Hetkel pealkirjatu

Ma ei ole kindel, kas see jutt sobib kõige paremini just siia teemasse, aga algse plaani järgi peaks vist sobima.
Veel ei ole ma kindel, kas sellest jutust saab asja, aga eks ma üritan. Hetkel mõte liigub.
Soovin KRIITIKAT   

I osa

Ma vaatan aknast välja. Me oleme sõitnud juba tunde. Mina ja isa. Maastikumuutust on kahju jälgida. Kõik tuttavad linnad on ammu seljataha jäänud. Ka tühi väli jääb seljataha. Ees ootab mets, mets ja veelkord mets. Ja sinna me jäämegi. Metsa. Ma otseselt ei ole metsa vastu, aga ma eelistan parke. Väikseid ja suuri parke, kus on mõnus sõpradega jalutada ja jälgida, kuidas pardid tiigis ujuvad.

Ohkan. Sõpradele on valus mõelda. Kõik jäid ju maha. Ma ei pruugi neid enam näha. Muidugi on olemas Facebook, aga kes ütles, et seal metsakolkas üldse internet on? Minu arust on ime, et seal elekter üldse on. Kui ma isalt elektri kohta pärisin, ei saanud ta aru, miks peaks ma arvama, et meie uues kodus ei ole elektrit. Internetis mu isa ilmselt puudust tundma ei hakka. Tal ei ole isegi arvutit. Mulle ei tahtnud ta ka osta, sest tema arust ei ole arvutit kellelegi vaja. Nii siis ostsin ma endale ise sülearvuti ja kasutasin lahkete naabrite internetti. Isa arust oli see ost puhas raha raiskamine.


Väike, umbes kolm aastat vana tüdruk istub kamina ees ja veerib oma uues raamatus sõnu kokku. Õues sajab paksu lund. On juba pime. On kohe näha, et tüdruk on õnnelik. Lisaks jõuludele rõõmustab teda ka see, et kõik tema ümber on õnnelikud. Ema istub tüdruku selja taha, võtab tütre paksud pruunid lokkis juuksed ning punub nendest pika patsi. Tüdruku on see juba ära tüüdanud, kõigile meeldivad ta juuksed. Ka tema on oma juustega rahul, ainult vahel tüütab ära. Need on puusadeni, alati kohevad ja lokkis. Nende juurde tulevad isa ja tüdruku peaaegu täpne koopia. Ainsad erinevused laste vahel on juuksepikkus ja sugu. Nad on kaksikud.
Kaks peaaegu äravahetamiseni sarnast last istuvad kiikedel. Nad on oma eluga rahul. Isa ja ema on õnnelikud, lapsed saavad olla koos ja tänu sellele ka õnnelikud. Vanemad vaatavad neid eemalt ja naudivad oma laste rõõmsat tuju. Nad on juba viiesed.
Seitsme ja poole aastane tüdruk kallistab oma ema ja venda. Nad jäävad nüüd mingiks ajaks kahekesi. Tema ja isa. Kahjuks ei saa ta oma vennaga paar kuud koos olla. Vennal avastati mingi haigus, mida ei osata siinkandis ravida ning seetõttu lendavad ema ja vend väljamaale, ning tulevad tagasi siis, kui vend terveks saab. Tüdruk vaatab veel enne nende ärasõitu oma ema ja imestab, et küll emme on paksuks läinud.
Tüdruk on rõõmus. Tal on sünnipäev. Tund aega veel ja siis on ta juba kaheksa aastat vana. Lisaks sellele peaks paari tunni pärast ema ja venna lennuk saabuma ning vend tuleb tervena koju. Järsku astub tema tuppa isa, kes ütleb: „Mul on kahju sulle seda öelda, aga emme ja Gregor ei tule täna koju. Nende lennuk kukkus alla ja ellujääjaid ei leitud. Mul on kahju.“ Tüdruk istub isale sülle ning nutab. Ta nutab kaua, ei teagi kui kaua. Nuttes jääb ta ka magama. Ta on kurb. Kurb, sest ema enam ei ole. Kurb, sest venda pole. Kurb, sest ta vend ei saanud isegi kaheksa aastat elada, tal jäi sellest tunnike puudu. Kurb, sest isa jäi nüüd emast ja pojast ilma ning kurvastab selle pärast. Kurb, sest maailmas ei ole enam midagi ilusat järel.


„Oleme kohe kohal,“ võpatan järsku kellegi häält kuuldes ärkvele. Ma ei mäletanud isegi, et ma väsinud oleks olnud, rääkimata magama jäämisest. Vaatan aknast jälle välja. Nüüd on ümberringi ainult puud. Me sõitsime mööda mingisugust metsavaheteed. Naljakas. Ma mõtlesin, et me peame jätma auto kuhugi metsaservale, mis on meie uuest kodust kilomeetrite kaugusel, ja siis jalgsi majani kõndima. Mida ma ka välja ei mõtleks - ütleks selle peale mu isa. Ja tal on kohati ka õigus. Ma kujutan kõike väga valesti ette.

„Grete, ma pean sulle midagi rääkima,“ ütleb isa. Ta sõidab nüüd aeglasemalt, sest tee on kitsas ja mu isa on viimasel viiel aastal sõidumasinatesse suure ettevaatlikusega suhtunud.

„Seal majas, kuhu me kolime, elab juba kaks inimest.“

Ma vaatan isale uskumatu näoga otsa: „Mida sa just ütlesid?“

„Ma ei oska sulle seda seletada ilma, et sa ei ehmuks, kuigi ma soovin, et oskaks.“

Ma ei suuda uskuda, et isa on niisugust tähtsat fakti minu eest varjanud ning et ta selle alles viimasel hetkel avaldas nii, et mul ei ole mingit võimalustki protesteerida.

„Ma olin ise ka šokeeritud, kui sellest kuulsin, aga su ema ja Gregor ei ole surnud.“

„Mida!“ karjatan nii kõvasti, et isa sõidab äärepealt teelt välja. Nüüd on kõik selge. Isa on kas leinast hulluks läinud või valetab, lootes, et nii on mul kergem tema uue elukaaslasega leppida. Esimene variant on tõenäolisem. Selle lühikese hetke jooksul jõuan kiiresti lihtsa seletuse isa sõnadele välja mõelda.

„Kuula nüüd mind!“ Isa jätab igaks juhuks auto seisma. „Neile tutvustati sel hetkel ajaviiteks langevarje ning kui avastati, et lennuk hakkab alla kukkuma, tõmbasid nad langevarjud selga ning maandusid mingisse väikesesse külla. Nad said sealt abi, aga ei tahtnud linna tagasi tulla. Sa tead, et me kolisime pärast seda õnnetust ja seetõttu ei osanud su ema meid kusagilt üles otsida. Pool aastat tagasi sai ta minuga kellegi kaudu ühendust ja me otsustasime, et mina ja sina kolime siia, su ema, vendade ja õe juurde.“

Ma kuulan isa juttu suu lahti. Midagi sellist poleks ma iialgi arvanud. Ma poleks osanud lootagi, et nad võivad veel elus olla. Äkki märkan isa jutus midagi veidrat. „Vendade ja õe? Mul on ju ainult üks vend ja õde pole ollagi.“

„Ma ei tea, kas sa mäletad, aga siis, kui nad lahkusid ootas su ema last. Me tahtsime rääkida sulle siis, kui nad tagasi jõuavad, aga pärast õnnetust ei tahtnud ma sind veel kurvemaks muuta. Praegu on sul lisaks Gregorile veel vend Georg ja õde Greta. Greta ja Georg on kaksikud.“

Jään mõttesse. Nüüd saan ma asjast enam vähem aru. Küll aga kippusid nimed peas sassi minema. Täitsa palju G-tähti. Isa nimi on Gabriel, ema on Gabriele, vennad on Gregor ja Georg, õde on Greta ja mina olen Grete.

Jätan oma mõtisklused kõrvale ja pööran tähelepanu jälle olevikule. Isa sõidab ikka veel aeglaselt, kartes muudkui, et sõidab kohe-kohe vastu puud.

Hetke pärast jõuame lagendikule. Selle teises servas on suur rootsipunane maja. Lisaks on näha veel ait ja kaev. Ka need on rootsipunased. Tuleme isaga autost välja ning vaatame ringi. Nüüd näen kuuri ka. See on hall. Kõik tundub nii armas ja hubane. Minus tekitavad uued kohad enamasti imeliku tunde. See, et mul selline tunne kohe tekib, on midagi uut.
„Tore, et tervelt kohale jõudsite!“ kõlab majaukselt ning me isaga pöörame korraga näo maja poole.

Algus läks liiga kiiresti. :) Ma ei jõudnud sellesse süvenedagi, et tal pole venda ja ema, kui juba olid nad elus. 
Ja see et neile tutvustati langevarje ja just siis hakkab lennuk alla kukkuma kõlas ka kuidagi väga ebaloomuliku õnnena. Ma loodan, et sa said aru mida ma mõtlen.
Aga ma ootan uut.

Sain aru küll, mida sa mõtlesid. Langevarjude kohta nii palju, et ajaviiteks otsustati lihtsalt neid tutvustada ja see oli puhas juhus, et lennuk just sel hetkel alla hakkas kukkuma. Algus läks muidu vist jah kiiresti   
Igatahes aitäh ja uus osa tuleb siis, kui mul jälle kirjutamiseks aega on. See päris kohe ei pruugi tulla, sest täna olin ma olümpiaadil ja järgmisel nädalavahetusel lähen Venemaale.

Tõesti läks jutt kiirelt. Ühel hetkel olid autos, järgmisel juba majas.

Võta Venemaale üks raamat ja pliiats kaasa, äkki tuleb ideid (samal ajal, kui mina passin üksinda käsitöö tunnis ).

Igatahes ootan minagi uut osa (ja, et jõuludeks oleks olemas ).

Eks see varsti tuleb ka   
Edu sulle kässaks   
Muidu aitäh

Mulle meeldis. See langevarju osa tundus imelik, aga ootan uut :)

Aitäh. Langevarju osa võis jah natuke imelik tunduda ning uus peaks varsti valmis saama