Pealkirjatu

Tõmbasin uniselt teki üle pea ja üritasin taas uinuda. Tobe äratuskell . See vidin oli mu viis minutit varem äratanud kui oleks pidanud. Minu geniaalsed orientatsioonid...
Just siis kui külje keerasin, kuulsin juba ukse taga tagumist ning see pani ohkama.
,,Kas lapsel ei lasta enam korralikult magadagi?" hüüdsin ma vihaselt teki alt . Uks avanes ja sisse astus ema, kes vaatas nina kirtsutades segamini toas ringi. Riided olid laiali ja laual olid kõik raamatud, ajakirjad, vihikud segamini, kõige peal ikka telefon mis minu jaoks täiesti tavaline luts oli.
Piilusin vaikselt teki alt välja ja vaatasin otsa emale, kes mu pilgule vastas ja pead vangutas. ,,Sa peaksid koristama ka kunagi.." lausus ta ohates ja tõmbas teki pealt ära.
,,Ähh!" karjusin vihaselt ja üritasin tekki tagasi saada, kuid ema pani selle hoogsa liigutusega õlale ning vaatas mind, käed puusas. ,,Tõuse püsti!Sa jääd nii hiljaks!" ütles ta ning pani teki toolile ja lahkus toast, sulgedes vaikselt enda järel ukse.
Ja nii oligi iga hommik. Ta kommenteeris minu tuba, rääkis, et ma jään hiljaks ja mida iganes. Tundus, nagu olekski ta kriitikuks loodud!
Ajasin end laisalt istuli ja vaatasin juukseid sasides toas ringi, otsides mingisugust märki enda riietest.
Otsustanud, et ei leia neid niipea, läksin kapi juurde ja otsisin välja enda lemmikud teksad ja ühe halli t-särgi ning tõmbasin riided selga.

Ah , ma vist unustasin mainida ka seda, et olen 12. aastane ja mu nimi on Jessica, lühidalt Jess.
Iseloomustama ma end parem ei hakka. Olen teiste arust niigi ego .. Kuid täna pean ma oma egoismi vist alandama. Ma lähen uude kooli ja nagu ema ütles ,,Sa pead jätma endast head muljet," siis seda ma ka üritan teha. Kooli käisin vaatamas üleeile ja see tundus nii suur minu endisega.
Pealegi on mul veel punakaspruunid juuksed mis ulatuvad umbes rindkereni .. vist ...ja on lokkis . Noh, tundub nii ja mul on suured hallid silmad ja tihedad ripsmed. Huvitav, mis? Ja mis ka kõige jubedam minu juures on see, et ma olen või õigemini olin enda klassist kõige noorem ja kõige väiksem. Kuid see ei loe.

Astusin väsinult peegli juurde ja võtsin oma kammi ning asusuin juukseid kammima. Mul oli aega veel pool tundi, kuid ma tean, et aeg läheb väga kiirelt ja ma pean kiirustama.
Juuste kammimisega ei läinud mul just kõige paremini. Esialgu silusin ma neid kenasti kuid lõpuks läksin ma väga närvi ja jätsin selle pooleli, kui ema tuli just tuppa ja ütles, et ma võiksin omale klambrid juustesse toppida. Hea mõte? Selle peale silmi pööritades, kammisin ma lõpuks juuksed kenasti ära ja panin enda mustade kassidega klambrid peale. Must on mu lemmikvärv kusjuures ja ma ei saa sellest vist niipea üle.
Noh, igatahes lõppkokkuvõttes nägin ma suht kena välja. Nüüd libistasin pilgu enda peegel lauale ja kergitasin kulmi. Ainult üks huulepulk, ripsmetuss ja mõned lauvärvid, mis olid ka ammu ära kasutatud. Kõik ülejäänud meigi tooted olid ammu otsas ja ära visatud. Ohkasin vaikselt. Peaks ema paluma, et ta ostaks mulle uued asjad ka.. Mõni uus riie kuluks ka ära.

Võtsin enda seljakoti ja jooksin toast välja köögi poole. Ema juba istus seal ja lehitses mingisugust ajakirja ning valge tee tass käes. Noogutasin talle, olgugi, et juba hommikul olime teretanud üksteist. Harjumus lihtsalt. Istusin toolile ja krahmasin ühe röstsaia ning võtsin oma mahlatassi ja sõin kiirelt, vältides ema altkulmu pilku mis mind üle ajakirja kaane põrnitses.
,,Sul pole kuhugi kiiret," noomis ta rahulikult ja rüüpas enda tassist. ,,On küll .. Ise sa ütlesid, et ma jään koguaeg hiljaks!" tuletasin talle meelde ja pühksin käsi vastu rätikut puhtaks. Ema kehitas õlgu ning asetas ajakirja lauale kui viis pilgu kellale. ,,Noh,viisteist minutit aega.." lausus ta nüüd mulle otsa vaadates .
,,Viin su autoga või lähed bussiga?"
,,Autoga.." teatasin talle ning läksime koos esikusse, kust me mõlemad peagi väljusime .

Kiirelt autosse end istuma seadnud , vaatasin üle , et mul oleksid kõik asjad kaasa. Telefon, rahakott ja kodu võtmed. Need kindlast paigast leidnud, naeratasin endamisi ja ema alustas minu uue kooli poole sõitu.

,,Kui sul raskeks läheb, siis võime su tagasi teise kooli üle viia..." ütles ta siis kui auto oli peatanud ning vaatas suurt koolimaja. Raputasin vaikselt pead. ,,Olgu.. Helista mulle siis!" ütles ta kui ma autost välja astusin. Vaatasin talle otsa ning ta naeratas mulle julgustavalt. Süda jättis mitu takti vahele ning vaikselt neelatades astusin ma oma uue koolimaja poole