Iga kord ongi igavesti (50/50)

Oh ma tean jah. See osa on peaaegu valmis, aga ma ei pane seda veel üles. Ma väga väga loodan, et homme saate selle.

Täna on neljapäev juba aga uut osa pole ikka

Mhh..ma tean, aga see tuleb umbes poole tunni jooksul.

41.

"Niisiis, kas kõik said aru?" küsis Gert meie poole vaadates.
Olime klassiga kogunenud algklasside koridori. Hetkel polnud seal ühtegi väikest põnni, ilmselt olid kuskil ekskursioonil, sest tavapärast kisa polnud kuulda. Gert seletas meile "projektist". Tundi me ei tohtinud minna, vaid pidime oleme kohas, kus õpetajad meid ei näeks. Vahelejäämise korral pidime lihtsalt vait olema. Ma sügavalt kahtlesin, kas kõik sellest kinni pidasid.
"Kas kõik said aru,"kordas Gert, kui keegi talle ei vastanud.
"Jaa!" hüüdsime Robertiga ning ka Silver ja Johanna liitusid meiega. Teised olid endiselt kahtleval seisukohal.
"Mis siis kui meid direktori juurde saadetakse?" küsis Triin.
"Mis siis, mis siis...lähetegi sinna ja olete vait," lausus Gert ärritudes. "Ma ei sunni teid tulema. Kui keemiaõps teie arvates idioot pole, siis olete te ise idioodid, aga ise teate."
Tundus, et see oli piisav argument ja kõik jäid vait ning jäid kellahelinat ootama. See juhtus mõne minuti pärast ning siis möödus veel veidi aega, enne kui Gert ütles:"Nii nüüd võivad kõik minna kuhu tahavad, aga üritage mitte vahele jääda."
"Looda edasi, kõik jäävad vahele," sõnas Robert.
"Ei, ainult sina jääd," lausus Gert lõbusalt.
Olime viiekesi veel seal, teadmata kuhu minna. Johanna ja Silver seisid käest kinni ning mina, Robert ja Gert olime niisama nende kõrval.
"Jääme siia?" küsis Johanna.
"Parem mitte,"vastas Gert ja haaras mu käest kinni ning tiris mind edasi. "Läksime lapsed," lausus ta energiselt.
Teised järgnesid meile, kuid olime vaevalt mõne sammu astunud, kui märkasime keemiaõpetajat uurivalt ringi vaatamas.
"Tagasi!" hüüdis Gert ja me kõik jooksime läbisegi algklassi koridori.
Gert proovis ühte klassiust ja imekombel oli see lahti ning me kõik läksime sisse. Nagu arvata oligi, siis oli see tühi. Kahjuks polnud seal sobivaid peidukohti ning sinna me jääda ei saanud.
"Kellelgi on ideed, kuhu minna võiks?" küsis Gert.
Raputasime kõik pead ja Gert ohkas ja sõnas:"Olete alles idioodid. Mina olen siin ainuke geenius."
Muigasin ja siis võttis Gert jälle mu käest kinni ning me lahkusime kiiruga klassist. Esimesel hetkel me ei märganud kedagi, kuid olime siiski hästi vaiksed. Mind ajas kogu see asi naerma, kuid püüdsin seda mitte kõva häälega teha. Märkasin, et ka teised peale Gerdi, muigasid kergelt.
Korraga kuulsime kuskilt lähedalt keemiaõpetaja ärritunud häält:" Kus kõik on? Miks te tundi ei ilmunud?"
Edasi valitses vaikus, ilmselt tegi keegi nii nagu Gert oli õpetanud ning oli vait.
"Ma olen geenius," sosistas Gert vaikselt.
"Ma küsisisin midagi," kuulsin taaskord keemiaõpetaja vihast häält, kuid taaskord oli vastuseks vaikus.
"Kuulge kaome siit" sõnas Silver, kui õpetaja hääl üha kõvemaks muutus.
"Jah, lähme teiselt poolt," lausus Robert ning läks ees. Me järgnesime talle.
Meile tuli vastu üllatunud näoga algklasside õpetaja, kuid ta ei öelnud meile midagi. Robert kõndis ees ning me kõndisime tema järel kuni jõudsime riidehoiuni. See oli hea mõte, sest õpetajate riidehoid oli hoopis kaugemal ja nemad siin ei käinud. Me polnud ainsad, kes selle idee peale tulid. Sirel, Paula, Lisandra ning Noora olid juba seal.
"Keemiaõps on päris kuri juba," teatas Gert neile, istudes Noora kõrvale.
"Nägid teda?" küsis Sirel üllatunult.
"Kuulsime ainult. Ta oli kellegi kätte saanud," vastas Johanna.
"Asi läheb põnevaks," sõnas Lisanda lõbusalt ja tegeles oma küünte lakkimisega edasi. Mõni leidis endale tõesti toreda tegevuse.
"Läheb, läheb," nõustus Gert.
Mõnda aega veetsime seal niisama aega. Oli isegi veidi igav, sest väga me rääkida ei tahtnud, kartes, et ei kuule muidu kedagi tulemas. Poisid mängisid trips-traps trulli ning Paula ja Lisandra tegelesid endiselt küünte lakkimisega. Ka Sirelil ja Johannal paistis olevat igav. Mõlemad vaatasid tüdinult ringi.
"Äkki läheks kõnniks kuskil ringi?" tegi Sirel viimaks ettepaneku.
"Hull oled või? Me jääme vahele ju," lausus Gert, mängides trips-traps trulli edasi.
"Me jääme nagunii vahele. Mis sa arvad, et me ei kohtu keemiaõpetajaga enam kunagi?" küsisin muiates.
Gert ilmselt taipas oma viga ega öelnud midagi. Ometi ei liikunud keegi endiselt kuhugi. Istusin Paula vastas ja seekord ta ei vaadanudki mind enam vihaselt. Ta teadis, et me olime Kareliga koos ja tema seda muuta ei saanud. Huvitav, mis Karel praegu teeb? Loll küsimus...Tunnis on muidugi, täpselt nagu kõik korralikud õpilased.
Korraga kuulsime samme, mis paistsid tulevat siia poole. Me kõik vaatasime üksteisele otsa ja lootsime mõttes, et see pole keemiaõpetaja ega direktor. Kuhugi meil minna ka polnud, seega jäime ootama, mida saatusel meile pakkuda oli. Saatuseks osutus meie riidehoiu tädi, kes jäi meid imestunult vaatama.
"Mis te lapsukesed siin teete?" küsis ta kõigile otsa vaadates.
Kõik me hingasime kergendatult, et keegi teine meid ei avastanud ning Gert vastas alles mõne hetke pärast:"Me otsisime mu rahakotti taga."
Ma oleksin peaaegu naerma hakkanud, aga hoidsin end tagasi. See küll eriti geniaalne polnud. Robert mu kõrval juba naeris vaikselt ja Gert saatis talle vihase pilgu.
"Te kõik otsisite rahakotti?" küsis naine, meid imelikult jõllitades.
"Miks mitte? Koos leiab kiiremini," vastas Gert. Hetk hiljem lausus meile:"Ahh, siin pole seda, lähme vaatame keemiaklassi."
Muiates järgnesime talle. Pilk kellale teatas, et tunni lõpuni oli mõned minutid jäänud ja nüüd võisime peaaegu rahulikult koridoris ringi kõndida. Vaatasime ringi, üritades leida teisi klassikaaslasi, ent me ei märganud kedagi..
"Tegime ära!" hüüdis Gert, hetkel mil kell helises. "Said keemiaõpetaja," sõnas ta Robertiga käis kokku lüües.
"Mida ma sain?" sõnas meie tagant ootamatult hääl, mis kuulus ilmeksimatult keemiaõpetajale.
Jahmunult pöörasime end ringi ja sattusime silmitsi ärritunud keemiaõpetajaga, kelle kõrval seisid mõned meie klassikaaslased, kelle poole Gert saatis vihase pilgu.
"Ee.." alustas Gert ja vaatas abiotsivalt meie poole.
"Mina ei tea midagi," teatas Paula ja kõndis ükskõikselt minema, Lisandra tema järel.
Õpetaja tähelepanu oli aga täielikult Gerdle koondunud, saades aru, et tema oli selle taga. Ma tundsin jälle muiet kerkimas oma näole ning vaatasin maha, et õpetaja seda ei märkaks.
"Kaasla, kas te selgitaksite mulle ja direktorile oma käitumist?" küsis õpetaja Gerdilt.
"Kas teie selgitasite enda käitumist?" vastas Gert selle peale.
Silver hakkas selle peale kõva häälega naerma, teenides õpetaja vihase pilgu, kuid ei öelnud Silverile midagi, vaid vaatas endiselt Gerdile otsa.
"Selgitaksin mida?" küsis õpetaja.
"Te teate isegi," lausus Gert ning kõndis otsustavalt minema.
Ma vaatasin talle arusaamatult järgi, kõik teised väljaarvatud õpetaja tegid sama. Õpetaja, aga järgnes Gerdile ning me vaatasin Robetile otsa, kes naeris lõbusalt.
"Läheks tundi nüüd?" küsis Johanna.
"Ikka võiks. "Vaba" tund oli tore, aga nüüd peaks korralikult õppida," sõnas Silver muiates.
Teel ajalooklassi, kohtasin Karelit ja naeratasin talle lõbusalt.
Ta jäi seisma ja küsis:" Adeele, ma kuulsin, et mingi jama oli teie klassiga?"
"Gert ja tema geniaalsed ideed," vastasin ja andin talle põsemusi.
Noormees naeratas koheselt ja tahtis midagi öelda, ent ma oli juba kaugel. '
Paar tundi hiljem olid tunnid läbi. Direktor oli külastanud meie klassi ja rääkis, et on meis väga pettunud ning homme pidime me kõik tema juurest läbi käima. Gerdist ei teadnud me midagi, võimalik et keemiaõpetaja rääkis temaga.
Karelil oli veel üks tund ning nii hakkasin üksi koju minema. Olin kõndinud mõned minutid, kuid korraga nägin teisel pool tänavat vägagi tuttavat inimest. Tegemist oli ilmselgelt mu emaga ja...temaga koos oli kiilaspäine mees, kes tundus olevat tema uus mees.
"Ta vahetas papsi sellise tüübi vastu," pomisesin pahaselt ja kõndisin edasi.
Ootamatult kuulsin ema hüüdu:"Adeele!
Ma ei peatanud, vaid kiirendasin sammu. Mulle ei meeldi kiilakad tüübid.

Haha, sa oled niii andekas
Aega võttis aga asja sai nagu näha, raudselt saab Gert mingi ränga karistuse keemia õpetajalt, ma loodan vähemalt

Okei, kuna me uue osa saame?

Varsti, varsti. See on peaaegu valmis, seega umbes poole tunni jooksul.

42.

Valentinipäev on kõigi armunute püha. Päev, kui näidatakse kallimale oma armastust. Naistele kingitakse viiskümmend punast roosi ja mehed saavad kasti õlut. Aasta ilusaim päev...
Sellist juttu pidi kuulama valentinipäeval bussiga kooli sõites. Seda juhtus harva, et ma bussiga kooli läksin ja kuuldes raadiost midagi sellist, tekkis tahtmine lähima aasta jooksul ainult jala kooli minna. Ma tahtsin kõrvu kinni hoida või halvemal juhul visata raadio aknast välja. Mitte, et mulle valentinipäev ei meeldiks, aga see jutt oli küll tõeline jama. Ma lootsin sügavalt, et Karel ei oota mind koolis, käes viiskümmend punast roosi, sest mina talle õlut küll ei kingi.
Buss peatus kooli lähedal ning väljusin sealt koos teiste õpilaste, kes kõik paistsid olevat uskumatult elevil. Need polnud ainult väikesed lapsed, kes enamjaolt olid koguaeg sellised, vaid suur osa nendest olid teismelised-umbes minu vanused ja veidi nooremad. Eelkõige muidugi tüdrukud, aga ka poisid olid tavapärasest rõõmsamad.
Pööritasin silmi ja sisenesin koolimajja ja saades koheselt roosa õhupalliga vastu pead. Põrnitsesin vihaselt õhupalli omaniku-minu vanust tüdrukut, kes minust välja tegemata kõndis edasi. See polnud veel kõige hullem, sest minu õuduseks oli neid õhupalle sadu, tänu millele oli liikumine piiratatud. Suurte raskusetega jõudsin oma klassi riidehoiuni ja põrnitsesin punaseid südameid, mis seda kaunistasid. Kui ma teada saan, kes need joonistas, siis sellel isikul ei vea.
"Tsau Adeele!" sõnas mu kõrvale saabunud Robert lõbusalt. Õnneks ta ei kandnud punaseid ega roosasid riideid, seega naeratasin talle.
"Hei! Mis sa arvad nendest õhupallidest ja muudest värkidest?" küsisin, lootes et ta on minuga samal arvamusel.
Poiss vaatas ringi ja sõnas siis:"Minu arust on see natuke liig. Miks näidata armastust ainult ühel päeval aastas?"
"Täpselt!" nõustusin temaga õnnelikult. Ma võin talle isegi ühe õlu kinkida, selle eest et ta nii arvab. Kareli õlu, sest ma pole veel kaheksateist...
"Tundub, et mõne jaoks on valentinipäev tõeline pidupäev," pomises Robert muiates ja vaatas minu selja taha.
Pöörasin kähku ringi ja turtsatasin naerma, nähes Gerdi käevangus kahte meist nooremat tüdrukut, kes paistsid olevat nii õnnelikud. Gert oleks nagu nende iidol. Poiss pilgutas meile silma ja sosistas tüdrukutele midagi kõrva, kes seejärel kihistades minema jooksid.
"On ju ilusad tšikkid?" küsis Gert laialt naeratades, meie kõrvale tulles.
Vaatasin Robertiga üksteisele otsa ja pahvatasime kõva häälega naerma, teenides Gerdilt pahased pilgud.
"On küll ilusad," pomises lõpuks Robert ja naeris edasi.
Gert oli endiselt meie peale solvunud ja kõndis meie ees klassi. Mina ja Robert kõndisime muiates tema järel, saates aeg-ajalt õhupallide ja punases riietuses olevate inimeste poole halvakspanevaid pilke. Valentinipäeva vihkajad...
Kahjuks või õnneks ma Karelit enne tundide algust ei kohanud. Ma lootsin endiselt, et ta pärast tunni lõppu ei oota mind roosidega. See oleks armas muidugi, aga mitte päris minu maitse. Mulle meeldiks hoopis see, kui ta tooks mulle ühel suvalisel päeval lilli ja muudaks minu päeva sellega ilusamaks.
Füüsikatunnis olin ma üllatunud nähes meie ranget füüsikaõpetajat kandmas roosat triiksärki ja lipsu. Ma usun, et mul jäi isegi suu lahti, sest ma polnud teda kunagi nii näinud. Tema, kes ta alati oli nii range ja pahas tujus, paistis seekord olevat isegi...õnnelik? Peab vist ütlema, et valentinipäev teeb imesid.
"Täna lahendage õpikust kaks ülesannet, kui valmis saate võite juttu rääkida, aga vaikselt muidugi," sõnas õpetaja ning lisas kohe:"Ma käin korraks ära."
Jäin teda jahmult vaatama ning Silver mu kõrval naeris mu ilmet.
"Adeele, inimene on armunud äkki. Lase tal rõõmustada," ütles Silver ja muigas.
"Füüsikaõpetajad ei armu," vastasin ja Silver hakkas naerma.
Õpetaja saabus tagasi alles veidi enne tunni lõppu ning ta näol oli lai naeratus, mille peale ma silmi pööritasin. Tehtud ülesandeid meie ei kontrollinudki, vaid olime sunnitud jälgima õpetaja armunud nägu. Kella helisedes kiirustasin klassist välja, et mitte seda totakat nägu rohkem näha.
Koridori ei oodanud mind just parem pilt. Õhupalle oli veelgi rohkem, kui enne. Lisaks oli koridoris võimatu näha muud värvi kui punast või roosat. Tänu minule oli see võimalus, sest minu tumedad riided ei meenutanud mitte kuidagi punast. Nojah, mu kõrvarõngad olid punased, kuid see oli kõigest pisiasi. Rajasin ärrinult endale sellest punasest rahvasummast teed, et jõuda oma lemmikkoha-aknalauani. Automaatselt kerkis minu näole naeratus, nähes seal Karelit.
Ta tegi mulle põsemusi ja võttis oma selja tagant välja valge roosi. Palju parem, kui sületäis punaseid roose.
"Sa oled nii armas," sosistasin talle kõrva, kui istusime koos aknalaual.
"Alati," vastas ta ning ma sulgesin silmad nautides roosilõhna ja tema kaisus istumist. Kõik oli rohkemgi, kui täiuslik.
"Mis sa õhtul teed?" küsis ta hetke pärast.
"Lähen äkki sinuga välja," vastasin muiates.
"Õige vastus."
Leppisime kokku, et ta tuleb mulle õhtul järgi ning seejärel murdsime end taas punasest rahvahulgast läbi, et tundi minna. Vähemalt polnud kirjanduseõpetaja armunud ja tund möödus tavaliselt, väljaarvatud see, et Gerdi pisikesed austajad, tegid meile läbi ukse nägusid.
"Gert, nad armastavad sind ju," lausus Silver muiates.
"Sa oled lihtsalt kade,et keegi sind ei armasta," vastas Gert ja lehvitas oma austajatele.
"Johanna armastab mind," lausus Silver ja saatis Johannale õhumusi. Tüdruk vastas samaga.
"Ikkagi mind armastatakse rohkem," ei jätnud Gert järgi.
"Hea küll ma annan alla, vaata ise kuidas sa pärast neist mööda saad," lausus Silver lõbusalt ja lehvitas Gerdi austatajatele, kes talle ei lehvitanud.
"Nad kannavad mind kätel," vastas Gert.
"Looda edasi," pomisesin ja jätkasin õpetaja kuulamist.
Vahetunnis keegi Gerti kätel ei kandnud, aga ta ei pääsenud neist enne mööda, kui oli neile kõigile autogrammi andnud.
"Annad mulle ka autogrammi "kuulsus",noris Robert muiates.
Gert togis teda ja me pahvatasime naerma. Võib-olla polnudki see päev kõige hullem.
Päeva lõpuks oli Gert andnud palju autogramme ja ka mina olin tema käest ühe saanud. Tõotasin pühalikult, seda kätt kuhu ta oma nime kirjutas, mitte kunagi pesta.
"Õhtul näeme siis," sõnas Karel lõbusalt minust möödudes.
"Ootan juba," vastasin ja haarasin õnnelikult ühelt tüdrukult õhupalli, kes mind vihaselt põrnitsema jäi. Jooksin õhupalliga välja lasin selle lendu.

Jumal kui õnnelik ma olema pean et meil mingit nii suurt hullustust tavaliselt selle päevaga ei kaasne..mingid postkastid on et saad suvakatele kirju saata aga üldiselt on normaalne enamvähem. Mitte niiii ülepaisutatud

Aga tegelt oli mõnus osa, nüüd õhtul raudselt Karel ikkagi ilmub oma 50 roosiga välja, see oleks nii naljakas, või siis see Kaspar?

Hahha...Kasparit küll selles osas pole...ma arvan vähemalt.

43.

Vaatasin Karelile naeratades otsa ja noormees vastas samaga. Meie pilgud olid kinnitunud teineteisele, panemata tähele kedagi teist meie ümber. Kuni kostis köhatus, otse meie kõrvalt ja me olime sunnitud mujale vaatama.
"Kas olete otsustanud, mida magustoiduks tellida?" küsis nooruke teenindaja meile otsa vaadates. Rohkem vaatas ta küll Karelit, aga mina olin ka siin.
"Ma võtan jäätise, koos puuviljadega," vastas Karel ning vaatas küsivalt mulle otsa.
"Ma võtan sama," laususin ja viimaks oli ettekandja kadunud ja saime taas teineteisele keskenduda.
Me viibisime restoranis, tähistades valentinipäeva. Kummalisel kombel oli see päev mulle meeldima hakkanud ja ma süüdistasin selles Karelit-tema oma lillede ja restoraniga muutis selle päeva ilusaks.
"Kas ma juba mainisin, et ma armastan sind?" küsis Karel, kui me oma jäätist sõime.
"Jah, umbes kümme korda oled sa täna seda öelnud."
"Siis, umbes viiskümmend korda veel jah,"lausus noormees lõbusalt.
"Muidugi."
Suurem osa õhtust kulus meil üksteise vaatamiseks. Meil polnud vaja isegi midagi öelda, sest meie silmad ütlesid kõik. Õhus oli armastust ja roosilõhna. Mitte miski poleks saanud seda päeva paremaks muuta. Hommikul ma vihkasin valentinipäeva, aga nüüd ma lausa armastasin seda. Hea küll, see oli väike liialdus, sest ma armastasin Karelit, valentinipäev oli lihtsalt boonuseks.
"See oli ilus päev," sõnasin Karelile, kui ta sõidutas mind tagasi koju.
"See oli rohkemgi, kui ilus," teatas noormees ja muigas õrnalt.
Nõustusin temaga ja mul oli kahju temast lahkuda, olgugi, et pidime homme taas kohtuma. Vaatasin nukralt tema autole järgi, kui ta minema sõitis. Seejärel ohkasin kurvalt ja läksin trepikotta, hoides käes roosikimpu, mis ta mulle restoranis oli kinkinud. Need roosid olid taas valged nagu see, mille ma koolis tema käest olin saanud. Vähemalt polnud need punased.
Üllatunult nägin trepikojas Kasparit, kes tuli mulle vastu. Ma polnud teda juba ammu näinud ja ei teadnud, kas ja mida peaksin talle ütlema. Otsustasin siiski, et ei ütle midagi, muidu võib ta taas asjatult lootma hakkata.
Olin temast vaikides möödumas, kui ta sõnas:"Ilusat sõbrapäeva Adeele."
Naeratasin talle siiski ja vastasin:"Kaspar, sulle ka!"
"Tead, ma olen endale kellegi erilise leidnud," teatas noormees ootamatult ja märkasin, et ta säras üleni. Ma polnud teda kunagi sellisena näinud.
"Mul on sinu üle hea meel," sõnasin. Mul tõesti oli.
"Aitäh!" vastas noormees õnnelikult. "Soovin sulle ja Karelile edu," lisas ta hetke pärast.
Tänasin teda ja sisenesin oma koju. Elutoast avastasin oma isa, vaatamas mingit imalat romantilist komöödiat. Istusin tema kõrvale diivanile ja üritasin filmile keskenduda, mis ei õnnestunud.
"Kuidas kohting läks?" küsis isa, kui filmil tuli reklaamipaus.
"Hästi," vastasin naeratades.
Isa naeratas napilt ja küsis siis mõtlikult :"Emaga oled sellel nädalal rääkinud?
"Teisipäeval," vastasin ja vaatasin murelikult tema poole.
Ma olin isale ema külaskäigust ja lapsest rääkinud. Loomulikult lubas ta emal siin külas käia, ja ema oli seda teinud, aga isa polnud kunagi sellel ajal kodus. Uudis oli teda ilmselgelt raputanud, ta oli veel lootnud, et neil emaga on veel võimalus, aga laps muutis kõik. Tal oli vaja aega, et sellest üle saada. Kaheksateist aastat, mil ta oli emaga abielus olnud, oli läbi ja sellest polnud kerge üle saada. Keegi poleks sellega hästi hakkama saanud.
Kümme päeva hiljem olin surnuaias ja vaatasin seal nukralt ringi. Käes oli Iti kaheksateist kümnes sünnipäev ja Iti ei saanud seda kunagi tähistada. Seisin mõtlikult tema haua kõrval ja lasin pisaratel voolata. Ma igatsesin teda endiselt ja isegi Karel ei saanud seda muuta. Poiss oli küll öelnud, et ta tuleb minuga siia kaasa, aga ma tahtsin siin üksinda olla ja mõelda.
Tundus nagu oleks kaua aega möödunud sellest, kui ma tüdrukut viimati nägin. Tegelikult oli möödunud, veidi üle kahe kuu. Need kuud polnud midagi, võrreldes meie sõpruse pikkusega, mis nüüd tundus nii lühike aeg. Seitseteist aastat pole võrreldav kuuekümnega-vähemat nii kaua oleksime mina ja Iti pidanud parimad sõbrannad olema. Elu tahtis teisiti ja nüüd olin ma siin.
"Palju õnne Iti," sosistasin vaikselt ja tuul kandis mu sõnad temani. Ta kuuleb neid kindlasti.
Ringi keerates märkasin Robinit enda kõrval. Poiss vaatas üksisilmi Iti haua poole ja võtsin tal käest kinni. Noormees naeratas tänulikult ning me seisime seal mõnda aega.
"Soovin, et ta oleks siin," sõnas noormees vaikselt.
"Ta ongi kusagil siin ja vaatab meie järgi," vastasin ja meenutasin, et Iti oli seda lubanud.
Mõned minutid hiljem, kõndisime Robiniga aeglaselt surnuaiast välja. Mõlemad mõtlesime oma mõtteid, lausumata sõnagi. Praegu oligi nii parem. Aeglaselt olime mõlemad Iti surmast üle saamas, Iti oli alati meie südames ja me teadsime seda, kuid igatsus ei kadunud kuhugi.
Pool tundi hiljem, kohtusin Kareliga kohvikus ning jõime kuuma šokolaadi. Ma olin tänulik, et ta oli nii mõistev ja sai aru, et minu tuju polnud täna kõige parem. Ta ei püüdnud minuga rääkida, sest poleks vastuseid saanud, vaid ootas kuni ma ise rääkima hakkasin.
"Ma nägin seal Robinit," laususin mõne aja pärast.
"Kuidas tal oli?" küsis Karel murelikult.
"Täpselt nagu mul. Me mõlemad igatseme teda, aga tasapisi oleme üle saamas," ütlesin, toetudes end noormehe vastu, kes pani mulle käed ümber.
"Ta on alati teiega," vastas Karel napilt ja vaatas siis eemale. "Vaata Kaspar ja mingi tüdruk on seal," lisas ta teatud pahameelega. Ma olin talle Kasparist ja tema peksa saamisest rääkinud ja Karel oli selle peale vihastanud.
Pöörasin pilgu Kareli näidatud suunas ning tõepoolest, seal olid Kaspar ja keegi tüdruk ning nad tulid meie poole. Kaspar lehvitas mulle rõõmsalt ning ma ei teadnud, kas nende siia tulek oli hea mõte.

Mis tüdruk, mis tüdruk, mis tüdruk? Appi tahan teada!

Haa, ma teadsin et Kaspar tuleb tagasi nende ellu

See jutt hakkab vaikselt lõpule jõudma. Üle viiekümne osa arvatavasti ei tule. Seega nautige viimaseid osasid.

44.

Niisiis, Kaspar oli teel siia, hoides käest kinni ühel tüdrukul. Karel polnud selle üle just rõõmus, kuid ma palusin tal rahulik olla. Ma tõesti ei tahtnud mingit kaklust. Kui Kaspar oli tõesti kellegi leidnud, siis polnud meie asi selle kohta midagi öelda. Ta oli küll vigu teinud, aga kes meist ei teeks? Me kõike teeme ja saame nendest üle, nii ka Kaspar.
"Tsau Adeele, Karel," lausus Kaspar meie kõrvale jõudes. Ma vastasin samaga, Karel piirdus noogutusega.
"Tema on Hanna," sõnas Kaspar, oma kõrval seisvale tüdrukule osutades. "Ta on minu tüdruksõber,"lisas ta seejärel. Hannal olid heledad juukset ning ta oli lühikest kasvu. Ta oli Kaspari kõrval veidi ebalev, kuid siiski naeratas meile.
Karel mu kõrval tahtis kohe midagi öelda, ent ma togisin teda jalaga ja noormees ei öelnud midagi. Loodetavasti sai ta haiget.
"Mina olen Adeele, " sõnasin rõõmsalt naeratades. "Me elame Kaspariga samas majas. See on Karel, minu poiss," lisasin Kareli poole vaadates. Noormees ainult grimassitas nägu, ilmselt sai ta tõesti haiget. Lõin ma teda ju kontsaga.
"Kas me võime siia istuda?" küsis Kaspar ebalevalt.
Vaatasin Kareli poole ning nähes tema vihast nägu noogutasin. See oli talle paras. Nihutasin end Karelile lähemale, tehes Hannale ja Kasparile ruumi.
"Vabandust, aga ma pidin sind lööma, muidu oleksid sa midagi lolli öelnud," sosistasin Karelile vaikselt kõrva ning naeratasin seejärel Kasparile ning Hannale.
Hanna, kes polnud veel midagi öelnud, avas viimaks suu ja küsis:"Kaua te koos olete olnud?"
"Oh, mõned kuud," vastasin, mainimata vahepealset lahusolemist. Karel oli endiselt vait.
Edasi rääkisime mõnda aega tühjast-tähjast, kuid üldiselt oli see vestlus piinlik. Karel polnud endiselt midagi öelnud, vaid põrnitses terve aja Kasparit vihaselt, kes sai aru, et midagi on valesti. Hanna aga ei pannud midagi tähele, vaid jutustas minuga edasi. Ma üritasin teda küll kuulata, aga ausalt öeldes oli ta päris tüütu. Ta rääkis ainult riietest ja endast, kuid kui ta Kasparile meeldis, siis oli kõik hästi.
"Me peame nüüd minema," sõnasin viimaks ning Karel tõusis kergendatult püsti.
"Jah, me peame minema," kordas Karel ja see mõjus kuidagi kohatult. Need olid tema esimesed sõnad tunni aja jooksul.
Jätsime Hanna-Kaspariga hüvasti ning astusime kohvikuksest välja. Meid võttis vastu erakordselt külm talveilm. Panin käed taskusse, tegemata välja Kareli käest, mis tahtis minu omast kinni võtta.
"Mida ma tegin?" küsis ta. "Sina ju lõid mind ning seega peaks mina solvunud olema mite sina."
"Sa oleks midagi lolli muidu öelnud ju," laususin pahaselt ja kiirendasin sammu.
"Aga ma ei öelnud ju," ütles ta ning kiirendas samuti sammu.
"Sest ma lõin sind."
Ta hakkas naerma ja jäi seisma. "Kas sa arvad, et ma ainult selle pärast olin vait? Mul oli tõesti korraks valus, aga tund aega see küll ei kestnud."
"Miks sa siis midagi ei öelnud?" küsisin.
"Sest ma armastan sind ja ei tahtnud sind pahanda," sõnas ta ja proovis uuesti mu käest kinni võtta. Seekord ma enam ei tõrkunud.
Kümme minutit hiljem olin õnnelikuna kodus. Karel oli uskumatult fantastiline.Loodetavasti polnud Kaspar pahane, et Karel teda nii jõllitas. Kui teda näen, siis klaarin selle ära.
Minu tuju langes veidi, kui mu pilk peatus minu ning Iti pildil. Tema kaheksateistkümnes sünnipäev, mida ta ei saa kunagi tähistada...Pühkisin üksiku pisara oma põselt ning istusin mõnda aega pimedas ning meenutasin teda. Ma teadsin, et ei unusta teda iial, vaid see valu läheb vähemaks, kuid igatsus jääb.
Hommik leidis mu väsinuna-olin suure osa ööst ärkvel olnud ning istunud ja mõelnud. Kõigest. Emast, Itist, Karelist, Kasparist, isast, Andrast-kõigist, kes mulle olulised olid. Mõni rohkem ning mõni vähem, aga ühel või teisel moel olid nad mu südames. Ühe neist olin juba kaotanud, lootsin, et mitte praegu seda rohkem ei juhtu.
Hiljem koolis olles, istusime taas Kareliga aknalaual ja lihtsalt olime. Mina olin liiga väsinud, et rääkida ja tema...Ausalt öeldes, ma ei teadnud, mis tal viga oli, ent oli näha, et midagi siiski oli. Ta polnud isegi oma lemmiklauset-ma armastan sind, öelnud. Tavaliselt oli ta selle aja peale, seda kolm korda öelnud, aga nüüd ei midagi. Kõigest vaikus. Vaatasin talle küsivalt otsa, lootuses, et ta ise midagi räägib, kuid ta ei teinud seda ning viimaks olim sunnitud ise küsima.
"Kas midagi juhtus?" pärisin ja vaatasin talle otsa.
Oli näha, et noormees polnud seda küsimust oodanud, sest ta vaikis mõne hetke enne, kui suu avas.
"Ma lihtsalt mõtlesin, et ma lõpetan mõne kuu pärast selle kooli ja kuidas ma hakkama saan, kui ma sind nii tihti ei näe," sõnas ta mõtlikult.
See lause võis küll tõele vastata, aga midagi häiris mind selle juures. Võib-olla see, et seda öeldes ei vaadanud ta mulle otsa, vaid aknast välja. Ta nagu varjaks midagi ja ma ei suutnud taipata, mis see võis olla. Ta polnud mind jälle petnud ju? Või oli? Kahtluseuss näris mu hinge, kuid ma ei söandanud seda küsida, sest see võis olla midagi hoopis muud. Näiteks oli midagi juhtunud tema vanematega või õega võis siis Robiniga. Ma uskusin ja lootsin, et ta räägib mulle sellest, kui valmis on.
"Sinna on veel nii palju aega," ütlesin mõtlikult.
Tegelikult ju ei olnud. Veebruar hakkas lõppema, jäänud oli veel märts, aprill...Mais käib ta koolis ainult konsultatsioonides ja ma ei pruugi teda näha. Asi oli tõesti halb ning mul polnud aimugi, mida ta järgmisel aastal teha plaanib. Jääb ta siia linna või läheb mujale? See asi hakkas mind tõesti häirima.
"Tegelikult pole," lausus ka Karel. "Aeg läheb kiiresti, eriti, kui olen koos sinuga."
Viimast lausest öeldes ta muigas armsalt ning sosistas mulle kõrva:"Ma armastan sind."
Viimaks ometi ütles ta seda!
Hiljem tundi minnes nägin üle pika aja Markust. Me polnud ammu enam suhelnud ja ma isegi rõõmustasin teda nähes.
"Hei! Kuidas läheb?" küsis ta lõbusalt ja jäi seisma.
"Hästi ikka ja sul?" pärisin.
"Kõik on suurepärane," vastas ta. "Oled sa Kareliga ikka veel koos?" küsis ta hetke pärast.
"Muidugi olen," sõnasin, olles veidi häiritud sellest küsimusest. Meie vahel on pikalt kõik korras olnud. See tänane asi saab ka lahendatud ja siis on kõik veel parem.
"Ei, ma küsisin niisama," sõnas Markus, nähes mu nägu, kuid mõistsin, et päris niisama see polnud.
"Sa tead midagi Kareli kohta?" küsisin ja vaatasin talle uudishimulikult otsa.
Noormees raputas alguses pead, kuid siis alistus ja noogutas. "Ma ei saa sulle midagi rääkida, kui ta ise pole midagi öelnud," sõnas ta siis.
Seejärel kõndis ta lihtsalt minema ning ma läksin segaduses tundi. Silver vaatas mind imestunult, ent ma ei öelnud talle midagi. Mis siin toimub?

Okei, nüüd tahaks küll kohe järgmist osa lugeda

Uut saab täna millalgi, kui ma ennast kokku võtan ja selle osa ära lõpetan.

45.

Ilmselgelt varjas Karel midagi, aga kui see oli midagi halba, siis ma ei tahtnud seda teada. Võib-olla peaksin defineerima sõna "halb". Halb on see, kui ta pettis mind..jälle. See on rohkemgi, kui halb. Kas ta tegi seda? Ma soovisin, et ta räägiks mulle ausalt ära, kui ta midagi sarnast tegi. Ja siis...Siis on kõik läbi ja ma elan edasi. Valus on, aga ega ma selletõttu ära ei sure. Aga äkki ta ei petnud, äkki oli midagi muud? Näiteks...Mulle ei tulnud mõni muu variant pähe, kuid midagi pidi olema. Lihtsalt pidi!
Tund möödus minu jaoks kiiresti, sest ma olin terve tunni ainult mõelnud ja mõelnud, jõudmata mingile normaalsele järeldusele. Mul oli vaja Kareliga rääkida, aga ma polnud kindel, kas suudaksin tõde taluda.
Olles segaduses, kõndisin "meie" aknalaua juurde ning istusin sinna, vaadates mõtlikult aknast välja. Mind ei huvitanud aknast paistev paks lumi, mis ikka veel ära sulada ei tahtnud. Mul oli ükskõik jääpurikast, mis minu silme ees, katuse äärest alla kukkus. Ma ei hoolinud sellest, et keegi libises jääl ning kukkus. Praegusel hetkel, huvitas mind ainult Karel ning tema salapärane käitumine. Lisaks polnud ta ikka veel siia jõudnud, mis mind samuti häiris. Tavaliselt kohtusime iga vahetund siin. Pöörasin pilgu aknalt, koridori poole ja sealt ta tuligi. Jooksuga, justkui kartes hiljaks jääda.
"Vabadust, et ma ma hiljaks jäin," sõnas ta veidi hingeldades ja tegi mulle põsemusi. " Keemiaõpetaja pidas mu kinni. Ta tahab mind olümpiaadile saata," lisas ta ning istus mu kõrvale.
"Mis värk on?" küsisin temal otse. Ta ei saanud mulle ju otse näkku valetada. Või sai?
"Mis mõttes, mis värk?" küsis ta endiselt naeratades.
"Sa käitud imelikult," teatasin napilt ning liikusin temast veidi kaugemale.
Noormehe naeratus kahanes veidi, kuid mitte täielikult. Oli näha, et ta oli segaduses, kuid ma ei lasknud end sellel kõigutada. Ta varjas ju midagi.
"Mis mõttes imelikult?" küsis ta.
"Sa varjad midagi."
"Ma...Ei, ma ei varja midagi," teatas ta naeratades, kuid sain aru, et ta on veidi ebakindel.
Hüppasin aknalaualt maha ja jäin teda ärritunult vaatama.
"Kas sa arvad, et ma ei saa aru?" küsisin. "Sa petsid mind jah?" sõnasin süüdistavalt ja tundsin, kuidas pisarad voolama hakkasid.
"Ei nuta selle idioodi pärast," pomisesin endale. Arvata võib, et see ei aidanud. Pisarad voolasid edasi.
Kareli poole vaadates, märkasin, et ta oli nii ehmunud. Ma ei olnud teda kunagi sellisena näinud. Ta tuli kiiresti minu poole, ent ma liikusin eemale, ma ei tahtnud tema järjekordset vabandust kuulata. Enam ma ei andesta.
"Adeele, kuidas sa võid mõelda, et ma sind petsin? Ma ei teeks seda ju," ütles Karel mulle lähemale tulles ja proovis mulle kätt ümber panna.
Tõmbasin ta käe ära ja sõnasin külmalt:" Sa oled seda ennegi teinud ju."
"Ma tean, ma tean," pomises poiss ja ma nägin kahetsust tema silmades. "Aga ma ei teeks seda enam."
"Seda räägivad kõik."
"Räägivadki, aga usu mind, ma räägin siiralt," teatas noormees.
Ma olin endiselt vihane, aga ma polnud tema poolset selgitust kuulanud. Ehk oli see hoopis midagi muud?
"Räägi siis," sõnasin lõpuks.
"Ma..Ma ei saa praegu," ütles Karel kimbatuses olles. Lisades kohe:"Aga ma ei petnud sind."
"Räägi seda Mariele või kellegile," teatasin ja kõndisin vihaselt ära. Kas ta tõesti arvab, et ma olen nii loll ja ei saa aru?
Olin nii ärritunud, et ei märganud, et kõndsin kellegile otsa. Heitsin pilgu isikule, kes oli mulle tee peale ette jäänud. Kurat, see oli direktor, kelle nägu polnud just kõige õnnelikum.
"Õispuu, vaadake ette ka, kuhu te astute," teatas ta ning silmitses mind uurivalt.
"Jaa, jaa," pomisesin edasi kiirustades, kuulmata lausest, mida ta mulle hüüdis.
Ma kujutasin ette, et nii mõnedki klassikaaslased vaatasid mind imelikult, kui ma klassi sisenesin, sest mu silmad olid veidi punased ning lisaks olin vihase näoga. Hetkel, see mind ei huvitanud, eks vaadaku. Kuulsingi mõningat sosistamist, kuid ei reageerinud sellele ning istusin oma kohale, Silveri kõrval.
"Mis juhtus?" küsis ta ning silmitses mind uurivalt, silmades peegeldumas mure ning uudishimu.
"Jamad Kareliga," sõnasin lühidalt.
"Tahad sa sellest rääkida?" küsis ta seejärel.
Raputasin pead ning Silver ei öelnud enam midagi. Mina üritasin kuulata õpetaja juttu, saamata millestki aru. Masinlikult kirjutasin ülesande tahvlilt vihikusse ning seejärel kirjutasin sinna suvalise vastuse. Tunni lõpus pidin koos Gerdi, Sireli ning Robertiga vihiku ära andma. Selgus, et tegime ülesande hindele. Ükskõikselt panin vihiku õpetaja laua peale, teades, et paremat hinnet, kui üks, mul loota pole.
Terve vahetunni vältisin Karelit ega läinud "meie" aknalaua juurde. Selle asemel olin koos Gerdi ja Robertiga kohvikus ning üritasin nende juttu kuulata. Vahepeal isegi rääkisin midagi, kuid mu mõtted polnud nende juures. Aeg-ajalt avastasin end pilguga Karelit otsides, kuid keskendusin siis taas poiste jutule, kuid ainult mõneks sekundiks.
Kella helisedes läksime kolmekesi koos keemiaklassi poole, kuid äkki silmasin meie ees Karelit, kes vaatas otsivalt ringi.
Ma ei tahtnud teda veel näha ning seepärast ütlesin poistele:"Palun seiske minu ees, Karel ei tohi mind näha."
Gert ja Robert vaatasid üksteisele üllatunult otsa, kuid tegid seda ning nii passisime seal nii kaua, kui Karel lõpuks tundi otsustas minna. Selleks ajaks olime meie muidugi hilinenud. Kui me vabandades klassi jõudsime, vaatas keemiaõpetaja meid kurjalt.
"Kaasla, mida sa jälle korraldad?" küsis õpetaja Gerdi poole osutades. Ta polnud ikka veel meie eelmisest jamast üle saanud ning vihkas Gerti rohkem, kui varem.
"Miks alati mina olen süüdi?" päris Gert pahaselt, kui istus oma kohale. "Te ei taha minuga ju jälle peale tunde olla."
Nimelt oli Gert jäänud keemiaõpetajaga , pärast meie mitte tundi ilmumist, nädalaks ajaks pärast tunde ja kumbki neist polnud seda nautinud.
"Muidugi mitte," teatas õpetaja ärritunult. Lisades seejärel:"Kuid elu on näidanud, et sina oled alati kõiges süüdi."
"Muidugi, muidugi," pomises Gert rõõmutult. "Seekord on Robert süüdi. Ta jäi mingi tüdrukuga rääkima ja me pidime ta ära ootama," sõnas Gert ja vaatas mulle otsa. Naeratasin tänulikult ja lootsin, et Robert pahane pole.
"Jah, vabandust õpetaja," lausus Robert muiates ja tema näo järgi sain aru, et ta polnud pahane.
"Hea küll siis," teatas õpetaja küllaltki rahumeelselt. "Avage palun õpikud leheküljelt 112 ja hakkake tööle," sõnas ta siis ning vastumeelselt täitsid kõik ta käsu.
Järgmises vahetunnis mul ei õnnestunud enam Kareli eest põgeneda. Ta püüdis mu kohe keemiaklassist väljudes kinni ning see oli kõik õpetaja süü. Poleks ta meid kauem kinni pidanud, oleksin jõudnud end kuhugi ära peita, aga ei, ta pidi veel viis minutit mingit mõttetut asja rääkima.
"Adeele, me peame rääkima," sõnas Karel kindlameelselt ja haaras tugevalt mu käest. Hoolimata mu rabelemisest, ei õnnestunud mul tema käest vabaneda ning olin sunnitud talle järgnema. Ta peatus tuttava koha ees ning vaatas mulle siis otsa.
"Ma ei tahtnud sulle enne sinu sünnipäeva rääkida, aga kuna sa käitud nii ja mõtled ei tea mida, siis ma vist pean seda tegema," sõnas ta ja ma vaatasin teda imestunult.
Mulle meenus minu kaheksateistkümnes sünnipäev, mis ootas mind järgmisel nädalal. Ma olin selle vahepeal täiesti ära unustanud, kuid ma ei mõelnud praegu sellele, mind huvitas ainult see, mida ta ei tahtnud, mulle enne öelda.
"Niisiis, mida sa mulle rääkida ei tahtnud," sõnasin võimalikult rahulikult, kui samas ma tundsin, et kui see midagi halba on, siis ma löön ta maha või midagi.
Tundus, et tal oli raske sõnu leida, sest kulus vähemalt minut, enne kui ta vastas:" Siis, kui me sinuga lahus olime, otsustasid minu vanemad suve lõpus Inglismaale kolida. Ma olin alguses nõus, sest ilma sinuta, tundus siin olemine mõttetuna, aga kui me ära leppisime, siis ma olin valmis Eestisse jääma."
Ma olin teda suu lahti vaatama jäänud ja oleksin tahtnud teda kallistada ja vabandada oma lolli käitumise ees, kuid otsustasin seekord ta lõpuni kuulata.
"Aga nüüd kutsuvad mu vanemad mind ikkagi kaasa," jätkas ta ning vaatas ettevaatlikult mulle otsa.
Mul hakkas korraga väga palav. Kas Karel lähebki ära Inglismaale? Kas ta jätab mu maha?
"Ma olen täisealine ja otsustan ise, aga võib-olla on Inglismaal tõesti rohkem pakkuda, kui siin Eestis," jätkas ta ning kuulsin ta sõnu nagu unes. Ta siis tõesti läheb ja jätab mu siia...
"Võib-olla oleks see meile parem, sest minu tagasi tulles, oleksime rohkem täiskasvanlikumad ega tülitseks tühjade asjade üle. Ma mõtlesin esialgu aastaks minna," lausus Karel ning ta hääl oli kuidagi nii rõõmus. Ta tõesti tahtis sinna minna ja mina ei saanud teda takistada.
"Ma olen õnnelik sinu üle," sõnasin vaikselt, enne kui pisarad minust võitu said ja Karel mind kallistama tormas.
Ta tõesti länebki...

O_O
Karel... appi, miks?! MIKS?!
Kiiresti nüüd uut osa!

Kui veab, siis saab homme uue osa.

Kui irooniline, mul olid ka mõtted Inglismaale õe juurde kolida ja nüüd ma olen armunud.. Fuchjeah

Okei, tegelt hästi kirjutatud, nagu ikka Ja samas oli minumeelest see parem et Markus? talle midagi enne mainis, oleks nõme olnud Adelee sünnipäeva ära rikkuda sellega..

Onneriin- Jah, Markus mainis talle enne seda. Aitäh muidu
46.

"Ta läheb Inglismaale. Ta jätab maha," korrutasin üha uuesti ja uuesti Silverile, kes mind lohutada püüdis.
Viibisime inglise keele tunnis, kuhu ma pärast uudise teada saamist olin läinud. Karel oli püüdnud mind lohutada ja ma tõesti püüdsin tema pärast õnnelik olla, aga masendus sai minust võitu. Ma mõistsin, et ta ei saanud seda võimalust kasutamata jätta, kuigi see tegi mulle nii palju haiget. Ma tõesti ei teadnud, kuidas järgmisel aastal hakkama saada.
"Ta tuleb aasta pärast äkki tagasi," sõnas Silver.
"Aastas on 365 päeva, tead mitu minutit see on?" porisesin pahaselt.
"Noh," pomises Silver ja üritas arvutada, ent oli sunnitud viimaks pead raputama.
"Mina ka ei tea, aga see on ikka väga palju," sõnasin ärritunult.
Silver hakkas naerma, kuid nähes mu pilku, jäi ta vait. Mõnda aega olime mõlemad vait ning õpetaja sai viimaks rahus tööd teha. Kõik peale minu olid avanud töövihikud ja hakkanud ülesandeid tegema, samas kui mina, põrnitsesin kõiki, kes mind imelikult vaatasid. Juba kaugelt oli aru saada, et ma olin pahas tujus, kuid mõned jõllitasid mind sellegipoolest.
"Ma mõtlen, et aasta läheb kiiresti," alustas Silver taas.
"Ära parem mõtle," sõnasin piisavalt kõvasti, et ka õpetaja seda kuulis ning teenisin temalt pahase pilgu, et julgesin tema tundi niimoodi segada.
"Sorry!" sõnasin kõvasti, kuid tundus, et õpetaja ei jäänud sellega rahule. Vahet pole, mul oli tähtsamatki, mille üle mõelda.
Ülejäänud päeva jooksul, ma Karelit ei näinud, sest läksin peale inglise keelt koju. Kodus polnud muidugi kedagi, sest kell oli alles üksteist läbi ning Andra ei pidanud enne kahte tulema, rääkimata isast.
Ühest küljest, ma muidugi mõistsin Karelit, aga teisest küljest, tahtsin, et ta siia jääks. Ma ju vajasin teda. Teadsin, et olin isekas, aga ma lihtsalt tahtsin, et ta minuga oleks.
Järgmisel päeval oli kõik samamoodi. Kohe ärgates, meenus mulle Kareli Inglismaale minek ja ma oleksin tahtnud oma voodis nutta ja mitte kooli minna. Kahjuks oli isal, üks tema harvadest vabadest päevadest ja ma ei tahtnud talle veel Karelist rääkida. Järelikult pidin kooli minema, hoolimata sellest, et ma polnud midagi õpinud. Ma isegi ei teadnud, kas midagi oli üldse õppida. Hetkel oli mul kõigest ükskõik.
Lahkusin kodust söömata, sest söögiisu puudus täielikult ning astusin lumisesse välja, mis polnud kõige mõnusam, sest väljas oli väga külm. Tehes kiirkõndi, jõudsin varakult kooli ning üritasin mõelda, mida edasi teha. Kas peaksin Kareliga rääkima ja...ütlema mida? Et, muidugi ma ootan teda aasta ja tema tagasi tulles on kõik endine. On siis? Aastaga muutub palju ja ehk leiab tema endale kellegi. Kindlasti leiab ning unustab mind. Kohtume alles viiekümne aasta pärast ja mõistame, kui valesti olime elanud ning veedame ülejäänud elu koos.
Kortsutasin kulmu, see kõlas nagu mingi filmistsenaarium ja mitte kõige parema filmi oma. Või teisel juhul, abiellun mõne joodikuga ja saan kuus last, samas kui Karel abiellu mõne ilusa naisega ja saab kaks täiuslikku last. Mind ootas tore elu!
Karelit ma päeva jooksul ei kohanud. Noormees saatis sõnumi, et oli haigeks jäänud ja tahtis mind näha, kuid ma ei vastanud sellele. Ma teadsin, et ma poleks tohtinud selline bitch olla, aga ma ei suutnud tema ees head nägu teha...mitte veel. Lisaks polnud ma taas koolis päeva lõpuni, vaid lahkusin peale neljandat tundi. Teadsin, et poleks tohtinud, aga mul oli vaja keskenduda, millelegi muule kui koolile. Õnneks oli reede ning terve nädalavahetus oli mul võimalus mõelda.
Seda ma ka tegin, väljudes selle aja jooksul, oma toast, vaid paar korda. Mu ema pidi just sel nädalavahetusel meile külla tulema, kuid palusin tal seda mitte teha. Ta oli sellega nõus, kuid siiski olin sunnitud telefoni teel temaga tund aega rääkima. Ta oli nimelt teada saanud, et sünnib tüdruk ja ta tahtis meiega nimesid arutada. Tema kindel plaan oli, et nimi algaks A-tähega ning seega olin sunnitud kuulama tema variante. Annabella tundus mulle kõige ilusam, kuid tema ütles, et Mihkel, tema kallis uus mees, tahab, et nimeks saaks Aleksandra, mis iseenest oleks ilus nimi, kui just Mihkel, poleks seda välja pakkunud. Laps pidi sündima juuli lõpus ning ausalt öeldes, ma isegi ootasin seda.
Esmaspäeval olin lõpuks valmis Kareliga rääkima. Ootasin teda meie aknalaua juures ning mõne aja pärast märkasingi teda tulemas. Ta vaatas ettevaatlikult minu poole, justkui kartes, et ma jälle ärritun ja hakkan nutma. Astusin talle sammu lähemale ja võtsin käest kinni. Noormees naeratas ebalevalt.
"Ma tean, et sa tahad minna ja mina sind ei takistda," sõnasin väliselt rahulikult, kuid mu südames möllas torm. Varsti on ta kaugel.
Noormees ohkas ja lausus:"Ma tean, et see on sinu jaoks raske. Ka minu jaoks pole see lihtne, aga ehk on sellest meile mõlemale kasu."
"Võib-olla," ütlesin napilt ja Karel tõmbas mind enda vastu.
"Millal sa lähed?" küsisin mõne aja pärast, ärevusega vastust oodates.
"Juuli teisel poolel," vastas ta vaikselt ja vaatas mulle sügavalt silma. "Ma tulen aasta pärast tagasi ja kõik on nii nagu enne." "Kui sa muidugi tahad," lisas ta kiiruga.
"Muidugi tahan!"
Praegu oli veebruari lõpp ning ta läheb juuli lõpus, seega on...viis kuud veel jäänud. Kõigest viis!
"Meil on veel mõned kuud aega, seega ei mingit kurvastamist. Sul on kohe sünnipäev ja me tähistame seda korralikult," sõnas noormees positiivsemalt.
"Otseloomulikult," sõnasin veidi rõõmsamalt. Need viis kuud tulevad minu elu parimad.
"Kuusteist!" karjus rahvas ja ma kiljatasin. Ainult kaks korda veel.
"Sa oled nii raske," hüüdis Gert mu kõrvalt, kui poisid mind seitsmeteistkümnendat korda üles tõstsid.
"Ära kujuta ette, " laususin Gerdile rõõmsalt ja karjusin koos teistega, kuid mind viimast-kaheksateistkümnendat korda üles tõsteti ja ma sain lõpuks maa peale tagasi.
Käes oli mu kaheksateistkümnes sünnipäev või noh, see oli kolmapäeval ära olnud, aga tähitasime seda täna ehk siis reedel. Pidu toimus Gerdi majas, sest minu sõprade hulgast oli temal kõige suurem maja. Rahvast oli palju ning poleks uskunud, et mul nii palju sõpru oli. Isegi Rain, Markus, Britta ning Mariette olid kohale tulnud ja lõbutsesid kõigi teistega.
"Kuidas on kaheksateist olla?" küsis Markus lõbusalt.
"Väga hea," laususin.
"Minu arust ka!" hüüdis Rain mu kõrvalt ja pilgutas mulle silma. Tema oli kaks nädalat varem täisealiseks saanud.
"Ega ma sinult ei küsinud," vastas Markus ja pööritas silmi.
"Räägi aga, vanamees," ütles Rain rõõmsalt ja kõndis kiiresti eemalne, nähes Markuse nägu, mis polnud enam sõbralik.
"Ma olen ainult kakskümmend!" hüüdis Markus talle järgi ning ma muigasin, oli tõesti tore neid näha.
"Tonight, we are young," laulsime Gerdiga muusikale kaasa ja tantsisime meeletult.
Üritasin pilguga Karelit leida, aga kuna Gert keerutas mind nii palju, siis see ei õnnestunud. Karel oli kogu selle peo organiseerinud ning nüüd ta ilmselt oli...Kus? Mul polnud vähimatki aimu. Olin teda peo jooksul ainult paar korda näinud ning ausalt öeldes oli tema peale veidi pahane.
"Arva ära, kes on?" kuulsin tuttavat häält oma selja taga ning kellegi käed olid mu silmadel.
"Johnny Depp?" küsisin.
"Vale," kõlas poisi hääl. "Arva uuesti."
"Ott Lepland?"
"Juba soojem," sõnas noormees.
"Ära valeta," vastasin muiates. "Karel Liiv?" küsisin kolmandat korda.
"Õige vastus," ütles noormees lõbusalt ning ma keerasin ennast ümber, saades koheselt ühe magusa suudluse.
"Kuidas pidu meeldib?" küsis ta, kui istusime kahekesi diivanil ja vaatasin muiates Gerdi ja Mariette tantsimist pealt. Peaks mainima, et Gert ei tantsinud kõige paremini ning kujutasin ette, et Mariette varbad võisid pärast väga valusad olla.
"Väga meeldib. Aitäh sulle," laususin ja naeratasin talle soojalt.
Ta oli tõesti parim ning ma üritasin mitte mõelda juulile. Aega oli veel, kuid mitte liiga palju ja siis...Ma tõesti ei teanud, mis mind siis ees ootas. Praegu, aga pidin tema kohalolu veel nautima.

Oeh tundub, et sul polegi kavas seda nii pea ära lõpetada, eks? Suvel tuleb Adeelel veel südame valusid ja sa lihtsalt pead jätkama, jah?

Ei, ei ma ikka lõpetan selle ära. 50 osa on maximum hetkel. Praegu üritan otsi vaikselt kokku tõmbama hakkata, sest ma olen seda isegi piisavalt venitanud.

47.

Teada oli see, et aeg võib võimaluse korral väga kiiresti mööduda. Isegi, kui soovisin, et see peatuks. Loomulikult seda ei juhtunud ning minu kurvastuseks möödusid päevad nii kiiresti, et juulikuu, hakkas ehmatava kiirusega lähenema. Praegu oli käes aprilli keskpaik ning vähem, kui kaks nädalat, pidi Karel veel koolis käima, et seejärel hakkata eksameid tegema. Eksamiperioodi ajal, ei saanud me väga tihti kohtuda ning seetõttu võtsime meie koosolemisest hetkel viimast. Ma üritasin edasisele mitte mõelda, aga paratamatult tabasin aeg-ajal end mõttelt, et mis saab edasi. Kuidas ma järgmisel aastal kõigega toime tulen? Mul olid küll sõbrad ning õde ja isa, kuid see ei asendanud teda. Kummaline oli mõelda, et eelmisel aastal samal ajal, ma ei tundnud Karelit ning nüüd ei kujutanud oma elu ilma temata ette.
Viisin oma pilgu talle ja naeratasin korraks-magades oli ta nii kena. Loomulikult oli ta seda ka, ärkvel olles, aga siis ei tekkinud mul võimalust teda nii palju silmitseda, ilma, et ta mind naerma ajaks. Praegu sain teda lihtsalt vaadata ning mu näol hetk tagasi olnud naeratus oli kadunud. Valusalt meenus mulle, tema peatne lahkumine ja juba praegu tegi see väga haiget.
"Tere hommikust,kullake!" sosistas ta mulle ootamatult ning mu näole kerkis siiras naeratus.
Kümme minutit hiljem, istusime koos Kareli köögis ja nautisime hommikusööki. Kareli vanemad koos Katariinaga olid mõneks päevaks Itaaliasse lennanud ning kooli tõttu ei saanud Karel nendega liituda. Karel ise ütles, et ta ei tahtnudki minna, vaid olla koos minuga ning siin me siis olime.
"Mis me täna teeme?" küsis noormees, kui olime oma võileibade söömisega lõpetanud.
"Täna peaksid sa eksamiteks õppima," vastasin muiates, teades samas, et poiss sellega kindlasti nõus pole.
Ta raputaski pead ja sõnas:" Mitte täna palun. Teeme midagi toredat."
"Defineeri sõna "tore" , palun," sõnasin ja tõusin toolilt püsti, et tagasi Kareli tuppa minna.
"Ee..noh, kõik mida ma sinuga teen on tore," lausus noormees lõbusalt ja järgnes mulle.
"See küll tore polnud, kui sa mu kaks nädalat tagasi lumehange viskasid," teatasin talle ja meenutasin lõbusalt seda päeva, kui koos Gerdi ja Robertiga tegime kooli juures väikest viisi lumesõda ja siis tuli Karel ja viskas mu lihtsalt lumehange. Vähemalt oli Gert nii tore sõber, et tegi sama Kareliga.
"See oli natuke vähem tore," vastas Karel muiates. "Ma polnud arvestanud sellega, et ka ise lumehange sattun."
"See oli sulle paras," sõnasin lõbusalt ja näitasin talle keelt.
"Ära ole nii õel," vastas noormees.
"Vabandust," pomisesin lõbusalt, enne kui Karel mind suudles ja ma unustasin selle loo.
Mõned tunnid hiljem, jalutasime käest kinni kevadises linnas. Suurem osa lumest oli viimaks ometi ära sulanud, kuid siiski võis mõnda lumelaiku silmata. Lisaks oli väljas veel veidi jahe, kuid õnneks soojendas mind Karel, minu kõrval.
"Kas me ikka suhtleme, kui sa Inglismaal oled?" küsisin ootamatult.
Noormees jäi seisma ja võttis mu mõlemast käest kinni ning sõnas vaikselt:"Ära isegi mõtle sellele, muidugi me suhtleme. Ma pean iga päev su häält kuulma."
Naeratasin, kuid mitte päris siiralt. Inglismaal võib paljugi muutuda, hoolimata sellest, mida ta praegu ütles.
Veetsime päeva jalutades ja lihtsalt räägites. Me ei puudutanud kordagi Inglismaa teemat, vaid rääkisime kõigest muust-Kareli eksamitest, minu tulevasest õest ja millest iganes, ainult mitte sellest, mis juhtub juulis.
Hiljem saatis ta mu koju, sest oli pühapäev ning kuna homme oli kool, siis ma ei saanud tema juurde ööseks jääda. Meil mõlemal oli sellest kahju, kuid mu isa lubas mind ainult nädalavahetusel Kareli juurde, kuigi olin juba täiskasvanu. Mul oli raske Karelist eemal hoida, arvestades, kui vähe meil koos olla oli jäänud, kuid ma ei saanud midagi teha.
"Oli teil tore?" küsis isa, kui ma olin koju jõudnud.
"Muidugi oli," vastasin ning istusin tema kõrvale diivanile.
Ma olin talle Kareli lahkumisest rääkinud ning seetõttu polnud üllatunud, kui märkasin tema näol murekortsu.
"Kas ta ikka teab, kui raske sulle tema minek on?" küsis isa taas, hoolimata sellest, et ta oli seda mitu korda juba teinud.
"Nagu ma sulle juba öelnud olen, siis jah, ta teab," sõnasin.
"Ja ta ikkagi läheb?"
"Jah, see on tema elu ning ta ise otsustab, ükskõik, kui palju see mulle haiget ka ei teeks," sõnasin, väliselt rahulikult, kuid mu sisemus polnud sugugi rahulik.
Isa ei öelnud enam midagi ning ma läksin oma tuppa. Avasin keemiaõpiku ning püüdsin loetule keskenduda, kuid viimased poolteist polnud see õnnestunud ning ka seekord rändasid mu mõtted Karelile. Imekombel oli mu hinded korras, hoolimata sellest, et ma peaegu õppinud. Ilmselt keegi valvas minu üle ja aitas mind.
Hommikul ärkasin uimasena, sest olin öö läbi püüdnud keemiat õppida, kuid viimaks jäin õpiku taga magama. Ees ootas suur kontrolltöö ja ma polnud kindel, kas mu kaitseingel mind seekord aitab.
Kodust olin sunnitud kiiruga lahkuma, sest lugesin hommikusöögi juurde keemiaõpikut ega märganud, et kell oli nii palju saanud. Keemia pidin õnneks alles neljas tund olema ning sinna polnud mul õnneks ohtu hilineda. Veidi, enne kella helisemist jõudsin kooli ning pärast riidehoius käimist, läksin kiiruga geograafiaklassi juurde,kus mu klassikaaslased õpetajat ootasid.
"Ma mõtlesin, et sa ei jõuagi," sõnas Silver mu kõrval ja naeratas laisalt.
"Jäin liiga kauaks keemiaõpikut uurima," laususin, hetkel, kui geograafiaõpetaja tuli ja meid klassi lasi.
"Ahjaa, meil tuleb suur töö sealt," ütles Silver veidi murelikult, minu kõrvale istudes. "Ma pole eriti õppinud," sõnas ta ja otsis kotist keemiavihiku, et veidi korrata.
"Sama siin," teatasin ohates ja pöörasin oma pilgu õpetajale, kes jagas töölehti laiali.
Tööleht oli loomulikult raske ning terve tund kulus selleks, et seda ära täita ning isegi siis, ei saanud ma sellega täiesti valmis, kuid olin selle siiski sunnitud õpetajale andma. Lootsin, et saan selle, vähemalt nelja.
Keemiatöö oli raske ning seda kõigi jaoks. Isegi Noora, kes oli üks meie klassi parimaid õpilasi, vaatas abiotsivalt ringi. Rääkmata siis, mõnest Gerdi sugusest, kes ei saanud midagi aru ning ta üritas pidevalt Roberti tööd piiluda. Tema kahjuks, jälgis õpetaja just teda erilise hoolega ning noormees oli sunnitud oma pooltühja tööd põrnitsema. Mina ise olin suutnud, vastata kuuele küsimusele kümnest, kuid polnud kindel, kas mu vastused olid õiged. Ülejäänud neljale, üritasin ka midagi nuputada, kuid olin kindel, et kõik need olid valed. Viis minutit, enne tunni lõppu, viisin töö ära, sest enamat ma kirjutada ei suutnud.
"Ma olin nii idioot, et ma ajalooeksami võtsin," kurtis Karel mulle, tund aega hiljem, kui istusime aknalaual.
"See ei ole nüüd nii raske ka," üritasin Karelit lohutada, aga noormees ei teinud minu juttu kuulmagi.
"Ajalooõpetaja vaatab mind igakord vihase näoga, kui ma vastust ei tea. Ma ei pea ju kõike teadma," porises Karel ärritunult ja viskas käes olnud ajalooõpiku põrandale.
Võtsin selle üles ning ulatasin talle selle sõnatult. Noormees ohkas ning võttis selle vastu, kuid ei avanud seda. Ta oli endiselt ärritunud ja mulle ei meeldinud teda sellisena näha.
"Vabandust, et ma selline olen," lausus ta mõne hetke pärast.
Naeratasin talle ning sõnasin:" Ma saan ju aru, aga mulle lihtsalt ei meeldi, kui sa selline oled."
"Mulle ka mitte, aga eksamid mõjuvad niimoodi," lausus ta.
Seejärel tõmbas mind enda vastu ja suudles mind õrnalt.
"Pean nüüd minema, ees ootab järjekordne ajalootund," ütles ta kahetsusega, mind lahti lastes.
Jäin üksinda ning taaskord leidsin end mõtlemast juulile. Karel oli teada saanud, et nad lahkuvad kaheksateist juuli. Täna oli kümnes aprill ja seega oli napilt kolm kuud tema minekuni. Ma tõesti püüdsin positiivne olla, aga negatiivsed mõtted said mu alati kätte, ükskõik, kus ma ka ei viibinud. Kolm kuud oli nii kuradi lühike aeg, et see ajas mu taas nutma.
Käes oli päev, mil Karel tegi esimese eksami, milleks oli eesti keel. Mu enda tunnid olid lõppenud ning ma istusin eesti keele klassi lähedal, oodates ärevusega Kareli saabumist. Teadsin, et eesti keelega tal probleeme polnud, kuid ajalooeksam ootas veel ees ja ta kartis seal läbi kukkuda. Ühikonnaeksamiga tal probleeme polnud, ainult see ajalooeksam, mille valimist ta endiselt kahetses.
"Sellega on korras," lausus noormees rõõmsalt, mõne aja pärast, klassi uksest väljudes.
"Et, siis sa saad viie?" küsisin lõbusalt.
"Kallis, ära minult nii palju ka oota," vastas ta ja suudles mind kiirelt.
"Miks mitte, sa oled nii tark ju?" sõnasin, teda veidi norides, kui me käest kinni riidehoiu poole läksime.
"Ütle, seda mu ajalooõpetajale," teatas noormees mõrult.
"Ütlengi, kui teda näen," üritasin positiivselt vastata, kuid mõttes tundsin end halvasti, et noormehe tuju ära rikkusin.
Karel ei pannud seda tähele ning kuna ta tuju polnud minu tõttu kiita, siis kõndisime vaikuses kodu poole. Väljas oli juba väga soe ning päike paistis mõnusalt, kuid noormees ei pannud seda tähele, vaid kõndis mõtlikult minu kõrval.
"Mis sa arvad, kui tähistaks täna, minu esimese eksami ära tegemist?" küsis ta mõne aja pärast ning ma lootsin, et tänu päikesele oli ta tuju siiski paranenud.
"Muidugi!" teatasin rõõmsamalt ja Karel naeratas.

Tean, et äsja uue osa saime, kuid ikkagi - UUT! Tahan juba lõppu teada