Iga kord ongi igavesti (50/50)

UUT
Mulle tõesti meeldib see. Armas ja soe jutt.
Samuti - kas sa saaksid mind aidata kirjutamisel? Please?

Aitäh, aitäh
Saaksin ikka, aga kuidas täpsemalt?

Saatsin sulle sõnumi

12.
Lühike osa

Peaaegu ilus. Tume pilv taevas oli Katariina. Ma tõesti ei taibanud, mis tal minu vastu on. Võibolla kartis ta oma venda minule kaotada. Ma ei tea, mul sellised kogemused puudusid. Ehk ta rahuneb maha lihtsalt, kuigi väide, et Marie on ilusam, kui mina-sellega ma nõus polnud, mis on ka loogiline. Kes ikka tunnistaks, et ta on koledam, kui tema "rivaal"?
Ma ei mõelnud enam sellele või üritasin mitte mõelda ja läksin vaatama, mis Andra teeb. Ta tõstis, pilgu arvutiekraanilt, kui kuulis, et ma sisenesin.
"Hei, mis toimub?" küsisin, tema voodile pikali visates.
"Midagi ei toimu, liigu mu voodi pealt ära." sõnas ta mind togides.
"Ai!" karjusin, kuid ei liikunud kuhugi. "Ära togi mind, ma olen sinu armas õde," sõnasin talle ja tegin nunnu näo pähe.
"Ära üritagi, papsiga läheb see läbi, aga minuga mitte." sõnas Andra ja togis mind edasi.
"Nähh, miks sa pead alati nii tark olema." sõnasin talle kurvalt.
"Sest ma olen sinu armas tark õde." sõnas ta sarkastiliselt. "Mine nüüd, mul on Andreasega vestlus pooleli. Ta avas msni akna ja hakkas kirjutama, aga ma katkestasin teda sõnades:
"Miks sa talle külla ei lähe?"
"Sest ta vanemad on kodus." lausus Andra nagu see oleks iseenesest mõistetav. Noh, ma teadsin, et Andrease vanemad on natuke ranged. Pärast kella kümmet, ka nädalavahetusel oli Andreasel keelatud väljas olla.
"Aga te võite ju läbi seina rääkida. Mu arust peaks ta siin-samas seina taga olema." Andreas oli meie naaber. Korra olin vist neil külas käinud, kui nad viis aastat tagasi siia kolisid, kuid kuna Andreas oli Andra vanune, ning õdesid-vendi tal polnud, siis mina temaga suhtlema ei hakkanud.
"Ongi, aga ta vanemad vaataksid imelikult, kui Andreas üksinda oma toas räägiks." lausu Andra ja taas minu poole pöördudes," Äkki sa läheksid ikka ära, räägiksid Kareliga või midagi?"
"Aga, ma olin temaga just koos, tahaksin oma õega ka natuke aega veeta."
"Mitte täna, mine nüüd." lausus ta ning ohates läksingi.
Oli vaheaeg ja mul oli igav. Paganama igav. Ema-isa polnud kodus ning minu arvates pidid nad kuskil isa töökaaslase juures olema. Selgus, et telekast tuli mingi mõttetu jama.
"Mida ma küll teen!" hüüdsin tühjale toale.
"Oled vait!" kostus Andra toast.
"Eks ma siis olen!" hüüdsin talle ja läksin kööki. Ehk on midagi head süüa ja saan nii aega veeta. Mina ja minu parim sõber söök! Leidsin vaarikakoogi ja lõikasin sealt kohe ühe suure-suure tükki. See maitses imehästi, viies keele alla.
"Nämm, nämm." laususin endamisi, kui olin söömise lõpetanud. Süda tahtis veel ühte tükki, mõistus ei lubanud. Mõistus jäi siiski peale, kuid köögist lahkudes saatsin pilguga kooki, mis jäi üksnda, kurvalt köögilauale. Loodetavasti mitte kauaks.
Oma tuppa jõudes, seisin hetke, kuid läksin siiski laua juurde ja avasin arvuti. Olin endale lubanud, et ei veeda seal kaua aega, kuid ikka ja jälle leidsin end taas virtuaalmaailmast. Logisin end facebooki, leides kaks uut teadet-mõlemad olid mängudetaotlused, seega ei midagi põnevat, mis võiks mu igavust leevendada. Hajameelselt vaatasin teiste uuendusi, surudes haigutust alla. Mõttetud pildid, mõttetud postitused, samas mis seal ikka peaks olema? Korraks logisin msni, kuid nähes, et seal kedagi toredad pole, logisin välja. Võiks ju Itile helistada, mõtlesin ning tegingi seda. Telefon kutsus mõned korrad, kuid ta ei vastanud. Lootsin, et ehk varsti, helistab ta tagasi, kuid kahe tunni jooksul seda ei juhtunud. Selle aja veetsin arvutis kaarte mängides. Ma võitsin kaks korda-kümnest mängust. Suurepärane eks ole?
Nähes, et Iti kaheteistkümneks polnud tagasi helistanud, otsustasin magama minna. Ema-isa olid mõnda aega tagasi koju saabunud ning Andra toas oli kõik vaiksed jäänud. Panin öösärgi selga, samal ajal mõeldes, et miks Iti ei vasta. Varem oli ta alati vastanud, hoolimata kellaajast. Ma sain aru, et tal oli Robin nüüd, aga ta ei olnud ju temaga ööpäev koos. Ma tõesti, ei mäletanud, millal me viimati olime korralikult rääkinud. Püüdsin meenutada.
Kui me Sandri juures käisime, siis vahetasime ainult mõne sõna. Muidugi Robin oli meiega, Karel samuti. Ahjaa, eelmisel nädalal käisime peale kooli kohvikus, see oli siis, kui mina ja Karel ei suhelnud, aga Robin ja Iti olid juba koos. Me lobisesime peamiselt tühistest asjadest. See kestis kõige rohkem tund aega ning siis pidi ta Robiniga kuhugi minema. Vaatasin veelkord telefoni, ta polnud helistanud. Olin selle igaks juhuks hääletu peale pannud, sest selle helin , kõlas tavaliselt üle korteri. Ohkasin ja heitsin voodisse. Seekord vähkresin mitu tundi enne, kui uinusin.
Ärkasin, köögist tuleva vahvlilõhna peale. Ema polnud terve igaviku vahvleid teinud. Kööki jõudes, selgus, et hoopis isa küpsetab vahvleid. Mul polnud aimugi, et ta seda teha oskab.
"Mis ajast sa vahvleid teha oskad?" küsisin imestusega. Ta oleks peaaegu õhku hüppanud.
"Adeele, ära ehmata mind!"
"Vabandust, paps, mul polnud aimugi, et sa ei kuule enam hästi."
"Mida?" küsis ta. "Adeele, ära räägi nii vaikselt."
Pööritan silmi ja sõnasin:" Ma ei teadnud, et sa kuula enam."
"Ma kuulen väga hästi,sina oled see kes räägib vaikselt." lausus ta porisedes ning poetas mõned vahvlid taldrikule.
"Käpad eemale," teatas ta, kui sirutasin käe välja, et mõnda haarata.
"Aga mul on kõht tühi," ning üritasin uuesti, ent ta peatas mu jälle.
"Söö muud." teatas ta rahulikult ega teinud väljagi minu korisevast kõhust.
"Siis, ma parem nälgin." sõnasin ning istusin pettunult toolile ja jõllitasin teda ja vahvleid. Peamiselt vahvleid.
Mõni minut hiljem tuli Andra kööki ja üritas sama asja, mis minagi, aga põrus samuti. Mõlemad jäime ootama, et ehk varsti õnnestub mõni vahvel krahmata ja sellega minema joosta.
"Nii, nüüd on vahvlid valmis!" sõnas isa mõne aja pärast ning valmistusime Andraga võitlema, kumb saab rohkeim vahvleid. Olime juba püsti tõusnud ja valmis tormama, kui isa ütles:
"Minge kutsuge ema nüüd siia." Jäime Andraga jahmunult üksteisele otsa vaatama. Ema? Me olime ta täiesti ära unustanud. Muidugi, teeb isa talle vahvleid. Ta rääkis kunagi, et enne meie sündi tegi ta emale tihti vahvleid, hiljem oli see traditsioon unustusse vajunud. Nüüd oli see taas ärganud.
"Jah, muidugi," sõnasin kiirustades, ikka veel natuke imestunud olles.
"Ema!" hõikasin koridoris.
"Mida?" kuuldus, tema toast hääl.
"Tule kööki, sind ootab üllatus!" Kuulsin toast kolistamist ning mõne hetke pärast, oli ta sealt väljas. Ta nägi välja väsinud, kuid naeratas mulle ning me läksime koos kööki.
Vahvlite üle oli tal väga hea meel. Lõpuks lasi isa, meil ka mõned süüa, kuid kõige paremad olid nad emaga ära söönud. Pool tundi hiljem teatas isa:
"Me lähme emaga kaheks päevaks töökaaslaste juurde. Saame natuke puhata. Te saate ju hakkama?" ning vaatas mulle ja Andrale küsivalt otsa. Noogutasime mõlemad ning vanemad läksid asju pakkima.
Mina ja Andra olime rõõmsad. Juba ammu pole sellist asja juhtunud. Viimane kord käisid nad kaks kuud tagasi kuskil ära ja see oli ainult üks päev. See oli esimene kord, kui olime kahekesi üksi kodus. Varem oli meid valvanud tädi Anna, aga nüüd olin mina piisavalt vana, et Andra eest hoolitseda.
Tunni aja pärast olid vanemad läinud ja meie kahekesi. Andra sõnas:
"Ma mõtlesin, et kutsuks Andrease külla." Vanemaid ei keelanud meil sõpru külla kutsuda nii, et laususin:
"Mina mõtlesin Kareli kutsuda."
"Tore," sõnas Andra ja hõõrus käsi kokku. "Saan temast nüüd rohkem teada."
"Looda sa," ütlesin ja togisin teda ning läksin siis telefoni otsima. Valisin Kareli numbri ja jäin ootama. Ta vastas kuuenda kutsungi peale ning mulle tundus, et ta hingeldas.
"Ni, kus sa käisid?" küsisin, endamisi muiates.
"Ma olin teises toas, kuulsin helinat ja mõtlesin, et oled äkki sina ega tahtnud sellest ilma jääda."
"Nii armas, aga tahtsin sind enda juurde kutsuda. Mu vanemad on ära ning me oleme õega kahekesi kodus." Hoidsin pöidlaid pihus, sest kartsin, et ta ütleb ei.
"Kui kassid ära, siis hiirtel pidu jah? Muidugi ma tulen."
Naersin:" Midagi sellist jah, aga varsti näeme siis." ning lõpetasin kõne.
Nüüd meenus mulle ka Iti. Ta polnud mulle siiani tagasi helistanud ehk ta seekord vastab. Kuulsin ta häält alles pärast kümnendat kutsungit.
"Hei Iti!" sõnasin. "Pole ammu rääkinud."
Ta nõustus:" Pole jah." Ta hääl tundus kuidagi teistsugune, väsinud ja seal oli veel midagi. Kindlasti oli.
"Ma tahtsin sind külla kutsuda. Me oleme Andraga üksi kodus, Andreas ja Karel tulevad ka."
"Adeele, ma ei tea..." Ta kõhkles.
"Palun tule, sa võid Robini ka kaasa võtta." Ma tõesti tahtsin, et ta tuleks. Lasen Karelil Andrease ja teistega rääkida ja ise uurin Iti käest, mis toimub.
"Hea küll." sõnas ta ohates. "Näeme, siis paari tunni pärast." ja ta lõpetas kõne.
Sellega oli korras. Väike pidu võis alata!

Uut
Kuid, miks on mul tunne, et selle peoga midagi juhtub?

Ma ei tea, miks sul selline tunne on. Sellega ei peaks midagi juhtuma.

Päähh

Midagi halba ei peaks juhtuma, ma mõtlen. Kindlasti midagi seal ikka toimub.

13.
Pidu oli palju öelnud. Ehk väike koosviibimine või midagi sarnast. Pisike koosviibimine kuue inimesega. Kõlab toredalt, eriti kui need on minu parimad sõbrad! Andreas on küll Andra kutt, aga usun, et saame temaga sõpradeks ja nii on kõik omavahel sõbrad ning elu on vaimustav. Viis head sõpra, kes küll neid ei tahaks? Hea küll, aitab mõtlemisest. Karel pidi varsti siin olema, Iti ja Robin pidid hiljem tulema ning küll Andra ja Andreas ka varsti saabuvad.
Uksekell! Karel kindlasti. Tormasin ukse juurde, takerdudes korraks vaiba külge, seejärel saades tasakaalu tagasi võisin ukse avada. Pettusin-see polnud Karel, vaid üks tüüp. Täpsemalt öeldes, umbes minu vanune kutt, mustade juuste, roheliste silmade ning ilusa naeratusega. Mitte, et see naeratus ja kutt mulle meeldiks, aga see oli lihtsalt fakt.
"Kas siin elab Marilin Aas?" küsis ta natuke kohmetult ning maha vaadates, ent naeratus oli siiski alles. Olgu see siis ilus või mitte.
"Ei, ta elab korrus kõrgemal," sõnasin.
Huvitav, mis ta Marilinist tahab? Marilin oli vanemapoolne naisterahvas, ütleksin umbes vanuses viiskümmend kuni kuuskümmend. Võisin ka eksida ja äkki oli ta hoopis nelikümmend või seitsekümmend. Me saame temaga hästi läbi, aeg-ajalt tõi ta meile kooki, mis oli väga maitsev. Minu teada tal sugulasi polnud, aga ehk oli tema-see võõras poiss, tema sugulane, kuid võisin ka eksida.
Märkasin, et olin juba mõnda aega vaikinud, ent ka tema polnud midagi lausunud. Me lihtsalt seisime ja vaatasime üksteist, nii et see muutus juba imelikuks. Ma tahtsin juba ust sulgeda, kuid ta sõnas:
"Ma olen Marilini kauge sugulane. Kolisin linna ja ilmselt lähen tema juurde elama."
Ahaa ja miks see mind peaks huvitama. Tahtsin talle öelda, aga ma polnud ebaviisakas, üldsegi mitte.
"Selge, see ei pakku mulle huvi." laususin üldse mitte ebaviisakalt.
Poiss jõllitas mind solvunult ja hakkas trepist üles minema. Korraks, koperdas ta trepil ja ma oleksin peaaegu naerma pursanud, aga ta vaatas mulle otsa ja ütles:
"Ma ju ainult ütlesin."
"Mina ka, mina ka!" hõikasin talle järgi ja sulgesin ukse.
Kummaline kutt...okei see selleks.
Aeg, oli juba nii kaugel, et Karel pidi siia poole teel olema. Vaatasin aknast välja, kuid ei silmanud teda veel. Kõigest üks vanem naine, oma koeraga jalutas mööda ning mees, kes paistis olevat täis, möödus mu aknast. Ka üks poiss möödus kiiruga mu aknast, üllatusega taipasin, et see on Karel. Tüüp lausa jooksis nagu kartes paaniliselt hilineda, ainult, et ta ei pidanud kindlal kellajal kohal olema. Liikusin välisukse juurde, arvates, et minuti pärast peaks ta uksekella laskma. Minutid möödusid, aga seda ei juhtunud. Kuulatasin ja püüdsin aru saada, kas trepikojast kostis samme, kuid ma ei kuulnud midagi. Väga veider, kuhu ta küll jäi? Mõttesse vajununa, ei kuulnud ma uksekella, mis tuli mõne minuti pärast. Avades ukse, leidsin sealt tagant Kareli, kes oli natuke näost punane. Hämmastusega taipasin, et ta ei tahtnud mulle näidata, et jooksis minu juurde. Kartis ilmselt, et hakkan teda mõnitama ja seda ma tegin ka.
Lasin ta sisse ja sõnasin:
"Ma nägin seda."
"Mida?" küsis ta üllatanult.
"Sa jooksid." sõnasin muiates.
"Ja kas jooksmine on keelatud?"
Tahtsin talle midagi teravat vastata, aga suudles mind ja see jäi pooleli. Mu mõtted koondusid mõneks hetkeks-pooleks tunniks ainult temale. Ühel hetkel kuulsin köhatust, mis kuulus Andrale. Pöörasime, end kiiresti ringi ja nägime Andrat ja Andreast. Mõlemad muigasid. Muigasime Kareliga vastu. Seejärel rääkisime, pikalt ja põhjalikult. Sain kohe aru, et Andreasele meeldis Andra väga. Ta vaatas teda, kuidagi eriliselt. Umbes nagu mina Karelit vaatan.
Mõne aja pärast helises kell ning Andra läks avama. Nagu arvata oligi, siis olid seal Iti ja Robin. Mulle tundus, et Iti oli näost väga kahvatu ja Robin jälgis teda murelikult. Liigagi murelikult. Tema pilk ei pöördunud kordagi Itist eemale ning ta vastas kuidagi monotoonselt, viibides nagu teises maailmas. Kordagi ei märganud ma, tema näol naeratust. Iti seevastu püüdis palju naeratada ja lõbusalt vestelda, kuid sain siiski aru, et midagi on halvasti. Aeg-ajalt, vaatas ta Robinile otsa, sellisel kummalisel viisil, mis tekitas kõhedust. Tahtsin ta kohe teise tuppa tirida ja paluda, tal kõik ära rääkida, kuid enne, kui ma seda teha jõudsin, tulid mõlemad-nii Iti, kui ka Robin diivanilt püsti ja teatasid, et lähevad nüüd.
"Juba?" küsisin ma. "Alles te tulite."
Püüdsin Itile otsa vaadata, kuid ta vältis mu pilku ja vaatas abiotsivalt Robini poole.
"Mina ja Iti..." alustas poiss. Ta jäi kohmetult vait, ent jätkas siis kiiresti:" Iti kohtub täna minu vanematega."
"Viska viis, mees. See on suur asi," teatas Karel diivanilt. Robin tegigi seda, kuid sealjuures ta ei naeratanud.
"Et, siis me läheme nüüd." sõnas Iti ning käsikäes Robiniga astusid nad uksest välja.
Mind jäi saatma kummaline tunne, mis ei kadunud ka siis, kui Andra ja Andreas teatasid, et lähevad Andra tuppa ega ka mitte siis, kui Karel võttis mind endale kaissu.
"Kas sa tead, mis toimub?" küsisin. Ehk on Robin talle midagi rääkinud.
Ent ta vaatas mind arusaamatu näoga.
"Kas sa tõesti ei märganud?" küsisin ärritudes. Miks on mehed alati nii pimedad?
"Mida ma märkama pidin?"
"Robinit ja Itit," sõnasin ning vaatasin talle otsa. Kas tõesti on ta nii idioot?
"Ee..nad käivad eks ole?"
Ahhh...tahtsin karjuda ta peale tõsiselt kohe. Mida teeb, et ta mitte midagi ei näe?
Tulin diivanilt ära ja seisin käed puusas tema ette. Ta hakkas naerma. Olen kindel, et minu nägu polnud naljakas, pigem vastupidi, see väljendas viha.
"Jah, nad käivad juba ammu. Ma ei mõista, kuidas sa ei saanud aru, et see oli midagi suuremat," sõnasin teda vihaselt jõllitades.
Ta oli segaduses ja kergitas kulmu.
"Mis mõttes midagi suuremat? Iti oli lihtsalt närvis, et peab Robini vanematega kohtuma. Tean omast käest, et nad pole just väga toredad inimesed."
"Ei, see polnud see," laususin mõtlikult. Karel ei mõistnud seda ja ma ei tahtnud temaga sellel teemal rohkem rääkida. Läksin tema kaissu tagasi ja me istusime mõnda aega vaikuses, enne kui ta selle katkestas.
"Tead, miks ma Robinile ja Itile väga tähelepanu ei pööranud?" küsis ta ja silmitses mind
mõtlikult.
"Hmm, ei, aga sa ütled seda mulle kohe," laususin muiates.
"Ütlen jah."
Ta vaikis mõned sekundid, enne kui lausus:
"Ma ei suutnud, sinult pilku pöörata. Ma tean, et see kõlab väga imalalt, aga nii see tõesti on."
"Sul on õigus, see kõlabki imalalt," sõnasin ja märkasin, et ta vajus näost natuke ära.
"Ära mõnita mind. Ma ei saa midagi teha ju, et ma sinusse hullupööra armunud olen," lasusus ta ja silitas minu juukseid.
"Saad küll, ära lihtsalt pole." ütlesin sarkastiliselt.
" Oleks see vaid nii kerge," lausus ta ning vaatas siis kella.
"Ma pean minema, lubasin sõbra juurde minna." sõnas ta kahetsevalt.
Ohkasin, kuid jätsime hüvasti ning olin üksi, kui mitte arvestada, Andrat ja Andreast, kes olid juba pikemat aega Andra toas.
Läksin enda tuppa ning veetsin aega internetis. Hiljem läks Andreas minema ning vaatasime kahekesi telekast tulevat armastusfilmi. Õhkasime mõlemad meespeaosalise poole, kuid leidsime, et meie kutid on siiski kenamad. Filmil oli õnnelik lõpp nagu ikka ja see oli igav. Ma tahtsin, et keegi saaks surma, kahjuks mu soov ei täitunud ja nii pidin jälgima õnneliku paari, kes vandusid teineteisele igavest armastust. Nagu see oleks tõsi. Midagi pole parata "tõeline"armastus ju müüb.
Ülejäänud õhtu ja suuremas osa ööst, mängisime Andraga kaarte ja rääkisime poistest. Enamus mängud võitis Andra, kes on tõeline kaardiäss. Selle eest, mul veab armastuses eks ole? Umbes kell neli öösel, vajusin Andra voodile ära ja ta pidi mind enda voodisse tassima. Arvata on , et ta seda teha ei jõudnud ja seega pidin ise kaasa aitama. Ma ei mäletanud , millal ta mu toast välja läks, sest ma juba magasin.
Järgmised kaks päeva igavalt. Karel oli oma vanematega kellegi juures külas ning Itit ei saanud ma järjekordselt kätte. Korra, käisin Johannaga poodides ja sain sealt endale pehme kampsuni. Poest saabudes, kohtasin seda kummalist tüüpi, kuid ta ei teinud minust väljagi. Ilmselt solvus minu peale. Ilmselt elab ta nüüd siin ja hakkan teda tihti kohatama. Ehk peaksin temalt vabandust paluma või midagi. Eks vaatab seda asja.
Sama päeva õhtul, jooksmast tulles. Kohtasingi teda. Ta tuli minu järel trepikotta. Jõudes minu korteri ukseni, jäin seisma ja pöördusin tema poole,
"Ma palun vabandust." sõnasin ja üritasin mitte naerma hakkata. Ma ei peaks ju vabandust paluma, aga ometi teen seda.
Ta vaatas mind üllatunult ja toetas käe trepi käsipuule.
"Mille eest sa vabandad?" küsis ta.
"Ee..ma käitusin natuke ebaviisakalt."
"Selge," sõnas ta külmalt ja hakkas edasi liikuma.
"Tõsiselt, ära ole minu peale pahane. Mul oli paha tuju lihtsalt."
Vale, vale.
"Sa ju ikka tead, et seda ei valata teiste peale välja?" küsis ta, seisma jäädes ja mind oma pilguga puurides.
Tal olid tõesti ilusad silmad, kuid Kareli omade vastu need ei saa. Kindlasti mitte. Ma ei mõtle praegu ta silmadest, keskendu vabandamisele ja mine tuppa, kordasin endale.
"Tean, tean, rohkem seda ei juhtu," sõnasin ja tahtsin koju minna.
"Teinekord ole võõraste vastu viisakas," lausus ta ja pilgutas silma.
"Muidugi olen," ütlesin ja lehvitasin talle korraks.
Astusin koduuksest sisse ning vajusin diivanile. Olin jooksmisest väsinud, väga väsinud, sest polnud seda ammu teinud. Klõpasin teleka käima, et ehk käib seal midagi head, kui kuulis telefonis, sõnumipiiksu, avasin selle ja seal oli:
Kas sa saaksid Kareliga täna minu juurde tulla? Mina ja Robin oleksime väga õnnelikud, kui tuleksite.
See oli Itilt. See kõlas väga kummaliselt, kuid ehk saab lõpuks teada, mis värk on. Helistasin Karelile, et kontrollida, kas ta saab tulla. Ta lubas tunni aja pärast mulle järgi tulla ning ma jäin mõtlema, mis siis ikkagi toimub?

Mõned näpukad:
Andrasele - Andreasele
"Jah, nad käivad juba ammu." Ma ei mõista, kuidas sa ei saanud aru, et see oli midagi suuremat," sõnasin teda vihaselt jõllitades.
"Mis mõttes midagi suuremat?" Iti oli lihtsalt närvis, et peab Robini vanematega kohtuma. Tean omast käest, et nad pole just väga toredad inimesed."

Kuid muidu ootan uut osa ning Iti... *vaatab selle neiu suunas* Miks on mul tunne, et tal on pommuudis meile kõigile?

14.

Tund aega hiljem tuli Karel mulle järgi ja me olime mõlemad segaduses. Ta vist lõpuks taipas, et asi oli imelik. Terve tee Iti juurde, me vahetasime vaevalt paar sõna. Lastes uksekella Iti korteri taga, toetasin, end Kareli vastu ja soovisin mõttes, et see mida me varsti kuuleme, poleks midagi hullu ehk on see midagi rõõmsat, kuid mulle ei meenunud midagi, mis see olla võiks.
Ukse avas Robin, kes oli näost sama kahvatu, kui Iti eile. Ta juhatas, meid vaikides Iti tuppa. Naeratasin korraks, ma polnud seal nii ammu käinud. Seal toas möödusid pool minu lapsepõlve koos Itiga, teine pool möödus, minu toas ja ikka koos Itiga. Meenus, kui me Itiga hüppasime tema voodi peal, nii et põhi tuli alt ära ning saime tema emalt korralikult sõimata. Loomulikult oli tal nüüd teine voodi, kus ta praegu lamas.
Ma naeratus kustus, kui nägin tema nägu. Ta ei naeratanud ning ta paistis olevat väga väsinud. Imestasin, miks oli ta meid siia üldse kutsunud, kui ta selline oli ja ilmselt ei jõudnud rääkidagi.
Ta näitas käega, et istuksime tema voodi kõrval, asuvale diivanile. Tegimegi seda ning Robin istus Iti kõrvale. Nad vaatasid üksteisele otsa. Seejärel vaatas Iti mind, naeratas vaevumärgatavalt ja silmitses Karelit ning naeratas tallegi. Vaatasin talle küsivalt otsa, ma tõesti ei mõistnud toimuvat. Robin pigistas julgustavalt tema kätt, kuid nägin, et tema silmades oli valu ja kurbus.
"Ma..." alustas Iti kõheldes, ent jäi siis vait.
"Kas ma räägin ise?" küsis Robin tema käest vaikselt. Iti raputas pead ja suunas oma pilgu aknast välja.
Me kõik vaikisime mõnda aega. Nägin minu ja Iti põhikooli lõpetamise fotot. Me mõlemad naersime selle pildi peal. Olime väga õnnelikud, et see etapp meie elus sai läbi ja ees ootas midagi uut ja mis kõige parem, see uus-ootas meid koos.
Minu mõtted, katkestas Iti, kes köhatas ning pööras pilgu taas meie poole.
"Tead, kui hea meel mul on, et sina oled mul olemas." lausus ta äkki.
"Iti, ma olen alati sinu jaoks olemas," laususin ja kallistasin teda, olles samal ajal imestunud, miks ta midagi sellist räägib?
"Ma usun seda," sõnas ta vaikselt ja vaatas Robinile otsa, kes pani oma käed talle ümber ja ütles talle midagi julgustavalt.
"Adeele, vaata et sa Karelit mitte kunagi käest ei lase," ütles ta minu poole pöördudes.
Seejärel pöördus ta Kareli poole," Ära mitte kunagi Adeelele haiget tee."
"Muidugi mitte," lausus Karel ja vaatas minu poole. Ma olin väga suures segaduses, kuid midagi hakkas kohale jõudma, kuid ma soovisin, et see poleks nii nagu ma arvasin.
"Te olete tõesti õnnelikud ja ma soovin, et see jääks ka nii, teil on vedanud, et leidsite üksteist," jätkas Iti.
Karel avas suu, tahtes midagi öelda, ent ma takistasin teda. Ma ei tahtnud, et ta midagi lolli ütleks.
"Iti, milles asi on?" küsisin, kuid ei tahtnud vastust kuulda.
Ta kõhkles mõne sekundi ja otsis taas Robini pilku, seejärel toetas oma pea, vastu tema õlga, ohkas ning sõnas:
"Mul on vähk. Mind pole enam kauaks." Kuigi tema silmis oli tohutu kurbus, ütles ta neid sõnu, kergel toonil, justkui räägiks, et ostis uue kleidi.
"Mida?" küsisin püsti tõustes ja talle otsa vaadates.
Ta noogutas vaikselt ning märkasin ühte pisarat tema silmis.
Tundsin ka ise, tahtmist nutta, ent ei suutnud seda uskuda. See ei saanud ju nii olla! Märkamatult oli Karel minu kõrvale tulnud ja tõmbas mind tagasi istuma.
"Kas midagi ei saa enam teha?" küsis Karel vaikselt.
See oli just see, mida mina tahtsin küsida. Ootasin Iti vastust, kuid seekord tuli see Robinilt.
"Ei..." Ta tegi pausi ja jätkas:" Vähk on väga kaugele arenenud, arstide sõnul, ei näe ta jõule, kui just imesid ei juhtu. Tema hääl oli kare, ilmselt ei suutnud ta ise ka , sellega leppida. Alles oli ta Itit kohanud ja nüüd, pidi kõik lõppema...
" Ja imesid juhtub harva," sõnas Iti ja muigas kergelt.
Ma ei suutnud mõista, kuidas ta sai nii rahulik olla, teades, et tal jäänud vaid mõni kuu elada, kui sedagi. Tundsin, kuidas pisarad hakkavad voolama ja ma ei püüdnudki neid peatada. Kuidas ma saan ilma temata hakkama? Kuidas tema vanemad ja Robin...? Robin, kes püüdis meile kramplikult naeratada, kuid ta ei saanud sellega hakkama ja pööras pilgu ära. Nägin isegi Kareli silmis pisarat, kuigi ta tundis teda nii vähe.
Iti tuli minu juurde ja kallistas mind.
"Adeele, ära nuta. Ma olen alati sinuga ega kao kuskile," lausus ta ning sõnas midagi vaikselt Karelile, ent ma ei kuulnud mida.
"Iti, aga ma ei saa ilma sinuta ju," laususin nuttes.
"Saad, saad, sul on Karel ja sa võid alati mõttes minuga rääkida. Küll ma leian viisi, kuidas sulle märke saata," ütles ta püüdes mind lohutada.
Nutsin veelgi rohkem. Varsti ei kuulegi ma enam Iti häält, temaga koos veedetud aeg, jääb vaid mälestusteks...Ma ei suutnud sellele mõelda. Teadsin, et mu elu pole enam kunagi nagu varem. Iti on alati üks osa minu elust.
Iti vaatas oma helesiniste silmadega mulle otsa ja palus:
"Luba, et sa ei jää mind taga nutma ega tõuka Karelit eemale.
"Ma..ma..." kogelesin.
"Luba, Adeele. See on mulle oluline," sõnas ta ning vaatas ka Karelile otsa.
Lõpuks lubasin talle seda ja ta naeratas ning läks tagasi Robini juurde ning sõnas talle midagi vaikselt. Poiss raputas alguses pead, kuid lõpuks jäi Itiga nõusse.
"Veedame homme ühe toreda päeva," teatas Iti ja vaatas lootusrikkalt mulle ja Karelile otsa.
Karel vaatas mulle küsivalt otsa. Ma ei tahtnud vastata, kuid nähes Iti anuvat pilku, noogutasin ning ta naeratas selle peale.
"Ma ei tahaks ebaviisakas olla, kuid ma olen väsinud ja peaksin natuke puhkama," sõnas Iti mõne hetke pärast.
"Jah, muidugi me läheme," lausus Karel kiiresti ning läks siis Robini juurde ja rääkis talle midagi vaikselt. Ma ei pööranud tähelepanu, mida ta rääkis, sest mõtlesin ikkagi Itile. Ma ei suutnud mõista, miks juhtus see just temaga, kuid teadsin, et sel pole mõtet. Elu ongi karm.
Lahkusime mõned minutit hiljem, lubades homme pargis kohtuda. Me mõlemad Kareliga olime vaiksed. Ootamatult, haaras ta minu käe oma pihku ja lausus:
"Adeele, mina ei jäta sind kunagi. Itil on õigus, meil on vedanud. Ma ei saa kinnitada, et meiega seda ei juhtu, aga luban, et muudan kõik sinu päevad alati ilusaks."
"Alati!" kordas ta ning läksime autosse.
Sõitsime vaikides minu koju. Karel tahtis kord, midagi öelda, kuid vaikis siis ning peatas auto, minu maja ees. Jätsime vaikselt hüvasti ja ma läksin sisse.
Kodus polnud õnneks kedagi ja ma sain vaikselt pisaraid valada. Ma tahtsin mitu korda, Ititga rääkida, aga ometi ma ei teinud seda. Oleksin seda varem teinud, oleks see...Ahh oletamine ei aita midagi. Tõde on selline, et Itit pole enam varsti ja pean sellega leppin tahan seda või ei. Hetkel ei tahtnud ja lihsalt nutsin. Mu pisarad ei saanud ega saanud otsa,neid jagus lõputult. Ühel hetkel ma uinusin ega ärganud enne, kui järgmisel hommikul.
Üheks hetkeks, ei mõistnud ma, miks ma riietega magan ja miks mu padi märg on, kuid siis meenus eilne päev ja Iti kohutav uudis. Pisaraid enam ei tulnud, küllap olid nad mõneks ajaks otsa saanud, seega sain vaid sisemiselt nutta.
Tulin voodist välja ja vannituppa minnes, selgus, et mu silmad on väga punased, mida oligi arvata. Loputasin neid hetkeks külma veega, kuid teadsin et see ei aita. Kuulsin köögist lõbusat jutuvadinat ning korraks ei suutnud mõista, kuidas saab keegi üldse rõõmus olla? Seejärel, meenus et nemad ei tea sellest midagi, kuid ilmselt kohe saavad, kui näevad minu nägu.
Läksin aeglaselt kööki ning kohe sisse astudes, jõllitasid kõik mind. Andra murelikult, isa uudishimulikult ning ema üllatunult.
"Mis on?" küsis isa ning vaatas mind murelikult.
"Kareliga midagi? küsis Andra.
"Ei, Kareliga on kõik korras," sõnasin toolile istudes ja jogurtit haarates.
"Aga, midagi on ju?" päris ema.
"Itiga...temaga on halvasti," laususin vaikselt ja tundsin, kuidas taas pisarad voolama hakkavad.
"Mis temaga on?" küsis Andra murelikult. Ilmselt nägi ta eile, et Itiga pole kõik korras.
"Tal..on vähk ja tal pole enam kaua elada jäänud," sõnasin ja panid käed näo ette ja lasin pisaratel tulla.
Kõik oli kohkunud nägudega ja püüdsid mind lohutada, kuid miski ei aidanud. Nägin ema silmis pisaraid, talle oli itit alati väga meeldinud. Lõpuks palusin neil, ennast üksinda jätta ja jäin aknast välja vaatama.
Iti ja mina alati koos, kui varsti igaveseks eraldi...
Meenutasin, kuidas ma kümme aastat tagasi kiigult kukkusin ja Iti palus suvaliselt inimeselt abi, sest paanitses, et ma olin väga viga saanud. Tegelikult olin ainult kriimustada saanud.
See, kuidas meid uues koolis esimesel päeval tunnist välja visati, sest me naersime liiga kõvasti, ajas mind alati naerma, kuid täna mitte.
Meenutasin eelmise aasta toidusõda, kui kallasin Itile jahu pähe ja tal läks palju aega, et sellest lahti saada. Tema ja Silver kallasid mulle piima pähe ja said selle ka tagasi. Sellele mõeldes, muigasin kergelt. Pärast pidime direktori juurde minema, sest kodundusklass nägi välja..ma parem ei hakka ütlemagi.
Ma tõesti ei teadnud, kuidad saan ilma temata hakkama.
Minu mõtisklused katkestas telefoni helin ning helistajaks oli Iti.
Tema hääl kõlas palju rõõmsamalt, kui eile, kui ta lausus:
"Oled valmis jah? Kohtume kümne minuti pärast pargis, Karelile on juba helistatud."
Ta lõpetas kõne kiiresti, ma ei jõudnud talle midagi öelda. Teadsin, et pean minema ning läksin ja tõmbasin sooja mantli selga ning varsti olin teel parki.
Nad kolmekesi ootasid juba mind. Nägin kohe, et Itil oli parem olla, kui eile ning Robingi naeratas mulle veidi. Iti tegi ettepaneku jäätist sööma minna.
"Aga väljas on külm," protesteerisin, tegelikult muretsedes rohkem Itit pärast.
"Küll Karel soojendab sind," teatas Iti ja hakkas Robinit kaasa vedades ees minema. Meie Kareliga järgnesime talle vaikides.
Me kõik tellisime šokolaadijäätised ning ma muigasin, kui Itil oli nina sellega koos. Korraks suutsin unustada, mis temaga on, kuid siis see meenus mulle ning hoidsin pisaraid tagasi. Karel, märgates seda, pigistas minu kätt ja palus minult vaikselt, et ma Iti pärast rahuneksin. Üritasingi seda teha ja proovisin Itile naeratada, kuid olin kindel, et see ei tulnud väga hästi välja.
Mõne aja pärast läksime taas parki ja Itit tahtis seal keerutada ja tantsida, just nagu siis kui me lapsed olime.
"Ma pole kindel, kas see on hea mõte," ütles Robin murelikult. "See võib sind väsitada."
Iti vaatas talle etteheitvalt otsa:
"Ära muretse, see ei väsita mind," sõnas ta ja palus, et mina seda temaga teeksin.
Me tegimegi seda, täpselt nii nagu olles taas kümne aastased ja tundsime sellistest asjadest lõbu. Meil oli siis tore ja oli ka nüüd. Lõpuks liitusid ka poisid meiega ja nii olime neljakesi nagu hullud. Mõni aeg hiljem, hakkas sadama ja me olime sunnitud poodi varju minema. Iti tegi ettepaneku, seal imelike riideid proovida. Poisid vaatasid alguses kõhklevalt üksteisele otsa, aga lõpuks nõustusid. Väga imelik oli näha Karelit ruudulistes pükstes ja pintsakus, mis ei sobinud omavahel üldse kokku. Robin alt laenevate roheliste teksadega ning roosa t-särgiga oli sama imelik. Meie Itiga proovisime peeneid kübaraid ja maani kleite. Naersime üksteise üle ja meil oli väga tore.
Hiljem tegime mööda kõndivaid inimesi järgi ja naersime pööraselt, kuid mitte unustades, mis Itiga toimub, sest aeg-ajalt silmitsesime me kõik teda murelike nägudega. Tüdruk, ise aga ei teinud sellest välja või vähemalt tegi, et ei teinud. Kui kell sai kuus, tundsime kõik, et oleme väsinud, ka Iti tunnistas seda lõpuks. Poisid tahtsid enne minekut, ühte tehnikavidinat vaatama minna ning meie Itiga jäime kahekesi.
"Kuidas sul on?" küsisin temalt ettevaatlikult, ma ei teadnud kas ta ärritub selle küsimuse peale või mitte.
"Ahh..pole viga," lausus ta alguses. Olime mõne minuti vait, ent siis ta ütles:
"Tegelikult ei tunne ma ennast väga halvasti. Hommikul oli kõik korras, aga nüüd on natuke halvem," tunnistas ta. Muutusin murelikuks ja tahtsin juba poisse tagasi kutsuda.
Nähes minu nägu, ta sõnas:
"Aga, see pole midagi väga hullu. Mul oli tõesti tore päev."
"Mul ka," ütlesin.
Varsti olid poisid tagasi ning võisime lahkuda. Jättes Robini ja Itiga hüvasti, lubasime varsti veel midagi koos teha.
Kahekesi jäädes sõnasin Karelile:
"Mulle tundus täna vahel nagu Itil polekski seda haigust."
"Mulle ka," sõnas ta ning kõndisime edasi.
"Ma ei tea, kuidas Robin suudab sellega hakkama saada," sõnas ta järsku. "Mina niimoodi ei saaks."
"Mina ka mitte," laususin ja tundsin, kuidas pisarad voolama hakkavad.
"Nuta, nuta," ütles Karel ja kallistas mind.
Vihma hakkas taas sadama ja vihmapiisad segunesid minu pisaratega.

Lugesin ka kõik läbi täna..kusjuures alguses ma arvasin et kui nad järjest kaugemaks üksteisest jäävad siis Iti on raudselt rase Agano..

Tegelikult väga hea jutt on

onneriin-Kusjuures mul oligi see raseduse plaan, aga eile tuli hoopis see idee. Aitäh muidu

EI! EI! EI! EI! EI!

Jah jah.
Mul on uus osa ka, muidu valmis. Ma ei tea, kas ma panen selle üles?

Mis küsimus see veel on? Muidugi paned!

Siin see on.

15.

Itiga hakkasid asjad kiiresti halvemuse poole minema. Pärast seda toredat päeva, käisime teda iga päev vaatamas, ta püüdis meile alati naeratada, kuid nägime, et asi polnud hea. Tema juures olles püüdsin kõigest väest pisaraid tagasi hoida. Ma ei suutnud uskuda, et varsti ongi kõik.
Vaheaeg sai kiiresti läbi ning pidime kõik kooli naasma peale Iti, kes sinna enam ei tulnud. Mina ja meie klassijuhataja, teatasime klassikaaslastele Iti haigusest, sest tüdruk ise, ei tahtnud näha nende nägusid, kui nad sellest kuulevad. Nad kõik olid šokis ega suutnud nagu minagi seda mõista. Järgmisel päeval käisime kõik koos Itit vaatasime ja ta tundus olevat õnnelik, edaspidi külastasid teda paljud. Sellel perioodil Robin peaaegu ei käinudki koolis, vaid oli koguaja Iti juures. Ta muretses Iti pärast nii väga, kuid ta kartis seda, mis oli varsti juhtumas. Me kõik kartsime.
See juhtus kiiremini, kui olime osanud arvata. Eelmisel päeval oli Iti andnud minu kätte kirja Robinile, ma pidin selle pärast tema...surma talle andma. Ta ütles, et oli meile kõigile kolmele kirjutanud.
"Iti, aga sul on aega veel palju," sõnasin talle, hoides käes Robini kirja ja mõeldes kus on minu oma.
"Ei, ma tean, et ei ole. Minu aeg on kohe otsa saamas. Olen igapäev soovinud, et ma saaksin rohkem aega, aga nüüd olen mõistnud, et seda ei juhtu," sõnas ta ning silmitses enda ja Robini pilti, mille olime siis teinud, kui väljas käisime. Ta vaatas seda ja igatsusega ja ohkas siis vaikselt.
"Vaadake Kareliga Robini järgi. Ma ei taha, et ta minu pärast lollusi teeb," ütles ta ja naeratas Robinile mõeldes. Ta nägu läks särama ja ta vaatas unistavalt aknast välja.
Kui ma teaks, et varsti teda enam pole, siis ma mõtleksin, et ta on õnnelik, aga ehk ta omamoodi ongi, mõtlesin ja vaatasin teda. Ta paistis tõesti õnnelik, tema näos oli jälle natuke värvi ja silmad särasid.
Natukese aja pärast pööras ta pilgu aknalt ja silmitses mind ning naeratas omaette.
"Tead, Karel käis eile siin ja rääkis mulle, kui väga ta sinust hoolib. Sul on temaga tohutult vedanud," ütles ta.
Naeratasin talle kohmetult, ma ei tahtnud praegu Karelist rääkida.
"Tead, sa meeldisid talle juba siis, kui sa ütlesid seal aulas, et me oleme ilusad," jätkas Iti muiates ja pilgutas mulle silma.
"Kust sa tead?" küsisin üllatusega, sest Karel polnud mulle midagi sellist rääkinud.
"Ta rääkis mulle eile muidugi," teatas Iti nagu see oleks iseenestmõistetav asi.
"Ahah..." sõnasin, sest ei osanud muud selle peale öelda.
"Te Kareliga saate väga väga õnnelikuks, ma luban." sõnas Iti rõõmsalt.
"Iti, äkki me ei peaks praegu temast rääkima," laususin, lootes, et see teda ei ärrita.
"Miks mitte?" küsis ta.
Ma ei tahtnud sellele vastata, vaid küsisin hoopis Robini kohta.
"Robin on super," sõnas ta. "Ta on nii toetav, kui ma talle oma haigusest rääkisin, siis kartsin, et ta jookseb minema, kuid ta ei teinud seda."
Me ei olnud rääkinud, kuidas ta oma haigusest teada sai ja ausalt öeldes ma ei tahtnudki seda teada. Iti oli sellega juba leppinud ja nüüd pidin mina sama tegema.
"Muidugi on ta super," sõnasin talle ja ta naeratas sellepeale.
"Just nagu Karelgi." lausus ta.
Siis muutus ta tõsiseks ja sõnas:
"Adeele, ära mind taga nutma jää. Mulle meeldiks küll, kui sa minust vahepeal mõtleksid, aga mitte koguaeg."
Tundsin, et tahan juba nüüd nutma hakkata, kuid sõnasin:
"Muidugi mõtlen ma sinust tihti. Ära mitte loodagi, et me sinu ära unustame."
"Võibolla viiekümne aasta pärast..." alustas ta, kuid katkestasin teda.
"Ka siis mitte, sa oled alati meiega."
"Nii tore on seda kuulda," lausus ta, end ta nägu väljendas kurbust.
"Mul on natuke raske mõelda, et teie kõik jääte vanaks, aga mina jään igavesti nooreks. Forever young, i wanna be forever young," ümises ta.
Kallistasin teda ja nii olime me paar minutit vaikuses. Vaatasin tüdrukut, keda tundsin, peaaegu terve elu. Ometi tundus seitseteist aastat olevat, liiga lühike olevat näiteks, kui võrrelda seda viiekümne aastaga. Ma tahtsin uskuda, et kõik seitseteist aastat olid täis toredaid hetki, mida nüüd sain meenutada, siiski mõtlesin, et viiekümne aastaga oleks kogunud rohkem mälestusi. Ta ei saa kunagi viia täide oma unistusi. Kolmeteistkümne aastasena oli meil mõlemal unistus, minna New Yorki, üürida korter Manhattanil ja lihtsalt elada seal. Huvitab, kas Iti seda veel mäletab?
"Mäletad, kui me tahtsime New yorki elama minna," sõnas ta ja naeratas selle mõtte peale.
"Ma just mõtlesin sama asja," ütlesin.
"Nii armas, me oleme endiselt sarnased," lausus Iti rõõmsalt.
"Ja me jääme selleks alati," laususin vaikselt.
"Adeele, sa oled alati minu parim sõber," lausus Iti ja poetas mulle midagi pihku.
See oli kaelakee.
"Aga..see on ju.." hakkasin ütlema.
"Jah, ma tean. See oli minu vanavanaema oma, aga ma rääkisin emaga ja ta lubas selle sulle anda. Mul ei ole ju õdesid, kes selle endale saaksid." sõnas ta.
"Sa pead, selle vastu võtma," ütles ta, kui nägi, et ma kõhklesin.
"Hea küll, ma võtan."
"Nii, nüüd on kõik korras," lausus ta ja ohkas ning vaatas kella.
"Varsti peaks Robin tulema," ütles ta.
Sain aru, et see oli märguanne mulle ning hakkasin tema toast lahkuma.
"Adeele," sõnas ta ja ma peatusin ja vaatasin tema poole. Ta oli nukker, kuid naeratas mulle.
"Kui me ei peaks, enam kohtuma, siis luba, et sa oled tubli ja hoiad Karelit ja vaatad Robini järgi."
Tundsin, kuidas pisarad hakkasid voolama, ma ei tahtnud et see oleks viimane kord, kui teda näen.
"Kindlasti ma teen seda," laususin ja läksin tema juurde, et teda veelkord kallistada. Nägin, kuidas ka tema nuttis, ent tõmbus siis minust eemale.
Uksel sõnasin:" Kindlasti me kohtume veel."
"Jah, ma usun ka seda," sõnas ta ja ma sulgesin ukse.
Läbi ukse kostsid minuni sõnad:"Hüvasti!"
Terve tee koju, ma nutsin. Mul oli ükskõik, et inimesed vaatasid mind imelikult, kuulsin kuidas üks tüdruk ütles teisele tüdrukule, et seda on kindlasti maha jäetud ja näitas näpuga minu suunas. Silver tuli mulle vastu.
"Adeele, kas kõik on korras? Kas Itiga juhtus midagi?" küsis ta ärevile minnes.
"Ma kardan, et ma nägin teda just viimast korda," sõnasin ja Silver kallistas mind.
"See ei pruukinud nii olla," ütles ta mitte eriti veenvalt. Ta käis ise ka eile Itit vaatamas ja ilmselt teadis, kuidas olukord on.
"Aga ilmselt oli."
"Tule, ma saadan su koju," lausus Silver ja nii me kahekesi läksime, mõeldes Itile ja lootes, et juhtub ime.
Koju jõudes küsis Andra kohe:
"Kuidas Itiga oli?"
"Halvasti,väga halvasti," sõnasin ja heidan voodile pikali, korraga tunnen taskus midagi ebamugavat. Tõmban selle välja ja see on tema kaelakee.
"Mis see on?" küsis Andra ja võttis selle enda kätte.
Kaelakee oli hõbedase keti otsas ning selle küljes oli tähe kuju. See oli Itile väga oluline ja ta kandis seda koguaeg. Nüüd oli see minu ja ma ei tahtnud seda näha.
"Iti andis selle mulle," laususin.
Andra vaatas seda mõistvalt ning ei öelnud midagi.
"Kas sa saaksid selle kuhugi panna, et ma seda enam ei näeks?" palusin temalt.
"Kas..?" alustas ta.
Ma ennetasin teda ja sõnasin:" Ilmselt pole enam kaua."
Andra pühkis pisara ja võttis kaelakee.
"Sa ilmselt ei taha teada, kuhu ma selle panen?" küsis ta.
"Ei, sõnasin lihtsalt ja ta läks sellega kuhugi.
Istusin oma voodil ja lihtsalt olin. Ma ei tahtnud millelegi mõelda. Varsti tuli Andra minu tuppa tagasi ja me rääkisime kõigest. Itist, Andreasest, Karelist, vanematest, Andra peatsest põhikooli lõpetamisest. Mõne aja pärast olin väsinud ja läksin magama.
Hommikul helises ootamatult minu telefon, see oli Robin. Vastasin ja kuulsin Robini paanikas häält:
"Adeele, ta viidi just haiglasse." Kargasin voodilt püsti, mu pisarad hakkasid taas voolama ja sõnasin:
" Ma tulen kohe sinna, sa oled seal jah?"
"Olen küll, tee palun ruttu, ma ei saa siin üksinda hakkama. Kutsu Karel ka," sõnas ta ning tundsin kuidas ta oli šokis.
Lõpetasin kõne ja vastasin ehmunud näoga Andrale, kes oli just minu tuppa tulnud:
"Iti viidi just haiglasse, ma lähen sinna."
Tormasin kiiresti toast välja ja minuti pärast olin väljas. Tee peal helistasin Karelile ning ta lubas kohe tulema hakkata. Tundsin, et olen sama paanikas, kui Robingi. Teed ületades oleksin peaaegu auto alla jäänud, õnneks autojuht peatas õigel hetkel ja karjus mulle midagi, kuid ma ei teinud sellest välja. Haiglasse jõudsime Kareliga ühel ajal. Robini leidsime mõne minuti pärast.
"Kuidas temaga on?" küsisin kiiresti. Robini silmis olid pisarad ning ta vastas:
" Arstid ei anna lootust, ta ei pruugi tänast päevagi üle elada."
Tundsin, kuidas mu jalad selle lause peale nõrgaks muutusid, Karel haaras minust kinni, enne kui oleksin kokku kukkunud. Ta viis mind toolideni ja ma istusin ning tundsin et, ma ei suuda enam. Olin püüdnud kogu see aeg tugev olla, aga nüüd kui see hetk oli käes, siis tundsin kuidas mu maailm kokku kukkus. Kui Karelit poleks, siis ma tõesti ei teaks, mis ma teinud oleksin.
"Kui sind poleks, ma ei peaks vastu," sosistasin talle.
Ta naeratas kurvalt ja istus minu kõrvale. Robin seisis eemal ega vaadanud meie poolegi, küllap oli tal valus seda näha. Meie olime koos ja Iti lamas seal. Ma tahtsin teda lohutada, aga ei osanud seda kuidagi teha.
Iti vanemad väljusid Iti palatist ja tulid meie juurde.
"Kuidas temaga on?" küsis Robin lootusrikkalt.
Iti ema nuuksatas ega suutnud vastata, ta vaatas abiotsivalt oma mehe poole, kes sõnas:
"Halvasti, tal ei ole palju jäänud," lausus ta. Nägin, kuidas ta püüdis sellega toime tulla ja oma naist toetada, kuid ta ei saanud sellega hakkama. Mehe silmist voolasid pisarad ning ta vajus ühele toolidest.
"Ma ei suuda uskuda, et minu väike tütar lamab seal," sõnas Iti ema pomisedes ja osutas käega tema palati suunas.
Me keegi ei suutnud. See tundus olevat nagu üks kohutav unenägu, mida sa mäletad elu lõpuni. Ainult, et see oli reaalsus, mis oli nii kuradima valus, hoolimata sellest, et meil oli piisavalt aega sellega harjuda.
"Ma..ma lähen toon kohvi,kas ma toon kellegile veel?" küsis Iti isa pomisedes. Raputasime kõik pead ning ta jättis meid neljakesi.
Ma jälgisin Robinit, kes ei suutnud paigal püsida ja kõndis edasi-tagasi. Nüüd oli ta nägu emotsioonitu, kuid ma teadsin, et tal oli valus. Ta ei suutnud seda taluda, me keegi ei suutnud,aga Robin sai sellega kõige halvemini hakkama. Varem oli ta sellepärast püüdnud olla tugev, et Iti nägi, kuidas ma kõik ennast tundsime, aga nüüd, kui Iti oli seal ja...Ma ei suutnud mõtet lõpetada.
Ka Karel jälgis oma parimat sõpra, mureliku pilguga.
"Mine ja räägi temaga," ütlesin talle vaikselt ja ta läks.
Karel rääkis temaga vaikselt, nii et ma ei kuulnud ühtegi sõna, aga ta lõpetas kõndimise ja istus maha, mitte meie juurde ja põrnitses seina. Karel tuli minu kõrvale tagasi ja ma küsisin:
"Kuidas temaga on?"
"Halvasti, ta loodab ikka veel, et Itiga saab kõik korda," sõnas ta ohates.
Mõne hetke pärast sisenes Iti palatisse arst, kes saabus mõne minuti pärast meie juurde ja sõnas:
" Tüdrukuga on halvasti, on suur tõenäosus, et üle paari tunni ta ei ela."
Iti ema hakkas seda kuuldes kõvasti nutma ning Iti tagasi jõudnud isa samuti. Robin tegi nagu ei kuuleks seda ning mina küsisin:
"Kas me saame teda näha?"
Arst noogutas ja sõnas:
"Kuid ta ei vasta teile enam."
Võitlesin nutuga ning küsisin Iti vanematelt:
"Kas te lähete teda vaatama?"
"Minge teie esimesena, Indra, ei suuda hetkel," lausus ta oma naisele osutades.
"Robin, kas tuled?" küsisin.
Poiss raputas pead ja jõllitas endisel seina. Tahtsin talle öelda, et tal ei pruugi tulla võimalust enam Itit näha, kuid Karel tõmbas mu eemale ja läksime Iti juurde.
Mul oli nii kohutavalt valus teda niimoodi näha. Tema tumedad juukse lebasid korratult padjal ning tema silmad olid suletud. Lisaks oli tema küljes palju voolikuid. Ma ei tahtnud, et see oleks minu viimane pilt temast ja palusin Karelilt, et me lahkuksime. Poiss oli nõus ja ma heitsin viimase pilgu Itile, kes seal lamas.
Mõneks ajaks oli Iti ema rahunenud ja nad läksid Iti juurde. Läksin tasakesi Robini juurde ja sõnasin:
"Robin, ma tean, et sul on valus, aga sul ei pruugi teist võimalust teda näha, enam tulla."
Ta ei reageerinud sellele ja põrnitses midagi kauguses. Karel pani käed mulle ümbes ja lausus vaikselt:
"Robin..."
Ta ei reageerinud endiselt ja Karel palus mul toolide juurde minna, et ta saaks Robiniga ise rääkida. Läksingi, kuid olin uudishimulik, miks ta minu kuuldes ei saanud rääkida?
Kuulsin vaid üksikut lause katkendit Kareli suust:
"See ei ole sama, mis Liisaga..
"Ei, aga.."
Edasi ma ei kuulnud, sest Iti vanemad väljusid ja vaatasid ootavalt Robini otsa. Robin tõusiski püsti ja läks Iti juurde. Ma ei teadnud, mis seal juhtus, kuid poisi nägu polnud enam välja tulles emotioonitu, vaid seal oli midagi, mida ma varem polnud näinud.
Istusime taas mõnda aega, lihtsalt oodates, teadmata mida, kui kuulsime Iti palatist kummalist heli. Lähedal olnud arst kiirustas sinna. Olime kõik ärevil ja Robin tahtis sinna sisse tormata, ent arst saabus ruttu tagasi.
"Mul on kahju.."teatas ta, kuid ei näidanud mingeid emotsioone.
Iti ema kukkus kokku ja minuga oleks sama juhtunud, kui Karel poleks minu kõrval olnud. Robin tormas Iti palatisse, enne kui keegi teda takistada jõudis, kuid ta toodi sealt kiiresti välja. Ta vajus põrandale ja kattis näo kättega. Tahtsin tema kõrvale minna, aga tänu pisaratele ei näinud ma peaaegu midagi, need voolasid lakkamatult. Nüüd ongi siis kõik...Teda pole enam. Iti on igaveseks läinud.
Karel oli mu pisarad ära pühkinud ning nüüd nägin teed Robini juurde, istusin tema kõrvale maha ja kallistasin teda. Poss tõukas mind alguses eemale, ent leebus siis ja nuttis koos minuga.
"Ta on läinud," sositas ta vaikselt.
"Ta on läinud." kordasin.

....
See oli super. Tõesti hea osa.
Kuid selline pisike küsimus, et kas Itil ei oleks pidanud juuksed keemiaraviga ära tulema? Isegi kui vähk on kaugele levinud katsetatakse seda ju ikkagi. Lihtsalt huvi pärast küsin.

Aitäh
Ja selles juuste asja suhtes ma ei teagi, ilmselt oleks pidanud küll. Sarjas, kus mu lemmik tegelane samal viisil suri, seda ei juhtunud ja siis ma mõtlesin, et kirjuta seda siia ka, aga ilmselt see oleks pidanud nii olema.

Kusjuures ega kõigil ei lange juuksed välja ja need langevad ka ju alles siis kui on mitumitu korda tehtud keemiat, nt minu vanavanaemal ei langenud juuksed välja, tal oli ka vähk..

Aga muidu, hea, ma ei tahaks öelda super sest no...ei ole kohane sellele minuarust, aga vägahea oli, kuigi jah, minu halba tuju süvendas veelgi kahjuks..

Kuna uus osa tuleb?

Uus osa tuleb...ma ei teagi. Ma hakkasin seda üleeile juba kirjutama, aga lõpetanud pole. Heal juhul täna äkki saab.

Mina võin oodata igatahes kaua, et uut osa saada

Uhh..ma pole sellega rahul midagi on justkui puudu, aga loodetavasti pole see nii hull.
16.

Sellel päeval haiglas, ma ei suutnud üldse mõelda. Istusime Robiniga mitu tundi seal, seina ääres ja lasime tunnetel välja voolata. Karel oli meiega, kuid ta ei olnud sellises seisus nagu meie. Ta ei hoolinud Itist nii palju nagu meie Robiniga, mis oli ka loogiline, sest Iti oli tema jaoks kõigest sõbra tüdruk. Ometi oli ta siin meiega ja ma olin selle eest tänulik. Iti vanemad olid juba ammu lahkunud, nad ei suutnud siin olla. Lõpuks lahkusime ka meie.
Väljas sadas lund ja tähed särasid taevas. Kõik oli imeilus, kuid ometi oli kõik halvasti. Kõndisin nagu unes. See ei ole nii, see ei ole! kordasin endale. Märkasin silmanurgast, kuidas Karel toetas Robinit, kes paistis olevat kokku kukkumas. Me liikusime aeglaselt, mõeldes miks, teades et see ei aita. Noor elu oli lõppenud ja meie pidime edasi elama, selle valuga.
Karel küsis minu käest vaikselt:
"Kas sa suudad üksi koju minna? Ma viin Robini ära, ta on hullemas seisus kui sina."
Viisin pilgu Robinile ja noogutasin. Mina sain hakkama, mul oli Karel, aga Robinil polnud enam kedagi...Meie teed läksid lahku ja kõndisin koju. Olime seda teed Itiga koos tuhandeid kordi kõndinud, igas kohas meenus midagi. Sulgesin silmad tahtmata seda enam näha.
Koju jõudes tulid vanemad ja Andra mulle vastu. Nähes mu nägu, nad teadsid, mis oli juhtunud, aga ei öelnud midagi, vaid ainult kallistasid mind ja ma olin selle eest tänulik. Läksin oma tuppa ja vaatasin pilti, mille poisid oli teinud, peaaegu kuu aega tagasi, siis kui pargis tantsisime. Me naeratasime küll, kuid meie silmadest paistis kurbus. Pöörasin pilgu ära ja lihtsalt tuimalt istusin, pisaraid ei tulnud, vaid jõllitasin emotsinoonitu näoga seina nagu Robin enne, kui...
Kolm päeva hiljem olid Iti matused. Oli imeilus detsembri alguse hommik, paistis et väljas on külm, kuid ometi paistis ka päike.
"Nüüd ongi siis lõpp?" küsisin Karelilt, kui olime teel kirikusse, kus Itiga sai hüvasti jätta.
"Ei, see pole lõpp. See on hüvastijätt mõneks ajaks," sõnas poiss vaikselt.
Kui kauaks, tahtsin tema käest küsida, kuid teadsin, et ta ei tea seda. Me keegi ei tea. Võibolla juhtub see homme, võibolla kolme kuu pärast või ehk kaheksakümne aasta pärast, kuid ükskord see pidi juhtuma. Miski pole igavene.
Üksik lumehelves langes mu juustele, Iti seda enam ei näe. Ta ei näe enam midagi...
Kirikusse sisenedes, kohtusime Silveri ja Johannaga ning märkasin ka paljusid teisi klassikaaslasi ja õpetajaid. Iti oli kõigile meeldinud ja jääb alati meeldima, seda ei muuda miski.
Ta maetakse kinnise kirstuga, see oli tema soov. Ta tahtis, et inimesed mäletaksid teda nii nagu nad teda viimane kord nägid. Seal see oligi...kirst ja seal sees tema-keha. Ma uskusin, et tema hing on kusagil mujal ja ühel päeval me kohtume taas ja see on kindel. Nii kaua, aga pean ilma temata hakkama saama ja ma suudan seda, ehkki mul on raske.
Nägin Iti kirstu kõrval tema pilti. See oli tehtud suvel järve ääres, ta naeris fotograafi poole ja ta oli nii õnnelik. Naeratasin tema pildile kurvalt ja pöördusin, et otsida Robinit. Nägin meie klassijuhatajat, Noorat ja teisi meie sõpru ja õpetajaid, aga Robinit mitte. Matus pidi algama mõne minuti pärast ja küsisin murelikult Karelilt:
"Kus Robin on?"
Poiss oli segaduses ja vaatas ringi.
"Teda polegi siin veel?" päris ta imestusega.
Muutusin ärevaks. Ta peaks siin juba olema, mis siis, kui ta ei tulegi, kui ta ei suuda Itiga hüvasti jätta? Viimased kolm päeva, ma polnud teda näinud, kuid teadsin, et ta pidi siia tulema.
Kell oli täpselt üks ja Robinit polnud. Kiriku uksed suleti ja kirikuõpetaja hakkas rääkima. Ma ei keskendunud tema jutule, sest ta ei tunnud Itit ja tema jutt kõlas emotsioonitult. Itist pidi rääkima, keegi kes teda hästi tunneb. Nii arvasid ka Iti vanemad, seega surnuaial pidin mina kõne pidama. Ma polnud seda valmis mõelnud, vaid tahtsin seda teha vastavalt oma tunnetele, sellel hetkel.
Äkitselt märkasin, et kõik inimesed vaatasid kiriku ukse poole, pöörasin end samuti ringi ja nägin teda-Robinit. Tema näos polnud tunnetest jälgegi nagu paar päeva tagasi. Ta lihtsalt vaatas kirstu ega pööranud oma pilku mitte kordagi sellelt ära. Karel küll viipas talle, et ta meie kõrvale tuleks, kuid poiss ei reageerinud sellele.
Viimaks saabus aeg, mil pidime surnuaeda minema koos...Itiga. Me läksime Kareliga Robini juurde ning kolmekesi hakkasime minema. Terve tee valitses meie vahel vaikus. Mõnikord ütleb vaikus, rohkemat kui sõnad, seda suudavad. Seekord oli see just nii. Meil polnud sõnu vaja, et mõista üksteise tundeid. Me tundsime igatsust, valu, viha-kõike seda korraga, teadmata mida kõige rohkem.
Saabus hetk, mil pidin kõnet pidama-Iti mälestuseks. Läksin kõigi ette ja silmitsesin nende nägusid. Karel, vaatas mind julgustavalt, seistes Robini kõrval, kes vaatas kuhugi kaugele. Iti isa toetas, tema ema, kes nuuksus ja pomises, midagi vaikselt. Minu teised klassikaaslased, seisid üksteise kõrval ja poetasid vaikselt pisaraid-ka poisid.
"Iti on...oli eriline tüdruk," alustasin vaikselt. "Ühe oma naeratusega, suutis ta muuta kellegi päeva, palju ilusamaks."
Robin tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. Tema suunurgad kerkisid korraks üles, kuid siis langesid taas. Teadsin, et mul oli selle lausega õigus.
"Ma ei mäleta meie esimest kohtumist, kuid arvan, et see pidi midagi väga meeldejäävat olema. Ehk läksime barbi pärast kaklema ja nii meist sõbrad saidki. Või oli see hoopis nii, et magasime lasteaias kõrvuti voodites ja kummagile meist ei meeldinud päeval magada, seega hakkasime omavahel rääkima? Ma ei tea, kuidas see oli, kuid tean, et see sündmus muutis minu elu," sõnasin ning märkasin, kuidas Iti isa vaikselt pisara pühkis.
Vaikisin mõne hetke ning jätkasin:
" Kui olime viiesed tahtsime Itiga lasteaiast põgeneda, sest kasvataja sundis meid klimbisuppi sööma. Me mõtlesime plaani, kuidas lasteaiast põgeneda, et me ei peaks seda sööma. Plaan oli lihtne, lõuna ajal kui kõik jäid magama, läks meid valvav kasvataja tavaliselt umbes viieks minutiks kööki, et kohvi keeta. Teadsime seda omast kogemusest, sest me ei maganud peaaegu kunagi. Ometi, juhtus see siis. Me jäime magama ega ärganud enne, kui lõunauinak läbi sai. Oi, kui vihased me olime ja mõtlesime, et kindlasti oli see kasvataja lõks ja plaanisime uut plaani, kuid ikka ja jälle, ei läinud see täide, sest me kas jäime magama või kerkis esile mõni uus probleem."
Iti isa kergitas kulmu, alles rohkem kui kümme aastat hiljem, kuulis ta sellest. Karel muigas kergelt ja Robin oli taas oma maailma langenud. Hammustasin huulde, enne kui jätkasin:
"See oli üks nendest paljudest mälestusest temaga. Ma võiksin neid rääkida veel ja veel. Hamburgeri söömisvõistlus oli üks meie lemmikuid. Nagu arvata oli, seisnes mängu idee selles, kes jõudis neid rohkem ära süüa. Iti võitis alati ehkki nii mõnelgi korral, lasin tal võita, et saaksin tema naermist kuulata, et ta jälle võitis ning seejärel lohutas ta mind, et küll ma järgmisel korral võidan. "
Tunnen kuidas pisarad voolavad mööda põski, ent jäi jäta oma juttu pooleli.
"Ma usun, et igalühel teist on temast nii palju mälestusi, et kokku saaksime ühe ilusa mälestusteraamatu. Meie kõigi omad on erinevad ja igaüks ei mõista neid, seetõttu ma ei tahagi nendest rohkem rääkida."
Pigistasin roosi oma peos ja vaikisin. Ma ei osanud enam midagi öelda, kuid ma tahtsin Robinile midagi öelda. Mul on küll Iti kiri, kuid otsustasin, et ei anna seda enne, kui asjad päris halvaks lähevad ja kui ei lähegi siis saab ta selle ikkagi.
"Eelmisel aastal otsustasime Itiga, et et meie ideaal mees on see, kellel sinised silmad ja heledad juuksed," sõnasin ja märkasin et Robin oli oma pilgu tõstnud. Mõned Iti sugulased vaatasid tema poole, sest ta vastas täpselt sellele kirjeldusele ja oli näha, et ta hoolis Itist väga.
"Ta pidi meid alati naerma ajama ja vaatama meiega romantilisi filme. Tal pidid olema ka kõhulihased ja ilmtingimata pidi ta oskama kitarri mängida."
Pidasin pausi ja jälgisin Robinit. Ta teadis suurepäraselt, et räägin temast, kuid ei tahtnud mulle otsa vaadata. Karel kergitas kulmu, teades nüüd väga hästi, et tema ei vastanud minu ideaal mehele.
"Võin kindlalt väita, et Iti leidis ühe sellise, kes tegi tema viimased elu kuud nii õnnelikuks. Ta teadis väga hästi, kuidas tal vedanud oli ja nautis seda. Robin muutis ta elu," laususin ja märkasin Robini silmis pisaraid.
"Iti ei kurtnud kunagi, vaid tegi kõik selleks, et meie leppiksime sellega. Ma olen täiesti kindel, et tema sugust mina enam ei kohta. Ta on alati minu südames ja ma armastan teda alati. Sooviksin, et teie, kes te siin olete, võtaksite temast eeskuju ja naudiksite igat hetke, sest see võib olla teie viimane," ütlesin ja märkasin, kuidas Silver haaras Johanna käest ja tüdruk lasi seda teha.
Naeratasin korraks ja sõnasin lõpetuseks, vaadates taevasse:
"Aitäh, Iti, et olid meiega! Me kohtume ühel päeval taas."
Paljud inimesed tegi sama ning seejärel läksin Robini juurde ja võtsin tema käest kinni. Karel oli kuhugi kadunud ja vaatasin otsivalt ringi. Minut hiljem ta tuligi, käes palju õhupalle. Ta jagas neid kõigile ja sõnas õhupall käes:
"Iti, rääkis enne oma surma, et tahab oma matustel näha palju õhupalle, lootes, et see muutaks meid natuke rõõmsamaks. Soovin, et saadaksime oma õhupali taevasse ja laseks koos sellega Itil minna."
Ta tuli minu kõrvale ja tegi seda esimesena. Me kõik vaatasime, kuidas kollane õhupall, tõusis aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni lõpuks oli see kadunud. Seejärel tegime ise sama ning taevas oli kümneid ja kümneid õhupalle ning lootsin, et Iti näeb neid.
Robin sosistas enne, õhupalli lahti laskmist vaikselt:
"Iti, kus sa ka poleks, ma jään sind alati armastama."
Jälgisime, kuidas punane õhupall, heledas taevas, aeglaselt kõrgemale kandus, korraks tundus, et ta jäi puu külge kinni, kuid siis see läks üha kaugemale kuni lõpuks oli läinud koos Itiga.
"Kas sa arvad, et ta nägi seda?" küsis Robin vaikselt ja vaatas endiselt üles.
"Kindlasti," sõnasin ja naeratasin talle.
Üheskoos me saame hakkama. Me kõik toetame üksteist ja ühel päeval, meenutame sind-kallis Iti ilma pisarateta ja naerame meie mälestuste peale. Praegu, aga leiname sind ja nutame valust, mida sinu surm, meile põhjustas.
Karel pani mulle käe ümber ning Robim haaras minu käest kinni ning kolmekesi väljusime mõtlikult surnuaiast.
"Ma tulen varsti siia tagasi," sosistasin vaikusele ning üksik lumehelves langes minu kindale. Itile meeldis lumi. Igal talvel tegime nii palju lumememmi, et jäi mulje nagu neid oleks teinud, terve trobikond lapsi.
Pöördusin poiste poole,
"Kas me võiksime mõni päev lumememmi teha, Itile meeldis väga neid teha?"
Poisid noogutavad ning märkamatult jõudsime minu kodu juurde. Robin jäi veidi kaugemale seisma, kui me Kareliga hüvasti jätsime, enne lahku minemist, ulatas poiss mulle kirja ja lausus:
"See on Itilt."
Vaatasin mõtlikult seda kirja ja läksin tuppa. Mul polnud aimugi, kas suudan seda lugeda.

vau..