Iga kord ongi igavesti (50/50)

Miks on mul tunne et selle Markusega seoses on midagi imelikku juhtumas?? Äkki olen ma lihtsalt imelik, aga lihtsalt selline naljakas tunne on hetkel..?

Aga muidu hea, vana see Britta on et ta koguaeg kõike kardab?

Markusega ei juhtu midagi..vist.
Ja Britta peaks 14 olema.
Ja minu tänase sünnipäeva puhul, saate õhtul uue osa.

33.

Mõned päevad hiljem olin taas kodus. Vaheaeg hakkas lõppema ja ees ootas uus kooliveerand. Ma ei olnud sellest vaimustuses, aga mida kiiremini kool algas, seda kiiremini algas ka suvi ja seda ma juba ootasin. Enne seda, aga pidin saama kaheksateist, see pidi juhtuma märtsis. Ma ei olnud sellest nii elevil, kui mõned teised noored ehk, sest mulle tundus, et saades täisealiseks, pidi ise vastutama ja ma polnud kindel, kas olin selleks valmis.
Istusin voodil, tegemata midagi. Vaheajaks polnud õppida antud ning ka telekast ei tulnud midagi ning lisaks polnud ka msnis kedagi. Igatsesin Markust ja teisi nõbusid. Kahjuks, aga elasid nad kõik teises linnas ning ilmselt me enne kevadvaheaega ei kohtu. Muidugi oli mul veel Andra, aga tema oli nüüd Andrease juures, sest nad polnud kaua näinud. Isa, aga magas juba. Ta veetis tööl endiselt kaua aega ja kodus olles enamasti magas. Mina ja Andra tegime vaheldumisi süüa ning kuidagi saime hakkama, kuid kaua see kesta ei saanud. Midagi pidi varsti muutuma.
Ohkasin, ent läksin arvutisse. Tundsin igavust, kuid teadsin, et arvuti kaua seda leevendada ei suuda. Msnis nägi, et Karel on online. Mu sõrm tahtis tahtmatult vajutada, tema nimele, ent logisin siis kiiresti välja, et ma seda ei teeks. Ma siiski igatsesin teda, hoolimata kõigest. Millal see igatsus ometi kaob? Kui keegi vastaks mulle, mitte kunagi, siis ma lööksin teda tõsiselt. Ei olnud õige temast ikka veel mõelda.
Kolm tundi hiljem, magasin. Nägin kummalist unenägu, kuid hommikul ärgates, ei suutnud seda meenutada. Mõtlesin sellele, kogu aja, kui ma sõin. See unenägu oli midagi veidrat. Ma ei teadnud, mis oli selles täpselt kummalist, kuid midagi seal oli. Olin endiselt mõttes, kui väljusin uksest, et kooli minna. Masinlikult sammusin trepist alla. Ärkasin mõtteist alles siis, kui kuulsin kedagi end hüüdmas.
Pöörasin ringi ja seal seisis Kaspar, kes mulle laialt naeratas. Tema mustad juuksed, olid minu arvates pikemad, kui ma teda viimati nägin, kuid see võis nii ainult tunduda. Tema rohelised silmad särasid, kui ta mind kallistas.
"Adeele, kuidas läheb?" küsis ta, kui me koos trepikojast väljusime.
"Enam-vähem," sõnasin. "Ja sinul?"
"Nüüd, kui ma sind nägin, läheb paremini," teatas ta muiates ja pani mulle käe ümber.
"Ee..selge," laususin."Äkki võtaksid käe ära?" küsisisin seejärel.
Poiss ei teinud seda, vaid muigas hoopis laisalt, hetke pärast oli ta minult hoopis käest kinni võtnud ja nii kõndisime edasi. Leppisin sellega ning õigepea jõudsime kooli, endiselt käest kinni hoides. Nähes inimesi meie poole vaatamas, tundsin end ebamugavalt. Kõik mõtlesid ilmselt, et ma olin juba Kaspariga koos, alles olin ju Karelist lahku läinud. Ma ei tahtnud teada, mida Karel mõtles, kuigi korraks soovisin, et ta oleks armukade, aga ainult korraks.
Mõne minuti pärast olime Kaspariga teel teisele korrusele. Me olime kindlaks teinud, et esimesed tunnid, pidid meil algama kõrvuti klassides. Minul muusika ja temal keemia. Hetkel, aga olid mõlemad klassid lukus ning istusime seal samas olevale pingile. Toetasin mõtlemata pea, Kaspari õlale ja sulgesin silmad. Nii oli kuidagi turvaline olla. Veetsin niimoodi mõned minutid, enne kui kuulsin kellegi vihast häält oma lähedalt.
Avasin silmad ja vaatasin otsa Paulale, kes jõllitas mind kurjalt. Tulin püsti ja silmitsesin teda küsivalt.
"Alles läksite Kareliga lahku ja nüüd juba oled temaga koos," sõnas ta ärritunult Kasparile osutades.
"Me ei ole Kaspariga koos..." alustasin, ent Paula ei lasknud mul lõpetada.
"Sa arvad, et ma ei saa aru või? Te tulite käest kinni kooli ja nüüd oli su pea tema õlal. Sõbrad ei tee nii," teatas ta ning kõndis seejärel minema.
Jäin teda jahmunult silmitsema. Hea küll, ta on Kareli sugulane, aga me klaarisime Kareliga asjad ära ja nüüd tuli tema ja...ma ei saanud enam aru. Istusin tagasi pingile, aga mitte enam nii nagu enne. Ma ei vaadanud Kasparile otsa, kuid teadsin, et tema oli minuga nõus. Me polnud enamat, kui sõbrad.
Kell käis, minu jaoks ootamatult ning võpatasin seda kuuldes. Enne, kui aru sain oli Kaspar juba klassis ja mul ei jäänud muud üle, kui minna enda omasse. Silver istus minu kõrvale ja naeratas mulle lõbusalt. Minu tuju tõusis kohe tunduvalt ja naeratasin talle. Paula saabudes, see langes jälle ja ma põrnitsesin oma lauda.
Silver märkas seda ja küsis: "Mis on? Paulaga midagi?"
Rääkisin talle tänase loo ja Silver tahtis Paulaga rääkima minna. Keelasin tal selle ära ning kuna sel hetkel tuli direktor klassi, siis ta pidi sellest loobuma.
Direktor vaatas meid hetke ja sõnas:"Eelmisel poolaastal oli teie klassiga mõned probleemid. Ma loodan, et see aasta need ei kordu."
"Aga kui korduvad," sõnas Gert meie tagumisest pingist.
"Sinul,Kaasla korduvad need kindlasti," lausus direktor.
"Mis mis? Mida ma teinud olen üldse?" küsis Gert, ajades sellega terve klassi naerma ning isegi direktor muigas.
"Ma ei hakka sulle neid ette lugema, ütlen vaid, et neid on väga palju," ütles direktor.
"Kui te ei ütle, siis pole neid olnud," teatas Gert selle peale ning taas ma naersin.
"Homme kuuled," lausus direktor ning nende sõnadega lahkus klassist. Ta oli siia isegi kauaks jäänud.
Ülejäänud tund möödus sündmustevaeselt, väljaarvatud Paula jõllitamine muidugi, ent sellest ei teinud ma enam välja. Ka ülejäänud koolipäev polnud kuigi huvitav. Kaspariga kohtusin alles, pärast tundine lõppu riidehoius. Ma ei tea, kus ta vahepeal oli, kuid ausalt öeldes polnud mul aega sellele mõelda. Veetsin kõik vahetunnid Silveri ja Gerdiga, kes ajasid mind koguaeg naerma.
Astusime koos õue, kus valitses mõnus talveilm. Polnud liiga külm ja lund oli parajalt palju. Koolimaja uksel võttis ta taas minu käest kinni ja ma ei tõmmanud seda ära, sest märkasin, et kooli lähedal oli jää ning koos oli suurem võimalus püsti jääda. Olime mõned meetrid kõndinud, kuid siis kuulsin selja tagant tuttavat häält.
Ümber pöörates nägin Karelit, kes sõnas pettunult:"Palju õnne teile!"
Hämmastunult lasin Kaspari käest lahti ja astusin mõne sammus Kareli poole. Kahjuks olin juba jääl ja kukkusin. Kõik oli ootamatult pime.

Aitäh, aitäh
Mida sa ei mängi?
Hahha, eks ma üritan jutumärkidega läbi saada.
Uut saab õhtul, ma arvan.

Vau, minu poolt ka kõigepealt palju õnne, küll veidikese hilinemisega kuid parem hilja kui mitte kunagi eks?

Ja ma ei saa aru kuidas mõnele nii palju annet on antud, no ausõna, sellest jutust võiks raamatu kirjutada hoopis..

Mina ootan jätkuvalt uut ning sa lõpetasid nii huvitava koha pealt ära, et lausa halb hakkas. Uut kiiresti ning nõustun onneriiniga, et sellest tuleks vägagi müüdud raamat

Aitäh
Uus on kirjutamisel ja selle peaks paari tunni pärast saama.
Ma ei tea, aga ma poleks nii kindel, et sellest tuleks hea raamat.

Kunagi ei tea, kui pole ära katsetanud kirjastusse saatmise.

Emand-Seda küll
34.

Ärgates oli kõik valge. Lausa nii valge, et see tegi silmadele haiget. Esimesel hetkel ei näinud ma midagi. Järgmisel, märkasin kahte kogu oma voodi kohal ning mõne hetke pärast mõistsin, et need olid isa ja Andra. Mõlemad kummardusid mulle lähemale nähes, et ma ärkasin. Sain kohe aru, et nad olid väga mures ja püüdsin neile naeratada, kuid see ei tulnud vist välja, sest pead üles tõstes, tundsin kuidas see valutas ning selletõttu tekkis mu näole valugrimass.
"Kullake, kas väga valutab?" küsis isa ehmunult.
"Ei, ei see oli ainult korraks," laususin kiiresti. Ma ei tahtnud, et isa muretseks, kuigi mu pea valutas ikka kohutavalt.
Ta jäi seda uskuma ning ta nägu polnud enam nii murelik. Me rääkisime igapäevastest asjadest ning viimaks küsisin seda, mis mind ärkamisest saadik painanud oli.
"Ma kukkusin jääl jah, aga mis edasi sai? Kuidas ma siia sain?"
"Sa kukkusid nii õnnetult, et lõid pea ära ja Kaspar helistas kiirabisse ja tuli haiglasse kaasa," sõnas Andra.
Kaspar...aga Karel, miks tema midagi ei teinud? Tema pärast see juhtuski! Sättisin end voodis mugavamalt ning kahjuks hakkas mu pea, selletõttu veel rohkem valutama. Hammustasin huulde, et mitte valust oiata.
"Õnneks, et Kaspar reageeris nii kiiresti, muidu oleks äkki midagi hullemat juhtunud," teatas isa seejärel.
Noogutasin ja panin pea padjale-nii oli veidi parem. Isa ja Andra nägid, et ma ei tahtnud rohkem rääkida ning lahkusid, lubades enne arstilt küsida, millal ma koju saan. Uks sulgus ja ma jäin oma mõtetega üksi.
Mind painas mõte, miks Karel midagi ei teinud? Kas ta seisis ja vaatas ainult senikaua, kui kiirabi? Kas ta läks minema, kohe pärast minu kukkumist? Kas ta tundis end, selle pärast süüdi? Palju küsimusi, ei ühtegi vastust. Sulgesin silmad ning ei avanud neid enne, kui järgmisel hommikul, kui arst minu palatisse astus.
"Kuidas teil läheb?" küsis ta sõbralikult ja istus voodi kõrval, asetsevale toolile.
"Kui ma koju saaksin, läheks paremini," sõnasin veidi rõõmsamalt, kui eile. Mu peavalu oli taandunud ning tundsin ennast nii energilisena nagu oleksin energiajooki joonud.
Arst muigas ning sõnas seejärel: Kui sa millegi üle ei kurda, siis võiksin sind koju lasta."
"Ei kurda. Kõik on korras," laususin kiiresti. Saaks ometi koju.
"Hea küll, kui sa lubad, et oled paar päeva kodus ega kukku jääl, siis ma ajan paberid korda ja võid pärastlõunal lahkuda."
"Te olete super arst," teatasin selle peale rõõmsalt.
Doktor muigas selle peale ja lahkus. Ohkasin õnnelikult ja valmistusin kojuminekuks. Aknast välja vaadates selgus, et väljas on mõnus talveilm ja ma lootsin, et kuskil lähedal pole jääd. Teist sellis kukkumist ma, üle ei elaks.
Mõned tunnid hiljem leidsin end väljast. Isa ega Andra ei teadnud, et ma täna koju tulen ning nii hakkasin üksi kodu poole kõndima. Kõndisin ettevaatlikult, sest teadsin, et ka lume all võib jää peidus olla. Õnneks vedas mul täna ja jõudsin õnnelikult koju.
Avades oma koduukse, nägin esimese asjana isa üllatunud nägu. Märkasin, et ta polnud oodanud, et ma nii ruttu koju saan. Hetke, vaatas ta mind liikumatult ning siis oli mõne sammuga minu juures ja kallistas mind.
"Nii tore, et sa kodus oled," sõnas ta vaikselt ning astus siis sammu tagasi.
"Ma alles eile olin kodus," sõnasin naeratades.
" Tean, tean," pomises isa ja läks kööki. Järgnesin talle.
"Ma teen sulle pannkooke," lausus ta ootamatult, ümber pöörates.
" Oi, sa oskad pannkokke teha. Mõtlesin, et sa oskad ainult vahvleid teha," ütlesin sarkastiliselt.
"Ma teen siis sulle pannkooke vahvlitega."
Hakkasin naerma. Isa ja tema ideed. Istusin toolile ja jälgisin teda. Ta ümises mulle tundmatut laulu, mida ta polnud ammu teinud. Lootsin, et ta on nüüd viimaks emast üle saanud ja meie elu muutub normaalseks.
Andra oli märkamatult kööki ilmunud ja vaatas minu poole üllatunult. Naeratasin talle lõbusalt.
"Millal sa koju jõudsid?" küsis ta, minu kõrvale istudes.
"Veerand tundi tagasi ma arvan."
"Ja mulle ei saanudki öelda," sõnas Andra pettunult ja võttis klassi vett.
"Ei, paps keelas ära," sõnasin rõõmsalt.
Isa pööritas silmi ja ütles:"Ei ole vaja nüüd kõiges mind ka süüdistada."
"On küll," laususime Andraga koos ja puhkesime seejärel kolmekesi lõbusalt naerma.
"Nii pannkoogid on valmis," teatas ise mõne aja pärast. "Kahjuks ilma vahvliteta,"lisas ta kohe.
"Ma keeldun ilma vahvliteta söömast," ütlesin.
"Jääbki meile rohkem, " lausus Andra ning ma näitasin talle keelt.
"Looda sa!"
Kiiresti olin taldrikule mõned pannkoogid kuhjanud ja panin neile palju maasikamoosi peale. Maasikamoos oli absoluutselt parim! Kui keegi üritas väita, et polnud, siis oli tal midagi viga. Apelsinimahl sobis siia suurepäraselt. Veetsin köögis kaua aega, nautides isa ja Andraga koos olemist. Lõpuks olin sunnitult sealt lahkuma, sest Andral helises telefon ning ta kadus oma tuppa. Isal, aga algas telekast märulifilm ning ta suundus seda vaatama. Mulle see ei pakkunud huvi ning läksin oma tuppa.
Arst ei lubanud mul veel kooli minna ning selle tõttu, oleks mul nagu teine vaheaeg olnud. Veetsin peaaegu nädala kodus. Tundmata kordagi igavust. Oma toa koristamise käigus, leidsin oma joonistustarbed ning mulle meenus, et ma polnud ammu joonistanud. See meeldis mulle väga, aga viimasel ajal oli mul selleks aega nappinud. Nüüd oli mul aega ja iga päev ma joonistasin. Eelkõige inimesi, kuid ka loodust. Ma olin unustanud, kui väga ma seda armastasin ja otsustasin, et nüüd tegelen sellega palju tihedamini.
Esmaspäeval naasesin kooli ning kohtasin seal kohe Silverit ja Gerti. Mõlema silmad läksid kohe särama, kui mind nägid. Viimasel ajal olid nad mind palju toetanud, eriti Silver ja ma olin neile väga tänulik.
"Adeele, jõudis kooli!" hõikas Gert üle koridori ja lisas siis:"Teeme grupikalli."
Hakkasime Silveriga naerma, kuid kallistasime kolmekesi ja mu tuju tõusis veelgi.
"Kolmik on jälle koos," teatas Silver.
"Ära unusta Robertit," lisas Gert. "Tema igatses sind ka Adeele."
"Kus ta siis on?" küsisin ringi vaadates.
"Kust ma teadma pean?" sõnas Gert jällegi.
"Võiks ju teada, kus su sõber on, " sõnasin muiates.
"Ta pole mu sõber, vaid mu semu,"teatas Gert.
Mõlemad Silveriga hakkasime naerma ja pööritasime silmi. Gert ja tema geniaalsed laused. Istusime pingile ja jäime peagi saabuvat tundi ootama. Mitmed klassikaaslased möödusid meist ja ma naeratasin neile lõbusalt. Väljaarvatud Paulale ja Lisandrale , kes mind vihaselt jõllitasid. Kortsutasin kulmu, teadsin et pidin varsti Paulaga selle asja ära klaarima. Ta oli Kareli sugulane ja pidi teadma, et meie lahkuminek polnud minu süü.
Minu mõtted katkestas kellahelin ning me suudusime matemaatika tundi. Mu klassikaaslased olid vahepeal uut osa õppinud ja ma vaatasime mõistmatult tahvlil olevaid ülesandeid. Õpetaja nägi mu kimbatust ja tuli mulle uut osa selgitama. Tunni lõpuks oli mu pea matemaatikat täis ning ma väljusin klassist uimasena.
Leides end, siis vastamisi Kareliga, kes vaatas mulle kõhklevalt otsa, tahtes nagu midagi küsida, kuid ta ei teinud seda ning ma läksin kiiruga koridori kaugemasse otsa ja istusin aknalauale. Silver ja Gert olid kuhugi kadunud ning nii veetsin vahetunni üksinda. See ei häirinud mind, aga kuidagi.
Järgmised kaks tundi möödusid aeglaselt ning neljas tund pidi meil saalis loeng olema. Teema olin juba unustanud. Saalis selgus, et see oli koos kaheteistkümnendate klassidega ning ka paralleerklass oli seal. Minu sinna jõudes olid enamus kohad, õpilastega täidetud ja esimesel hetkel torkas mulle silma üks vabakoht. See asus keskmises reas ja kõige äärmine tool oli vaba. Ma ei näinud enne, kes istub minu kõrval, kui jõudsin päris lähedale. Nähes seda inimest, tundsin tahtmist ümber pöörata ja saalist välja joosta, kuid sundisin end rahulikuks ja läksin istusin tema kõrvale.
Istusin Kareli kõrvale, olles selle üle mitte üldse õnnelik. Kahjuks polnud aega ka muud istekohta otsida, sest uksed pandi kinni. Karel oli oma teisel pool istuvate kaaslastega jutuhoos ega pannud mind enne tähele, kui keegi mees saali ette tuli ja rääkima hakkas.
"Adeele, kas kõik on korras?" küsis ta vaikselt ja vaatas mulle otsa.
"Jah, kuid mitte tänu sinule," pomisesin ärritunult.
"Ma ei ole ju süüdi, et sa kukkusid," sõnas ta.
"Sa oled kõiges süüdi."
"Me leppisime ju kokku, et me ei tülitse," lausus ta paluvalt ja võttis mu paremast käest kinni.
"Sellist asja küll ei olnud ja lase mu käest lahti," ütlesin vihaselt.
Ta ei teinud seda, vaid vaatas mulle endiselt otsa. Tema pruunid silmad tegid mulle nii kuradi palju haiget, et ma ei suutnud talle otsa vaadata. Korraks ta haare lõdvenes ja sain oma käe vabaks ja jooksin saalist välja. Eirasin õpetaja hüüdeid ja õpilaste pilke.
Sättisin end istuma aknalauale, mis asus saalis piisavalt kaugel, et keegi mind korraga üles ei leiaks. Ma ju lubasin, et ei lase Karelil ennast häirida, aga mida ma just tegin? Miks ma olen nii nõrk? Korraga kuulsin enda taga samme ja valmistusin kuulma õpetaja sõimamist. See isik, aga oli hoopis hullem. Mul ei õnnestu vist kunagi tema eest ära joosta.

Kaspar, right? Or Karel? o.o
Uut osa! Ei tohi sellisel kohal lõpetada. Paha, paha, paha!

See on üks neist jah
Uus osa tuleb äkki täna hilja öösel.

Nii see osa on lühike, kuid meeldib mulle siiani osadest kõige rohkem.
35.

Ma ei vaadanud talle otsa, vaid pöörasin pilgu taas aknale ning jälgisin õrna lumesadu. Teadsin, et ta oli endiselt siin. Tundsin tema vaikseid hingetõmbeid oma selja taga. Me mõlemad vaikisime kaua. Ma olin öelnud talle kõik, mida ütlema pidin. Temal...polnud ka enam midagi öelda ja kui olekski, siis ma ei tahtnud seda kuulda. Kõik, mis ta ütles oli ju vale.
Pilk kellale ning selgus, et tunni lõpuni oli pool tundi. Ma ei tahtnud seda aega veeta temaga, aga samuti polnud mul soovi minna kuhugi mujale. Mina olin siin ju esimesena. Vaatasin korraks tema poole, lootuses et ta saab aru ja läheb lõpuks minema. Kahjuks nagu arvata oli, ta ei teinud seda või siis saanud minu pilgust aru, mis tähendas, et ta oli idioot. Ta oli enne ka idioot, kuid nüüd tähendas see seda, et ta oli kaks korda suurem idioot, kui varem.
"Kas sa läheksid äkki ära?" küsisin viimaks, vaatamata talle otsa.
Selle asemel, et ära minna või vastata, istus ta hoopis minu kõrvale ja vaikis endiselt. Kortsutasin kulmu ja olin ärritunud, siiski ei läinud ma sealt ära, sest olin seal esimesena ja nii lihtsalt ta minust lahti ei saa. Mina peaksin temast, lahti saama.
"Aga kui ma ei taha ära minna?" sõnas ta viimaks vaikselt. Ma olin juba loobunud mõtest, et ta vastab ja vaatasin teda korraks hämmeldunult, ent siis kogusin end.
"Mis mõttes sa ei taha ära minna? Sa pead ju."
Ta kergitas kulmu ja vaatas mulle otsa, pöörasin pilgu ära ning ta lausus:"Mulle meeldib siin sama palju, kui sullegi. Miks sa ei võiks ise siit ära minna?"
Kuidas palun? Mina olin siin ikkagi esimesena ja tema tuleb mulle nii ütlema. Mis mõttes nagu? Mul ei olnud plaaniski siit lahkuda. Põrnitsesin teda mõnda aega vihaselt. Tema seevastu polnud üldse ärritunud. Ta isegi ei vaadanud mulle otsa, vaid tema pilk oli aknast välja suunatud.
"Ma olin siin esimesena," sõnasin mõne aja pärast, teades isegi, kui loll vabandus see oli.
"Ja siis? Ma olen jällegi sinust vanem ja võin öelda, et vanematel on eesõigus," ütles ta, vaatamata endiselt minu poole.
Ma ei saanud korraga enam aru, mis tal viga oli. Miks ta nüüd nii käitub? Miski oli temas muutunud. Ma ei mõistnud, mis see oli, kuid see häiris mind väga. Ma ei tahtnud, et ta oleks selline-külm ja kauge ehk. Võib-olla ka midagi muud.
"Miks sa just siia tulid?" küsisin vaikselt.
Noormees ei vastanud pikka aega ning mõtlesin, et ta ehk ei tahagi minuga rääkida. Kummalisel kombel, mõistsin teda. Ta oli koguaeg püüdnud minuga ära leppida, aga ma olin käitunud tõelise bitchina. Ilmselgelt oli ta minust lõplikult loobunud.
Viimaks pööras ta oma pilgu aknalt, kuid endiselt ei vaadanud ta mind, vaid seina. See tegi mulle millegipärast haiget. Tema pilk oli tõsine ning näos polnud vähimatki märki, tema tavalisest lõbususest. Ootamatult, tahtsin tema juukseid puudutada, kuid ei julgenud. Nüüd oli ta minu jaoks liiga kaugel.
"Ma nägin sind siin, esimest korda," sõnas ta lõpuks.
Jäin teda jahmunult silmitsema. Ta polnud mulle sellest kunagi rääkinud. Ma olin arvanud, et ta nägi mind esimest korda klassis, kui nad Robiniga olid tulnud meid sügisballiks appi kutsuma.
"Miks sa mulle sellest varem ei rääkinud?" pärisin, endiselt üllatunud olles.
Ta ei teinud mu küsimusest välja, vaid jätkas:" Ma armusin sinusse kohe. See kõlab kummaliselt, ma ei olnud sinuga isegi rääkinud ning ma ei olnud kerge armuja tüüpi. Kui ma sind nägin, siis kõik mu senine elu, pööras pea peale. Ma ei teadnud su nime ega klassi, kuid teadsin, et pidin selle teada saama."
Ta vaikis mõnda aega ja ma seedisin kuuldut. Ta armus minusse kohe...sellepärast ta käituski nii, kui Markus minuga tantsis. Ta oli armukade. Ometi möödus ju terve kuu, enne kui me käima hakkasime, miks ta midagi ei öelnud?
"Aga miks sa ei rääkinud sellest varem?" küsisin.
Ta naeris mõrult ning lausus:"Tere tundmatu! Mina olen Karel ja ma olen sinusse armunud-nii oleksin pidanud rääkima?
"Ei, aga sellel ajal, kui me tülis olime...sa ei üritanud isegi siis."
"Sa tegid ju selgeks, et ma ei meeldi sulle," ütles ta tõsiselt ja viimaks pööras pilgu minule. Ma ei lugenud tema pruunidest silmadest midagi välja.
"Sa..sa meeldisid küll," pomisesin vaikselt.
"Seega, miks sa seda ise ei teinud?"
"Ma tegin ju lõpuks," laususin, meenutades meie esimest suudlust.
Karel noogutas, midagi ütlemata. Ta nihutas end mulle veidi lähedale, kuid siiski oli meie vahel piisavalt ruumi. Tundsin, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkas. Midagi pidi juhtuma, lihtsalt pidi. Esialgu ei juhtunud midagi erilist.
"Mul ei ole mõtet öelda, kui väga ma sinu petmist kahetsen. Tol õhtul nägin sind ühe kutiga lobisemas ja te tundsite nii lähedased olevat, et ma ei tea mis minuga toimus," ütles Karel ja sulges korraks silmad.
"Tegelikult tean. Ma tundsin armukadedust, kuid selle asemel, et sinult pärima minna, selle kohta, nägin Mariet. Ta suudles mind ootamatult ja ma ei suutnud temast eemale tõmbuda ja..."
"Aitab, ma ei taha enam kuulda," sõnasin ja üksik pisar peatus mu põsel.
Karel nägi seda ja pühkis sõrmega selle ära. Tema sõrm jäi mu põsele pidama ja ma tundsin, et nüüd juhtub midagi. Liikusin talle lähemale ja vaatasin talle silma. Karel vaatas mind pikalt ja meie huuled olid peaaegu kohtumas...Samal hetkel helises kell ja õpilased valgusid koridori. Kõik oli rikutud.

O_O
Noh? NOH!?!? Mis nüüd edasi juhtub! Appi! Palun tee nüüd, et lugejad ei pea juukseid välja kiskuma, et aru saada, kellega Adeele lõpuks jääb!

...ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni?

Ma ei tea, mis edasi juhtub...

Aga võiks ju teada..
Nii juba täna õhtul võiks teada ju..

Nõustun Herbtsiga

Täna õhtul saate uue osa, aga siis järgmisena saate uue osa laupäeva õhtul.

Mulle täitsa sobib.. :) (sest ise satun ka peale tänast alles laup. arvutisse)

Siin see on
36.

"Seda poleks tohtinud juhtuda," lausus Karel mõni aeg hiljem, kui koridoris oli vaiksemaks jäänud. Sellest hoolimata oli endine lummus kadunud. Vähemalt mõneks ajaks.
"Midagi ei juhtunudki," vastasin pettunult.
"Peaaegu juhtus ju."
"Aga ei juhtunud," sõnasin ärritudes. Ma ei teadnud miks, aga soovisin, et me oleksime suudelnud, kuigi see oli vale.
Ta ei vastanud, vaid vaatas taas aknast välja ning minu kurvastuseks, istus minust taas kaugel. Ohkasin ja hüppasin aknalaual maha. Täna ei pidanud ilmselgelt midagi juhtuma.
"Sa lähed ära?" küsis ta vaikselt.
"Jah, sa ei taha mind siia ja..."
Noormees ohkas ning katkestas mu lause:" Ma tahan, et sa siin oleksid, aga ma kardan, et ei suuda kiusatusele vastu panna ja suudlen sind."
"Miks sa siis seda ei tee?"
Karel vaatas hetkeks minu poole, hüppas seejärel aknalaualt maha ja seisis mu ees. Tema pruunid silmad vaatasid mulle tõsiselt otsa.
"Ma ei suudaks taluda, kui sa mu tunnetele ei vasta." Viimased sõnad ütles ta peaaegu sosinal, sest ta oli mulle väga lähedal. Ühtäkki soovisin, et ta ei läheks enam kunagi minust kaugemale.
Seisime liikumatult mõne sekundi ja siis suudles ta mind kiiresti. Suudlus kestis ainult mõne hetke ja siis tõmbus ta eemale. Ma ei mõistnud, miks ta selle nii kiiresti katkestas.
"Näed, sa ei vasta mu tunnetele," lausus ta pettunult ja samal hetkel helises kell. Ta võttis oma koolikoti ja oli juba mõne sammu kõndinud, enne kui suutsin vastata.
"Aga ma armastan sind ju!" hüüdsin ootamatult kõvasti, nii et lähedal olnud õpilased mind naeru kihistades vaatama jäid.
Ta lausus tagasi vaatamata:"Adeele, vahel ei piisa ainult armastusest."
Siis oli ta läinud ja mina...Mina seisin jahmunult koridoris, kuni tundsin, kuidas Silver mind klassi tõmbas. Lasin tal seda teha, sest ma ei tundnud mitte midagi. Ma olin justkui tundetu. Klassis kohtasin kohe Paula pilku, kes oli kummaliselt rõõmus. Ta naeratas mulle võidurõõmsalt. Ma ei vaevanud sellega oma pead, vaid vaatasin tuima näoga õpetaja poole, saamata ühestki sõnas aru.
Ma ei mõistnud Karelit. Ta armastas mind ikka veel, kuid miks ta siis nii käitus? Armastusest piisab täiesti, mida muud siin vaja oli? Ma tean, et ma käitusin halvasti. Kord tahan teda ja siis jälle mitte, aga nüüd olin täiesti kindel, ma armastasin teda ikka veel ja seda ei muuda miski. Hea küll, ta ei taha mind, aga armastan teda siiski. Vaikselt ja salaja.
Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad-ma ei usu seda. Miks ma muidu, kaks nädalat hiljem ikka veel teda igatsesin? Ma olin teda näinud iga päev või siis kujutasin ette, et nägin. Me polnud sõnagi vahetanud, rääkimata suudlemisest. Võib-olla ei tahtnud ta minuga rääkida, sest veetsin Kaspariga nii palju aega, aga ausalt ma ei palunud tal, koguaeg enda kõrval olla. Ta oli nagu turvamees, laskamata mind sekundiks silmiks. Ma ei tea, mida Silver ja Gert talle rääkinud olid, aga igatahes, kui neid minu läheduses polnud, oli Kaspar alati. Me rääkisime palju, aga võisin käsi südamel vanduda, et olime ainult sõbrad. Ükskõik, mida keegi ka ei arvaks.
"Sa ei ole ikka veel Karelist üle saanud?" küsis ta ühel kolmapäevasel päeval, kui teised oli söömas. Meie jaoks oli kalasupp liiga vastik toit ja nüüd istusime pingil, nosides kohvikust ostetud saiakest.
"Ei, ma ei ole ja ma ei usu, et ma niipea saan," sõnasin mõtlikult.
Kaspar ohkas ja viskas oma pooleldi söödud saiakese prügikasti. Ilmselt oli saiakeses kohupiima liiga palju. Minu jaoks oli seda piisavalt. Ta vaatas mulle pingsalt otsa nagu lootes, et muudan oma vastuse ära. Unistagu edasi, seda ei juhtu.
"Aga, kui see jääbki nii, kui te ei lepigi ära?" päris ta siis.
"Siis suren vanatüdrukuna," laususin optimistlikult.
Me pidime ju ära leppima, muu võimalus puudus.Talle on lihtsalt aega vaja, näiteks viiskümmend aastat, aga pole hullu ma olin valmis ootama. Kuigi kuuekümne seitsme aastase pruudina, ei näeks ma vist hea välja, seega pulmad jäävad ära. Me võime lihtsalt koos elada, elu lõpuni näiteks.
"Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?" küsis ta umbusklikult.
Naeratasin ja sõnasin:"Miks mitte? Ma ei usu, et leian endale kedagi paremat, kui Karel on.
Kaspar kortsutas kulmu ja lausus siis kõhklevalt:"Kui sa oma silmad avaksid, siis näeksid on inimesi, kes hoolivad sinust, rohkem kui Karel."
"Kindlasti on, aga mina hoolin ainult Karelist."
"Isegi, kui tema sinust ei hooli."
Naeratasin õrnalt ja sõnasin:"Isegi siis..."
Noormees vajus selle peale näost ära, kuid ma ei reageerinud sellele, sest märkasin Karelit eemal. Mu näole kerkis lai naeratus, kuid Karel isegi ei vaadanud minu poole. Tema pilk oli Robinil, kes rääkis talle midagi vaikselt. Tundus, et Karelile see ei meeldinud, sest ta vastas Robinile midagi vihaselt. Mind hakkas huvitama, miks Karel nii ärritus, kuid ma ei kuulnud midagi ja lähemale minna, oleks imelik. Ootamatult vaatas Robin minu poole ja vehkis käega, et ma nende juurde tuleksin. Kõhklesin ja vaatasin Kaspari poole, kes kulm kortsus minu poole vaatas.
"Mine siis," lausus ta hääletult ning ma astusin kiirete sammudega Robini ja Kareli juurde ja vaadates hetke pärast Kareli kaugenevat selga.
Vaatasin Robinile küsivalt otsa. Ma ei saanud aru, miks Karel minema tormas. See tegi haiget, et ta mind isegi näha ei tahtnud, rääkimata suudlemisest.
"Ta armastab sind, sellepärast läkski" sõnas Robin ning mulle meenus kahetsusega Iti ja kuidas Robin teda armastas. Ma ei olnud siiani Robiniga korralikult rääkinud, nüüd aga oli selleks sobiv võimalus.
"Robin.." alustasin ma, kuid ta katkestas mu lause.
"Minuga on kõik korras. Karel pani mulle mõistuse pähe ja ma saan hakkama, kuigi ma igatsen teda," lausus ta vaikselt ja mõtlikult.
"Mina igatsen ka," ütlesin.
"Ma usun, et ta vaatab meid taevast," sõnas Robin ja ohkas korraks. "Ma tahtsin Karelist rääkida. Ta rääkis mulle, mis teie vahel juhtunud on ning ta arvab, et sa ei armasta teda enam."
"Ma ju ütlesin talle, et armastan teda,aga ta ütles, et sellest ei piisa," sõnasin.
Robin kergita kulmu ja lausus:"Mida ta siis veel tahab? Sina armastad teda, tema sind?"
"Mul pole aimugi," ütlesin, õlgu kehitades.
Robin vaatas otustavalt minu poole ja sõnas:"Nüüd kohe lähed tema juurde ja suudled teda või midaiganes. Peaasi, et te ära lepiks."
Oota, kuidas ta selliseks muutus? Ta oleks nagu mingi kosjamoor. Meessoost kosjamoor muidugi. Väga armas temast, aga ma ei usu, et see aitab.
"Robin ma ei usu, et see aitaks," laususin kahtlevalt.
"Aitab aitab, mine nüüd."
Jäin endiselt kõhklevalt seisma ja õnneks päästis kell mind sellest. Naeratan talle rõõmsalt.
"Järgmine vahetund," sõnas ta kindlameelselt ja läks ära.
"Vaevalt küll," hüüdsin talle järgi ja pöördusin siis ringi, et ajaloo tundi minna.
Kaspar oli juba läinud ja nii liitusin söömast tulevate Johanna ja Nooraga. Ma ei olnud nendega kaua korralikult suhelnud ja lootsin, et ehk varsti teeme koos midagi toredat. Klassi jõudes, ootas Silver mind seal juba ees. Märkasin tema pilku Johanna poole ja muigasin vaikselt. Teadsin, et talle Johanna meeldis, aga tüdruk ise seda ei teadnud. Võib-olla mängiks kosjamoori ja viiks neid kokku. Muigasin selle mõte peale ja Silver vaatas mulle kohe uudishimulikult otsa.
"Ma mõtlesin sinust ja...Johannast," teatasin talle lõbusalt, aga nii, et ainult tema seda kuulis.
Poiss jäi mind üllatunult vaatama ja mulle tundus, et punastas. Naeratasin veelkord ja vaatasin korraks õpetaja poole, kes oli oma jutuga nii hoos, et ei pannud tähele, et õpilased ei kuulanud teda.
"Ta meeldib sulle ju," sõnasin muiates.
Silver pani sõrme suule ja sõnas vaikselt:"Ära räägi sellest nii kõvasti. Ma ei taha, et ta kuuleb."
"Miks sa meeldid talle ka ju?"
"Päriselt?" küsis Silver üllatunult. Ma usun, et ta oleks peaaegu lakku hüppanud, kui...nojah, ma ei tea, miks ta seda ei teinud.
"Ma arvan küll jah," vastasin. Vaatasin korraks Johanna poole, kes istus meist kolm rida eemal. Ta kuulas süvenenult õpetajat ja ma lootsin, et talle siiski meeldib Silver.
Ülejäänud tund oli Silver täesti eufoorias ja vaatas nii tihti Johanna poole, et meie taga istuvad Gert ja Robert hakkasid teda narrima selle pärast.
"Sillule meeldib Johanna," pomises Gert vaikselt, ajades mind naerma.
Õnnetuseks kuulis Gerdi lauset õpetaja ja palus poisil keskajast rääkida. Gert muidugi ei osanud ja oli ülejäänud tunni vihane, aga vähemalt ei öelnud Silverile midagi.
Tunnu lõppetes väljusin klassist ja kohe kuulsin Kaspari häält. Ta tahtis minuga rääkida ja nii kõndisime veidi edasi. Täpsemalt aknani, kus me Kareliga, sel mälestusväärselt päeval olime istunud. Vaatasin Kasparile küsivalt otsa.
Ta alustas kiirustades:"Adeele, ma ei hakka pikalt rääkima, vaid ütlen otse-Sa oled mulle pikemat aega meeldinud. Väga meeldinud."
Ma olin jahmunud, kui enne, kui sa midagi öelda, oli tema rohelised silmad, mulle ootamatult lähedal ja suudles mind õrnalt. Ma lükkasin ta mõne sekundi pärast ära ja siis vaatasin üllatunult talle otsa. Kaspar, aga ei vaadanud enam mind, vaid tema pilk oli minu selja taga. Pöörasin end kähku ringi ja nägin Karelit, kes vaatas mind pettunult ja kõndis siis minema. Kõik oli palju hullem, kui varem.

Paha-Paha-Paha
See polnud Kasparist üldse ilus... Kohe täitsa kole mis kole oli...
Nüüd olen ma küll veendunud, et Karel on aru kaotanud... Kui ta ikka Adeelega koos tahab olla siis ta ikka peaks üritama... mitte käima ja mossitama...

Kaspar jah...see oli temast kole.
Karel üritas kaua, aga kui Adeele andestada ei tahtnud, siis loobus lihtsalt.
Kui väga veab, siis suudan täna öösel siia uue osa veel panna.

37.

Põrnitsesin Kasparit vihaselt. Tüüp, aga naeratas mulle. Astusin talle varba peale ja siis ta nägu enam nii õnnelik ei olnud. Naeratasin kahjurõõmsalt, kuid mu naeratus kustus kohe, kui mulle meenus Kareli nägu, kui ta minema kõndis. See oli nii haavunud. Ma tegin talle vist väga palju haiget.
"Miks sa mind suudlesid?" nõudsin Kasparilt ärritunult, kui tema pärast ma Kareliga ära ei lepi, siis ta veel saab.
"Ma ju ütlesin sulle miks. Sa meeldid mulle," sõnas poiss valugrimassi tehes. Varvas ilmselt valutas.
"Mis siis? Sa ei meeldi mulle nii."
"See teeb haiget Adeele," lausus Kaspar ja tuli mulle uuesti lähemale. Taganesin kiiresti. Ma ei tohtinud lasta sel korduda.
"Ma tean, aga sa oled tugev ja saad sellest üle," sõnasin.
"Aga," alustas, ent ma segasin vahele.
"Ma pean nüüd Kareli üles otsima," ütlesin ja tormasin minema.
Mu peas oli kujutluspilt Karelist ja tema näoilmest, kui teda peale Kaspari suudlust nägin. Ma ei tahtnud, et ta valesid järeldusi teeks, kui seda oli palju loodetud. Ma olin ise samasugune, kui teda Mariega koos nägin. Nojah, ma olin hullem-ma nutsin, tema seda arvatasti ei tee.
Vaatasin koridori meeleheitlikult ringi, lootes teda ruttu leida. Mul ei olnud aimugi, kus ta olla võis. Ma ei teadnud, mis tund tal tulemas oli ja seega võis ta ükskõik kus olla. Viskasin oma koolikoti, keemiaklassi ukse taha, kus mul tund varsti pidi tulema, nii oli mul parem liikuda. Lootsin, et ehk kohtan mõnda Kareli klassikaaslast ja saan tema kohta küsida. Just siis, nägin tema klassivendi ühel pingil istumas. Nad naersid millegi üle kõva häälega. Robinit nende hulgas polnud, kuis siiski läksin julgelt nende juurde. Tumedate juustega kutt, vilistas mind nähes.
Pööritasin selle peale silmi ja küsisin:"Karelit olete näinud?"
"Millist Karelit?" küsis see vilistaja muiates.
Teised tüübid hakkasid naerma ja ma ärritusin nende peale. Oli siis vaja naerda? Nende õnneks, ei viitsinud ma nendega rohkem tegeleda.
"Su klassivenda, idioot," sõnasin ja poisid hakkasid veel rohkem naerma.
"Mis sul temast?" küsis üks tüüpidest.
"Pole sinu asi,"ütlesin.
"Jäta Karel rahule ja tule parem minu juurde," lausus "vilistaja" lõbusalt ja pilgutas mulle silma.
Põrnitsesin teda vihaselt ja kõndisin minema. Idioodikari. Hea küll, sellel pole enam vahet. Karel on vaja üles leida. Kahjuks katkestas mu teekonna matemaatikaõpetaja, kes pakkus mulle lisatunde, et ma teema selgeks saaksin. Tahtsin tema peale karjuma hakkata, kuid hoidsin end tagasi ja sundisin end, tema juttu kuulama. Kell käis just siis, kui ma temast lahti sain ning ma olin sunnitud tundi minema. Karel ei kolanud tunni ajal arvatavasti mööda koolimaja ja järgmisel vahetunnil oli suurem lootus ta üles leida.
Keemias tegi õpetaja ootamatu tunnikontrolli. Kõik olid sellest jahmunud ja üritasid paaniliselt spikereid teha. Ka mina, kuigi sellest ei saanud asja. Pidime asjad kotti panema ning ainult pastakas võis lauale jääda. Vaatasin hämmastusega tööd, saamata midagi aru. Üritasin tuletada meelde, mida me viimati õppinud olime. Mingil määral see õnnetus ja paber päris tühjaks ei jäänud, kuid seda oli siiski vähe.
"Õpetaja ma saan viie!" hüüdis Gert üle klassi.
Hakkasin naerma, Gert ei osanud keemiat absoluutselt. Ta isegi ei kuulanud tunnis. Isegi õpetaja naeris ja korjas tööd kokku ning hakkas seejärel midagi tahvlile kirjutama. Seekord kirjutasin hoolega kaasa, sest lootsin järgmine kord, saada parem hinne. Üllatunult avastasin, et tund oli isegi huvitav ja aeg möödus kiiresti. Kella helisedes meenus mulle, Karel ning ma suundusin teda taas otsima.
Seekord mul vedas. Leidsin ta söökla lähedal, ühe klassiõega rääkimas. Õnneks polnud see Marie, vaid Eliisa vist. Ükskõik, nii kaua kui talle Karel ei meeldi, on kõik okei. Kumbki ei pannud mind enne tähele, kui olin juba päris lähedal. Eliisa naeratas mulle, kuid Kareli pilk oli endiselt tõsine.
"Hea küll, ma lähen siis," lausus ta Eliisale ja hakkas minust mööda minema.
"Karel," sõnasin vaikselt. Ta ei reageerinud.
Mõne sammuga oli temast möödas ja seisin ta ette. Heitsin korraks pilku söökla poole ja märkasin, et Eliisat ega kedagi teist polnud. Nüüd võis rahus rääkida. Ta üritas minust mööda minna, ent ma haarasin talt käest ja takistasin teda.
"Me peame rääkima," sõnasin tema pilku otsides. Ta ei vaadanud mulle otsa.
"Miks?" küsis ta ainult.
Kohendasin oma punast juuksesalku ning vastasin:" See mida sa nägid ei olnud nii. Tema suudles mind ja ma tõukasin ta eemale."
See ei avaldanud talle mingit mõju ning ta lausus ükskõikselt:" Mis see minusse nüüd puutub? Me pole enam ammu koos."
Ausõna, kui ma teda nii palju ei armastaks, siis ma lööksin teda kohe.
"Sest sa armastad mind," sõnasin vaikselt.
Ka see ei mõjunud ja ta vaikis pikalt enne, kui sõnas:"Äkki enam ei armasta."
"Selline armastus ei kustu nii lihtsalt," sõnasin talle lähemale minnes. Lõpuks vaatas ta mulle otsa, kuid ma ei suutnud ta silmadest midagi välja lugeda.
"Ära loe nii palju muinajutte," lausus ta, kui ei pööranud enam pilku ära.
"Ma ei loegi. Ma elan reaaluses," sõnasin ja mu süda hakkas pekslema. Ka tema oli mulle lähemale tulnud.
"Reaalsuses pole armastust..."
"Sest sa oled liiga idioot, et seda märgata," ütlesin ja lõpuks ta muigas. Lõpuks!
Muie püsis endiselt ta suunurgas, kui ta lausus:"Võib-olla olengi, aga..." Ta tuli mulle veelgi lähemale. "Ma armastan sind endiselt kuradi palju."
Siis kohtusid meie huuled. See oli täiuslik. Ütleks isegi, et parem kui esimene kord. Tema huuled olid soojad ja õrnad. Miski ei saanud parem olla. Mõne aja pärast tõmbusime teineteisest eemale ja ta naeratas. Ma ei olnud tema naeratust ammu näinud ja see tegi mind nii rõõmsaks.
Kõndisime käsikäed koridoris ja ta lausus:" Ma ei lase sind enam kunagi minema. Mitte kunagi. Sa oled parim, mis minuga juhtunud on."
Muigasin ja suudlesin teda taas. Kõik oli rohkemgi, kui täiuslik!

Ma ei teagi nüüd, mul on kaks poolt(?) enda peas. Ühelt poolt on nagu ohh, niiiiiii armas.. Teisalt aga nagu mismõttes, mida sa Adelee just tegid????
Aga tubli, lubasid et üks osa tuleb õhtul ja teine laupäeval alles, nüüd oli kaks osa järjest mul oli nagu :O Mul oligi liiga palju aega üle täna

Ma tahaks ka nii....aga probably ei näe ma Teda enam kunagi ja isegi kui näen siis rohkem kui tsau või temapoolset mõnitamist seat loota ei ole mõtet..kohutav kuidas ma Teda igatsen