Okei, proovin midagi välja moosida...kas tuleb midagi välja ja kas jätkata?!
Siin ma olen! Istun üksinda, vaatan vanast majaaknast välja kaugustesse. Paduvihm, mis muudab vaate uduseks, on ainuke helitekitaja selle kõledust tekitava maja katuse vastu trummeldades. Kõledaks teeb maja see, et see on mahajäetud, pime ja asub paksu metsatuka keskel. Põhjus miks ma siin olen sai alguse 16 aastat tagasi 8.oktoobril, mil mina sündisin.
Lähemalt: Kui mu ema mu sünnitas põdes ta vähki ja seetõttu ta suri sünnitusel. Isa palus emal teha aborti, et ennast ravida lasta ent Ema ei kuulanud teda, loobudes kiiritusest. Peale surma võttis isa mu küll omaks, aga ta pole mulle seda kunagi andestanud ja süüdistab mind tema kõige kallima inimese ära võtmise eest. Kui ma aina suuremaks kasvasin ei varjanud isa ema kohta midagi. Hõõrudes mulle nina alla, et mina põhjustasin selle kaotuse. Paljudel õhtutel tuli ta purjuspäi koju röökides ja lõhkudes.
Hiljem, kui olin 12, hakkas isa rõõmsamana koju tulema ja varsti selgus ka põhjus. Nimelt oli ta leidnud uue naise. Algul arvasin et see on hea asi, aga kui nad teatasid, et hakkasid abielluma, tundsin tõelist piina kogu need tunded endast välja karjuda. Alles oli ta mind süüdistanud kui mõrvarit ja nüüd on nägu naerul oma uudisega nagu ema poleks kunagi olemas olnud! Igatahes teades, et minu arvamust keegi ei arvesta, otsustasin sellega leppida. Võib-olla on nii parem kui isa liigub edasi oma eluga ja säästab mind piinadest. Lõpuks. Ei läinud kaua, kui nad teatasid, et saan omale poolvenna. Olin siis 14 ja tõeline tunnetest ülepulbitsev pubekas. Seda asja ma nii kergelt ei võtnud, hoopis keerasin päris ära. Lõhkusin, nutsin, karjusin kõik välja, mis mind oli vaevanud. Sain selle eest koduaresti, koos mitmete keeldude ja korraliku peapesuga.
Igatahes peale tite sündi ei ole mind "vanemate" jaoks olemas. Isa ei huvita minu tegemised ja kasuema veel vähem. Ma ainult käisin koolist koju jne. Varsti hakasin hiljem koju tulema, kui üldse sinna jõudsin. Sekkusid peod koos alkoholi ja narkootikumidega. Isa ei huvitanud ka see, ainult käseb du¹¹i all käija, et ma tobi ja alkoholi järgi ei haiseks. Vot siis mulle küll aitas. Karjusin või pigem röökisin isale selliseid roppusi, mis segunesid sõnadega:"MA VIHKAN SIND!". Ruttu jooksin oma tuppa ja toppisin spordikotti tähtsamad asjad ja kihutasin sealt majast välja. Ma olin liiga vihane, et mõelda kuhu minna ja nii uitsain mööda teid ja metsi kuni leidsin selle maja.
Andmed: Andra Loora, 16, kodutu
16 ja kodutu! Irooniline kas te ei leia....
Otsin kotist küünlaid, et natukenegi valgust saada. Lõpuks, need leidnud ja põlema pandud, keeran suvalised riided kägaraks kokku, pea alla, ja päevateki peale, et päris ära ei külmaks. Nii heidan pikali ja unemati hakkab kohe oma tööst teadma andma, sest peagi olen nn. unedemaal.
Nüüd veel küsin et kas jätkata?:)
Pealkiri: Naerata, homme on veel hullem! 
7/3/2010, 00:44
