Hetkel veel pealkirjatu.

1. osa.


K6ndisin aeglaselt k6nniteel, tumelillad silmad valvsalt ymbrust uurimas. Mind kutsuti siia, Heldgrim'i t2navale seep2rast, et politseijaoskonda saadeti yhe poe poolt h2ire. Seda r;;viti.
Kuid mingeid h22li ma ei kuulnud, t2nav oli t2iesti vaikne. See ajas lausa judinad peale, sest praegu oli ju keskp2ev.
Hingasin sygavalt sisse ning viisin pilgu enda k6rvale, j22des koheselt tummalt seisma.
Yhe maja seina 22res pingil istus keegi. Silmasin tema ebamaiseid, helekollaseid silmi, mis musta kapuutsi alt mind j6llitasid. Neelatasin. Ta n2gi v2lja kahtlane.
P;;rasin pea taas otseks ning hakkasin taas edasi astuma, sammud ysnagi ebakindlad ning syda puperdamas. Minu silme ees v2reles pilt sellest mystilisest v66rast, keda ma m6ned sekundid tagasi maja seina 22res istumas n2gin. V6ib-olla peaks tagasi minema ja temaga juttu alustama. Kysima talt, et kas ta on mingeid h22li v6i sireene v6i midagi muud kuulnud. Raputasin endamisi pead. Ei, kohe kindlasti mitte..
Asetasin yhe k2e nii igaks-juhuks enda v;;le kinnitatud revolvrile.
Jah, ma olen politseinik. Ma ei ole midagi erilist, lihtsalt t2iesti tavaline t2navapatrull. Selline, kes peaks politseiautos istuma, igat autost m;;dak2ivat inimest v2hemalt viis sekundit j6llitama, et m2rgata midagi kahtlast ning s66rikuid mugima. Kuigi seda viimast asja teevad rohkem tysedad meespolitseinikud, kes midagi muud peale glasuuriga s66rikute ei s;;gi.
Aga mina olen naissoost politseinik, kes on 21-aastane. Mul on 6lgadeni tumepruunid juuksed ja tumelillad silmad. Olen keskmist kasvu ja k6hnemapoolse kehaehitusega. Minu pereliikmetest on k6ik surnud, peale mu 6e, kes elab koos minuga yhes korteris. Ta on noor, kuueteistaastane. Tema nimi on Kathy.
Meie korter asub ysna politseijaoskonna l2hedal, mis on v2ga hea. Maja, kus me elame, on v2ike, tagasihoidlik ning kahekorruseline. Mina elan Kathy'ga viimasel, ehk siis teisel korrusel.
Peale m6neminutilist k6ndimist keerasin veidi pimedamale k6rvalt2navale, kust sai h2ire saatnud poe juurde. P;;rasin end ymbes ja k6ndisin siis selg-ees edasi, j2lgides nii paar hetke veel peat2navat, kus s6itis v2ga kiiresti yks politseiauto. Keerasin 6lakehitusega end taas ymber ja j2in abitult seisma. Tupik. Kuidas see v6imalik on? Tundsin ju seda linna nagu enda viit s6rme.
Ohkasin kergelt pead raputades ja p;;rasin end seej2rel ymber, tahtes hakata tagasi minema, kuid ei.. Minu tee oli takistatud nelja mustas maskis isiku poolt.
Kolme tyybi k2es olevad relvad olid suunatud minu poole. "No kes meil siis siin on?" V2ike mendiplika," kuulsin kellegi narrivat h22letooni. Yks lyhem ja tysedam mees astus mulle sammu l2hemale. Hetkega taipasin, et see lause tuli tema poolt. "Hoidke eemale!" sisistasin ma vihaselt, haarates v;; vahelt kiirelt relva ja suunates selle l2hemale astunud m6rtsukale, mille peale too hetkeks kohkus, kuid siis taas n2ole narriva-salakavala naeratuse manas.


---


Suuuured-suured vabandused, et t2pit2htede asemel on mingid x m2rgid, aga mul t6esti ei ole siin klaviatuuril t2pit2hti. Kohe, kui Eestisse j6uan, muudan 2ra. ;P
Ja kriitikat paluks (:[u][b]

Wow, amazinf, mulle meeldib väga! :)

Danke. (;



Lähemale astunud kurjategija langetas järsku relva. "Sul ei ole kuskile pääsu. Meid on neli, sind ainult üks," ütles ta lõbusalt muiates, kratsides seejärel mõtlikkust teeseldes enda lõuga.
Tal oli õigus, pidin tõdema, aga ma ei andnud veel alla. Viisin silmad ümbrusse, et märgata kasvõi ühtki põgenemisteed. Seal oli küll redel, mis maja katusele viis, kuid selle põgenemistee matsin kohe maha. Mulle jõudaks kindlasti järele... Aga seal on veel...
Oodake! Mis see veel tähendab? Nurga tagant astus välja seesama tüüp, keda olin maja seina ääres istumas näinud. Kas mul avanes tõesti just põgenemisvõimalus? Tuldi mind päästma? Või äkki oli see hoopis samuti üks kurjategija minu ees seisvate tüüpide kambas?
Nurga tagant välja astunud kapuutsi kandev noormees jäi seisma. "Lase tal minna, Thommy. Ta ei puutu asjasse. Viie minuti pärast on ju kaup kohal nagu lubatud. Kas sa tõesti pead tüdrukut tablettidest tähtsamaks?" kuulsin häält, mis äratas mind enda mõtetest. Surusin ühe käe rusikasse. See tüüp, kes seal seina ääres istudes niiii süütut nägi tegi, ongi nende kambas... Kurat!
"Tasa, Matipoisu.. Ma mõtlesin ta tegelikult pantvangiks võtta," vastas too Thommy, keda parasjagu kõnetatud oli. Mulle tundus, et see Thommy oli nende juht. Seesama tüüp, kes oli mulle lähemale astunud.
Vahtisin kordamööda mõlemale rääkijale otsa.
"Kammoon, boss. Ta on ment. See pantvangiks võtmine ei ole väga hea mõte," sekkus vestlusse ka kolmaski kurjategija, kelle revolver kindlalt minu poole suunatud oli. Kamba juht pöördus järsult kõneleja poole. "Sina ei ütle, mida ma teen, kasutu idioot!" nähvas Thommy talle ning seejärel oli mehe püss taas tõstetud, kuid mitte minu poole suunatud, vaid hoopis selle kolmanda isiku poole. Ohh, kas ma nägin hetkel tõesti põgenemisvõimalust? Muigasin endamisi ja hakkasin aeglaselt ning märkamatult liikuma. Nüüd pöördusid kolme päti silmad kahele nääklevale isikule ning ma lisasin veidi kiirust.
Ma ei kuulnudki, mida nad rääkisid, sest olin lihtsalt liiga ametis põgenemisega.
Olin jõudnud juba peateele ja tahtsin ära jooksma hakata ning abiväge kutsuda, kuid miski haaras mu paremast käsivarrest kinni ning sundis mind paigale jääma. Libistasin silmad esmalt aeglaselt enda käsivarrele, millest hoidsid kinni kellegi viis sõrme. Seejärel suundusid mu tumelillad silmad väga aeglaselt mööda võõra käsivart üles, peatusid hetkeks tema õlal nagu kartes edasi liikuda ja alles siis libisesid need selle isiku näole. Ma kohkusin. Täpselt see sama helekollaste silmadega noormees... Tema silmi kaunistasid väga õrnad naerukortsud, tema nägu ei olnud väga piklik ega ka väga ümmargune, tal olid tumepruunid juuksed ja tema näol oli.. vildakas muie! Arghhh... Selle eest oleks pidanud talle küll kõrvakiilu andma! Sellises olukorras muigab! On ikka jobu!
Aga... Miski peatas mind. Nimelt seesama vildakas muie oleks mul tegelikult jalad alt pühkinud, kui ta poleks mu käsivarrest kinni hoidnud.
Sundisin ennast mitte röökima hakata ning surusin käe taas rusikasse. "Noh, annad mind nüüd üles, jah, Matipoisu?" küsisin mürgiselt. Viimase sõna pressisin kohe hammaste vahelt välja.
Minu üllatuseks raputas nooruk pead. Ta oli ju nende kambas, kas pole?
"Ei, ma aitan sul lihtsalt põgeneda." Tema hääl kõlas rahulikuna. Selle peale läksid mu silmad suureks ja ma ei saanudki rohkem midagi salvavat öelda, sest juba liikusime kiirete sammudega peatänaval.
"Hei-hei! Oota veidi!" ütlesin ma tungiva tooniga, mille peale tüüp seisma jäi, "Ma ei saa sind usaldada."
"Noohh.. Siis on kahju," vastas ta aeglaselt nagu ma oleks mingi kaheaastane, kellele midagi selgeks tegema peab.
"Miks sa mind üldse aitad? Ja lase, palun, minust nüüd lahti."

Vabandust, aga minu arust on see veidi kahtlane. ^^
Siiski paluks kommentaare.


Noormees lasi mu käsivarrest lahti ja täpselt sel hetkel kuulsin pauku. Automaatselt laskusin veidi maapinna poole ja seejärel haarasid kellegi käed minust tugevalt kinni, tõmmates mind ühe maja taha, kõrvaltänavasse. Silmanurgast nägin, et see oli Matipoisuke. Surusin hambad alahuulde. "No kuhu sa ta viid, Matthias? Ära nüüd ütle, et sa hakkasid ta mingiks.. batmaniks? Anna tüdruk kohe siia ja asi korras või sa veel kahetsed!" kuulsin juba tuttavat häält, mille järel kostus ülbe naer. Mul hakkas vist paha..
Matthias, kes minust hetkel kinni hoidis, surus mind rohkem enda vastu. Nihelesin selle peale märkamatult. "Tulge talle siis järele, kui te nii kõvad mehed olete," hüüdis noormees neile vastu. Ja taas oli tema hääl rahulik! Sulgesin pahameelest paariks sekundiks enda silmad ning siis, kui ma need taas avasin, seisis kellegi käsi mu silme ees ning viis sõrme hoidsid kinni.. Ametimärgist.
Tõstsin nooruki rinnalt enda pea ja vaatasin üle õla kulme kortsutades Matt'i poole. "Sa oled.. politseinik?" küsisin ma jahmunult, hoides enda hinge kinni. See oli küll üllatus. "Ja su nimi on Matthias?" Kortsutasin enda kulme. Ta andis kurjategijatele enda pärisnime? See pole loogiline..
Noormees raputas pead. "Loomulikult mitte.. Sa ei arva ju, et ma neile enda pärisnime andsin?" turtsatas ta vaikselt. Noh, aga mis tema pärisnimi oli siis? Vaatasin talle küsiva pilguga üle õla otsa. "Minu nimi on Derek. Ja sinu nimi?"
Naeratasin. Või Derek..
Suunasin pilgu taas enda ette, hakates just enda nime ütlema, kuid järgmisel hetkel tõmbas noormees mind taas veidi rohkem enda vastu, kui jällegi üks pauk kostis. Nüüd sain vihaseks..
Rabelesin tema haardest lahti, haarasin vöölt püssi ja sihtisin sellega teda. Minu käsi värises. Ma polnud kunagi kedagi sellist (mõtlen politseinikke) sihtinud. "Ära enam kunagi mulle nii lähedale tule!" sisistasin ma ähvardavalt. Mul läks isegi meelest, et me oleme Derekuga ühel poolel ning kolm maskis kurjategijat sammuvad vaikselt meie poole.
Edasine juhtus kõik kiiresti. Nimelt võttis minu ees seisev noormees vägagi kiiresti minu käest relva ära. Lasin käed mõlemale küljele lõdvalt rippu, kuid ähvardav ilme minu näol jäi püsima. Ta muigas. Jälle!
Pööritasin enda silmi ja suunasin seejärel pilgu kõrvale. Ja samal hetkel kostus jälle üks lask. No mida nad kõmmutavad! Varsti saavad neil veel kuulid otsa, kui nad nii jätkavad.
Minu kannatus katkes. Haarasin Dereku sõrmede vahelt enda relva ja astusin nurga tagant välja, relv tõstetud. "Mida sa teed?" sisistas mulle Derek vaikselt, kuid eirasin tema sõnu täielikult. Selle asemel, et talle midagi öelda, sihtisin kõige lähemal asuva kurjategija kätt ning vajutasin.. Kostus kõrvulukustav pauk ja seejärel kõva oigamine ning vägagi mahlased vandesõnad. Täistabamus!
Muigasin rahulolevalt ja astusin tagasi kõrvaltänavasse, kusjuures täpselt sekund enne kolme lasku, mis maja nurka tabasid. Ja seejärel sõitsid juba kohale kolm politseiautot. Päris täpne ajastus.
Autodest väljuvaid politseinikke vahtides panin silmanurgast tähele, et minu kõrval seisev noormees muigab. Saatsin tema poole ühe hoiatava pilgu, silmitsedes järgmisel sekundil taas politseiautosid.
"Nii siis.. Kuidas sinu nimega jääb?" Muigasin lõbusalt. Ta ikka tahtis mu nime teada. Noh, ega ma kade ei ole, ütlesingi talle siis enda nime. Jazzlyn.
"Kena nimi. Üsna.. Omapärane," ütles ta peale pisikest mõttepausi.
Turtsatasin vaikselt, hakkamata teda tänama. See poleks lihtsalt minulik.
Võtsin hoopis Dereku käsivarrest kinni ja vedasin ta enda järel kõrvaltänavast välja, jäädes uudishimulikult vaatama, kuidas viis politseinikku kurjategijad vahistavad ning nad seejärel autodesse lükkavad.
"Ma pean nüüd minema. Näeme!" jättis Derek minuga üsna varsti hüvasti, kinkides mulle ühe särava naeratuse, mille peale ma vaid kergelt muigasin.
Jälgisin, kuidas noormees politseiautosse istus ning mõne aja pärast kihutasid kõik autod minema.
Heitsin pilgu enda randme ümber asetsevale hõbedasele käekellale ja ohkasin vaikselt. Kell polnud veel kakski! Ja arvatavasti mul midagi enam täna teha ei ole, nii et päev tõotas tulla vägagi pikk.