Iga kord ongi igavesti (50/50)

See tähendab head?

jah, mul ei olnud eile rohkem sõnu lihtsalt ja ma arvan et ei ole vajagi, superhästi kirjutad

O_O
See oli ... ... ... tavalist, kuid samas kurb, mõnus, tasakaalukas. Super lihtsalt.
Ning uut osa ka palun (minu sünnipäeva kink)

Aitäh, aitäh teile.
UUs osa tulebki ilmselt täna

Yay!

Siin see on. Kõige lühem, kuid olemas.
Ja palju õnne Emand!
17.

Oli öö ja ma lebasin voodil. Ma ei maganud ega tahtnudki seda teha. Iti kiri lebas avamata laual. Võitlesin endaga, kas avada see või mitte. Ühest küljest, tahtsin teada, mida ta kirjutanud oli, kuid teisalt, see oli liiga valus. Kirjutades seda, oli ta elus on olnud ja nüüd enam mitte.
Ohkasin, sulgesin silmad ja soovisin, et kõik läheks paremaks. Kunagi see pidi juhtuma, kuid endiseks ei saa see iial.
"Ma igatsen sind," sositasin vaikselt pimedusse.
Hommik äratas mind varakult. Mul oli paganama külm ning välja vaadates sai selgeks miks. Nimelt oli öö jooksul sadanud märkimisväärne kogus lund ning pilk termomeetrile ning sai selgeks, et õues on -20 kraadi. Lõdisedes tõmbasin sooja kampsuni endale selga ning mu pilk peatus Iti kirjal. Igavesti ma ei saa ju seda eirata ehk siis natuke aega veel ja siis loen seda...vist.
Kööki minnes, kohtasin seal ema, kes küsis minu käest mureliku häälega:
"Kuidas sul on?"
"Mitte hästi, aga ma ei taha sellest rääkida." laususin ja võtsin külmkapist maasikajogurti. Ema noogutas murelikult ja nii me istusime vaikides kümmekond minutit.
"Kus isa on?" küsisin temalt viimaks.
Ema kehitas õlgu ja pomises:
"Eks tegeleb kuskil oma tööasjadega, tead ju milline ta on," lausus ta.
Noogutasin. Isa ja tema töö, ta võis seda lõputult teha. Vahel oli mul tunne, et ta oli meid-oma perekonda hooletusse jätnud, kuid siis veetis ta jälle aega meiega kuni järgmise korrani. Nii on see aastaid olnud ning ilmselt jääb nii paljudeks edaspidisteks aastateks.
"Ma lähen nüüd Anna juurde," sõnas ema ning küsis seejärel kõhklevalt:
"Saad ikka hakkama? Andra peaks ka täna kodus olema."
"Ma üritan hakkama saada," ütlesin ja vaatasin seejärel tema kaugenevat selga.
Ma ei olnud unustanud, tema kummalist pilku viimasel ajal. See oli mind ikka vaevanud, neil hetkedel, kui ma parajasti Iti pärast ei muretsenud Nüüd, kus ma Iti pärast enam muretsema ei pidanud, sain tegeleda emaga. Lootsin, et see oli midagi halba, sest veel üht šokki ei suudaks ma üle elada. Võimalik, et Anna,tema parim sõbranna teadis midagi, kuid kahtlesin sügavalt, et mulle midagi ütleks, kuid kõike võis juhtuda.
Samal ajal, kui mina valmistusin köögist lahkuma, tuli Andra sinna. Ta ei olnud eile matustele tulnud, kuigi sai Itiga väga hästi läbi. Põhjuseks sõnas ta, et seal peaksid olema need, kes olid iti tõelised sõbrad. Tema oli kõigest, parima sõbranna õde, kuidi hoolis temast väga. Ma mõistsin tema otsust ning mulle meenus Iti kaelakee, mille oli tal palunud kuhugi ära viia. Ühel päeval küsin tema käest, kus see on, kuid mitte täna.
"Kuidas sul on?" küsis ta vaikselt.
Teadsin, et talle ma ei saa valetada ja sõnasin:
"Üldse mitte hästi, ma nii igatsen teda."
Ta kallistas mind ja tundsin, et imenatuke on mul parem. Andra suutis mind alati lohutada, selleks õed ongi.
Mõne minuti pärast olin oma toas ja taas oli mul käes, Iti kiri. Seekord ma avasin selle ning ükshaaval kukkusid minu pisarad sellele, mida kaugemale , selle lugemisega jõudsin.
"Adeele, ma usun, et kumbki meist ei mäleta, kuidas me esimest korda kokku juhtusime, kuid võin öelda, et siis kui sa lasteaias Bennole virutasid, et ta mind patsist kiskus, siis sa said minu parimaks sõbrannaks."
Naeratasin õrnalt, ma mäletasin seda. Itil olid siis, peaaegu vööni patsid ja poistele meeldis neid sikutada. Ühele sellisele ma virutasingi, sest Iti karjus kõvasti, et tema juuksed tulevad küljest ära.
"Ma usun, et jääd selleks alati, isegi kui mind maa peal enam ei eksisteeri, kusagil olen ma ikkagi. Ma valvan sinu üle ning ei lase sul lollusi teha. Karel aitab mind maa pealt. Tead, ta on tõeline kullatükk. Sul on vedanud, et sa tema leidsid. Tegelikult, vedas meil mõlemal ja samal ajal. Robin...tuli mu ellu ootamatult, aga ta muutis midagi. Ma armastan teda alati! Ma tean, et sa rääkisid alati, et kedagi ei saa igavesti armastada, aga ehk nüüd, kui oled Kareli leidnud, siis usu seda. Mina usun."
"Ma usun," sõnasin vaikselt kirjale, teadmata kas see on tõsi.
"Palun vaadake Robini järele, sest ma usun et tal saab raske olema ja mitte ainult temal. Ka sina, Adeele ära lange masendusse, me ju kohtume jälle. Võimalik, et külastan sinu unenägusid ja ehk olen lind sinu akna taga, kes koputab aknale ja ajab sind närvi. Ära tõrju, Karelit endast eemale, sest ainult tema, suudab sind tõeliselt lohutada. Naljakas, mäletad kui me kunagi rääkisime oma ideaalmeestest ja kummalisel kombel, vastas kirjeldus täpselt Robinile. Ise seda teadmata olin teda kirjeldanud. See oli saatus, arvan ma ning ka see oli saatus, et pidin nii vara lahkuma.
"See oli üks paganama õel saatus," laususun vaikselt ning pisar voolas mööda minu põske alla ning jõudis kirjani ja segunedes teiste omasugustega.
"Seevastu Karel, ei sarnane hoopiski mitte, sellele keda sina kirjeldasid, kuid arvan et ta on palju parem. Ma olen sinu üle nii õnnelik ning tahan, et sina oleksid seda sama. Meil oli palju toredaid aastaid, kuid nüüd on Kareli kord ning lase tal end õnnelikuks teha, ta suudab seda. Mäleta mind, kuid hoia meie mälestusi kaugemal südames, lase Karel ettepoole. Avasta õnn ja unusta kurbus!
"Kuidas ma saaksin?" sosistasin vaikselt ja lasin pisaratel voolata ja pidi kirja lugemise mõneks ajaks katkestama. Mõne aja pärast jätkasin seda.
"Ma tahaksin veel nii palju öelda, kuid tean, et minu aeg hakkab varsti otsa saama. Enam ei ole mul endast kahju, mul on kahju teist, kes te jääte siia maha. Tahaksin öelda, et kõik saab korda, kuid praegu ei usu seda keegi, kuid siiski kõik saab korda. Elu läheb edasi ja saja aasta pärast ei mäleta mind enam keegi. Kahju, kuid nii see on. Asemel tulevad uued inimesed, ja praegustest saab minevik. Ilus minevik! Adeele, sina aga ela olevikus ja ära mõtle minevikule. Kerge öelda, raske teha, kuid proovi seda minu pärast.
"Jah ma proovin," laususin ning nägin, et kiri hakkas lõppema, jäänud olid veel mõned read.
"Sa suudad seda ning ma loodan, et ka Robin, kes tegi mind nii õnnelikuks. Ütle, et ma armastan teda alati ja lohuta ja mõista teda, kui tal on paha tuju. Te saate hakkama ning ma luban, et vaatan teie üle ning ei lase millelgi teie õnne varjutada.
Puhkesin nutma ega suutnud lõppu lugeda enne, kui mõne minuti pärast.
"Aitäh Adeele, et muutsid Kareliga minu viimased päevad nii ilusateks. See oli mulle väga oluline ning tegi mind õnnelikuks. Armastan sind alati, ära seda unusta.Kanna kaelakeed ja meenuta mind."
Alla oli kirjutatud Iti ning joonistatud väike süda ja kirjutatud sisse, mäleta mind.
Kiri oli minu pisaratest juba niiske, ent need voolasid endiselt ja ma ei tahtnud, et need lõpeks. Nii oli kuidagi kergem. Istusin kaua-kaua selle kirja juures ja lugesin seda üha uuesti ja uuesti, kuni see oli mul täiesti peas. Võisin seda une pealt tsiteerida.
Mind peatas telefonihelin, see oli Karel.
"Hei, kuidas on?" küsis ta mureliku häälega.
"Läheb kah kuidagi ja Robinil?"
"Ta väldib mind, kuid tema ema väitel pole ta pärast eilset, oma toast väljunud."
"Me peaksime teda varsti vaatama minema," sõnasin, meenutades lubadust, mis ma Itile andsin.
"Muidugi peame, aga kas sa tahaksid täna minuga kohtuda?" küsis ta ettevaatlikult.
" Täna parem mitte. Ma tahaksin veel üksi olla. Homme koolis näeme."laususin.
"Ma mõistan", lausus ta ning me lõpetasime kõne.
"Iti, ma ei tõrju teda eemale, ma lihsalt meenutan natuke aega sind," sõnasin lakke vaadates.
Läksin Andra tuppa ja küsisin:
"Kus Iti kaelakee on?"
"Sa tahad seda tõesti?" küsis ta ning jälgis mind.
Noogutasin ning ta tõusis ja võttis oma roosast ehetekarbist selle välja. Hoidsin seda mõnda aega enda käes ja lihtsalt istusin, Andra vaikides minu kõrval. Lõpuks läksin sellega enda tuppa ning terve päeva oli see mul kaelas. Tundsin nagu oleks Iti minu kõrval ehk oligi? Öösel oli kaelakee endiselt mul kaelas ning üle pika aja tuli mul hea uni. Äkki oli kaelakeel selles oluline roll?

Paar näpukat oli ning osad komad olid (minu arvates) üle liigsed, kuid muidu oli hea. Hea kingitus Thank you!

Ma üritasin midagi paranda ja komasid vähemaks võtta, mul on komme neid igale poole toppida.
Aitäh ka!

18.

Koolis oli kõik veider. Iti koha peal klassis põles küünal ja enne tundi, tegime leinaminuti. Mul oli väga valus vaadata tühja kohta enda kõrval ning palusin õpetajal luba kohta vahetada. Ta nõustus ning istusin Silveri ja Roberti kõrvale.
"Kuidas sinuga on?" küsis Silver tasa.
"Igatsen teda," sõnasin ja vaatasin tema tühja kohta.
"Me kõik igatseme," lausus Robert ja pigistas minu kätt.
Tund möödus vaikselt ning see oli midagi uut. Tavaliselt oli tunnis võimatu, oma mõteid kuulata, aga seekord oleksime võinud kuulata, ka nõela kukkumist, kui meil kellegil vaid nõel oleks olnud.
Vahetunnis nägin Robinit. Ta ei teinud minust väljagi, kui teda hüüdsin, vaid kadus koos oma klassikaaslastega kuhugi. Mina istusin aknalauale, kus me Itiga tuhandeid kordi olime istunud ja rääkinud. Silmitsesin lumehelbeid, mis langesid keereldes maa peale ja moodustasid ühe suure lumehunniku.
Äkitselt oli kellegi käsi, minu õla peal. See kuulus Karelile. Ta istus minu kõrvale, rääkimata sõnagi ja nii me koos, vaatasime välja, kuni helises kell ja me minema pidime. Ta saatis mu ajalooklassini, lubades hiljem koos koju minna.
Tunnid möödusid aeglaselt. Inimesed püüdsid minuga rääkida, kuid vastasin neile automaatlselt, mõtlemata mida ütlen. Sellises olekus, kõndisin direktorile otsa, kes nähes milline ma olen, palus mul koju minna, kuid ma ei nõustunud sellega. Üksinda olla oli veel hullem. Ma naeratasin korra, kui vene keele õpetaja, komistas klassi ees, kuid ülejäänud aja, viibisin omas maailmas, pigistades aeg-ajalt Iti kaelakeed ja tundes, et see aitab mind natuke.
Teel koju, vahetasime Kareliga paar sõna, kuid need ei omanud mingit tähtsust. Temaga oli hea, lihtsalt vaikida ja kõndida. Tema ja Iti kaelakee, aitasid mul hakkama saada. Vaevaliselt, kuid siiski.
Minnes, trepist üles, põrkasin kellegagi kokku, kes sõnas pahaselt:
"Vaata ka, kuhu sa astud."
Hääl kuulus poisile ning pilku üles tõstes sai selgeks, et tegemist on selle sama poisiga, kes Marilini juures elas. Ma polnud teda ammu näinud või siis olin, aga ei pööranud talle tähelepanu.
"Jaa-jah," pomisesin ja liikusin edasi. Mul ei olnud vähimatki tahtmist temaga rääkida.
"Ja ongi kõik?" hüüdis ta, endiselt pahane olles.
"Mis siis veel olema peaks?" küsisin tema käest tüdinult.
"Võiksid öelda, vabandust," lausus ta ning mulle tundus, et tema toon oli veidi ülbe, kuid ma ei viitsinud vaidlema hakkata.
"Vabandust, vabandust," ütlesin rohkem endale.
"Ma ei kuulnud," sõnas ta ja tuli kaks sammu trepist üles. Meid lahutas veel kaks trepiastet, kuid hoolimata sellest, oli ta minust pikem ning vaatas mulle ülevalt alla ning see mulle ei meeldinud.
"Kas sa kordaksid seda, mida sa just ütlesid?" küsis ta, kui nägi, et ma endiselt vaikisin.
"Miks ma peaksin?" pärisin, ärritunult toonil. Saagu juba sellest üle.
"Sest nii on viisakas," ütles ta ning astus järgmisele trepiastmele. Meie pikkusevahe, vähenes natuke, kuid mitte oluliselt.
"Ma olen sel juhul ebaviisakas," laususin ja taganesin temast eemale.
Tüüp, jälgis mind rahulolematult ja lausus:
"Mulle ei meeldi ebaviisakad inimesed."
"Mulle jällegi ei meeldi pealetükkivad inimesed."
Poiss kergitas kulmu ning seejärel, astus sammu ja seisis minu kõrval.
"Mina olen pealetükkiv," lausus ta ja osutas käega endale. "Sa oled ikka väga hull," lisas ta.
Haarasin Iti kaelakeest kinni ja lootsin, et ma ei hakka tema peale karjuma.
"Niisiis oledki jah?" küsis ta, kui ma ei vastanud.
"Mis ma olen?"
"Hull oled," ütles ta ja tema näkku kerkis muie.
"Ma ei ole hull," laususun aeglaselt, et see talle kohale jõuaks. Ilmselt ei jõudnud, sest ta küsis:
"Aga miks sa siis, selline välja näed nagu poleks mitu ööd maganud?"
"Sest ma polegi," sõnasin ja sulgesin silmad. Lootes, et kui ma need avan, on see idioot siit läinud.
Kahjuks juba mõne sekundi pärast sai mulle selgeks, et ta polnud kuhugi kadunud.
"Miks sa siis pole?" küsis ta.
Avasin silmad ja jõllitasin teda. Kuidas ta ometi aru ei saa, et ma ei taha temaga rääkida? Ta vaatas mulle muiates otsa ja ootas vastust.
"Miks sa ei võiks vait jääda ja kuhugi ära kaduda?" pärisin, eirates tema küsimust.
"Ma ei teagi," sõnas ta, õlgu kehitades. "Ma arvan, et mul pole muud parajasti teha," jätkas ta.
Idioot, totaalne idioot.
"Nüüd hakkab olema, sest mina kaon," sõnasin talle ja otsisin kotist uksevõtme.
"Miks? Kas ma olen nii igav?" jätkas ta pärimist. Samal ajal toetas ta end minu ukse kõrvale ja jälgis mind. See ajas mu närvi, väga närvi.
"Tahad teada, kes sa oled?" küsisin vihaselt.
Poiss noogutas ja sõnas:
"Muidugi tahan."
"Sa oled idiootse naeratusega jobu, kes on igav lisaks kõigele."
Poiss hakkas naerma ja seisis nüüd nii mu ukse ees, et ma ei pääsenud temast mööda.
"Nii hästi kohe," lausus ta muiates.
"Millest sa aru ei saa? Ma ei taha sinuga rääkida." laususin ja mõeldes, kuidas ma temast mööda saan. Lootsin, et ehk läheb ta varsti ise ära ja ma ei pea ninjat mängima hakkama, et temast mööda pääseda.
"Mina selle eest tahan," ütles ta rõõmsalt ning jäi mulje, et lähima aja jooksul ta ära minna ei plaani.
Ülemiselt korrusel tuli üks naine alla ja vaatas meid kahtlustavalt.
"Me rääkisime, mis homseks õppida jäi," sõnas poiss rõõmsalt ja vaatas mulle otsa.
"Just täpselt," ütlesin sarkastiliselt.
"Näed, kui hästi me teineteist mõistame," lausus tüüp, kui see naine oli väljunud ja lõpetanud meie jõllitamise.
"Suurepärane," sõnasin. "Äkki tuleksid nüüd eest, sest me mõistame teineteist ju nii hästi."
"Tegelikult, ma ei taha eest tulla " sõnas ta ning seisis edasi ja jälgis mu vihast nägu ning muigas selle üle.
"See on nii raske jah."sõnasin ja tahtsin ta maha lüüa. Tõesti , mis tal viga on?
"On küll. Ma pean tervelt kaks sammu astuma."
"Ütle, mis sul viga on?" küsisin tüdimust tundes. Ma tahtsin nii väga tuppa minna ja seal nutta ja veelkord nutta, aga ta lihtsalt ei lasknud.
"Mul ei ole midagi viga, ausalt." sõnas ta ja vaatas mulle silma. Ma ei olnud kunagi nii rohelisi silmi näinud nagu temal. Need olid...mul ei olnud sõnu nende jaoks. Ootamatult märkasin, et ma olin teda liiga kaua vaadanud ja pöörasin pilgu kiiresti ära.
Ta vaatas mind endiselt ja korraga tuli eest ära. Jõllitasin teda mõne sekundi imestusega ja läksin kiiresti ukseni, et ta ei jõuaks sinna tagasi minna. Avasin selle ja läksin sisse. Korraks vaatasin tema poole, kes endiselt seisis seal, kuid ei öelnud midagi ja ma sulgesin ukse.
Mõne hetke, seisin hämmastunult esikus, ent läksin siis kööki ja tegin mõned võileivad. Neid süües, mõtlesin sellest poisist. Ta ärritas mind nii kohutavalt, veel rohkem kui Paula ja see oli juba tase.
Lõpetanud söömise ja mõtted temast, läksin oma tuppa. Õppisin, kuulasin muusikat ja meenutasin Itit. Tema kiri oli endiselt minu laual ja ma tahtsin, et see sinna jääks.
Kell kuus helistas ema ja teatas, et nad isaga jäävad hiljemaks ja palus meil Andraga ise süüa. Sõime pitsat ja rääkisime tühistest asjadest, puudutamata Iti teemat. Korraga meenus mulle see poiss.
"Kas sa oled seda poissi näinud, kes Marilini juures elab?" küsisin temalt.
Ta vaikis mõne hetke mõtlikult ja päris:
"See tumedate juustega, kes kannab punaseid pükse?
Ma polnud punaseid pükse tähelepannud ega midagi muud, mis tal seljas oli.
"Vist küll, " sõnasin.
"Siis ma olen. Ta käib meie koolis," sõnas ta minu üllatuseks.
"Meie koolis?" küsisin imestusega. Ma polnud teda koolis märganud.
"Jah, sinu paralleerklassis." lausus Andra.
Pidin vist tänulik olema, et ta minu klassis ei käi.
Järgmisel päeval koolis, olin uimane, sest mul ei olnud üldse öösel und ja nii ma istusin arvutis ja sain magada umbes kolm tundi. Istusime enne tundide algust Kareliga pingil ja ma toetasin oma pea, vastu tema õlga ja sulgesin silmad. Haigutasin ja tahtsin sinna magama jääda.
"Okasroosike, mul on kahju sind äratada, aga kell helises," sosistas Karel mulle kõrva.
Ma polnud kella kuulnud, kuid ajasin ohates end püsti ja komberdasin klassi poole. Karel läks teises suunas. Õpetaja juttu kuulates, vajusid mu silmad vägisi kinni ja Johanna pidi mind mitu korda müksama.
Korraga kõlas õpetaja hääl, otse minu kõrva juurest:
"Adeele Õispuu, ärgake üles või lähete direktori juurde.
Võpatasin ja ajasin ennast sirgu. Õpetaja vaatas mind kurja pilguga ja läks siis tagasi klassi ette. Ülejäänud tunnid kuulasin korralikult ja ei lasknud oma pead lauale vajuda. Kella helisedes väljusin klassist viimasena ja kohe kellegile otsa.
"Nii, see hakkab sul juba tavaks saama," kuulsin kellegi häält ning vaatasin talle otsa.
See oli seesama jobu kutt, kes seisis eile mu ukse ees. Ta muigas ja pilgutas mulle silma, seistes taas minu ees ega lasknud mind klassist välja.

Kus on Karel kui teda vajad?!
Karel come and save the day from an idiot

Karel..on kuskil.

Karel needs to come here -.-
Aga muidu oli mõnus peatükk. Hästi soravalt ning kiirelt läks (mis on positiivne).

Karel on järgmises osas..ma arvan.
Aitäh ka

Palun-palun, kuid uut osa ikkagi

Uus osa on kirjutamisel, äkki paari tunni pärast saab valmis.

19.

Kuidas see jälle juhtus? Ma polnud teda kuu aega näinud ja nüüd kaks päeva järjest. Saatus mängib mulle vingerpussi. Päästke mind keegi!
"Tuleksid äkki eest," sõnasin ja üritasin temast mööduda. Ei õnnestunud.
"Miks?" küsis ta ja muigas mu näoilme üle, mis oli kõike muud kui naljakas.
"Kas sa ei leia, et nii oleks viisakas?" küsisin, tema peale vihastudes.
"Hmm...viisakas," sõnas ta ja teeskles nagu oleks mõttesse vajunud.
"Defineeri seda sõna," teatas ta siis ja vaatas mulle enesekindlalt otsa.
Mõttetu ilueedi, oleksin tahtnud talle öelda, aga ma olin selleks liiga viisakas, olgugi et tema seda ei arvanud.
"Pole vajandust. Sa lased mu mööda ja kõik on unustatud." ütlesin ja togisin teda oma õpikuid täis kotiga, ent mööda ma siiski ei pääsenud.
"Oled sa selles kindel?" küsis ta hääletoonil, mis andis teada, et tal polnud plaaniski mind mööda lasta.
"Olen, olen ja pealegi algab siin kohe tund, seega sa pead mind välja laskma," sõnasin kärsitul toonil. Ma ei tahtnud selle ülbe tüübiga enam kauem ühes ruumis viibida.
"Kahjuks jah, " lausus ta kahetseval toonil.
Mõttesse vajununa seisis ta mõne hetke ukse ees, enne kui lasin mind mööda.
"Sa oled idioot," sõnasin temast möödudes.
"Aitäh ja sina oled hull," lausus ta lõbusalt.
Läksin hambaid krigistades matemaatika tundi. Teel möödusin peeglist ja märkasin oma peegelpilti. Ma olin näost tulipunane, ilmselt selle kutti peale ärritumisest, lisaks olid mu silmad ikka veidi punased ning mu juuksed oli nüüd lahti, sest mu patsikumm oli teadmata kadunud. Olin ka täiesti meikimata, aga hetkel mind see ei huvitanud. Huvitas ainult see, kuidas seda idiooti edaspidi vältida. Kes kurat ta enda arvates oli?
Jõudsin tundi hilinemisega ja maandusin tühja pinki, kus keegi ei istunud. Kohti, kus mina ja Iti tavalilselt istusime, ma enam ei kasutanud. Liiga palju haiget tegi see. Märkasin korraga, et klass oli vaikseks jäänud. Tahtsin oma taga istuvalt Nooralt küsida, mis värk on, aga enne kui ma jõudsin seda teha, köhatas keegi ja ma pöörasin pilgu sinna poole. See oli õpetaja otseloomulikult ja ta ei paistnud just õnnelik olevat. Vaatasin küsivalt tema poole.
"Leidsite ka aega tunni tulla," sõnas ta ja mulle tundus, et mõnitaval toonil.
"Nojah, leidsin küll jah," laususin mitte just sõbralikul toonil.
Ma polnud kunagi õpetajatega väga vaielnud, aga seekord ma tundsin et peaksin nii tegema. Teadsin küll, et õpetajal on õigus, aga see mind ei huvitanud. Mul oli tuju vaielda ja seda ma tegin.
"Kuidas palun?" küsis ta šokeeritud näoga.
Ka klassikaaslased vaatasid mind imestunult. Ma polnud selline, kes sattus jamadesse.
"Rahune maha," sositas Silver mulle vaikselt, kuid ma ei teinud seda.
"Nagu kuulsite," sõnasin.
Õpetaja nägu oli tulipunane, kuid ta püüdis rahulikult lausuda:
" Teeme, nii et ma ei kuulnud seda ja jätkame tunniga, kui sa vabandad."
"Jah kui ma keeldun."
Õpetaja ahmis õhku ja pomises midagi omaette. Paula ja Lisandra itsitasid midagi omaette, ülejäänud olid segaduses, sealhulgas mina ise.
"Sa siis ei vabanda?" küsis õpetaja kõhkleval toonil.
Ma olin alati korralik õpilane ja nüüd siis nii. See oli talle ikka suur šokk ja tahtnud mind direktori juurde või kuhugi saata.
"Ei," sõnasin kindalt.
Ma ei mõistnud isegi, mis mul viga oli. Kummalisel kombel mulle meeldis see tunne, kui kõik mind šokeeritult vaatasid. See tekitas kuidagi mõjuvõimsa tunde.
"Mine direktori juurde,"karjus õpetaja ootamatult ja ma võpatasin. See oli tõesti ootamatu.
"Lähen, lähen." laususin ja haarasin oma koti. Lehvitasin kõigile ja leidsin end koridorist.
Direktori juurde jah? Ma polnud kindel, kas ma seda teha tahaksin. Ma küll ei kartnud teda, kuid ebameeldiv oli siiski. Vajusin mõttesse ja toetasin end vastu seina. Võiks ju minna, sest paremat mul teha polnud, aga ma ei tahtnud et vanemad sellest teada saaksin. Oota, aga mis nad ikka teevad. Ma olen koguaeg tubli laps olnud ja nüüd väike viga, see ei tappa neid ega mind. Seda kõik poleks, kui Iti oleks elus. Iti..pigistasin kaelaketti oma kaelas ja läksin direktori juurde. Saagu mis saab.
Koputasin vaikides tema uksele ning kuuldes, et võin edasi astuda, avasin ukse ning leidsin end direktoriga silmitsi.
"Mida te soovite"? küsis ta rangel toonil.
"Matemaatikaõpetaja saatis mu siia, teatasin talle ja vaatasin kabinetis ringi.
Siin paisitis üsna mugav olevat. Suur tumepruun diivan, mille taga kõrge riiul, mis oli täis erinevaid pabereid. Akna all laud ning tugitooli sarnane asi, kus direktor hetkel istus. Lisaks kolm pehmet tooli. Lihtne, kuid mugav.
Direktor kergitas kulme ja küsis rangelt:
"Millega te hakkame saite?"
"Ma vaidlesin talle natuke vastu," laususin ja istusin ilma luba küsimata, ühte neist pehmetest toolidest.
"Preili Õispuu, ma mõistan et teil on pärast sõbranna surma raske, kuid see ei tähenda et..."
Katkestasin teda ebaviisakalt ja sõnasin:
"Ma pole seda ettekäändeks toonud, kuid luban et enam seda ei juhtu."
Direktor oli hämmeldunud näoga, kuid lausus:
"Hea küll, ma usun teid.Minge nüüd."
"Aitäh teile, laususin rõõmsalt ja läinud ma sealt olingi.
Kellani oli jäänud mõni minut ning ma jäin Kareli klassi ukse taha, teda ootama. Püüdsin mõlgutada oma mõtteid, kuid sealt klassist tulev lärm oli liiga suur, et seda teha. Ohkasin ja istusin lihtsalt. Kui kell helises ja õpilased klassist väljusid, märkas Karel kohe mind ja tuli minu juurde.
"Hei," sõnas ta ja tegi mulle põsemusi.
Üks tema klassivendadest komistas mu jalgade otsa, sest olin need välja sirutanud ning vandus vaikselt.
"Kuule, ütle oma eidele midagi," sõnas ta vihasel Karelile otsa vaadates.
Karel tõusis püsti ja ma polnud teda, kunagi nii vihasena näinud.
"Mis sa ütlesid?" küsis ta, käed rusikasse surutult. Ta liikus oma klassivennale lähemale ja vaatas teda põlastava pilguga.
"Sa kuulsid küll," sõnas tüüp ülbelt.
"Sa veel saad," sõnas Karel ähvardavalt ja tõstis rusika.
Tõusin püsti ja tahtsin vahele segama minna, ent keegi jõudis minust ette.
"Hei, ärge kakelge siin," lausus keegi ja tiris Kareli klassivennast eemale.
Tänu sellele nägin hääleomaniku. See oli üllatus-üllatus, minu nii öelda ahistaja. Milline üllatus eks ole? Korraks vilksas tema näolt, mind nähes üllatus, kuid see kadus õige pea.
"Me ei kaklegi," sõnas Karel nüüd juba rahunenult ja tema klassivend noogutas.
Poisid..alles tahavad üksteist maha lüüa, aga hetk hiljem on sõbrad.
"Tule Adeele," lausus Karel ja haaras mul käest.
Tundmatu tüüp oli mind vahtima jäänud. Ta paistis olevat pettunud ning toetas end siis vastu seina ega pööranud pilku minult. Korraks pöörasin pea tagasi tema poole ja näitasin talle keelt. Tüüp hakkas naerma ning ma muigasin õrnalt.
"Karel, sa ei pea minu pärast kaklema," sõnasin talle, kui olime omavahel. Poiss jäi seisma ja vaatas mulle tõsiselt otsa ning võttis mõlema käega, minu kätest kinni.
"Adeele, ma lubasin Itile sinu eest hoolitseda ja seda ma ka teen." lausus ta ja tõmbas mind enda vastu.
Iti hoolitses kõiges eest. Ta oli justkui ingel ja inglite koht oligi taevas, teiste omasuguste juures. Temast oli saanud nüüd minu kaitseingel. Ta ütles, et valvab minu üle ja ma uskusin teda. Kõik pidi paremaks minema.
Seisin kaua tema embuses, nii ei pidanud ma millelegi mõtlema. Karel oli vaimustav, imeline ja lõpmatult armas ja toetav. Ta oli nagu võimatu unistus, mis sai ootamault tõeks.
"Adeele, ma ar..." hakkas ta ütlema, ent direktori hääl katkestas teda.
"Minge tundi nüüd, kell juba käis," lausus ta kärsitult.
Me jätsime kiiresti hüvasti ja läksin keemiasse.
"Oled nüüd maha rahunenud?" küsis Silver kõhklevalt, ju ta ei tahtnud minu käest sõimata saada. Olin ma ju sellises tujus, et võisin kõike öelda.
"Nüüd on kõik korras, laususin ja naeratasin talle."
Karel oli tahtnud mulle öelda, et ta armastab mind. Olin selles täiesti kindel nagu ka selles, et mina armastan teda. See sai mulle äkki selgeks. Oleksin tahtnud rõõmust laulda, kuid pilk õpetajale ja teadsin, et see ei läheks läbi.
Vahetunnis kohtusin taas Kareliga ja lootsin, et ta ütleb mulle seekord need kolm sõna. Ent nägin juba kaugelt, et temaga pole kõik korras. Ta oli näost kahvatu ja toetas end vastu seina. Läksin kiiresti temani.
"Mis on küsisin?" murelikult.
" Viirus vist," sõnas ta vaevaliselt. "Ma lähen koju."
"Ma tulen sinuga," teatasin talle kiiresti.
Ta tegi tõrjuva liigutuse ja sõnas:
"Ära parem tule, ma ei taha, et sa nakatuksid."
"Oled sa kindel?"
"Jah, mu klassivend viib mu koju," lausus ta.
"Hea küll, ma tulen sind vaatama," sõnasin ning mõni minut hiljem olin üksinda koridoris.
Kolm päeva hiljem oli Karel endiselt haige ja ma olin teda iga päev vaatamas käinud. Ka täna, kohe peale kodust läbi käimist, pidin sinna minema. Seekord koju minnes, kohtusin selle idioodist tüübiga, vahepeal olin teda ainult vilksamisi koolis näinud. Ta jalutas mulle enesekindlalt vastu, käed jope taskus.
"Tsau Adeele!" hõikas ta kõva häälega ja lehvitas mulle.
"Rahune maha," sõnasin talle lähemale minnes. "Okei tead mu nime, aga ei pea seda ülejäänud linnale kuulutama."
"Selge Adeele," lausus ta endiselt kõva häälega.
"Mis ma just ütlesin?" küsisin ärritunult, ta suutis seda jälle teha.
"Et, ma ei pea seda kõva häälega kuulutama."
"Ja mida sina tegid?"
"Eee...kuulutasin kõva häälega?" päris ta kulmu kergitades.
Ta ei kandnud mütsi, hoolimata sellest, et väljas oli pea 20 kraadi külma. Mina ise olin külmumas ega suutnud mõista, kuidas tema seda polnud, kuid tõepoolest tal ei paistnud küm olevat.
"Täpselt, sa kuulutasid seda kõva häälega ning mul tekkis küsimus, millest sa aru ei saanud?" vastasin, soovides juba edasi liikuda.
"Mitte millestki," lausus ta ja tuli mulle lähemale. Liiga lähedale, taganesin sammu ning laususin:
"Ma teadsin, et sa idioot oled."
"Õigesti teadsid," sõnas ta ning küsis seejärel:
"Kuidas Karelil läheb?"
"Hästi läheb muidugi," laususin kiiresti.
Mul polnud tahtmist temaga Karelist rääkida ega üleüldse mitte millestki. Ta oli liiga tüütu, soovisin et poleks temaga kunagi kohtunud.
"Miks nii tõre?" päris ta pilgutas silma. "Kuigi tegelikult oled sa tõredana armas," sõnas ta ja vaatas korraks maha.
"Sina mitte," ütlesin.
Kelleks ta end pidas? Ta teadis, et olen koos Kareliga, kuid ikka tüütas mind nii.
"Kahjuks jah," lausus ta ning pilgutas ühtäkki silmi ja vaatas imestusega kuhugi kaugemale.
"Mis on?" küsisin ja vaatasin samuti sinna poole.
"seal oleks nagu kedagi," ütles ta aeglaselt ja hakkas selles suunas minema.
"Mis mõttes kedagi?" küsisin segaduses olles ning talle järgnedes.
Ta ei vastanud, vaid liikus kiirete sammudega edasi. Läksin talle kiiresti järgi ja hüüatasin, kui ta peatus mingi kogu juures, kes lesis pargipingil. Ma ei näinud tema nägu, kuid ta kandis t-särki ja teksaseid, sellise ilmaga.Tal olid heledad juuksed ning tema käed paistsid sinised. Tüüp, pööras ta ringi ja mulle sai selgeks, kes seal halvas seisukorras niimoodi oli.
"Robin!" hüüatasin kohkunult.

O_O
Mida kurat see Robin tegi nüüd? Kas Iti mitte ei käskinud sul ennast hoida *vaatab kurjalt poissi* Mehed...

Lühike ja suuremat tegevust pole. Ma luban, et järgmises osas läheb põnevamaks.
20.

"Sa tead, kes ta on?" küsis tundmatu tüüp mulle otsa vaadates ja valides samal ajal ilmselt kiirabi numbrit.
Noogutasin ja sõnasin: " Ta oli..mu sõbranna poiss."
Tüüp kergitas kulmu ja küsis: "Oli?"
"Ma ei taha sellest rääkida," laususin kiiresti. "Helista parem kiirabisse."
Ta tegi seda ning mõne aja pärast oli kuulda kiirabi sireene. Terve selle aja olin šokis, sest olin lubanud Itile, et valvan Robinit, aga nüüd tundsin nagu oleksin ta reetnud. Ma olin isekas ja mõtlesin ainult endale. Lubasin, et seda enam ei juhtu, kuigi ei saanud selles kindel olla.
Võpatasin, tundes kellegi käsi enda ümber. Pöörasin kiiresti ringi ja nägin seda tundmatut poissi, kelle nime ma kummalisel kombel ikka veel ei teadnud. Astusin sammu tagasi ja pöörasin pilgu mujale. Temas oli midagi, mis tõmbas mind tema poole. Ma ei teadnud, mis see oli, kuid see häiris mind.
"Ma mõtlesin, et sul on külm," lausus ta kohmetult mõne aja pärast.
"Kiirabi tuleb," laususin, tegemata välja tema sõnadest.
Tundsin ennast halvasti kogu selle aja, mil kiirabitöötajad Robini kallal askeldasid. Palusin oma südames Itilt andeks ja lootsin, et ta kuulis mind.
"Kas sa tahad nendega kaasa minna?" küsis tundmatu, minu käest vaikselt.
Noogutasin ning kaks inimest tulid meie juurde, soovides meie nimesid teada saada.
"Mina olen Adeele Õispuu," sõnasin. "Kas ma võin teiega kaasa tulla?" lisasin.
"Oleneb, kes te talle olete," lausus üks neist, kahest inimesest.
Ta oli heledate, lühikeste juustega naine ning teine oli pikka kasvu, tumedate juustega mees.
"Sõber," laususin vaikselt.
Ma polnud kindel, kas see oli õige sõna, kuid parema sõna puudumisel, pidi see asja ära ajama.
Mõlemad noogutasid ning mees pöördus, siis tundmatu poole," Ja teie nimi palun?"
Kutt vaatas neist mööda, mulle otsa. Ma pöörasin pilgu kiirabiautole, kus Robin oli.
"Kaspar Tammik," lausus ta vaikselt.
"Selge," sõnas meessoost kiirabitöötaja. "Teie ei soovi kaasa tulla?" küsis ta...Kaspari käest, kes raputas pead.
Meie kolmekesi läksime kiirabiautosse, jättes Kaspari maha. Kaspar...ma ei olnud harjunud mõtlema temast, kui Kasparist. Tähendab ma peaaegu ei mõelnud temast. Korra või kaks oli see juhtunud.
Me jõudsime haiglasse kiiresti ning seal selgus, et Robiniga ei olnud midagi väga hullu. Ta oli küll alajuhtunud, aga kõik pidi mõne päeva jooksul korda saama. Seda kuuldes, ohkasin kergendunult. Tahtsin teda vaatama minna, kuid arst teatas, et ta magab. Otsustasin teda seejärel homme vaatama minna, eelistatavalt koos Kareliga, kelle juurde pidingi nüüd minema.
Ootamatult märkasin haiglaukse juures, seismas Kasparit. Mind nähes, ta küsis:
"Kas temaga saab kõik korda?"
Noogutasin, tahtmata peatuda ja kõndisin edasi. Ta järgnes mulle ning tundis, et ta tahtis midagi küsida, kuid kõhkles.
"Minu arvates asub sinu kodu seal pool," laususin, näidates käega vasakule, kui olime juba tükk aega kõndinud.
"Sinu oma," lausus ta.
"Ma lähen Kareli juurde," ütlesin ebasõbralikul toonil.
Ta oli mind täna küll aidanud, võimalik et ilma temata poleks Robinit nii kiiresti leitud, ent siiski ta ei meeldinud mulle.
"Selge," lausus ta ning mulle tundus, et kuulsin ta hääles pettumust.
"Äkki sooviksid kaasa tulla?" küsisin sarkastiliselt.
"Sa ei räägi seda tõsiselt," lausus ta rahulikul toonil, kuid kõndis endiselt minu kõrval.
"Oi, kuidas sa ära arvasid?" jätkasin endiselt sarkastilisel toonil ning sammu kiirendades. Mul oli külm.
"Miks sa koguaeg selline oled?" küsis ta järsku ja vaatas mulle tõsiselt otsa.
Jäin seisma ja vaatasin teda imestusega. Milline ma siis tema arvates olin?
"Selline..sarkastiline ja tõrjuv minu suhtes," lausus ta sõnu otsides.
Eirain lause esimest pool, seda teadsin isegi, aga tõrjuv tema suhtes, millest ta räägib?
"Sinu suhtes tõrjuv? Millest sa räägid?" küsisin ja vaatasin talle otsa.
Seekord pööras tema pilgu ära. Tavaliselt tegin seda mina.
"Vastad ka või?" küsisin kärsitult, kui me vahel valitses juba pikemat aega vaikus.
"Ma ei meeldi sulle ju," lausus ta lõpuks.
"Ei peagi meeldima."
"Aga sina mulle meeldid," sõnas ta nüüd juba kindlamal toonil ja vaatas mulle otsa.
Tundsin tahtmist pilku ära pöörata, kuid seekord sundsin end seda mitte tegema. Kolm sekundit ja ma andsin siiski alla.
"Teeme nii, et ma ei kuulnud seda. Ükskõik, kuidas sa seda ei mõelnud," sõnasin ja kõndisin edasi.
Ta ei järgnenud mulle ning korraks pöörasin pilgu taha ja ma nägin, et ta seisis ühe koha peal. Ta vist tundis, et teda vaatasin ja pööras pilgu minuni, ent vaatasin siis kiiresti otse. Ma meeldin talle, mis mõttes? Lootsin, et see pole see, mida arvan.
Õnneks jõudsin kiiresti Kareli majani ning lasin uksekella. Kolm sekundit hiljem, ta avas ukse ja kallistas mind.
"Ma mõtlesingi kuhu sa jäid," sõnas ta rõõmsalt.
Ta nägi juba parem välja ja ma ei teadnud, kuidas talle Robini kohta rääkida. Õnneks nägi ta ise, et midagi on lahti ja ma sõnasin:
"Robin on haiglas."
"Mida? Kuidas see juhtus?" küsis ta ja ma nägin, et läks väga ärevile. Ta tõusis püsti ja vaatas mulle otsa.
"Me leidsime ta pargipingilt, ta oli alajahtunud," sõnasin ning alles siis märkasin, et olin kasutanud vormi me. Õnneks ta ei pööranud sellele tähelepanu ja küsis:
"Kas temaga on kõik korras? Ma tahan teda vaatama minna," lausus ta ning läks esikusse, mantlit selga panema.
Peatasin ta ja sõnasin:" Temaga saab kõik korda, võime homme sinna minna."
Ta rahunes ja istus tagasi diivanile.
"Ma juba mõtlesin..." sõnas ta pomisedes.
Kallistasin teda ja istusime vaikides, kuni ta minust eemale tõmbus ja lausus:
"Mäletad, ma tahtsin sulle paar päeva tagasi koolis midagi öelda."
Noogutasin, olin sellest päris palju mõelnud ja teadsin et saan samaga vastata.
"Oota, korraks," sõnas ta ja läks teise tuppa.
Jäin põnevusega ootama ning lehitsesin ühte Katariina pildiraamatut. Seda, väikest põrgulist polnud ma enam kohanud ja lootsin, et niipea seda ei juhtu.
Karel oli kiiresti tagasi, hoides käes väikest karpi. Vaatasin seda üllatunult ja Karel naeris ja sõnas:
"Veel pole jõulud, aga ma tahtsin sulle selle anda."
Avasin karbi ning nägin seal imeilusat hõbedast kaelakeed, mille küljes rippus K täht, mis tähistas ilmselt Karelit.
"See on imekena," sõnasin, leidmata õiged sõnu.
Ta pani selle mulle kaela ja sosistas vaikselt:
"Ma armastan sind!"
Mu naeratus venis kõrvuni ja tahtsin talle nii palju öelda, et piirdusin selle sama lausega:
"Mina armastan sind ka!"
"Päriselt?" küsis ta ja vaatas mulle otsa sellise näoga nagu ei usuks.
Noogutasin ja ta suudles mind nii nagu polnud seda kunagi varem teinud. See oli hingemattev.
"Ma armastan sind, ma armastan sind," kordas ta suudlusee lõppetes üha uuesti ja uuesti.
"Palju sa seda mulle öelda tahad?" küsisin muiates.
Ta oli nii armas ja muutis kõik paremaks. "Ilmselt Iti vaatab meie järgi," mõtlesin ja naeratasin talle. Igatsesin teda endiselt, kuid kõik hakkas paremaks minema.
"Umbes kuuskümmend korda päevas," ütles ta ja pilgutas mulle silma.
"Tõsiselt räägid?" küsisin talle imestunult otsa vaadates. Kuuskümmend korda? Kas paremat kutti on veel olemas?
Ta tegi kavala näo ja muigas ning sõnas seejärel:
"Ma olen romantik."
"Hull ka," lisasin.
"Hull sinu järele,ütles ta ja suudles mind taaskord.

LÕPUKS!
Need kolm sõna, mis tüdrukute elud tavalised igaveseks ära muudavad
Ning stop nüüd! Mul ei jõua osad nii kiiresti tulla kui sul, mis tekitab masenduspilve mu pea kohale XD

Eks ma üritan nüüd, aeglasemini kirjutada.

Ega ma paha pärast mõelnud seda Tore on kui jutt, mis sulle meeldib kiiresti tuleb kui see, et pead paar kuud ootama uue järgi (räägib see, kelle jutt jäi peale 8ndat peatükki toppama )

Juba uus tõesti Kuidagi väga kiirelt tulevad need, või noh tegelikult on minul lihtsalt vähe aega viimaselajal..
Aga ei, väga hea on nii ja super sa lihtsalt oskad nii hästi kirjutada, super.
Ma ei suuda kirjanduses kõigerohkem kolme lehelist muinasjuttugi välja mõelda..masendav
Ja ma nüüd ei teagi kas see on hea või halb, aga peale selle sinu jutu lugemise alustamist(???) ma ei ole enam meessoo suhtes nii tõrjuv ja mõtlen et äkki ikka on keegi selline ka olemas kes ei petaks mind..ja siis samas ma loen ühte raamatut ja seal see meessoost peategelane jättis samamoodi tüdruku maha nagu mind jäeti ja siis on nagu uhh, ei tea kas tasub ikka usaldada üldse kedagi..

Onneriin - üks poiss pole veel kõik poisid :)

Ma loodan ka, aga kui su elu esimene armastus kui nii öelda sind petab ja läbi fb maha jätab siis ma lihtsalt ei oska teisiti arvata..

Just kõik poisid pole sellised, aga kui esimene armastus nii teeb, siis on väga raske.
Igatahes uus osa ja endiselt kuidagi lühike. Ma vist ei oska enam pikki osi teha.
21.

Järgmisel päeval, läksime koos Robinit vaatama. Ta oli paremas seisus, kui eile, kuid siiski veidi kahvatu. Ta vaatas meile otsa, kuid tundus, et tegelikult vaatasid tema silmad meist mööda justkui nähes, meie selja taga kedagi, keda seal polnud. Ometi naeratas ta, ma polnud kindel, kas just meile, kuid ta tegi seda, mis tähendas et kõik pidi korda saama.
"Kuidas sul on?" küsis Karel, tema käest vaikselt ja istus tema voodi kõrvale.
Mina jäin veidi, kaugemale, lastes neil omavahel rääkida. Hoolimata sellest, et olin Kareli tüdruk, ei pidanud ma kõike teadma. Nemad kaks, olid juba kaua sõbrad olnud, mina tulin alles hiljuti Kareli ellu. Silmitsesin ükskõikselt ajalehte, mis lebas aknalaual. Igav, igav ja veelkord igav. Ühtegi põnevat artiklit polnud. Pöörasin pilgu poiste poole ja kuulsin mõnda lausekatkendit.
" Liisa on minevik..." lausus Karel.
"Ma tean, ma tean, aga endiselt tunnen nagu ma..." sõnas Robin, kuid tema sõnad katkestas arst, kes palus meil lahkuda, sest patsient pidi puhkama.
"Ta saab ülehomme koju ," ütles arst meile, kui olime lahkumas.
Ohkasime kergendatult ja lahkusime Robini juurest.
"Kas temaga saab kõik korda?" pärisin Kareli käest, kui olime välja jõudnud.
"Ma soovin, et teaksin," vastas ta.
"Kas asi on nii hull?" küsisin ehmunult.
Ma olin arvanud, et kõik hakkab korda saama. Samas, tundis Karel Robinit paremini ja tal oli kindlasti õigus.
"Ma ei tea, ma ei tea," pomises ta ning paistis olevat erakordselt murelik ning ma polnud teda kunagi sellisena näinud.
Keegi Liisa oli asjaga seotud. Olin tema nime juba teist korda kuulnud. Esimest korda Iti surmapäeval haiglas ja nüüd täna. Kes ta küll on? Mõni Robini eks või tuttav. Äkki õde, kuid tal polnud vist õde. Seega oli Liisa asi endiselt mõistatus.
Kõndisin vaikides Kareli kõrval. Ta oli täiesti omas maailmas. Tavaliselt olin mina selline, aga nüüd hoopis tema. Nüüd sai aru, milline tunne tal oli, kui mina selline olin. Lubasin parandada ennast. Korra oleks Karel, auto ette astunud, ent ma tõmbasin ta kiiresti ära. Ta pilgutas silmi ja oli segaduses.
"Karel! Kas sa tahad surma saada?" karjusin tema peale.
Ma olin väga ehmunud. Mõte sellest, et Karel võinuks lamada tee peal, verisena oleks mind peaaegu nutma ajanud.
"Vabandust...ma ei märganud," pomises ta ja hakkas edasi kõndima.
Ma olin jahmunud, ta oleks just auto alla jäänud ja ta vastab nii...
"No selge," sisistasin ärritunult ja sammusin kiirkõnnil, temast mööda.
Ta isegi ei üritanud mind peatada. Vaatasin korraks selja taha, kuid Karel kõndis aeglasel sammul, minust umbes viiskümmend meetrit taga pool. Nägin, et tal polnud plaaniski mulle järele jõuda. Tema peale vihane olles, jõudsin kiiresti oma treppikotta.
Ma olin nii vihane ega märganud, et olin kellegile otsa kõndinud. Ühtäkki olime mõlemad põrandal maas, mina tema peal. Põrnitsesin ärritunult seda isikut, kes oli julgenud mu teekonna katkestada. Mulle vaatas vastu sama kutt, kes mind viimased paar päeva oli närvi ajanud. Ta nimi oli...kurat, mul ei tule see meelde. A-tähe pealt oli vist või hoopis M, vahet pole.
"Äkki roniksid minu alt välja," sõnasin talle ärritunult, kui see maas lamamine oli juba liigagi kaua kestnud.
"Ee.." alustas ta. "Ma ei saa ju," lausus ta ja muigas.
"Miks?"õ
"Sest sa oled mu peal," ütles ta ja kergitas kulmu.
Misasja? Ahjaa..ma olen ta peal.
Tõusin kiiresti püsti ja hakkasin trepist üles kõndima või õigemini roomama, sest tundsin kuidas mu põlv valutas. Ta takistas mind, haarates mu käest ja ma pidin talle otsa vaatama.
"Kus mu vabandus jäi?" lausus ta ja naeris.
Ilmselgelt minu üle, aga ma ei kavatsenud tal seda nautida lasta.
"Ütle veel midagi ja ma löön sind," laususin ning olin valmis seda tõesti tegema.
"Ei tea mille eest?" sõnas ta lõbusalt ja see ajas mind närvi.
Huvitav, mis seal nii naljakat oli? Ma kõigest tahtsin teda lüüa..hea küll, põhjust nagu polnud, aga ma lihtsalt pidin oma viha kellegi peal välja elama.
"Selle eest, et sa idioot oled," ütlesin ja kõndisin edasi.
"See on su lemmik sõna."
"Kuidas sa ära arvasid?"küsisin sarkastiliselt.
"Huupi pakkusin," lausus ta rõõmsalt.
"Selge, selge, kao ära nüüd."
"Miks ma peaksin, see trepikoda ei kuulu sulle ju?"
"Nüüd kuulub," sõnasin. "Head aega!"
Ta hüüdis mulle veel midagi, ent sellest ma ei saanud aru, sest viibisin ühe jalaga esikus.
Ma olin üllatunud, kui nägin papsi teleka ees. Tavaliselt oli see väga harv juhus , kuid täna oli see nii. Kell oli neli läbi ja mu isa, istus teleka ees ja sõi pitsat.
Silmitsesin teda jahmunult. Kell oli neli, mu isa istus diivanilm sõi pitsat ja vaatas...seebikaid? Oletasin, et see oli seebikas, sest mingi blond tšikk, minikleidis ning põlvini saabastega, põlvitas ilueedist mehe ees ja lausus ahastuses olles:
"Ära mine Pedro. Ma nii armastan sind. Camila ei hooli sinust üldse."
Edasisele ma ei pööranud tähelepanu, sest paps nägi mind ning lausus mu imestunud nägu nähes:
"Adeeleke, mis sul viga on?"
"Mul? Pigem sul."
"Jajah," pomises ta. "Tule ja istu, vaata issiga telekat."
Segaduses olles, istusingi maha. Mis toimub? Isa pole kunagi selline olnud. Töö on tema jaoks kõige tähtsam olnud ja nüüd äkki, oli ta juba kell viis kodus, kuigi tema tööpäeva lõpp on kell neli ning tema juba naljalt, enne tööpäeva lõppu ei lahkunud. Vaba päev ei olnud, tal kindlasti mitte, seega ma ei teagi mida mõelda.
Istusin mõned minutid, vaadates tuimalt telekat ning siis saabus Andra koju. Nägin, kuidas tema rõõmus nägu, asendas hetkega ehmunud ilmega.
"Ta tegi seda siiski?" küsis ta papsi käest vaikselt, vaatamata mulle otsa.
Isa noogutas ja mina olin segaduses.
Andra istus meie vahele ja kallistas papsi.
"Kes,tegi,mida?" küsisin.
Olin ärritunud, et nemad teadsid, midagi mida mina ei teadnud. Ma kuulun ka perekonda ja minu eest ei tohiks midagi varjata.
Isa ja Andra vaatasid üksteisele otsa. Valitses vaikus ja lõpuks Andra lausus:
"Ema..."
"Ema tegi mida?" pärisin ärritudes. Kas nad tõesti ei saa, mulle normaalselt vastata?
"Ta..alustas isa, ent katkestas siis ning Andra pidi jätkama:
"Ta läks koos oma armukesega minema."
Mida? Armuke, minu emal ja ta läks temaga minema. See peab olema uni! Mõlemale otsa vaadates, selgus et see pole uni. Paps mugis pitsat ja vaatas tuima näoga seebikat, olles nii erinev sellest isast, kes ta tavaliselt oli. Andra, aga põrnitses enda ette ega söönud pitsat, mis oli juba külmaks läinud. Ja mina ei taibanud, kuidas sai selline asi juhtuda.