Veel viimane soov

Elas kord üks tüdruk. Lapsest saadik oli talle meeldinud tennis, samuti ka antiiksed asjad. Trennis oli ta hakanud käima alates viiendast eluaastast. Elu unistuseks oli tal kunagi maailma esireketiks saada, et kõik inimesed maalilmas teaksid ta nime.
Ka ta treener teadis, et temast võib asja saada, ehk isegi midagi rohkemat.
Tüdruku ema oli surnud, kahjuks juba mitu aastat. Ise on ta kaheteistkümneaastane. Tema vend üheksane ning õde seitsmene. Isa ei olnud ka eriti ligidal lastele, mil nad teda vajasid. Seestap oli mehel aga uus naine, lastele kasuema, kes lapsi ei sallinud. Samuti ei meeldinud talle ka tema ise väiksena. Proovis põigelda koguaeg teemast, mis tema väiksena mängis või tegi, kui lastel igav oli.
Tüdrukul ei läinud koolis väga hästi, kuid ta teadis, et kui ta edeneb treeningutes sama kiirusega nagu siiani, jõuab ta tippu ja seal pole teadmisi igas elu valdkonnas nii palju vaja. Hetke otsus oli üheksas klass edukalt ära lõpetada ja siis minna edasi spetsialiseeritud tennisekooli õppima.
Traditsiooniliselt ärkas tüdruk kell kuus. Pesi, sõi, läks kooli, mis lõppes keskmiselt kella kahe aeg. Pärast seda kella kolmeni kodus ja poole neljaks trenni. Kella seitsmeks umbes jõudis ta koju ja üheteist aeg läks jällegi magama. Selline oli ta igapäevane rutiin. Nädalavahetusel ta puhkas, kui just võistlusi ei olnud. Omavanuseid võitis ta trennis koguaeg, ka võistlustel ei läinud tihti teisiti.
Aastad möödusid ja tüdrukust sai naine. Põhikool oli lõpetatud ja läks juba teine aasta tennisekoolis. Tema tase oli vahepeal kõvasti kasvanud. Oli aeg minna ka suurtematele turniiridele. Kahjuks ei läinud seal kõik meelepäraselt, nimelt kolmandal matšil juhtus tüdrukuga õnnetus: kuna ta oli juba üpriski väsinud, käed ja otsaesine higised, ei olnud ka ta reaktisoonid enam kõige kiiremad. Ühel servil tuli pall nii kiiresti, et ta pidi suurt vaeva nägema selleni jõudmiseks. Järgmise löögiga tal nii palju ei vedanud, sest reket kukkus käest ära. Meeleheites seda kiiresti üles võtta, ta hoopiski libises ja kukkus otse reketi otsa. Oleks see vaid enne maha jõudnud õigesti maanduda. Ei. See alles lendles õhus, otsaga üles poole. Tüdruk kukkus selle endale sisse, ribide kohast. See turniir oli temale kaotatud. Kiiremas korras toimetati ta haiglasse. Reketit ei saanud kohe kehast eemaldada, muidu oleks liiga suur verejooks tekkinud, mida poleks saanud peatada. Pidi ootama kirurgi, et ta eelmise operatisooniga lõpule jõuaks. Selleks läks õnneks ainult poolteist tundi. Tüdrukule söödeti valuvaigistid ja muid taolisi asju sisse, kuid oma külje vaatamine ajas juba iiveldama. Oksendama ta siiski ei hakanud, õnneks.
Oma saabudes hakkas kirurg juba ukse peal kannapööret tegema, kuid tema taga seisis õde, kes ta tüdruku poole suunas. Kirurg oli närvis, seda on väga näha. Ta uuris haava ja vigastust. Tüdrukul ei olnudki kusjuures nii väga endast, kui reketist kahju. See oli siiski mitme tuhande rahaühiku väärtusene. Paari minuti möödudes otsustati, et tuleb teha operatisoon. Selle käigus eemaldatakse reket, vaadatakse sisemised vigastused üle, kui vaja siis õmmeldakse ka organeid kokku, kui on juhuslikult midagi vigastanud.
Operatsioon oli edukas. Reket ei olnud küll ühtegi tähtsat organit vigastanud, kuid ribid, need asetati küll õigesse asendisse, aga täielikult ei taastu need kunagi.
See oli läbi. Tüdruk ei saagi tipptennisistiks. Tema elul ei olnud enam mõtet. Mida ta tee siin ilmas ilma tenniseta? Midagi!

Aastad möödusid. Ribid ei olnud siiani ära taastunud. Sõrmedega katsudes võis tunda vahekohti ja ebatasasast pinda luudel.
Tennise mängimise asemel luges ta hoopis palju selleteemalisi raamatuid ja mõtles, kui palju ta oleks parem olnud, kui neid õigel ajal lugenud oleks.
Ühel päeval metsas ringi jalutades, leidis ta ühe koopa. See oli justkui künka sisse tehtud. Sisse astudes nägi tüdruk, et see oleks justkui kolikamber. Palju igast sodi ja mõttetuid asju. Uudishimust ta siiski kolas seal natuke ringi ja leidis midagi, mis ta elu jäädavalt muutis.
Seal oli soovimispulber. Ta oli seda varem filmides näinud kasutatud, kuid ise polnud ta seda kunagi näinud, veel vähem kasutanud. Pulss tõusis, hingamine sagedus, ta rõõmustas, hakkas vaikselt ekstaasi minema, kuid säilitas siis jällegi rahu. Ta mõtles oma sügavaimale soovile ja puistas pulbrit. Mitte midagi ei juhtunud. Ta kaotas täielikult usu maagiasse ja muudesse füüsikavastaselistesse nähtustesse. Ta oli pettunud ja läks koju. Ei tahtnud kellegagi rääkida ja viskas voodisse pikali. Pea kohe jäi ta ka magama.
Hommikul ärgates ei olnud samuti midagi muutunud. Paha tuju oli jätkuv. Sama maja. Samad inimesed. See ei mõjunudki.
Ta jalutas alla kööki, kus ta venna- ja õelapsed mängimast leidis. Nad mängisid nõudega. Tüdruk tahtis neid noomida, kuid teel sinna viskas keegi tema lähedal asuva poisikluti suunas ühe kallihinnalise vaasi. Tüdruk tegi sujuva manöövri ja hüppas, et see kinni püüda. Olnud valmistunud põrguliselt piinaks, tabas teda üllatust, et midagi ei juhtunud. Ta oli vaasi kinni püüdnud. Kõik olid terved ja jõllitasid teda. Ta ajas end püsti ja katsus ribisid. Need olid terved! Siledad, sirged, täielikud, paranenud! Pulber siiski mõjus! Ta oli terve! Saab jälle tennist mängida! See oli ta elu parim päev!
Ta jooksis oma tuppa ja helistas kunagisele treenerile ning palus kiiremas korras platsi peal kohtumist. Veerand tunni pärast olid mõlemad seal riietunult ja valmis mängima. Tüdruk andis juhendajale ribisid katsuda ja mees oli hämmingu, sest ei olnud mingit loogilist seletust sellisele paranormaalsele nähtusele. Selle asemel et pikemalt lobiseda, hakkasid nad mängima. Esimesed paar korda ei sujunud tüdrukul minek väga, kuid juba teises setis oli asi käpas. Ta tegi oma treenerile ära! Ta oli õnne tipul! Saab jätkata sealt, kus pooleli jäi!
Uurinud välja, millal järgmine suurem turniir oli, läks ta masinaga harjutama.
Üle tüki aja sai ta lõpuks ometi jälle elu nautida! Nüüd, mil ta oli nii palju raamatuid lugenud ja palju avastanud erinevaid tõdesid tennise kohta, oli ta palju targem ja seega osavam.
Turniiridel ta arenes, sai aina paremaid kohti ja võitis auhindu. Mängimise kõrval õpetas ka teisi noorukeid, kuidas tennist mängida. Seal märkas ta tüdrukut, kes sarnanes tema endaga väga. Tal oli südikust, tahtmist ja annet. Temast võib veel asja saada.
Küll aga naisest endast: tema võitiski lõpuks turniiri, nimelt Australia Open Cup’i. Sellele järgnesid teisedki ning paari aasta pärast oligi ta juba maailma esireket. Ta ei suutnud seda uskuda, kuid nii see oli. Tema elu unistus oli täitunud. Ei tasu märkidagi, kui heaks looks meedia tema elu ja selle käiku pidas. Tänu lehtedele ja muudele kommunikeerumise vahenditele teadsidki kõik kes, kus, kuidas ja miks ta oli. Rohkemat ei teadnud naine tahtagi, kuid aina paremaks läks. Tema ainuke sõber lapsepõlvest, kellega ta ka hiljem tihedalt läbi käis, tegi talle abieluettepaneku. Naine ei saanud ju ometi ei ütelda ning nad abiellusidki mõne kuu pärast ranna lähedal asuva tenniseväljaku kõrval oleval maa-alal. See oli unistuste pulm. Rand, tennis, mees, vennad-õed, mida sul veel tahta on?
Ta elas veel pikka aega tennisisti ja treenerina, kuid mõndade aastate pärast loobus ta ise mängimisest ja innustas hoopiski teisi. Kui ta veel surnud ei ole, elab ta tenniseplatsi lähedal teisi õpetades oma õnnelike elupäevade lõpuni.

Lõpp.

aw tänks ma lubasin klassiõele ja tegin ära väikese abiga küll seal vigastust mõteldes, kuid siiski

Vigastus oli ikka täitsa...mida kõike ininmesed ka välja ei mõtleks.
Lõpp oli ka täitsa..
Et siis meeldis.

XD hästi

no ma pidin midagi räiget sisse panema, muidu oleks liiiiiiiiiga... happy story olnud