Pealkirjatu (ehk soovitage pealkirja)

Grey vaatas ust.
Neli minutit möödus. Kostusid sammud. Uks avanes ja sisse astus noormees.
“Hei,” hüüdis poiss ja asetas Grey põsele suudluse.
“Umm…Tsau jah,” vastas Grey aralt. Noormehe nimi oli Thom.
“Mis sa täna kodus tegid,” küsis poiss samal ajal kohvi keema pannes.
“Ei midagi erilist. Jälgisin ust,” lausus tütarlaps ja kõndis Thomi juurde.
“Aga sina? Kuidas tööl läks?” Ta asetas oma käed poisi ümber ja pani pea tolle õlgadele.
“Midagi.” Thom siples tüdruku haardest lahti ja suudles teda.

Seejärel suundus poiss teise tuppa ja otsis voodi alt midagi.
“Mida sa otsid?” Grey oli uudishimulik. Ta naeratas.
“Ei midagi, kaotasin vist telefoni ära.” Grey läks koridori ja võttis poisi taskust telefoni.
“Kullake, see on ju siin!” Poiss vaatas Grey’d ja pööras pea ära.
Grey jälgis teda. Poiss oli….Teistsugune. Imelik.
“On see midagi seadusevastast? See mida sa otsid?” Grey muigas.
“Ei ole. Või tegelikult on. Kui narkots seda on?” Thom’I nägu muutus.

GREY:

Ma vaatasin teda. Ta tarvitab narkot. Siis jõudis mu aju järeldusele. Mõttes hüüdis mu teine mina, mu parem mina “Jookse!” ja seda ma ka tegin.
Ma möödusin nagist, mis rippus ukse kohal, näppasin sealt oma mantli ja panin selle trepil selga.
Mu selja tagant kostus koperdamist.
“Oota, Grey, oota!” Võib-olla ta siiski armastas mind?
Lõpuks jõudsin ma majast välja. Vaatasin selja taha. Ta oli ikka veel seal. Vaatas mind.
Ta silmist jooksis vett.
“Grey, palun oota,” jõudis ta vaikselt öelda ja siis puhkes ta tõsiselt nutma.
Kiirustasin ta juurde tagasi.
“Mis on?” Ta vaatas mind.
“Kuhu sa läinud oleksid? Kas jätad mu nüüd?” Raputasin pead ja naeratasin. Oleksin tahtnud öelda, et ei lähe ma kuskile tobu, ainult lollitasin sinuga natuke, kuid mulle tundus, et see oli alatu.
“Ma ei lähe su juurest kuskile. Oleksin vaid poodi lippand.” Ta näole valgus lai irve. Thom pühkis pisarad ja kallistas mind.
“Aitäh sulle Grey!”
“Mille eest?”
“Lihtsalt selle eest, et olemas oled.”
Me läksime koos poodi. Ostsime sealt paar saiakest ja natuke süüa. Thom lubas mulle, et jätab narko maha, ta lubas seda ja ma ka usun teda.


Paar päeva hiljem olime me juba õnnelikumad. Kogu see jama, mis tol päeval toimunud oli, oli unustatud. Nüüd tahan ma rääkida meist.
Mina olen Hannah Greyam. Mind kutsutakse Grey’ks. Ma olen 21 aastane. Päris noor küll, kuid varajase armastuse ohver. Ma jätsin ülikooli pooleli, kuna mul ei olnud raha, et selle eest maksta. Minu kodulinnas, Sydneys, oli ainult üks ülikool, aga raha oli peamiselt tähtsaim, st. sa võisid olla ka maailma lollim inimene, kuid kui olid rikas, võisid sisse saada ka sinna kooli, kõige paremasse rühma.
Mina seda ei suutnud. Olin küll tark, aga siiski vaene ja ülikooli ei olnud minu jaoks justkui olemaski. Olin üksinda oma vaeses maailmas.
Minu ema rabas 24/7 tööd ühes kirikus, koristajana ja isa veetis päevad ja ööd kaupluste seinade, torude jms. Asjade remontimiseks.
Selle eest just palju raha ei saa.
Thom see eest. Tema on Thomas Teri Conoles ja ta on rikas. Tema isa on kuulus ärihai ja ema peab kesklinnas ilusalongi.
Alles hiljuti oli ta saanud kliendiks ühe kuulsuse.
Thom on minust aasta vanem.


To be continued

Jäi mulle segaseks. Veits kahtlane oli :)
Mina samuti ei saanud selle osa pointile pihta.

No eks oli selline sissejuhatav osa ka. Mul on praegu natuke kirjutatud ka veel. Tore, et sulle meeldis Pink.
Panen ühe osa veel. Tuletan meelde: soovitage pealkirja.


Eelmises osas

Minu ema rabas 24/7 tööd ühes kirikus, koristajana ja isa veetis päevad ja ööd kaupluste seinade, torude jms. Asjade remontimiseks.
Selle eest just palju raha ei saa.
Thom see eest. Tema on Thomas Teri Conoles ja ta on rikas. Tema isa on kuulus ärihai ja ema peab kesklinnas ilusalongi.
Alles hiljuti oli ta saanud kliendiks ühe kuulsuse.
Thom on minust aasta vanem.




2.peatükk

Ta käib tööl, aitab isal restorani pidada. Ta teenib minule ja endale raha, et saaksime mõne kenama korteri üürida.
Praegu elame tema isa üüritud korteris. Pole suurem asi.

Nüüd tagasi jutu juurde.
Ma astusin Thomile ligi
“Thomas!? Mul on sulle üks tähtis uudis…” Noormees vaatas mind.
“Mis on Grey?” Tema ilme oli imestunud.
“Vaata, tead ju, et kui pere alustatakse saadakse ka lapsi. Ja noh, ma olen rase.” Vajutasin silmad kinni ja kujutasin endale ette, et olen paradiisis. Tundsin, et Thom seda uudist vastu ei võta.
“Ma saan isaks,” hüüdis ta üle terve korteri, suu laialt kõrvadeni venitatud.
Naersin. Ma polnud teda eales nii õnnelikuna näinud. Ta oli muutunud.
“Kunas,” ta võttis mu käed enda käte vahele ja jälgis mind.
“Juuli või juuni paiku. Ma olen olnud 4 kuud rase.”
Ta naeratas.
Ma teadsin, et nüüd hakkab ta mõtlema. Selle peale, et meie elus peab nüüdsest olema kõik kombes.
Ma muigasin.
“On see sinu jaoks meeldiv uudis?” Tahtsin seda teada, kohe väga.
“Jah, on küll. Nüüdsest same oma elu kombe.” Tema enesekindlus üllatas mind.

Me läksime magama. Ma vajusin voodisse ja pugesin teki alla. Thom jälgis mind ja tuli siis mu kõrvale. Öölambi tuled kustusid ja ma sulgesin silmad. Oli mõnus olla voodis ja seal siis uinuda.

HOMMIK

Ärkasin. Oli laupäeva hommik ja see tähendas vaba päeva Thomil. Täna pidime me teada saama, kas lapsest saab korvpallur või balletitantsija, ehk lihtsamalt öeldes, kas lapsest saab poiss või tüdruk.
Aeg oli kinni pandud 12.00. Ärkasin kella 9 paiku. Jõudsin selle ajaga ennast riietada ja süüa.
Lõpuks kui Thom suure, valge haiglamaja ees autouksed lukustas, olime mõlemad ärevil. Lõpuks saime ju ikkagi teada milliseid riideid ja asju lapsele osta.
“Kas kardad ka,” küsis Thom minult uudishimulikult, kui haigla koridorides seiklesime.
“Natukene. Aga sina?” Olin kindel, et ta vastab nii nagu mina. Tilluke noogutus talt ikkagi tuli.
Kui jõudsime doktor Haabneeme kabineti ette, oli too juba väljaspool kabinetti ja hüüdis juba kaugelt,
“Siin te oletegi!” Ta viipas meid käega ja juhatas meid sisse.
Ma polnud iial sellist ruumi näinud. Loomulikud vahendid siin küll olid, aga siiski oli kujundus teine. Üks seinanurk oli roosa. Selline beebiroosa. Teine oli sinine. Selline uinutav.
Mina ja Thomas muigasime. Naine oli kindlasti värvipime ja valis valge värvi asemel hoopis erksamad värvid.
“Nonii, noor armupaar ise.” Ta naeratas ja juhendas mind.
“Noo, tütarlaps. Istu siia toolile ja kergita pluusiäärt. Nii.” Ta venitas ii-sid.
Ta tegi mulle ultraheli ja mõne minuti pärast teatas rõõmuga.
“Väike tüdruk. Te saate tütre.” Seejärel kupatas ta meid välja.


Tegelikult sellel jutul erilist pointi ei olegi. Mul tuli lihtsalt suur isu kirjutada ja loodan selle jutu lõpetada, sest seda juttu on äärmiselt mugav ja lahe kirjutada:)

kõik läheb LIIIIIIIIIIIGA kiirelt edasi, alles tarvitas narkotsi ja siis juba kõik oli kohe korras ja siis oi juba naine rase ka, kogu sündmustik liigub liiga kiiresti edasi. Sa võiksid pikemalt seletada olukordi, näiteks mida kätega tegi ja blablabla selliseid asju ma loodan, et said aru.

Tuli küll lühike osa, aga midagi ikka... Ma tean jah, et see sündmustik liiga kiire, aga jah. Ma nüüd panen uue osa:)

3.peatükk

Tagasiteel rääkisime me õnnelikult tulevasest lapsest.
“Ma tahaks, et ta oleks sama ilus, kui sina,” lausus Thom mulle flirtivalt.
“Eino tõesti. Mul oleks kahju, kui tal poleks mitte mingeid isa geene.” Naeratasin talle vastu.
Kui me koju jõudsime olin ma nii väsinud. Vajusin voodile ja tundsin kuidas Thom mulle sooja teki peale asetas. Mõne sekundi pärast ma juba magasin.
Ärgates leidsin eest väikese kirja, roosa paber seisis minu kõrval öökapil. Sinna oli kirjutatud Thom’I kenas käekirjas:

Kallis Grey!

Läksin poodi. Magasid nii sügavalt, et ma ei julgend sind äratada.

Sind armastav Thom!

Ta oli siiski mulle kirja jätnud. Lebasin veel vähe aega voodil, kuni kuulsin kuidas ukselukk lahti keerati.
“Kallis,” kostus esikust hüüd ja juba olin ma püsti. Ta oli kaks kilekotitäit süüa ostnud.
“Sain vist eile palga kätte. Täna, kui vaatama läksin oli seal raha olemas.” Ta aitas mul söögi külmkappi panna.
“Kuidas tudusid?” Vastasin haigutades
“Hästi.”
Seejärel tuli mulle midagi meelde
“Aga täna tulevad ju Christianna ja Emanuel.” Need inimesed on meie sõbrad, Emanuel on Saksast pärit noormees ja Christianna minu vana sõbranna, kes muuseas on pärit Prantsusmaalt.
Ja juba käiski uksekell. Helisev leevikese meloodia kais üle meie korteri.
“Ma juba tulen,” hüüdsin ma.
Ukse taga seisidki eespool mainitud isikud. Emanuel ja Christianna.
“Tere! Kuidas reis möödus?” Nad tulid Saksamaalt. Emanuelli maamajast.
“Hästi, täan sid kühimast,” vastas Emanuel täie tõsidusega.
Emanuel oli soliidne härrasmees. Kolmekümnendates. Päeval, kui nad tulid, kandis ta triiksärki ja teksasid. See eest Christianna on ka kena. Tema kandis punast kleiti ja ta nägu oli krohvi täis.

Esiteks ära alusta peatÃŧkki sÃĩnaga "ta". Ma mÃĩistan et see on järjejutt aga sellegipoolest ei pea teksti suvaliselt poolitama, mitte ei saand aru kesse ta oli, maybe my bad aga ikkagi.
Kirjeldad tegevusi aga vähe tundeid, sellest liiga kiire sÃŧndmustik. Ei pea kohe mÃĩtteid otsek6nes panema kui ei taha/ sobi aga kirjeldada v6id näoilmeid näiteks.
Hoolimata sellest mis ma siin vingun, loeksin loomulikult edasi .