Iga kord ongi igavesti (50/50)

Okei nüüd see jääb sedasi, eks? Karel ja Adeele forever happy, right? Või tuleb veel draamat? Minu hell süda ei taluks seda.

Kaspar keerab raudselt mingi käki kokku niiet forever happy end saab siiski rikutud, ma loodan

Oh ma tõesti ei tea, mis ma selle jutuga teen. Ühest küljest, ma ei oska enam seda edasi kirjutada, aga samas kuidagi kahju on ära lõpetada. Täna õhtul tuleb millalgi uus osa ja pärast seda vaatan mis saab.

ma refresin seda lehte praegu iga mingi paarikümne minuti tagant, et kas juba tuleb uus osa või ei

Uus osa tuleb varsti. Umbes veerand tunni pärast, võib-olla varem.

38.

Ma olin õnnelik! Tõeliselt õnnelik, seda ei olnud ammu juhtunud. Praegusel hetkel ja ma lootsin, et nii ka jääb, oli kõik suurepärane. Võib-olla oli see liiga tühine sõna, kirjeldamaks seda, kui hästi kõik praegu oli, kuid paremat sõna, ei suutnud ma välja mõelda. Kas fantastiline oli parem, kui suurepärane?
Kõndisin Kareliga käsikäes, mööda lumist tänavat. Meie nägudel oli naeratus, mis oli mõeldud ainult teineteisele. Meie sõrmed olid põimunud nii kõvasti ühte, et nii lihtsalt neid juba lahti ei saanud. Me ei tahtnudki seda. Kõndisime aeglaselt, mida lähemale me minu koduni jõudsime, seda aeglasemaks meie sammud jäid. Me ei tahtnud üksteisest lahkuda, kuid ometi pidime seda tegema.
"Ma armastan sind," sositas ta mulle, kui seisime minu kodu ees.
"Mina armastan sind ka," laususin vaikselt ja soovisin, et saaksin igavesti seista, Kareliga lumesajus ja vaadata tähti.
"Me näeme homme,ma pean nüüd minema," sõnas, kuid ometi ei lasknud ta mu käest lahti.
Seisime veel mõne hetke lumesajus ning siis helises ta mobiil. Karel vastas ning rääkis mõne sõna ning teatas siis mulle kahetsusega:"Ma pean minema, ema ja isa lähevad teatrisse ning pean Katariinat valvama, lapsehoidja ei saa tulla."
Mulle meenus Katariina-see väike põrguline, kes mind tõenäoliselt vihkas. Ma ei olnud teda ammu näinud ega ausalt öeldes soovisingi teda mitte näha. Seetõttu, vastasin noormehe ettepanekule, koos Katariinat valvata, eitavalt.
Ta lahkus üksinda, kõndides taas tagurpidi nagu tollel esimesel korral, kui mind koju saatis. Seekord ta vastu posti ei kõndinud ning võisin rahulikult tuppa minna. Kodus polnud veel kedagi ning nii võisin üksinda oma õnne nautida, süües maasikajäätist. Naeratus püsis terve ülejäänud päeva mu suul. Isa ning Andra silmitsesid mind imestunult, kuid ei küsinud midagi. Naeratus olin mu näol ka siis, isegi kui õppisin. See lihtsalt ei kadunud ära. Ka siis mitte, kui õppisin füüsikavalemeid, mis kuidagi ei tahtnud pähe jääda. Naeratus püsis mu näol ka siis, kui uinusin.
Hommikul olin endiselt õnnelik. Ainult mõte, et näen Karelit varsti, tõstis mu tuju lakke. Seetõttu väljusin kodust varem, kui tavaliselt. Väljas oli külmem ilm, kui eile ning sellepärast kiirustasin kõndimisega. Ma ei olnud kindel, kas Karel on nii vara kohal, kuid sellegipoolest tahtsin teda soojas koolimajas oodata. Karelit polnudki ning nii jäin teda aknalaual istudes ootama. Lootsin, et esimesena tuleb ta just sinna, sest see koht oli eriline.
Mul oli õigus, mõni aeg hiljem oligi ta minu kõrval. Taas me naeratasime üksteisele, märkamata kedagi teist. Tema huuled puudutasid õrnalt mu huuli ning sulgesin silmad, nautides lihtsalt seda kõike. Kellahelin tõi meid lummusest välja ja nii olime sunnitud reaalsusesse naasma.
"Hiljem näeme," sõnas Karel ja tegi mulle põsemusi.
Läksin õnnelikku näoga tundi, saades Paulalt taas ühe õela pilgu. Ma ei hoolinud tema arvamusest, tähtis oli vaid see, mida meie Kareliga tundsime.
"Kellegil on hea tuju?" küsis Silver minu kõrvalt.
"On jah," laususin, siis meenus mulle, et ta pidi Johannaga rääkima. "Kuidas sul Johannaga läks?" küsisin vaiksemalt.
"Ma ei saanud temaga eile rääkida," pomises Silver pettunult.
"Täna saad," sõnasin teda lohutada püüdes.
Tund möödus aeglaselt. Igatsesin Karelit ega saanud selle tõttu, millelegi keskenduda. Kell oli juba helisenud, kuid õpetaja ei tahtnud tundi ikka lõpetada ja nii olime teda sunnitud veel viis minutit kuulama.
"Tehke kiiremini," hüüdis Gert kannatamatult.
"Täpselt!" nõustus Robert temaga ning nüüd tuli igast suunast sarnaseid hüüdeid.
"Enne tundi ei lõpeta, kui ma saan teema ära räägitud," lausus õpetaja ärritunult.
"Rääkige, siis kiiremini," sõnas Gert ja oli juba püsti tõusnud ja ootas ukse juures õpetaja loo lõppu.
"Ma ei saa, kui üks noormees segab tundi," lausus õpetaja.
"Tund on ammu läbi!" hüüdis Silver vahele.
Kõik nõustusid temaga ja tõusid püsti ja kogunesid ukse juurde. Õpetaja, aga rääkis edasi, teades, et kedagi ei huvita tema jutt. Alles siis, kui kell läks uude tundi, lasi õpetaja meid ära. Pahaselt läksime kõik bioloogiatundi ning vaene bioloogia õpetaja, sai sõimata, sest olime teise õpetaja peale vihased.
"On alles mutt," pomises Gert pahaselt keemiaõpetaja kohta.
"Ma räägin noh, selline asi on seadusega keelatud," lausus Robert.
"Teeks talle tagasi kuidagi," vastas Gert mõtlikult.
"Kuidas?" küsisin.
"Ma ei tea veel, aga küll ma selle homseks välja mõtlen," lausus Gert ja jäi vait.
Bioloogiaõpetaja, lasi meid õnneks õigel ajal ära. Lahkusime kiirustades klassist. Olin teel aknalaua juurde, kui kuulsin Kaspari häält. Poiss seisis minu kõrval.
"Adeele, ma tahan sinuga rääkida," sõnas ta.
"Mina jällegi ei taha," pomisesin ärritunult ja kõndisin edasi.
"Adeele ma...", ent Kareli hääl mu selja taga katkestas ta lause.
"Ta ütles, et ei taha sinuga rääkida," sõnas Karel ja võttis mu käest kinni.
Kaspar jäi meid pettunult vaatama, kuid ei lahkunud.

Appi ma lihtsalt ootasin seda osa nagu hull:d Mingi iga paari mintsa pärast peale kuut hakkasin vaatama kas uus osa on või ei ole:D Oi ma tahaks teada juba mis edasi saab:)

Ujee, tubli

Aga kõik ei saa ju nii ilusalt lõppeda, armastus-vihkamine-armastus-?vihkamine?

O_O
Mis edasi juhtub? Kiiresti, kiiresti, kiiresti uut osa ning nõustun onneriiniga - see ei saa sedasi jääda, eks?

Tore, et uusi lugejaid juurde tuleb.
See saab nii jääda küll, nad võivad ju elada õnnelikullt elu lõpuni.

Kuule, me teame et isegi printsess ja prints lahutasid lõpuks ja kuri nõid oli ju ka niivõinaa õnnetu..miski ei jää püsima igavesti..

Adeele ja Karel, kuid mitte Kaspar, mis on kurb, sest ta toetas tüdrukut, kui ta seda vajas.

Nojah nad ei jäägi igavesti kokku, ainult jutu lõpuni, kui sedagi
Küll Kaspar leiab ka endale kellegi..kui leiab.

39.

Ma ei mõistnud, miks ta ära ei läinud. Ilmselgelt tegi talle haiget see, et me jälle koos olime. Miks ta siis piinas ennast nii? Ka Karel vaatas talle küsivalt otsa, pigistades samas minu kätt.
Viimaks avas Kaspar suu ja päris: Adeele, miks temaga jälle koos oled? Ta pettis sind korra ja ilmselt teeb seda uuesti."
Tõepoolest tema jutul oli mõte. Karel võis mind uuesti petta, see oli üsna tõenäoline. Kas ma tõesti tahtsin taas haiget saada? Küllap siis tahtsin, sest ma ei tahtnud taas Karelist lahku minna. See murraks mu lõplikult.
Mõlemad ootasid endiselt minu vastust ja lõpuks laususin:" Karel ei pettaks mind taas, sest kui ta seda teeks, siis ma lihtsalt lööks ta maha."
Karel, minu kõrval muigas, Kaspar oli aga endiselt tõsine. Mina, aga olin endiselt kahtlev. Naeratasin küll Karelile, aga mu mõtted oli mujal. Kui ta mind tõesti petma peaks siis..siis. Ei, ma ei mõtle sellele enam. Elan päev korraga ja vaatan, mis saab.
"Kõik usuvad seda, et teist korda nii ei juhtu, aga see juhtub alati," lausus Kaspar kulmu kortsutades.
"Sinul äkki on jah nii juhtunud, aga meil seda ei juhtu," sõnas Karel ärritunult. Oli selge, et ta ei sallinud Kasparit üldse.
Kaspar avas suus ja tahtis midagi öelda, kuid sulges selle siis ja vaikis. Hetk hiljem tormas Silver meie poole, hoides Johanna käest kinni.
"Adeele, kas tead..." alustas ta, kuid nägi siis meie nägusid. "Mis juhtus?" küsis ta siis. Ka Johanna vaatas meid murelikult.
"Ah, ei midagi," pomisesin. "Mida sa öelda tahtsid?"
"Seda, et..." alustas ta, ent punastas ja jäi vait. Ma polnud Silverit vist kunagi punastamas näinud ja see ajas mind muigama.
"Me oleme nüüd koos," lõpetas Johanna tema lause lõbusalt. Silver naeratas talle tänulikult ja mina ning Karel muigasime.
"Seda oligi arvata, sest miks te muidu käest kinni kõnnite," sõnasin muiates.
Mõlemad naeratasid mulle ja ma lisasin:"Palju õnne ka muidugi!"
Karel lausus sama ning siis märkasin, et Kaspar oli kadunud. Ilmelt kadus kohe, kui Johanna ja Silver saabusid. Nii oligi parem.
"Läheks neljakesi millalgi välja," tegi Karel ettepaneku.
Me kõik olime sellega nõus ning leppisime kokku, et laupäeval läheme kõik koos kinno, romantilist komöödiat vaatama. See oli poiste ettepanek muide. Poleks kunagi uskunud, et mõlemad sellised romantikud olid. Mõni minut hiljem olime Silveri-Johannaga lõbusas meeleolus teel tundi. Karelil oli mujal tund.
"Ma istun sinuga ikka edasi," lausus Silver klassi jõudes.
"Oled sa kindel. Minu pärast sa võid Johannaga ka istuda."
Ent Silver raputas pead ja sõnas:" Ta istub juba Nooraga, pole mõtet hakkata kohti vahetama."
Tema sõna jäi peale ning siis otsisin õpiku-vihiku välja, et kirjutama hakkata. Õpetaja oli andnud meile iseseisva töö hinde peale ning kõik töötasid nüüd usinalt. Peaaegu kõik. Gert alles otsis oma asju ja vaatas klassis ringi.
"Mis esimese küsimuse vastus on?" küsis ta minult ja Silverilt, kui oli asjad lõpuks leidnud.
"Otsi ise," pomises Silver.
"Ma ei leia ju," hädaldas Gert ja püüdis mu lehelt maha vaadata. Tõmbasin selle kiiresti eemale. Gert võiks veidigi üritada.
"Hakkad leidma," vastas Silver ja me kumbki ei reageerinud enam Gerdi palvetele meid aidata. Lõpuks ta loobus ja küsis Paulalt ja Lisandralt abi. Arvatavasti sealt sai ta vastuseid.
Tunni lõpuks oli mul leht täidetud ja ma olin kindel, et saan selle viie. Ootasin Silveri ja Johanna ära ning koos väljusime klassist. Vaatasin otsivalt ringi, lootuses näha Karelit, kuid hetkel ma teda ei märganud. Enne uue tunni algust märkasin Kasparit, kellel jooksis huulest verd ning tema nägu oli veidi kannatada saanud. Vaatasin teda jahmunult, keegi oli teda löönud ja ma vist aimasin, kes seda teinud oli. Karel...
Tõusin kiiresti püsti ja läksin Kaspari juurde ning küsisin:"Kas Karel lõi sind?"
Poiss polnud mind märganud ja seetõttu oli ta kohkunud, kui mind nägi.
"Ma ei..Karel ei teinud seda"pomises ta lõpuks.
"Kes siis?" küsisin kahtlevalt. Ma ei teadnud peale Kareli kedagi, kellel oleks põhjus teda lüüa.
"Üks minu klassivend," lausus Kaspar vaikselt ja vaatas ärevalt ringi.
"Miks?" küsisin, olles endiselt kahtleval seisukohal. Samas miks peaks Kaspar varjama, et Karel teda lõi? See oleks hea põhjus, et ma Karelist lahku läheksin.
"Sest ma magasin tema tüdrukuga," lausus Kaspar vaikselt.
"Mida?" hüüdsin kõvasti. Inimesed vaatasid mind üllatunult ja ma tasandasin häält:" Kuidas sa võisid?"
"Ma ma..Sandra meeldib mulle väga," lausus Kaspar kohmetult.
"Ja sellepärast magasidki temaga, kuigi tal oli keegi teine," sõnasin mõistmatult. Kuidas saab keegi nii teha?
Ta ei jõudnud enam midagi öelda, sest kell helises ja ma tormasin minema. Ma ei saanud aru, kuidas ta selline oli. Alguses ma ei arvanud jah temast kõige paremini, kui me koguaeg trepikojas kokku põrkasime, siis aga ma õppisin teda tundma. Nojah, arvasin et õppisin ja nüüd selgus, et ta on hoopis teistsugune. Ma ei teadnud, kas tahtsin temaga veel suhelda.
Ülejäänud koolipäeva olin ma mõtlik. Üritasin kõike enda jaoks selgeks mõelda, kuid see ei õnnestunud. Kolm tundi hiljem olin endiselt suures segaduses. Kõndisime Kareliga koju, ta saatis mind taas. Me ei vahetanud teel peaaegu mitte ühtegi sõna. Mõtlesin endiselt Kasparile ja tema jutule petmise kohta.
"Sa tõesti ei tee mulle enam haiget?" küsisin Karelit, kui ma olime üsna minu kodu lähedal.
"Mitte kunagi," lausus Karel ja suudles mind. Kõik minu kahtlevad mõtted kadusid. Olid vaid Adeele ja Karel...Karel ja Adeele. Täpselt nagu varem.
Viimaks jätsime hüvasti ja ma läksin paremas tujus koju. Avades korteri ukse, tundsin ootamatult midagi veidrat. Keegi oli juba kodus. Ma ei oleks pidanud imestama, sest Andral oli tihti minust vähem tunde ning isegi isa oli vahel sellisel kella ajal kodus, kuid siiski see ei olnud üks neist. Tundsin kalli lõhnaõli lõhna ja keegi väljus esikust ja seisis mu ees.
"Tere Adeele!" lausus ta.
"Ema!" hüüdsin üllatunult.

Oppa! Nüüd läheb põnevaks. Kas ema sai aru, et see tema uus mees polegi tore või? Tuli nüüd eksi juurde tagasi? Ning Kasparist on kahju ning Adeele naiivne. Kaspar tegi ju sama asja, mis Karel aga seda ta ei seosta -.- Karel - Maria ja Kaspar - Sandra.

Emaga on mul üks plaan. Adeele on jah veidi naiivne, ma ei oska teda teistsugusemaks enam teha.

Ta on nagu mina siis ju
Aga asi läheb tõesti põnevaks, kusjuures ma ei oleks uut osa osanud oodatagi veel..ja siis oli postkastis kiri et uus osa, juhhei, ma olen seitsmendas taevas praegu

Järgmine osa peaks tulema neljapäeval, halvemal juhul reedel.

Well, halvemal juhul on käes Kuna uus osa tuleb, mul on kohutavalt igav

Ma arvan, et see tuleb õhtul millalgi.

40.

"Mida sa siin teed?" küsisin, kui olin esimesest üllatusest üle saanud.
Ma olin tõesti väga imestunud, nähes teda siin. Hea küll, see oli alles kuu aega tagasi tema kodu olnud, kuid olin nii harjunud ilma temata olema, et nüüd oli see lausa imelik, et ta siin seisis. Miski oli temas muutunud, kuid ma teadnud mis see olla võis. Tema tumepruunid juuksed olid veidi pikemad, kui varem, kuid siiski polnud see päris see, mida pidasin tema muutunud olekus silmas.
"See on minu kodu siiski," sõnas ema solvunult.
"Vale, see oli sinu kodu, enne kui oma armukesega minema läksid," parandasin teda ärrinult ja kõndisin elutuppa.
Ta järgnes mulle ja jätkas:" Ma tean, et olete vihased, aga sinu isa ja minu armastus sai lihtsalt otsa. Ma arvasin, et meil on parem lahku minna."
Põrnitsesin teda vihaselt ja laususin:" Tõeline armastus ei saa kunagi otsa."
Ema muigas mõrult ja lausus ohates:"Adeele, sa oled vahel nii naiivne.
"Ma ei ole naiivne. Ma lihtsalt usun tõelisse armastusse."
"Praegu küll, aga varsti enam mitte," lausus ema.
"Seda ütled sina," pomisesin vaikselt.
Ta naeratas mulle korraks ja tõsines siis:"Tegelikult ma tulin sulle midagi rääkima. Andrale ka muidugi, aga sina tulid esimesena koju."
"Mida siis?" küsisin ükskõikselt. Ma ei vaadanud talle otsa, vaid mu pilk oli suunatud aknast välja, mis siis, et diivanilt ma eriti välja ei näinud.
Ta ei vastanud mulle kohe ja seetõttu vaatasin kärsitult tema poole. Nägin, kuidas ta sõnu otsis ja taipasin, et midagi head siit ei tule, kuid seda oligi arvata.
Pärast pikka aega kestnud pausi sõnas ta otse:"Ma ootan last."
Otsekohe pälvis ta mu täielikku tähelepanu. Jäin teda jahmunult silmitsema. Kuidas see sai võimalik olla? Meie Andraga saame endale veel ühe venna või õe. Mu ema oli üle neljakümne ja ma isegi tahtnud teada, kui vana tema uus mees oli. Jah, et ma teadsin, et isegi temast veel vanemad inimesed saavad lapsi, aga minu ema ma küll selliseks inimeseks ei pidanud. Mulle oli isegi mulje jäänud, et ta ei sallinud väikesi lapsi. Järelikult oli see vale.
"Mis mõttes?" pahvatasin lõpuks.
"Sa saad aru küll," sõnas ema rahulikult. Ta ei tundunud üldse minu peale vihane olevat, et ma nii reageerisin.
"Aga ma ei taha aru saada," vastasin.
"Adeele, sa oled peaegu täiskasvanud, sa peaksid mõistma selliseid asju."
Ma ei vastanud talle. See oli minu jaoks nii ootamatu. Võib-olla oli tal õigus ja peaksin aru saama, aga praegu seda igatahahes ei juhtunud.
"Ma siis lähen," sõnas ema vaikselt, kui ma ei vastanud. Ta tundus kurb olevat.
Korraga hakkas mul temast kahju ma laususin:" Sa võid meil külas käia, kui isa nõus on.
Ta nägu muutus veidi rõõmsamaks ja ta ütles:"See on mulle oluline, et sina ja Andra mulle andeks annaksite. Tahan, et te suhtleksite oma tulevase õe-vennaga."
"Küll me juba suhtleme," laususin ning ema lahkus.
Läksin oma tuppa ning olin endiselt veidi segaduses. Ma ei olnud emale neid sõnu, kõige siiramalt öelnud. Lootsin lihtsalt ta tuju parandada. See õnnestus, kuid mina tundsin end veidi halvasti. Ma polnud üldse kindel, et isa tahtis ema meie kodus näha. Loomulikult mei võisime mujal ka kohtuda, aga...Mul polnud aimugi, kuidas Andra sellesse suhtuks.
Tund aega hiljem, sain seda teada. Kuulsin välisust avanemas ja sammude järgi sain aru, et isa see polnud. Ootasin veidi, kui Andra oma tuppa läks. Kui ma oleksin esikusse kohe läinud, siis oleks ta arvama hakkanud, et midagi halba oli juhtunud. Ema rasedus polnud küll halb, aga väga ootamatu igatahes.
Andra oli just arvuti avanud, kui ma tema tuppa sisse astunud. Ta naeratas mulle ja ma istusin ta voodile. Otsustasin talle ilma keerutamata kogu loo ära rääkida.
"Ema käis siin," sõnasin ja märkasin kohe, et tal oli jahmunud nägu peas. See oli samasugune nagu mul enne, kuid see kadus üsna ruttu.
"Ja siis?" küsis ta ükskõiksel toonil.
"Ta ootab last," laususin otsekoheselt, täpselt nii nagu ema oli mulle selle uudise teatanud.
"Mida?" lausus Andra, peaaegu karjudes. Ta oli ilmselgelt veel rohkem šokeeritud, kui mina olin.
"Sa said aru küll," laususin.
"Sain, aga ma lihtsalt ei usu seda. Jäta mind üksi nüüd," lausus Andra seejärel.
Lahkusin sealt murelikult. Andra jäi minust sinna lage põrnitsema. Ehk vajas ta rahunemiseks aega nagu minagi. See oli suur uudis.
Järgmisel päeval koolis olles rääkisin sellest Karelile. Ta mõistis mind ja lohutas, et küll Andra sellest üle saab. Me istusime taas aknalaual, olles üksteisele nii lähedal. See oli hea tunne, sest nii oligi õige, teisiti ei saaks. Mu pea oli vajunud tema õlale ja ta silitas mu juukseid.
"Ma nii armastan sind," sosistas ta mulle kõrva.
Naeratasin ja vastasin sama. Me võisime neid kolme sõna, öelda päevas palju kordi ja teadsime, et need sõnad olid tõelised. Ma ei kartnud enam, et ta petab mind, miski oli mu maha rahustanud. Loomulikult, me võisime ka õigepea lahku minna ja mitte kunagi enam ära leppida, aga praegu ei mõelnud ma sellele, vaid nautisin igat hetke, sest ükski hetk ei kordu enam kunagi.
Kell helises ja vaevu suutsin temast eemale tõmbuda ja tundi minna. Läksin oma kohale Silveri kõrvale ning ta naeratas mulle laialt. Johanna mõjus talle hästi, mitte et ta varem poleks niimoodi naeratanud, aga ma olin nende mõlema üle õnnelik. Gert seletas meie taga Robertile midagi ja ma pöördusin vaatama millest ta räägib.
"Mis toimub?" küsisin uudishimulikult.
Gert vastas kiiresti:"Järgmine on keemia ja mäletad, mis see idioodist õps eile tegi?"
Noogutasin kiirelt ja Gert jätkas:"Noh, mul on plaan talle tagasi teha.
"Gert on geenius," sõnas Robert tema kõrvalt muiates.
"Ole sina vait," sõnas Gert Robertile. "Minuga nii ei räägita."
Muigasime Silveriga mõlemad ja Gert jätkas:"Plaan oli selline, et ei lähekski tundi."
Hakkasin naerma ja küsisin:"Ongi kõik? Sina ei lähe tundi ja arvad, et õpetajat see huvitab ka?"
"Sellepärast olegi mina geenius, mitte keegi teine," ütles Gert ja jätkas:" Keegi meist ei lähe tundi, eks vaadaku, kuidas ta seal üksi õpetama hakkab. Ehk teeb endale kella selgeks."
"Ma ei usu, et kõik sellega nõus on," lausus Silver kahtlevalt ja mina noogutasin.
"Aga on," teatas Gert võidukalt ja tasandas oma häält, kui õpetaja tema poole vaatas.
"Isegi Maia ja Triin?" küsisin üllatunult, vaadates kahe meie klassi, kõige korralikuma tüduku poole. Nad ei osalenud peaaegu ühegil meie klassiüritusel.
Gert noogutas ja küsis:"Lööme käed siis?"
Jäin nõusse ning ka Silver. Ma küll ei uskunud, et sellest midagi välja tuleb. Parimal juhul saadetakse meid direktori juurde ja noh..halvimal juhul ka.
"Projekt nimega"Keemia õps on idoot," alaku!" hüüdis Gert.

Ma oleks sellele emale bitchslapi andnud ja minema kõndinud, kuidas ta julgeb tulla veel nende koju ja midagi sellist teatada. Raudselt on see armuke tal ka mingi vägivaldne temast poole noorem mehike ja siis ta varsti tuleb jookseb ja tahab koju tagasi tulla.
okei tegelt, lühike oli aga muidu hea, huvitav mis sellest projektist välja tuleb siis

Mulle meeldis ning see ema on ikka jobu. Oli vajadust kohe minna ja titt teha või? Oma endiste laste peale ei mõelnud ta üldse? Ning samuti huvitab mind see projekt. Nii hästi ei saa asjad ju minna ka, eks?

Ma hakkasin uut osa kirjutama, aga täna ei saa sellega veel valmis. Nii et homme saate selle.

kell saab hilja juba, aga uut osa pole veel kusagil