Iga kord ongi igavesti (50/50)

Nüüd ma küll ütlen, et vaene Adeele - ema läks minema, Karl on omas mullis ja see poiss, kelle nimi algas A või M-ga tuleb talle tee peale ette.
Kuid muidu oli mõnus ning mul pole midagi lühikese osa peale, sest tundub, et ta ikkagi ei ole.

See ema on idioot.
Aga osa oli piisavalt pikk. Mind ajas ainult naerma see osa kus ta käskis enda alt ära minna sellel tüübil Kuidas saab sellisele ideele üldse tulla, mine minu alt ära..

Adeelel on jah palju probleeme ja sellepärast tal tuligi sellini idee, et see tüüp, peaks ta alt ära minema.
22.

Ema..Kuidas ta võis nii teha? Kas ta meie peale üldse ei mõelnud? Hoolis ainult enda tunnetest. Kuidas me nüüd jõulud veedame? Alati oleme vanaema juures maal, koos sugulastega, kuid ma polnud kindel, kas paps suudab vastata neile küsimustele, ema kohta. Võib-olla oleme kolmekesti kodus ja sööme pitsat ja joome õlut. Tähendab isa joob ja meie midagi muud, kui ta just ise meile õlut ei pakku. Ega ma ei tahakski, aga lihtsalt..masendavad jõulud tulevad.
Magasin rahutult, ärgates iga tunni aja tagant üles. Soovisin, et hommik saabuks kiiremini ja ma ei peaks enam mõtlema ema peale. Viimaks täituski minu soov, olin ilma äratuskellata ärkvel ja see oli harjumatu, sest kui olin kõik oma hommikused tegevused lõpetanud, näitas kell liiga vähe, et kooli minna.
Istusime Andraga, kes oli samuti vara üleval, vaikuses köögis. Me polnud ühtegi sõna vahetunud, sest mõlemad olime ema lahkumisest šokeeritud. Aimasin, et ta teadis veidi rohkem, kui mina, aga praegu polnud mul tahtmist sellest rääkida. Kõik oli liiga keeruline.
Kui kell sai pool kaheksa, mõtlesin et võiks minema hakkata, mis siis, et tavaliselt venitasin vähemalt kümme minutit veel. Andra jäi veel kööki ning mina astusin välja ning lasin talvel, enda üle võimust võtta.
Lumi paiskus mulle näkku ning märkasin alles nüüd, et väljas polnud kuigi hea ilm. Õigupoolest oli see lausa jube. Lund olid öö jooksul tohutult sadanud, hanged ulatusid põlvini ja kõige tipuks, see tuiskas mulle näkku, nii et ma vaevu midagi nägin.
"Kohutav," pomisesin enda ette ning üritasin vaevaliselt kooli poole liikuma hakkata.
See õnnestus, kuid võttis kaua aega. Jõudes sooja koolimajja, märkasin et kell on seitse viiskümmend. Ma polnud kunagi nii kaua kooli kõndinud. Maailma rekord sündis vist.
Kõndisin aeglaselt klassi poole, kohtama kedagi tuttavad, kuid äkki kuulsin, kuidas keegi mind hüüdis. Keerasin ringi ning nägin Markust, kes kiirustas minu poole. Ma polnud temaga ammu rääkinud. Tundus, et viimati rääkisin temaga sada aastat tagasi, kuigi see ei saanud võimalik olla, sest ma ei näinud välja nagu saja seitsmeteistkümne aastane.
"Hei!" sõnasin talle ja silmitsesin teda uurivalt. Mõned korrad olin teda kooli peal näinud. kuid rääkinud me polnud ning mind huvitas, mida ta nüüd tahtis.
"Homme toimub Egerti juures pidu. Mõtlesin, et tahaksin tulla, pärast seda kõike oleks sul vaja, veidi lõbutseda," lausus ta alguses enesekindlalt, kuid lõpus kohmetult.
Mulle oli selge, et ta ei osanud kuidagi Itist rääkida, mis oli ka arusaadav. Ta ei tundnud teda üldse, teadis vaid, et ta oli minu sõbranna.
"Ma mõtlen selle peale, ehk Kareliga käime sealt läbi," sõnasin ja märkasin, et Kareli nime kuuldes, oli ta nägu pettunud.
Saagu üle, ta ei meeldi mulle nii ja kui ei taha aru saada, eks kadugu minema siis.
"Hästi," sõnas ta ja läks minema.
Vaatasin korraks, tema kaugenevat selga, seejärel hakkasin vastasuunas asuvasse keemiaklassi kõndima. Klassis olid ainult Gert, Sirel ja Noora. Tavaliselt on enamus sellel ajal kohal, aga ilmselt toovad teised, selle suure lumerohkuse ettekäändeks, miks nad kooli ei jõudnud. Mõne aja pärast saabusid siiski mõned veel, nende hulgas Silver, kes istus kohe minu juurde.
"Kuidas läheb?" küsis ta hoolitsevalt.
Viimasel ajal saime väga hästi läbi, kuigi ega me varemgi halvasti ei saanud, kuid suhtlesime vähem. Nüüd, aga räägime pidevalt ja nii mõneski tunnis on ta mu pinginaaber, et ma ei peaks üksinda istuma.
"Enam-vähem," sõnasin, enne kui mulle meenus mu ema, kuid ma ei hakkanud talle sellest mainima. Ma ei plaaninud sellest kellegile veel rääkida, kui Iti veel elus oleks olnud, siis ainult talle.
"Rõõm kuulda," sõnas ta ja küsis siis,"Kas sul on kodune töö tehtud?"
Jäin teda üllatunult silmitsema. Unustasin eile õppida ja nii palju, kui mäletasin oli keemias, midagi suurt teha olnud.
"Mis teha oli?" küsisin temalt.
"Pidime esee tegema, selle kohta, mida see keemik eelmine tund rääkis." lausus ta ja nägin ta näost, et see oli tal tegemata.
"Mul pole tehtud."
"Väga tore, siis pole ma ainus, kes sõimata saab," sõnas ta rõõmustades.
"Nii õel oledki," laususin ja togisin teda.
Ta togis vastu ja me mõlemad muigasime. Nii hea on teada, et ta on mul olemas!
"Mul pole ka tehtud," sõnas Gert meie selja tagant.
Pöörasime pead tema poole ja lõime kolmekesi käed kokku. Kui meid on kolm, siis pole üldse hull õiendada saada. Minuti pärast liitus meiega ka, just kohale saabunud Robert ja "suur nelik" oli koos.
Keemiaõpetaja küsis klassi tulles esimese asjana kodutöid. Vahetasime neljakesi omavahel pilke ja jälgisime, kuidas "tublid" lapsed need üksteise järel, õpetaja lauale viisid. Keegi mist ei tahtnud midagi öelda, kuid kui õpetaja küsivalt, meie poole vaatas tegi Silver suu lahti.
"Mul pole tehtud," sõnas ta.
"Minul ka," laususin, nähes õpetaja näol pettumust. Mul olid alati kodutööd tehtud ja nüüd siis nii.
Kui meie kahe peale, ta eriti kuri ei olnud, siis kuuldes, et ka Gerdil ja Robertil on tegemata, hakkas ta meid sõimama.
"Miks te siia gümnaasiumisse tulite, kui ühte väikest tööd ka teha ei suuda? Igavesed laisad õpilased, teie koht on mujal, kuid kindlasti mitte siin."
Gert mu selja taga hakkas kõva häälega naerma ja lausus:
"Üks väike töö tegemata ja kohe laisad. Lubage naerda."
"Selle peale läks õpetaja näost punaseks ja jõllitas meid vihase näoga.
"Direktori juurde. Kõik neli,"lisas ta, kui nägi,et ainult Gert oli püsti tõusnud.
Tõusime püsti, saamata täpselt aru, mille pärast me sinna pidime minema. Tegemata töö pärast, see olla ju ei saanud? Seda oli tihti juhtunud ja kedagi polnud direktori juurde saadetud.
"Ma ei tea, kuidas teie plaanid on, aga mina sinna minna, ei kavatse," ütles Gert, kui seisime koridoris.
"Mina ka mitte," sõnas Robert ja jäi mulle ja Silverile otsa vaatama.
Vaatasin üksteisele otsa ja lõpuks sõnasin:
"Ma ei lähe ka."
Silver noogutas mu kõrval ning nii läksime neljakesi söökla ette pinkidele istuma, seal lähedal tunde ei toimunud ning keegi ei ajanud meid sealt ära. Poisid hakkasid kaarte mängima. Mina keeldusin sellest, tuues ettekäändeks peavalu, mis tegelikult puudus. Tahtsin lihtsalt omatte mõelda. Emast, Karelist, Itist, Robinist ja isegi sellest tundmatust tüübist, kelle nimi mulle meelde ei tulnud.
Mul oli nii paganama paljust mõelda, et hetkel mõtlesin ainult ühest-emast. Ma tõesti ei suutnud mõista, kuidas ta sai nii teha. See kummaline pilk tema silmis, oleks mulle hoiatuseks pidanud olema, aga ma ei võtnud midagi ette. Loll olin, jään ka selleks vist, sest targaks pole enam võimalik saada. See rong on juba läinud.
Ärkasin mõtetest, kuuldes kellahelinat. Poisid panid kiiresti kaardid kokku ja läksime füüsikaklassi juurde. Uks oli lukkus ja me istusime seina äärde põrandale, viitsimata kuhugi mujale minna.
"Keemiaõps tuleb," sõnas Gert äkki ja me kõik pöörasime pilgud sinna poole.
Ta polnud meid veel märganud, kuid iga hetk oli see juhtumas ning siis tuleb ta kindlasti küsima, kas me direktori juures käisime. Kui ta kuuleb, et me ei käinud siis...Meil polnudki plaaniski edasist teada, sest läksime kiiresti vastas olevasse matemaatikaklassi, kus viibis parajasti 12a ehk Kareli klass.
Kõik jõllitasid meid üllatunult ning Robert pomises:
"Ärge pange tähele, me põgeneme keemiaõpetaja eest."
"Misasja?" küsis üks Kareli klassivendadest ja põrnitses meid küsivalt.
"Me põgeneme keemiaõpetaja eest," lausus Gert kõvema häälega ja kükitas laua alla, selle peale hakkasin ma naerma.
"Sellest saan ma aru, aga miks?" päris seesama tüüp.
"Sest ta on nii kuri," sõnas Silver ja vedas mu Gerdi juurde, laua alla. Robert ühines meiega ja nii me kükitasime seal kellegi laua all.
Kuuldes ukse avamist, teeskles Gert, et ta väriseb hirmust. Ma hakkasin naerma ja oleksin peaaegu pea ära löönud, kui tõstsin pead, et näha, kes sisse astus.
"Adeele, miks sa laua all oled?" kuulsin korraga Kareli häält.
Ups..ma olin täiesti ära unustanud, et ta siin klassis käib. Loomulikult pidi ta mind märkama, siis meenus mulle, et ma olen tema peale ikka veel vihane ega vastanud talle.
Õnneks päästis asja Silver, kes sõnas sosinal:
"Tšš..keemiaõpetaja ei tohi meid avastata."
"Ta on siin ukse taga," sõnas Karel segaduses näoga.
Ma oleksin ka segaduses, kui keegi laua all oleks.
"Päriselt ka või?" küsis Gert, ärevust teeseldes. "Appi, mis nüüd saab?" lausus ta ja vaatas nii naljakalt Robertile otsa, et ma jälle naerma hakkasin ja Karel mind imestusega jõllitama jäi.
Ma ei teinud temast välja.
"Ma ei tea. Lähme tooli alla?" küsis Robert sarkastiliselt.
"Kutt, sa oled geenius." lausus Gert ja ronis laua alt välja..tooli alla, mis tal hästi ei õnnestunud.
"Uus idee paluks," sõnas Gert, kui nägi siiski, et sinna ta ei mahu.
"Viskame põrandale pikali ja loodame, et ta ei pane meid tähele," lausus taaskord Robert.
"Kuidas ma pole varem pole märganud, et sa geenius oled?" lausus Gert.
"Sest sa oled liiga loll," lausus Robert ja ronis laua alt välja. Tegime Silveriga sama.
"Oot..see oli kompliment jah," lausus Gert ja viskas end põrandale pikalil.
"Muidugi oli."
"Adeele, mis toimub?" küsis Karel ja haaras mul käest.
Tõmbasin end lahti ja vaatasin teda vihaselt ning istusin põrandale.
"Me peidame end keemiaõpetaja eest," teatasin talle.
"Seda ma kuulsin, aga..." alustas ta, ent uks avanes ja me kõik neljakesi viskasime end põrandale.
Püüdsin mitte naerma hakkata. Tobe oli põrandal niimoodi olla, aga mu klassivennad olid lihtsalt niivõrd naljakad. Silver ja Robert hoidis mul kätest kinni ja nägin, et ka neil oli raskusi mitte naerma hakkamisega.
"Mis siin toimub?" kuulsime äkki, direkori häält.
Kui meie ei lähe direktori juurde, tuleb direktor meie juurde.
"Tulge kohe põrandalt püsti," sõnas ta nähes meid.
Tõusime kõik püsti ja jäime ootavate pilkudega teda vaatama. Märkasin, et ka Karel vaatab mind, kuid ei reageerinud sellele.
"Teie neli, tulge kaasa," lausus direktor vihaselt.
Ilmselt oli keemiaõpetaja talle rääkinud, kuid polnud midagi teha. Järgnesime talle. Me ei kartnud seda, mis meid eest ootab. Mida hullu saigi juhtuda?
Meie karistus oli lihtne. Nädal aega pärast tunde pluss esee keemiast, lisaks sellele, mis meil tegemata oli.

Isver mulle meeldib Adeele klass Meenutab ühe mu parima sõbra klassi.
Uut muidu

Mulle meeldib ka.
Uut saab täna vb isegi.

23.

Hiljem koolisööklast tulles, haaras kellegi käsi minu omast. See kuulus Karelile-otseloomulikult. Tõmbasin käe lahti ja jäin talle ärritunult otsa vaatama.
"Adeele, mis toimub?" küsis ta segaduses olles.
"Toimub see, et sa oled idioot."
"Seda ma tean. Sa oled seda mulle palju kordi öelnud," sõnas ta lõbusamalt.
"Väga naljakas," laususin ja keerasin talle selja ning hakkasin minema kõndima.
"Adeele!" hüüdis ta ning mõne sekundi pärast oli ta minu kõrval ja sundis mind seisma jääma.
"Mis lahti on?" küsis ta ja vaatas mulle tõsiselt otsa.
Pöörasin pilgu ära ega vastanud.
Viimaks sõnasin:" Ma ei taha sellest rääkida."
Ent Karel ei andnud alla, vaid seisis mu ees ja ootas, et ta midagi rohkemat räägiksin. Mul puudus vähimgi soov seda teha. Me küll olime koos, aga ma ei pidanud talle kõike rääkima. Pealegi, kuidas ta oleks mind aidata saanud? Ei kuidagi.
"Ma saaksin sind aidata äkki," lausus ta paluvalt.
Kõhklen, kuid siis märkan, et see tundmatu tüüp, kes mulle koguaeg närvidele käib on peatunud meie juures ja vaatab mulle küsivalt otsa.
"Mingi probleem?" küsis ta.
Karel keeras end üllatunult ringi ja vaatas sellele tüübile jahmunult otsa. Tõenäoliselt ta ei mäletanud teda.
"Kas peaks olema?" küsis ta ebasõbralikult.
Sellist häält, polnud ma kunagi tema suust kuulnud. Ta oli alati nii sõbralik, isegi oma klassivenna puhul, kellega ta peaaegu kaklema oleks läinud, oli ta hääl sõbralikum.
"Mulle tundus, et tüdruk ei tahtnud sinuga rääkida," sõnas tüüp, kelle nimi algas vist M-tähega?
"Väike erimeelsus lihtsalt," lausus Karel ja võttis mul käest kinni.
"Ma ütleksin, et suur erimeelsus," sõnasin ja tõmbasin oma käe ära.
Karel vaatas mind üllatusega. Ta ei mõistnud üldse mind ning kui aus olla, ei mõistnud ma ise ennast ka. Kõik oli nii keeruline ja mul oli vaja mõelda, palju mõelda. Üksinda.
"Ma nüüd lähen," teatasin poistele ning nautisin nende üllatunuid nägusid. Paras neile!
Ajalooklassi sisenedes, märkasin Gerti pea laual magamas. Hiilisin talle ligi ja koputasin õla peale. Poiss oleks selle peale, peaagu õhku hüppanud ning nähes, et see mina olin, jäi mulle süüdistavalt otsa vaatama.
"Adeele, kas sa, et ma sureksin?" küsis ta lõbusalt.
Hetk hiljem, mõistis ta, mis ta öelnud oli ja meile meenus Iti, keda enam polnud.
"Adeele, ma ei tahtnud," alustas ta, ent ma katkestasin teda.
"Pole midagi, juhtub ikka," sõnasin, kuid ma polnud nii heas tujus, kui enne.
Istusin oma kohale, mis asus nüüd Silveri kõrval ning vaikisin. Korraga ei tahtnud ma enam rääkida, justkui leides, et pärast Iti surma ei tohi ma seda enam teha. Teadsin, et see pole nii, aga see ei teinud asja paremaks.
Istusin ikka veel tuimalt oma kohal, kui Silver klassi tuli. Ta tuli kohe minu juurde, kui nägi mu nägu.
"Mis on?" küsis ta, minu kõrvale istudes.
"Iti.." pomisen vaikselt.
Silver tegi mõistva näo ja kallistas mind. Olin õnnelik, et ta ei mõelnud midagi. Vahel aitab vaikus rohkem, kui sõnad.
"On parem?" küsis ta mõne aja pärast.
Noogutasin ning ta naeratas. Minut hiljem, sisenes õpetaja klassi ja alustasime tööga pihta. Kirjutamist oli palju ja pärast poole tunnist kirjutasmist, mu käsi valutas. Otsustasin, et ma praegu rohkem ei kirjuta, vaid hiljem vaatan Silveri vihikust. Jäin klassis ringi vaatama. Kõik kirjutasid ja see polnud, eriti huvitav. Õpetaja kirjutas midagi ja mina ainukesene, passisin niisama.
"Adeele, hakka kohe kirjutama!" hõikas Robert üle klassi. Tegin talle nägusid ega kavatsenudki kuulata.
"Ma ei taha." sõnasin.
"Hästi, ma ei kirjuta ka siis," teatas Robert ja viskas pastaka põrandale, selle peale tõusis õpetaja püsti.
"Robert, võta oma pastakas üles," lausus ta.
"Miks?
"Sest sa pead kirjutama," teatas õpetaja.
"Aga Adeele ei kirjuta ju," sõnas Robert ja pilgutas mulle õelalt silma.
"Ma kirjutan küll, " sõnasin kiirustades ja teesklesin kirjutamist."
"No näed, " teatas õpetaja võidukalt."
Robert kummardus ja võttis ohates pastaka üles.
"Selle eest sa veel saad," pomises ta vaikselt.
Hakkasin naerma ja kirjutasin natuke...ühe lause. Õnneks helises kelle ja ma olin pääsenud. Ka koolist selleks päevaks ja ka nädalaks. See oli viimane tund ja reede oli käes, mis tähendas, et viimane korralik selle aasta, koolinädal oli lõpenud. Järgmise nädala kolmapäeval oli jõulupidu ja neljapäeval pidi ka midagi olema ja siis oli selleks korraks kõik. Ees ootasid jõulud...masendavad jõulud.
Teel koju, märkasin, et ilm oli veidi parem kui enne. Lund oli küll palju, kuid enam ei tuisanud ning sain normaalses tempos kõndida. Mõned lapsed mängisid lumesõda ning tahtmatult tekkis mu näole naeratus. Nad olid nii õnnelikud ja hoolisid hetkel ainult sellest, et nad ise ei saaks lumekuuliga pihta.
Punase tuttmütsiga tüdruk meenutas nii väga mind. Käisin sarnase mütsiga kümme aastat tagasi igal pool. See oli mu absoluutne lemmik. Ema...kudus selle. Mu naeratus oli näolt pühitud ja seda tegi üks sõna-ema. Naljakas sõna ema, peaks olema üks ilusamaid sõnu, sest laste jaoks on see enamasti esimene sõna, mis nad selgeks saavad. Minu jaoks oli see nüüd peaaegu nagu sõimusõna.
"Emme, emme!" kuulsin kellegi väikse tüdruku häält.
Nägin pisikest tüdrukud, roosas kombensioonis ja roosa tuttmütsiga. Ta oli nii armas. Tema juurde tuli noor naine ja võttis tüdruku sülle, kelle nägu kohe naerule läks. Lootsin südamest, et see ema, ei tee kunagi oma tütrele nii.
Koju jõudes, kuulsin Andra toast kolinat ja läksin sinna. Leidsin Andra oma riidekappi segi pööramas. Suur osa riideid oli hunnikus maas, ent ta jätkas ikka.
"Mida sa otsid?" küsisin temalt.
Ta pööras ringi ja sõnas:"Ah see oled sina. Ma otsin oma põhjapõtradega kampsunit."
"See?" küsisin, osutades, tema toolil lebavale pruunile kampsunile, millel on ilmeksimatult kujutatud põhjapõtru.
Ta vaatas mind üllatunult ja võttis kampsuni enda kätte.
"Jah see,imelik et ma seda ei märganud," sõnas ta mõtlikult.
Vaikisin, ma ei uskunud, et see väga imelik oli. Ilmselt mõtles ema peale nagu minagi.
"Sa lähed muidu kuhugi?"
"Ma lähen Andrease ja tema vanematega Otepääle suusatama," sõnas ta, tõmmates samal ajal kampsunit selga. "See sai kokkulepitud juba enne, kui ema...minema läks."
"Loodan, et sul on tore," ütlesin.
"Mis sa ise täna teed?" küsis ta.
"Ma lähen vist Egerti juurde peole," teatasin talle, eneselegi ootamatult. Ma olin selle vahepeal täiesti ära unustanud, aga nüüd järsku meenus see mulle taas.
"Koos Kareliga?" küsis ta ja kõndis esikusse, saapaid jalga panema.
"Vist jah," sõnasin talle järele kõndides.
Andra pani jope selga ja sõnas: "Hea küll. Pühapäeval näeme siis," lausus.
Lehvitasin talle ja jäin üksi. Mul ei olnud aimugi, mis kell ja kas üldse isa täna koju tuleb. Veel ei tahtnud ma talle helistata ka, sellepärast läksin mõneks ajaks interneti. See tähendas kahte tundi raisatud aega, sest ma ei viitsinud sealt ära tulla.
Ühel hetkel, tundsin vastupandamatut näljatunnet. Uurides külmkappi, selgus,et söök põhimõteliselt puudus ja tuli poodi minna. Raha mul oli ning läksingi endale head-paremat ostma. Kilo mandariine lendas korvi, mõned banaanid, hakklihapitsa, kiirnuudlid, caesari salat, mis oli mu lemmik, leib-sai ning pakk kummikomme, liitusid mandariinidega. Sellest peaks nädalavahetuseks jätkuma...okei üheks päevaks.
Teel koju, nautisin mõnusat talveilma. Ei mingit tuisku, ainult lumi ja isegi päike paistis-super. Asi läks veel "paremaks" kui kohtasin trepikojas, seda M-tähega algavat tüüpi. See on nagu mingi traditsioon juba. Kohtume enamasti alati trepikojas.
"Tsau Adeele!" sõnas ta mulle rõõmsalt ega tuletanud mulle paar tundi tagasi juhtunut meelde.
"Tsau.."
Mul oli imelik talle öelda, et ma ei mäleta ta nime, sest see oleks ebaviisakas. Hea küll, ma olin niikuinii ebaviisakas, aga mitte nii ebaviisakas. Õnneks ta märkas mu kohmetust.
"Ma olen Kaspar," lausus ta ega paistnud üldse mitte pahane olevat.
"Su nimi ei algagi M-tähega?" küsisin kogemata kõvasti.
Ta hakkas naerma ning märkasin, et tal on põselohud. Lõpeta ära Adeele, ära vahi teda. Ta ei meeldi sulle. Ei meeldi.
"Ei, kas peaks?" küsis ta, kulmu kergitades.
"Ei, aga ma arvasin.." katkestasin lause ja punastasin. Sellele ei olnud lihtsalt mõistliku põhjendust.
"Mida sa siis arvasid?" küsis ta muiates.
"Ei midagi, " teatasin kiiresti.
"Mulle küll selline mulje ei jäänud."
"Sa oled idioot ka," sõnasin.
"Olen küll jah," sõnas ta lõbusalt.
"Ma siis lähen,"teatasin talle lõpuks.
"Kunagi räägib," sõnas ta lõbusalt ja läheb trepist alla.
Korraks kuulsin teda pomisemas:" M-tähega näiteks Mark äkki."
"Hea küll, ma kutsun sind Margiks," hüüdsin talle sinna alla."
"Ürita ainult," tuleb vastus kiiresti ja ma läksin naerdes tuppa. Võib-olla, läheb see ema värk, kiiresti mööda.

Hihi, Kaspar tuleb laupäeval küllla meile Okei tegelt väga hea. Kaarliga võiks mingi räige jama neil tulla, ema võiks ka asjasse seotud olla. Oleks tore kuidagi..

Ok tundub, et mu meel muutus... Karel on tore ja see, kuid miski häirib mind Kaspari juures (positiivselt muidugi). Olin alguses nagu Adeelegi, et ei meeldi ta, kuid nüüd miski tõmbab... Hmm, huvitav, mis see on
Aga ei muidu ikka sama vastu - meeldis. Ei oska nagu midagi muud öelda.

Mingi jama on tulemas jah
Mulle endale meeldib Kaspar praegu rohkem, kui Karel

Yay!
Go, Kaspar

24.

"La vita e bella!" hüüdsin tühjale korterile.
Kasparis oli midagi, mida ma ei osanud seletada. Ma ei teadnud, kas see oli hea või halb, aga see "miski" oli olemas. Kuidagi märkamatult, oli ta mu ellu sisse sulanud ja paistis sinna ka jäävat. Tõsi, ta ajas mind tihti närvi, kuid sama tihti ma ka naersin. Ta oli teistmoodi, kui Karel ja ma ei teadnud, kuidas.
Karel...ma armastasin teda, aga midagi oli muudu, midagi mis pidi olema väga oluline. Ühest küljest, oli kõik super, aga teiselt poolt...Ahh ma ei tea. Ma ei tohiks nii palju mõelda! Kõik, enam ei mõtle.
Panin pitsa ahju ja istusin toolile. Minu pilk peatus, sinisel tassil, kus ema tavaliselt kohvi jõi. Jõi...enam ta seda ei tee. Küllap ostis endale uue kohvitassi, aga ma loodan, et mitte sinise. See ei oleks õige. Uus pere=uus elu=uus tass.
Pitsa sai valmis ja ma läksin sellega oma tuppa, haarates kaasa mõne mandariini. Jõulude ajal, ma lihtsalt pean iga päev mandariine sööma, sest muidu mul jõulutunne puudub. Ilma mandariinideta, ei saa seda olla.
Mõne aja pärast, vaadates kella, selgus et oleks aeg Egerti juurde peole minna. Isa polnud veel saabunud ja seega saatsin talle sõnumi, kuigi olin rohkem kui kindel, et ta ei vasta sellele. Karelile ma ei helistanud. Kui ta teab peost, mida ta kindlasti teab, siis tulgu sinna, kui ei, siis vahet pole. Ma teadsin ise ka, et mul oli midagi viga. Me olime Kareliga koos ja tema/mina, üks meist oleks pidanud helistama, sest natuke nõme, oleks niimoodi peol kokku saada. Igatahes, täna see mina polnud ning et mul kiusatust ei tekiks, jätsin telefoni koju.
Alles teel Egerti juurde, meenus et nii ei saa tema mulle ka helistada ega paps, aga lasin selle mõte seejärel lendu. Täna pole vaja millegi pärast muretseda! Käes on reede, reede, reede!
"Reedeee!" hüüdsin üle tänava ja tõstsin käed õhku.
Ilmselgelt olen ma imelik, väga imelik. Keegi arvas, ilmselt seda sama, sest haaras mult õlast ja ma pidin ringi keerama.
Seal seisis see..noh...Kaspar! Olin õnnelik, et mul ta nimi meeles oli, suur saavutus minu kohta.
"Sa oled Kaspar," teatasin talle kohatult, mille peale ta mind totralt vahtima jäi. Ma ise oleksin ka nii vaadanud, kui keegi mulle nii ütleks.
"Olen küll jah. Mis siis?" sõnas ta ja muigas.
"Niisama. Sa oled äge, kas tead?"
"Alles olin idioot,"lausus ta muiates.
"Mina ei öelnud seda. Mu kakskikõde ütles," sõnasin.
Mis mul viga on?
Ta kummardus mulle lähemale ja peaaegu sositas:"Te mõlemad meeldite mulle."
Me seisime üksteisele nii paganama lähedal, et võisin lugeda, kui palju ripsmeid tal oli, aga ma ei teinud seda, sest siis oleksin ma väga imelik. Hullem, kui praegu. Ma ei lugenud, küll tema ripsmeid, aga vaatasin tema silmi. Need olid suured ja rohelised ja vaatasid mind, kuidagi eriliselt. Võib-olla kujutasin ma seda ette, aga see tundus nii. Ta liikus mulle veel lähemale ja siis tekkis mulle mõte, kus Karel on? Tõmbusin temast eemale ja miski, mis tõmbas mind tema poole, oli kadunud, vähemalt mõneks ajaks. Tema-Kaspar, vaatas mind hetke ja hakkas Egerti maja poole kõndima, sõnagi lausumata. Ilma kiirustamata järgnesin talle.
Maja oli kahekorruseline ja rahvast oli seal juba palju. Loomulikult, mitte nii palju nagu neis "keskkoolifilmides", kuhu mingi tšikk läheb ja siis hakkab igasuguseid asju juhtuma. Ei, siin oli inimesi vähem, kuid siiski piisavalt, et igav ei hakkaks.
Sattusin elutuppa, ühele kahest diivanist. Teisel diivanil istusid poiss ja tüdruk, keda ma ei tundnud. Nad arutasid kõva häälega, miks kutt petab oma tüdrukut. Üritasin alguses seda kuulata, aga asi muutus igavamaks, kui mingi üks kutt nendega liitus ning ta koguaeg mind vaatas. Tegin talle nägusid, aga ta ainult naeratas. Lõpuks tõusin püsti ja läksin kööki.
Köögis, istus punaste juuste kutt, kes suitsetas ning kandis punaseid pükse ja lillat särki. Tõeline vikerkaar. Istusin tema kõrvale ja vaatasin välja. Tüüp vaatas mind hetke, viskas koni aknast välja ja sõnas:
"Mina olen Renee."
"Adeele olen."
"Egerti sõbranna?" küsis ta seejärel.
"Tuttav," sõnasin ja võtsin laual oleva kirsisiidri.
"Hmm..mis teed siin muidu?" küsis ta.
Hakkasin naerma.
"Pidutsen muidugi."
"Köögis?" päris ta ja kergitas kulmu.
"Miks mitte? Sina ju oled siin."
Renee naeris ning lausus:" Mina ei pidutse, ma lihtsalt eksisteerin.
"Sel juhult, ma eksisteerin ka," teatasin talle ja me mõlemad hakkasime naerma.
Ta meeldis mulle. Mitte küll romantilises mõttes, aga ta tundus väga lahe kuju olevat. Vikerkaar.
Istusime tund aeag köögis ja rääkisime elust. Uskumatu, aga ma rääkisin talle: Itist, Robinist, oma vanematest, Karelist, Kasparist. Ta oli täiesti võõras, aga ma tundsin et võin teda usaldada. Tema, ise rääkis küll endast vähe. Ütles, vaid et õpib ülikoolis ajakirjandust ja ta lemmik värv on punane, mida ma juba arvasin.
Olime köögis tund aega, kui mõtlesin et ehk on Karel kusagil ja peaksime temaga rääkima. Kutsusin Renee kaasa, kuid ta keeldus.
"Mul on siin parem olla. Mina ja mu parim sõber-mina ise," sõnas ta ja pilgutas mulle silma.
"Oled kindel?" küsisin igaks juhuks.
"Jah, sina mine ja otsi oma Karel üles. Enne kööki tagasi ei tule, kui kõik on korras."
Hakkasin naerma ja läksin heas tujus köögist välja. Selle ajaga, mis ma olin köögis veetnud, oli inimesi tublisti juurde tulnud. Muidugi olin mõned ka köögist läbi käinud, kuid nähes et seal ainult meie oleme, loobunud ja minema kõndinud.
"Jou A," kuulsin äkki Silveri häält.
Seal ta seisis, käes õlu ja ma olin kindel, et see tal esimene polnud.
"A"? küsisin kahtlevalt.
"Jah, A tähendab armastust, aga see tähendab Adeelet ka," hakkas ta seletama.
"Okei," sõnasin endiselt kahtlevalt.
"Oled sa Karelit näinud?" küsisin seejärel.
"Karel? Ahjaa..sinu kutt," sõnas ta segaduses olles. "Ma arvan, et ma nägin teda."
"Kus?"
"Mingi tibiga, kõndis siin ringi," sõnas ta rahulikult, mõtlemata üldse, mida ta ütles.
"Mis tibiga" küsisin, ärevaks muutudes.
"Mingi mustade juustega eit oli," sõnas ta ebamääraselt.
Ei no tore, sellised on sadu. Ehk on see keegi Kareli klassist, püüdsin meenutada. Vähemalt polnud see Marie, Kareli eks, kes kuuldavasti tahtis teda ikka veel tagasi. Mariel oli blondid juuksed.
"Ega sa ei tea, kuhu nad läksid?" küsisin Silveril, kes vahtis ühte tumedate juustega tüdrukut ega pannud mu küsimust tähelegi. Kordasin seda.
"Ma arvan, et kuhugi tuppa," sõnas ta eemaolevat.
"Selge," pomisesin talle.
Karel, kui midagi peaks olema, siis ei vea sul.
"Mis sa arvad, kas ma meeldin talle?" küsis Silver järksku.
"Mida? Kellele?" küsisin mõtetest välja tulles.
"Tollele tibile seal," sõnas ta näidates, tüdruku peale, keda ta enne vaadanud oli.
"Kindlasti," sõnasin ja läksin ülemisele korrusele.
Lootsin väga, et ma ei avasta teda kellegagi koos. Ta ei teeks seda. Või teeks? Ma olen nii rumal, ma ei tohiks temas kahelda. Meie suhe põhineb usaldusel ja me usaldame üksteist.
Nägin Johannat ja hakkasin temaga rääkima, mõtlemata enam Kareli võimalikule petmisele. Kui ta oli peol, siis pidime varem või hiljem kohtuma.
"Kuidas sul Kareliga läheb?" küsis Johanna uudishimulikult.
"Hästi läheb," sõnasin rõõmsalt.
Läks ju?
Mõne aja pärast tundsin vajadust tualetti minna. Teadsin, et kuskil siin pidi wc olema ja oligi, kuid sisse saamine sinna, oli raskendatud, sest keegi või õigem on öelda, kaks inimest olid seal ees ja amelesid.
"Ee..vabandust, saaksite eest tulla?" sõnasin viisakalt.
Keegi ei teinud minust välja.
Kordasin oma lauset kõvemini, ent keegi ei reageerinud, vaid olid endiselt ametis oma tegevusega. Lõpuks koputasin kutile õla peale. Tüüp keeras end pahaselt ringi.
"Karel..." suutsin sosistada, enne kui pisarad voolama hakkasid ja ma ära jooksin.

KAREL! *möirgab* SA IGAVENE SIGA!
Adeele, kullake, lahku kohe koos Kaspariga ning unusta see kiimastüüp ära KOHE!

Hahha..ega Karel nii hull ka pole

UUT!

Kaspar on tore
Karel mitte nii väga.
Aga uut saab varsti, kui täna ei saa siis homme kindlasti

Point for Kaspar
Score:
Karel 1 VS Kaspar 1
Who will win?

Hahha
Mõlemad võidavad

Olgu, kuid mil uut?
Tean, et jälle uus küsimus, kuid see on hea jutt lihtsalt.

Uus on kirjutamisel. Täna millalgi peaks saama.

25.
Kuidas ta sai seda teha? Kuidas? Kuhu tema suur "armastus" kadus? Seda ilmselt polnudki.
Tormasin trepist alla, tegemata välja inimestest, kes mind veidralt jõllitasid. Mul oli ükskõik , vaadaku. Pisarad voolasid endiselt, kuid ma ei lasknud, neil ennast häirida. Et siis kõik on läbi jah? Aitäh Karel, et näitasid mulle, et armastust pole olemas. Kõik mehed on ühesugused!
"Adeele, mis juhtus?" kuulsin enda lähedalt Johanna ärevat häält.
Pöörasin ringi ja nägin tema mureliku nägu. Ka Noora oli seal ja paistis ehmunud olevat.
"Karel," laususin ainult.
"Karel, tegi mida?" küsis Johanna ega jätnud mind rahule.
Laususin vaikselt:" Ta pettis mind."
"Mida?" laususid Johanna ja Noora koos ja kõva häälega, nii et nii mõnigi inimene vaatas meie poole.
"Kuidas ta võis?" ei saanud Noora aru.
"Ma mõtlesin, et ta on unistuste kutt," lisas Johanna.
"Ma mõtlesin sama, aga järelikult pole," sõnasin, kuid endiselt tundsin valu oma südames.
"Ta on jobu," sõnas Noora ja me Johannaga nõustusime temaga.
"Aga äkki..." alustas Johanna kõhklevalt ja vaatas Noorale otsa.
"Mida?" küsisin kärsitult.
"Ta..." lausus ta, end ta katketas ootamatult oma lause ja vaatas selja taha.
Vaatasin samuti ja märkasin Karelit, kes tuli trepist alla...hoides Mariel käest kinni. Miski purunes...mu süda ilmselt, aga eks ma elan siis ilma südameta ja olen südametu. Ometi, ei tahtnud ma, et see nii kergelt lõpeks.
"Adeele, ära..." alustas Noora, ent ma olin juba teel Kareli poole.
Ta nägi välja, nii kuradi hea, hoolimata sellest mis ta mulle teinud oli. Unustasin, et korraks teda vaatama. Ootamatult, nägin kuidas ta käsi, oli põimunud kellegi teise omaga...Marie käega ja reaalsus jõudis pärale. Trügisin inimestest mööda ja jäin vihaselt tema ette seisma. Marie naeratas mulle võidukalt ja otsustasin, et enne võtan Kareli ette ja siis tema.
"Niisiis, kas sul on mulle midagi öelda?" küsisin Kareli käest kõvasti. Muusika oli küll vali, kuid minu hääl oli kõvem.
Mulle jõudis kohale, et ta oli täiesti purjus. Ta vaatas mind nagu ei tunneks mind ära. Märkasin, et tema pilk oli veidralt hägune.
"Uhh..ei. Kas peaks?" sõnas ta segaduses olles.
"Muidugi mitte. Ma olin kõigest sinu tüdruk," sõnasin sarkastiliselt.
"Minu tüdruk? Millal?" päris ta.
" Kümme minutit tagasi, igatahes veel olin."
Märkasin, et Marie polnud enam nii rahulolev, kui enne. Ta sosistas Karelile, midagi närviliselt kõrva, ent Karel ei kuulanud teda, vaid vaatas minud poole.
"Miks me lahku läksime? küsis ta ja tuli minu kõrvale.
"Sest sa petsid mind," sõnasin ja taas said pisarad minust võitu.
"Misasja? Mis su nimi on üldse?" küsis Karel hämmastunult.
"Joo vähem," teatasin talle ja kõndisin minema.
Alles värskes õhus jõudis mulle kõik kohale. Kõik oli halvasti. Iti oli surnud, ema läinud ja Kareliga lahus. Kas oli midagi veel juhtumas? Ma tõesti ei mõistnud, kuidas sai Karel nii teha. Ta oli nii palju joonud, et isegi ei mäletanud mind, aga see pole mingi põhjendus. Miks ta üldse jooma hakkas? Ma olen alati vihanud, inimesi kes joovad palju ega vastuta oma tegude eest. Selline asi on lihtsalt vastik. Ma poleks kunagi uskunud, et Karel selline on. Elu toob üllatusi.
Kuna kõndisin kiiresti, jõudsin varsti koju, kus valitses vaikus. Isa polnud koju saabunud ja järsku tundsin end kummaliselt üksikuna. Elu on nõme! Muigasin, kui mulle meenus mu paar tundi tagasi öeldud lause:"La vita e bella!" Nii kiiresti, siis kõik muutubki...
Oma tuppa jõudes, leidsin sealt oma telefoni ning 10 vastamata kõnet ning 3 sõnumit. Vau, ma polnud kunagi nii populaarne olnud. Vaatasin esmalt vastamata kõned üle. Isa, Karel, Karel, Karel,tundmatu number, Karel, Karel, Johanna, Karel, Karel.
Nii palju, siis populaarsest. Olin ainult Kareli jaoks "populaarne". Sõnumitest olid kolm Karelilt, üks isalt. Isa omas seisis, et ta ei tule täna koju. Kareli omad sisaldasid purjus peaga, saadetuid sõnumeid. Ma armtatn sindd, seisis ühes. Huvitav, huvitav mis see küll tähendada võiks. Teised sisaldasid samasugust teksti, ohtrate kirjavigadega muidugi. Ei tea, mida ta sellest homme mäletab?
Rohkem polnud mul tahtmist sellele mõelda, sest õigupoolest, ei jõudnud mulle veel kohale, et minu jaoks Karelit enam pole. See "jääme sõpradeks värk" tundus minu jaoks võimatuna. Korraks peatus minu pilt, meie ühisel sügisvaheajal tehtud pildil, mil kõik oli veel suurepärane, ent siis pöörasin pilgu kiiresti ära. Valus oli ju. Hoolimata sellest, et ei soovinud Karelist mõelda, ei pääsenud ma neist mõtetest kuhugi. Ma lebasin tunde voodis, mõeldes ainult temale.
Järgmisel päeval, ärkasin hilja. Kell näitas juba ühte, kui ennast voodist välja vedasin ning klaasi apelsinimahla kallasin. Muu jaoks puudus mul isu. Istusin pika aega köögis, tahmata ega oskamata midagi muud teha.
Järsku meenus mulle, et veidi rohkem, kui nädala pärast on jõulud. Tavaliselt oleme sellel ajal juba piparkooke teinud ja kogu korter oli kaunistatud, aga nüüd oli kõik nii tavaline. Otsustasin asjaga kiirelt tegelema hakkata. Läksin esikusse, kus seinakapis hoidsime oma jõuluehteid. Kuuske meil veel ei olnud ja mul polnud aimugi, kas see üldse tuleb ning seega riputasin elektriküünlad rõdule ning enda tuppa. See tekitas veidigi jõulumeeleolu, muidugi mitte nii nagu tavaliselt, kuid praegu pidi see asja ära ajama.
Seejärel läksin poodi, et piparkoogi tainast ostma minna. Teel sinna, tulid mulle naeratavad inimesed vastu ja ma polnud enam sugugi veendunud, et elu on nii nõme. Leidus ka paremaid hetki. Poest lahkusin, lisaks piparkoogi taignale, ka kilo mandariinidega ning pähklitega. Reipal sammul, läksin koju tagasi, tahtes kiiresti piparkooke tegema hakkata.
Jõudes koju, tundsin kohe, et midagi on teistmoodi. Korterist kostis kolistamist, avasin ehmunult ukse ning seisin vastamisi isaga, kes seisis suure kuuse kõrval ning naeratas häbelikult.
"Ma mõtlesin, et sellel nädalal on sinul ja Andral raske olnud ja lootsin, et jõulukuusk, aitab seda veidi parandada," sõnas ta.
Kallistasin teda rõõmsalt ja koos ehtisime kuuske. Terve tuba oli head kuuselõhna täis, millele lisandus mandariinilõhn, mis kokku moodustas imelise aroomi. Hiljem tegime koos piparkooke ja rääkisime elust.
"Ära muretse meie pärast," sõnasin talle, kui ta arvas, et ei saa meie kasvatamisega hakkama.
"Kindel?" küsis ta kõhklevalt.
"Jah, püüa lihtsalt vähem tööd teha," sõnasin.
"Hea küll, eks ma püüan," lausus ta.
Ülejäänud päevast ning ka pühapäev, möödus kiiresti. Andra tuli pühapäeva õhtul koju, olles üllatunud, kogu sellest jõulumeeleolust.
"Super!" teatas ta, kui maitses meie piparkooke.
Istusime kolmekesi köögilaua taga ja sõime. Andra jutustas oma Otepää reisist ja meie kuulasime põnevusega. Isa tegi ettepaneku talvevaheajal sinna sõita ja meie võtsime selle ettepaneku vastu. Mõne aja pärast, sõnas isa et läheb magama. Meie Andraga jäime mõneks ajaks kööki, ent poole tunni pärast olime meiegi oma tubades, valmistudes viimaseks selle aasta koolinädalaks. Kustutasin tule, kell kümme ning uinusin naeratus näol. Karel oleks nagu olnud kauge minevik.
Järgmisel päeval koolis, kohtasin esimese inimesena, kahjuks Karelit. Tahtsin oma suunda muuta, et temaga mitte kokku põrgata, ent ta märkas mind ja tuli kiiresti minuni.
"Adeele, see tüli mis meie vahel reedel koolis oli, sellega on kõik korras eks ole?" küsis ta murelikult. Rääkimata midagi meie õhtusest lahkuminekust, mis aus olla polnudki päris lahkuminek.
"Sellega pole midagi, aga õhtuse tüliga on küll kõik halvasti," sõnasin.
"Õhtuse tüliga?" lausus ta küsivalt.
"Sa siis ei mäleta midagi?"
"Hmm..ei," ütles ta, kuid minu arust kostis see kõhklevalt ning mõistsin, et midagi ta siiski teab.
"Me läksime lahku," teatasin talle selle peale,võimalikult rahulikult.
Noormees, jäi mind kohkunult jõllitama. Tema imestus oli suurem, kui ma oleksin osanud arvata. Kas ta tõesti ei mäletanud midagi, Mariega koos olemisest?
"Ütle, et see pole tõsi?" lausus ta ja haaras mul käest ja vaatas mulle paluvalt otsa.
"See on tõsi, sa petsid mind," sõnasin ja tõmbasin käe ära.
"Aga..see pole võimalik. Ma ei teeks seda kunagi."
"Seda räägivad kõik," ütlesin ja hakkasin ära minema.
"Adeele, ma olin pilves," pahvatas poiss ootamatult.
Ma jäin seisma ja vaatasin teda vihaselt. Ma ei suutnud seda uskuda. Ta oli pilves..tema. Kuidas ta võis?
"Ma ei taha sinuga enam rääkida. Kõik on läbi," laususin ja jooksin ära.
"Adeele, oota!" hüüdis ta, aga ma ei reageerinud.
Jooksin otse Kasparile otsa. Ta vaatas mind murelikult ja ootamatult kallistasin teda. Ta pani käed mulle ümber ja seisime seal. Ta ei küsinud midagi ning olin talle selle eest tänulik.
"Aitäh," pomisesin talle, kui suutsin end viimaks kokku võtta ja normaalselt rääkida.
"Ma pole midagi teinud," sõnas ta ainult ning saatis mind tundi.
Tund oli just alanud, kui ma sisse astusin, kuid õpetaja ei öelnud midagi ning istusin oma kohale Silveri kõrval. Ta vaatas mulle küsivalt otsa, kuid sosistasin pärast ning jäin ükskõikselt õpetaja juttu kuulalama.
43 minutit hiljem, väljusime klassist, kuid meid peatas uksel üks mees, kes hoidis käes roosikimpu.
"Kes teist on Adeele Õispuu?" küsis ta.
"Mina," sõnasin imestunult ning mees ulatas mulle roosikimbu.
"See on teile, ühelt väga kenalt noormehelt," teatas ta ning lahkus siis.
Jäin talle hämmeldunult järele vaatama, koos klassikaaslastega, kes trügisid minu ümber.
"Vaata, kas kaart ka on!" hüüdis mulle Johanna.
Tegingi seda ning kaart oli olemas ning see oli Karelilt. Tahtsin koheselt roosid prügikasti visata, kuid miski takistas mul seda tegemast ja viskasin sinna hoopis Kareli kaardi, ilma lugemata. Roosid jätsin enda kätte, neid oli täpselt 17 ja need oli valged. Punased mulle ei meeldinud ja Karel teadis seda...
Lahkusin koos roosidega klassist ning hetke pärast kuulsin Kareli häält.
"Kas sulle meeldisid need?"

NII HEA! Tõesti hea
Ning Kaspar saab punkti juurde, sest lihtsalt hoidis Adeelet enda juures Lihtsad asjad toovad inimesed kokku ja Karel *vaatab kurjalt* Kebi oma Marie juurde tagasi! See, et sa pilves oled ei vabanda välja Vihkan selliseid.

Ok, sain nüüd välja

Aitäh
Karel ei meeldi mulle ka praegu, aga Kaspar ikkagi punkti ei saa.

Pähh olgu siis - Kaspar VEEL ei saa punkti, kuid Karel kindlasti kaotab ja läheb miinustesse

Kaspar ei saa üldse punkti.
Võib-olla tuleb hoopis veel üks kutt;)
Ja Karel noh...

Karel on värdjas.
Tänan tähelepanu eest

Mismõttes nagu, ma jummala pikalt ootasin uut osa eksole, käisin mingi igapäev hoti lehel et kuna tuleb teade uuest osast..nüüd lõpuks mõtlesin et asi ei ole enam normaalne, ja oligi, pauhti kaks osa mille teatist mulle ei olnud tulnud