Naerata

Ma kahtlesin sügavalt, et kas ikka lisada see siia. See jutt on kuidagi imelik... Ma ei saa väita, et see mulle endale meeldib, aga mulle meeldis seda kirjutada.
Proloogi kirjutasin ma valmis väga ammu ja siis oli mul sellega hoopis teised mõtted, aga kui ma kolm päeva puid ladusin, tulid mul imelikud mõtted pähe ja siin see ongi! Midagi veidrat, mille lõpu kohta pole mul endalgi erilisi mõtteid.

Proloog

Ma vaatasin veel ühe korra selle maailma jäänuste poole. Vaatasin tühja välja, kus enne olid laiunud viljapõllud, metsad ning väiksed külad. Kus enne oli igalt poolt kuulda olnud naerusuiste laste rõõmukilkeid, nende vanemate veidi pahuramaid vestlusi, vanainimeste kaasakiskuvaid arutelusid ning loomade lärmakaid häälitsusi. Kus lõputud teed viisid alati mõnda värske leiva lõhnaga täidetud talumajja, rõõmsalt vulisevad jõed alati mõnda lõbusate lastega täidetud järvekesse, metsad lõppesid alati mõne kauni niiduga ning kohtumised alati südamest tuleva kallistusega. Kuid nüüd polnud seal enam midagi, polnud ei metsi, lapsi ega loomi, oli lihtsalt tühi väli. Seda kõike minu pärast. Mina olin põrunud. Mina ei suutnud täita missiooni. Mina olin kõiges süüdi. Mu tumedas silmas moodustus soolane pisar, pääses sealt välja ning veeres kiiresti mööda mu lumivalgeid põsesarnasid. Ma teadsin, et pidin olema tugev, kuid praegu... praegu ma ei hoolinud sellest. Ma oleksin tahtnud koos nendega surra, koos nendega võidelda, koos nendega pääseda selle maailma jäänustest, koos nendega pääseda süütundest. Ma tahtsin surra, tahtsin loovutada oma elu millegi nimel, mida armastasin. Kuid ma ei saanud. Ka teine pisar pääses valla ning kihutas alla poole. Ma kiindusin liialt sellesse väiksesse maailma, hakkasin seda liialt armastama ning jumaldama. Miks ma küll pidin olema Päästja? Miks ma pidin sündima just sellesse perre? Miks ma ei võinud olla üks tuhandetest talupoegadest, kes siin oma elu loovutasid? Küsimused kihutasid mu peas valgusekiirusel ringi ning panid mind veelgi rohkem oma elu vihkama. Kõik lootsid minust nii palju. Liiga palju. Ma tahaksin surra. Kohutavalt tahaksin. Aga ei saa.
Ma vaatasin kuristikku, kuhu pidin loetud sekundite järel hüppama. See oli tühi nagu ka maailm, mida ma ei suutnud päästa. Saatsin veel ühe pilgu sellele maailmale.
"Ma armastan sind, väike maailm," sõnasin ma ning viskusin kuristikku.

Jah, oli tõesti lühike. Wordis tunduvad kõik palju pikemad.
Oi aitäh! Ma kardan millegipärast, et selle osa kohta sa seda öelda enam ei saa... Aga aitäh! Suur aitäh! :)

Selle osaga ei jäänud ma rahule, kuid samas ei suuda ma seda teistmoodi kirjutada. Proovisin, aga ei suutnud.
Veel peaksin ma ilmselt mainima, et tegevus ei toimu ajas, millest me oleme pärit. Oii, vabandust. Kõik ajarändurid, ajast, millest me oleme pärit all pean ma silmas aega, millesse te sattunud olete mitte aega, millest te pärit olete. Ehk tegevus toimub 21. sajandi inimese jaoks tulevikus, kauges tulevikus.
Oleks muidugi tore, et kui te leiate vea, siis ikka annate mulle sellest teada, et ma saaks sellegi võrra juttu parandada.
Ühesõnaga - kriitikat!

I peatükk

Haridus, tarkus ja kavalus. Ma ei mõista, kuidas inimesed võisid kunagi soovida olla targad. Ma ei mõista, miks inimesed tahtsid omada head haridust. See kõik tundub minu jaoks liiga ebaloogiline ja mõistmatu. Miks peaks inimene tahtma olla tark? Sama hästi võiks küsida, miks ta peaks tahtma riskida oma eluga või miks ta peaks tahtma olla imelik? Kuigi on palju asju, mida ma Vana Maailma kohta ei mõista.
"Kalena," kõlab mu ema range, kuid samas ka malbe hääl, mis annab mulle teada, et kätte on jõudnud keskpäev.
Ilma mitte midagi lausumata - milleks kulutada sõnu, mis olid tänapäeva maailmas niigi kallid? -  kõnnin kiirustades Ramanoni ehk meie hoovi puhkemaja poole. Ramanon on keskmise suurusega maja meie hoovil, mille asetsemine kahe meie hoovi kõige tähtsama maja vahel  - Talkenokise ehk köögimaja ja Malandorvina ehk pesumaja - muudab ka tema üheks tähtsamaks majaks meie hoovil. Erinevalt teistest hoovidest, ei kuulu pühamaja Kandeldorf meie hoovis tähtsamate hulka ja see pärast asub ta kergendamismaja Lubanuse kõrval, tänu millele täidab Kandeldorfi pidevalt magusalt vastik hais. Just selle haisu pärast oleme loobunud Kandeldorfi pakutavatest teenustest ning eelistanud Ramanoni talle. Teiste hoovide elanikud võivad meid pidada küll pisut veidraks - mida me olemegi -, kuid kuna seda pole veel ükski seadus keelanud, oleme otsustanud seda ignoreerida. Möödunud Kalendranovast - kaevust, mis meie hoovi keskuseks oli - märkan ämbris oleva vee peegelsiledal pinnal millegi peegeldust. Jõudnud lähemale, suudan eristada seal asja täpsemat kuju ning enne kui ma taipan, mis mulle sealt kurjakuulutavalt  vastu  vaatab möödub paar väärtuslikku sekundit, mille jooksul oleksin jõudnud kaitsva Ramanoni tugeva õlgkatuse alla joosta. Lind. Ilma sekunditki mõtlemata, nagu sellistes olukordades kohane on, pistan ma jooksma Ramanoni poole, mis tundub mulle seekord meetreid kaugemal kui tavaliselt. Vahemaa väheneb naeruväärselt aeglaselt ning kui ma lõpuks Ramanonini jõuan olen täiesti veendunud, et Lind oli mind märganud. Unustades kõik viisakuskombed torman ma Ramanoni sisse ning lendan, õnneks enda järel ust kinni tõmmates, ninuli heina sisse.
Tundes ema seletust nõudvat pilku endal, toetun ma aeglaselt, justkui kartes, et Lind võib mind kuulda, oma kriimulistele kätele ja lükkan ennast istukile. Nüüd võin lausa näha, kuidas ema silmad minult otsekohe seletust nõuavad.
"Lind," vastan tema nõudlikule pilgule ning vaatan kartlikult, kuigi tean, et ema mõistab, heinast põranda poole.
Ema vastab vaid rahuliku noogutuse saatel, kuid tean, et ta hinges valitseb veelgi suurem hirm ning kartus kui tavaliselt selle kõige ees, mida ta kohe tegema hakkab.
"Peale meie, mitte keegi," alustab ema oma tundeid eirates tavapäraselt ning jätkab, "Erinevalt Lindzi Maailmast, koosnes Vana Maailm erinevatest maa aladest, mida valitsesid erinevad inimesed. Neid maalappe kutsuti riikideks ning nende valitsejaid olenevalt riigikorrale kas presidendiks, kuningaks, tsaariks, keisriks või hertsogiks. Enamustel riikidel oli oma keel, mida räägiti kindlal maalapil ning õpiti terve elu. Mõni riik pidas vajalikuks endale pisut lisa ala saada ning alustas siis sõda. Algul peeti sõdu sõduritega, kes võitlesid üksteistega relvade abil ning kaotas see, kes esimesena alla andis või kelle sõdurid tapeti. Pärast hakati sõda pidama internetis, kohas kus inimesed suhtlesid, tegid tööd, veetsid vabaaega ja ühesõnaga kõike, ning saadeti vaenlastele peale tuumapomme. Need plahvatasid kindlas kohas ja tapsid oma kiirgusega miljoneid kui mitte miljardeid inimesi. Igal riigil oli ka lipp, sümbol, mis koosnes erinevatest värvidest ning mida kinnitati tähtsamate riigiasutuste külge."
Vaikus. Ema on äkitselt lõpetanud oma jutu ja jäänud ehmunult vaatama ukse poole. Ning siis kuulen ka mina samme, mida oli ilmselt ema juba varem tähele pannud. Mu süda muutub õõnsaks, kõht kisub krampi ning pea hakkab ringi käima. See on Lind. Ja ta kuulis mu ema juttu. Mu silmadesse hakkavad tekkima pisarad ja kurk hakkab kipitama. Nad tapavad ta selle eest ja kui mul õnnestub põgeneda, hakkavad nad ka mind otsima. Avan suu, et paremini õhku saada. Äkitselt on mul tunne nagu keegi üritaks mind ära puua ning ma haaran vaistlikult oma kõrist, kuid seal pole midagi. Üritan endiselt kõige selle juures rahulikult hingata, kuid hetkel näeb see rohkem välja hingeldamisena. Silman ema, kelle pilgus tajun hetkeks meelehärmi, kuid siis saadab ta minu poole vaid ühe rahustava pilgu.
Koputus. Lind see küll olla ei saa - nemad ei koputa kunagi. Kuigi kunagi ei saa öelda midagi kindlat Lindude kohta. Kõik teavad, et nad on olemas, aga mitte midagi selle tõestuseks pole. Kõik on neid näinud, aga mitte miski ei tõesta seda, et see oli lind. Kõik teavad, mida nad teevad, kuid mitte kellelgi pole kogemusi.
Terve ruumi täidab veelkord vali koputus ning seejärel surub keegi õrnalt uksele, et see lahti tuleks. Lind see küll ei ole. Vahest ehk on ta Lindude spioon. Täiesti võimalik. Ilmselt ongi. Spioon lükkab aeglaselt ukse lahti, mille peale mina vaistlikult ruumi nurka poen. Ema, ema istub endiselt nisu täis koti peal, nagu ta alati on istunud, ja vaatab Spiooni näoga, millest isegi mina ei suuda midagi välja lugeda. Keeran pea veidi hirmunult, kuid ootusärevalt Spiooni poole. Spiooniks osutub mitte just kõige ilusama välimusega noormees, kelle näol ilutses peale kahe tumeda silmapaari ka totakas naeratus, mille ta siin - Lindzi Maailmas - oma näolt kiiresti kaotada võiks.
"Tere!" tervitab Spioon meid näol endiselt totakas naeratus ning hääl vastikult lõbus.
Saadan pilgu emale, kes kahjuks on endiselt Spiooni jõllitamisega ametis ning ei saa tänu sellele kätte minu segadust täis pilku ja jätab meie vahelisse õhku rippuma tuhandeid küsimusi, millele mina vastust ootan.
Olles taibanud, et meilt kummaltki ta vastust ei saa, jätkab Spioon näol totter naeratus ning hääl mitte enam nii lõbus, kuid siiski üpriski rõõmus: "Kas teil öömajale ei saaks jääda? Mul juhtus paar õnnetust ja ma olin rändamas ning..."
Siit kandist ta küll polnud. Õigemini, ei tundu ta isegi siit maailmast. Kuid see näib võimatu, nii et ilmselt pole ta lihtsalt Lindzi Režiimiga tutvunud. Ka see tundub üpriski võimatu, aga kuskilt ta peab siiski pärit olema.
"Ning lootsin, et äkki saate aidata," lõpetab ta jutu, mis oli liialt pikaks veninud ning mille käigus oli ta kasutanud ebatavaliselt palju väärtuslikke sõnu.
Nagu alati, saadan ma segadust täis pilgu ema poole ja õnneks on ka tema minu poole vaatamas. Tema pilk ei väljenda midagi. See on asi, mida ma pole mitte kunagi oma ema puhul näinud ja poleks uskunud, et ka kunagi näen - siin maailmas on pilgud ühed tähtsamatest suhtlemisvahenditest ja mitte kunagi ei saadeta neid edasi tühjalt.
"Kuidas siis jääb?" küsib ta särava naeratuse saatel ning saadab ühe rõõmsa pilgu minu poole. Lihtsalt rõõmsa, ilma mitte ühegi sõnumi ega  mõtteta. Just sellepärast erinebki ta teistest - ta ei mõista pilkude keelt, mis tänapäeva maailmas on palju tähtsam kui tavaline.
Märkan ema noogutamas ning seejärel umbkaudses suunas osutamas - ilmselgelt soovib ta korraks minuga omavahele jääda.
"Vabandust, aga kuhu ma minema peaksin?" küsib Spioon vabandavalt naeratades ning korraks jalalt jalale tammudes. – ilmselgelt ei suutnud ta jällegi taibata ema heledate silmade poolt saadetud pilgu tähendust.
Märkan oma ema näos kartust ning ebamugavust rääkimise ees ning otsustan ta päästa - ta on siiski mu ema.  
"Ölongrof, punaste," äkitselt mu keel justkui tardub ning ma ei suuda hirmust enam sõnakesti suust välja võluda. Hirmust, et see tumeda silmne noormees võib tõesti olla Spioon, kes kogub infot Lindzi jaoks ning tapab meid pärast seda kui me talle vajaliku informatsiooni anname.
Ma ei taha surra. Mitte veel.
Ma tahan, et keegi ei peaks surema... Vähemalt mitte Lindzi pärast.
"… aknaraamidega maja otse üle õue," lõpetan hirmust värisedes lause.
Taipan, et kõigi pilgud on peatunud minul ning mõtted minu lühikese sõnavõtu juures. Sõnavõtu, mille ma peaaegu oleksingi poolikuks jätnud. Ja seda lihtsalt hirmust, hirmust Lindzi ning tema Režiimi ees.
"Hästi. Ma siis lähen," lausub vaikust katkestades Spioon ning tõmbab ebalevalt naeratades ukse kinni.
Koheselt suundub mu pilk ema poole. Erinevalt minust on tema pilgus mingi imelik rahulolu, mingi imelik tuluke, mille olemasolu polnud ma varem märganud.
"Peale meie, mitte keegi," alustab ema jällegi tavapäraselt, kuid veidral hääletoonil, mis kõlab nagu hing ta sees tantsiks rõõmutantsu. Ei, ma kujutan seda lihtsalt ette. Miks ta peaks olema rõõmus Spiooni saabumise pärast? Äkki ta ei tea, et see tumedasilmne noormees on Spioon? Sellisel juhul pean ma teda hoiatama. Ei, mu ema poleks ju ometi nii rumal. Äkki ta tahab surra? See kõlab loogilisemalt, kuid miks ta peaks? Põhjuseid oleks tegelikult palju, kuid siiski peaks ta sellega harjunud olema.
"Aeg on käes," kuulen ema jällegi sarnasel toonil jätkamas ning tühjendan oma pea mõtetest, et ema jutule keskenduda.
"On aeg võita... muuta maailma... On aeg naeratada," lausub ta pannes oma jutule hädise naeratusega, mida ma poleks kunagi lootnud näha, punkti.

See osa on... igav. Ilmselt. Aga mul oli vajadus tema peas käiv arutelu kirja panna. Lihtsalt oli selline vajadus.

Ahjaa, ehk saab sellele jutule veidi rohkem kriitikat.


2. peatükk

Uks. Ema sulges selle vana kollakatest pilliroomattidest ukse mõnikümmend sekundit tagasi jättes mind tänu sellele enda mõtetega kahekesi. Ehk arvas ta, et see toob head ning aitab mul asjades selgusele jõuda, kuid kahjuks pean ma teda kurvastama - see tegi olukorra veelgi hullemaks. Kui tema kohalolek suutis veel neid lõputuid küsimusi minu hädisest mõttemaailmast eemal hoida, siis nüüd, peaaegu pool minutit pärast tema lahkumist, olid nad enda allasurutud jõu kokku kogunud ning ründasid minu hädise kaitseväega mõttemaailma julmalt.
Mis aeg on käes? Mis võit? Võit mille üle? Kes peaks võitma? Miks peaks võitma? Mis mõttes muuta maailma? Mis sellel maailmal praegu viga on? Mis sellel praegu viga ei oleks? Kuidas seda maailma muutma peaks? Miks peaks üldse seda maailma muutma? Mis mõttes naeratada? Nagu see Spioon? Kas tõesti peaksin ma enda näole sellise totaka naeratuse vedama? See oleks ju põhimõtteliselt keelatud? Või ei oleks? Miks ma peaksin üldse naeratama? Mis oleks põhjus? Kas ma peaksin lihtsalt naeratama, ilma põhjuseta? Kas ma ikka peaksin naeratama? Kas ikka peaksin mina naeratama või keegi teine?
Ei... Lõpetage... Palun... Jätke mind rahule...  Ma ei saa... Ma ei suuda... Mu pea ei suuda...
Kas see kõik on seotud Spiooni tulekuga? Kas ema peab Spiooni spiooniks? Kas Spioon peab kedagi võitma? Kas Spioon peab midagi muutma? Miks Spioon siia tuli? Miks ema Spiooni sisse lasi? Miks ta temaga rääkis? Miks Spioon naeratas? Miks ta nii palju rääkis? Miks ta nii eriline oli?
Ausalt... Ei... Mind ei huvita... Ja kui ka huvitab, siis ma ei taha, et huvitaks... Palun... Jätke mu pea rahule...
Miks ema seda mulle ütles? Miks ema nii arvab? Kust ema üldse sellise info sai? Kust ema kõik selle info on saanud?
Aitab! Ma ei kannata seda enam. Ja ei pea ka kannatama.  
Ma ei taha enam midagi teada! Ma tahan olla normaalne! Ma tahan elada normaalsel hoovil, olla saadetud normaalsesse perekonda ning ma tahan olla nagu mass... Ma ei taha erineda!
Enam ei ründa küsimused mu pead. Enam ei ründa keegi peale ühe häiriva mõttekese mu pead. Väikse mõttekese, kes ennast peagi küsimuseks ümber seab ning siis täiel võimsusel mu pea niigi hädist kaitset veelgi nõrgemaks muuta üritab.
Miks mu ema seda kõike teeb?
Ei... Ma ei taha...  
Mida ta minust tahab?
Kas mu arvamus ei loe mitte midagi?
Keda ta minust teha tahab?
Ma ei taha teada...  
Kedagi, kes oleks erinev?
Kedagi, kes... Spioon...  
Kedagi, kes aitaks Spioonil maailma muuta?
Kedagi, kes aitaks Lindzi Režiimi kukutada?
Ei. Ta ei taha minust mitte kedagi sellist.
Aga miks ta siis räägib neid jutte? Annab neid teadmisi? Valmistab ette?
Sest... Et... Tal lihtsalt pole midagi muud teha. Ta lihtsalt tahab jutustada.
Sa tead, et see on lihtsalt üks sinisilmne vale.
Ja, mis siis? Vahel tuleb ka valesid uskuda....
Ja vahel mitte.

Mu peas valitseb vaikus. Häiriv vaikus. Küsimused ei ründa enam mu hädiselt nõrka mõttemaailma ning minu hädine mõttemaailm ei pea asuma enam end kaitsma vastustega, mis minu endagi jaoks lollid tunduvad. Tegelikult peaks see ju hea tunne olema - sõda on lõppenud ja keegi ei ründa enam mu pead. Kõik on täpselt nii nagu ma ennist soovisin, aga... See väike aga, mis just sellistel hetkedel välja ilmub ning ennast mitte mingil juhul unustada ei luba... Aga mingi väike sõjajäänus ikkagi pesitseb mu sees, mu südames, ning saadab järjest uuemaid kahtlusejudinaid üle mu keha.
Mis siis kui neil oli õigus?
Mu pea ei taha enam vastu vaielda ning mu mõttemaailm on valmis püsti heiskama valge lipu - igavesti pole ju ka mõtet vastu olla, tõele vastu olla. Ma olen valmis tunnistama valusat tõde ning loobuma sinisilmse vale uskumisest, olenemata sellest, et vale tundub nii loogilisem kui ka toredam ning seda uskudes oleks mu elu tunduvalt kergem, kuid ei... Igavesti ei saa ka ju sinisilmne olla.
Ma pole tavaline.
See on tõde. Valus tõde, mida ma ei tahaks tunnistada ega uskuda, kuid ma pean.  
Ma tahaks olla tavaline. Ma tahaks olla selline nagu on kõik teised. Ma tahaks, et mu elu oleks sama kerge kui on kõigil teistel. Ma ei tahaks erineda. Ma tahaks lihtsalt olla üks suurest massist.
Ja ma teen kõik, et seda ka olla.
Ei saa olla ju võimatu muutuda tavaliseks? Kustutada kõik teadmised oma peast? Vahetada ehk isegi vanemaid?
Aga ehk mitte.
Ehk ei pea ma seda kõike tegema... sellest kõigest loobuma. Ehk ma ei tahagi sellest kõigest loobuda.
Kas pole mitte kuulsus see, millest kõik unistavad? Tarkus see, mida kõik soovivad? Erilisus see, mille järele kõik janunevad?
Ma olen ju kõigest inimene - olend, kes teeb vigu ning kes ei ole ega hakkagi kunagi olema täiuslik. See oleks täiesti normaalne, kui ma sooviks neid asju.
Aga ma ei ole ju normaalne.
Aga miks ma seda siis endale pidevalt korrutan? Selleks, et näidata, kui väga tahan ma normaalne olla? Ilmselt mitte.
Ilmselgelt olen ma nagu iga teine inimene siin Lindzi karmi režiimiga maailmas, kes januneb erilisuse, tarkuse ning kuulsuse järele, kuid keda eristab väike pisiasi - mul on võimalus olla eriline, tark ning kuulus. Mul on võimalus muuta maailma. Ja ma tahan seda teha. Ma tahan olla eriline, ma tahan olla tark ja ma tahan olla kuulus.
On liiga palju asju, mida ma tahan. Ja on liialt vähe asju, mida ma saan.
Aga olenemata sellest, tahan ma ikkagi teada, mis siin toimub.

Oh...

Vana sa oled?

See jutt oli nii sisukas ja osaliselt isegi keeruline, mul oli kõike päris raske jälgida, sest see erines tavapärasest jutust. Aga, mulle meeldis :)
See sisu tundub päris põnev kuigi ma pean keskenduma, et kõike seda korraga haarata. Sul on tõeline kirjutamisanne!

Seega, mis muud, ootan uut! :)

Eeem, 12 olen.
Nüüd on minu kord "oh" öelda... Ma olen põhiliselt sõnatu su kommentaari peale. Tõsiselt. See on nii... Mõnus. Tore. Lahe. Midaiganes.
Ja mul on väga-väga-väga hea meel, et sulle meeldib. See on väga tähtis ja mul on väga hea meel, et sa seda ütlesid.
Ohh, see... Ma olen juba jälle sõnatu... See kommentaar... Tegi mu päeva.
Aitäh igatahes.
See on nii-nii-nii tore, et sulle see meeldib. Lihtsalt nii tore, et ma ei jõua seda ära korrutada.
Ja ma olen nii-nii-nii tänulik selle kommentaari eest, et ka seda ei jõua ma ära korrutada.
Veel üks aitäh.
Ma arvan, et ehk juba täna saab uue osa... Kui mu külmetanud aju ennast käima ajab.
Oot, veel üks aitäh.

Ilmselgelt ei hakanud mu aju eile tööle ja uue osa sai alles täna...

Ma ei usu, et see osa midagi erilist tuli, aga vähemalt nüüd on mul endal teada, mida ma sellest jutust tahan.

Kriitikat. :)

3. peatükk

Ölongrof. Nagu ma varem ka juba Spioonile julgusehoos mainisin, on sellel majal punased aknaraamid ning asub see, Ramanoni poolt vaadates, täpselt üle õue. Punased aknaraamid kõlavad ilmselgelt vägagi uhkelt ning eriliselt ja seda nad ongi - need on ainukesed punased aknaraamid meie õuel ning terves meie linnakus. Tavalised inimesed peavad meie hoovi rikkaks just nende punaste aknaraamide tõttu ning inimesed, kellel on veidi rohkem aega, et meie hoovi täpsemalt uurida, imestavad, miks on just sellisel mõttetus kohas asuval majal nii punased aknaraamid. Kahjuks tavalised inimesed eksivad - meie hoov on sama vaene kui kõik teised ning ühed punased aknaraamid ei muuda seda paugupealt rikkaks... Kuigi võiksid muuta. Vaesusest olenemata aga on need aknaraamid punased, mis peaks kõnelema justkui rikkast ning kuulsast hoovist, kuid tegelikult ei tea isegi mina, miks need just sellist värvi on. Pole isegi ema mulle nende lõputute jutustamistundide ajal midagi nendest aknaraamidest või veel vähem sellest, miks nad just Ölongrofil sellised on, rääkinud. Võiks ju olla Ramanonil või Talkenokisel, mis oleks kuidagigi loogiliselt tuletatav, kuid ei, need on ja ilmselt ka peavad olema sellised just Ölongrofil.
Kui mitte arvestada punaseid aknaraame, on Ölongrof magamismaja nagu magamismaja ikka - keskmise suurusega mitte tähtsate majade vahel asuv luitunud pilliroost maja, mille põrandat katab pehme ning soe põhk. Ölngrofist vasakul pool, kui endiselt Ramanoni poolt vaadata, asub Jortenbàg, mis kuulub erinevalt Ölongrofist, mis on minu isiklik magamismaja, emale. Ning nagu kombeks on asub Ölongrofist paremal isale kuuluv magamismaja Haudeberm. Need kõik kolm maja asuvad ringist veidi väljas, kaitsvale õlgmüürile lähemal ning paari suurema langpuu taime all.
Just sinna poole ma praegu suundungi - punaste aknaraamidega Ölongrofiks kutsutava magamismaja ning samas ka seal oleva Spiooni, kui ta muidugi sinna jäi, poole. Ma ei läheks sinna ega mõtlekski sinna minemise peale, kui mu süda pidevalt mulle meelde ei tuletaks, et seal peaks olema Spioon, kellel on seal üksinda olles täiesti vaba voli kõike korraldada. Mu süda lihtsalt ei luba seda Spiooni siia üksinda luurama lasta ning sellega tema ülesannet kordades kergemaks muuta. Kui ta tahab mingit infot kätte saada, siis edu talle. Mina juba niisama alla ei anna ega oma perekonda ja sellega ka oma rahvast ei reeda.  
Möödudes jällegi Kalendranovast, heidan pilgu nii kontrolli mõttes endiselt panges olevale veele, et veenduda, et helesinises taevas ühtegi Lindu märgata ei võiks.  Ei, õnneks pole peegelsiledal kaevuvee pinnal ühtegi Lindu võimalik eristada ning seega on minu ainukeseks lahendust vajavaks probleemiks Spioon, kes hetkel Ölongrofis olevas põhuhunnikus loodetavasti pikutab. Ehk on ta väsinud siia tulemisest või soovib lihtsalt enne hävitustöö tegemist puhata. Vähemalt nii ma loodan.
Veel paar suuremat sammu ja ma olengi juba suure langpuu all kergitamas selle suurt pehmet ovaalset lehte, et sealt alt punaste aknaraamidega majani jõuda. Kuid ei, mul ei ole kiire, nii et võin teha ka neli-viis väiksemat sammu ning nautida veel viimaseid hetki helesinise ja pilvitu taeva all, milles säras päike kuidagi eriti erksalt. Esimene samm varjulise paiga poole astutud, tolmutan oma paljaste varvastega liivas, justkui oleks see mu viimane kord varbaid siia sooja liiva suruda ning sealt peenikest liivapuru õhku keerutada. Peenike liivapuru moodustab väikse pruunika pilve ning vajub siis tagasi oma vana asukoha poole, kuid ette on jäämas talle minu heledad jalad, millele ta olude sunnil peab vajuma. Seejärel teevad minu tolmuselt pruunikad jalad teisegi sammu, mida saadab jällegi väiksemat sorti tolmupilveke. See samm ja siis on jäänud vaid kaks sammu enne kui jõuan suure langpuu lehe alla ja asetan oma jala märjale murule, mis mu paljastele jalgadele murulõhnalised külmad veepiisad jätab ning nendelt liivapuru maha uhub. Ma astun veidi kiirustades ära ka need kaks viimast sammu ning juba puudutavadki mu tolmused jalad märga muru ning käsi suundub kergitama suurt ümarat langpuu lehte, mis mind veel Ölongrofist eraldab.
See ümar langpuu leheke tundub täna kuidagi omapärane ja ilus, tundub eriliselt pehme ning suurena, tundub justkui nii võõras ja samas nii tuttav. Kuigi tegelikult on tegu ikka selle sama langpuu lehekesega, mis on alati siin, peaaegu et Ölongrofi ukse ees, olnud. Ta on alati varjanud Ölongrofi ülejäänud maailma eest ning Ölongrofi eest ülejäänud maailma. Just tänu temale võib tunda ennast Ölongrofis kaitstult ja ohutult, kuid samas nii vaba ning  üksikuna. See langpuu leht on justkui uks teise maailma, vabasse muredest priisse maailma, kus ei pea sa muretsema ei Lindude ega Lindzi pärast. Just täpselt sellisesse maailma, kus oled valitsejaks sina ja ainult sina saad midagi otsustada või korraldada. Kus ei pea sa vaevama pead hoovi, naabrite või terve linnaku pärast. Kus eksisteeribki ainult sinu väike langpuu lehe tagune maailm.
Olen jõudnud kergitada kõigest sentimeeter või kaks seda pehmet langpuu lehte, kui juba tungibki mu kitsastesse ninasõõrmetesse selle koha kummaline lõhn. See on kummaline kooslus värskelt niidetud muru kaunist aroomist, vihmametsa vesisest hõngust ning metsiku kose imelisest kingitusest haistmismeelele. See justkui tervitab sind, justkui kutsub sind enda poole, justkui meelitab sind endaga aega veetma, justkui üritab su mõistuse vaikima sundida ning lasta enda kaunil lõhnal seal võimust võtta.
Ja nii ta teebki - võtab võimust, sunnib su unustama kõik oma plaanid ning paneb su järgnema enda kaunitele aroomidele. Ning ei suuda sa isegi tähele panna, kui sa juba oledki Ölongrofi pilliroost ukse juures, et seda viisaka koputuse järel avada. Ehk läheb sul isegi meelest koputada, mis oleks isegi sellises seisundis patt, ning sa astud juba järgmisel hetkel üle vana ukseläve, lükkad oma jalad tihedasse põhku ning vajud aegamööda sinna istuli.  Ei suuda sa vaadata, kas on seal mõni teine inimene ega öelda midagi tervituseks, sest selle imelise lõhna vägi on endiselt su mõistusega mängimas ning ei kavatse nii peagi alla anda. Nii istudki sa seal tihedas põhus, tõmbad kopse järjest suuremate hingetõmmete saatel seda imelist lõhna täis ning hoiad, justkui kartes, et nende avamine võib lõhkuda selle ideaalse maailma, oma väikseid silmakesi kinni. Kuid ühel hetkel jõuab kätte see hetk, mil sa oled sunnitud avama oma silmad ning taas tunnistama maailma enda ümber. Kas siis köhatab keegi selle märgiks, saadab sinu poole mõne eriti küsimusterohke pilgu või tunnetad sa seda ise. Nii sa teedki ning siis äkitselt sa avastad, mis su ümber toimub.
"Tere," lausub Spioon mulle üllatunult, kuid kogub ennast kiiresti ning manab näole taas särava naeratuse. Alles nüüd panen ma tähele, et peale ta tumedate silmade on tema näos veel midagi erilist - tal on peaaegu et säravvalged hambad ning lisaks sellele on need ka suurepärases reas. Sellist imelist asja polnud ma varem mitte ühegi teise inimese puhul täheldanud ning nüüd, kui ma selle esmakordselt avastan, muudab see mind veel umbusklikumaks tema suhtes.
Ta on ilmselgelt keegi eriline... ja tähtis. Mõni tähtsama auastme spioon, kelle alluvuses töötab tuhandeid spioone. Huvitav, kas see naeratamine peaks meid teda usaldama panema? Kas ta tõesti arvab, et inimene, kes on niivõrd eriline, saab tunduda normaalsena? Pilkudest ta ilmselt saab aru, kuid ta salgab seda. Võib-olla arvab ta, et nii vahetame me omavahel tähtsamaid pilke, millest ta võiks infot saada. Ei usu, et temasugune tähtis spioon saaks niivõrd rumal olla. Huvitav, kuidas temasugusest üldse spioon sai...? Ta tundub ju nii eriline, et keegi ei annaks talle mingitki infot ega usaldaks teda. Ehk on see nende uus taktika? Sellisel juhul on Lindzi küll alla käinud, kui isegi minusugune saab aru, kes on spioon. Lisaks räägib ta ka liiga palju, mis viitab, et ta peaks olema pärit kõrgemast klassist, kus sõnad pole niivõrd kallid ning kus pilgud ei ole peamiseks suhtlusvahendiks. Ehk on ta isegi mõni Lindzi sugulane...? Ei, nii tähtsaid inimesi ei saadetaks nii mõttetuse kohta, nagu seda on Kalenssovna hoov ja Lüendbriki linnak. Mida teeb selline tähtis spioon üldse siin? Kontrollib, et tavainimesed mingit Lindzi vastast rühmitust ei organiseeriks? Ärgu nähku vaeva, siin küll keegi midagi sellist ei julgeks teha.
"Khmkhm," kõlab Spiooni suust vali köhatus, millega ta ilmselt üritab mind mu mõtetest välja tirida.  
"Tere," lausun pärast pikka mõttepausi arglikult, et talle mitte väga imelik tunduda. Keeran pilgu ootusärevalt tema poole ning jään ootama reaktsiooni, mis minu kujutelmas peaks üpriski vägev tulema.
"Eeem," alustab ta veidi häbelikult, kuid jällegi naeratades. Tundub nagu iga väiksema asja peale peakski nii tobedalt naeratama ning mitte midagi ütlevaid pilke kaugusesse saatma.  
"Hmmm," laseb ta suust lendu jällegi imeliku tähekombinatsiooni, millel pole mitte mingit mõtet. Milleks küll sõnu nii raisata?  
"Noh," on ta suust jällegi kuulda suvalisse järjekorda aetud tähti, mis endiselt ei anna edasi mitte ühtegi mõtet.
On ta tõesti nii šokeeritud minu sõnavõtust, et ei oska enam midagi korralikku suust välja öelda?  
"Mis su nimi on?" leiab ta lõpuks midagi, mida öelda.
Nimi... Minu nimi... Milleks talle see? Mida ta sellega peale hakkaks? Selline informatsioon talle küll midagi ei anna, vähemalt mitte Lindzi ees. Ehk üritab ta nii minu usaldust võita? Kui see ta plaaniks oli, siis pean ma teda kurvastama - isegi mina suutsin sellest plaanist läbi näha. Võib-olla peab ta mind veel nii nooreks, et ma peaksin olema kerge saaks, kes pärast nime ütlemist kõik informatsiooni välja laob? Jällegi olen sunnitud teda kurvastama, sest juhuslikult pole ma nii noor ega ka nii rumal.
"Khmkhm," köhatab ta jällegi ning ma taipan, et olin jällegi liiga kauaks oma mõttemaailma sulgunud.
"Kalena," vastan ma valetamata - isegi kui ta on spioon, ei vääri ta valet. Keegi ei vääri valet.
"Ilus nimi," kostab Spioon selle peale ning naeratab laialt, paljastades enda ebainimlikult ideaalses reas olevad säravvalged hambad.
"Minu nimeks on..." jätab ta lause äkitselt pooleli ning esimest korda märkan ma tema näos muret - ilmselgelt üritab ta endale nime välja mõelda. Mina talle ei valetanud, aga tema kavatseb just seda mulle praegu teha. Veel üks põhjus, miks teda ei tohiks usaldada.
"Xilaskar," lõpetab ta viimaks oma lause taas säravalt naeratades. Ta hambad tunduvad juba sädelevat ning tema hambarida justkui vormi järgi valatud. Need oleks perfektsed, kui ta neid niivõrd palju naeratamise teel ei paljastaks.
Nii et ta väidab, et ta nimi on Xi... Xilaskar? Läbikukkunud vale. Kellelgi poleks tänapäeva maailmas niivõrd debiilset nime. Eriti veel spioonil. Ilmselt oli see esimene tähekombinatsioon, mis talle pähe tuli ja tal polnud enam rohkem aega viivitada. Kuidas küll nii kehv valetaja spiooniks sai?
Märkan äkitselt enda nina all olevat kätt ning enne kui ma midagi teha jõuan haarab ta mu käest ning üritab mind kuhugile tõmmata. Nagu tavaliseltki, ei suuda ma sellel hetkel midagi mõelda ning seepärast tõmbangi, kogu oma jõudu appi võttes, oma käe tema tugevast haardest lahti ja taganen kaitsva õlgseina juurde.
Mida ta üritas? Nüüd polegi kahtlustki, et ta spioon on. Ainult spioon võib olla nii salakaval, et kui ta muidu informatsiooni kätte ei saa, siis ta üritab sind röövida, seejärel piinata ja kui informatsioon käes on, siis tappa.
Mida ma teen? Kindlasti peaksin ma siit kiiremas korras lahkuma, kuid... Kuid kuidas ma jätan nii ohtliku inimese siia? Ja veel üksinda? Ma pean teda valvama ja üritama mitte välja teha sellest, et ta nii ohtlik on. Suren ma praegu või hiljem, vahet pole. Ja kui ma praegu suren, siis olen ma vähemalt midagi head teinud. Head teinud inimeste jaoks, kes teeksid täpselt sama minu jaoks.  
Sätin ennast nii mugavalt kui võimalik on seina najale istuma ning Spiooni valvama. Mul pole aimugi, kui imelik see välja võib näha, kuid üksinda ma teda siia ei jäta.
Suren ma praegu oma rahva eest või põgenen arglikult ning reedan kõik teised? Teine variant poleks isegi kaalutav, nii et sellest tuleb väga mugav pärastlõuna.

Sinu kommentaar jälle made my day, sest keegi pole kunagi mulle öelnud, et nii lihtne kommentaar minu suust ta rõõmsaks teeks. Seda oli väga hea kuulda. :)

Aga nüüd osa kohta. Ma ausalt öeldes ei oskagi vägagi midagi öelda, sest see osa oli nii hea ja su kirjeldused ja selle pikkus ja oeh... :)

Sa oled tõeliselt suurepärane ja ma ei suuda uskuda, et sa vaid 12 oled. Imelaps mis?

Super osa, seega kirjuta mulle nüüd ruttu uus!

Ja jälle suutsid sa mind rõõmsamaks teha oma kommentaariga. Lihtsalt nii tore on lugeda, et kellelegi meeldib mu jutt. :) Peavalu kadus kohe sinu kommentaari peale ära, mis on iseenesest väga tore.

Ohh, aitäh... Suur-suur aitäh... Suur-suur-suur aitäh. Ja jälle olen ma sõnatu... Sinu kommentaari peale. :)

Eeem, ma olen isegi midagi sarnast kuulnud enda kohta, aga kindlasti mitte selles valdkonnas... :DAga tegelikult pole ma mingi imelaps, täiesti keskpärane.

Hoopis sina oled imeinimene oma kommentaaridega.  

Jällegi suur-suur aitäh ja uus osa... Noh... See ei tulnud mitte just väga kiiresti...

-----


IV peatükk
Tunnen, kuidas pimedus väljaspool seda langpuu lehe tagust maailma hakkab võimust võtma ning oma jäiseid käsi ümber meie hoovi püüab põimida, et oma jääkülmade sõrmedega siin ringi joostes meie hoovile jäiselt puhuva tuule jätta.
Pimedus. Tegelikult pole see ju midagi muud kui üks lõpmatutest Lindzi loodud asjadest, mis peaks inimesi hirmutama ning talle alluma panema. Asi, mis on loodud lihtsalt selleks, et hirmu külvata. Ilmselt ka selleks, et spioonidele katet pakkuda, kuid peamiselt siiski hirmu tõttu. Pole ju võimalik luua mitte mingit paremat olukorda, mida inimesed peaksid kartma... mis külvaks sellele liivasele maale veelgi rohkem hirmu - asja, millele võlgneb Lindzi oma võimu - ning annaks Lindzile täpselt nii suure võimu nagu ta terve aja tahtnud on. Võim on vist üldse ainuke asi, mida ta terve elu tahtnud on. Kuigi mina pole just eriline ütleja, sest minu teadmised Lindzi enda kui inimese kohta on tibatillukesed. Ma tean, kes on ta Lindzi Režiimi asutajana ning meie maa valitsejana, kuid mul pole aimugi, kes ta päriselt on. Võib-olla teda polegi olemas ning tema "tegelaskuju" on mõne võimunäljas inimgruppi, kelle ettekujutus ideaalsest valitsejast on just Linzi sugune, kätetöö. Ehk on ta tavaline inimene, kelle käsutuses pole mitte midagi ning kelle eest võetakse vastu külmaverelisi otsuseid ilma tema teadmata. Kuid äkki on ta just see kellest kõik räägivad? Tema võim seisnebki salapärasuses - hirmus, millegi ees, mida sa mitte kunagi pole näinud ning millelt sa ei oska midagi oodata. Kui inimesed teda teaksid, siis nad ei kardaks teda. Sama on ka Lindudega. Kui kõik teaks, kes nad on ning mida nad teevad, avastaksid nad nende nõrku kohti ning võitleks vastu. Aga nad ei tea. Mitte keegi ei tea mitte midagi. Kuid ehk polegi vaja teada.
Äkitselt jõuab mu ninasõõrmetesse soolakas lõhn, mis liigub siia ilmselgelt Talkenokise poolt.
Söök. Ilmselgelt on ema otsustanud teha jälle mandeldaid, mis lõhnavad justkui soolane ookeanivesi, kuid tegelikult osutuvad ühtedeks magedamateks asjadeks siin hoovis. Võib-olla on asi ema valmistusviisis, kuid siiski ei usu ma, et need võiksid olla soolased. Soolane lõhn võib tulla muidugi ka ookeaniveest, mis tihti võib sattuda ka meie tarvitatavasse vette. Nii kogemata. Ehk nad lihtsalt unustavad lasta ookeanivett läbi puhastusfiltrite ning hoiavad siis kogemata raha ja tööjõudu kokku. Vähemalt ei pea me soola eest maksma.  
Kui ka teised hoovid teaksid, et meie toidulauale kuuluvad põhiliselt ainult mandeldad - kartuli sarnased juurikad, milles leidub vähem toitaineid ning mida loetakse juba enam-vähem umbrohuks, sest seda võib, erinevalt kartulist, leida igalt poolt -, peaksid nad ilmselgelt meid väga vaesteks. Kuigi seda me olemegi. Eriti just tänu sellele, et meie kahte hiiglaslikku põldu pole õnnistanud Lindzi vähemalt paarigi kartuliga ning nüüd katab neid hiiglaslikke pruunikaid põllulappe vaid mandelda, mis, nagu juba varem on mainitud, on saavutanud juba umbrohu staatuse. Kuid söök on söök ning tegelikult peaksin ma õnnelik olema, et meil üldse mõnigi põld on, sest paljudel pole sedagi.
Kuid siiski söök. Söök on valmis.
Tõusen viivitamata pilliroost seinalt abi otsides püsti ning krapsan vaid ühe pika sammuga samuti vanast pilliroost ukse juurde.
"Khmkhm," kuulsin äkitselt enda selja tagant köhatust.
Spioon. Mida ma temaga peaks tegema? Ka sööma kutsuma? Üksi ma teda siia küll ei jäta. Ehk siis ma peangi ta sööma kutsuma. Kuid kuidas? Pilke ta ju keeldub mõistmast. Ilmselgelt tahab ta näha mind kasutamas niivõrd palju sõnu, et pärast saaks mu nende alusel tappa või veel hullem, vangi saata.
"Söök," üritan hädisel häälel talle mõista anda, mida ta tegema peab.
"Oo," venitab Spioon üle pika aja jälle naeratades.
"See kõlab küll paljutõotavalt," lisab ta veelgi säravamalt naeratades ning lükkab ennast virkalt maast lahti. Kuid äkitselt vajub naeratus ta näolt ja ta jääb mulle tõsiselt, ehk isegi kurvalt, otsa vaatama.
"No, see, mis enne," jätab ta lause äkitselt poolikuks ning saadab minu poole veel enne jätkamist ühe mõistmatu, nukra ja samas ka kaastundlikku pilgu, "ma tegelikult tahtsin sind ainult tervitada.  Kätt suruda."
Kätt suruda? Ja mina veel arvasin, et ta pole valetamist väärt. Ilmselgelt ma eksisin. Kui ta ise juba mulle niivõrd debiilseid valesid ette söödad, siis peaksin mina seda sama ka talle tegema. Või vähemalt mitte arvama, et ta ei vääri valet. Ta ei vääri tõde. Vähemalt mitte enne kui ta ei pea mind tõe vääriliseks.
Kuid ei, ma ei ütle selle peale mitte midagi ning lükkan lahti vaid selle vanast luitunud pilliroost ukse, et välja minna ning siit maailmast lahkuda. Juba esimene samm märjal mullal ning kastesel murul toob minu ninasõõrmetesse selle imelise lõhna, mis jällegi minu üle võimust võtab ja mind jällegi oma meele järgi tantsima paneb.
Ma ei mõtle. Ma ei muretse. Ma ei tee mitte midagi muud peale sellele imelisele lõhnale allumise. See ongi selle koha ime, selle koha väike ime, mis muudab selle imelise koha niivõrd imeliseks ning eriliseks. Kuid samal ajal kui ma sellele imelisele lõhnale allun, tunnen ma vabadust. Lõpmatut vabadust ning tunnet, et ma võin kõike teha ja mitte keegi ei keela mind. Et kedagi, kes mind keelata saaks polegi. Et ainult mina eksisteeriksin ning mitte kunagi poleks mitte kedagi teist eksisteerinudki. Nagu ma ei peaks mitte kellestki sõltuma. Ei peaks laskma ennast kellelgi enam mõjutada ega enam mitte kellelegi kuuletuma. See on vabadus. See on see vabadus, mida mina tunnen ja mille järele ma janunen.
"Khmkhm," kõlab jällegi mu selja tagant tuttav köhatus, mille peale see imeline lõhn äkitselt oma mõju kaotab ning mind seejärel reaalmaailma sunnib tagasi minema.
Spioon. Ta lihtsalt peab mind jälitama. Peab minu kohta informatsiooni hankimiseks, minul sabas käima.  Miks ta just meie hoovi pidi valima? See asub ju suhteliselt küla keskel ja ei paista mitte millegagi silma. Ehk ainult Ölongrofi punased aknad, kuid ka need ei paista teele hästi välja.
Keeran ennast nukra ohke saatel ringi ning jään silmitsema imelikult naeratavat Spiooni, kelle tumedad silmad siin, roheka valguse käes, eriti salapäraselt mõjuvad. Lisaks tema ebainimlikult valged ning liigagi korrektses reas hambad... Ilmselgelt on ta vägagi tähtis Spioon. Kindlasti ka keegi eriline. Ehk keegi Lindzi lähematest tuttavatest?  Ja miks nad kellegi nii tähtsa pidid siia saatma? Ehk sattus ta siia kogemata ja arvas, et vaatab igaks juhuks ka siin ringi? Mõttetu käik.
Justkui märguande peale keeran ennast ringi ning asun emotsioonitult siit väiksest langpuu lehe tagusest maailmast välja kõndima. See on justkui mõni haigushoog - ma ei suuda hetkel mõelda ega oma keha kontrollida. Ma lihtsalt kõnnin... täiesti emotsioonitult. Ja seda suudan ma teha kuni langpuu leheni, mis peaks olema uks reaalsesse maailma - kohta, kus pole enam seda imelist lõhna ega seda imelist vabadusetunnet.
"See on nagu uks teise maailma," olen jällegi sunnitud kuulma seda häält enda selja tagant ning selle peale jällegi võpatama. Spioonidel vist ongi kombeks selja tagant võimalikult äkitselt välja ilmuda ja siis kuidagi ehmatada, et inimene ei suudaks oma meeli talitseda ja tänu sellele midagi väärtuslikku välja ütleks. Mina nii rumal pole. Kuigi võiksin ju olla.
Aga tegelikult on tal õigus - see suur pehme langpuu leht ongi uks teise maailma. Ilus, suur, pehme ning sile uks, mida avada on justkui Lindzi poolt saadetud õnnistus. Õnnistus, mida me kõik hetkel vajaksime, kuid mida pole mitte kuskilt loota. Võib-olla kui kellelgi on võimalik veel seda kuskilt loota, siis see ongi Spioon, kes minu selja taga ühtlaste hingetõmmete saatel seisab.
"Lähme?" kostub järgmine hääl juba minu kõrvalt ning mõne sekundi pärast on võimalik näha, kuidas üks keskmise kehaehitusega keskmise pikkusega keskmiselt kartulikoore karva juustega, kuid salapäraselt tumedate silmade ning ebainimlikult valge naeratusega noormees ühe suure pehme langpuu lehe tagant välja ronib, ise oma liigagi korrektses reas ebainimlikult valgeid hambaid paljastades.

V peatükk

Kartul. Kui minu mõistus mind nüüd ei peta, siis peaksid vana langpuust laua peale asetatud vaagnal seisma auravad kartulid. Mitte mandeldad. Kartulid. Kust ta neid sai? Kartulid on ju kallid. Meil ei kasva ju neid. Ka pole täna ju ükski pidupäev. Ehk keegi tõi meile neid? Kinkis? Aga miks just täna neid siis tegema? Valguseöö pole ju kaugel... Siis vajaksime me kartuleid palju rohkem kui täna.
Mis toimub?
Spioon. Ema ju ütles pärast tema saabumist midagi imelikku.
"On aeg võita... muuta maailma... On aeg naeratada,"
See kõik on ilmselgelt Spiooni süü. Ta on emaga midagi teinud... Hüpnotiseerinud? Ja nüüd tahab ta, et me ennast vaeseks sõna otseses mõttes sööks. Miks ta seda teeb? Me pole ju midagi halba teinud. Sama hästi võiks ju küsida, miks Lindzi seda üldse teeb? Keegi pole ju midagi halba teinud. Kõik kannatavad. Keegi pole talle isegi vastu hakanud. Ei mingeid mässe ega rahutusi, keegi isegi ei mõtle nende võimalikkusele, aga ikkagi saame päevast päeva teateid üha rangemate seaduste kohta, üha rangema režiimi kohta.
See ema öeldud lause... Midagi on selles ikkagi imelikku. Midagi nii imelikku, et ma ei suuda isegi mõista, mida see võiks tähendada.
"On aeg võita... muuta maailma... On aeg naeratada,"
Muuta maailma. Just. Spioon. See on niivõrd läbi nähtav, et ma ei suuda isegi aru saada, miks ta nii imelikult tähtis spioon välja näeb. Ta tahab meid õhutada mässu korraldama. Või vähemalt kontrollida, kas me oleme valmis midagi sellist tegema. Ja seda just noorematelt, sest meie pole kogenud Lindzi Režiimi karmemaid aastaid ja ehk on meil kadunud hirm Lindzi vastu. Loodku vaid. Kuid tõesti, parem karta, kui kahetseda. Kui mina oleks Lindzi käituksin ma sama moodi. Ainult, et ma ei oleks Lindzi. Ma ei suudaks olla keegi selline. Keegi nii julm ja südametu. Keegi nii egoistlik. Keegi, keda kõik küll kummardavad, austavad ning kardavad, kuid sisemaailmas jälestavad. Keegi, keda keegi ei armasta ega kellest mitte keegi ei hooli. Keegi, keda ei olegi võimalik armastada. Keegi, kellel puudub süda. Ma eelistan olla mina - vaene, rumal inimene, kes peab elama pidevas hirmus ning vaesuses, kuid kes on inimene. Inimene, kellel on süda.
"Oo, kui hästi lõhnavad kartulid," kuulen Spiooni lõbustatult naeratades ütlemas ning mütsatuse saatel tagumikku toolile toetamas. Ka ema naeratab selle peale. Küll hädiselt, kuid naeratab. Ma ei mõista miks, kuid samas pole mina niivõrd tark ka. Ehk peaks samuti naeratama hakkama? Ei. Erinevalt emast, pole mina Spiooni mõju all ning suudan tänu sellele kainelt mõelda.
"Aitäh," sõnab vastu ka mulle tuttav hääl, mida ma varem ainult Ramanonis kuulnud olen.  
Ei. Ta ei või. See on ju keelatud. Karistatav. Miks ta raiskab sõnu millegi sellise peale? Ta ju teab, et ei või. Teab, et selle eest võib ta oma elust ilma jääda. Kuidas ta saab nii teha? Meid kõiki reeta.    
Tunnen, kuidas mu käed vihast värisema hakkavad. Vihast Spiooni ning selle, mida ta emaga tegi vastu. Miks ta seda tegi? Jah, ma tean, miks ta seda tegi, aga miks ta üldse kellekski selliseks hakkas? Mis või kes teda selleks sundis? Ehk nälg või tööpuudus. Ei, see kindlasti mitte. Ega spioonideks suvalisi ei võeta. Äkki on see perekonnatraditsioon? Sellisel juhul pole tal vedanud. Või kui tal tõesti puudub süda, siis vahet pole. Nagu nii ei tunne ta sellisel juhul midagi. Aga kuidas ta saab teha seda kõike ilma midagi tundmata? Tegelikult on see ju veel hullem kui Lindzi töö. Lindzi ainult valitseb ja ei tea midagi sellest, kuidas päriselt inimesed elavad, kui halb neil on ning kuidas nad piinlevad, kuid tema näeb seda kõike iga päev ja ta ei tee midagi. Ta peaks olema veel südametum kui Lindzi. Ta näeb seda kõike. Ta teab, mida need inimesed kõik tunnevad. Ja ta ei lõpeta. Ei tee mitte midagi selle vastu. Kuigi tal on ju võimalus. Tal on ju võimu, mõju. Kui ta tahaks võiks ta ise valitseda. Ise juhtida seda kõike. Ise seda paremaks muuta. Aga ta ikka ei tee mitte midagi.  
"Kalena, kas sa ei tulegi sööma?" märkan, et seisan ikka veel ukse juures, käed vihast värisemas ning silmis meeleheitlik pilk. Ning siis taipan, et see on ema hääl. Jälle. See ei ole aus, Spioon. Ka mul peavad olema relvad nagu sul. Siis oleks see võitlus aus. Ja ausus. See on püham, tähtsam ning väärtuslikum kui ükski teine asi. Ka sinusugune peaks seda teadma.
Astudes sammu laua poole, üritan tabada ema pilku, et talle mõni küsimusterohke ning arusaamatu pilk saata. Kuid ta ei vaata minu poole.  Isegi mitte hetkeks. Kogu tema tähelepanu on endale pälvinud Spioon. Spioon, kes selles kõiges süüdi on. Ei, ta ei ole selles kõiges süüdi. Vale, kuid samas kerge oleks ühte inimest kõiges süüdistada.  Vale. Ta on küll paljudes asjades süüdi, aga kindlasti mitte kõiges. Ta lihtsalt sattus ehk ka valel ajal valesse kohta. Kuigi see mängib vähe rolli. Üks suurimaid probleeme olen ilmselgelt mina. Tujutsev ning tüütav mina, kes ei lähe asjaga kaasa. Kes on liiga kahtlusaav ning ei usaldada Spiooni. Just selline vastik mina.
Astun veel mõned sammud laua poole ning potsatan, kuigi see liigutus ei meenuta kohe üldse mitte potsatamist, vaid rohkem kukkumist, jäiga eseme kukkumist. Tõmban enda ette ka puust taldriku, mille peale asetan kaks kartulit. Kartulit. Avastan taas üllatusega, et puust kausis olevad esemed on kartulid. Kuid enam ma asu pidama sisemist arutelu teemal "Miks on täna meie laual kartulid?". Kui on siis on ja vähemalt saab neid ka vahel süüa. Aga mis hinnaga?
Ehk peaksin ma Spiooni rohkem usaldama. Või õigemini - ehk ta ei olegi Spioon? Teoreetiliselt on see võimalik, kuid... Rääkimine, naeratamine, kartulid ning see rünnak? Või noh, käepigistus või mida ta ka kokku ei valetanud. Lisaks veel see nimi, Xilaskar. Teoreetiliselt jällegi on võimalik, et see on ta nimi, kuid praktikas ei kõla see just eriti veenvalt. Ta valetab palju, ehk isegi liiga palju ühe inimese kohta. Kui ta veel usub, et ma tõesti usun kõiki ta valesid, peab ta üpriski lihtsameelne olema. Tema  võtted on liialt kerged, valed  ebausutavad ning naeratused võltsid. Ei. Nüüd ma valetan ise ka. Ta naeratused pole võltsid. Tegelikult on need just ainukesed asjad, mis tunduvad tema puhul tõesed.
Naeratused, just Spiooni naeratused, on asjad, mis tekitavad tunde nagu ta hooliks. Nagu ta tõesti tahaks sulle ainult head. Nagu ta oleks õnnelik ja seda just sinu pärast. Need panevad su tundma ennast erilisena. Need tekitavad tunde nagu sinust hoolitaks. Nagu keegi oleks alati sinu jaoks olemas. Nagu tema, Spioon, sooviks sulle alati ainult head. Ja seda päriselt. Mitte ainult viisakusest, vaid nagu ta mõtleks seda päriselt. Nagu tema elu eesmärk oleks teha sinu päev rõõmsamaks, sinu elu õnnelikuks ning sinu silmad särama. See tunne on kirjeldamatult imeline, eriline. Sellel hetkel sa tunnedki nii nagu see olekski tema elueesmärk. Nagu ta soovikski seda. Nagu see kõik oleks päris.  
Jah, muidugi. Natukese aja pärast see tunne kustub ning sa mõistad. Mõistad, et muidugi polnud see nii. Mõistad, et see kõik oli vaid üks suur kujutelm, pettekujutelm. Illusioon, mille sa endale lõid. Et ta pole mitte kunagi mitte midagi sellist mõelnudki ja et selle kõige oled enda jaoks loonud sina. Erilisuse janus sina.  
Spiooni juures häirib mind kõige rohkem see, mida ta teeb. Muidugi ei saa ma sajaprotsendiliselt väita, et Spioon selle taga on, kuid ta peab seotud olema. Ehk see kõik, ema muutmine kõige rohkem, ei häiriks mind niivõrd, kui asi poleks juhtunud nii äkitselt - just ei suutnud ema midagi rääkida ning nüüd ta räägib nagu oleks eluaeg seda teinud. See ei kõla loogiliselt. Vähemalt mitte minu jaoks. Minu jaoks toimus muutus ilmselgelt liiga kiiresti ning ma pole suutnud sellega harjuda. Ehk on kogu viga hoopis minus? Ehk saan mina lihtsalt kõigest väga valesti aru?  
Tunnen, kuidas mure kartul mu endiselt värisevate sõrmede vahel tagasi taldrikule pudeneb ning nii kõikide segadust täis pilgud minule toob. Saadan neile, vähemalt ühele neist, tagasi vabandava pilgu. Märkan Spiooni selle peale taas naeratamas ning siis seda tegemas ka ema. Olenemata sellest, et tema naeratus pole pooltki nii tõeline kui Spiooni oma, on see ikkagi naeratus. Asi, mis siin, Lindzi Režiimiga planeedil, keelatud on.
Kõik läheb, muutub, nii kiirelt. Liiga kiirelt. Kuid tundub, et ainult minu jaoks. Ma olen ainuke, kes on sellest häiritud või üldse märkab seda. Ma ei mõista, miks on vaja nii kiireid muudatusi ning samas nii ohtlikkuid. Kui ehk keegi seletaks, ma mõistaks, aga enne seda ei või mitte keegi minult mõistmist paluda, sest mina ju ei tea, mis toimub. Mina olen kõigest vaene väike mina, kes ei tea hetkel mitte midagi. Aga tahaks teada. Väga tahaks. Ma ei taha olla keegi, kes ei tea. Keegi, kes lihtsalt on, aga kellest pole mitte mingit kasu. Ma ei taha olla kasutu.  
Haaran taldrikule kukkunud kartuli taas enda kohmakate sõrmede vahele ning pistan selle, et sealt üks suuremat sorti tükk hammustada, suhu. Selle maitse on võrreldes mandeldaga imeline. Lihtsalt imeline. Muid sõnu pole selle kirjeldamiseks vaja. Imeline ütleb kõik, sest kartuli maitset ei ole võimalik muu sõnaga kirjeldada. Imeline. Isegi selle kõla on nagu kartulil. Täpselt sama isuäratav ja meeliülendav.
Kui keegi ütleks sulle imeline, siis ilmselt sa ei mõtleks kartulile. Vähemalt mitte alguses. Pärast paari mõtlemissekundit meenuks sulle ehk mõni imeline hetk, sündmus, mida sa kalliks pead. Mõni imeline vaade või ehk isegi inimene. Ka mulle meenuks midagi sellist. Kuid kui mõelda kartulile, siis milline oleks esimene omadussõna? Jah, kindlasti mitte imeline. Kuid milline?
Mina pakuksin alguses ehk kallis. Siis juba vajalik. Ja nii ma pakuks suvalisi sõnu kartuli kohta, kuid kordagi ei mainiks ma sõna imeline. Miks peaks suvaline söök olema imeline? Mõne jaoks isegi tavaline söök. Miks see peaks?
Ei peakski. Sest see on ju niivõrd tavaline. Kuid praegu, praeguses olukorras, tundub kartul niivõrd imeline. Olukorras, kus ma oleks rikas ja kartul oleks minu jaoks isegi ehk liiga vaeste söök, ei tunneks ma kunagi mitte midagi sellist. Väljaarvatud olukorras, kus ma olen nädalaid nälginud ning siis tuuakse minuni kauss kartulitega. Värskelt keedetud kartulitega. Siis oleks see minu jaoks imeline, olenemata sellest, et tavaolukorras oleks ma ehk pirtsutanud.  
Minu mõtisklust katkestab äkitselt kohale jõudnud teadmine, et kätte on saabunud õhtu. Pimedus. Tõusen, ahmides kurku veel viimasegi kartuli tüki, ning liigun, puust taldrikut lauale jättes, ukse poole. Sinnani jõudnud, saadan mind jälgivatele pilkudele veel hüvastijätu ning avan seejärel vana pilliroost ukse.
Mind tervitab jääkülm tuuleiil, mis on omandanud õhtuse karguse üllatavalt kiiresti ning kavatseb demonstreerida seda oma värskele ohvrile, minule, võimalikult kiiresti ja võimalikult korralikult. Mina jällegi üritan rühkida läbi selle jäise tuule Lubanuse poole, et enne põllule asumist ennast ka veidi kergendada. Sellest ööst tõotab tulla üsnagi karm ning raske, vähemalt seekord on mu kõhus kartulid mitte mandeldad.

Oh see on nii pônev. Tahvelarvutis on raske hakata mingisugust pikka kiitust ja kommentaari kirjutama, seega pead seekord leppima ühe sônaga.

Imeline. :)

Ja nüüd ole kallis ja kirjuta ruttu uus

Ma ei oska endiselt midagi muud öelda kui suur äitah! Ja ehk veel ühe korra suur aitäh! :)

Pole ammu uut osa tulnud, aga siin see on...
Kriitikat. :)

VI peatükk



Toetan käed taas vastu külmaks muutunud puupinki, et jalad jällegi jahedast mullast eraldada ning mugavasse rätsepaistesse sättida. Nüüd vähemalt pole mu jalad enam nii kanged kui enne ning nüüd on mul ka neid võimalus tunda. Seega võimalus ka tunda kui jäiselt külm väljas on ning kui külm on pink, millele ma oma tagumikku toetan. Ka mu käed väidavad nii. Seetõttu pole mul võimalik selles kahelda ega isegi mõelda, et siin on mõnus. Isegi mitte ette kujutada.
Taevas on tume, põld on tume, ilm on tume. Kõik on tume. Isegi tuul. Isegi tuul on tume. Kõledalt tume. Pahur, ehk isegi kurb ning sünge. Kõik on selline. Kõik on tume. Näib nagu see kõik üritaks mõista anda mõnest süngest, tumedast sündmusest. Nagu see kõik oleks kurb, tume.  
Kuiva vilja läbib jällegi üks jäiselt külm tuuleiil, pannes terve viljapõllu sahisema. Sahin läbib tumedalt jäise õhu imelikult kiiresti ning jõuab kõhedust tekitavalt kähku minu teravate kõrvadeni, et need ajju vastava informatsiooni saadaksid ja siis minus vastikult külma värina tekitaksid. Too aju poolt tekitatud värin liigub vastupidiselt sahinale aeglaselt. Liigagi aeglaselt. Nii aeglaselt, et hambad, mis tänu värinale üksteise peal ei taha püsida, jõuavad mängida ette terve kontserdi täie muusikapalu. Ehk isegi natuke aplausi kuulata. Kui siis ainult natuke.
Tänu värinale hakkab mul veel külmem. Arvestades kõiki asjaolusid, siis tegelikult on see isegi päris aru saadav.  Öö, tuul, pimedus. Kõik see tekitab seda, külmust. Võib-olla küll mitte algul, kuid pärast mõnda aega siin külma pingi peal liikumatult istumist hakkab kõhedusest, mida pimedus tekitab, saama külmus. Vastikult jäine külmus, mida ei saa ei maha raputada ega ka pealt pühkida. Ja kui saakski, jõuaks see enne sinu õrna naha alla pugeda, seal võimust võtta ning seejärel oma karmi valitsusaega alustada. Ning sealt teda kätte saada pole enam võimalik.
Pööran näo taeva poole, justkui lootes, et see võib mu vabastada jäisest külmusest. Kuid tundub, et taeval on endalgi tegemist - heledalt särav kuu üritab võidelda oma koha eest taevas, paisates tumedate pilvede poole imelikke õhu tutsakuid. Ka tumedad pilved ei loobu nii kergelt ning alustavad koheselt vasturünnkut.  Tehes tiimitööd pressivad nad terve grupiga kuu poole ning kavatsevad teha äkkrünnakut tollele surudes ennast kuu ette ning varjates nii ka minu ainukese valgusallika. Õnneks või ka kahjuks ei lähe see neil läbi tänu kuu järgmiselegi õhu pahvakule, mille ta nende poole täiel võimsusel söödab.
Jään silmitsema seda imepäraselt säravat kuud, mis pea iga öö taevast kaunistab ning minu öiseid põllu valvamisi valgustab. Säilib see igavesti? Valgustab ta igavesti minu öiseid põllu valvamisi? Või ehk kaob ta ühel hetkel? Kuid kuhu? Kuhu ta peaks kaduma? Maast lihtsalt eralduma ja ülejäänud universumit oma kohalolekuga õnnistama? Ehk ta hoopis plahvataks. Pudeneks tuhandeks või veel rohkemakski killuks ning kaoks siis. Musta auku. Tühjusesse. Lihtsalt ühel oma lõpututest õhu pahvakute laskmistest läheks midagi valesti ja ta plahvataks. See oleks nii lihtne. Loogiline. Kerge. See võiks juhtuda lausa homme. Või ehk isegi täna. Ja mitte keegi ei saaks midagi teha. Ning kui ka saaks, ei teeks. Ja siis seda enam poleks. Siis ei saaks paarisaja aasta pärast mõni öine põllu valvur vaadata taevasse ja näha seal kuud. Ta ei näeks seal midagi. Tegelikult ta ei näeks siis üleüldse midagi. Sest siis puuduks täielikult öine valgustus. Kui kõik muidugi ei muutuks.
Ema rääkis, et kunagi, Vanas Maailmas, oli olnud kuu teistsugune. Ta ei olevat paisanud õhku neid imelikke pahvakuid. Muidu olevat ta olnud samasugune, kuid pahvakud... Need tal puudusid. Kuid Vana Maailma lõpuaastatel olid need pahvakud juba olemas olnud. Muidugi väiksemad ning vähem tajutavamad, kuid nad olid. Lõpus aga läinud koos Vana Maailmaga. Maailmaga, mis need arvatavasti tekitas. Vaheperioodil olid need pahvakud peaaegu et kadunud, vähemalt nii väitis ema, kuid kui saabusid Lindzi Režiimi algusaastad olevat need pahvakud suurenenud peaaegu et neljakordselt. Nüüd nad jätkavad seda, suurenemist, ning, nagu ema väidab, ei lõpeta nad seda enne kui saabub lõpp, kuu lõpp.  
Pööran pea ja nii ka oma pilgu taas maa, põllu, poole teadmata miks. Ehk kindlustundest, ehk hoopis kontrollijanust või hoopis millestki muust. Ilmselt tundub põld mulle ohutum, kindlam, kui taevas. Taevas, mis võib iga hetk jälle muutuda. Mis on tunduvalt tundmatum ning ilmselt ka ohtlikum. Põld aga kodune, turvaline. Siin pole mul midagi karta. Ilmselt. Vähemalt nii ma loodan. Siiamaani on see olnud minu põld, minu oma turvaline põld. Minu oma kodu. Öösel. Päeval ma siin eriti ei liikle. Kahjuks. Aga öösel olen ma siin. Peaaegu et iga päev. Või öö. Tegelikult ma isegi mitte ei mäleta päeva, ööd, mil mind siin ei olnud võimalik märgata. Ilmselgelt veedan ma siin üpriski palju aega.
Öine põld. Mis on selles erilist? Mitte midagi. Ilmselt. Aga minu jaoks on. Vist. Midagi ju peab olema, mis selle selliseks muudab. Selliseks huvitavaks. Selliseks salapäraseks. Kõik need heledad viljapead, mis kõledatel öötundidel oma heleduse kaotavad ning öö poolele astuvad. Viljapead, mis oma vaikse sahinaga ööd veelgi hirmsamaks muudavad. Viljapead, mis oleks sellel hetkel parimaks peidupaigaks spioonidele.
Justkui märguande peale kuulen sahinat. Imelikku sahinat, mille tekitajaks ei saa olla tuul. Tuule loodud sahin läbiks terve põllu, kuid see sahin tuleb ainult ühest kohast. Vasakult poolt siia liikunud sahinale liituvad nüüd ka vaiksed sammud ning hääl. Mehe hääl, mis laseb kuuldavale lühikesi sõnu. Niivõrd lühikesi, et enne kui need minu teravate kõrvade jõuavad on tuul suurema osa neist endale nõudnud ja nii mind säästnud mõistmisest. Hääl koos sammudega jõuab aga lähemale. Tänu sellele kuulen ma nüüd kõike seda, mida see kummaline olend tekitab, selgemini ning tänu sellele hakkan ka mina vaikselt asjast aru saama.
Spioon. Enne tal see ei õnnestunud ja ta tahab nüüd oma plaani käiku viia. Ta tahab mind tappa. Ei. Miks ta peaks mind tapma tahta? Minust oleks ju elusana palu rohkem kasu... Informatsioon ja teadmised. Huvitav, kuhu ta mind viib? Siin ei hakka ta ju minult midagi pinnima hakkama või noh... siin pole ju tal mingeid piinamiseks vajalikke asju. Mina ei ütle neile mitte midagi niisama. Vaikin. Seda olen ma koguaeg teinud ja kavatsen ka edasi teha.
Nüüd võin juba täiesti kindel olla, et sahina põhjustajaks on Spioon, kelle nägu ma viljapeade vahelt võin eristada. Ka Spioon on mind märganud ning liigub nüüd eksimatult minu ja minu kalli pingi poole. Ehk siis põgenemis võimalus mul puudub. Täielikult. Kuigi, mis mõtet mul oleks üldse põgeneda? Ja kuhu mul oleks põgeneda? Oma hoovile tagasi minna oleks ju mõttetu ja mujal... mujal ma ei saaks hakkama. Pealegi nad leiaks mu üles. Igalt poolt.
Jälgin endiselt Spiooni. Ja tema jälgib mind. Imelikul kombel meie pilgud ei kohtu, olenemata sellest, et me mõlemad jälgime üksteist ainiti. Avastan jällegi, et Spiooni välimus, kui välja arvata tema naeratus ja silmad, pole just kõige ilusam. Ilmselgelt ei saanud ta tänu sellele oma tööd. Jällegi on ta mulle veelgi lähemale jõudnud ning minus väikse hirmukolde süütanud. Mis ta minuga teeb? Miks ta seda minuga teeb? Keeran pea kõrvale, üritades nii vältida Spiooni ning koos temaga ka hirmu.
"Tere," kostub Spiooni hääl veel minust veidi kaugemal. Kui minu kuulmine just midagi juurde ei pannud, siis kostus ka Spiooni häälest hirm. Kartus.  
Mida tema peaks kartma? Mind? Kindlasti mitte. Ehk hoopis ebaõnnestumist? Seda ta ju võib karta. Eriti kui see juhtub tema esimeseks ülesandeks, missiooniks. See seletaks ka tema kehva valetamisoskust ja halba sisse sulamist. Kogenud Spioon ei oleks selline. Kogenud Spioon ei üritaks kedagi nii labaselt kinni võtta nagu Spioon enne.
"Khmkhm," köhatab Spioon teeseldud häälekusega. Ilmselgelt soovib ta tähelepanu. Ilmselgelt soovib ta minuga enne mu röövimist veidi juttu ajada. Küll sellest võib tulla üks kohutavalt lõbus jutuajamine.
Huvi märgiks pööran pea ja nii ka pilgu Spiooni poole. Jällegi on tema pilk suundunud minu poole ning jällegi ei kohtu meie pilgud kummalisel kombel. Kuid, mis sellel enam vahet. Olenemata enda sees pesitsevast pisikesest lootusraasust, olen ma juba jõudnud leppida minemisega. Olen ma juba nõus alla kirjutama iseenda surmaotsusele, sest just nii ongi viimasel ajal Lindzil kombeks teha. Ilmselgelt rohkem naudingut kui tavaolukorras.
"Ma," on Spioon mu pilgu kätte saanud ning alustab imelikult väriseval häälel. Ilmselgelt esimene missioon.
"Tegelikult ei taipa, miks sa mind nii, eem, ignoreerid."
Selge. Vägagi selge. Et siis sa tahad minult nii informatsiooni kätte saada. See on küll su esimene missioon. Kohe kindlasti. Ja ma isiklikult loodan, ainult sinu enda heaks, et järgmine kord tuleb see sul paremini välja. Kohe palju paremini.
Saamata minult mitte mingit vastust peale uskumatu pilgu, istub Spioon minu kõrvale. Samuti vanast pehkinud puust pingile, mis ähvardab igahetk sisse kukkuda. Ilmselgelt tema seda ei taipa ning sätib ennast midagi kahtlustamata istuma. Õnneks pink ei kuku veel sisse. Veel.
"Ma kardan, et," proovib Spioon uuesti jutulõnga üles võtta, "sa oled millestki väga valesti aru saanud."
Või hoopis sina. Ma tõesti ei ole nii rumal, kui sa arvad. Aga eks sa seleta, venita aega, kuni valgeks läheb ja sul mind veelgi raskem siit ära on toimetada. Ma lihtsalt pean uuesti mainima, et sellest on lihtsalt liigagi hästi aru saada, et see su esimene missioon on.
"Sest tegelikult ma tahaks, et me, eem, mõlemad teaksime tõde," jätkab ta ilmselgelt mu mõtteid kuulmata.
Sellisel juhul peaksime me mõlemad täiesti ausad olema. Mõlemad.  
"Ja kuna ma tahaks sinuga aus olla, siis... Ma tean, et sa ilmselt ei usu mind, kuid siiski ma proovin," lausub ta hääl värisemas, valetamine pole ilmselgelt üks ta osavamatest külgedest, ning köhatab siis, et oma juttu alustada.
"Tegelikult pole ma pärit siit, Lindzi Režiimist. Õigemini pole ma kuskilt pärit. Mul pole kodumaailma. Samas olen ma külastanud rohkem maailmu kui tavaline inimene, näiteks sina, Kalena. Ma olen Päästja. Maailmade Päästja. Mind saadetakse maailmadesse, kus on midagi väga valesti läinud, nagu Lindzi Režiim. Minu ülesandeks, nagu sa aru saad, on päästa maailm, kuhu mind saadetakse ja siis kaduda. Kaduda, et minna järgmist päästma," Spiooni hääl murdus imelikult ning tundus nagu ta kurku oleks tekkinud klomp, mida ta üritas alla neelata, kuid ei suutnud.  
"See on mu töö," nentis ta lõpuks, kuid seda rohkem endale kui mulle.  
Hetkeks tundus nagu ta räägiks isegi tõtt, kuid ei. Ükskõik kui usutavalt ta seda rolli ka ei etendaks, siis ei. See ei ole tõde. Miks ta siis mind enne ründas? Miks ta mulle oma nime kohta valetas? Miks ta emaga nii teeb? Just täpselt selle pärast ta valetabki. Ega ainult ühest usutavast etendusest ei piisa.
Ilmselgelt taibates, et ma ei jäänud ta valet uskuma, haarab ta minust kinni. Enam ma ei võitle vastu. Nagu nii saab ta kunagi mu kätte. Vahet pole kas praegu või homme. Imelikul kombel ei haaranud ta tugevalt, vähemalt mitte nii tugevalt, et mul valus oleks. Tundus nagu ta ei tahakski mulle midagi halba. Ilmselt ta lihtsalt kogus jõudu ja ei tahtnud enne oma abiliste saabumist mind niisama pitsitada. Sest ehk on ka tal veidi loogilist mõtlemist.

Kaua aega läks jällegi. :) Aga vähemalt sai kunagi ka valmis. :)
Veider peatükk. Asjad arenevad vist liiga kiiresti, kuid ma olen üpriski saamatu selles osas.

VII peatükk

Vaatan kaugusesse, lootuses näha seal midagi. Midagi erilist. Midagi sellist, mis annaks jõudu. Jõudu selle kõige jaoks. Selle maailma. Selle elu. Selle kõige. Kuid ma tean, et seal pole mitte midagi. Vähemalt mitte jõu jaoks. Millist jõudu peaks ma ammutama süngest viljast? Või tumedast tuulest? Kui üldse sealt midagi ammutada saab, on see masendus. Kurbus.
Ma saan jällegi aru kui kavalalt see kõik Lindzi poolt on loodud. Tõeline meistriteos. Ainuke, mida kuskilt ammutada on võmalik on masendus. Mitte kuskil ei ole sul võimalik suurendada usku endasse. Mitte kuskil. Ainult kurbus ja masendus. Ja just nii ei saa, suuda, keegi midagi teha. Teha midagi selle maailma päästmiseks.
Spioon laseb minust lahti. Vähemalt tundub nii. Ma ei tunne enam ta käsi enda vastas. Ma ei tunne neid isegi enda läheduses. Tundub nagu ta oleks loobunud mõttest mind röövida ning selle asemel mulle veel ajuloputust teha. Kehv plaan. Tema valed on liiga ebausutavad. Liiga lapsikud. Liiga valed.
Tõe rääkimine pidi olema ju kõige tähtsam. Vähemalt nii on ema mulle koguaeg rääkinud. Keegi ei vääri valet, isegi mitte sinu vaenlane. Tõe rääkimisega näitad, et oled temast üle. Vaimselt üle. Nii on mulle korrutatud. Ma pean seda õigeks, tõeks. See tundub mulle loogiline ja ma tahaksingi nii teha. Mitte keegi ei vääri valet, isegi mitte su vaenlane.
Olenemata sellest, et Spioon mind enam kinni ei hoia, tunnen ma tema lähedust. Tema keha soojust. Ilmselgelt istub ta minu kõrval pingi peal ja vaatab põldu, täpselt nii nagu mina tegin. Tunnen ka tema keha läbivat õrna värinat kui tuuleiil taas põldu läbib. Kuulen tema vaikset hammaste plaginat. Tal on külm. Täpselt nagu ka minul.
Ma ei hooli sellest, et ta on spioon ja nii ka minu vaenlane. Et ta tahab mind ilmselt tappa ja piinata. Ta on ju ka inimene, elusolend. Täpselt nagu mina. Ja mina ju ei taha külmetada. Tänu tekile ma ei külmetagi. Miks peaks siis tema külmetama? Täpselt, ei peakski. Seepärast ulatan ühe vana luitunud teki poole tema poole ning saadan talle ka nii igaks juhuks julgustava pilgu.
"Aitäh," lausub ta tänulikult, hääles kuulda endiselt hammaste vaikset plaginat, mis loodetavasti varsti lõppeb. Et seda kõigele veel suur tänulik punkt panna, ta naeratab. Tänulikult. Ehk ainult kaks-kolm sekundit, kuid naeratab. See hakkab muutuma juba asjaks, mis mulle Spiooni puhul meeldib. Vist.
Pärast naeratuse kustumist haarab ta käega narmendavast teki otsast ning tõmbab selle kerge liigutusega üle oma laiade õlgade. Nüüd tunnen ta keha soojust veelgi paremini ning olen üpriski veendunud, et tema käsivarsi katab kananahk. Külmast ilmselgelt. Kuna temale ulatatud teki ots oli tänu minu kehasoojusele soe, siis muutub ka tema keha võrdlemisi kiiresti soojaks ning ka tema hambad lõpetavad selle plagistamise. Ka kananahk kaob.
Kuid siiski see jutt, vale, mille ta mulle enne kokku vestis. Valetas ta? Pole mõtet küsidagi. Isegi kui see jutt ise oleks kõlanud rohkem veenvalt, jääb siiski üks aga - miks ta seda rääkis? Kui see oleks tõde, siis ei räägiks ta seda igale ette juhtuvale ju. Ehk siis oli see vale, puhas vale.
"Kui see on tõde, miks seda nii räägid?" tunnen vajadust küsida. Ehk et talle näidata, et ma pole nii rumal kui ta arvab. Ehk hoopis selle pärast, et talle tema valetamises tehtud vigu näidata. Või talle näidata, et ma olen temast üle. Inimlik. See kõik on inimlik.
Kuid ma ei vaata tema poole. Mitte miski tema näos ei tõmba mind, tegelikult tekitab talle otsa vaatamine enamjaolt ka igavust. Tavaliselt mind tõmbavad inimeste näod, nende ilmed, kuid tema puhul on tegu igava eksemplariga. Ehk siiski mitte igavust, pigem ebameeldivust. Tema nägu on nagu igal teiselgi inimesel, kuid ilme on... imelik. Võlts. Välja arvatud kordadel kui ta naeratab – siis on ta nägu midagi muud kui võlts, nii päris kui annab olla. Nii tõene. Nii hooliv. Kuid hetked, mil ta ei naerata, tundub ta olevat kuskil kaugel, eemal meie maailmast. Eemal sellest kõigest. Kuskil mujal, kus pole seda. Kus on kõik teisiti. Nii räägib ta nägu, näoilme.
Olenemata tema poole mitte vaatamisest, tajun, et ta näos ei liigu mitte ükski lihas. Mu silme ette ilmub isegi see kujutluspilt. Veidi eemal, kuid samas imelikult lähedal olev ilme. Ühte kohta, tuules õõtsuva viljapea tippu, jälgivad silmad. Tõsiselt, neutraalselt, näiliselt kriipsuks tõmbunud huuled. Väsinult madalale vajunud kulmud. Valged põsesarnad, mida vaadates lausa tunned kui külmad need on. Sile, kortsuteta, laup. Väike lohk paremas põses, mida vaadates taipad, et see koht kulub närvilususe maandamisele. Väsinud ilme.
Ma ei oota oma küsimusele vastust, rohkem loodan teda mõtlema panna. Mõtlema panna selle üle, mida ta mulle rääkinud, valetanud, on. Selle üle, mida ta üldse teeb. Selle üle, mis siin üldse sünnib. Tegelikult selle kõige üle. Sisimas loodan ma ikkagi, et kunagi saab kõik korda. Et see kõik lõppeb kunagi. Et siis algab midagi paremat.
Kuid mis on „midagi paremat“? Kõiges on midagi head ja samas ka halba. Ka Lindzi Režiimis. Kunagi ei saaks ju tulla midagi täiuslikku, perfektset. Seda pole ju isegi olemas. Asi ei saaks ju olla täiuslik. Keegi leiab selles alati mõne vea. Mõne halva asja.
Milline peaks välja nägema see „midagi paremat“? Ilma paremate inimesteta poleks see ju midagi. Kõik sõltub ju inimestest. Ja sellisel juhul ei peaks vahet olema, kas tegu on Lindzi Režiimiga või Vana Maailmaga. Inimesed on need, kes seda muudavad.
Ka minu silmad on pidama jäänud selle viljapea tipul, mida Spioon on juba pikemat aega jälginud. On see viljapea huvitav? Ei. Eriline? Ei. See on kõige tavalisem viljapea, mida ma näinud olen. Täpselt nagu ka kõik teised viljapead. Täpselt samasugune. Kuigi kui lähemalt vaadata võib märgata, et erinevalt teistest on temal paar seemet juba välja langenud. Küps. Ta on teistest küpsem ning temast saaks juba süüa. Kuid siiski esmapilgul tundub ta teistega täpselt samasugune.
„Ma ei tea, kui palju tead sa maailmadest. Erinevatest maailmadest. Kuid ma oletan, et sa pole kuulnud Väiksest Maailmast. Mitte kunagi. Erinavalt sinust,“ on Spioon äkitselt alustanud rääkimist, kuid peatub hetkeks ning neelatab nagu üritaks midagi alla suruda, midagi enda sees kinni hoida, „tean mina sellest,“ jälle on Spioon otsustanud pausi pidada ning jällegi neelatada, „nii mõndagi.“
Tema muidu lõbus, selge ning kandev hääl murdus. Muutus kähisevaks ning kurvaks, kahetsevaks. Need kaks sõna, mida ta viimasena lausus, kõlasid lausa ennastvihkavalt. Kui see oli teesklus, pidi ta olema meister. Kui see ei olnud, tahan ma teda aidata. Olenemata sellest, et ta on Spioon. Ka tema väärib abi, kui ta mulle tõtt räägib. Mitte ainult mulle, kõigile. Tõde on kõige tähtsam.
„See on, oli maailm, kus kõik oli ideaalne. Kus kõik oli hästi. Kõik oli korras. Kõik. Kus inimesed olid sõbralikud, head. Kõik olid head. Kõik oli korras. Täiesti korras. Mitte midagi polnud viga. Mitte midagi. Kõik oli perfektne. Kõik oli ideaalne. Kõik. Inimesed, loomad, majad, järved, jõed – kõik,“ korrutab ta rohkem iseendale kui mulle.
Kogu tema jutustus kõlas rohkem nööge talle endale. Mitte sõbralik nööge vaid vihkav, ennastvihkav. Tundus nagu ta üritaks endale selgeks teha, kui valesti ta käitus. Kuidas ta ennast peaks vihkama. Kui halb inimene ta on. Kui halb kõik tema pärast on.
„See on... oli maailm, kus inimesed olid üksteise vastu sõbralikud. Kus inimesed ei vihkanud üksteist. Kus inimesed hoolisid üksteisest, kõigest. Kus ei teatud sõna nagu vägivald, kurjus, vihkamine, valetamine. Kus lapsed mängisid muretult. Kõik oli hästi,“ jätkab ta ennasthävitaval nutusel hääletoonil selle maailma kiitmist.
Ohke, mille käigus ta justkui üritaks ennast kõigist nendest emotsioonidest vabastada ning seda miskit unustama panna, järel asub ta jätkama oma lugu veelgi ennastvihkavamal, nutusemal ja kahetsevamal häälel :„Kõik oli korras, kuni muutus üks inimene. Tema järel ka teine, kolmas, neljas ja siis juba tuhandes. Rohkem neid vist ei muutunudki – tuhat ja paarsada. Kuid nemad vihkasid ja sellest piisas. Nad ei hoolinud isegi mitte endasugustest, isegi mitte iseendast. Nad tapsid, peksid. Tegid seda, mida teised ei teinud. Kõik läks nagu alati. Teised veel hoolisid ja neil oli valus teistele halba teha. Teistel, pandemoridel, oli aga kadunud kõik see. Tundus nagu nad oleks kaotanud oma tunded.“
Vaikus. Jällegi. Ainult Spiooni aeglased, kuid ebaühtlased sügavad hingetõmbed on kuulda. Isegi tuul on vaikinud, Spioonile au andnud. Nukrust, kahetsust ning enesevihkamist on lausa õhust tunda. Isegi päike oleks praegu nukker, isegi tema nutaks. Meist ei nuta kumbki. Kuid on tajuda, et meil kummalgi pole nutt kaugel. Nutt polegi nii hull kui praegune hingekriipiv vaikus, mis justkui lööks meid mõlemaid. Peksaks ja piinaks.
„Vägivald polnudki kõige hullem. Vähemalt mitte tavaelanikkude, keda hakati siis kutsuma tõjasteks, jaoks. Tõjaste jaoks oli kõige hullem petmine, valetamine, vihkamine. Nende südametunnistus ei lubanud seda ja see tegi nad nõrgemaks. See osutus nende jaoks hukatuslikuks. See tappiski nad,“ otsustab ta lugu edasi jutustada.
Ilma talle otsagi vaatamata võib tajuda, et esimesed pisarad on tema tumedatest silmadest väljunud ning veerevad nüüd üle ta valgeid põsesarnasid. Võib tunda, kuidas ta käed tugevalt ümber enda ringkere mässib. Võib kuulda ka tema sügavaid hingetõmbeid, millega ta ilmselt ennast rahustada püüab.
Ta ei valeta. See lugu puudutab teda. See pole vale. Ei saa olla. Ei tohi olla. Midagi peab siin maailmas veel korras ka olema. Ta ei saa ju sellist asja valetada. Näidelda. See ei oleks aus. See ei tohi nii olla. See peab olema tõde.
Veel üks sügav hingetõmme ning ta jätkab taas :„Olenemata sellest kõigest, mis toimus jäid tõjased endaks. Nad ei muutunud. Nad ei lõpetanud hoolimist. Nad küll lõpuks otsustasid võidelda, kuid nad siiski ei teinud seda. Nad jäid lõpuni endaks.
Lõpuks kui tõjased olid kaotamas. Kui neid oli piinatud, pekstud ja tapetud. Otsustasid nad võidelda. Neid oli rohkem. Nad oleks võitnud. See kõik toimus nagu alati – üks plats, vana heinamaa, millel enam midagi kasvatada ei saanud, ja tõjased ja pandemorid. Kõik olid valmis võitlema. Ja siis nad seisid seal näod vastamisi, vaatamas oma kunagisi sõpru, naabreid või lihtsalt kaasmaalasi. Tõjased andsid alla. Nad ei suutnud tappa, piinata ega peksta ehk tegelikult reeta oma kunagisi tuttavaid. Nad ei suutnud teha nii täpselt endasuguste inimestega. Nad hoolisid. Nad ei lõpetanud hoolimist.“
Ma värisen. Külmast, ebaõiglusest, kurbusest.
Spioon on justkui kivistunud. Pisar ta põsel on paigale justkui jäätunud. Silmad kaugusesse jäänud. Huuled kokku surutud justkui millegi kinni hoidmiseks. Nägu lubivalge ning jääkülm.
„Pandemorid tapsid nad kõik. Pandemorid võitsid. Vähemalt nende endi jaoks,“ lausub ta justkui lõpetuseks, kuid ma taipan, et see ei ole veel lõpp. Miski Spiooni hoiakus ütleb, et midagi on veel. Midagi, mida ta millegi pärast ei taha avalikustada. Vähemalt mitte praegu. Ta ei usalda mind veel piisavalt.
Me mõlemad istume justkui kivistunult ning vaatame kaugusesse. Mõtleme. Üritame endas selgusele jõuda.

Jällegi tunnen ma nagu asjad läheks liiga kiiresti, kuid samas ei oska ma seda mitte kuidagi teisiti kirja panna. Imelik.

VIII


Nagu tavaliseltki on mu mõtted olnud sõnakuulelikult riivi taga, vähemalt seni, kuni Spioon rääkis. Nüüd, kui meid ümbritseb vaikus, pole mu ajul enam pääsu. Mu aju peab selle informatsiooni läbi töötlema. Muidu on see lihtsalt üks jutt, üks tavaline täiesti mõttetu jutt, millel pole mitte mingit tähtsust. Aga see ei ole. Ja sellepärast pean ma seda tegema - jutu oma aju uuesti esituses läbi kuulama ja ka korralikult läbi mõtlema.
Üks maailm. Täiuslik, perfektne, maailm, millel pole mitte mingit viga. Kus köik on täiuslik. Kus kõik inimesed on täiuslikud. Kõik on sõbralikud, head. Kõik on korras.
Ja siis muutub üks inimene. Täiesti halvaks. Ning tema pärast muutuvad sajad inimesed samasuguseks.
Kuid kuidas ta muutus, kui kõik oli täiuslik? Kui kõik oli korras? Kuidas see inimene muutus? Midagi pidi ju siis valesti olema. Või kuskil pidi vähemalt üks viga olema. Üks väike pisike viga, mis muutis kõike. Halvemaks.
"Sellepärast ma tahangi, et sa mind usaldaks," lausub Spioon äkitselt raskelt. Tema hääl kõlab justkui raskelt., nagu ta üritaks millestki jagu saada, kuid ei saa. Nagu ta sees oleks suur koorem, mille alt ta üritaks rääkida.
"Kuidas ma sind usaldan, kui sina mind ei usalda?" küsin vastu. Ilmselt poleks ma poleks seda teinud, kuid väike julguseraas kuskil sügaval minu hinges pääses korraks välja, võimule. Õnneks ainult korraks.
"Kas sa tahad, et selle maailmaga juhtuks nii nagu juhtus Väikse Maailmaga?" küsib ta mind justkui kuulmata või lihtsalt minust välja tegemata.
"Kas sa tahaks, et sureks su ema?" jätkab ta küsimustelaviiniga hääl imelikult võnkumas.
"Kas sa tahad, et kõik sureksid lihtsalt sellepärast, et sina ei taha mind usaldada?"
Ma pole varem tema suust sellist häält kuulnud. Sellist ebameeldivalt etteheitvat, veidi isegi vihkavat, häält. Kõik, mis ta sellise häälega ütleks, kõlaks etteheitvalt. Kõik.
Ei, ma ei taha, et nad sureks. Ma ei taha, et keegi sureks. Vähemalt mitte minu ega kellegi teise pärast. Loomulik surm ootab meid kõiki kunagi ees. Keegi ei ole surematu. Aga, et inimene sureks teise inimese pärast. Ei.
"Kas sa tahad, et keegi sureks sinu pärast?" küsib ta kõigele punkti pannes justkui minu mõtteid lugedes.
Miks mina? Suvaline Lindzi Režiimi kannatav inimene, suvalisel hoovil. Ma olen ju nagu kõik teised. Miks siis mina? Miks maailm on niivõrd ebaõiglane, et mina pean istuma siin, külmal põllul vanal katkised puupingil, spiooniga, kes üritab mind peast hulluks ajada? Miks inimesed ei ole võrdsed?
"Tahad?" ei jäta Spioon mulle millegi pärast mõtlemisaega. Kärsitu. Kuid miks? Ma pole jõudnudki veel korralikult mõeldagi. Ilma pikema mõtlemiseta peaksin ma ju kiirelt ära vastama ja võib-olla nii tema valet mitte ära tundma. Vale käik Spioon.
Kuid tema eelnev jutt... Väike Maailm. See ei ole, ei saa olla, vale. Ta ei saa sellise asja kohta valetada. Ta võib küll olla valelik spioon, aga ta ei valetanud. Ta ei saanud valetada. Ei tohtinud. See pidi olema tõde. See oli tõde. Lihtsalt oli. Ja punkt.
Kuid kui see oli tõde, siis kõik muu ei saa olla ju vale. Ta võis küll valetada oma nime kohta, kuid ta ei saa olla Spioon. Ehk ta kavatsused peavad olema head.
Äkki ta ikkagi valetas selle loo kohta? Äkki see on lihtsalt lugu? Äkki see ei puuduta üldse teda?
Ei. Ta ei valetanud. Ta ei saanud. Ta ei tohtinud. See on tõde. See ei saa olla vale.
Nii et ta ei ole spioon. Ta kavatsused on head. Ta ei taha meile halba.
On see üldse võimalik?
Peab olema.
"Kes sa oled?" küsin ma äkitselt oma mõtete segaduse ajel.
"Xilaskar," väidab ta pärast imelühikest mõttepausi.
Xilaskar. Talle on see valenimi vist täitsa meeldima hakanud. Kuid hästi, olgu ta siis Xilaskar.
"Mida sa siin teed?" otsustan küsida mõtete korrastamiseks. Mis mul ikka kaotada on?
"Tööd," vastab Spioon ilma mõttepausita. Tema hääl kõlab täiesti emotsioonitult. Nagu miski oleks ta alla neelanud. Nagu teda enam ei oleks. Nagu ta oleks alla andud.
"Miks sa siin oled?" jätkan ma tema küsitlemist kaotamas isegi huvi selle kõige vastu. Kaotamas ka enda emotsioone. Kaotamas ennastki.
Tunnen, kuidas Spioon liigutab ning tekk ta õlgadelt pingile vajub. Ta keerab ennast minu poole ning asetab ennast kaksiratsi pingile istuma. Spioon vaatab, jälgib mind. Justkui käskides mul ka ennast tema poole keerata. Nii ma keerangi pea tema poole ning nähes, et Spioonile ilmselgelt sellest ei piisa, otsustan ka mina sama asendi võtta. Aeglaselt tõstan jala üle pingi ning toetan ettevaatlikult oma tagumikku vanale pingile. Õnneks see peab. Veel.
Spioon vaatab mind endiselt. Ta jälgib mind, vaatab mulle otsa. Mina jälgin Spiooni asemel põldu, mis ta selja taga asetseb. Ma ei taha talle otsa vaadata. Miks ma peaksingi tahtma?
"Mind saadeti siia," sõnab ta justkui midagi väga salajast tunnistades. Ta silmad jälgivad mind, minu reaktsiooni. Need üritavad tabada midagi, millest mul ei ole aimugi. Midagi, mis tema jaoks peab olema väga tähtis, kuid mida mina ei oska hinnata. Midagi erilist.
Spioon, Xilaskar, on siis siin tööl.
"Tegelikult pole ma pärit siit, Lindzi Režiimist. Õigemini pole ma kuskilt pärit. Mul pole kodumaailma. Samas olen ma külastanud rohkem maailmu kui tavaline inimene, näiteks sina, Kalena. Ma olen Päästja. Maailmade Päästja. Mind saadetakse maailmadesse, kus on midagi väga valesti läinud, nagu Lindzi Režiim. Minu ülesandeks, nagu sa aru saad, on päästa maailm, kuhu mind saadetakse ja siis kaduda. Kaduda, et minna järgmist päästma."
"See on mu töö."
Ta on siin, et päästa Lindzi Režiim? Ta on siin, et muuta kõik paremaks?
Kas tõesti on midagi sellist võimalik?
Spioon on Päästja, kes on siin, et meie maailma päästa? Et Lindzi Režiimi... kukutada? Ei. Kui üldse midagi, siis ainult natukene. Ta on ainult üks inimene. Ta ei saa kukutada Lindzi Režiimi. Ta saab ainult asju paremaks muuta. Kui saab.
Väike Maailm... Spioon... See ei olnud vale. Spioon oligi kõige sellega seotud.
Märkan, et Spioon jälgib mind endiselt. Ta justkui ootaks midagi... minult? Ilmselgelt minult.
"Ma usun," tean, et ta mõistab, mida ma sellega mõtlen. Peab mõistma. Selleks on ta piisavalt tark.
Spiooni suunurgad kerkivad ning ilma ettehoiatamata ta naeratab, paljastab oma täiuslikud hambad. Ta silmis tekkib imelik väike leegike. Leegike, mis ei ütle mitte midagi, kuid mida ma pole mitte kellegi silmis varem näinud.
Ma tõstan jala tagasi teise kõrvale ning pööran ennast tagasi põllu poole. Sama teeb ka Spioon. Möödub vist sekund või isegi kaks, mil me mõlemad silmitsema taas seda lummavat öist põldu. Äkitselt aga otsustab Spioon selle väikse vaikusehetke lõpetada millegagi, mille ma olin peaaegu unustanud. Ta haarab jällegi minust kinni.
Ma ju ütlesin, et ma usaldan teda. Ta ei pea mind röövima, et minult infot saada. Ta ei pea mind kinni hoidma. Ma ei põgene.
Kuigi ta ei peaks ju olema Spioon. Seega ei tohiks ta mulle halba tahta. See liigutus peaks olema kasulik? Ei. Kindlasti mitte kasulik. See peaks midagi tähendama? Võib-olla.
"Mina ka," lausub ta napilt.

Oh, need kolm osa on mul kahe silma vahele jäänud.

Lugesin need läbi ja need on nii müstilised. Sa kirjutad täiesti teisiti, kui paljud (sh ka mina), kelle jutukesi ma olen lugenud. Sul on oma stiil ja see mulle meeldibki. Nii omamoodi, unikaalne, lahe.

Praegu jääb kõik see veel segaseks, mis jutus täpsemalt toimub. Mis on Lindzi Režiim ja kõik muu. Kuid ma olen kindel, et iga osaga hakkab see järjest selgemaks muutuma.

See on minu jaoks nii müstiline, et 12-aastane niiviisi kirjutab. Tõesti. Kui ma vaatan enda kirjutisi või paljusid teisi sellevanuselt, paneb see mind tõesti imestama.

Sinu jutuke paneb mind mõtlema ka enda kirjutamisstiilile. Minu juttudes on tavaliselt põhiliseks olnud tegelaste rääkimine. Ma pole kunagi mõelnudki kirjutada juttu, mida saaks edasi anda lihtsalt nii paljude sõnadega. Et poleks vaja seda kahekõne jne.

Mulle väga meeldib. Olgugi, et mul on endiselt veidi harjumatu seda lugeda, aga mulle meeldib.

Spiooni naeratus, pealkiri "Naerata". Tunduks nagu oleks ka need seotud.

Pisike edit: Lugesin uuesti läbi ka proloogi. See pani mind veel rohkem mõtlema, aga ma tõesti ei oska midagi oletada, mis juhtuma hakkab. Kui tihti on kõik ettearvatav, siis seekord ei ole. Absoluutselt.

Oh, ma... Jälle... Olen sõnatu. Ma ei oska mitte midagi öelda. Vist. Ma pole mitte midagi sellist varem kuulnud ja... Poleks lootnud kuulda ka. Ma ise poleks arvanud, et mul mingi stiil on... Ma lihtsalt ei oska muud moodi asju väljendada. Vau. Aitäh.
Ka mul ei olnud alguses mitte mingit aimugi, mida ma kirjutan. Nüüd on minujaoks asjad selgemaks saanud. Proloogi ja esimese osa vahe oli vist pool aastat. Ja kui ma proloogi kirjutasin oli mul hoopis teistsugune mõte, aga see asi mulle ikka ei meeldinud ja siis ma hakkasin lihtsalt midagi kirjutama. Imelik, ma tean.
Tegelikult kahe päeva pärast ma polegi enam kaheteistkümne aastane. Kahjuks. Ilus arv on. Saan ka vanaks.
See paneb mind tohutult tahtma lugeda sinu kirjutatud lugusid. Mida ma ilmselt ka pärast teen.
Ma ei oska muud moodi. Mulle tundub nii ainuke viis. Lisaks on mulle alati meeldinud inimeste mõttemaailm nii et jahm. Imelik inimene.
See on väga tore. Väga väga väga tore, et sulle meeldib.
Natuke ikka. Vist. Ma loodan.
Tegelikult minul endal ka pole. Eriti. Mõned seigad jooksevad vahel peast läbi, aga lõpplahendusest pole mul aimugi. Ootan huviga.
Aitäh. Suur-suur aitäh selle kommentaari eest.

Ära nüüd nii sõnatu ka ole. :)

Kui kõik hästi läheb, ilmub siia ka kunagi minu mõni lugu, kuid ära palju looda, ma ei kirjuta hästi. Plaanin seda vaid teha selleks, et saaksin kriitikat, tänu millele ennast parandada ja lõpuks ka hästi kirjutada. :)

Aga eks näis, mis sinu jutus siis saama hakkab. Huviga ootan juba uut osa!

Edit 06.01.2014: Kaks päeva hiljem, aga ikkagi, PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS   

Aitäh! :) Nii armas sinust.

Üle väga pika aja ka üks osa... Ja ma ei oska selle osa kohta mitte midagi öelda. Kui armas minust. XD

IX


Mida ma tegin? Kas see, et ma teda usun, tähendab, et ma pean temaga koos midagi tegema? Võitlema? Surema? Ma lihtsalt usun teda. Ma ei taha ennast millegi sellisega siduda. Praegu on kõik korras. Mitte midagi pole vaja muuta.
Aga miks ma siis mõtlen muutmisest? Ta pole ju selle kohta midagi ütelnud. Ta lihtsalt rääkis, et ta tuleb appi. See ei tähenda, et ta muudaks.
Miks ma siis mõtlen sellest?
Vaikus. Nii väljas kui ka minu peas. Ma tahaksin väga midagi oma mõtetele vastu öelda, kuid mu aju on lühises. Nii lühises, et ma ei suuda midagi teha. Kui siis ainult tühjust silmitseda. Muidugi pole koht, mida ma silmitsen tühi, kuid ma ei näe seal midagi. Ma olen liialt ametis oma peaga, mõtetega. Nii ametis, et ma ei suuda isegi jälgida, mis toimub väljaspool mind, minu sisemaailma, mis hetkel vägagi sassis on. Mis tegelikult juba Spiooni või noh Xilaskari saabumisest saati sassis on olnud.
Mis toimub? Midagi ikkagi toimub. Midagi erilist. Midagi sellist, mida pole varem toimunud. Vähemalt mitte minuga.  
Ühe jutustamistunni ajal koputas meie uksele suvaline inimene, kes hiljem osutus spiooniks ja veel hiljem päästjaks, maailmade päästjaks. Ta naeratab, räägib ning ei mõista pilkude keelt. Peale selle ta väidab oma nimeks olevat mingi imeliku tähe kombinatsiooni. Ja sellele veel lisaks ründab ta või nüüdseks sooritab imelikku mõttega liigutusi. Lugu, lisaks kõigele eelnevale räägib ta veel ka loo, mis ei saa olla vale.
Mis toimub?
Ja ema. Tema naeratab, räägib ja teeb söögiks kartuleid.
Mis toimub?
Muutused toimuvad.
Ja mina?
Mina olen üks nendest.
Siin, Lindzi Režiimiga maailmas, ei oskaks mina ega keegi teinegi millestki sellisest mõeldagi. Mitte ei julgeks, vaid ei oskaks. Neil ei tule see mõttesegi, sest Lindzi ei anna selleks just parimaid soovitusi. Tapmised, piinamised ja muud jubedad asjad, mis inimestega juhtuvad. Kuid mitte mässu pärast. Isegi mitte kuritegude pärast. Kõik elavad ju hoovidel ning suhtlevad ainult enda hoovi inimestega. Kellelgi pole sõpru ega tuttavaid, neil on ainult pere. Lihtsalt igaks juhuks. Kui keegi peaks kunagi midagi proovima.
Minu jaoks on üks Lindzi Režiimi kohutavamaid asju laste saamine. Selle süsteem. Keegi ei tea, kes on tema vanemad. Keegi ei tea, kus nad sündisid. Keegi ei tea mitte midagi oma esimesest kolmest eluaastast. Jah, muidugi kõik teavad, või vähemalt oletavad, mis nendega seal tehakse. Lindzi eesmärke, kavatsusi, pole raske arvata. Ilmselt. Kuid mitte milleski ei saa mitte kunagi kindel olla.
Kui inimestel on sündimas laps, korjatakse need naised kokku ning toimetatakse haiglasse. Kuidas nad teavad, kellel on sündimas laps? Sellest pole veel keegi aru saanud ning tänu sellele teadmatusele suureneb veelgi kartus tema vastu. Kui kaval. See võib meid panna uskuma, et Lindzi on kõikjal. Et sa ei pääse tema eest mitte kuskil. Ja inimesed usuvad seda. Nad usuvad, et üks inimene saab olla kõikjal. Et üks inimene suudab kontrollida neid kõiki. Et üks inimene on kõik. Kuid ei ole, ei saa olla. Ta on ju kõigest üks inimene.
Haiglas nende eest hoolitsetakse. Tehakse kõik, et laps tervelt sünniks. Emast pole neil midagi, kuid laps peab sündima. Ja seda veel tervelt. Kuid kui laps ära sünnib on kõik. Emad viiakse tagasi oma hoovidesse ning lapsed lähevad. Lähevad kuhugile, kus neile elamist õpetatakse. Tegelikult on nad ju veel imikud mitte lapsed. Nad on veel olendid, kes ei suuda ise mõelda ning õpivad. Õpivad veel seda kõike. Tänu sellele ei toimugi siin mitte ühtegi mässu. Mitte ühtegi vastu hakkamist. Sellepärast ongi kõik rahulik. Ongi kõik korras. Vähemalt Lindzi jaoks.
Pärast kolme aastat jagatakse lapsed laiali. Kui naine saab kolmekümne aastaseks, antakse talle laps. Lihtsalt antakse ja tema ei saa midagi teha. Laps sealt. Ta võib küll varem lapsi olla saanud, kuid ainuke laps, kelle kasvatusõiguse ta saab on just see, kes sealt saadetakse. Kõigil üle kolmekümne aastastel on nii laps. Vähemalt üks.
Kui lastest puudu jääb, muretsetakse nad. Kolm aastat ette. Kuidas muretsetakse? Täpselt nii nagu ikka, seda ainult sunniviisiliselt. Igale ühele on ju last vaja.
Igal lapsel on pere. Olgugi, et mitte päris, kuid pere. Mis vahet seal on kas sa elad oma päris- või kasuvanematega? Armastada võib ka ju ilma veresuguluseta. Sugulus ei ole ju tegelikult kõige tähtsam. Armastus ja lugupidamine, austamine, on.
Asi pole selles, et lapsed kasvavad üles teises peres. Asi on selles, mida nendega enne sinna saatmist tehakse. Selles, mida neile õpetatakse. Selles, kui ebaaus see kõik on. Laps ei saa mitte midagi valida, tema ema ei saa ja isegi mitte tema tulevane ema. Kõigi eest otsustatakse. Lastele õpetatakse, et Lindzi Režiim on asi, mida tuleb austada. Asi, mida tuleb teenida. Asi, millele ei tohi vastu hakata. Et Lindzi on kõikjal ja tema on kõikvõimas. Et meil pole mitte mingit võimalust.
Keegi ei saagi midagi teha. Kuidas saakski? Meid kõiki on lapsest saati kasvatatud Lindzit parimaks pidama, meil pole isegi mitte sõpru ega tuttavaid. Me kõik suhtleme ainult enda hooviga. Meil poleks liitlasigi. Erandiks on muidugi need, kes sündisid enne laste ära võtmist. Kuid nemad on liiga vanad. Kõige nooremad on neljakümnendates. Minu ema on selline. Nelikümmend kolm aastat tagasi, siis kui mu ema sündis, olid lapsed terve lapsepõlve oma enda vanemate juures. Neid ei võetud kolmeks aastaks õpetusteks ära. Selline kord tuli alles nelikümmend aastat tagasi. Lihtsalt tuli. Ilma mitte mingi põhjuseta. Nagu ka kõik muu siin Lindzi Režiimis.
"Mis on Lindzi Režiim?" küsib Spioon aegamööda veidralt salgaval hääletoonil. Ta suu moodustab iga sõna imelikult aeglaselt. Nii aeglaselt, et iga sõna lõpp mõjub piinarikkalt väljavenitatult. Seetõttu kulub tal selle lühikese küsimuse minu poole saatmiseks peaaegu minut. Õnneks veidi vähem.
Kui ta on siia saadetud teatud eesmärgil, peaks talle olema ettekantut kõik selle veidra maailma kohta. Ehk tahab ta minu arvamust? Või ehk ta ikka ei ole see, kes ta väitis end olema? Ehk on ta ikkagi...? Ei. Ei ole. Aitab. Ta on see, kes ta väitis end olevat ja kõik. Ma ei või nii palju ühes inimeses kahelda.
Ma ise olen täiesti elav näide Lindzi Režiimist. Näide Lindzi loodud maailmast. Näide kõige tavalisemast inimesest. Ma kahtlustan kõiki. Kahtlustan, et nad töötavad Lindzi heaks. See on Lindzi Režiimi tulemus. Kõige selle tulemus. Kõik kardavad Lindzit. Kardavad, et ta jälgib neid. Kardab, et ta karistab neid. Karistab neid lihtsalt. Mitte millegi eest. Ehk hommikul väljas olemise? Ehk kartulite söömise? Ehk paari sõna vahetamise? Ehk hoopis elus olemise? Põhjuse leiab alati. Me kõik kardame teda. Loodame, et ta ei puutu meid. Usume, et ta võib teha kõike. Kuid kõige selle juures on meil kõigil üks soov, lootus. Jah, küll väga sügaval hinge sopis. Isegi nii sügaval, et tihti ei leia inimesed seda üles. Kuid siiski on.
Ehk ühel päeval see kõik lõppeb.
Muidugi ei tee keegi selle heaks midagi, kuid loota võib alati. Lootus sureb ju viimasena. Enne seda sureme veel meie, mina ja minu põlvkond, meie vanemad ning meie lapsed. Ehk isegi lapselapsed. Kuid kunagi saab see lootus teoks. Miski ei kesta igavesti. Ka mitte Lindzi Režiim. Kõik lõppeb kunagi. Me peame lihtsalt vastu pidama. Ootama. Kuni see kõik lõppeb.
"Kui sa oled see, kes sa väidad end olevat, peaks sa seda teadma." otsustan ma vastu väita. Ausus on ju siiski kõige tähtsam. Ja täpselt nii ma mõtlen.
Miks ma peaksin valetama? Salgama midagi. Mina ju tahan, et teised mulle räägiksid tõde. Ma ju tean, kui halb on mitte aru saada, kas just kuuldu on tõde või vale. Miks ma peaksin tegema midagi, mida ma ei taha, et mulle tehtaks? Teised on ju täpselt samasugused inimesed nagu mina. Meil ei ole ju mitte mingit vahet. Tegelikult on. Muidugi on. Me kõik oleme väliselt, tihti ka sisemiselt, erinevad. Kuid tegelikkuses oleme me ikkagi samasugused inimesed. Koos kannatajad. Ja miks ma peaks teistele tegema midagi sellist? Sama hästi võiksin ma seda endale teha.
Heade inimestega ei saa kunagi olla halba kohta. See lihtsalt ei toimi. Inimesed muudavad selle heaks. Või muudetakse inimesed halvaks. Tavaliselt on kasutusel siiski viimane variant. Head ei oleks enam head, kui nad midagi teeks. See muudaks nad automaatselt halbadeks. Ning halbade inimestega pole jällegi head kohta. Tegelikkuses polegi eriti neid häid kohti olemas. Head ei püsi. Täpselt nagu Spiooni jutus. Head on selleks liiga head.
Muidugi ei saa tervet maailma. Tervet universumit. Seda kõike. Liigitada ainult heaks ja halvaks. Kõiges on midagi head ja ka midagi halba. Miski ei saa olla üdini halb või üdini hea. See poleks lihtsalt võimalik. Mõnes asjas on lihtsalt head veidi rohkem ja mõnes halba. Selle järgi liigitataksegi asjad heaks või hoopis halvaks. Loomulikult pole see õiglane, kuid see on kergem. Nii on kergem. Ja vahel on see tähtsam kui õiglus.
Inimestel on kergem väita, et asi on vale, kui hakata otsima selles tõe terakesi. Mitte miski ei saa olla täiesti vale. Mitte ükski jutt ei saa olla täiesti vale. Siis on see juba väljamõeldis, muinasjutt. Siis pole see enam vale. Lihtsalt nii on kergem. Kergem hakkama saada. Kergem elada.
Jah, siin, Lindzi Režiimis, pole inimesed nii öelda head. Vähemalt mitte nii head, et headus ületaks halva. Inimesed küll tahavad, loodavad, et Lindzi ei tee teistele mitte midagi. Muidugi siis ka mitte neile endile. Kuid kui neil peaks valida olema, siis päästaksid nad ikka ainult enda naha. Teised on küll teised, kuid nende jaoks olete teie teised. Teie arvate, et just teie väärite elu, kuid te ei tunne neid. Te ei tea nendest mitte midagi, kelle saatuse üle te otsustate. Võib-olla on just nemad need, kes väärivad elu. Võib-olla mitte. Kuid te ei tunne neid. Ja ikka suudate te öelda, et teie väärite seda kõike rohkem. Ikka suudate te päästa ainult enda naha. Ikka te suudate hoolida ainult endast. Kuid nii on kergem. Kergem on lasta kõike teistel kogeda ja ise rahulikult elada. Teid see ju ei puuduta.
"Kus su isa on?" kõlavad Spiooni suust neli sõna. Täiesti tavaliselt. Nagu ma poleks enne mitte midagi öelnud. Nagu see oleks kõige tavalisem küsimus.
Isa. Pikemat kasvu, heleda naha, hallikate silmadega ja liivakarva juuksepahmakaga mees. Peaaegu et täpselt samasugune nagu ema. Nii seest kui väljast. Ainult sooline erinevus. Kuigi ma ei saa selles kindel, vähemalt mitte täielikult, olla. Isa käib siin harva. Väga harva. Kord aastas, Valguse ööl. Ülejäänud aja on ta ära. Kaugel. Väga kaugel. Liiga kaugel. Nagu ka kõik teised.
"Tööl," otsustan ma talle lihtsalt, emotsioonitult, informatsiooni ette sööta. Lihtsalt talle faktid ette paisata. Ma olen väsinud sellest kõigest.
"Kus?" jätkab ta küsimist huvita, justkui kohusest. Ilmselt on ka tema väsinud. Sellest maailmast. Maailmast, kuhu ta sattus. Kuhu ta missioonile saadeti. Vaene Spioon. Xilaslar.
Tegelikult ma ei tohiks sellele küsimusele vastata. Tegelikult ei tohiks ma vastust isegi mitte teadma. Ei tohiks. Aga ikkagi tean. Tundub imelik, et ma ei tohiks teada, kus mu isa töötab? Ei tundu. Ei saa tunduda. Lindzi jaoks on väga tähtis hoida selliseid asju saladuses. Selliseid asju, mida tegelikult ei peaks olema olemas. Mida ei tohiks olla. Aga on. See on siiski ju Lindzi Režiim.
Miks mina siis tean?
Tänu oma emale. Tänu inimesele, kelleta ma ei teaks mitte midagi. Võib-olla olekski nii parem. Mitte midagi teades parem. Saaksin olla täpselt selline nagu on teised. Siis ei peaks ma muretsema pealtkuulajate ja spioonide pärast. Või kui peaksin, siis vähem. Mul, meie perekonnal, oleks probleeme vähem. Aga ilmselgelt on emal teatud eesmärk, teatud asi, mille pärast ta seda kõike mulle räägib. Mind koolitab. Kõigel on eesmärk. Ka Lindzi Režiimil. Isegi kui seda alguses on raske, peaaegu et võimatu, leida. Kõigel on eesmärk.
„Kaugel,“ olen aus. Ta ei täpsustanud ega nõudnud ju töökohta. Ta tahtis vaid teada, kus mu isa töötab. Ja ma vastasin talle. Ausalt.
Kuskil kaugel on asunud päike tõusma. On asunud väljuma oma öisest peidupaigast. See vaatepilt on ilus. On alati olnud. Jah, just sellel hetkel kui päike hakkab kaugel tõusma. Siin pole see niivõrd imeline. Kauguses tunduvad värvid ühtsemad – nad justkui sulanduvad kokku ning moodustavad ühtse terviku. Ühtse taeva, mille seest peaks loetud hetkede pärast hakkama paistma erekollase päikeseketta õrn serv. See on imeline. Täiuslik. Jah, just täiuslik. Loodus, puutumatu loodus, on täiuslik. Selle ürgne korrapärane rütm. Selle imelised värvid. Selle muutumatus. See kõik on vapustav.
„Ka..?“ alustab Spioon küsivalt, kuid ma katkestan teda asetades sõrme suule ning viies pilgu kauguses toimuva vaatepildi poole. Ma ei taha, et ta seda hetke ära rikuks. Küsimusi saab ta ka hiljem esitada, kuid päike tõuseb vaid korra. Midagi nii imelist toimub vaid korra. Jah, korra, kuna igal hommikul on need värvid erinevad. Mitte kunagi ei või sa näha täpselt samasugust päikesetõusu nagu nägid eelneval hommikul. Miski nii vägev ei ole loodud korduma.
Esimesed kiired on väljumas maa kaitsvast puhkepaigast ning taeva värvid on muutumas järjest heledamaks. Tumeda taeva alumine serv on täidetud helekollaste päikesekiirtega, mis seda aegamööda heledamaks hakkavad muutma. Muutused on alati võluvad, kuid sellised hommikused on alati võimsaimad. See tundub nii ääretult võimas, kuidas paar väikest heledat päikesekiirt võivad muuta nii suure ning tumeda taeva heledaks. Kuidas need väiksed kiirekesed lasevad alata uuel päeval. Kuidas need väiksed kiirekesed on niivõrd paljudele inimestele uue päeva kuulutajateks. Nad on ju siiski paar väikest kiirekest.
Juba ongi need väiksed kiired asunud võitlusesse tumeda taevaga moodustades nii imelikult roheka taeva. Võluv vaatemäng. Võitluseid, sõdu, pole kunagi hea jälgida. Jälgida kuskilt kaugelt, kus sa ei saa midagi teha võitlejate heaks, kuid praegusel juhul pole see selline võitlus. Praegusel juhul on tegemist rohkem etendusega rahvale. Rahvale, kes vajab sellist värvide mängu. Rahvale, kes vajab värve. Värve oma eludesse.
Taevas on muutunud mõne hetkega heledaks. Siniseks. Helesiniseks. Päike on valmis tõusma oma rahva ette uue päeva alguse kuulutamiseks. Tee on tema jaoks puhastatud. Kõik on valmis. Kõik on tema jaoks valmis. Tema etteaste jaoks.
Vahel ma mõtlen, et mis siis juhtuks kui päike ei tuleks. Kui kõik toimuks ära, aga päikest ei tuleks. Mis inimesed teeks? Mis nad arvaks? Mis siis saaks? Päike on justkui elu alus. Päike ongi elu alus. Me kõik sõltume päikesest. Meie kõigi elud sõltuvad. Ka Lindzi enda oma.
On ainult üks asi, mis on võimsam, vägevam, kui Lindzi. Kahjuks ei saa sellest inimesed aru. Kahjuks on Lindzi kõik endasse niivõrd uskuma pannud, et inimesed on selle asja unustanud. Ei, mitte unustanud. Nad on justkui hobused, kellele on pandud silmaklapid ning nad ei näe muud kui Lindzi tahab, et nad näeks. Nad on täielikult Lindzi võimu all. Muidugi Lindzi ei taha, et nad selliseid asju näeksid. See seaks ju ohtu tema positsiooni. Tema võimu. See võiks ta kukutada. Inimesed küll ei teadvusta endale enam selle võimu, kuid see ei kao mitte kuhugile. See asi ei kao mitte kunagi mitte kuhugi. Ja kui kaob, siis koos meiega. Koos kõigega.
Loodus.
Päike on taevas. Päike asetseb keset helesinist taevast suure erkkollase ringina. Tänane etendus on läbi. Ei, tegelikult see alles algab. Päike justkui avas ööseks sulgunud kardinad ning etendus võib alata. Tänane etendus võib alata. Uus päev, uus etendus. Etendus ilma ettekirjutatud näidendita. Improvisatsioon.
Alaku etendus Lindzi ning tema vägevaima Režiimi heaks. Alaku etendus Lindzi ning tema vägevaima Režiimi auks. Avagem kardinad Lindzi ja tema vägevaima Režiimi teenimiseks. Süütagem valgus Lindzi ja tema vägevaima Režiimi püsimiseks. Elagem Lindzile  ja tema vägevaimale Režiimile.

Ma arvan, et see, mida sa kirjutad on üpris geniaalne. Lase aga edasi.

Tõesti väga huvitav...
Uut!