ilus, kui Marie." sõnas Katariina rahulolevat, kui märkas minu nägu.
Marie?? Ega ometi see klassiõde, keda ta eiras, kui me tantsisime? Miks kurat Karel, mulle seda ei öelnud, et nad käisid? Okei, me oleme vähe aega koos olnud, aga oleks võinud mainida. Karel nägi mu nägu ja pani Katariina maha, kes tegi mulle nägusid ja läks enda tuppa vist.
"Adeele, me ei käinud Mariega." lausus ta minu kõrvale tulles ja mulle kätt ümber pannes. Tõmbasin selle ära ja jõllitasin teda lihtsalt.
"Nii, oletame, et te ei käinud, siis miks ta siin käis? Te pole ju sõbrad?"
"Ei, me pole sõbrad. Meil oli füüsikas paaristöö ja tegime seda minu juures."
Silmitsesin teda endiselt jäiselt ning küsisin siis:" Ta käis siin mitu korda?"
Karel noogutas ja sõnas paluvalt:" Adeele, tõesti meie vahel ei olnud midagi. Ainult sina oled minu jaoks oluline."
"Tüüpiline meestejutt," porisesin, kuid olin juba rahunenud. Mul ei ole põhjust vihane olla, vähemalt mitte veel. Karel nähes, et olen rahunenud, tegi ettepaneku korterit vaadata.
Korter oli neljatoaline ja rõduga. Elutoas oli kaks diivanit, telekas suur lill ning mõned riiulid. Seinad olid värvitud helesiniseks ning koos valgete diivanitega, nägi see väga mõnus välja. Järgmisena piilusime Katariina tuppa, tüdruk jõllitas mind ega tahtnud mind tuppa lasta. Ta ei kuulanud ka Karelit, kes palus tal korralikult käituda. Seega piilusin ukse vahelt. Tuba oli tüüpiline, sellises vanuses lastele. Seinad olid roosad, voodil oli printsessitekk, isegi akna all seisvale väikesele lauale olid printsessid peale joonistatud. Põrandal vedelesid mõned barbid ja mänguloomad. Kuna Katariina jõlltamine muutus väljakannatamatuks piilusime Kareliga tema vanemate toa üle.
Selle sisustus olid lihtne. Suurema osa ruumist, võttis enda alla voodi, kus oli päevatekk hooletult peale tõmmatud. Voodi kõrval oli suur peeglitega kapp ning akna all seisis pisike kirjutuslaud, kus olid kuhjatud hunnik paberid. Seal-samas olid ka kaks tooli ning sellega toa sisustus piirdus.
"Nii, nüüd minu tuba!" sõnas Karel."Oled valmis?"
"See ei ole ju nii hull."
"Ise tead," lausus Karel ning astusime korteri viimasesse tuppa sisse.
Ilmselgelt oli see korteri suurem tuba. Karel istus enda voodile, mis paiknes akna all ning sinna mahtus minu arvates vabalt kaks inimest. Mitte, et mul oleks tulnud pähe siin ööbida, sest see väike "koletis" tuntud ka kui, Katariina Liivana, ei laseks mul seda teha. Voodi kõrval oli väike kummut, millel lebas kaaned ülespoole raamat "Minu Sitsiliia". Kirjutuslaud oli täiskuhjatud õpikuid ja vihikuid. Laual lebas ka sülearvuti, mis praegusel hetkel oli kinni. Riidekapp oli pooleldi avatud ning võisin sealt näha t-särki, mida ta hiljuti kandis. Lisaks olid seal kaks tooli ning telekas.
"Kuidas meeldib?" küsis Karel ootavalt, kui märkas, et olin toa vaatamise lõpetanud.
"Käib kah." sõnasin. "Su tuba on rohkem korras, kui minu oma." lisasin norivalt. Karel hakkasi naerma ja tõmbas mind enda juurde voodile ja kallistas mind. Istusin mõnda aega ta kaisus ning nautisin tema lõhna. Toetasin pea tema õlale ning vaatasin lakke.
"Siia võikski jääda." sõnasin unistavalt ja sulgesin silmad. Tundsin, kuidas ta silitas mu juukseid ning me istusime vaikides. Temaga ei pidanud isegi rääkima, et kõik oleks super. Me võisime lihtsalt istuda ja olla.
Vaikuse katkestas tema õde, kes tuli Kareli tuppa ja teatas, et tahab unejuttu, muidu ei jää ta magama. Ohkasime Kareliga mõlemad ning ta sõnas, et ema-isa peaksid kohe tulema ning isa loeb talle.
"Aga ma tahan,et sina loed." sõnas tüdruk vingudes ja hakkas jalgu trampima.
"Rahune Kata, ma loen siis, kui ma Adeele koju viin." Ta vaatas kella ning lausus:" Ema ja isa peaksid viie minuti pärast kohal olema, siis viin Adeele koju ja sina saad oma muinasjuttu."
"Pähh, Adeele oskab üksinda ka minna." porises Katariina.
Mina, aga edasist ei kuulnud, sest muretsesin sellepärast, et kohtun Kareli vanematega. Ma ei jõudnud, end õieti koguma hakkatagi, kui kuulsin välisukse avamist ja teadsin, et nad on kohal. Katariina jooksis kohe esikusse ning Karel haaras minult julgustavalt käest.
"Nad on väga toredad." sosistas ta ja me läksime esikusse.
Seal nad olidki, kallistasid Katariinat ning siis nägid mind. Mõlemad naeratasid mulle, kuid ma tundsin end endiselt natuke veidralt. Karel pigistas minu kätt ning siis ütles:
"See on minu tüduk Adeele." Mõlemad vanemad, koos turtsuva Katariinaga tulid mulle lähemale ja ulatasid terekäe.
Kareli ja Katariina isa oli umbes viiekümne aastane,hõrenevate heledate juuste ning väikese õllekõhuga. Ta kandis ülikonda ning surus tugevalt minu kätt. Neil olid Kareliga sarnased silmad, aga muus mõttes nad ei sarnanenud.
Nende emal olid pruunid, õlgadeni juuksed ja sinised silmad. Ta naeratas mulle väga sõbralikult. Vanuselt paistis ta natuke üle neljakümne. Seljas oli tal pidulik punane kleit ning jalas kõrge kotsaga kingad. Kareli jutu järgi, käisid nad teatris.
"Sina oledki siis Adeele." sõnas tema ema soojalt. "Karel on meile sinust palju rääkinud."
"Ega ikka ei ole küll." sõnas Katariina kõrvalt.
"Katariina on selline omamoodi," vabandas Kareli isa. "Lähme ma loen sulle unejuttu. Oli meeldiv kohtuda," sõnas ta mulle ning nad Läksid Katariinaga tüdruku tuppa.
Jäime kolmekesi esikusse seisma. Karel lõpetas vaikuse:
"Ema, ma viin Adeele nüüd koju."
"Selge,näeme siis varsti." sõnas ta. Ta kadus magamistuppa.
Mina ja Karel panime üleriided selga ning läksime aeglaselt trepist alla. Allaminek läks üllatavalt kiiresti. Teel alla teatasin talle:
"Mulle meeldivad su vanema. Ja õde ka." teatasin pärast väikest pausi. Ma polnud üldsegi kindel, et Katariina mulle meeldib.
"Mul on hea meel, et nad sulle meeldivad." sõnas ta. Me jõudsime autoni ning koduteel me eriti ei rääkinud, küllap mõlemad olime väsinud.
"Head ööd sulle!" sosistas ta, kui olime minu kodus juures.
"Sulle ka!" sõnasin ning siis sõitis ta ära. Minuti pärast olin toas. Järjekordne ilus päev on lõppenud.