Iga kord ongi igavesti (50/50)

Karel on praegu siiski jah, ikkagi värdjas.
26.

Ma oleksin tahtnud teda lüüa, tõsiselt. Kas ta tõesti mõtleb, et oma lilledega lahendab kõik probleemid? Halvasti mõtleb.
"Need meeldisid, aga sina mitte," teatasin talle, märgates kahetsust tema näol.
Kahetsegu palju tahab, mina talle ei andesta. Ma loodan vähemalt.
"Adeele, see oli kõigest..." alustas ta, ent katkestasin teda.
"Kõigest esimene ja viimane kord, kui sa pilves olid jah?"
Karel vaatas mind kohmetult ning sõnas seejärel:"Lähme kuhugi vaiksemasse kohta?"
"Miks, kas sa häbened mind?" küsisisin, teades samas, et see mis ma ütlesin pole õige.
Poiss vaatas mind pettunult pilgul ja lausus vaikselt: "Ma ei häbeneks sind kunagi. Ma lihtsalt ei taha, et terve kool sellest teada saaks."
Leebusin veidi ning tema järel läksin kaugemale koridori. Ta tegi mulle nii palju haiget, kuid ometi ma hoolisin temast väga ning sellest ei saanud nii kergelt üle. Armastus nii lihtsalt ei kustu, kui see on tõeline armastus. Kareli puhul see ilmselt polnud, kuid ega siis midagi, saan sellest üle ja võib-olla hiljem, seda meenutades olen õnnelik.
"Pruut ja peigmees!" hüüdis üks väike tumedate juustega poiss meile ning näitas mulle keelt, kui ma teda vaatama jäin.
Oleks see vaid nii ning ootamatult soovisin Karelile kaissu pugeda ja uskuda, et meie lahkuminek oli vaid uni. Pidin end, tagasi hoidma, et seda mitte teha. Ma vihkasin, et mu tujud nii kiiresti muutusid, kuid ei saanud sinna midagi parata.
Karel peatus viimaks ning jäin tema kõrvale küsivalt seisma. Ma oletasin, et siit tuleb tüüpiline jutt, mida mehed alati räägivad.
"Ma tean, et see mis ma tegin polnud õige ja seda ei vabanda miski, aga..." sõnas ta, ent segasin end vahele.
"Miks sa siis, seda tegid?"
Karel toetus aknalauale ega vaadanud mulle otsa ning sõnas: "Mul ei ole mõtet seda seletama hakkata. See oleks mõttetu ning miljonid mehed, enne mind, on püüdnud end niimoodi välja vabandada. Mina ei taha nii. Ma ei varja, et ma tegin seda vabast tahtest. Keegi ei käskinud mul seda proovida. Lihtsalt korraga, tundsin et sinuga on kõik halvasti ja tahtsin sellest eemale saada, mõistmata, et see viis mind sinust hoopis kaugemale."
Viimased sõnad lausus ta vaikselt ja vaatas mulle otsa, nägin, kuidas ta kahetses, kuid oli mõistnud, et see ei aidanud. Tal oli õigus. Ükskõik, mida ta ka öelda ei võinud, kõik ei saanud enam kunagi olema endine. Sarnane jah, kuid täiesti sama, ei enam. Midagi oli jäädavalt purunenud ja see oli oluline.
"Sul on õigus, see viis meid üksteisest hoopis kaugemale," laususin ja tundsin kummalist peapööritust.
Ma ei olnud hommikul peale ühe piparkoogi midagi söönud, ilmselt sellest siis ning toetasin end vastu seina, lootes et ma Kareli nähes kokku ei kukku.
Ometi oli ta mu kummalist olekut märganud ning tuli lähemale ja vaatas mind uurivalt.
"Kõik on korras?" küsis ta.
Noogutasin, kuid see oli vale. Kõik ei olnud korras. Hingasin korraks sügavalt sisse-välja ning tundsin end korraks veidi paremini ja sain rääkimist jätkata.
"Karel, sa oled mulle väga oluline, kuid nagu sa ise tead, mul ei ole sulle lihtne andestada. Sa petsid mind Mariega, olid küll pilves, aga see sind ei õigusta," sõnasin.
"Ma tean, aga ehk suudad sa mulle ühel päeval andestada," ütles ta paluvalt.
Poisi pilk oli liiga valus ja pöörasin pilgu mujale, kuid tundsin tema pilku endiselt.
Lõpuks vastasin:" Ehk ühel päeval tõesti."
Me kumbki polnud märganud, et kell oli juba ammu helisenud. Alles siis, kui juhuslikult mööduv õpetaja küsis, miks me tunnis pole, meenus meile, et oleme koolis.
"Adeele, ma jään siiski lootma," lausus Karel, kui olime teel tundi.
"Oota ja looda, ehk kunagi.." laususin ning Karel naeratas korraks.
Seejärel läksime erinevates suundades ning järsku tundsin, kuidas midagi oli väga imelik. Seinad tuli mulle korraga lähemale. Sinised seinad muutusid järsku halliks, siis oli kõik hall. Kõndisin nagu unes. Maapind tuli järsult mulle lähedale ja kõik muutus mustaks. Kartsin põrandaga kokkupõrget, kuid seda ei toimunud, sest keegi püüdis mu kinni.
Kui ärkas oli kõik valge, liigagi valge. See tegi haiget mu silmadele ja pidin neid mitu korda pilgutama, enne kui korralikult nägema hakkasin. Kõigepealt tegin kindlaks, et lebasin voodis-täpsemalt valges voodis. Voodi kõrval, istus keegi naine ning kuuldes, kuidas ma voodis liigutasin, tuli kohe minu juurde.
"Nii, nii Adeele Õispuu?" küsis ta ning taipasin, et ta on kooliõde.
Noogutasin ja tundsin, kuidas ma pea valutas. See ei olnud hea tunne.
"Teil vedas, noormees püüdis teid õigel ajal kinni," sõnas ta rahulikul toonil.
"Mis noormees?" küsisin üllatusega.
Ega ometi Karel...Palun mitte tema.
"Ma ei tea tema nime, kuid ta oli väga kena. Oleksin ma noorem siis..."
Ta jättis lause lõpetamata ja pööras pilgu kohmetult mujale. Muigasin selle peale.
"Kas ma võin nüüd minna?" küsisin mõne aja pärast.
"Kui sa end hästi tunned, siis jah," lausus õde, tõstes pilgu oma ajakirjalt, mida ta juba mõne minuti lugenud oli.
Jätsin ta seda tegema ning lahkusin arsti kabinetist. Ukse tagant avastasin mureliku näoga Kaspari.
"Mis sina siin teed?" küsisin üllatunult, saades samas aru, et tema oligi see, kes mu kinni oli püüdnud.
"Ma tahtsin teada, kas kõik on korras," lausus ta ning kuulsin tema hääles murelikust.
"Kõik on korras," laususin hetkel, kui kuskilt lähedalt oli kuulda "Aisakelle laulu".
Hakkasime mõlemad naerma ja ümisesime kaasa. Naersime endiselt ka siis, kui meist möödusid päkapikumütsides väikesed lapsed, kellest nii mõnigi tegi meile nägusid.
Äkki kuulsin Silveri häält:" Adeele! Miks sa tunnis polnud?"
Mõlemad Kaspariga vaatasime tema poole ning peas päkapikumüts, saabus Silver laia naeratusega meie juurde. Korraks oli tema pilgus ka imestus, nähes meid Kaspariga koos, et siis oli see kadunud.Tuli välja, et nad teadsid Kaspariga üksteist ja kolmekesi kolasime kooli peal ringi.
"Aga Adeele, kus sa siis enne olid?" küsis Silver mõne aja pärast.
"Kukkusin kokku," sõnasin ja hakkasin naerma, kui Silveri ehmunud nägu nägin.
"Minuga on kõik nüüd korras," laususin seejärel ja Silver rahunes maha.
HIljem keemiatunnis, hakkas ta kõva häälega laulma, hoolimata sellest, et mina ja kõik teised, kaasa arvatud õpetaja, sundisime teda vait jääma.
"Aisakell, aisakell! Kella kauge hüüd. Härmas valge jõulusaan tuhatnelja tormab nüüd," laulis Silver ja täiesti viisist mööda.
Hoidsin kõrvu kinni, ent ta hakkas järjest kõvemini seda laulma ning temaga ühines ka Gert. Tulemuseks oli täiesti tundmatu aisakella laul.
"Üle laia lageda. Lumivalge uinund ma. Sõidab linna jõulumees, kristalses täheöös," laulis Silver üksinda ning refrääni osaks liitus temaga Gert ja siis Robert.
"Nii, mis me veel laulame?" küsis Gert, kui nad sellega olid lõpetanud.
"Palun ärge laulge enam," sõnasin, kuid mind ei kuulatund.
"Nüüd tuleb laul Adeelele,"ütles Silver ja pilgutas mulle silma.
Pööritasin silmi ja loobusin palumisest. Nad hakkavad niikuinii laulma, isegi õpetaja oli nende keelamisest loobunud.
"Oh kuusepuu. Oh kuusepuu, kui haljad on su oksad," laulsid nad ja seekord laulis Gert soolot. Lõpus ümisesin isegi nendega kaasa.
"Adeele, laulab ka!" hüüdis Robert üle klassi.
"Jaa!" hüüdsin.
"Hea küll lapsed, tund on läbi. Minge piinake nüüd mingit muud õpetajat," sõnas õpetaja ning lubasime seda teha.

27.

Kaks päeva hiljem pidi toimuma jõulupidu, mille korraldasid kaheteistkümnendikud, seal hulgas, Karel ning Robin. Tundsin, end süüdi et polnud Robiniga pärast tema haiglasse sattumist üldse rääkinud, kuid lootsin, et ehk jõulupeol avaneb mul see võimalus. Lubasin Itile, tema järgi vaadata ja ma ei kavatse seda mitte teha.
Samas meenus mulle, et Karel oli lubanud Itile, mulle mitte haiget teha, kuid see juhtus ikkagi. Mul oli endiselt valus ning oleks ebaloogiline, kui poleks. Nii südametu ma ka polnud. Eile olin ma korraks Karelit kohanud. Me küll vaatasime üksteist, kuid ei öelnud sõnagi. Praegu on nii parem, võib-olla ühel päeval, muutub miski...
Kella vaadates, märkasin et pidi hakkama sättima, kui tahtsin normaalne välja näha ja seda mitte kellegi teise jaoks, vaid enda. Tõmbasin selga,heleoranži kleidi, mis jättis mu õlad paljaks, kuid selle peale panin musta boolero, et mul külm ei hakkaks. Jalas olid mul mustad, kõrge kontsaga kingad. Oma punakad juuksed olin kõrgesse hobusesabasse sättinud ning meik oli kerge. Tundsin end niigi ilusana, liigne meik, poleks mind kenamaks muutnud.
Kodus olin praegu üksinda. Andra jõulupidu oli paar tundi tagasi ära toimunud, gümnaasiumi osal oli jõulupidu eraldi. Praegu viibis ta ilmselt Andrease juures. Isa, aga oli endiselt tööl...taaskord. Viimasel nädalal polnud ta kordagi enne, seitset koju tulnud. Küllap tegi ületunde, sest ei tahtnud kodus viibida. Kõik meenutas liialt ema. Ka meil Andraga oli raske. Tema viibis, üha rohkem Andrease pool, kuid minul polnud kuskile minna. Johanna, Noora ja isegi Silveri juurde, oleks võimalus minna, kuid ma ise ei kasutanud seda. Neil oli minutagi tegemist ja ma sain ise hakkama. Tõesti sain.
Mõne minuti pärast astusin uksest välja. Mind võttis vastu külm talveõhk ning hakkasin kiirustades kooli poole minema. Tegelikult oli kõik imeilus, tähed särasid taevas ja lumi säras maapinnalt, kuid kahjuks oli nii külm, et mul polnud aega seda imetlema jääda. Kiirustades sisenesin kooli, kohtudes kohe Silveriga, kes naeratas mulle rõõmsalt, peas taaskord päkapikumüts, mis viimastel päevadel, oli tema lahutamatuks kaaslaseks saanud.
"Hei Adeele!" sõnas ta rõõmsalt.
"Hei,hei!"
"Ega sa Gerti ei näinud?" küsis Silver seejärel.
"Ei," sõnasin ja muigasin.
Nimelt oli Silveril ja Gerdil oluline roll, meie tänasel klassiesinemisel. Iga klass pidi täna midagi esitama ja meie valisime laulmise. Lauluks oli "Talve võlumaa". Alguse laulsid Silver ja Gert koos ning siis pidid ülejäänud klassikaaslased liituma. Raske olid uskuta, et nemad kaks laulsid, sest nad ei pidanud viisi, kuid kaks päeva tagasi, laulsid nad bioloogiatunnis ning muusikaõpetaja möödus meie klassist ja pani ette, et nad võiksid jõulupeol laulda. Poisid olid muidugi nõus ja kahe päevaga õnnestus meil, neile kuidagi see laul normaalselt selgeks õpetada. Selle laulu puhul, said nad viisile enam-vähem pihta.
"Kurat, ma loodan, et ta ikka tuleb," sõnas Silver närviliselt ja vaatas ringi.
"Küll ta tuleb," lohutasin teda ning läksime siis saali.
Istusime taha ritta, Roberti kõrvale. Mu pilk eksles saalis edasi-tagasi ringi ning korraga nägin Kasparit, kes naeratas mulle. Kahe päeva jooksul olime palju rääkinud ning ta oli mulle toeks, pärast Kareliga lahkuminekut. Ometi emast ja Itist ei teadnud ta midagi. Tundus, et sellest oli veel vara rääkida.
Pilk kellale näitas, et see on kohe-kohe kuus ning nähes Silveri nägu, mõistsin, et Gert polnud veel tulnud.
"Kui ta ei peaks tulema siis..." lausus Silver ähvardavalt.
"Siis laulab Robert sinuga," sõnasin lõbusalt ja pilgutasin Robertile silma, kes pööritas selle peale silmi.
"Ei iial," sõnas ta.
"Ära iial, ütle iial," ütlesin.
Robert muigas selle peale, kuid Silver põrnitses ärritunult ukse poole, lootes seal näha Gerti. Kell sai kuus ning algasid esimesed etteasted. Ma ei pööranud nendele erilist tähelepanu, vaid kuulasin Silverit, kes kirus Gerti. Äkki avanes saali uks, just siis, kui meie paralleerklassi esinemise ajaks, olid kõik tuled kustutatud ning inimesed vaatasid pahaselt ukse poole, sest see valgus ärritas silmi.
See oli Gert, kes uksest sisse astus. Teda ei häirinud inimeste pahased näod ning ta kõndis rahulikult meie poole, jättes ukse paokile.
"Poiss! Pane see uks kinni," hüüdis äkitseslt üks mees vihaselt ja Gert läks seda tegema.
"Miks sa alles nüüd tuled?" küsis Silver kergendunult.
"Emps tegi piparkooke ja ma pidin neid maitsma," teatas Gert rahulikult ja istus meie kõrvale.
Me kõik pahvatasime naerma, mille peale meie lähedal istunud matemaatikaõpetaja, meid pahaselt vaatama jäi. Selle peale tegime "pailapse" näo ja jäime vait. Õigepea pidi tulema, ka meie klassi kord ning SIlver hingas sisse-välja.
"Ma pole harjunud esinema," sõnas ta vabandavalt, kui ma tema üle naersin.
"Ma usun jah," sõnasin muiates.
"Mina selle eest armastan esinemist," teatas Gert enesekindlalt.
"On näha jah," sõnasin sarkastiliselt.
"Kuulge, meie kord tuleb kohe," sõnas Johanna meie juurde tulles. "Silver, kas kõik on korras?" küsis ta, märgates Silveri nägu, mis oli veidi kahvatu.
"Poiss on lihtsalt närvis," teatas Gert ning muigas Silveri üle.
"Ei ole, ma lihtsalt..." püüdis Silver vastu vaielda, kuid me kõik nägime, et ta pabistas.
"Niisiis, lähme ja särame nüüd," ütles Gert lõbusalt, kui teadustati, et nüüd esineb meie klass.
Võtsime Johannaga Silveril käest kinni ning läksime lavale. Gerdile ja Silverile anti mikrofonid.
"Tee nüüd rõõmsam nägu," sositasin Silverile enne laulu algust.
Ta üritas ning siis hakkas laul pihta.
"Kellahääl kutsub õue. Jõulurõõm tungib põue. On langemas lund on imede tund ees sind ootab talve võlumaa," alustasid poisid ning paar rida hiljem ühinesime klassikaaslastega.
"Lumememmed jalutavad paaris. Päkapikud tule ümber reas. Kingikotid kuhjatud on saani. Ka jõuluvana liigub nende seas," laulsime me kõik koos ning Silver sai oma lavahirmust üle. Ülejäänud laul, edenes väga hästi ning rahvas plaksutas meile kõvasti.
"Hei kuulge,see läks väga hästi," sõnas Silver, kui olime oma kohale istunud.
" Aga mitte tänu sulle," sõnas Gert sarkastiliselt.
"Muidugi, võta jah kogu au enda peale," sõnas Silver muiates.
"Ja võtangi."
"Rahu poisid. Minu arust laulsite mõlemad hästi," lausus Johanna ning nägin, kuidas Silver selle peale punastas.
Ta oli kunagi maininud, et Johanna meeldib talle, kuid kartis, et tema tüdrukule ei meeldi. Naljakas, Silver võis vahel välja näha, täiesti ükskõikne ja isegi ülbe, aga tegelikult oli ta väga hooliv poiss ning salajas isegi romantik. Ta rääkis mulle eile midagi, kuid see pidi jääma saladuseks.
"Silver küll ei laulnud," teatas Johanna sõnade peale Gert.
Silver tegi seepeale kurba nägu ja teeskles solvumist. Muigasin ning vaatasin seejärel lava poole. Kareli ning Robini klassi kord oli esineda. Nägin, kuidas Karel vaatas otsivalt ringi, ehk otsis mind. Igatahes mind ta ei näinud ning pöörasin pilgu temalt, tahtes Robertilt midagi küsida. Ootamatult kuulsin tuttavat muusikat ja vaatasin taas lava poole.
Karel alustas laulmist, mulle vägagi oluliste sõnadega. Tundsin just kui maailm peatuks ja seal olime, vaid meie kahekesi. Ta oli mu üles leidnud ja vaatas mulle otsa, seekord tegin ka mina seda.
"Põhjust miljon, millest mõelda võin. Näen su näost ei aita see..." laulis Karel ning vaatas ainult mind.
Tundsin, kuidas mu süda hakkas kiiremini lööma. Meie armastus polnud kuhugi kadunud ning Karel polnud valmis sellest nii kergelt loobuma. Ta tahtis, et ma talle andestaksin ja ma tahtsingi seda teha, kuid polnud kindel, et ta mind enam kunagi ei peta. Ma ei olnud valmis riskima..või siiski?
"Olen loobuda sust proovinud. See näib lootusetu soov. Sinus leidsin kõik, ei hoolind muust. Igavik nüüd vaid rahu toob," laulis Kareli klass, ees otsas tema endaga.
Mulle meenus, kui seda esimest korda kuulsin. See viis meid Kareliga kokku. Me kumbki ei suutnud üksteisest eemale hoida. Seekord oli meie tüli tõsisem, kas ainult laul võib meid aidata? Ma polnud selles kindel, kuid Karel ei kavatsenud ikkagi alla anda.
Kaks viimast rida, laulis Karel taas üksi ning ei pööranud endiselt minult pilku. Ma olin segaduses, kui omal moel õnnelik. Kas meie vahel saab kõik nüüd korda? Ma ei tohi ju alla anda, ainult laulu pärast. Kuigi tuleb tunnistada, et see laul on nüüd mõndagi muutnud.
Laul lõpes ning Karel tuli minu poole. Tundsin, kuidas mu süda taas kiiremini lööma hakkab. Ma ei saanud sellele midagi paramata, hoolimata kõigest, ma armastasin teda.
Ühtäkki seisis ta minu ees, käes valge roos ning ta lausus: "Adeele..."

... *ei oska midagi öelda ja jääb ootama*
Hmm... Karelist võib midagi isegi tulla... hmm...

Mis Karelist tulla siis võib?

Nagu, et temast võib veel midagi saada

Kui ta korra pettis siis petab veel. Alati on nii olnud, isegi kui ta lubab et ei.
Niiet ta on ja jääb selleks kes ta oli.
Aga hea, ma eile lugesin eelmise osa ka läbi ja tahtsin kommenteerida juba aga sugulased jõudsid ja nüüd nad läksid ära ja juba uus osa, ei mulle meeldib. Väga hea, kuigi imelik on jõuludest lugeda kui õues on mõnus sügisene ilm...
Tegelt tuleb mulle meelde eelmise aasta jõuluball meil koolis, kui oli sarnane situatsioon, mitte nagu laulmise suhtes, aga ühega ka oli väga pidev silmside kuigi rääkimiseni mina ei suutnud minna, ma jooksin enne ära sealt

Ma pole väga kindel, kas Karelist midagi tulla võib, sest nagu onneriin ütles, pettis korra petab veel. Eks vaatab mis temaga saab siis. Ma usun, et jõuludest on jah imelik lugeda. Kui meil on päriselt jõulud, siis ma kirjutan suvest vist.
Ja uue osa suhtes, ma hakkasin seda kirjutama küll, aga seda ei saa veel. Võib-olla nädala lõpul alles ja see tuleb natuke teistsgune kui eelmised.

28.

Hommikul leidsin end kohast, mis polnud kindlasti minu kodu. Lebasin tundmatus voodis, koos mingi isikuga, kes osutus Kaspariks. Niisiis võtame asja kokku: ma olen Kaspariga koos voodis, riietega õnneks nagu selgus, aga kus ma üldse olen? Tema kodu? Ja mida ma üldse siin teen? Olin segaduses. Aegamisi meenusid mulle, eilsed sündmused ning oi ei, see ei olnud üldse hea.
Karel seisis mu ees oma lollaka valge roosiga. Arvasin siis, et see roos oli väga ilus, aga nüüd...
"Adeele...kas sa annaksid mulle veel ühe võimaluse?" küsis ta, ulatades mulle roosi.
Mu süda puperdas ja ma tõesti olingi valmis seda tegemam sest tundus, et ta mõtles seda väga tõsiselt. Tema silmadesse oli ilmunud lootus, mis vahepeal sealt kadunud oli. Naeratasin talle ja...
"Karel! Mida sa teed?" kostis üle saali üks hääl. See kuulus Mariele, kes tuli siia poole.
Tšikk on ennast täiega üles löönud,mõtlesin kui nägin milline ta välja nägi. Ta kandis musta minikleiti, mis jättis õlad paljaks ning kõrge kontsaga kingi, blondid juuksed oli lahtised ning meigiga oli ausalt öeldes, vägagi ülepingutatud.
"Ma palun Adeelelt uut võimalust," sõnas Karel, heitmata Mariele pilkugi.
Marie jäi seisma ning vaatas ülbelt minu poole, käed puusas. Jõllitasin teda vastu ega lasknud tema pilgul end kohutada, kuigi ausalt öeldes, oli see päris jube.
"Sa ei saa mingit uut võimalust, kui me oleme koos ja minu sinust lahku minna ei kavatse," sõnas Marie ärritunult, minnes Kareli kõrvale ning võttis tal käest kinni.
Oleksin tahtnud tema juurde minna ning teda lüüa, aga Silver haaras mu käest, saades ilmselt aru, mis mul plaanis on.
Jätsin, selle plaani katki ja küsisin:"Te pole ju koos?"
Vaatasin Karelile otsa ja nägin, kuidas tal oli ebamugav. Ta ei vastanud mu pilgule, kuid Marie see-eest tegi seda. Ta vaatas mulle võidurõõmsalt otsa ja märkasin äkki, et Karel polnud oma kätt lahti tõmmanud. Just siis, kui ma seda mõtlesin, tegi ta seda ja vaatas korraks mulle otsa, seejärel pööras kiiresti pea ära.
"Muidugi oleme," sõnas Marie ja naeratas mulle võltsilt.
"Karel, see pole ju tõsi?" pöördusin šokeeritult tema poole.
Ta tuleb minult uut võimalust paluma ja ise on Mariega veel koos. Sellist tüüpi, polnud ma kunagi kohanud.
"Me pole Mariega koos," lausus ta rahulikul toonil, kuid oli näha, et tal oli ebamugav.
Marie vaatas selle peale Karelile ärritunult otsa ja tema nägu polnud, enam nii võidukas.
"Aga Karel, me oleme küll koos," lausus ta ja vaatas anuvalt poisile otsa.
Nähes, et see ei aidanud, naeratas ta mulle korraks, kummaliselt ning sõnas:"Aga see öö oli ju meeletu..."
"Marie..." ütles Karel hoiatavalt.
Öö..mis öö? Millest ta räägib? Ega ometi...
"Karel, ütle et sa ei maganud temaga." laususin ja tundsin, et kui ta vastab jaatavalt, siis ma tõesti teen midagi. Midagi halba.
"Ma..ma. Adeele ma..." sõnas kohmetult ja püüdis sõnu leida.
Mõistsin kohe, et see mida Marie rääkis oli tõsi. Tüdruk oli nüüd juba Karelile külje alla pugenud ja Karel ei teinud midagi selleks, et teda ära ajada.
"See ongi siis tõsi jah," laususin ning tundsin, et mul nii kuradi valus.
Kuidas ta võis? Ma olin lootnud, et asi polnud suudlustest kaugemale läinud, aga oli.
"Jah," lausus Karel vaikselt ja alistunult.
Roos tema käes oli kummaliselt kombel närbumas. Just kui, teades midagi...
"Eilne öö oli ka super," sõnas Marie ning sasis Kareli juukseid.
Tundsin, kuidas pisarad voolama hakkasid. See oli nii valus. Valusam kui eelmine kord, siis ei öeldud seda otse näkku.
"Adeele ma..." alustas poiss ja tuli mulle lähemale, ent ma taganesin.
Märkasin järsku, et Kaspar oli minu kõrval ja see andis mulle veidi jõudu.
"Kõik on läbi Karel! Mine ja ole Mariega," ütlesin ning tundes, et kõik ongi nüüd läbi. Igaveseks.
"Aitäh!" sõnas Marie ülbelt ja siis suudles Karelit.
Ma ei jäänud seda pealt vaatama, vaid tormasin saalist minema. Tahtsin minna kuhugi kaugele, kus poleks Marie ega Kareli suguseid. Haarasin riidehoiust oma mantli ja jooksin seda selga panemata uksest välja. Jooksin mööda lumist tänavat, sada meetrit, hoolimata kontsadest ning siis kuulsin ootamatult samme oma selja taga. Palvetasin, et see poleks Karel ja pöörasin aeglaselt ringi.
Seal seisis Kaspar ja ootamatult kallistasin teda. Taas. Ta pani käed mulle ümber ja mul tekkis täielik deja vu tunne. Täpselt nagu paar päeva tagasi, ainult, et nüüd on hullem.
"Kõik saab korda," sositas ta tasa ja silitas mu juukseid.
Kummaliselt kombel see rahustas mind. Kõik saab korda. Mul oli Kaspari kaisus nii hea olla ja tundsin, et ei tahagi temast lahti lasta. Ta toetas mind nii palju.
"Ma ei taha täna koju minna," pomisesin vaikselt, teadmata miks.
"Aga tule minu juurde," sõnas ta vaikselt. "Marilini pole kodus."
"Arvad?" küsisin kahtlevalt.
Samas miks mitte. Kaspar oli ainult sõber ja ta lohutas mind väga hästi. Mul ei ole temaga mitte midagi.
Ta noogutas ning sõnas:" Kui sa muidugi tahad."
"Tahan küll," laususin ning nii hakkasime aeglaselt meie majani jalutama.
Õrnalt sadas lund ja tähed särasid taevas ja meie. Kõik oleks olnud romantiline, kui meil oleksid üksteise vastu tunded olnud. Ent, need puudusid ja kõik oli ebaromantiline ja kurb´.
"Oota, ma käin korra kodus," sõnasin, kui hakkasime möödume minu korteriuksest.
"Ma ootan siin," sõnas poiss ning ma astusn uksest sisse.
Elutoas nägin isa, kes istusin arvuti taga ning mind nähes tõstis pilgu üles.
"Adeele, juba kodus?" küsis ta üllatunult.
"Jah, ma korraks tulin. Lähen kohe sõbra poole."
"Selge, aga on kõik korras?" küsis ta seejärel murelikult. Ilmselt olid mu silmad punased.
"Ma homme räägin," sõnasin vaikselt ja läksin oma tuppa.
Korraks pistsin pea Andra tuppa, kuid teda ei olnud seda. Ilmselt oli Andreasega kuskil. Vahetasin oma toas kiiruga riided, pannes selga tavalised teksad ja paksu, halli kampsuni. Juuksed tegin lahti ja kammisin need kiiruga läbi. Nii oli palju mugavam. Esikus panin jalga, madalad talvesaapad ja avasin taas välisukse.
Kaspar seisis endiselt seal ning siis läksime koos, korrus kõrgemale. Minuti pärast, leidsin end pisikesest esikust, kus vedelesid mõned poiste jalanõud ning maas korvpall. Möödusime ka elutoast, mille diivanil olid mõned padjad, ilmselt Marilini kootud. Lisaks oli seal kaks tugitooli, suur telekas ning riiul raamatutega.
"Minu tuba," pomises Kaspar, kui seisime ühe toa ukse taga.
Poiss avas selle ning leidsin end pisikesest toast, mis sisaldas akna all olevat voodit, kirjutuslauda koos arvutiga ning riidekappi. Tuba oli ühe poisi kohta, hämmastavalt korras. Ei ühtki riideeset vedelemas ega õpikuid segamini. Õpikud olid korralikult, laua nurgal ning riided, ilmeselt kapis.
"Sul on nii korras tuba,"laususin talle imestunult.
"Eks ta on jah," lausus poiss veidi häbelikult.
Naeratasin talle ning istusin tema voodile. Ta istus mu kõrvale ning me vaikisime.
Lõpuks ta sõnas:" Kuule see Kareli asi.."
Ent ma katkestasin teda:"Ma ei taha sellest rääkida. Sellega on nüüd kõik."
"Oled sa kindel?" lausus ta ettevaatlikult.
"Jah," sõnasin kärsitult. Kas ma võin magama minna?"
"Jah, jah," pomises poiss ja vaatas toas ringi. "Sa magad minud voodis, ma magan põrandal."
"Ei,aga sa võid ka voodis magada ju. Ma ei hammusta," sõnasin ja muigasin.
"Oled kindel?"
Noogutasin ning pugesin tema voodisse ja teki alla. Visates kampsuni enne seljast. Muud riided jätsin selga. Kaspar tegi sama, veidi kõhklevalt, kuid siiski. Mõne aja pärast pani ta mulle käed ümber ja ma uinusin, olles ühest küljest kurb, kuid teisest küljest õnnelik selle üle, et mul oli Kaspar.
Lebasin voodis, meenutades eilset. See oli ikkagi nii valus. Tema ja Marie. Ei mingit Adeelet ja Karelit, vaid Marie ja Karel. Karel ja Marie. Ärrinult togisi kogemata Kasparit ja ta avas silmad ning vaatas mind üllatunult.
"Juba hommikul saan peksa," sõnas ta uniselt.
"Vabandust," pomisesin. "Ma lähen koju nüüd."
"Ei, ei lähe," ütles Kaspar ja oli sekundiga voodist väljas ja lausus:" Ma teen sulle, enne süüa," ning kadus seejärel kööki.
Ohkasin ja tõusin voodist. Ootas uue elu esimene päev, ilma Karelita.

Isver kui armas! Tõesti! Kaspar on nii südamlik ja ta pani mu isegi lootma, et on poisse nagu tema Jätka!

Ma ei tea kas see on minu tänasest halvast tujust või.....aga mulle tundub et ka Kasparil on mingi tagamõte, või midagi halba tuleb temaga ka igaljuhul, kuidagi selline tunne on.
Ja poiss ja tüdruk ei saa olla sõbrad, mu eksi lause.. Aga kahjuks olen seda vägapalju ise kogenud selle viimase aastaga, nagu head sõbrad, kes magavad üksteise kaisus on võimatu. Kui lihtsalt klassivend-klassiõde saavad hästi läbi siis on enamvähem aga.. Ma ei tea..imelik tunne on ka Kaspari suhtes

Emand-Ikka jätkan, küsimus on ainult, millal
onneriin-Poisi ja tüdruku vaheline sõprus on nii kaua võimalik, kuni keegi armub. Kaspariga tuleb küll jah üht teist, aga see ei pruugi halb olla.
Ja kui keegi veel loeb, siis võiks kommenteerida ka.

29.

Jõulud...aasta ilusaim aeg, kas pole? Kingitused, kuusk, perekond. Mida veel tahta? Sööki oli piisavalt ja väljas seisis kaks lumememme. Andra ja isa istusid minu kõrval ning naersid vanaema jutu peale. Ma ei kuulanud, millest ta rääkis ning seega ei osanud kaasa naerda.
Võtsin laul olevast kausist, veel ühe mandariini ja tabasin oma nõo Raini pilgu. Ta pilgutas silma ja muigas, ilmselt minu mandariini sõltuvuse üle. Õhtu jooksul olin söönud vähemalt kuus mandariini ja õhtu oli veel noor. Raini kõrval, istus tema noorem õde Anni ning mängis venna mobiiliga. Tüdruk, oli ainult kuue aastane, kuid juba tõsine mobiilifänn. Tal endal polnud seda veel, kuid alati kui ta Raini oma kätte sai, siis veetis ta selle tunde aega.
Minu kaheksast nõost kaks-õed Mariette ning Britta olid mõlemad süvenenud oma telefonidesse. Oletasin, et nad saatsid oma sõpradele sõnumeid või midagi sarnast. Mariette oli minu vanune, pikkade heledate juustega tüdruk. Me nägime üksteist pika vahemaa tõttu harva. Tavaliselt juhtus see ainult jõulude ajal ja paar korda suve jooksul. Sain temaga väga hästi läbi ning ka temast kolm aastat noorema õe Brittaga, kes küll suhtles rohkem Andraga.
Minu kaks kõige nooremat tädilast, istusid koos põrandal ja mängisid barbidega. Hoolimata sellest, et üks neist oli poiss. Karl oli nooremate seltskonnas ainuke poiss ning loomulikult jäi ta tüdrukutele alla ja oli sunnitud nendega koos barbidega mängima. Tema vanem vend Markus oli kuhugi kadunud ning ma näinud ka Mariat, kes oli mu tädi ainuke laps.
Majas oli seega kümme last, nende vanemad ja minu vanavanemad. Kõik oli kohal, väljaarvatud minu ema. Keegi ei küsinud tema kohta midagi ning arvasin, et isa oli kõigest rääkinud. Lootsin, et see oli nii, sest mul endal polnud tahtmist temast rääkida. Keegi polnud emast midagi kuulnud ja mõtlesin, et nii ongi parem. Praeguseni olime hakkama saanud ja küllap saame ka edaspidi.
"Adeele, läheks teise tuppa. Siin on liiga palju lärmi," sõnas Rain, kui täiskasvanute seltskond pahvatas millegi peale kõva häälega naerma.
Noogutasin ning Mariette ja Britta liitusid meiega. Andra, aga oli kuhugi läinud. Võtsin mõne mandariini kaasa ning läksin teiste järel. Leidsime ühest toast Markuse, kes istus aknalaual ja lobises telefoniga. Nähes meid, lõpetas ta kiiresti kõne ja vaatas meile küsivalt otsa.
"Vanemad jäävad purju ja meil hakkas igav," sõnas Mariette talle.
Markus hakkas naerma ja hüppas aknalaualt maha. Ta oli meist kõigist kõige vanem ning ainsana õppis ülikoolis. Temast pidi saama jurist.
"On ideeid mida teha võiks?" küsis ta põrandale istudes.
Vaatasime üksteisele otsa ja raputasime viimaks pead. Markus vajus mõttesse ning kortsutas kulmu. Istusime kõik põrandale ja jäime ootama, üht geniaalset ideed. Viis minutit hiljem ootasime ikka veel ning meiega oli liitunud Andra.
"Ärge vaadake mind nii," sõnas Markus ärritust teeseldes, kui me kõik viiekesi teda ootavalt vaatasime.
"Miks?" küsis Britta.
"Sest ma ei saa nii mõelda."
"Miks?" küsis Rain.
Me kõik muigasime, peale Markuse, kes põrnitses meid vihaselt ega vastanud. Hakkasin ajaviiteks mandariini koorima ja kohe olid viis paari kätt välja sirutatud ja olin sunnitud oma mandariini neile jagama, jäädes ise tühjade kättega. Mandariini nosides tegi Markus ettepaneku mängida Aliast ja kõik olid sellega nõus. Mariette läks seda teisest toast tooma ning meie ülejäänud jagunesime paarideks. Mina olin koos Rainiga, Markus oli Brittaga ning Andra Mariettega.
Mängu alguses rebisid Andra ning Mariette ette, sest teistel paaridel oli probleeme. Rain seletas oma sõnu nii segaselt, et mul oli raskusi arusaamisega võis siis olin mina loll. Sõna abielu, seletas nii, et siis saab mehe vabadus otsa. Teada saades, mis sõna see oli, põrnitsesis teda kurjalt, aga ta ainult naeris. Markus jällegi oli super sõnadeseletaja, kuid Britta seda ei olnud ning Markus läks tema peale nii tihti närvi, et sõnade arvamisest ei tulnud midagi välja. Mariette ning Andra võitsidki suure edumaaga teiste ees.
Pärast mängu valitses vaikus. Markus oli vihane, sest tavaliselt oli tema alati Aliaseäss. Ta istus Brittast võimalikult kaugel ja mängis oma telefoniga. Rain naeris tema üle ning Mariette ja Andra nautisid oma võitu, süües mandariine, mida nad meile ei jaganud. Mina neid ei tahtnudki, sest tundsin, et olin neid liiga palju söönud. Lamasin poolenesti põrandal ega viitsinud sealt tõusta.
Korraga tõstis Markus oma telefonilt pilgu ja teatas:" Homme toimub siin lähedal pidu. Läheks äkki?"
"Mis pidu?" küsis Mariette uudishimulikult.
"Mingi noortepidu, kohalikus rahvamajas," sõnas Markus.
Vaatasime talle kahtlevalt otsa. Rain kehitas õlgu ning kõige nooremad-Andra ja Britta ootasid, mida meie vastame.
"Võiks ju minna," lausus Mariette kõhklevalt.
"Mina olen käpp," ütles Rain ja vaatas minu poole.
"Eks ma tulen ka siis," sõnasin.
"Sellega on asi otsustatud," lausus Markus rõõmsalt.
"Juhuu!" hüüdis Rain ning hakkasime naerma.
Mul oli väga tore nendega koos olla. Kõik nad ajasid mind koguaeg naerma ning nendega koos oli halb tuju võimatu. Lootsin, et need paar päeva, mis me koos veedame on väga toredad. Homne pidu võis tulla huvitav. Ma polnud kunagi siinses rahvamajas käinud ega tundud ka siinseid noori väga. Lapsena, kui olin siin tihti, veetsin muidugi, siin elavate lastega aega, aga nüüd enam mitte, sest käisin siin nii harva.
"Lapsed, lapsed mis te teete?" küsis tuppa astuv Maria isa, kes oli ilmselgelt veidi purjus.
"Ootasime sind," sõnas Markus lõbusalt.
"Jaa. Ma ootasin teid ka," sõnas Maria isa ning istus Markuse kõrvale põrandale.
"Hakkame laulma," tegi ta ettepaneku ning meie vastuseid kuulamata hakkas ta pihta.
"Meri on meri jääb, meri olema peab..."
Panime kõik peale Markuse, käed kõrvadele, sest ta laulis väga kõvasti ja viisist mööda. Markus, aga laulis kaasa ning kuna ka tema polnud eriti andekas, siis oli tulemuseks midagi väga õudsat. Rain haaras voodilt padja, kuid nagu ma nägin tema näost, siis ka see ei summutanud seda õudust. Õnneks päästis meid tuppa tulnud Markuse ema, kes vaatas lauljad hämmastusega.
"Te ei oska ju laulda," sõnas ta muiates, mille peale ma naerma hakkasin.
"Aga ema, mina oskan," sõnas Markus ja valmistus nüüd üksinda midagi laulma.
Ent Markuse ema lausus kiiresti:" Kui sa laulma hakkad, siis torti ei saa."
Markus jäi selle peale vait ja vaatas oma ema solvunult.
"Aga teised lapsed torti sööma ja üks...mitte laps ka," sõnas ta vaadates Maria isa poole.
Kõik tõusime rõõmsalt püsti, ainult Markus mitte.
"Noh, sa ei tahagi torti?" küsis tema ema imestusega tema poole pöördudes.
"Tahan küll, aga...ma tahan laulda ka," sõnas Markus vaikselt.
"Markus, sa ei oska laulda ju," sõnas Rain naerdes.
"Sa oled lihtsalt kade, et ma oskan ja sina mitte," sõnas Markus ja tuli viimaks püsti.
"Jah, ma tunnistan, et olen kade," sõnas Rain sarkastiliselt.
"Mina ka!" hüüdis Mariette.
"Ja mina ka," sõnas Andra.
"Mina mitte," sõnasin ja Britta nõustus minuga.
Markus pööritas silmi ning me läksime elutuppa, kus ootas meid suur puuvilja tort. Vanaema jagas kõigile taldrikuid, torditükkidega ja kuidagimoodi oli Markusel õnnestunud saada endale kõige suurem tükk. See oli nii suur, et ma kahtlesin, et vanaema selle lõiganud oli. Arvasin, et Markus oli selle kuidagi ise hankinud. Temalt võis kõike oodata.
Ülejäänud õhtu veetsime teleka ees, kuulates samal ajal Markuse kommentaare, et inimesed kes jõulude ajal telekad vaatavad, on mõttetud jobud, kuigi ta ise vaatas ka seda.
"Ise vaatad ka seda ju," sõnas Andra.
"Ma ei vaata seda. Ma vaatan seda pilti, mis teleka üleval on, sõnas Markus end õigustades.
"Viimased pool tund vaatad seda," lausus Mariette sarkastiliselt.
"Ilus pilt ju," sõnas Markus.
Vaatasime kõik pilti, mis kujutas üksikut hunti, valgel lumel.
"On küll ilus,aga mitte nii huvitav, et seda pool tundi järjest vaadata," sõnas Rain.
"Ma ei vaadanud seda pool tundi."
"Kõigest 29 ja pool minutit," teatas Britta.
Markus viskas teda selle peale padjaga, ent see tabas mandariini kaussi, mis jäi terveks, ent ma tõttasin neid siiski päästma.
"Ei lömasta mandariine," sõnasin Markusele kurjalt.
"Kogemata juhtus," lausus Markus ja haigutas.
"Marss magama," sõnas selle peale, tema ema, kes sel hetkel kõndis meist mööda.
"Eks ma siis lähen," ütles Markus ning tõusis diivanilt. "Head ööd kõigile," lausus ta.
"Ma lähen ka vist," sõnasin ja läksin tuppa, kus mina, Andra, Mariette ning Britta pidime magama.
Leidsin oma telefoni, aknalaualt ja märkasin kahte uut sõnumit. Karelilt ja Kasparilt. Mõlemad soovisid mulle häid jõule. Kõhklesin veidi, kuid saatsin siiski neile mõlemale sõnumi vastu. Ma ei olnud Kasparit paar päeva näinud, pärast seda kui ma öö tema juures veetsin. Tagantjärgi mõeldes oli see rumal otsus. Lootsin, et ta ei arva, et meie vahel on midagi, sest ei tõesti ei olnud.
Oli just voodisse pugenud, kui mulle tuli uus sõnum. "Anna mulle andeks," seisis seal. See oli Karelilt.
Põrnitsesin tükk aega telefoni, enne kui selle käest panin. Mul oli suur tahtmine kirjutada, et ei anna, kuid jõulud olid ju andeks andmise aeg. Kas polnud? Kustutasin tule ja istusin pimeduses, tundes pisarat oma põsel.
"Ma annan sulle andeks...kunagi,sosistasin pimedusse.

Enamik jutte mida ma lugenud olen hääbuvad enne 29 osa või muutuvad nii halbadeks et ei ole mõtet enam edasigi lugeda..aga sinu oma on tõsine erand. Super lihtsalt, tekib endal täiega tunne et tahaks jõule, lihtsalt nii hästi kirjutatud

Aitäh, aitäh

Ei oska midagi lisada - olen onneriiniga nõus. Vist kuskil mainis ka, et tekitab sooja tunde sisse. Olen rahul, et saan seda lugeda.

Aitäh:)
30.

Hommikul avasin silmad selle peale, et mind tabas vastu pead mind pehmet. See oli padi ning padjaviskajaks osutus ilmselgelt Markus, sest ta seisis mu voodi kõrval, käes teine padi ja muigas. Pöörasin pilgu temalt kõrvale ja märkasin, et ülejäänud voodid olid tühjad. Olin solvunud, et keegi teine peale Markuse, mind äratada ei saanud.
"Unimüts, aja end voodist välja," sõnas Markus ja pilgutas silma.
"Miks just sina, pidid mind üles ajama?" porisesin, voodist välja ronides.
"Keegi teine ei tahtnud seda teha," lausus ta lõbusalt.
"Räägi aga," laususin. "Võid teistele öelda, et ma kohe tulen."
"Saab tehtud,ütles Markus ja sammus uksest välja.
Ohkasin, panin riidesse ja silmitsesin end kriitiliselt peeglist. Mu punakad juuksed olid sassids ja nägu reetis väsimust. Haigutasin ja üritasin juuksed normaalsemaks muuta. Mingil määral see õnnestus ja võisin rahulikult toast väljuda.
"Viska viis tüdruk," lausus Rain, keda nägin toast väljudes esimesena.
"Unista edasi," ütlesin ja pööritasin silmi.
"Unistangi vot."
Ma ei vastanud talle, vaid istusin papsi kõrvale ja võtsin veidi torti. Muu jaoks mul hetkel isu polnud. Vaatasin ringi ja märkasin, et kõik olid juba lõbusas tujus. Mariette ja Britta naersid millegi peale. Markus sõi erakordset suurt tükki torti. Ma usun, et see oli isegi suurem, kui eile. Täiskasvanud oli kogunenud Markuse isa ümber, kes midagi lõbusalt seletas. Väljaarvatud minu isa, kes istus nukra näoga minu kõrval. Igatses ema ilmselt.
"Paps, kõik saab korda," laususin talle vaikselt.
"Loodame," sõnas ta. "Jõulude ajal ei tohi kurb olla," jätkas ta ning tõusis püsti ja liitus teistega.
Jäin üksi istuma ja sõin oma torti, mis oli tõesti maitsev. Teisel pool lauda, tegi Markus sama, ainult et nagu ma mainisin, oli tema tordijupp poole suurem, kui minu oma. Ta näitas mulle keelt, kui tema poole vaatasin. Pööritasin silmi ja muigasin. Markusega oli alati lõbus.
Lõpetasin tordi söömise ja tundsin igavust. Andra messis telefonis ilmselt Andreasega ning Britta ja Mariette olid samuti oma telefoni süvenenud. Mul polnud tahtmist seda teha, sest esiteks mul polnud kellegile sõnumeid saata ning teiseks, oli mu telefon teises toas ja ma ei viitsinud sellele järgi minna.
Niisiis, istusin laua taga ja silmitsesin inimesi. See oli äärmiselt igav tegevus, sest nagu ma mainisin olid mõned süvenenud oma telefoni ning nende vaatamini oli mõttetu. Rain ja Markus, kes oli nüüdseks tordi söömise lõpetanud, olid toa teises otsas ja rääkisid, kui ma ei eksi-jalgpallist. Isegi jõulude ajal polnud neil millestki muust rääkida. Viisin pilgu teisele poole tuba, kus mängisid 3 tüdrukut ja üks poiss, endisel barbidega. Karl paistis, sellest lausa vaimustuses olevat. Tema barbi nimi nagu ma kuulsin oli Paris. Huvitav, huvitav kust ta selle nime võttis. Õnn, et mul venda pole.
Ülejäänud päev venis märkimisväärselr aeglaselt. Põhilised tegevused olid söömine ja teiste jälgimine ja ka teleka vaatamine, kuigi sealt tuli taaskord "Shrek", mida olin kindlasti vähemalt kümme korda näinud. Pärast esimest korda, ei pakkunud see enam põnevust ning ülejäänud üheksa korda ma lihtsalt...ma ei teagi mida ma tegin. Vaatasin küll, aga mitte huviga.
Hoolimata sellest, et mul oli igav, saabus märkamatult õhtu. Markus teatas meile, et tunni aja pärast võiksime sinna rahvamajja peole minna ja seega läksime tüdrukutega oma tuppa. Kõik paistsid olevat väga kahtlevad, sest ükski meist polnud varem sellisel peol käinud. Siiski otsustasime kõik minna ja hakkasime sättima.
"Tüdrukud, kus punane huulepulk on?" küsis Mariette närviliselt.
Aega oli jäänud ainult viisteist minutit ja me polnud sugugi valmis. Ometi polnud meist keegi nii paanikas, kui Mariette. Tema lause, kõlas nii paaniliselt, et see ajas meid naerma.
"Ärge naerge," sõnas ta porisedes. "Ma tunnen, et täna õhtul leian ma kellegi erilise," jätkas ta rõõmsamalt, sest leidis oma huulepulga.
"Mhm, kindlasti leiad," lausus Britta sarkastiliselt, kammides samal ajal oma heledaid veidi lokkis juukseid.
"Aitäh, et sa nii toetav oled õeke," ütles Mariette.
Vaatasime Andrale üksteisele otsa ja muigasime. Meie olime samasuguseid, ilmselt suguvõsa "viga".
"Mina olen igatahes valmis," sõnasin mõne minuti pärast.
Kandsin seljas musta kleiti, mille olin igaks juhuks kaasa võtnud, kuigi varem me siin olles, polnud peol käinud. Seekord ma nagu teadsin, et tekib võimalus peole minna. Mu juuksed olid lokkis, sest Britta nõudis, et peab kõigile lokke tegema. Seega olid meil kõigil sarnased soengud, kuigi erineva juuksevärviga. Mul oli punased juuksed, Mariettel ja Brittal heledad ning Andral tumepruunid.
"Mina ka,"teatas Andra, kes kandis halle retuuse, koos musta tuunikaga.
Läksime Andraga kahekesi elutuppa, jättes kaks õde omapead. Lootsime, et neil ei lähe kaua. Poisid ootasid meid juba elutoas ning nende näod olid sellised, et kauem nad polnud nõus ootama.
"Kus Brit ja Mar on?" küsis Markus, kella vaadates.
"Sättivad veel," sõnasin. "Oota, kuidas sa neid kutsusid?" küsisin segaduses olles.
"Brit ja Mar."
"Ee...ja kuidas sa mind siis kutsud?"
Markus vajus mõttesse ja pomises viimaks:"Ad?"
"Idioot oled? Ad, see on nagu ma ei tea mis."
"Ma sain aru jah," lausus Markus. "Muud mulle ei tulnud pähe."
"Sellisel juhul oled sina siis Mark," sõnasin sarkastiliselt.
"No kuule," alustas Markus, ent Britta ja Mariette tulid viimaks ja hoobilt olid ta mõtted mujal.
"Lõpuks ometi," sõnas ta tõusis diivanilt. "Lähme nüüd, kiiresti."
"Aga millega me läheme?" küsis Andra segaduses olles.
"Mu isa autoga muidugi. See on suur ja sinna mahuvad kõik," sõnas Markus ja läksime välja.
Väljas oli detsembrikuu kohta, üllatavalt soe, kuid võib-olla see ainult tundus nii. Igaks juhuks, läksin kiiresti autosse ja sõit võis alata. Markus juhtis ja Rain istus tema kõrval. Meie ülejäänud istusime taga. Sõit ei kestnud kaua ning õigepea olime kohal. Rahvamajast kostis juba muusikat ning autosid oli pargitud päris palju.
"Vahest ei tule see pidu nii mõttetu," sõnas Rain ning me väljusime autost.
"Loota ju võib," laususin mitte just eriti veendunult, kui astusime rahvamajja, kus kostus väga valju muusikat.
Ma ei teadnud, mis laul see oli, kuid teistele paistis see meeldivalt ning läksime saali ja liitusime seal tantsivate noortega. Neid oli üllatavalt palju. Mõne aja pärast, rääkis Rain juba ühe tüdrukuga ning Markus oli kuhugi kadunud. Seisime tüdrukudega ebalevalt, keset saali, ent siis kutsus üks kutt Mariettet tantsima, kes otseloomulikult läks. Britta nägi ühte vana tuttavat ning kutsus Andra kaasa, temaga rääkima ning mina jäin üksinda. Mõtlesin juba välja, värsket õhku hingama minna, sest saalis oli palav. Olin teel ukse juurde, kuid äkki nägin ootamatult ühte tuttavat inimest ja jäin üllatunult seisma. Mu süda lõi kiiresti ja ma ei teadnud, kas see oli hea või halb. Kahjuks nägi see isik ka mind ja tuli minu juurde. Mul ei olnud aega kuhugi joosta ja jäin seisma.
Karel, jah see oli tema, jäi minu ette seisma ja vaatas mind imestusega. Mulle meenus paari päeva tagune juhtum ja ma tahtsin teda lüüa, kuid ei suutnud. See oli liiga valus minu jaoks. Põrnitsesin teda ainult vihaselt.
"Adeele, mida sina siin teed?" küsis ta kulmu kergitades.
"Mu vanavanemad elavad siin lähedal," sõnasin lihtsalt.
Ta kergitas veelkord kulmu ja sõnas:"Minu omad ka."
Jäin teda suu lahti vaatama. Kas isegi siin, ei saa ma temast rahu? Ta muigas selle peale ja sulgesin kiiresti oma suu.
"Milline kokkusattumus, "pomisesin ükskõiksust teeseldes.
Märkasin, et Karel oli mind uurivalt silmitsema jäänud ja vaatasin talle küsivalt otsa.
"Adeele,ma tean, et olen sulle haiget teinud, kuid kas unustaksid selle üheks hetkeks ja tantsiksid minuga?" küsis ta lootusrikkalt.
Mu süda karjus:"Jaa, jaa!"
Mõistus, aga:"Ei, ei!"
Taaskord jäi süda peale ning läksin temaga tantsima. Tema vastas olla oli imeline. Ununes see, mis ta teinud oli ja tundsin, et nii ongi õige, et nii peabki olema. Sulgesin silmad ning lasin muusikal ja Karelil, mind kanda. Ootamatult tundsin, tema huuli enda omade vastas ja avasin silmad. Ootamault suudlesin teda vastu mõtlemata ,mida ma teen. Just nii pidigi olema. Tema ja mina olime kokku loodud.

Ei tohi, ei tohii nii, Adelee sa saad haiget ju jälle, Marie teeb sulle haiget, tambib su maa alla ja sa tead seda, ei tohii.

EI!
Paha Adeele! *tagub teda* Loll, rumal, naiivne ja mida kõike veel!

Ma usun, et Adeele ei kuula teid.

31.

Kolm sekundit hiljem, jõudis reaalsus pärale. Mida ma ometi tegin? Kõik ei ole korras ju. Tõmbusin temast kiiresti eemale ja ta vaatas mind üllatunult.
"Adeele, mida sa..." alustas ta, kuid katkestasin teda.
"Karel see oli vale. Suudlust poleks tohtinud juhtuda," sõnasin.
Nägin, et ta hakkas midagi vahele ütlema, sellepärast jätkasin kiiresti:" Ma ei ole sulle veel andestanud ega teagi kas teen seda. Sa tegid mulle nii kuradi palju haiget ja arvad, et kõik saab nii ruttu korda."
"Ei arva," sõnas Karel.
"Ole vait, praegu räägin mina," laususin ärritunult.
Poiss jäi vait ja vaatas mind ootavalt. Hingasin sisse-välja, enne kui edasi rääkima hakkasin.
"Nii, sa petsid mind. Paar päeva hiljem, tahtsid andeks paluda, kuid siis ütles Marie, et olete koos ja sa isegi ei üritanud seda ümber lükkata," laususin.
Jäin vait ja vaatasin Karelile otsa, oodates tema vastust. Ta ei vastanud, vaid vaatas mulle otsa, ilmselt arvates, et ma räägin veel midagi.
"Idioot, nüüd on sinu kord," sõnasin kärsitult.
"Mida?" küsis ta segaduses olles.
Küll ta võib ikka idioot olla. Silmitsesin teda vihaselt, ja ta naeratas mulle vastu. Mina rääkisin tõsistest asjadest ja tema lihtsalt naeratas mulle vastu. Eriti jobu ikka.
"Sul ei ole siis midagi enda kaitseks öelda?" küsisin lõpuks.
"Adeele, äkki ei räägiks siin," sõnas Karel kõhklevalt.
"Ei tea miks," ütlesin ja panin käed puusa.
Üritagu ainult, mina siit saalist ei välju ja veel koos temaga.
"Sest Adeele sa räägid liiga kõvasti," sõnas ta ja muigas ühe suunurgaga.
"Misasja? Kas sa solvasid mind praegu?"
Poiss kergitas kulmu vaatas mind hämmastunult. Hetk hiljem, haaras mul käest ja hakkas mind saalist välja tirima. Mõned sekundid lasingi tal seda teha, ent siis jõudis mõistus järgi ja ma hakkasin tema peale karjuma.
"Lase lahti! Idioot! Mu sugulased on ka siin, nad löövad su maha."
Poiss ei teinud mind kuulmagi, hoolimata sellest, et inimesed vaatasid meid. Kiristasin hambaid teades, et tema vastu ma ei saa. Tema musklid olid tunduvalt suuremad, kui minu omad.
"Kõik korras?" küsis üks meie lähedal, seisnud tüüp ja vaatas meid uurivalt.
"Me mängime natuke ainult," ütles Karel ja muigas.
"Ei mängi!" teatasin kõva häälega.
"Kui tüdruk ütleb ei, siis ta tegelikult ütleb ta jah," sõnas Karel tollele kutile silma pilgutades.
"Ma teadsin seda," sõnas see tüüp ja ha aras ootamatult oma lähedal seisnud tüdruku tantsima. Tüdruk oli jahmunud, aga hakkas naerma ja nii sai taas üks õnnelik paar kokku.
Meie, aga jätkasime teekonda, uksest välja. Olin alla andnud ja läksin temaga lihtsalt kaasa. Ma ei tahtnud temaga rääkida, aga lõputult võidelda polnud mõtet. Ükskord peame me asjad selgeks rääkima ning järelikult on see täna. Ta jäi ühe koridori kaugemas servas seisma ja vaatas mulle otsa. Ta näos peegeldus kahetsus ja...armastus. Armastus...see tegi haiget, aga ometi oli selles midagi ilusat, midagi kordumatut. Sulgesin silmad, ma ei tahtnud enam Kareli nägu näha.
"Kas sa ei anna mulle kunagi andeks?" küsis ta viimaks nii vaikselt, et kuulsin teda vaevu.
Avasin silmad ja vaatasin talle otsa. Need olid samad pruunid silmad, mis siis kui me esimest korda saalis rääkisime. Seekord, aga ta ei naeratanud, vaid oli tõsine ja ootas mu vastust. Vaikisin, sest ei teadnud, mida vastata.
"Karel , ma tõesti ei tea, mida ma praegu tunnen. Ma olen sinu peale nii vihane, aga samas ma..."
Jäin vait ja kõhklesin, enne kui edasi rääkima hakkasin.
"Ühest küljest ma vihkan sind, aga teisest küljest ma..ma armastan sind ikka," sõnasin,viimased sõnad olid väga vaikselt öeldud, kuid teadsin, et ta kuulis neid.
"Mina armastan sind ka," sõnas ta ja astus mulle sammu lähemale. "Armastan alati ja isegi kui sina mind enam ei taha, siis ma jään edasi lootma. Ma tegin sulle nii paganama palju haiget ja kahetsen, aga tean et mu kahetsemine ei aita enam midagi. Sellepärast jätan su rahule. Ma saan aru, kui sa ei taha minuga enam suhelda. Ma lähen, aga tea, et olen alati sinu jaoks alati olemas."
Hammustasin huulde, püüdes mitte nutma hakkata. Ma ei suuda temast loobuda, isegi kui tahaksin, kuid pean seda tegema. Võib-olla toob saatus meid taas kokku. Hoolimata püüdlusest mitte nutma hakkata, tundsin pisarat oma põsel. Ka Karel märkas seda ja tuli mulle lähemale ja pühkis selle pöidlaga ära.
"Ära nuta jälle minu pärast," sositas ta ja kõndis seejärel lihtsalt minema, jättes mu üksinda.
Vaatasin talle järgi ja tundsin, et pisarad hakkasid nüüd korralikult voolama. See oligi siis lõpp. Lõplik lõpp. Ei mingit õnnelikku lõppu.
"Mis sa nutad siin?" kuulsin äkki kellegi häält.
Markus.
Ootamatult kallistasin teda. Ta oli segaduses, aga pani mulle käed ümber ja ma lihtsalt nutsin, lasin tunnetel välja voolata. Mõne aja pärast tõmbusin temast eemale ja kuivatasin pisarad.
"Lähme tagasi saali," sõnasin ja hakkasin sinna poole kõndima.
"Kas sa ei kavatsegi rääkida, mis juhtus?" küsis ta, mu kannul kõndides.
"Ei, mitte veel. Praegu tahan lõbutseda," ütlesin ja läksin saali.
Nägin seal kohe, Brittat ja Andrat, kes vaatasid mind küsivalt, kuid ma ei öelnud neile midagi, vaid tantsisin ja laulsin kaasa. Paar korda märkasin ka Karelit, ent ei lasknud temast end häirida. Mõned tüübid kutsusid mind tantsima ja ma läksin. Nad ei olnud küll päris minu maitse, mis tähendas Karelit, aga sellegipoolest, oli mul tore.
"I'm sexy and i know it," laulis üks poistest ja ma hakkasin selle peale nii naerma, et ei suutnud kuidagi lõpetada.
Kutt vaatas mind veidi aega imelikult, et lõpuks naersime koos ja pidime istuma, sest tantsida me enam ei suutnud. Istusime mõnda aega vaikides ja vaatasime inimesi. Mariette lehvitas mulle lõbusalt ja ma lehvitasin vastu. Selle tüübi poole vaadates, märkasin et ta jälgis mind. Naeratasin talle ning kutt tegi sama.
"Ma pole sind varem näinud," sõnas ta.
"Ma ei elagi siin. Olen külas ainult," laususin ja pöörates pilgu teisele poole, nägin et Karel vaatas mind.
Kui ta nägi, et ma teda vaatasin, kõndis ta kiiresti minema ja õigepea kadus mu vaateväljast. Pöörasin pilgu tagasi sellele poisile.
"See oli keegi eriline jah?" küsis ta.
"Kellest sa räägid?"
"Sellest kutist, kes sind vaatas."
"Ta on mu eks, aga ma ei taha temast rääkida,ütlesin kiiresti.
"Hea küll," sõnas ta.
Märkasin Markust enda poole tulemas ning arvasin, et nüüd läheme ära. Olime siin juba piisavalt kaua olnud.
Tõusin püsti ja sõnasin:"Ma olen Adeele muidu. Eks kunagi kohtume."
"Joosep olen, võimalik et kohtumegi," lausus ta ning läks seejäre ühe tüdrukuga tantsima.
Vaatasin talle korraks järgi ning siis oli Markus minu kõrval. Lahkusime saalist ja ukse juures kohtusime teistega. Kõik paistsid olevat väsinud, aga õnnelikud ja teel tagasi ei rääkinud me midagi. Me kõik haigutasime ja unistasime ilmselt juba oma voodist. Mu pea oli vajunud Raini õla peale, kes seekord taga istus. Andra istus tema asemel ees. Raini pea, aga oli omakorda Mariette õlal ja tema pea Britta õlal. Britta, aga jäi sellisest luksusest ilma ja pidi pead püsti hoidma.
"Noh kaduge kõik autost välja," teatas Markus, kui jõudsime kohale.
Segaduses olles, tõstsime pead ja väljusime autost. Tundsin, kuidas mu jalad valutasid ja suutsin neid vaevu üksteise ette tõsta. Sadas lund ja ma üritas lumehelbeid keelega püüda. See ei õnnestunud ja pidin pettunult majja minema.
Majas oli lärm endiselt väga suur. Kõik rääkisid läbisegi ega pööranud üksteisele tähelepanu. Markuse isa, oli aga omadega nii läbi, et magas põrandal ja just sellise koha peal, et teised pidid temast üle astuma, kuid tahtsid temast mööda saada.
"Õuu ärka üles," ütles Markus ja togis oma isa natuke, kes ei reageerinud ning Markus pidi ta viimaks loobuma.
"Jäta vanamees rahule. Tal oli raske õhtu,"teatas Markuse ema diivanilt.
"Jah ma usun. Jook sai otsa ja siis oli tõesti raske," lausus Markus sarkastiliselt ja läks õlgu kehitades oma tuppa.
Purskasin naerma, teenides sellega ära, nii mõnegi halvustama pilgu. Kehitasin õlgu ning võtsin kausist mandariini ja läksin oma tuppa, kus tüdrukud juba ees olid. Maritte lebas voodil, näol õnnelik naeratus.
"Nii super õhtu oli. Ma leidsin nii nunnu kutti," teatas ta, endiselt naeratus näol.
"Kaugsuhe ei jää püsima, kallis õeke," sõnas Britta muiates.
Mariette tõusis voodilt ja vaatas Brittat solvunult. Mina ja Andra üritasime muiet varjatata ja hakkasime juukseid kammima.
"Sa ei pea kõike ilusat ära rikkuma," sõnas Mariette.
"Ma ei rikkugi. See on reaalsus," vastas Britta. "Aga vahet pole, ma tahan praegu magada," teatas ta siis.
"Homme sa saad selle eest," sõnas Mariette ja jäi siis vait.
Kümme minutit hiljem oli tuba pime ja oli kuulda, vaid hingamist. Mõtlesin, et nüüd leian aega, veidi mõelda, kuid ei, uni tabas mind ootamatult. Õigepea leidsin end kaubamajast koos jõuluvanaga ning rääkisin talle, et tahan jõuludeks enda suurust karu. Kümme minutit hiljem ärkasin võpatades üles, sest minu uni oli jubedaks muutunud. Nimelt minu "karu" oli äkki ellu ärganud ja püüdis mul pead otsast hammustada. Õnneks ärkasin üles ja pääsesin sellest. Mõnda aega lebasin ärkvel, kuid siis uinusin taas ja nägin unes midagi hoopis paremat...

Raudselt näeb Joosepit unes ja siis on ta ka täiesti kindlalt ikkagi kuidagi Kaarliga seotud. .
Aga hea, super, mönus jutt sul

Kusjuures mul tuleb endal ka üsna pea ilmselt selline kohutmine ja jutuajamine ette võtta..fuhh, ei taha

Aitäh, eks näis, keda ta unes näeb
Sellised jutuajamised on alati väga nõmedad.

Oh jah kirjavahemärgid on probleem jah, eks ma üritan seda parandada.
Aitäh ka muidu!
Uut osa saab täna äkki.

32.

Uusaasta. Kohe-kohe on see saabumas. Veel kaks tundi on jäänud praegust aastat ning siis ootab, ees meid uus aasta. Kas see tuleb parem või halvem, seda ma veel ei tea, kuid see tuleb. Lõppev aasta on olnud raske. Iti surm, ema äraminek, Kareli leidmine ja lahkuminek temast. Ma saadan selle aasta suurima rõõmuga ära. Rääkides emast, siis ta saatis mulle ja Andrale jõuludeks sõnumi, meie sellele ei vastanud ning sellega asi piirduski. Ausalt öeldes, ma ei igatse teda. Meie kolmekesi, oleme imetore perekond, ka ilma temata.
"Adeele, ära nukrutse siin," hõikas mulle Markus teises toa otsas.
Pööritasin silmi ega vastanud. Võtsime uut aastat vastu kuuekesi. Mina, Markus, Andra, Britta, Mariette ja Rain. Täiskasvanud lahkusid eile, koos vanavanematega, kes tahtsid esimest korda linnas, uut aastat tähistada. Seega olime kuuekesi majas üksi ja olime rahul sellega. Majas leidus tohututes kogustes sööki ning näljasurma, me kartma ei pidanud. Praegugi, sõid Rain ning Mariette liharulle. Ülejäänutel olid kõhud endiselt täis ning nad istusid diivanil ja vaatasid telekast tavapärast vanaasta programmi. Otseloomulikult olid seal mõttetud saated ja seetõttu, mina telerit ei vaadanud. Selle asemel istusin tugitoolis ja mängisin oma telefoniga. Tundus, et ka Markusel oli igav, sest vaatas koguaeg ringi.
"Hei, kuulge teeks midagi ägedat," sõnas ta mõne aja pärast.
Ainult mina, vaatasin talle otsa, ülejäänud olid endiselt teleka vaatamisse süvenenud. Ohkasin, ega mõistnud, kuidas sai mingisugune "Edekabel" olla huvitav. Kuuldes naerupahvakuid teiste suust, siis järelikult oli see huvitav ja mina olin see loll, kes ei saanud naljast aru.
"Kuulge rahvas," püüdis Markus endiselt kättega vehkides nende tähelepanu võita, kuid ei mõistnud, et see oli mõttetu. Need neli, olid "Edekabelisse" nii süvenenud, et arvatavasti ka maavärin ei segaks neid.
Markus andis viimaks alla ja hakkas oma telefoni näppima. Võtsin samuti enda mobiili kätte ja süvenesin mõneks ajaks ussimängu, kahjuks läks mul mängus halvasti. Mu uss roomas koguaeg vastu seina ja ma läksin närvi. Ohates, panin telefoni käest ja just õigel ajal. "Edekabel" oli lõppenud ning mõned vaatasid igavledes ringi.
"Teeks midagi," sõnas Rain ja vaatas ringi.
"Ma ütlesin teile ammu, et võiks midagi teha, aga teie ei kuulanud mind," sõnas Markus pahaselt.
"Vabandust," sõnas Britta. "Aga "Edekabel" oli tõesti naljakas ja meil olnud aega sulle tähele panu pöörata."
Jäime Markusega teda kurjalt põrnitsema, vist isegi liigagi kurjalt, sest Britta jäi vait ja vaatas mujale. Ka Andra ega Mariette, ei tahtnud meile otsa vaadata. Rain seevastu vaatas meile muiates otsa.
"Aga tahaks nüüd midagi ägedat teha," sõnas ta lõbusalt ega teinud väljagi meie pilkudest.
"Rain mine p...." alustas Markus ärritunult, ent telefonihelin katkestas tema lause lõpu, mis arvatavasti oli midagi roppu.
"See on vanaema," sõnas Markus. "Olge tasa nüüd". Ta pani telefoni kõlari peale ja me kõik jäime kuulama.
"Markus sina või?" kostab vanaema hääl.
"Kes see muu olla saab?"
"No ma ei tea, aga su hääl kõlas kahtlaselt," sõnas vanaema uurivalt.
"Vanaema, ära kujuta asju ette," sõnas Markus kohmetult, samas kui meie-ülejäänud naersime vaikselt.
"Ma ei kujutagi, aga teinekord vaata, et su hääl normaalne oleks," lausus vanaema selle peale.
"Jaa, vanaema," ütles Markus kärsitult.
"Saan aru, et sul on tegemist," lausus vanaema. "Meil on ka, me läheme nüüd sinu vanematega klubisse,"teatas vanaema siis.
Hakkasin sellepeale naerma. Nemad lähevad klubisse, tahaks näha seda. Kuulsin, et ka teised naersid.
Markus pomises naerdes:"Olgu teil tore," ning lõpetas kõne.
Pärast seda, kajas tuba naerust. Me naersime kaua, lõpuks ise põhjust teadmata. Rain, lamas põrandal ja lihtsalt naeris. Ma vist naersin seda, milline ta välja nägi. Näost punane ja tagus naeru pärast, kätega vastu põrandat.
"Ma ei suuda enam," pomises ta, kuid naeris ikka edasi.
Viimaks jäime ootamatult vait. Me lihtsalt ei suutnud enam jätkata. Valitses vaikus ja kõik vaatasid üksteisele otsa. Rain, oli end minu kõrvale, tugitooli pressinud olgugi, et ta ei mahtunud sinna eriti.
"Sa ei mahu siia," porisesin talle.
"Sina ei mahu. Sa oled paksem," pomises ta.
"Kuidas sa ütled, oma sugulasele nii?" tuli Markuse suust.
"Tahan ja ütlen," vastas Rain.
"Tahad peksa saada?" vastas Markus omakorda.
"Adeele käest või?" sõnas Rain naerdes ja vaatas mulle otsa. Pööritasin silmi ja astusin talle varba peale.
"Adeele, jobu oled," sisistas Rain sellepeale, kuid kadus mu tugitoolilt.
"Täpselt nagu sinagi," sõnasin lõbusalt ja seadsin end mugavamalt tugitoolil.
Mõnda aega valitses taas vaikus. Heitsin pilgu kellale ja märkasin, et veidi üle tunni aja on seda aastat. Korraks mõtlesin, mida Karel teeb...võib-olla on ta siin lähedal ja...Ei, ei ma ei mõtle tema peale. Ei mõtle! See oli viimane kord, kui ma temast mõtlesin...sellel aastal.
Mu igavlev pilk, eksles toas ringi, märkamata midagi põnevat. Raini ning Andra silmad olid taas telekal. Markus oli kuhugi kadunud ning Britta ja Mariette vaatasid tuimade nägudega aknast välja. Ootamatult lendas lumekuul vastu akent. Me kõik tardusime ja jäime üksteisele otsa vaatama.
"Mis see oli?" küsis Britta vaikselt, akna poole vaadates.
"Lumepall oli," teatas Rain sarkastiliselt.
"Ega ma sellest ei räägi. Küsimus on, kes selle viskas?" sõnas Britta ärritunult.
"Eks lähme ja vaatame," sõnas Rain ja läks välja.
"Aga, kui seal on..." alustas Britta, ent keegi ei kuulanud teda ja me läksime kolmekesi välja, jättes Britta üksinda tuppa.
Uksest väljudes, tabas meid kohe kaks lumekuuli. Üks neist maandus vastu mu õlga ning teine vastu Mariette pead. Nagu arvata oli, viskajad olid Markus ja Rain, mõlemal käes veel kaks lumepalli, millega nad meid sihtisid.
"Kuidas meeldis, lumepalliga pihta saada?" küsis Rain irvitades.
"Oi väga meeldis ja kuidas teile see meeldiks?" vastas selle peale Mariette, kellel oli käes juba lumekuul ning ta sihtis sellega Raini.
"Viska, kui julged," teatas Rain ja tuli oma lumekuulidega lähemale .
Mariette viskas ja sama tegi ka Rain. Tulemus-mina sain pihta, sest sattusin nende keskele seisma. Mõlemad vaatasid ootavalt minu poole, et mida ma nüüd teen. Teadsin, kohe mida tegema pean. Tegin lumekuuli ja viskasin selle, Rainile vastu pead. Väga täpne vise oli!
"Oota, mida sa just tegid?" küsis Rain ähvardavalt lumekuul käes, minu käest.
Ma hakkasin naerma ja üritasin majja joosta, ent lumekuul tabas mind ikkagi ja jäin seisma. Tegin uue lumekuuli ja sihtisin taas Raini, seekord läks see mööda. Ent, mind tabasid uued ja uued lumekuulid ja ega teisedki ei jäänud ilma. Britta oli ka viimaks meiega liitunud ja sihtis usinalt Raini. Mina sihtisin vahetpidamata kõiki ja meil oli nii lõbus. Viimaks olime väisinud ja läksime läbimärgadena tuppa.
Silmitsesin üllatunult kella ja teatatasin:"Kuulge ühe minuti pärast algab uusaasta."
"Siis välja, välja,"teatas Markus ja tõukas meid tagasi ukse poole.
Nägime kaugelt juba ilutulestiku ning Rain hakkas järsku lugema:" Kümme, üheksa, kaheksa, seitse, kuus..."
"Viis, neli kolm, kaks," liitusime meie ka.
"Üks!" hüüdsime.
"Tere tulemast aasta 2013!" hüüdis Rain.
"Juhuu!" karjusime kõik ja soovisime üksteisele head uut aastat.
Olime kaua väljas ja vaatasime ilutulestiku. Siia oli see kõik väga hästi näha. Mina ja Markus istusime lumel, sest ei jõudnud enam seista. Viimaks vedasid teised meid tuppa, kus ootas meid hunnik vastamata kõnesid sõpradelt ja sugulastelt. Hakkasime kõik tagasi helistama ja tuba oli täis juttu, justkui meid oleks rohkem, kui kuus siin olnud.
Kella poole kolme paiku öösel, läksime kõik magama. Kusjuures, me magasime kõik koos elutoas. Tirisime madratsid sinna ja heitsime nendele läbisegi. Õige varsti oli kosta, Raini norskamist ja ma pidin kõrvu kinni hoidma, sest see tekitas kohutavat müra. Selle tõttu lebasin kaua üleval ja mõtlesin. Eelkõige sellest, et kas see aasta tuleb hea või mitte?