The White Wolf

Mul on Blogspotis mitu erinevat juttu mustandina, kõik need on erinevad teemad.
Alustan nüüd jälle ühe uue jutuga.
Ei teadnud mida seekord teemaks teha, nii et otsustasin siia kaasata mitu erinevat asja.
See kõik on ilmselgelt fantaasia.
Mul tuli mitu muud ja paremat pealkirja mõtet ka, aga The White Wolf.. See on tavaline ja mitte väga huvi pakkuv pealkiri, aga selles asi ongi, see on tavaline. Ja kunagi lõpuks on põhjendatud ka miks just see.
Esimene osa on rohkem nagu sissejuhatav osa.
Ootan siis kriitikat jne, kui vigu leiate andke kohe teada:)

#1

Tulin just oma vanemate matustelt. See kõik on nüüd läbi. Siit algab mu iseseisev elu. Kui nüüd täiesti aus olla, siis mitte just väga iseseisev. Mul on veel alles mu kaksikvend, Harry. Harry Robert Anilward ja Kerli Isabella Anilward. Robert ja Isabella olid meie vanavanavana..vanemate või kellegi nimed. Neid keskmiseid nime me ei kasuta, nende olemasolust teavad üldse ainult meie vanemad ja paar lähedasemat. Või noh.. Teadis.

Meil on veel sugulasi, kuid me pole kellegiga neist kunagi suhelnud. Vanemad lihtsalt ei teinud seda, ei leia põhjust miks meie seda tegema peaksime nüüd. Matustel oli ka kõigest paar inimest, me ei teatanud sellest põhimõtteliselt kellegile. Istusime Harryga autosse, taha istmele. Ette istus minu kolmas ja viimane pereliige, Charlotte Melissa Anilward. Charlotte on 18 ehk meil ei ole vaja mingit hooldajat, Char on täisealine.

Oleme Harryga alles 16. Meie sünnipäev oli kõigest kolm päeva tagasi, 22 juuni, päev, mil meie vanemad surma said. See ei olnud tavaline surm, nad olid veel noored, kõigest 34/35. See oli mõrv. Me ei tea, mis päriselt juhtus, kuid me uurime selle välja, jäägu see kasvõigi meie viimaseks teoks. Char käivitas auto ning sõitis surnuaiast minema. Sõidame hetkel kodu poole. Võtame sealt oma asjad ning kahe tunni pärast läheb juba meie lennuk. Lahkume Californiast.

Jõudsime koju suhteliselt kiiresti, surnuaed ei olnudki meie kodust väga kaugel. Elame Los Angelese äärelinnas. Nüüd võib vist juba öelda elasime, sest paar minuti pärast oleme me juba läinud. Charlotte peatas auto maja ees ning me väljusime autost. Olime terve sõidu aja vait. See on harjumatu, tavaliselt me ajame Harryga teised autost hulluks. Nüüd aga istume me kõigest kahekesi tagaistmel ja autos valitseb vaikus. Läksime samamoodi vaikides ka tuppa.

Ja vaikides jätkus ka kogu meie järgnevad hetked. Läksime kõik enda tubadesse ja võtsime sealt oma asjad ning viisime need siis autosse. Paari minutiga sai see tehtud, pakkisime asjad kohe järgmisel päeval pärast.. meie sünnipäeva. Täna on 25.juuni, teisipäev. Viimane päev Torrances. Vaatasime viimast korda vaikides maja üle. Harjumatu on olla siin tühjas majas, kus sa oled elanud terve oma elu. Olen praegu üksi, vanemate toas.

Kõik siin majas on tegelikult endine, välja arvatud meie kolme toad, need on meie asjadest tühjaks tehtud. Mitte päris tühjaks, üldasjad jäid siiski alles, võtsime kaasa nii vähe asju, kui võimalik. Kuid see on siiski tühi. Mu sees on sama tühi tunne, nagu selle maja tühjus. Sellest õhkkonnast on tunda, et siin ei ole hingelistki peale meie kolme. Kõik on nii tühi. See maja on kurbusesse hukkunud. Astusin uksest paar sammu edasi ning istusin voodi peale.

Istusin lihtsalt voodiäärel, käed põlvede peal ning vaatasin otse enda ette peeglisse. Tumedate juuste ja heleda näoga tüdruk vaatab mulle peeglist vastu. Mul pole tegelikult hele nahk, kuid viimased päevad on see tõesti suht toonitu olnud. Mu nahatoon on muidu ilus ja päevitunud, täiesti normaalset värvi. Juuksed on mul natukene üle rindade, juukseotsad on värvitud heledaks. Silmad on mul sinakad-rohekad. Ripsmed pikad, kuid heledad.

Mul on vedanud mu näoga, kuigi nina pole just päris selline nagu ma sooviks. Võib öelda, et kehaga on mul samuti vedanud. Ma ei ole piitspeenike, nagu need perfektsed tüdrukud mu koolist. Kohe kindlasti pole ma ka paks. Olen täiesti tavalise kehakaaluga. Olen peenike, kuid pisike lohk on siiski kõhul olemas. Minu jaoks on mu keha täiuslik. Mulle see sobib. Rindadega on mul vedanud. Olen peenike, kuid rinnad on suuremad. Ja jalad on mul samuti ilusad. Ja pikkus muidu.. See on alles 170. Võiks olla rohkem, kuid küll ma veel kasvan.

''Kerli, me peaks minema hakkama, lennuk läheb tunni ja poole pärast, peame varem lennujaamas olema.'' ütles vaikne hääl ukse juures. Harry. Tõusin tema poole vaatamata püsti ning kõndisin pilk temast mööda suunatud ukseni. Ukse juures keerasin ümber ja vaatasin veel viimast korda seda tuba ning nuusutasin seda lõhna. Ikka veel see magus, mingit lille meenutav lõhn, millele on lisatud ka mingit mõnusat tuttavat tunnet toovat lõhna. See on mu ema lõhnaõli, seda on alati raske kirjeldada, kuid tal on olnud alati see üks ja ainus lõhnaõli.

Keerasin ümber ja läksin toast välja, väljusin ka majast. Harry tuli minu järel ning sulges ka ukse. Ma ei tea mis ta võtmega tegi ja ma ei taha teada ka. Tahan siit lihtsalt juba ära minna. Charlotte istus autosse ning käivitas selle. Istusime Harryga jälle taha ning sõit lennujaama poole võis alata. Lennujaam on Los Angelese kesklinnas, sõidame sinna umbes pool tundi. Terve tee olime me kõik jälle vait. Isegi raadio ei töötanud. Kui lennujaama jõudsime, parkis Charlotte auto ära. Ma ei tea mis autost saab ja mind väga ei huvita ka. Võtsime oma asjad ja läksime lennujaama sisse. Viimane hoone kuhu ma Los Angeleses sisenen. Siia ma enam tagasi ei tule.

2 kuud hiljem

On 2.september, esimene koolipäev meie uues koolis. Me ei kolinudki väga kaugele. Kõigest Washingtoni. Aga mis on kõige hullem.. Me elame kohas, mida pole isegi kaardile ära märgitud. Kui Google Mapsis väga lähedale suumida, siis sa isegi leiad selle üles, kuid see on ka maksimumi peale suumitud. Kohutav lihtsalt. Koha nimi on Cedar Creek. Kohutav on see, et seda pole põhimõtteliselt olemaski, kuid asja helgem koht on see, et see on vist kõige ilusam koht mida ma oma elus näinud olen.

Olen palju reisinud, kuid midagi sellist pole ma veel näinud. Siin on väga vähe maju, siin elab vähe rahvast, sest see on mägine koht. Otse mereääres ning mägine. Ja see mis selle kõige eriti ilusaks teeb ongi loodus. Siin on kõik nii roheline ning siin on koskesid rohkem kui ma oma elus neid kokku näinud olen. Nii et see tegi tuju vähemasti natukenegi paremaks. Seattle on kõige lähemal olev suurlinn. Sinna sõidab kõigest neli tundi. Ma ei kujuta ette, mida ma siin väikses linnas - pft, mis linnas, pigem nagu külas - tegema hakkan, kuid muud võimalust mul pole.

Pean hoidma madalat profiili. Ja miks meid üldse siia saadeti.. Mu vanemad olid salaagendid. Ja kuna me oleme nende järglased, peame ka meie hakkama salaagentideks. Charlotte juba on, kui ta sai 18 oli ta ametlikult agent. Mina ja Harry olime alles 15 nii et meil oli veel aega. Keegi ei teadnud et võib niimoodi juhtuda just meie 16'ndal sünnipäeval. Igastahes nüüd, kui nad surnud on, peame ka meie oma tööga alustama, sest meil ei ole enam vanemaid, kes meid varjaksid ja kaitseksid.

Charlotte pole päris see, ta on meie eest vastutav nüüd, kuid siiski mitte meie ema. Ma olen täiesti kindel, et meile on mingid kaitsjad ka määratud, kuid meile lihtsalt ei öelda. Kui see oleks võimalik, läheks ma lihtsalt lennujaama ning sõidaks salaja kuhugi ära, kus ei peaks keegi meid kaitsma ja kus keegi mind lihtsalt ei teaks. Nad arvavad, et keegi tahab meile haiget teha, sellepärast surid ka meie vanemad. Midagi muud meile ei räägita. Meile ei räägita üldse midagi.

Kahjuks ma ei saa siit ära minna, sest mul ei ole veel juhilube ja lähim lennujaam on Seattles. Nii et pean leppima siia jäämisega. Sõitsime Harryga kooli. Kooli sõitsime me rahulikul kiirusel kõigest 10 minutit. Ma ei saa üldse aru, milleks me autoga siia tulema pidime. Jala oleksime ka väga kiiresti kohale jõudnud. Siin on kõik ju ligidal. Kui Harry kooli parklasse sisse keeras olime me mõlemad imestunud. Terve parkla oli peaaegu täis.

Ma ei oleks osanud arvata, et siin nii palju noori on. Ehk siis noored plus nende vanemad.. Siin väikeses kaardile märkimata kohas on isegi rahvast, rohkem kui 100. ''Kuhu ma parkima peaksin, selline tunne nagu siin vabu kohti polekski.'' pomises Harry omaette imestunult. ''Ma ei saa üldse aru miks me autoga siia tulema pidime. Ja pealegi, miks sina võid sõita ja mina mitte, me oleme täpselt sama vanad.'' vastasin vingudes kohe.

''Me pidime autoga tulema, sest me peame sisse sulanduma. Ja mina olen poiss, sina tüdruk. Sa peaksid püsima söögi tegemise ja koristamise juures, mina autode.'' vastas Harry mulle natuke upsakalt. Sellega teenis ta ära õrna löögi vastu pead. ''Auu, milleks see veel oli.'' tusatses poiss. Jätsin parem vastamata. Harry parkis auto esimesele vabale kohale, mis meil ette jäi ära. Väljusime autost ja me jäime Harryga meie auto ette seisma.

''Sisse sulanduma? Sa nimetad seda sisse sulandumiseks?'' karjusin põhimõtteliselt. Õnneks meie ümber ei olnud hetkel palju õpilasi, olime parkla lõpus. Terve parkla oli.. Noh, ütleme nii, et mitte just väga uhkeid autosid täis. Ja meie auto.. Bmw m3. See pole just kõige uhkem auto, aga selle parkla järgi võttes.. See on kõige uhkem auto üldse. ''Okei.. Pane lihtsalt prillid ette ja.. Lähme võtame oma paberid ja.. Ja hoiame edaspidi madalemat mainet.'' ütles Harry vaikselt ning pani endale prillid ette.

Jäin teda jõllitama, poiss kergitas elegantselt kulmu. ''Meil on uhke auto ja siis sa tahad panna ette mustad päikseprillid, et meid veelgi saladuslikumaks teha? Mida sa järgmiseks teha tahad? Mis meil veel puudu on?'' küsisin ülbelt. Harry seiras mind ülevalt alla ning muigas siis. ''Mustad kitsad teksad ja must top oli ideaalne idee Kerli, ainult nende mustade ketside asemel võiksid olla mustad pikad kontsad, siis oleks kõik perfektne.'' ütles poiss.

Tegin mingit imelikku häält ja panin prillid siis ette ja hakkasin kooli poole kõndima. Harry tuli mulle ruttu järgi ning me kõndisime kõrvuti kooli. Kui kooli sisse astusime jäi meie ümber kõik kahtlaselt vaikseks. Inimesed tõmbusid meile teed andes seinte äärte. Kas me näeme hirmuäratavad välja? Või mis toimub? Hoidsin oma tõsist nägu ees ning üritasin murelikust tagasi hoida. Kokkuvõtteks olin vist üldse mingi ennasttäis näoga hetkel.

Heaküll, esimene päev ei alga vist just kõige paremini, kui meid juba kardetakse. Äkki peaks päikseprillid eest ära võtma? Me oleme niikuinii sees juba ju. ''Ära võta neid eest.'' pomises Harry mulle, justkui minu mõtteid lugedes. Poiss mõistab mind, mis teha. Nägin õnneks paremal pool kätt ust, kus oli kirjas kantselei. See tõi kohe kergenduse sisse ning me Harryga sisenesime sinna. Seal võtsime kohe prillid justkui kergendusega eest.

''Tere.'' ütlesin naeratades. Naine laua taga tõstis pea ning vaatas mulle suurte silmadega otsa. ''Kas te olete ära eksinud?'' küsis ta sõbralikult naeratades, silmad ikka veel natuke suured. ''Ee, enda teada mitte. Kas see on Cedar Creeki keskkool ja kes see on kantselei?'' küsisin. ''Jah, on küll.'' vastas naine. ''No siis me oleme täiesti õiges kohas.'' sõnasin järgmiseks. ''Mina olen Harry Anilward ja see on minu õde Kerli Anilward.'' ütles Harry väga kiiresti, enne kui keegi teine midagi öelda jõudis.

Naise silmades sähvatas äratundmine, kuid seal oli ikka veel natukene imestust. Ta silmad olid praegu täiesti tavalised, mitte enam suured. ''Muidugi, kuidas ma kohe selle peale ei tulnud. Milanost ju tulnud, muidugi olete te nii moekad.'' ütles naine naeratades ning hakkas paberites sorama. ''Ee, kuidas palun?'' küsisin segaduses olles. ''Kas ma ütlesin midagi valesti?'' küsis naine oma nägu meie poole pööramata ning otsis midagi edasi.

''Milanost tulnud?'' küsisin segaduses olles. ''Niimoodi on siin kirjas, kas see pole siis tõsi?'' küsis naine ikka veel meile täpsemat tähelepanu pööramata. ''Olete reisinud palju ja elanud väga paljudes kohtades. Hetkel tulite te Milanost. Teie vanemad on surnud, teil on üks suurem õde kes teie eest vastutab. Milanos elasite te umbes aasta.'' seletas naine meile pabereid andes. ''Siin on teie tunniplaan ja nüüd, hop-hop, kell helises juba.'' ütles ta naeratades ning me lahkusime kohkunult kabinetist.

''Milano? Kas nad teevad nalja? Me pole kunagi Itaalias olnudki ju.'' sosistasin kohkunult kui otsisime mööda koridori enda klassi. ''No nad pidid meie minevikku ju kuidagi varjama, muidu oleks meid liiga lihtne üles leida.'' vastas Harry mulle kui ta järsku seisma jäi. Siin on vähe klassiruume vist, igastahes esimene tund on meil üles leitud. Inglise keel, härra Fitsaltz. Astusime klassi sisse. Klassis käis vaikne sumin, õpilased rääkisid juttu ning õpetaja kirjutas parasjagu midagi tahvlile.

''Härra Fitsaltz?'' küsis Harry ebakindlalt. Mees keeras pilgu meie poole ning naeratas. ''Jeremy, ja teie olete Harry ning Kerli?'' küsis mees naeratades. ''Jah.'' ütles Harry vaikselt. ''Klass, siin on meie uued õpilased, vaikust nüüd palun, kohe nad tutvustavad endid teile.'' ütles mees naeratades kõva häälega. Kogu klass jäi vait ja kõigi tähelepanu koondus meile. Paistab, et meid märgati alles nüüd. Enamustel olid peas imestunud või ehmunud näod.

''Ee, mina olen Harry Anilward ja see on mu õde Kerli Anilward, me tulime hetkel.. Itaaliast, Milanost.'' tutvustas Harry meid kindlal häälel. ''Te võite istuda akna äärde taha või ukse äärde taha, valik on teie.'' ütles mees naeratades ning jätkas tahvlile kirjutamist. Siin oli kolm rida pinke. Kahes reas olid viimased pingid vabad, läksime Harryga aknapoolsesse ritta. Ma võtsin akna all oleva koha, Harry minu kõrvale. Terve klass saatis meile silmanurgast pilke.

Oleksin tahtnud neile midagi nähvata, aga see ei oleks just kõige paremat muljet ju jätnud, niiet parem vaikisin ja otsisin kotist välja oma inglise keele õpiku. Charlotte käis meie õpikute järel eile ära, me ei viitsinud ise ennast välja ajada ennem kooli. Terve tund oli väga imelik, kõik õpilased olid vaiksed ja saatsid meile pilke. Isegi õpetaja mainis, et kõik on täna ''ebatavaliselt vaiksed''. Kui kell helises, oli see meile kõigile suur kergendus.

''Homme tulen ma kooli jala ja värvilisemates riietes, seda oleks pidanud juba täna tegema.'' ütlesin Harryle pingeliselt, kui klassist väljusime. Kuna me tulime kooli hiljem, mitte esimeseks tunniks, siis oli meil juba lõunapausi aeg. Kell oli 12 ja me läksime sööklasse, söökla ukse juures jäi Harry järsku seisma ning läks mu taha ja võttis mu õlgadest kõvasti kinni. ''Kerli, vaata siin sööklas nüüd inimeste seas ringi ja ütle mulle mida sa näed.'' ütles poiss tungivalt.

''Ma näen hunniku teismelisi, kellest enamus meid jõllitavad.'' ütlesin tüdinenud häälel. ''Vale vastus. Kui sa vaatad mõtlemata oma geniaalseid mõtteid, siis sa peaksid nägema, kes siin sööklas istuvad. Enamus tüdrukud on kuumad, kas sa näed seda? Ja vaata poisse.. Ma ei tea kas sa oled juba märganud, aga ka enamus poisid on kuumad? Neid mordasid on väga vähe.'' ütles Harry mulle elevil olles. Ei vastanud talle hetkel midagi, vaid vaatasin siin ringi.

Tal on õigus. ''Ja kuna ma tean, et sa nõustud minuga, siis lähme võtame süüa ning istume kusagile akna all olevasse vabasse lauda, millest saab meie laud. Ja juba varsti hakkab meil siin linnas lõbus, sest meie oleme kuumad ja uued ja kõik tunnevad meis huvi. Sina saad karja poisse endale jälle lõbutsemiseks ning mina tüdrukuid, kõik on perfektne.'' ütles Harry vaikselt ja õnnelikult ning võttis siis mu käe ja tiris mind sööki võtma.

Võtsin hetkel ainult õuna, sest millegi muu jaoks mul lihtsalt isu ei olnud. Samal ajal kui Harry toitu sisse pugis, vaatasin ma sööklas tähelepanelikumalt ringi. Päris paljud tüdrukud vaatavad Harry poole ja sosistavad midagi itsitades. Ilmselgelt armusid juba ära. Kui Harry poleks mu vend, teeks ma seda sama. Ja poisid saadavad pilke minu poole. Harryl oli õigus, nad ongi kuumad. Enamus kooli on kuum. Isegi õpetajad. Paistab, et siin linnas ei olegi nii igav, kui ma arvasin.

Enamus kooli on kuum. Haha.

Väga hea lause.

Asun siis rohkem jutu kallale nüüd.
Head lugemist, loodan et meeldib! :)

#2

Esimene koolipäev hakkab varsti lõppema. Tunnid kestavad siin õnneks kõigest üheksast kolmeni, vahest ka neljani. Hetkel hakkab viimane tund, ajalugu. ''Kerli, kuhu sa kadusid?'' kuulsin häält enda taga karjumas. Keerasin ümber. Harry. Kergitasin kulmu. ''Kui kell helises ja ma ümber pöörasin tuiskasid sa klassist juba välja.'' ütles poiss segaduses minu kõrvale jõudes. Hakkasime koos järgmise ja viimase klassi poole kõndima.

''No paistab et sul oli seal niivõinaa palju tegevust ju.'' vastasin talle sarkastiliselt. Kui kell helises kogunesid Harry ümber tüdrukud, kes lohutasid teda tema vanemate surma pärast. ''Kerliii, nad olid lihtsalt sõbralikud.'' naeris Harry. Turtsatasin selle peale. Jäime Harryga väga järsku seisma praegu, sest minu ees peatus üks poiss. Jäin talle ehmunud ja segaduses näoga otsa vaatama. ''Tere Kerli, minu nimi on Kaspar.'' ütles poiss kätt välja sirutades.

Vaatasin korraks poisi kätt, kuid siis sellest välja tegemata suunasin pilgu tagasi tema poole. ''Mida sa tahad?'' küsisin ikka veel segaduses olles. ''Well.. Sa pole vist just nii sõbralik kui ma lootsin.'' pomises poiss vaikselt. Ta on kena, nagu kõik teisedki siin koolis, kuid see viis kuidas ta ennast tutvustas.. Ma olen rohkem 'pahadesse poistesse' keskenduv tüdruk. Kuna poiss mu küsimusele ei vastanud, siis turtsatasin ja hakkasin temast mööda kõndima, kuid ta pani käe mu õlale ja käskis mul seisma jääda.

Lükkasin ta käe oma õla pealt kohe ära ja vaatasin talle vihaselt otsa. ''Räägi parem kiiremini mida sa tahad Kaspar, sest mina ei ole kannatlik tüdruk. Ütle parem üks mõjuv põhjus miks sa mind peatasid või ma murran selle käe sul kohe otsast ära.'' ütlesin poisile tungivalt. Paljud õpilased meie ümber olid vait jäänud ja vaatasid nüüd meid. Mind ja Kasparit. Ja muidugi ka Harryt, kes ikka veel mu kõrval seisab. Meile kõige ligemal oli praegu üks poiste kamp.

Neil olid seljas koolijakid, mis tavaliselt on seljas jalkatiimi poistel, niiet ilmselgelt on nad selle kooli 'valitsejad'. Kui neil on siin koolis üldse jalgpallitiim, nad võivad olla ka korvpallitiim.. Ei, ega nad nii pikad ka pole. Koondasin oma tähelepanu tagasi Kasparile. ''Meie koolis on traditsioon, meil toimub iga kuu üks pidu. Või siis ball. Kuidas iganes te tüdrukud neid kutsute. Meil on muidugi ka teisi pidusid, kuid iga kuu on üks 'ball' kindel värk.

Tegelikult, ütleme parem selle kohta pidu. Ballid on meil rohkem nagu neli korda aastas. Igal veerandil. Igas semestris kaks. Igatahes, ma tahtsin küsida. Kuna sa oled uus ja kuum tüdruk meie koolis, kas sa tahaksid olla minu kaaslane septembri peol? Ma tean, et selleni on veel aega kolm nädalat ja paar päeva, kuid tavaliselt võetakse kõige kuumemad tükid juba esimese päevaga ära ja sellepärast otsustasin minagi see aasta varakult jahtima hakata.'' rääkis Kaspar ennasttäis olekuga.

Ilmselgelt on ta selle tiimi, kuidas nüüd öeldagi, boss? Või pigem liider. Jah, ta on kindlasti selle jalgpallitiimi liider. Kui see üldse on jalgpallitiim. Naersin vaikselt. ''Oh Kaspar. Paistab, et sa olid see aasta üks kõige kiiremaid..'' Poiss naeratas, kuid ma polnud enda lauset veel lõpetanud. ''.. korvisaajaid. Üks asi unusta ära kallis Kaspar. Sa võid olla ju siin koolis kõige populaarsem või kes iganes veel, kuid sa ei saa igat tüdrukut keda sa tahad. Mu nimi on Kerli Anilward ja sina Kaspar, jäta see nimi parem meelde, sest seda tüdrukut ei saa sa kunagi.'' ütlesin talle ülbelt ning kõndisin sealt siis minema.

Oli kuulda neid hääli, mis mu seljataha jäid. Tunnustavad häälitsused ilmselgelt mulle ning need haleduse ''oo'd'' ilmselgelt Kasparile. ''Esimene päev ja sa juba annad korvi.'' naeris Harry mu kõrval. ''Mida see kutt endast arvab? Et ma olen uus ja ta võib kohe mulle külge ajama tulla? Ja mis sellel koolil viga on? Meil oli kaks balli aastas ja neil on see iga kuu.'' ütlesin turtsakalt. ''Minu arust on see just lahe. Muidu, ma olen siin koolis juba paar asja õppinud.'' alustas Harry.

Saatsin talle väsinud pilgu. Ma ei viitsi kuulata mis siit tuleb. ''Kas nägid neid poisse nendes punastes kooli jakkides? Nemad on jalgpallitiimi poisid. Nad suht 'valitsevad' seda kooli. Ja Kaspar on üks liidrites. Liidreid on kaks. Kaspar ja Austin. Ma kuulsin kusagilt, et nad jäid milleski eelmine õppeaasta viiki ja nüüd see aasta nad võistlevad, varsti on ainult üks see liider.'' seletas Harry usinal. ''See on ju lame. Võistelda mingisuguse liidri koha pärast? Kas see populaarsus on tõesti nii tähtis? Igastahes, kas sa oskad mulle midagi selle kooli tüdrukute kohta ka rääkida?'' küsisin suutmata enda uudishimu tagasi hoida.

''Tüdrukud. Kõige populaarsemad muidugi kisakoori tüdrukud. Noh, kooli popim on muidugi ainult üks. Kui ma ei eksi on ta nimi Samantha, tal on kaks parimat sõpra Bella ja Rebeca, neid kolme peab alati kuulama, kui sa seda ei tee.. Noh, ega sul siis just kõige paremini ei lähe.'' rääkis Harry. Tahaks näha neid kolme juba, ei suuda ära oodata kui perfektse välimusega nemad siis on. ''Milline see Austin sealt poistegrupist oli?'' küsisin mõeldes nende poiste peale, kes mulle ja Kasparile ennem kõige lähemal seisid.

''Ma ei tea, aga ma võin öelda, et seal poistegrupis ta ei seisnud. Ta oli natukene eemal. Talle meeldib vaadata Kasparit eemalt. Sellesmõttes, et praegu oli Kaspar see julge, kes sinult küsima tuli seda. Austin jääb sellisteks vaatemängudeks alati kusagile mujale. Ma ei tea veel miks, aga küll me selle ka välja saame uuritud.'' ütles Harry. ''Kuidas sa selle kõik praegu teada said üldse?'' küsisin imestunult. ''Eelmine vahetund, kui sa midagi seal oma vihikusse kritseldasid, siis mingid tüdrukud seletasid seda kõike kellegile uuele. Ma kuulsin osa sellest pealt.'' ütles Harry muiates.

Muigasin ise ka sellepeale. Harryle meeldib tüdrukute jutte pealt kuulata. Sellepärast ta tüdrukuid nii hästi tunnebki. Ja muidugi ka sellepärast, et tal on kaks õde. Harry on meil üldse naistemees. ''Ajaloo klass. Ma loodan et see õpetaja on.. oh my god.'' alustas Harry, kuid lõpu juba sosistas ja vaatas nüüd klassi. Siin klassis olid need kisakoori tüdrukud ja jalgpalli poisid. Vähemasti enamus neist. Siin oli ka teisi õpilasi. Aga need punasesse ja valgesse riietatud ilusad noored jäid kõige paremini silma.

Läksime Harryga klassi. Istusime automaatselt kõige taha. Siin polnud pingid kõrvutid, nii et me ei saanud Harryga kokku istuda. Aga need pingid olid siiski küllaltki lähestikku, hea seegi. Siin oli neli rida pinke, istusime Harryga kahte keskmisesse. Kahjuks me ei saanud kõige taha minna, niiet võtsime tagantpoolt kolmandad kohad. Ees poolt olid need neljandad. Mingi tüdruk astus klassi sisse. Kisakoori riietes. Sain kohe aru kes ta on.

Mitte ta ilusa välimuse pärast. Tema ees ja kaks tüdrukut temast natuke taga pool. Ilmselge kes see on ju. Kell helises just hetkel, kui tüdrukud klassi tulid. Kõik kolm tüdrukut istusid täiesti ette pinkidesse. Ma arvasin et kõik popid istuvad iga tund just tagapool? Aga miks nad kõige ette istusid, sellest sain ma aru kohe, kui klassi astus sisse õpetaja. Ta oli rohkem nagu Calvin Kleini modell mitte mingi pärapõrgus keskkooli ajaloo õpetaja.

''Tere õpetaja Jared.'' ütles pikkade tumedate juustega tüdruk naeratades. Samantha. Ta juuksed oli täpselt samasugused nagu minul, tumedad ja alt heledaks värvitud. Ainult tal olid need pikemad. Kui mul oli umbes natuke üle rindade, siis tal olid need peaaegu nabani. ''Samantha, sinu jaoks olen ma ikka veel õpetaja Wemblake või härra Wemblake, sa ei tohi mulle öelda Jared.'' sõnas Jared rangelt, kuid naeratades. ''Cmoon Jared, te olete mu õpetaja juba teist aastat, me teame siiski juba üksteist kaua.'' ütles Samantha võluvalt.

''Samantha.'' kordas Jared rangelt. Samantha pööritas selle peale kõigest silmi, kuid jäi siiski vait. Järsku lendas mu lauale üks paber. Võpatasin selle peale ja võtsin käed laualt ruttu ära. Vaatasin klassis ringi, kust see tulla võis. Kui pea vasakule keerasin, nägin seal ühte armast naeratavat poissi. Calvin Kleini poeg. Nad kõik on siin Calvini pojad. See oleks nagu ilmselge asi. Poiss saatis kerge pilgu paberile mu laual ning muiates keerasin pilgu õpetaja poole.

Keerasin poisilt pilgu ja avasin kortsutatud paberi.

Kas ta rääkis Jaredist? Ma ei pannud isegi tähele, et olin teda jõllitama jäänud. Keerasin oma pilgu jälle poisile. Ta naeratas õrnalt, mitte oma säravate hammastega nagu ennem, vaid suu kinni. Kuid ta oli ikkagi sama võluv nagu ennem. Ma ei naeratanud talle vastu, vaid keerasin pilgu ära. Prügikast oli ukse kõrval. Uks oli siit nelja pingirea kaugusel. Ja lisaks veel kaks rida pikkupidi ka. Mina seda välja ei viskaks, kuid mu vend..

Keerasin pilgu paremal istuvale poisile. Harry oli oma pilgu juba minu poole keeranud. Arvan, et ta jälgis mind üldse terve see aeg. Viskasin paberi tema lauale ja ta teadis kohe mida sellega teha. Järgmise paari sekundi jooksul tegi mu vend oma kuuma viset ja paber oli prügikastis. Sellega pälvis ta õpetaja tähelepanu. ''Wow, see vise oli imeline, kas sa oled korvpallur või midagi?'' küsis Jared oma eelmist juttu katkestades ja vaatas imestunult Harry poole.

''Vabandust, sa oled uus õpilane. Klass, kui ma ei eksi siis see on Harry Anilward ja Harry.. See vise oli tõesti väga andekas.'' ütles Jared naeratades. ''Ma tänan.'' vastas mu vend säravalt naeratades. ''Ja Kerli Anilward, su õde. Ta on.. Ja ka tema on väga kuum, vabandust, ma tahtsin öelda siinsamas.. Ka tema on siinsamas. Te olite nii vaiksed, et ma isegi ei märganud teid uusi siin.'' ütles Jared naeratades. Ta vaatas mulle täpselt silma.

Naeratasin talle. Siin koolis on 9.-12. klassid. Ehk kõige vanemad poisid siin on 18, mõni isegi 19. Ja mõni istuma jäänud võib ka vanem olla. Kuid õpetajad tunduvad siin mõned olema nooremad ning mõned vanemad. 21. Ta on perfektne. Kuna poisid on ilmselgelt siin koolis lapsikud, siis minu silmad on seatud kellegile vanemale. Ja kuna ta veel siiamaani mulle otsa vaatab, siis ma parem ei lõhu seda silmsidet. Mitte ennem kui tema.

''Härra Wemblake, ma olen ka uus.'' ütles mingi vaikne hääl kusagilt nurgast. See hääl oli nii tuttav, et ma kahjuks lõhkusin silmside ja keerasin enda pea ise ennem ära. Vaatasin taha vasakule nurka. Seal istus üks poiss, kes meenutas natukene Justin Bieberit tema heeliumiajal. Tal oli täpselt sama soeng. See poiss peaks kaaluma oma juuste ajamist. Ainuke mis tema soengu juures erinev oli, ta juuksed olid tumedamad. Tumepruunid.

''Ja sina oled Stephan Wildhard?'' küsis Jared. ''Jah, olen küll.'' vastas poiss naeratades. Ta on päris nunnu, kuid tema soeng.. See on asi, mis paneb mu pilku temalt ära keerama. Vaatasin nüüd jälle otse. Järsku helises kell. Mu ümbert kostus õpilaste oigamist. Enamasti tüdrukute. ''Ma tean et täna oli esimene tund, aga meil on õpetajate koosolek niiet teil lõppes seekord tund varem. Ilusat 10. klassi algust teile!'' ütles õpetaja naeratades ning lahkus siis klassist kiiresti.

''Paistab, et sa oled endale uue silmarõõmu saanud.'' ütles Harry mu kõrval naeratades. ''Harry kallis mul on juba silmarõõm olemas.'' ütlesin venda käevangu võttes. Harry hakkas naerma. ''No vähemasti saame me nüüd koju ära, ma ei suuda ära oodata mida Charlottel meile öelda on.'' ütles Harry tüdinenult. Lasin ta käevangust vabaks. Harry on Charlottelt juba terve viimane kuu küsinud, mis meie agendi asjadega seoses tegema hakkame. Char'il on alati sama vastus: ''Oodake septembri alguseni, küll nad siis välja mõtlevad mis teiega peale hakata, ma annan teile kohe teada.''

Ta ilmselgelt teadis juba ennem, aga millegipärast ta varjab seda meie eest. Läksime Harryga parklasse. Oigasin. ''Ma jätsin majavõtmed kappi, lähen toon need ruttu ära.'' ütlesin juba ümber pöörates ja kooli tagasi minnes. Enamus kooli oli juba tühi. Koridorides polnudki praegu kedagi, vähemasti mitte siin peakoridoris. Läksin enda kapi juurde ja panin koodi. 2210. Kapp tuli lahti ja ma võtsin sealt oma rahakoti, mille sees oli ka meie maja võti. Kui kapiukse kinni lõin, pidin peaaegu šoki saama.

Mu kõrval seisis mingi tumeda peaga ja Taylor Lautneri soenguga poiss. Ta oli kuum, ta oli väga kuum. Muidugi nagu kõik teisedki siin koolis, aga temas oli midagi veel.. ''Issand kas sul ei ole vabal ajal midagi muud teha kui teiste inimeste kapiuste taga seista ja neid ehmatada.'' ütlesin ülbelt. ''Ma tahtsin tegelikult enda kapist oma majavõtmed võtta, unustasin need siia. Ja kahjuks on mu kapp sinu kapi kõrval, nii et vabandust kui sind edaspidigi ehmatama peaksin.'' ütles poiss viisakalt naeratades ja avas oma kapiukse ning võttis sealt võtmetekimbu.

Keerasin ümber ja läksin minema. ''Kerli, oota korra!'' hüüdis poiss ja jooksis mulle järgi. Keerasin ümber ja vaatasin talle kulmu kergitades otsa. ''Ma olen Austin.'' ütles poiss naeratades. ''Muidugi sa oled, kuidas ma kohe selle peale ei tulnud..'' arutlesin vaikselt. Nüüd oli tema kord kulmu kergitada. ''Noh, sa oled jalgpallitiimist ja kuna sind ennem nende teiste kuttide seas polnud siis järelikult oled sa see teine liider, Austin.'' vastasin tema kulmu kergitusele.

''Tegelikult olen mina see esimene liider, eelmine aasta läks olukord lihtsalt veidi käest ära ja Kaspar hakkas rivaalitsema ning saavutas just aasta lõpus selle kahe-liidri-olukorra. Aga see kõik on varsti kadunud ja alles olen jälle mina.'' ütles Austin tõsisel ilmel. ''Wow, kooli kõige populaarsem poiss on muidugi see enesekasupüüdlik ja ülbe, miks ma ennem küll selle peale ei tulnud.'' ütlesin talle turtsakalt näkku ning keerasin siis ümber et ära minna.

Järsku võttis Austin mu randmest kinni ja peatas mind, keerasin kiiresti ümber ja nägin veel Austini näoilmet kui ta oma käe minu omalt ära võttis. Ta oleks nagu põletada saanud. Olin natukene segaduses. Ta käitus nagu ta ei tahaks mind puudutada, nagu see oleks mingi patt. Ta vaatas oma kätt korraks hämmeldunult ja siis vaatas mulle ruttu otsa. ''Mis on?'' küsisin vaikselt ja natuke ebakindlalt. Kas ta kavatseb mind nüüd süüdistada milleski?

Või lihtsalt ülbitseda minuga? ''Ma ei ole ülbe, lihtsalt.. Kaspar ei ole hea inimene, jäta see parem meelde. Sul ei tasu väga temaga jamada. See tegu mis sa täna tegid siin koridoris oli.. parim. Kuid Kaspar ei jäta seda asja lihtsalt nii, ole parem ettevaatlik.'' ütles Austin ja siis ikka veel oma käest kinni hoides keeras ta ümber ja läks kiiresti minema. Mis tal viga on? Miks ta nii käitub? Selline tunne nagu mu käsi olekski päriselt põletanud teda. Keerasin ümber ja läksin ruttu parklasse tagasi.

ohoh polegi ennem siin neid spioonijutte tähele pannud
jutu teema on ütlemata super

Kas see kool on mingi modellikool, et kõik nii kenad seal on?
kiiresti UUT! :)

Haha, ei ole modellikool, küll kunagi saab täpsemalt ka teada, aga aitäh sulle :)

Mulle ka meeldib selle jutu teema. Spioonid ja muu selline värk.
Ootan igatahes uut osa. :)

#3

Jõudsime just maja ette. Harry parkis auto ära ja me läksime välja sellest. See on maantee ääres olev maja. Siin on kõik majad maantee ääres. Umbes paar kilomeetrit metsa iga maja vahel. See tundub kohutavalt üksildane. Aga asja teeb positiivsemaks see, et kõik majad on siin nii. Siin on palju rahvast, kuid veel rohkem metsa. Tegin ukse lukust lahti ja me läksime Harryga majja. Oleme siin elanud juba kaks kuud, kuid ikka veel on see koht võõras meie jaoks.

''Char, oled sa kodus?'' hõikas Harry. Majas püsis vaikus. ''Ilmselt jälle oma agendilossis.'' pomises Harry ja läks kööki. Viskasin koti üles enda tuppa ära ning läksin siis samuti kööki. Harry oli pitsa ahju pannud. Istusin tema vastu laua taha. Harry hakkas mulle just midagi ütlema, kui talle vahele segasin. ''Kas sa ei kuule seda?'' küsisin kiiresti. Harry kergitas kulmu. ''Mingi piiksumine, kuula.'' ütlesin talle ja surusin näpu oma sulle, et näidata talle, et ta tasa oleks.

''Kas su pitsa läks kõrbema?'' küsisin püsti tulles ja ahjuni minnes. ''Ei saa olla, panin selle just siis ahju kui sa alla tulid.'' vastas poiss ja kõndis hoopis elutoa poole. Järgnesin talle. Jäime seal korraks seisma ja kuulasime. Piiksumine tuli diivani poolt.. Padja alt. Järgmisel sekundil olime mõlemad seal ja Harry tõstis padja. Piiksumine lõppes ja pisikesele ekraanile tuli kiri:


''Kes on A?'' küsisin segaduses olles. ''Suurimad hädaolukordi üldse? Kerli kas sa ei mõista seda? See on mingilt teiselt agendilt tulnud. Kohe kui Char seda näeb, läheb ta baasi.'' ütles Harry vaikselt, kuid väga elavalt. Just sel hetkel kuulsime trepist samme alla tulemas. Harry pani padja ruttu tagasi väiksele tahvelarvutile ja me jooksime vaikselt, kuid kiiresti tagasi kööki. Istusime laua taha ja jäime vaikselt kuulama. Paari sekundi pärast tuli Char järsku kööki.

Ehmatasime sellepeale. ''Ma saan ühe sõbraga kokku, kinoseanss hakkab varsti nii et ma pean ruttu minema. Olge tublid ja.. Ma näen et te teete juba süüa, saate hakkama küll. Helistan teile hiljem!'' hõikas Charlotte ja juba ta majast lahkunud oligi. Harry pani ruttu ahju kinni ja võttis mu käest ning tiris mind esikusse. ''Harry mida sa teed?'' küsisin kohkunult. ''Me peame teda jälitama, kohe! See tähendab seda, et me leiame üles baasi ja kuna ma teame kus see on, on meil õigus olla agendid.'' seletas Harry.

Panin ketsid jalga ja haarasin ruttu kapi pealt oma telefoni ning võtmed. Panin ukse lukku ja me jooksime Harryga auto juurde, mis oli maja ette pargitud. Õigemini mina jooksin. ''Harry, me peame autoga minema, siin on mitu kilomeetrit metsa ju.'' hõikasin talle. Ta oli juba maanteeni jooksnud. Ta vaatas mulle otsa ja järgmisel hetkel lennutas võtmed minu suunas. Püüdsin need osavalt kinni. ''Tee ruttu! Me kaotame ta muidu silmist!'' hüüdis ta mulle ja hakkas järsku jooksma.

Ja siis oli ta järsku silmist ära kadunud. Tajusin ära mis toimub ja istusin kiiresti autosse ning käivitasin selle. Panin käigu sisse ja juba tuiskasingi maja eest minema. Keerasin paremale, sinna suundus ka Harry. Ta on päris kiire jooksija. Aeglustasin tema juures autot ja ta istus kiiresti sisse, kohe kui ta sisse oli istunud surusin jala õrnalt pedaalile. ''Sa pead kiiremini sõitma, ta sõidab ka ilmselgelt praegu kiiresti Kerli.'' manitses Harry tüdinenud häälel.

''Kui ma hakkan väga kiiresti sõitma võime me talle liiga järele jõuda mingi kurvi juures ja siis ta näeb meid.'' vastasin poisile sama tüdinenud häälel, kuid tõstsin siiski kiirust. ''Aeglusta, ta on seal.'' ütles poiss. Tegin mis ta ütles. ''Ou ta aeglustab autot.'' ütles Harry kiiresti. ''Harry ma näen ise ka väga hästi mida ta teeb, sa ei pea mulle igat liigutust ette ütlema!'' ütlesin poisile vihaselt ja aeglustasin ise ka autot. Järsku keeras Char vasakule, lasin Harry autost välja ja ise jäin autoga nurgapeale.

Siin metsa vahel on üks väike parkla ja sealt viib väike 50m tee randa. Jäin ise autoga igaksjuhuks praegu nurga taha, et Char mind ei näeks. Loodan, et Harry oskab ennast varjata. Mu vend võib mind vahepeal väga närvi ajada. Ma ei tea kaua ma siin seisma pean, aga ma olen kannatamatu tüdruk. Keerasin parklasse lihtsalt sisse. Ma lihtsalt olen vahepeal selline ja kõik kes mind teavad, teavad ka seda. Väljusin autost ja panin uksed lukku.

Suure maantee ääres on parkla ning siit läheb kõigest üks tee, mis viib sind randa. Harryt ega Chari pole kusagil siin ümbruses näha. Harry jättis mu meelega niimoodi siia. Ta tunneb ennast tihtipeale minu eest vastutatava, kuigi me kumbki ei tea kumb sündis ennem. Vanemad ei öelnud seda meile kunagi, nad ei tahtnud, et kaksikud hakkaksid looma piire kumb on vanem ja kumb noorem. Igastahes, Harry jättis mu jälle siia ja läks üksinda Chari jälitama.

See tähendab, et ma pean omapead nüüd hakkama saama. Agendi 'baas'. Kus see olla võiks? Siin puude vahel on ainult üks tee ja ilmselgelt ei vii see sinna. Keegi poleks nii loll, et ehitada agendibaasini mingisugune tee. Niisiis, kuna otse edasi on meri, siis mina peaksin minema kas vasakule või paremale. Kummal pool see olla võiks? Kummale poole võisid minna mu õde ja vend? Läksin Chari auto juurde ja vaatasin, kas sinna on mingisuguseid jälgi jäänud.

Kruusatee, siin on palju jälgi. Ma pole kindel kas ma leidsin Chari jäljed või mitte, kuid midagi ma siiski leidsin ja need jäljed lähevad autost vasakule. Nii et ma liigun siis vasakulepoole. Läksin metsaääreni ja mõtlesin siis, kust siseneda. Siin ei ole väga erilist vahet, kuid mets on suur ja ma kardan, et võin siin ära eksida. Kerli Anilward, sina ja kardad. Wow. Ma olen kõigest 16 alles ja mul on igati õigus karta, kuid arvestades, kes olid mu vanemad ja minu vanavanemad ja arvatavasti ka ülejäänud suguvõsa..

Ma ei tohi karta. Ma olen agendiks sündinud ja agendid ei karda. Hakkasin just metsa sisenema, kui nägin silmanurgast midagi. Olin automaatselt metsas ja kükitasin puu varjus. Nägin Chari üle tee jooksmas. Kaval trikk. See on märk sellest, et ta on aru saanud, et keegi jälitab teda. Huvitav kas ta teab ka kes. Nägin Harryt samamoodi üle tee hiilimas. Ta ilme oli väga kergendatud, kui ta nägi, et autot pole enam tee peal, kuid ta vaatas siiski ka mureliku pilguga ringi ilmselgelt mind otsides.

Järsku lendas ta pikali, sest keegi oli talle peale lennanud. Oleksin talle kohe appi tormanud, kuid see kes talle peale lendas oli Char. ''Harry mida kuradit sa mõtled mind jälitades?'' küsis Charlotte vihaselt. Nad olid keset maanteed, Char Harry peal ning üks tema käsi õrnalt Harry kaelal teda niimoodi vastu maad hoides. Teisega käega hoidis ta vastu maad kinni Harry kätt. ''Mul on õigus teada millega sa tegeled, ma pole pere noorim.'' ütles poiss vihaselt.

''Harry te olete kaksikud, Kerli ei ole sinust noorem ega ka vanem, lepi sellega juba ometi!'' karjus Char ta peale. ''Su õest rääkides, ma hindan seda, et sa ta koju jätsid arvates et pead teda kaitsma, kuid siiski Harry, sa ei ole temast vanem.'' ütles Charlotte Harryt vabastades ja püsti tulles. Harry tõusis samuti ohates püsti. ''Mida ma siis sinu arust tegema peaksin? Char meil mõlemal on õigus teada.'' ütles Harry vihaselt. ''Harry, see pole minu vaid meie bossi käsk. Ma tean, et see vanus väga ei loe, kuid ta ei taha teid sinna. Te olete liiga palju läbi elanud. Te olete liiga noored veel, et seda kogu agendi asja endale koormaks võtta.'' ütles Char ohates.

''Ma tean, et ametlikult saavad agendiks alles täisealised ja samamoodi ma tean, et see on ka vale. Ma olen kuulnud palju asju pealt Charlotte. Ükskõik kui vanad me ka poleks, kui me valmis oleme võime me saada ametlikult agendiks. Ja me oleme valmis Char.'' ütles Harry enesekindlalt. ''Okei Harry, ma räägin täna meie bossiga, kuid seda ainult siis, kui sa lähed kohe tagasi autosse ja koju.'' ütles Char alla andes. ''Lubad et räägid?'' küsis Harry ebausklikult.

''Lubad et lähed koju?'' vastas Char samamoodi. Harry muigutas korraks huuli. ''Ma siin ei või oodata?'' küsis Harry ja sai Charilt kohe eitava vastuse. ''Okei, ma lähen siis koju aga palun, räägi temaga kindlalt.'' ütles Harry natukene pettunult. ''Ma räägin temaga Harry, ma luban sulle.'' vastas Char. Harry keeras ümber ja hakkas autoni tulema. Char seisis hetkeks ja seiras ümbrust, kuid kadus siis puude vahele. Ootasin hetke, kuid siis hiilisin puude vahelt maanteeni ja kui Harry ei näinud jooksin üle tee teiste puude vahele.

''Kerli kus kohas sa oled? Autovõtmed on sinu käes. Tule välja ja lähme koju, Char ajab asja ise korda.'' ütles Harry vaikse häälega vaadates puude poole, kus ma ennem olin. ''Kerli?'' küsis Harry üle kui ta mingit vastust ei saanud. ''Aaaah pu*sis täiesti.. Kõik on nii per*es praegu.'' ropendas poiss jalaga vastu autorehvi lüües. Ja siis hakkas ta jooksma siia poole. Ta tunneb mind piisavalt hästi ja ta teab, et kuulsin nende vestlust pealt ja ta teab, et ma olen kusagil siin.

Keerasin ruttu ümber ja hakkasin jooksma. Ma ei tea kus Char on, aga ma oletan et ta jookseb samuti ning baas on kusagil seal pool. Miski minu sees lihtsalt ütles mulle seda. Ja samamoodi tean ma ka, et Harry jookseb samuti siin kusagil. Metsas on väga raske joosta, aga mul pole praegu muud võimalust. Kuulsin järsku praegu mingisuguseid hääli ja ma jäin puu taha seisma. Nägin Chari mingi tüdrukuga rääkimas. Ma ei kuulnud mida nad rääkisid, aga järsku läksid nad mingist väiksest rebaseurust sisse.

Olin Harry täiesti ära unustanud, kuid tundsin järsku kätt enda suu peal ja kedagi endast kinni hoidmas. Pööritasin silmi ja hakkasin ümber pöörama, kui Harry järsku minust lahti lasi ja ümber pöörates nägin ma, et ta on maas pikali. Ei, see kes maas pikali oli polnud Harry, Harry seisis minu vastas. ''Sa pead oma seljatagust jälgima sis.'' ütles Harry ja viskas verise kivi maha. ''Harry mida sa tegid.'' sosistasin kätt suu peale pannes ja vaadates poisi poole kes maas oli.

''Oh my god, Harry, see on meie koolist see poiss. Jalgpalli tiimist. Ta seisis selle kambaga ennem koridoris.'' ütlesin kohkunult. ''Ma arvan et ta on ka agent ja kui ta märkas sind siin hiilimas siis ta ilmselgelt arvas, et sa oled mingi vaenlane. Jumal tänatud, et ta su nägu ei näinud.'' ütles Harry ning võttis siis mu käest kinni ja tiris mu sinna uru juurde. Läksime sealt läbi ja ma olin täiesti kohkunud. Arvasin, et leian enda eest mingi pimeda väikse uru, kuid kohe kui olime kummardades siit läbi tulnud saime me olla täispikkuses püsti.

Siin oli mingi tume uks. ''Siin on koodi vaja.'' ütles Harry vaikselt. Ukse peal oli tõesti mingi koodi värk. Kuid järsku uks avanes. ''Kes iganes te olete minge ruttu sisse, koosolek käib juba.'' ütles mingi mees vihaselt ning väljus urust. Reageerisime Harryga kohe ning sisenesime uksest. ''See oli päris kerge.'' ütles Harry vaikselt muiates. Sulgesime enda järelt ukse ja vaatasime siis siin ringi. Minu ja Harry nägudel valitses tõeline hämmeldus.

Siin oli kõik väga ere ja siin oli palju rahvast. Tegelikult mitte just väga palju, kuid siiski.. Järsku möödusid meist kaks noort tüdrukut. Kuulsin juhuslikult midagi nende vestlusest, kui nad möödusid. ''...Char tuleb ka kohe ja siis oleme me kõik koos, teised sellest teada ei või...'' Vaatasin ruttu Harryle otsa. ''Huvitav millest nad rääkisid.'' arutasin vaikselt. ''Ma ei tea, kuulsin ainult sõnu 'siis oleme me kõik koos' ja see ei öelnud mulle midagi erilist.'' ütles Harry vaikselt.

''Harry kas sa oled kurdiks jäänud? Ma kuulsin küll palju rohkem kui sina.'' ütlesin turtsakalt. ''Sul on alati olnud ja hea kõrvakuulmine, huvitav palju sa seekord rohkem kuulsid, kaks sõna?'' narris Harry mind. ''Char tuleb ka kohe ja siis oleme me kõik koos, teised sellest teada ei või.'' tsiteerisin. Harry vaatas mind vaikides. ''Järgneme neile, kohe.'' ütles poiss ja jooksis ruttu järgi neile. Olin temast paar sammu maas, siin polnud mõtet joosta ju.

Järsku tegi Harry ühe väga lolli teo. Ta avas ukse, kuhu tüdrukud sisenenud olid. Jäin automaatselt temast eemal seisma. Tajusin ära, et kõik seal ruumis olijad vaatavad vaikides Harryt. Sellesse jamasse mina küll koos temaga jääda ei kavatse. Ta teeb alati kõike nii mõtlematult. Tean, et sellest tuleb suur jama. Astusin paar sammu paremale mingi posti taha, nägin sealt kõike mis toimus, kuid nemad mind ei näe. ''Harry?'' kuulsin Chari vihast häält.

Okei, nüüd on ta ühes väga suures jamas. ''Ups.. Vale uks.'' ütles Harry vaikselt ja hakkas ust kinni panema, kuid järsku seisis Harry selja taga mingi mees, kes takistas Harryt ust kinni panemast. ''Tere Harry.'' ütles mees naeratades. Harry keeras pilgu mehe poole. Ta kortsutas kulmu. ''Mina olen härra Anderson, sa peaksid minust kuulnud olema. Kui mitte seda nimepidi siis vist nime 'boss' oled sa kuulnud eksole?'' küsis mees ikka veel naeratades.

''Jah ma vist olen ära eksinud. Jalutasin metsas kui järsku avastasin end mingi uru eest. Siis tuli sealt välja mingi vana ja vihane mees ja käskis mul sisse minna öeldes, et koosolek juba käib.'' vabandas Harry end kindlalt välja. Ta on alati olnud selline loll, kuid kindel poiss. Ta naeratas enesekindlalt. ''See oli vist härra Waterspiht, kelle ma just äsja pensionile saatsin tema mõistuse tõttu, vihahoos lasi ta sisse võõra inimese ja jumal tänatud, et see teie olite Harry. Kui see oleks olnud mõni vaenlane, poleks meil just kõige paremini läinud.'' ütles mees naeratades.

''Härra Anderson, ma tõsiselt vabandan, ma ei teadnud et mu vend nii loll on ja otsustab minu sõna mitte kuulata ning mind siiski siia jälitada.'' ütles Char vihaselt, kes oli samuti püsti tõusnud ja ukse juurde tulnud. ''Charlotte, rahune, ma arvan et see oli märk sellest, et Harry on valmis. Me oleme teinud vea kaksikuid Anilwarde mitte sisse tuues, selle aja jooksul oleks nad võinud vaenlaste poolele sattuda, ma arvan et aeg on nad siia tuua.'' ütles see boss nüüd tõsine olles.

Harry naeratas Charlottele otsa vaadates. Charlotte oli natukene vihase ilmega. ''Charlotte ja Harry, ma pean tingimata teilt küsima, ega te pole Kerlis muutusi näinud? Kui ma nägin praegu, et teda siin pole, mu sisse tekkis kartus, et ta võib olla üle läinud vaenlaste poolele.'' ütles mees murelikult. Ma ei tea kas ma peaksin välja tulema või hoopis plehku panema praegu? Harry vaatas oma selja taha, kuid keeras siis pilgu tagasi otse.

Ma olin ennast täiesti nurga taha ära peitnud, isegi Harry ei näinud mind praegu siia vaadates. Ma ei tea mida teha, ma lihtsalt loodan et Harry hoiab oma suu kinni. ''Ma kahjuks ei tea kus ta on.'' ütles Harry vaikselt. ''Kerli?'' kostus järsku vasakult mingi kohkunud hääl. Ma ei pidanud seda isegi nägema, teadsin juba, et Harry ja samamoodi ka Chari ja selle mehe ning kõigi teiste pilgud koondusid nurga taha, siia kus mina olen. Siit kostus ka mingi poisi hääl.

Vaatasin paremale, otsa kohkunud poisile, kes oli mu välja andnud.

#4

''Chris?'' küsisin kohkunult. Järgmisel hetkel jooksin poissi kallistama. ''Mida sa siin teed?'' küsisin temast ikka veel kinni hoides. ''Parem küsimus on mida sina siin teed? Ma kuulsin jutte, et teid ei lubata veel siia Harryga.'' ütles Chris minust sama kõvasti kinni hoides. Lasin temast lõpuks lahti ja vaatasin talle otsa. ''Noh jah, paistab et alates tänasest on asjad natukene teistmoodi.'' ütlesin Chrisile otsa vaadates. Chris on mu parim sõber olnud juba alates titest saadik.

''Sa jäid ju Californiasse, mida sa siin teed?'' küsisin uuesti. ''Noh, ütleme nii, et mulle pakuti tööd siin ja ma poleks seda muidu vastu võtnud selle asukoha pärast, aga kuna sina oled siin siis ma lihtsalt pidin jah ütlema.'' ütles poiss vaikselt naeratades. Naeratasin talle vastu. ''Pakuti tööd? Oota nagu.. agendina?'' küsisin kohkunult. Chris noogutas ning tema pilk libises mu selja taha. Keerasin ümber ja vaatasin samuti sinna. ''Chris, preili Anilward, kas te ühineksite meiega palun ühes väiksemas ruumis?'' küsis härra Anderson naeratades.

Ta naeratus oli tagasi tulnud. See peaks hea märk olema eks? Chris võttis mu ümbert õrnalt kinni ja me läksime sinna. Kui Chris poleks mind praegu kaasa tirinud poleks ma vist ise kohapealt liikunud ka. ''Ma arvasin, et sa oled kodus.'' ütles Char kui ruumi läksime. Uks meie järel tõmmati kinni ja pandi lukku. ''Paistab, et Harry valetamisanded on paremaks läinud.'' ütles Charlottele naeratades. Char oli suht vihase pilguga, kuid siis ta järsku muigas.

''Küllap vist.'' pomises ta vaikselt. Chris tiris mind toolile istuma. Me kõik istusime ja vaatasime nüüd otsa härra Andersonile, kes seisis. ''Niisiis.. Asi on nüüd selline. Chris Patch on üks meie uutest liikmetest ja samamoodi on ta ka siin rühmas. Sama lugu on ka Harry ja Kerli Anilwardiga. Nüüd teile kolmele.. Te olete ametlikult agendid, mingeid eksameid ja teste te läbi tegema ei pea arvestades teie sugupuuga. Ja jätke meelde üks asi.. Me kõik oleme siin perekond, kuid ainukesed keda te usaldada võite on siin ruumis viibijad.'' ütles härra Anderson tõsiselt.

''Vaadake siin ruumis tähelepanelikult ringi ja jätke meelde kõik nimed ja näod, sest meie oleme hetkel ainukesed siin, keda me usaldada saame. Meil on siin mingi topeltagent. Neid võib olla isegi mitu. Topeltagent on keegi selline, kes töötab teise agentuuri heaks ja on siin meie kohta informatsiooni varastamas. Praegu oleme me kindlaks teinud, et keegi siin ruumis viibijatest pole topeltagent, kuid väljas pool seda ruumi.. Meil pole õrna aimugi mitu neid on ja kes need on, meie töö ongi justnimelt see välja uurida.'' lõpetas härra Anderson.

''Nüüd.. Anilwardid. Harry, Kerli ja Charlotte, neid teate te kõik. Chris Patch on uus liige, kuid teda teate te samuti. Meil tuleb siin niiöelda 'kolm tiimi'. Esimeses on Charlotte Anilward, David Beding, Alex Wetreh ja Gabriela Metherwald. Teises on Daniel Getragro, Marten Welwat, Harry Anilward ja Hannah Goderwat. Kolmandas Nicole Rahodi, Chris Patch, Kerli Anilward ja Austin Barrwald. Jah, vabandust Anilwardid, aga ma panen teid kõiki lahku. Niimoodi on kergem. Kõik te usaldage ainult enda tiimikaaslasi, teisi ka muidugi, kuid enda omasid eelkõige. Jätke see meelde.'' ütles härra Anderson tungivalt.

Miski häiris mind.. See nimi, Austin Barrwald. Ma olen seda kusagil kuulnud. Austineid on palju, see on suva, kuid Barrwald. Kus ma seda kuulda võisin? Mulle tuli millegipärast pähe kool.. Ma sokerdan midagi oma vihikusse ja kuulen mingit õpetajat ütlemas ''...Barrwald muidugi jalgpalliga...'' Tahad öelda, et mingi mu klassikaaslane on siin? Tajusin järsku ära ja tundus, nagu aeg mu ümber oleks peatunud. Austin Barrwald. Austin, see sama Austin.

''Austin pole hetkel siin, kuid ma hoolitsen selle eest, et ta samuti sellest teada saaks. Nüüd, te võite kõik lahkuda, Nicole jää sina palun siia.'' ütles härra Anderson ja kõik tõusid püsti. ''Oodake, istuge, üks asi veel ja siis võite minna.'' ütles ta järsku. Ma polnud õnneks püsti veel tõusnud, kuid need kes olid istusid tagasi toolile. ''Mõnele teist tuleb see hetkel uudisena, kuid mõnele mitte. Nagu te teate, on olemas inimesi eriliste annetega. Ka siin ruumis on mõned teist sellised.'' Ruumis oli täielik vaikus.

Härra Anderson vaatas igaühele eraldi silma ning jätkas siis alles oma jutuga, kui paar sekundit möödas oli tema pilkudest. ''Te olete veel liiga noored ja me keegi ei tea täpselt, kellel see olla võib, kuid nüüd kui te teate selle olemasolust hakkab teie keha ja mõistus seda endas otsima. Ehk siis.. Järgnevate päevade, nädalate, kuude jooksul võib mõnes teis hakate tärkama mingi teie jaoks ennenägematu anne. Mida rohkem te seda endas otsite, seda kiiremini te selle leiate.'' seletas härra Anderson.

Okei, see asi muutub suhteliselt.. creepy'ks. Muud sõna sellele ma hetkel ei leia. ''Igastahes, jätke meelde, siin ruumis on 13 noort, kes üksteist usaldada võivad. Lisaks teile olen ka mina ja meie.. psühholoog Jane Eybrey. Niiet kokku on meid 15. Kõigest meie. Nüüd võite te minna.'' ütles härra Anderson ja me kõik peale tema ja Nicole lahkusime ruumist. ''Heaküll, ma tahan nüüd minna koju ja kohe magama. Mu pea on praegu nii palju asju täis, et ma ei suuda enam isegi mõelda.'' ütles Harry.

''Kell on juba üheksa ka niiet me lähmegi kõik koju ja magama.'' ütles Charlotte haigutades. Üheksa? Siin läks aeg ikka kuidagi väga kiiresti. Läksime uksest välja, urust välja ja läbi metsa parklasse. Istusime autodesse ja sõitsime kõik koju ära. Läksime kohe magama, kogu seda koormust oli tõesti palju hetkel.

****

Istusin üksinda köögis ja mõtlesin eile toimunud asjade üle. Oleme nüüd Harryga ametlikult agendid. Char on meie peale vist ikka veel vihane. Eile ei öelnud keegi meist ühtegi sõna. Läksime kõik lihtsalt vaikides koju ja kohe magama. Kell on juba pool üheksa, peaksime poole tunni pärast koolis olema, aga Harry pole isegi all veel. Just hetkel, kui sellest mõtlesin, kostusid trepi peal sammud ning Harry tuli alla. Tema järel tuli ka Charlotte.

''Siin on teie uued telefonid, uued numbrid on juba sees. Oma vanadele sõpradele te numbreid teada anda ei tohi, ei ole vaja et keegi meid siia jälitaks. See tähendab, et te ei tohi üldse kellegiga ühendust võtta, saite aru? Unustage oma vana elu, teil ei ole vanu sõpru ega ka muid tuttavaid. Ainult see linn, kõik mis on siin, on teil olemas. Kõik mis on väljaspool, teil pole.'' seletas Char tõsisel häälel ning pani laua peale kaks telefoni.

LG L9 - sama telefon mis meil ennem oligi. Need telefonid võeti muidugi meilt ära kui me siia kolisime. Char ongi see kes võttis. Char lubas meil ainult pildid arvutisse panna ennem, kui telefonid ära võttis. Nii et midagi vanast elust jäi meile peale nime alles ka. ''Siin on sees 14 numbrit ja te teate väga hästi kelle omad need on. Ja õppige ka pähe enda numbrid, teile endile kergem. Ja muidugi saage endale juurde palju sõpru ja uusi numbreid, see on teie põhiline eesmärk, sulanduge sisse, te olete täiesti tavalised inimesed nagu kõik teisedki. Nüüd, kool, muidu jääte veel hiljaks.'' seletas Char ning hakkas endale süüa tegema.

''Ja mida sina tegema hakkad? Meie käime koolis, aga sina?'' küsis Harry haigutades. ''Kas sa tõesti arvad et ma ärkasin praegu nii vara üles lihtsalt selleks, et teile telefonid anda? Ma lähen täna päris mitmele töövestlusele, nii et ärge mind ennem õhtusööki koju oodake.'' ütles Char naeratades ning tegeles oma asjadega edasi. Meie Harryga hakkasime juba välja liikuma. Lasin Harryl ees minna ja auto juba käima panna, kui korraks Charlotte juurde veel jäin.

''Char, üks asi veel. Kas ma palun saaksin endale oma auto? Eelistavalt minu valitud ja mitte kellegi muu?'' küsisin vaikse ja tüdinenud häälega. Charlotte hakkas naerma. ''Muidugi saad, vali auto välja ja küll me selle kuidagi kätte saame.'' ütles tüdruk. ''Audi R8.'' vastasin automaatselt. ''Kerli, kui ma ütlesin et me peame sisse sulanduma, siis ma mõtlesin seda tõsiselt.'' ütles Charlotte jälle naerma hakates. ''Nalja teed või? Tahad öelda, et see, mis Harryl praegu on, see on siis sisse sulandumine jah?'' küsisin pettunult.

Järsku kuulsime Harry kõva karjumist ja ropendamist. ''Ta vist leidis teie uue auto.'' ütles Charlotte muiates ning tuli minu järel majast välja. Tema kõndis rahulikult, mina jooksin. Jäin väljas kohkunult seisma. ''1995 GMC sinine pikap, kuidas meeldib?'' küsis Charlotte rahulikult naeratades. ''Sa teed nalja või? Kus mu bmw on?'' Harry oli täiesti endast väljas. ''Sinu bemu on garaažis ja sina seda ei puutu! Teie uus auto on teile kahe peale ja ärge isegi mõelge vinguma hakata, kõikidel siin on sellised autod, olge õnnelikud et ma midagi väikest teile ei võtnud.'' ütles Charlotte tõsiselt, kuid temas oli ikkagi seda naerujälge näha.

''Selles asi ongi, kõigil on sellised! Siin on enamus inimestel pikapid, miks? See oleks nagu mingi maakoht.'' hüüdis Harry nördinult. ''Harry, seda nimetatakse sisse sulandumiseks.'' vastas Charlotte talle. ''Kus sinu auto siis on?'' küsis Harry järsku. ''See tuuakse mulle täna kohale ja olge õnnelikud, see pole pikap. See on väike viiekohaline audi. Nagu enamustel vanematel inimestel siin.'' vastas Char muiates. Läksin tuppa tagasi ja võtsin sealt oma koti ning tõmbasin jalga ketsid.

Läksin siis tagasi välja ja istusin meie uude autosse sisse. Tegutsesin praegu kiiremini kui Harry ja sain nüüd ise juhtida. Tänase päeva teine hea uudis. Harry tuli ja istus kõrval istmele. ''Harry, jäta meelde, enda autoga võid sa sõita ainult agendiasjus. Vahepeal ka muuks sõiduks, aga jätke meelde üks asi, keegi ei tohi näha teid uute autodega. Kerli sinu auto tuleb ka varsti kohale.. kunagi. Ja üks asi veel, linnast välja EI LÄHE! Ja nüüd, kool, kiiresti.'' ütles Charlotte, lõpus ta naeratas ja lipsas tuppa tagasi.

''50 kilomeetrit tunnis, perfektne.'' pomises Harry. ''Nii vähe? Päriselt?'' küsisin oiates. Käivitasin mootori ja pidin siis võpatama. Olen terve oma elu sõitnud vaikselt nurruvate autodega ja nüüd siis see... Sõitsin ohates koha pealt minema. Harry oli terve tee kooli vait. Kui kooli parklasse jõudsime tegin viimaks suu lahti. ''Harry, vähemasti me sulandume sisse, nii et aitab mossitamisest. Sa saad oma autoga sõita pärast kooli väljas pool linna kus keegi sind ei tea.'' ütlesin vihaselt autost väljudes.

Lõin ukse pauguga kinni. Olin harjunud uksi puldist sulgema, kuid siin pidin ma toppima võtme auku ja selle ise kinni keerama. ''Sa kuulsid mis Char ütles, me ei tohi linnast lahkuda ja ma usun et talle andis need korralduses härra Anderson isiklikult.'' vastas Harry mulle sarkastiliselt. ''Ja millal on mingid korraldused sind peatanud? Pealegi, me peaksime vaiksemalt sellest rääkima. Ei ole vaja, et keegi midagi mida ta ei tohiks kuulda kuuleks.'' ütles poisile ja tasandasin oma häält.

Harry ohkas. ''Kerli, meil on parem oma korraldusi järgida. Kuulsin tahtmatult pealt, et meid jälitab keegi. Sa oled ise ka palju vestlusi pealt kuulnud, nii et sa peaksid seda teadma. Me ei tohi oma asukohta kellegile teada anda, kui me ei taha lõpetada samamoodi nagu meie vanemad. Ja meie telefonides on gps ja pealtkuulamisseaded ka, niiet meil on suht võimatu lahkuda.'' ütles Harry raskelt. ''Pealtkuulamisseaded? Sa teed nalja või? Nad kuulavad iga meie kõne pealt?'' küsisin kohkunult.

''Ei, mitte pealtkuulamisseaded vaid mingi taoline asi, millega nad saavad jälitada kõne asukohta. Aga kõnesid nad pealt ei kuula nii et ära muretse, sa saad jätkata oma telefoniseksiga.'' õrritas Harry. Ja see rõõmus Harry on tagasi, andsin talle selle eest lataka vastu pead. Poiss kõigest naeris sellepeale. ''Hei mees!'' hüüdis mingi poiss meie poole tulles ja nad lõid Harryga 'ruskat'. ''Kerli, see on mu sõber Marten Welwat, Marten, Kerli.'' tutvustas Harry meid.

#5

Tegelikult me juba teadsime üksteist, Marten on samuti agent, Harry tiimist. Ja Marten on ka meie klassivend. Kuna meie ümber on palju rahvast, siis teesklesin, nagu tegid ka poisid. ''Tere.'' ütlesin naeratades. Marteni taga nägin tuttavaid helepruune pikki juukseid ja naeratavat nägu. Nicole. Ta jooksis mind kallistama järsku kallistama. Jäin tardunult seisma. ''Muuda oma ilmet ja kallista mind vastu, me oleme sõbrannad nüüd.'' sosistas tüdruk mulle kõrva ning eemaldus siis naeratades minust.

''Tsau Kerli.'' ütles ta säravalt naeratades. ''Ja sina oled vist Harry, Kerli õde. Kohtusime Kerliga eile pärast kooli raamatukogus ja saime sõpradeks, ta rääkis mulle sinust väga palju. Ma olen Nicole Rahodi by the way.'' vuristas Nicole naeratades. ''Nicole Rahodi. Ma olen sinust kuulnud. Sa oled üks kooli populaarsemaid tüdrukuid eksole?'' küsis Harry naeratades ja silmitses Nicole üle kogu keha. Ta teadis väga hästi kes Nicole on, minu tiimist agent.

Ma tõesti loodan, et Harry jälle minu 'sõpra' sebima ei hakka. Nicole naeris meelitatult. ''No kuidas võtta. Tegelikult on ju kisakoori kapten Samantha kõige populaarsem, aga noh, kuna ma käin kooli kõige populaarsema poisiga siis võib mind kui populaarset tüdrukut võtta jah. Ma ei ole kisakoori liige, just saying.'' ütles Nicole naeratades. Nicole käib Kaspariga? Seda ma poleks küll temast osanud oodata. Nad ei klapi ju eriti.

''Nii et teil on koolis kaks populaarset poissi ja kaks populaarset tüdrukut, muljetavaldav.'' arutas Harry endamisi. ''Nicole.'' kõlas järsku mingi külm ja ülbe hääl mu taga. Keerasime kõik oma pilgud nüüd sinna. Samantha koos oma kahe kutsikaga, muidugi. ''Ma näen, et sa oled meie freshman'idega kohtunud. Äkki tutvustad neid mulle ka?'' küsis tüdruk järsku naeratades. ''Miks peaksid sina olema kunagi huvitatud uutest õpilastest? Sa ei ole seda ju kunagi olnud.'' ütles Nicole talle naeratades vastu.

See naeratus oli kohe kindlasti feik. Kas neil on mingi vimm omavahel või midagi? ''Muidugi ma olen neist alati huvitatud olnud, mul on alati sinust lihtsalt nii kahju olnud ja siis ma olen lasknud sul uusi sõpru juurde saada, aga paistab, et sul on nüüd suvega olukord paremaks läinud, nüüd ma ei pea enam end tagasi hoidma.'' ütles Samatha mesimagusal häälel ja ühel väga feigi naeratusega. ''Harry Anilward ja Kerli Anilward, kuumad kaksikud kellest juba terve kool räägib, mina olen Samantha by the way.'' ütles tüdruk naeratades kätt välja sirutades.

Mis kõigil selle by the wayga siin on? ''Ja meie oleme tundi hilinemas, nägemist Samantha.'' ütles Nicole ennem kui meie midagi öelda jõudsime ning tõmbas meid sealt minema. ''Mis see veel oli?'' küsis Harry kohe kui meid neist eemale oli taritud. ''Ah Samantha on lihtsalt üks kooli ülbik, ära tee temast välja.'' ütles Nicole eemalolevalt. ''Igastahes, minge te oma tundidesse, ma puudun esimesest, Marten näitab teile kus klass on, te olete niikuinii samas klassis.'' ütles Nicole kedagi rahva sees otsides.

''Kuhu sa lähed? Miks sa esimese tunni üle lased?'' küsis Harry kohe. ''Ma ei lase seda üle. Või noh.. Ma pean Austini üles otsima, mul on vaja temaga rääkida. Näeme pärast tundi.'' ütles Nicole ja järsku oli ta läinud. Miks ta Austini..? Aah. Nüüd jõudis mulle kõik kohale. Poiss kellega Nicole käib ei ole Kaspar, see on hoopis Austin. Tundsin enda sees mingit imeliku tunnet. Nagu ma oleks armukade, kuid see ei ole võimalik.

Ma olen poissi kõigest ühe korra näinud. Olime nüüd klassini jõudnud, läksime sisse ja istusime jälle kusagile taha poole. Ka siin klassis olid üksikud pingid. Kell helises ja klassi ees tõusis õpetaja laua tagant püsti. Ta hakkas midagi rääkima, kuid ma ei süvenenud sellesse. Mu mõtted olid ära, nad olid kusagil väga kaugel ära.. Olen Austinit kõigest ühe korra näinud, kuid seal oli midagi. Selles ühes korras kohe kindlasti oli midagi, ma tundsin seda.

Justkui mingi säde meie vahel. Mingi kuldne niit, mis tõmbas mind tema poole. Oi ei, see ei ole hea. See ei ole üldse hea. Ja see pole ka võimalik. Ma ei saa olla esimesest korrast armunud ju. Mina, Kerli Anilward, kes on oma elu jooksul kõigest kaks korda kellegisse armunud olnud, armus esimesest silmapilgust? See ei ole võimalik. Midagi on valesti. Ma lihtsalt mäletan meie kohtumist valesti. Kujutan seda kõike endale praegu ette.

Kui ma Austinit jälle näen, siis ei tunne ma midagi. Kõik saab korda. Järgmise hetkega olin tagasi reaalsuses, sest mu laua peale lendas jälle mingi paber. Voltisin selle ohates lahti. Ma isegi ei vaadanud kellelt see tuli. Ma ei taha vist isegi teada mis seal kirjas on.


Keerasin pilgu automaatselt paremale, poisile, kes mu kõrval istus. Harry vaatas mind mureliku pilguga. Noogutasin kulmu kergitades pead. Kas midagi peaks lahti olema? Tundub, et Harry sai aru, millest praegu mõtlesin ja keeras pea minult ära. Ma olin Austinist mõeldes vist liiga mõttesse jäänud. Vaatasin nüüd samas suunas mis Harry. Mees õpetaja, natukene vanemas eas. Ja tund on.. Matemaatika? Terve tund me kuulasime õpetaja juttu, ta ainult rääkis ja rääkis ja rääkis.

Ohkasime kõik kergendatult kui kell helises. Paar inimest hoopis ärkasid üles kella peale. Esimene tund ja õpetaja räägib juba unejuttu. ''Sa tundusid kuidagi väga mõttes olevat.'' ütles Harry kohe minu kõrvale ilmudes kui klassist välja läksin. Unustasin isegi praegu teda oodata. ''Väsinud, ei midagi muud.'' ütles poisile vaikselt. ''Sa pead hakkama lõunauinakuid tegema pisike.'' ütles Harry naerdes. Läksime järgmisesse tundi ja niimoodi jätkus see terve päev.

Lõunapausile me Harryga täna vist ei lähe, Harry ütles mulle ennem, et peame kellegiga rääkima, aga meile segati vahele ja ta ei jõudnud oma lauset ära lõpetada. Kui kell helises tuli Harry kohe minu juurde. ''Tule, me saame Austini, Nicole ja Marteniga kokku, nad tahtsid millestki rääkida.'' ütles Harry ja tõmbas mind edasi. ''Mida?'' küsisin rohkem nagu iseenda käest. Ma ei olnud veel ennast ette valmistanud. Olin terve päev Austinit vältida üritanud, ma ei tea mis toimub, aga tunnen, et see on asi mida tegema pean.

Ma loodan et see kokkusaamine läheb hästi ja ma ei hakka midagi ära rikkuma. Ei ei, ma ei hakkagi, kõik on ju korras. Jalutasime Harryga mööda koridori edasi. Järsku nägin eespool Martenit, kelle kõrval seisid Nicole ja Austin. Austini ilmes on natukene mingit viha, kuid muidu ta üritas hoida normaalset ilmet. Millest nad Nicolega rääkisid? Nägin järgmist hetke nagu aegluubis, Nicole pigistas Austini kätt ja Austin keeras pea tema poole, ühel hetkel vaatasid nad üksteisele silma ning järgmisel.. nad suudlesid.

Ma ei saanud aru mis praegu toimub, aga teadsin, et midagi toimub. Ma ei suutnud järsku enam siin olla ja.. Ma ei saanud praegu üldse aru mis toimus. ''Harry, mul tuli just üks asi meele, ma ei saa tulla, ütle mulle hiljem millest te rääkisite. Näeme klassis.'' ütlesin ruttu poisile, keerasin ümber ja kiirustasin mööda koridori koolimajast välja. Läksin kiiresti läbi parkla autoni ja toetasin ennast vastu seda ning sulgesin silmad. Mis toimub? ''Terekest kaunitar.'' ütles mingi hääl mu ees. Avasin kohe oma silmad.

''Kaspar.'' vastasin põlastava häälega. ''No kuule, millega olen ma ära teeninud selle viha?'' küsis poiss naeratades ning astus mulle paar sammu ligemale. ''Ma tean ju siiski su saladust, niiet on parem minuga tüli mitte norida.'' ütles poiss vaikselt. Tema näol olev naeratus häiris mind hetkel väga. ''Mu saladust? Wow, ja mis see küll ometi oleks?'' küsisin ülbe naeratusega. ''No ma ei tea, mis küll oleks Kerli Isabella Anilwardi saladus, tüdruku, kes pole kunagi isegi olnud Itaalias.'' ütles Kaspar naeratades ja tuli mulle veel lähedamale.

Naeratus mu näolt kadus kohe. ''Just nimelt, agent Kerli, ma tean su saladust.'' ütles ta oma kõige halvema näoga. Ta nägu oli nagu ta oleks just võitnud midagi. Midagi, mida ta on ihaldanud terve oma elu. See võidurõõmus naeratus häiris mind jälle. ''Ma ei tea millest sa räägid oleks praegu vist väga mõttetu lause, niiet.. Mida sa tahad?'' küsisin vihaselt. ''Kerli issand jumal mida sa minust arvad, ma ei tulnud sult midagi välja nõudma.'' ütles Kaspar kohkunult.

''Mida sa siis tahad Kaspar? Sa ei uurinud seda kõike niisama välja. Ja kuidas sa üldse..'' alustasin, kuid siis taipasin kõik ära, ''Sa oled üks vaenlastest. Sa oled üks neist halbadest agentidest.'' ütlesin vaikselt ja keerasin ennast natukene ja hakkasin auto juurest aeglaselt taganema. ''Halbadest agentidest? Kas niimoodi nad meist räägivadki? Ei Kerli, sa oled uus, ilmselgelt sa siis ei tea ja meil on aeg seda muuta. Me keegi pole halb. Meil on siin kolm agendi niiöelda 'bürood'. Minu oma, sinu oma ja siis üks veel, üks väga saladuslik ja väga halb. Keegi ei tea sellest kolmandast midagi. Kerli, meie oleme samuti head. Nagu teiegi.'' ütles Kaspar tungivalt ning taganes koos minuga.

Ma ei teadnud selg ees väga täpselt kuhu ma liigun, aga tegin seda sellegipoolest, väga aeglaselt, kuid siiski tegin seda. ''Kui te olete head, siis miks te koos ei tegutse?'' küsisin umbusklikult. ''Me tegime seda kunagi, aga siis tuli meie vahele oma vimm ja meie koostegutsemine lõppes. See juhtus juba mitukümmend aastat tagasi, ammu ennem sinu ja minu sündi. Kerli, palun kuula mind ära. Ma tean, et alates eilsest oled sa agent nüüd härra Andersoni juures. Põhjus, miks ma seda sulle räägin, on see, et Kerli, me vajame sind. Sa oled Anilwardi veri ja see on ebaaus, et teid kõiki sinna pandi. Ja kui aus olla, me saaksime sind palju paremini kaitsta kui nemad.'' ütles Kaspar.

Järsku puudutas mu selg midagi. Suurt silti. Koolikaart. Parkla alguses on suur koolikaart. Kui ma oleks natukenegi teises kohas olnud, siis oleks jõudnud ma tagurdades välja metsa ning ma oleksin saanud ära joosta. Kurat. ''Kaitsta? Mille eest?'' küsisin kulmu kortsutades ja üritasin samal ajal mõelda kuidas ma siit välja saaksin. Praegu ma suht juba kardan Kasparit. Mu isa õpetas mind kaklema, aga Kaspar on minust kümme korda tugevam. Kaspar pani ühe oma käe ühele poole mind ja teise teisele, siit ma enam nüüd välja ei saa.

Poiss kergitas kulmu. ''Nad polegi sulle rääkinud? Näed Kerli, nad ei räägi sulle midagi. Minuga koos tulles, minu agendibürooga ühinedes... Kerli, me hoolime sinust erinevalt neist, meie räägiksime sulle. Me teeksime kõik, et sind kaitsta ja et seda teha, sa pead teadma. Kerli, palun, tule meiega.'' anus Kaspar. ''Ma ei saa sealt ju lihtsalt ära tulla.'' ütlesin vastu. ''Sa ei peagi, topeltagent Kerli, sellest nad on ikka sulle rääkinud? Sa ei pea tegutsema meie heaks, meil ei ole vaja et sa nuhiks enda agentide järgi, aga sa saaksid töötada meie mõlema heaks, see oleks hea Kerli.'' ütles Kaspar.

''Kuidas see hea oleks?'' küsisin segaduses olles. ''Kerli, me räägime sulle asjadest erinevalt neist ja.. Ma ei saa rohkem rääkida, paistab, et su 'kaitsjad' tulevad sind 'päästma'.'' ütles poiss põlastavalt. ''Kui sa tahad teada, kohtume täna kell üheksa kalju juures olevas metsas, suure puu juures.'' ütles Kaspar ja võttis oma käed tõkkest ning keeras ümber. ''Ja sa ootad et ma ilmun kohale?'' turtsatasin. Poiss keeras ümber ja vaatas mulle otsa. ''Ma loodan.'' ütles ta vaikselt ja kadus siis autode vahele ära.

#6

Kõndisin sildi juurest samuti minema, kuid teisele poole. Läksin hoopis parklast välja ja hakkasin mööda maantee äärt kõndima. Lähen koju. Mul polnud hetkel mingit tuju seal koolis olla.

Harry vaatenurk

Jõudsin teiste juurde. ''Hei.'' ütlesin neile naeratades. Austin eemaldus kohe Nicolest kui minu häält kuulis ja Marten lihtsalt irvas seal kõrval. ''Kus Kerli on?'' küsis Nicole minu käest. ''Eee, ausalt öeldes ma ei tea. Ta ütles mulle lihtsalt et tal tuli viimasel hetkel meelde, et pidi sõbraga kokku saama ja siis keeras ümber ja läinud ta oligi.'' ütles õlgu kehitades. ''Ja millest te rääkida tahtsite?'' küsisin nüüd. ''Lähme välja.'' ütles Nicole ja keeras ümber ning kõndis mööda koridori edasi.

Väljusime mingisugusest tagavara väljapääsust ning jäime seisma sealt natukene eemal staadioni juures. ''Siin keegi ei kuule meid. Asi on selles, et meil on väljakutse. Nad tahtsid, et me läheksime kohe pärast kooli sinna. Paistab et asi läheb põnevamaks nüüd. Mina, Austin ja Kerli oleme ühes tiimis, Chris peaks juba seal olema, ta pole veel siia kooli end kirja pannud. Harry ja Marten, te teate kellega te olete, otsige Hannah ja Daniel üles ja andke neile teada, et nad pärast kooli sinna tuleksid.'' seletas Nicole meile.

''Hannah ja Daniel on 11. klass, niiet Marten ütle parem sina seda neile, sa oled Danieliga jalkatiimis ka, kui Harry temaga rääkima läheks oleks see praegu liiga kahtlane.'' andis Nicole veel juhiseid. ''Austin, meie sinuga.. Austin kas sa kuulad ka mind üldse?'' nähvas Nicole järsku. Paistab, et Austini tähelepanu oli terve see aeg hoopis minu ja Marteni selja taga olnud. ''Hei, Poterson!'' hõikas Austin. Keerasime Marteniga enda pilgud samuti selja taha.

''Mida sa tahad Barrwald?'' hõikas siniste silmadega poiss vastu. Tal polnud enam midagi erilist hõigata, nad liikusid terve see aeg meie poole ja juba paari sekundiga olidki nad meie juures. ''Ma imestan sind siin üksi oma semudega nähes, tavaliselt sa ilma Kasparita ju kuhugi ei liigu.'' nõgeles Austin. Jonas Poterson on üks jalkatiimi liikmetest, nagu Austinigi, ainult Jonas on rohkem nagu Kaspari pooldaja. Olen juba päris palju selle kahe päevaga õppinud selle kooli ja selle õpilaste kohta.

Jalkatiimi on kõik üks tiim, aga seal oleks nagu kaks tiimi. Kaspari pooldajad ja Austini pooldajad. Seal on ka paar erapooletut, kuid enamustel on siiski oma pooled selles rivaalitsemises olemas. ''Tal on natukene asju vaja ajada ühe .. sõbraga.'' irvitas Jonas. ''Kellega?'' küsis Austin kohe. Jonas keeras oma pilgu minu poole. ''Paistab et kaksikud polegi nii sarnased kui nad tunduvad. Tüdruk valib kohe õige poole, aga poisike ronib ikka valesse auku.'' ütles Jonas naeratades.

''Kuule mind ei huvita mis siin toimub teie kahe 'pundi' vahel, ma ei vali mingisuguseid pooli, aga kui ma seda tegema peaksin, siis on see kindlasti Austin kelle ma valin ja samamoodi ka mu õde. Kaspari poole ei läheks keegi meist isegi kõige suuremas hädas.'' vastasin poisile ülbelt. Jonas naeris vaikselt. ''Ära ole oma ões nii kindel, paistab, et sa ei tunne teda üldse nii hästi, kui sa arvasid.'' ütles poiss. ''Kas sa vihjad millelegi Poterson? Milleks keerutada? Ei ole julgust otse välja öelda?'' küsis Marten vihaselt.

''Oh julgust jagub mul küllalt Welwat, aga kellele ei meeldiks meist väiksed mängud?'' õrritas Jonas. ''Kaspar on Kerliga.'' ütles Austin ennem, kui keegi teine oma suu avada jõudis. ''Paistab, et meie ilueedi pea hakkas ka lõpuks tööle. Nüüd vabandage mind, ma pean riietusruumis ennast värskendama, ma juba tunnen seda haisu mis Barrwaldi pooldajad meile kõigile külge jätavad.'' irvitas Jonas ning keeras ümber ja läks minema koos oma kambaga.

Kamba taga oli ka Daniel. Ta teeskleb Kaspari poolel olemist? ''Kaspar nägi Kerlit parklasse minemas ja järgnes siis talle, ma ei kujuta ette kus nad praeguseks juba jõudnud on, aga te ei pea muretsema, Kaspar tahtis lihtsalt rääkida temaga. Kerli ju siiski rikkus ta mainet natukene.'' ütles Daniel kiiresti ja vaikselt ning ruttas enda sõpradele siis järgi. Ja Austin juba ruttas parkla poole, samamoodi ka meie. Otsisime terve parkla läbi, kell oli juba helisenud ja see oli inimtühi.

''Ta auto on siin, küllap ta läks tundi juba. Me peaksime ka minema, kohtume pärast kooli.'' ütlesin teistele ja me ruttasime neljakesi ise ka tundi. Õnneks polnud õpetaja veel klassi tulnud. Aga klassis polnud ka Kerlit. Vaatasin paremale ja nägin seal Austini murelikku pilku. ''Austin, see pole nii suur asi. See on Kerli teema tundidest poppi panna. Küllap ta rääkis Kaspariga oma jutud ära ja tõmbas siis temaga lesta. Ta ongi selline pisike meestemagnet. Temaga on kõik korras.'' ütlesin poisile vaikselt.

''Miks sa mulle seda räägid? Ma ei muretsegi.'' ütles poiss segaduses näoga. Muigasin ja nõjatusin seljaga vastu tooli, kuid ei keeranud poisilt pilku. ''Meil on lihtsalt Kaspariga oma ajalugu, Kaspar ei ole hea poiss. Kerli on nüüd minu tiimis ja tiimikaaslased peavad alati ühte hoidma.'' ütles Austin tõsisel ilmel. ''Ja Kerli ei ole hea tüdruk. Mõlemad pahad, sobivadki kokku. Niivõinaa on Kerlit alati sellised 'pahad poisid' tõmmanud. Kõik on korras, sul pole vaja oma tiimikaaslase pärast muretseda, trust me.'' ütlesin poisile ja keerasin oma pilgu temalt ära.

See küll mingi tiimikaaslase eest muretsemine pole. Austinil on endal tüdruk. Mida ta endast arvab? Näeb mõnda ilusat tüdrukut ja siis kohe hoolib temast, see poiss hakkab mulle juba natukene vähem meeldima..

Kerli vaatenurk

Olen praegu baasis. Kui koju jõudsin ennem, siis ootas mind maja ees Audi R8 ja mu õde, kes saatiski mind siia baasi öeldes, et me kõik peame siin kokku saama. Ta ei pärinud miks ma varem koju tulin, paistab, et tal oli endal nii kiire. Ta lubas mul isegi audiga kohe baasi juurde sõita. Ta istus mu kõrval ja ta lubas mul isegi kiiresti sõita. Mulle see sobis. Praegu me istume mingis koosoleku saalis vist. Igastahes siin on mingi pikk laud ja meie selle ümber.

''Hommik noored, vabandust, lõuna juba. Igastahes, Charlotte, Alex, Gabriela ja Hannah, minge kõrval tubadesse. Igal tiimil on oma ülesanne. Praegu on siin Kerli ja Chrisi tiimi, kuna Austinit ja Nicole pole siis seletan teile kahele ülesande ära ja teie seletate hiljem Austinile ja Nicolele, aga sellega on kiire nii, et arvatavasti peate te neile kooli praegu järgi minema.'' ütles härra Anderson sisse tulles. Kõik peale minu ja Chrisi lahkusid toast.

''Keegi tapab linna lääneküljes hulgaliselt. Ma tean, et see linn on väike, aga täna hommikul tundis üks meie agent seal kolme surnukeha, lõunaga on neli lisandunud. See agent on erivõimega, niiet ärge küsige küsimusi vaid minge oma tiimikaaslastele järgi, ennem kui keegi veel ära sureb. Tehke kähku! Võibolla on isegi parem kui teie juba sinna lähete, aga helistage teistele ja kutsuge nad kohe sinna. Vajalikud asjad võtke enda kapist. Nüüd minge, kiiresti!'' seletas härra Anderson õhinal ja me tõusime Chrisiga püsti ning lahkusime ruumist.

''Kapist? Mis kapist?'' küsisin Chrisilt kohe kui toast väljunud oleme. Chris suunas oma pilgu meie ette, vaatasin ka sinna. Saali keskel on laeni rida kappe, nagu koolis. Ainult siin on meie üks kapp nagu kooli kaks kappi. ''Otsi oma nimi üles ja pane oma käsi sellele kastile, käejälje detektor. Võta kapist vajalikud asjad ja lähme.'' seletas Chris ja ma otsisin ruttu kapilt enda nime. Kui selle olin leidnud, panin oma käe mustale ristkülikule mu kapiukse küljes ja see kahe sekundi pärast mu kapiuks avanes.

Kapis oli palju asju, väga palju asju... ''Võta sealt juhiload, relv ja käerauad. Igaksjuhuks oma agendidokument ka.'' ütles Chris enda kapiust juba sulgedes. Tegin mis kästud ja sulgesin samuti kapiukse. ''Nüüd, otse parklasse ja siis kihutame su uue audiga minema.'' ütles Chris mulle naeratades ja tuiskas juba ukse poole. ''Kuidas te jaksate läbi metsa koguaeg seda kohta üles otsida? Kas te ära ei eksi?'' küsisin järsku.

Chris naeris selle peale. ''Sa saad siit otse parklasse ka.'' ütles poiss ja me läksime mingisugusesse pikka koridori. ''Maaalune koridor.. tunnel, võta seda kuidas tahad. Me jõuame välja põõsaste keskele ja põõsaste keskel on üks luuk, kui selle avame, noh, see ongi see koridor. Kohe näed.'' seletas poiss ja põhimõtteliselt jooksis juba mööda 'tunnelit' edasi. Jõudsime väga kiiresti selle lõppu. Tee läks lõpus nagu mägi natukene üles ja seal oligi luuk.

Chris avas selle ja kui selle läbinud olime, avastasime end põõsaste keskel. Tulime siit ruttu välja ja Chris pani luugi kinni ning me pugesime siit põõsastest välja. ''Mis siis kui keegi suvaline selle luugi leidma peaks?'' küsisin auto juurde joostes. ''Kaamera, me näeme kui keegi luugi leiab ja siis me tegutseme kiiresti. Ta mälu muudetakse.'' ütles Chris. ''Chris kuidas sa seda kõike tead? Sa tulid siia alles eile.'' küsisin poisilt kohkunult ning käivitasin auto.

Chris hakkas mulle teed juhatama ja samal ajal pistis vahele. ''Ma olin juba agent siis, kui me L.A's elasime. Mind juba treeniti siis. Vabandust, ma ei võinud sulle sõnagi öelda, sinu enda ohutuse huvides.'' ütles poiss. Oleksin praegu solvunud, et jälle toodi põhjuseks 'sinu enda ohutuse huvides', aga meil on töö pooleli, arutan temaga seda teemat hiljem. ''Ma saatsin Austinile ka sõnumi, nad jõuavad umbes 15-minuti pärast sinna. Meie aga.. Me oleme siin, peatu siin metsa vahel parklas.'' ütles Chris.

Ta on nii muutunud. Chris oli mu parim sõber, praegu ta käitub aga nagu kõigest minu kolleeg. Või mingi boss.. Mulle ei meeldi kui mind käsutatakse. Eriti, kui seda teeb mu sõber. Väjusin autost ja hakkasin liikuma mööda metsarada edasi. ''Kerli ei, oota, ootame teised ära, me ei lähe sinna üksi, me ei tunnegi seda kanti.'' ütles Chris mulle järgi joostes. ''Chris, mul on relv, nuga ja käerauad ja lisaks tean ma seda kohta. See on kalju Chris. See tee on mingi 100 meetrit pikk ja seal on kalju. Vasakul pool on väike liivaplats ja paremal mingi muruplats.'' ütlesin poisile ja liikusin samal ajal edasi.

''Kerli kurat, me ei saa kahekesi hakkama.'' ütles Chris. Jäin seisma ja keerasin ennast poisi poole. ''Chris mis sinuga toimub? Miks sa mulle lihtsalt otse välja ei ütle? Sa tahtsid öelda, et sa ei saa üksi hakkama. Sa arvad, et minust pole mingit abi ja ma olen lihtsalt mingi koorem. Chris ma tean mida sa praegu sellest kõigest arvad, aga ma ei saa aru kuidas ja miks. Me olime parimad sõbrad Chris, mis sinuga toimub?'' ütlesin talle vihaselt näkku ja läksin siis joostes edasi.

''Kerli tule kohe tagasi! Sa tahad midagi tõestada? Okei, ma saan sinust aru, aga ära siiski tee seda, ta on tapnud palju, me ei saa kahekesi minna, sa ei pea midagi tõestama. Ma tean, et sa saad hakkama, aga me ei tea mis meid ees ootab. Ootame teised ära!'' karjus Chris mulle. Aga ta ei tulnud mulle järgi.. Ta on tõesti muutunud. Muidu oleks ta mulle kõhklemata järgi tulnud, praegu ta aga seisab minust 50 meetrit eemal. Tal võib õigus olla.

Võibolla ma tõesti üritan midagi tõestada, tõestada, et ma olen suuteline sellega üksi toime tulema. Või kahekesi. Aga ta ei tule mulle praegu järgi.. Ma olen ta kaotanud. Chris on muutunud ja mina kaotasin ta sellega. Jõudsin metsast välja ja olingi nüüd väiksel platsil. Ja siin nad olidki. Surnukehad. Läksin aeglaselt paar sammu lähemale neile. Nad on kahvatud noored tüdrukud, väga verised ja kõhnad. Ma pole varem surnukeha näinud. Väljaarvatud matused, aga see pole päris see.

Need siin on värskelt tapetud. Chrisil oli vist õigus, ma pole veel valmis selle jaoks. Taipasin, et pole isegi relva välja võtnud veel. Ma pole saanud isegi mingit väljaõpet. Kuulsin enda ligiduses mingit prõksatust ja võtsin relva automaatselt välja oma püksivöö vahelt ja keerasin ennast ümber. Mu selg oli nüüd surnud tüdrukute ja kaljuääre poole, minu selja taga ei saa kedagi olla. Nii, et keegi on mu ees. ''Chris?'' küsisin vaikselt.

''Chris kui see oled sina siis see ei ole naljakas. Ma sain aru, poleks pidanud siia vist üksi tulema. Tule nüüd välja ja otsime selle mõrvari üles.'' hõikasin natukene vaiksemalt, pilk käimas kiirelt ümber minu. ''Chris.. Kas pole mitte ilus nimi..'' kuulsin mingit häält ja metsanurga pimedusest tuli välja mingi naine kitsas tumepunases kleidis. Ta juuksed olid samuti tumepunased ning natukene puhvis. Lisaks oli ta paljajalu ja üleni .. verine. ''Nimi on ilus ja välimus on ilus ja.. veri on väga maitsev.'' ütles naine oma sõrmi lipsides.

''Minu nimi on Olivia. Sina oled vist Kerli.. See ennasttäis tüdruk, kes arvab, et saab üksi hakkama massimõrvariga.'' ütles tüdruk kavalalt naeratades. ''Jah, mina tapsin need naised, kas pole mitte kohutav? Ära muretse, ma ei tapnud su sõpra, ta oli liiga armas selle jaoks ja ta oli ka.. poiss. Mind huvitavad rohkem naissoost isikud. Ma lihtsalt maitsesin su sõpra, piisavalt palju et ta oma teadvuse natukeseks ajaks kaotaks. Aga ära muretse, muidu on temaga kõik korras, aga ma ei saa päris sama öelda sinu kohta..'' ütles tüdruk mulle aeglaselt lähemale hakates astuma.

''Mis sul viga on?'' tuli mu suust tahtmatult välja. ''Mis mul viga on? Oh ei kullake, minul pole midagi viga. Hoopis sinul on. Sinul ja ülejäänud noortel kaunitel tüdrukutel. Teile on liiga palju välimust antud, aga teie kasutate seda ainult halbadel otstarvetel. Tead, mind mõnitati koolis kunagi. Ma pole alati nii ilus olnud nagu praegu.'' ütles naine silmi kissitades. ''Sul on probleeme, me saame sind aidata. Sa saaksid psühhiaatri juurde minna ja sind ei panda siis vanglasse, kui nad näevad et sa oled haige, nad teavad et sa ei tapnud kedagi meelega.'' ütlesin üritades naist rahustada.

Tema aga puhkes naerma. ''Kullake, millal sa juba aru saad? Ma ei ole haige, minuga on kõik korras. Noh, peaaegu kõik korras.. Mul on tegelikult väike probleem. Nimelt nälg, ma olen koguaeg näljane ja mu kurgus täiesti põletab. Selline tunne, nagu ma võiksin lõpmatult süüa, aga see ikka ei aita. Nimelt paar päeva tagasi kohtasin ma ühte meest ja kui me olime minu kodus ja nautisime minu pehmet voodit, ta hammustas mind. Ja siis ta tappis mu. Hommikul kui ma üles ärkasin, olin ma selline.'' seletas naine vastikustundega.

''Sa oled päriselt segane. Sa ei ole surnud, sul on lihtsalt.. häired.'' ütlesin naisele ja astusin väikse sammu taha poole. Ta tuli aina ligemale ja ligemale kui järsku oli ta minust kõigest kahe meetri kaugusel. ''Ma olen küll surnud ja mul ei ole mingisuguseid häireid. Võibolla oled sa kuulnud midagi minusugustest. Või pigem.. Näinud filme ja lugenud raamatuid.'' ütles naine ja siis naeratas ning ma nägin.. Ta hambad. Tema kaks hammast olid nagu .. kihvad. Nagu.. ''Vampiir.'' ütles naine säravalt naeratades.

''Ei selliseid asju pole olemas, see on ainult filmides, see on ainult..'' alustasin, kuid pidin vait jääma. Ma ei teadnud mida enam edasi öelda. ''Kullake, kui on olemas salaagendid eriliste võimetega siis miks ei või olemas olla vampiire?'' küsis naine naeratades. ''Igastahes, aitab jutust. Ma olen näljane. Ma pole ammu ühte neidu maitsta saanud ja sina .. õõh sina lõhnad väga isuäratavalt.'' ütles naine ja tuli mulle veel ühe sammu lähemale.

Ma ei teadnud mida teha, ma olin täiesti paigale tardunud. Järsku kõlas kaks lasku ja ma kiljatasin ning astusin automaatselt paar sammu taha poole. ''Hoia temast eemale!'' karjus Austin naisest paar sammu eemal. Vaatasin suurte silmadega naise poole, ta sai just kaks kuuli selga, aga käitus nagu oleksid need kõigest olnud kaks õrna palliviset. Naine keeras aeglaselt naerdes ümber. ''Kas see pole mitte vapper prints kes tuleb oma printsessi päästma.'' naeris Olivia.

''Kallis prints, võta teatavaks palun, vampiire ei saa tappa.'' ütles naine ja järgmisel hetkel oli ta mu selja taga ja juba järgmisel hetkel tundsin ma oma kaelas põletavat valu ja karjusin valust. Nägin Austinit enda poole jooksmas ja järsku lasid tugevad käed minust lahti ning ma langesin kõvale kivile maha. ''Kerli! Kerli kas sa kuuled mind? Kerli vaata mulle otsa! Kerli püsi minuga!'' kuulsin kedagi karjumas ning tundsin, kuidas minust kinni hoiti. Kuid juba järgmisel hetkel oli mul silme eest kõik must ja mu ümber valitses vaikus.

Nii äge.
See Austin tundus viimases osas ja viimastest lausetes nunnu. Chris oli kahtlane.. Miks ta lasi tüdrukul üksi minna?
No ootan igatahes uut ja see on päris põnev agentidega seotud jutt.

#7

Avasin oma silmad väga järsku, kuid siis kohe kahetsesin seda. Silmad polnud valgusega üldse veel harjunud. Tõusin istukile. Olin kusagil voodis. Väikses ja ebamugavas voodis. Voodist natukene eemal oli mingi diivan, kus magas mingi poiss. Marten, Harry tiimist. Tõusin aeglaselt püsti ja liikusin diivani poole. ''Ee, Marten?'' küsisin kõhklevalt. See oli väga ebamugav olukord praegu, mida ma tegema peaksin? Kas äratan ta üles? Kükitasin tema juurde maha. ''Marten.'' kordasin uuesti.

Ta avas paugu pealt oma silmad. Ehmatasin selle peale ja tõusin kohe püsti. ''Sorry, ma ei tahtnud sind ehmatada.'' ütles poiss ja tõusis istukile. ''Mind ehmatada? Mulle tundub, et ma ehmatasin praegu rohkem sind.'' naersin vaikselt. ''Kerli, kas sinuga on kõik korras? Tunned sa end hästi?'' küsis Marten püsti tulles. ''Jah, mis juhtus? Kus me oleme?'' küsisin kohe. ''Me oleme baasis. Ja mis juhtus.. Noh, parem on vist kui me teistega ühineme, kui nad üldse siin on, ma ei tea mis kell ongi..'' ütles Marten vaikselt.

Olin praegu väga segaduses, kuid läksin Marteniga koos toast välja. Kohe lendas mulle kaela üle lõhnastatud poiss. Harry. ''Ouu, rahu, mis toimub?'' küsisin poissi endast eemale lükates. ''Kerli, kas sa mäletad mis eile toimus?'' küsis Austin Harry taga. Kuradi Austin. Tundsin kuidas minus viha kasvab. Ja see viha on vist ainult sellepärast, et ma ei saa teda. ''Eile? See juhtus eile?'' küsisin hoopis Harryle otsa vaadates. ''Niiet sa mäletad? Väga hea. Kerli, see kes sind ja Chrisi eile ründas oli vampiir.'' ütles härra Anderson ei kusagilt välja ilmudes.

''Chrisi? Mida? Kas temaga on kõik korras? Kus ta on?'' küsisin kiiresti. ''Siin olen pisike.'' vastas mingi hääl vaikselt nurgast. Vaatasin vasakule. ''Ma kaotasin veits rohkem verd kui sina, aga noh, vähemasti olen ma elus ja täiesti terve. Lihtsalt tunnen ennast natukene nõrgana.'' ütles poiss vaikselt. ''Kuulge see ei saa võimalik olla, vampiirid.. See on ju.. See on ju mingi muinasjutt? Selliseid asju pole olemas.'' naersin vaikselt.

''Kerli, vampiirid, nõiad ja paljud muud imelikud asjad on olemas. Sellises maailmas me juba elame, pole midagi teha. Nüüd, meie probleem on selles, et sind ja Chrisi hammustas vampiir ja nüüd pääses see vampiir minema. Me pole kunagi varem vampiiridega kokku puutunud ja me ei tea mis nüüd saab. Nett ei aita üldse, see on täis igasuguseid fanfictioneid vampiiridest, midagi reaalselt sa sealt ei leia. Me ei tea mida see hammustus teeb ja meil pole ka kahjuks mingit vampiiri tagataskust võtta.'' seletas härra Anderson tõsisel häälel.

Vaatasin siin toas ringi. Meie kolm tiimi olid siin. Ja lisaks Anderson ja tema Jane Eybrey. ''Kus teised kaks tiimi olid sellel ajal?'' küsisin järsku. ''Me uurisime täpselt sama asja mida teie, ainult me olime edela ja kagu piirkonnas. Ja paistab, et vampiir otsustas just läänes end kohale ilmutada.'' ütles Charlotte. ''Kerli ja Chris, see on teie enda otsus mida te edasi nüüd teete, aga te peate olema ettevaatlikud ja koguaeg kellegiga koos ning andma kohe märku kui tunnete mingit muutust. Kohe.'' ütles härra Anderson.

''Noh, mul peaks täna esimene päev koolis olema ja ma arvan et ma sellest väga puududa ei taha.'' ütles Chris. Vaatasin kella. Pool üheksa hommikul. ''No siis te parem kiirustage, teil on pool tundi aega.'' ütles härra Anderson ja lahkus ruumist. ''Me olime Chrisiga terve öö siin?'' küsisin Harrylt, kui me liikuma hakkasime. ''Ma oleksin ka sinuga siia jäänud, aga ma olin nii väsinud ja Marten ütles et ma koju läheksin, ta hoidis sul ise silma peal. Chrisiga jäi Gabriela.'' ütles Harry.

''Gabriela? See Charlotte tiimist tüdruk?'' küsisin Harrylt. Harry noogutas. Läksime kõik mööda tunnelit parklani ning sealt kooli. Jõudsime napilt õigeks ajaks. Tundsime Chrisiga ennast veel natukene nõrgana, aga me ei näidanud seda väga välja ja jätkasime oma kooliga.

**

Lõunapaus hakkas lõpuks. Terve päev on väga igavalt läinud kuni siiani. Mind ja Chrisi valvatakse igal sammul. Harry, Marten, Austin ja Nicole tiirlevad meie ümber koguaeg. See on väga närvidele käinud. Järsku jäi Chris seisma ja teised lõpetasid oma rääkimise ja vaatasid tema poole. ''Teeme nüüd nii, et te annate meile natukene vaba ruumi ka, meiega on kõik korras. Me kohtume teiega järgmises tunnis pärast lõunapausi. Praegu, palun ärge jälitage.'' ütles Chris ning võttis mu käest ja tiris mind nende juurest ära.

''Ma tahan kohe vabandada su ees Kerli, ma olen tõesti viimaselajal olnud just mitte kõige parem parim sõber ja see on väga halb. Ma lihtsalt tahtsin olla oma töös nii hea kui võimalik, proffessionaalne, aga see ei õnnestu kahjuks üldse. Ma ei saa sulle niimoodi teha. Vabandust pisike.'' ütles Chris kurvalt mind mööda koridori aeglaselt edasi talutades. ''Chris pole hullu, see on tühiasi.'' naeratasin vaikselt. Mul on hea meel, et ta vabandust palus.

Ise ma seda teinud poleks, aga ilma temaga suhtlemata on ka piin olla. ''Nüüd, ma lähen sööma, võtan sulle ka midagi, sa mine räägi ruttu Kaspariga ära.'' ütles Chris naeratades ja lasi mu käest lahti. ''Oota mida?'' küsisin segaduses olles. ''Sa oled täna koguaeg kedagi otsinud koridorides ja kui sa Kasparit nägid sa jätsid kohe otsimise, Kaspar ise oli ka näoga nagu ta tahaks sinuga rääkida. Ja ma tean kuidas Austin Kasparisse suhtub niiet nemad sulle temaga rääkimiseks võimalust ei anna, tee ruttu.'' ütles Chris ja hakkas sööklasse minema.

''Just for you know, ma vihkan teda. Ma pean temaga rääkima ainult sellepärast, sest tal on midagi, mida ma vajan.'' ütlesin Chrisile naerdes. Chris naeris vaikselt kaasa ja kadus siis teiste õpilastega sööklasse. Jooksin naeratades koolimajast välja. Ma olen enam kui kindel, et Kaspar on oma auto juures. Ja nii see oligi. ''Kaspar, lähme metsa rääkima korraks palun.'' ütlesin temast mööda kõndides ning metsa poole suundudes. Kui olin puude juurde jõudnud lipsasin nende vahele ja läksin natukene edasi, et keegi parklast meid ei märkaks.

Keerasin ümber. ''Kaspar usu või ära usu, aga ma isegi tahtsin eile kohale ilmuda. Ma polnud selles päris kindel, aga mul oli seda plaanis teha siiski. Aga miski takistas mind ja ma ärkasin alles täna hommikul. Kaspar.. Mida sa tead vampiiridest?'' küsisin salli oma kaelalt ära võttes. Kaspar jäi suu lahti vaatama mu kaela ja tormas kohe minu juurde. ''Sa said hammustada vampiiri käest? Me peame sind kohe mu bossi juurde viima, ta teab mida teha. Ta teab vampiiridest kõike.'' ütles Kaspar kiiresti.

Lõin ta käed minust eemale. ''Kaspar, sa ei meeldi mulle, kohe üldse ei meeldi, aga mul on vaja teada niiet.. Kaugel su baas on?'' küsisin poisilt. ''Tule, see on siinsamas metsas, siit kõigest paari meetri kaugusel.'' ütles poiss ruttu edasi minnes. Läksin temaga kaasa kuni jõudsime samamoodi mingi uruni. Kaspar pani koodi ja seal me olimegi.. Mingi baas. ''Jackson! Härra Jackson!'' hüüdis Kaspar. Mingi mees tuli kohe ukse juurde. ''Kaspar? Miks sa praegu siin oled ja kes on see tüdruk?'' küsis nägus mees kurja häälega.

''See on Kerli Anilward.'' ütles Kaspar. Ümbert kostus palju äratundmishääli ja ma sain ka paar kurja pilku. ''Kaspar! Ta on teises baasis agent ja sa tõid ta siia?'' küsis mees kohkunult. ''Härra Jackson, ma pole mingi vaenlane teile. Mulle ei räägita midagi mu baasis, nad arvavad, et kaitsevad mind sellega, Kaspar ütles, et teie räägiksite mulle ja põhjus miks ma tegelikult siin olen.. Mind hammustati eile ja mul on teie abi vaja, ma pean teadma mis minust ja minu sõbrast saab.'' seletasin kiiresti, ennem kui Kaspar midagi väga vale öelda jõuab.

Härra Jackson vaatas mind väga hindava pilguga. ''Hammustada? Kelle käest?'' küsis ta silmi kissitades. ''Vampiiri.'' vastasin ja mu ümber kostusid jälle imelikud hääled. Siin ruumis on palju agente, ka härra Jackson vaatas nende seas praegu ringi. ''Tule minu kabinetti palun.'' ütles mees ja juhatas mind sinna. ''Kas ma võiksin seda palun näha?'' küsis mees. Võtsin salli jälle ära. Ta uuris seda hetkeks ning eemaldus siis ja vaatas mulle otsa.

''Vampiiriks ei saa hammustusega. See hammustus ei tee midagi, sind kasutati lihtsalt toiduna ja täna jumalat et sind täiesti verest tühjaks ei imetud. Kui keegi peaks tahtma sind vampiiriks muuta, siis ta kõigepealt annab sulle oma verd, siis tapab su ja siis sa ärkad uuesti ellu, seekord vampiirina. Niiet sinuga on kõik korras, sa kaotasid kõigest verd. Natukene aega tunned sa end nõrgana, aga kui oled küllalt palju maganud on kõik jälle korras.'' ütles mees.

''Aitäh.'' vastasin mehele. Vaatasime üksteisele vaikides otsa. ''Te ilmselgelt ei usalda mind, mis nüüd järgmiseks?'' küsisin mehelt. ''Kas sa oled nõus olema topeltagent? Sa ei pea mingit informatsiooni enda baasi kohta meile andma, mind ei huvita see. Sa lihtsalt töötaksid meie mõlema heaks. Sul on niimoodi parem kaitse ka.'' ütles mees. ''Jah, ma olen nõus.'' vastasin kohe. Härra Jackson kergitas kulmu. ''Millest mul loobuda on? Kuna nemad mulle ilmselgelt millestki ei räägi, siis mul on parem vist olla teie mõlema juures.'' ütlesin mehele.

Ta naeratas. ''Preili Anilward, tere tulemast siis meie baasi, siia saab lihtsamalt kui seda kaudu ka. Kooli parklas kõige üleval paremal on puude vahel üks põõsahunnik, seal keskel on luuk ja läbi selle on üks tunnel mis toob sind siia. Sa oled nüüd ametlikult ka meie agent preili Anilward, aga natukene saladuslikumalt. Võib olla võimalik, et sinu baas on saatnud meie omasse salaagente ja ei ole just väga tore kui sind ära tuntakse, või mis? Kaspar ei ole enam sinu tugiisik, nüüd on selleks Robin Hoodie, ta on samuti jalgpalli tiimist, Kaspariga sul enam suhelda ei ole vaja, sa ei taha ju mingit kahtlust ärgitada.'' ütles härra Jackson.

Naeratasin selle peale. ''Rõõm kuulda, ma pean nüüd minema. Aitäh teile.'' ütlesin naeratades ja hakkasin minema. ''Preili Anilward, palun kirjutage siia paberile oma number ka, me helistame teile kui teid vajame.'' üks härra Jackson. Kirjutasin paberile numbri ning lahkusin siis sealt koos Kaspariga. Härra Jackson tundub kuidagi.. teistsugune minu jaoks. Võiks öelda, et ta isegi hirmutab mind natukene. Ma ei tunne end tema juures väga kindlalt. ''Aitäh, Kaspar, kõige eest mida sa teinud oled, siin siis lõppeb meie suhtlemine.'' ütlesin poisile ja kõndisin tema juurest minema.

Tundsin, kuidas ta seisma jäi ja mind oma pilguga koolini saatis. Kell helises just hetkel kui koolimajja sisse astusin. Kiirustasin kiiresti klassi ja selle asemel, et istuda Harry kõrvale ma istusin Chrisi kõrvale. ''Chris, see on kõigest hammustus, see ei tee meile mitte midagi. Ära küsi kuidas ma seda tean, aga meiega on kõik korras.'' sosistasin poisile ning naeratasin. Mu tuju oli kohe palju paremaks läinud. Kirjutasin ühele paberilipikule ka ühe pisike kirja.


Voltisin selle kokku ja viskasin selle Marteni lauale. Poiss voltis selle lahti ning siis vaatas taha ning naeratas mulle. Naeratasin poisile vastu ja pöörasin siis tähelepanu meie tunnile.

Arvutasime terve tund Prantsusmaa revolutsiooni kohta ning kui tund lõpuks läbi sai, olin kergendatud, et sealt minema saan. Mulle meeldib ajalugu, aga hea tujuga ma Prantsusmaa kohta küll väga õppida ei taha. Lahkusime Chrisiga klassist kiiresti. ''Chris, kui keegi küsib siis ma käisin vetsus, sellepärast ma tundi hilinesingi, muidu olime me koguaeg koos.'' ütlesin poisile kiiresti ja vaikselt. ''Ära muretse, nad ei käinud söömas, niiet nad ei näinud, et ma üksi olin. I'll cover your story babe.'' vastas poiss mulle.

Meeldib, meeldib, meeldib väga hea osa oli.
Härra Jackson oli küllaltki kahtlane, Marten tundub ülitore poiss.

Jah, kõik vist . Uut osa ka .

Nõustun Shadowpaw-ga  
Mulle nii meeldib see jutt!
Uut osa ootan ka.

Aitäh teile kes te seda loete ja kommenteerite ning vabandust, et ei ole jõudnud sellega nüüd vahepeal tegeleda. Tegelesin terve kuu ühe võistlusega, aga nüüd on sellest üks etapp läbi, nii et saan jälle tegeleda sellega :)

#8

Naeratasin talle ja me väljusime koolimajast. ''Kuna see oli viimane tund nüüd siis mis te arvate kui teeksime täna õhtul kõik midagi koos?'' küsis Nicole järsku meie juurde ilmudes elevilt. ''Jaa see oleks nii lahe, ma ei olegi enda majast ja koolist eriti kaugemale saanud siin linnas.'' ütles Harry teisele poole mind ilmudes. Oh, tore. Austini ja Nicolega koos välja, jube mõnus. ''Kuulge.. Ma ei tea, ma lubasin täna end juba Chrisile ära.'' ütlesin üritades kõrvale põigelda.

''Chris palun veena Kerli ümber, et te täna meiega baari tuleksite ja oma plaani mingi teine päev kordaksite.'' ütles Marten Chrisile. Jõudsime autoni ja ma vaatasin Chrisile otsa. Ei Chris sa ei tee seda, palun ära tee seda.. Chris saab väga hästi aru, mida ma praegu mõtlen, miks ta nii kaua oma vastusega muneb siis? Ütle kohe ei ära Chris! ''Kerli, me saame seda asja teistega koos olles ka teha, lähme nendega kaasa ja lõbutseme.'' ütles Chris järsku naeratades.

Ta teeb seda meelega! See idioot teeb seda meelega! Mul jäi suu lausa lahti õrnalt. Raputasin imestunult ning pettunult pead ja istusin autosse. Chris istus samuti taha, kuid Marten ja Harry ette. Austin ja Nicole läksid õnneks oma autoga. Ma ei suudaks nendega samas autos istuda. ''Sorry, ma ei teinud seda meelega. Räägin sinuga sellest hiljem.'' sosistas Chris mulle vaikselt. Vaatasin talle korraks pettunud pilguga otsa, kuid keerasin siis pea ära.

Mulle tulevad pisarad väga väga kergesti silma. Isegi, kui midagi erilist juhtunud pole. Nagu näiteks praegu. Vihapisarad. Pilgutasin paar korda silmi, et see vesi sealt ära saada. Mu parim sõber just reetis mind, see tegi vist tõesti natuke haiget, aga kurat ma vihkan seda, et need pisarad nii kergelt tulema hakkavad. Sõitsime terve tee vaikides. Või noh, mina olin see kes vait oli. Chris samuti. Harry ja Marten rääkis omavahel koguaeg midagi, kuid ma ei teinud sellest välja.

Lõpuks jõudsime kohale ka. ''Cedar Grill. Ainuke baar siin linnas. Noh.. baar, kohvik, pubi, restoran, kuidas iganes te seda kutsuda soovite.'' ütles Marten autost väljudes. ''Ainuke? Ma arvasin, et enamus hooned siin 'linnas' ongi baarid ja pubid.'' torisesin ja kõndisin Cedar Grilli sisse. ''Lähme istume sinna paremale, nurgalauda.'' ütles Austin ja me hakkasime sinna poole liikuma. Istusin Chrisi ja Harry vahele, Harry kõrval istus Marten ning tema kõrval Nicole ja Austin. Austin istus minu vastas.

See on kohutavalt nõme, nüüd ma ei saagi otse enam vaadata, kael on küll vist pärast kange natukene. Ma lihtsalt ei suuda talle otsa vaadata, ma ei tea ja.. Ma ei taha sellele isegi mõelda. ''Ma tean, et kell on alles pool neli, kuid homme meil kooli pole niiet mis te arvate, kui alustaksime varakult?'' küsis Nicole rõõmsalt. ''Te hakkate jooma siin?'' küsisin turtsatedes. ''Mida sa siis täpsemalt arvasid, et me baari tegema tuleme?'' küsis Nicole kulmu kergitades.

''Arvestades kellaajaga ja teie vanusega, siis ma arvasin et te tulete siia lõunat sööma või midagi.'' vastasin sama feigi naeratusega. Nicole purskas naerma. Vaatasime kõik teda nüüd kulmu kergitades. ''Kallis Kerli, kas sa tõesti arvad et me läheksime kusagile jooma, kus meid kohe arreteeritakse? Täna on Arturi vahetus ja ta on meie sõber, ta lubab meil juua siin. Ja politsei siin ei käi. Neid on niigi siin vähe ja nad kõik on tööl koguaeg või siis magavad kodus, baari jaoks pole neil kellegil aega.'' ütles Nicole naeratades.

''No mina võtan kohe siis ühe viski.'' ütles Harry naeratades. ''Ma lähen tellin meile kohe neli viskit ja kaks mojitot.'' ütles Nicole naeratades ja lippas meie juurest minema.

**
Kell on juba seitse ja nad kõik on täis. Kõik peale minu. Ma pole oma jooki puudutanudki, kõige rohkem olen ma paar lonksu võtnud. Kallan kõik oma joogid kõrval olevasse lillepotti. Keegi seda õnneks ei märka. Keegi ei märka mind hetkel. Nad räägivad neljakesi midagi väga süvenenult. Viiekesi, Nicole ühines ka nende jutuga. Nad vaidlevad millegi üle. Juba viimased kaks tundi. ''Auuuu uute jookide aeg on käes kutid.'' karjus Nicole käsi laiali ajades ja naeris siis.

''Ma lähen toon ise need.'' ütlesin ruttu püsti tõustes ja läksin nende juurest minema. Chrisi ja Harry vahel ei olnud just kõige parem istuda. Mõlemad rääkisid liiga kõva häälega ja mida rohkem Chris jõi, seda enam hakkas ta minu jalgadele toetama ja rääkis teistega minu peal elades. Siin baaris on neljapäeva kohta väga palju rahvast ja kõik nad joovad ja lõugavad. Kas neil on siin joomapäevad iga päev? Keset nädalat? Jõudsin baariletini.

''Kolm viskit ja kaks mojitot.'' ütlesin tüdinenud häälega baarmenile. Poiss naeris. ''Tellimuse järgi oletan ma, et sa oled koos Nicole ja Austiniga siin.'' ütles poiss. Vaatasin talle nüüd otsa. ''Jah olen küll.'' ütlesin vaikselt naeratades. ''Ja kuidas juhtus see, et uus tüdruk kõige populaarsemate kampa kohe saab?'' küsis ta nüüd naeratades ja valas klaase täis. ''Kus sa tead et ma uus siin olen?'' küsisin naeratades. ''Selline ilus nägu jääks ju meelde. Sind ma aga siin varem näinud pole.'' ütles poiss naeratades.

Naersin vaikselt. ''Noh, me oleme oma vennaga väga seltsivad ja ilusad, kes ei tahaks meid oma kampa.'' vastasin poisi küsimusele kavala naeratusega ning võtsin meie joogid. ''Nja, sul on õigus. Vaata ainult, et sa mitmes kambas korraga ei ole. Nagu topeltagent. See oleks su sõprade reetmine.'' ütles poiss naeratades ja ma hakkasin minema. Minu naeratus kadus kohe kui olin ümber pööranud. Läksin lauda tagasi ja panin kandiku lauale ning istusin siis Chrisi kohale.

Ta oli minu koha nüüd ära hõivanud. Minu ja Austini vahel oli nüüd kõigest üks ainus tool ja see häiris mind natukene, aga rohkem häiris mind see, mida ütles see poiss. Vaata ainult, et sa mitmes kambas korraga ei ole. Nagu topeltagent. See oleks su sõprade reetmine. Kas ta teab? Kas ta võis olla seal, kui Kaspar mind sinna viis? Ei, ei saa olla. See oli lihtsalt nagu hoiatus, Nicole ja Austin on ju tema sõbrad. See oli lihtsalt hoiatus, et ma ühe kamba juures püsiksin.

''Vaata aga vaata kes siin, keset neljapäeva, meie kuldpoiss Austin.'' ütles mingi hääl järsku mu kõrvalt. Vaatasin üles. Mingi kuum poiss seisis siin ja vaatas Austinile otsa. Kuum poiss. Nagu alati. Kuum. Nagu nad kõik siin. ''Robin mees! Kus sa olnud oled? Kool juba hakkas kas tead.'' ütles Austin püsti tulles ja teda kallistades?? Kas ta on ta vend või midagi? ''Oli tegemist natukene. Nagu sa tead, siis paljud tüdrukud kolivad kolledžisse varem sisse ja noh, vaheajalõpu pidusid peetakse iga päev, niiet mul oli palju tegemist.'' ütles Robin naeratades.

Austin ja Robin istusid laua taha, Robin minu kõrvale. ''Kolm uut inimest siin linnas jälle. See on küll ime, tavaliselt ei tule siia kedagi uut. Iga kümne aasta jooksul viis inimest on juba ime.'' ütles Robin mulle, Chrisile ja Harryle otsa vaadates. ''Mina olen Robin Hoodie.'' ütles ta nüüd naeratades. Robin Hoodie. Ma tean teda. Või noh, ma tean ta nime. Tema on minu tugiisik Kaspari asemel. ''Kerli? Kas kõik on korras? Ega sa ära ei armunud?'' küsis Harry naerma hakates. Ma vihkan seda kui ta täis on.

Aga noh, samas ma tõesti jäin Robinit suu praokil väga pingsalt vaatama. ''Harry joo vähem.'' ütlesin ülbelt ja tõusin püsti ning läksin nende juurest minema koos oma joogiga. Jõin klaasi tühjaks ja istusin baarileti taha. See on esimene klaas, mille praegu ära jõin ja ma ei tea isegi miks. Ilmselgelt selle pärast, mida ütles see baarmen ning lisaks veel Robini kohale ilmumine, mis tuletabki mulle meelde, et ma petan oma sõpru. ''Tohoh, see ring käis teil küll kähku.'' ütles baarmen kulmu kortsutades minu juurde tulles.

''Ei, kõigest üks viski palun.'' ütlesin klaasi tema poole lükates. Ta valas mulle joogi ja andis selle tagasi mulle. ''Kas see läheb samuti Nicole ja Austini arvele või teen ma sulle eraldi arve?'' küsis baarmen. ''Kõik läheb nende arvele.'' ütlesin ning jõin kogu pool klaasi korraga ära. Ta valab alati ainult pooleni klaasid täis. ''Palun vala see nüüd täiesti täis.'' ütlesin klaasi tema poole lükates jälle. ''Noh, arvele sinu joogid ei tule. Maja kulul.'' ütles poiss naeratades ja valas mu klaasi seekord täis.

''Kui ma küsida võin siis mis juhtus?'' küsis poiss naeratades. ''Ma ei tea isegi su nime ja kas sul ei ole inimesi keda teenindada?'' küsisin klaasi võttes. ''Mu nimi on Artur ja ainuke inimene keda mul hetkel teenindada on, oled sina.'' ütles poiss naeratades ja toetas kätega laua peale ning vaatas mulle naeratades otsa. Vaikisin hetke, kuid siis otsustasin rääkima hakata. ''Kõigepealt tiritakse mind kaasa kuhugi, kus ma kohe üldse olla ei taha. Siis suren ma siin paar korda ära, sest ainuke mida nad teevad on millegi üle vaidlemine. Ma isegi ei viitsinud kuulata mille üle. Ja siis tuleb kohale ennasttäis poiss nimega Robin Hoodie, kes mu närvid viimasena üles keeb. Pole just kõige parem päev olnud või mis?'' seletasin ja loo lõpus jõin natukene.

Artur hakkas naerma. ''Milline osa siin sinuarust naljakas on?'' küsisin talle kurjalt otsa vaadates. Ta raputas pead ja kõndis minu juurest endamisi naerdes minema teise baarileti otsa, kedagi teenindama. Turtsatasin ja jõin jälle ning siis.. Tundsin kellegi pilku väga pingsalt enda peal. Vaatasin paremale. ''Tore. Palun ütle, et sa ei kuulnud sõnagi mida ma just ütlesin.'' ütlesin jooki käest pannes. ''Ma arvan, et ma kuulsin kõik alates kohast kus sind tiriti kuhugi, kus sa üldse olla ei taha.'' ütles Robin naeratades ja võttis mu joogi ning jõi klaasi tühjaks.

Siis tuli ta mulle natukene ligemale ning sosistas: ''Tead, see polnud sinust ja veel rohkem Kasparist üldse hea idee tuua sind meie baasi. Kõik nägid sind.'' Pärast lauset läks ta minust natukene eemale, kuid siiski olime me üksteisele väga ligidal. ''Me muutsime kõigi mälu niiet sa ei pea muretsema. Mina, Kaspar, härra Jackson ja paar inimest veel oleme ainukesed, kes sinust teavad. Aga kas tead kui palju tööd see mälu muutmine nõudis? See polnud just kõige lihtsam. Me pidime leidma vampiiri, kes seda teeks. Härra Jackson leidis ühe ja tegi oma töö ära.'' ütles Robin.

''Ta leidis ühe vampiiri? Kus kohast?'' küsisin kohkunult. ''Ja kuidas vampiir inimese mälu peaks muutma?'' lisasin veel juurde. ''Wow, tal oli õigus. Sa tõesti ei tea midagi. Noh, vampiirid saavad juhuslikult inimese mäluga jännata. Nad saavad seda muuta ning tahtma inimest teha ükskõik mida. See on üks vampiiride imelistest annetest.'' ütles Robin. ''Neil on veel andeid?'' küsisin kohkunult. ''Oh neil on kohutavalt palju andeid, me ei tea kõiki, aga härra Jacksonil on õnnestunud paar tükki välja uurida.'' ütles Robin.

''Kuidas?'' küsisin kulmu kergitades. Robin kehitas lihtsalt õlgu. Järsku hakkas Robinil telefonis mingi imelik piiksumine pihta. Samasugune piiksumine, nagu Charlotte iPadis kunagi. Ka minu telefon hakkas piiksuma. Võtsin selle kulmu kortsutades taskust välja. ''Agentuuris on suur probleem, me peame kohe minema.'' ütles Robin hirmunud häälel. Lugesin oma sõnumit, mis oli täpselt sama sisuga mis Robinil. ''Oota, ma ei saa minna, pean teistele ütlema ennem.'' ütlesin teiste juurde minema hakates, kuid Robin peatas mind.

''Kerli, seda on juhtunud ainult üks kord selle aja jooksul kui mina agent olen ja eelmine kord said surma enamus minu sõbrad. Selline piiksumine, see on väga suure hädaohu märk.'' ütles Robin mulle vaikselt ja tõsiselt. Kuulsin veel piiksumisi enda ümber. Vaatasin ringi. Mingi poiss mu ligidalt.. tüdruk miniseelikus.. mees ära ajamata habemega.. prillidega poiss.. veel üks nohik.. jalkatiimist poiss.. Ja siis käis piiksumine mu selja taga. Keerasin ümber. Artur. Ta vaatas mulle otsa ja ma teadsin mida ta seal nägi, pettumust ja kohkumust. Ma lootsin, et olin saanud endale sõbra, sõbra, kes pole mingi agent.

Ta isegi meeldis mulle natukene. Keerasin pea tema poolt ära Robini poole, kui mu telefon järsku uuesti piiksus. Robin vaatas seda kulmu kortsus ning ma avasin oma järgmise sõnumi. ''Ee, härra Andersoni poolt tuli mulle samuti sõnum. Täpselt sama sisuga.'' ütlesin vaikselt. ''Robin mida ma teen? Mis siis kui see on mingi kahe agentuuri vaheline sõda? Kumma poolel ma olen? Ma ei saa.. Robin ma ei saa pooli valida. Mida ma teen Robin?'' küsisin paanikasse sattudes. ''Rahu, küll me selle ära lahendame, usalda mind.'' ütlesin poiss minu õlgadest rahustavalt kinni võttes.

''Kerli, tule, see on tähtis.'' ütles Austin minu kõrvale ilmudes. Vaatasin talle otsa ja üritasin oma nägu leebemaks saada, kuid see oli täis praegu ainult viha. Ma ei tea mida teha ja see ajab mind vihale. Lisaks Austini nägemine. ''Austin võta ta käest ja tiri ta lihtsalt meiega kaasa! Kohe!'' kuulsin Chrisi karjumas. Austin vaatas kõhklevalt mu kätt, siis Robini käsi ja siis libises ta pilk jälle minu näole. Eelmine kord, kui ta mind puudutas toimus midagi väga imelikku.

''AUSTIN!'' karjus keegi ja Austin reageeris lõpuks. Kui ta hakkas mu randmest kinni võtma, võtsin ma selle eest ära ja vaatasin Robinile otsa. Võtsin tema käed oma õlalt ära. ''Räägime hiljem, ma.. näeme hiljem.'' ütlesin poisile. Järgmisel hetkel ta kallistas mind ja sosistas mulle kõrva: ''Ära lihtsalt midagi välja näita. Sa pead praegu ainult enda omade poolel olema.'' Pärast seda tegi ta mu põsele õrna musi ning ütles kõva häälega naeratades: ''Näeme hiljem Anilward, ole tubli.'' Naeratasin talle vastu ja siis tuiskasin Austinist mööda ukse juurde.

#9

Siit kõigi nende inimeste vahelt oli raske ukseni saada, kuid neid oli vähemaks jäänud. Paistab, et paljud siin olijatest olid olnud agendid. Lõpuks sain uksest välja, ma ei vaadanud kas Austin mulle järgi jõudis, mind ei huvitanud. ''Kerli, püüa!'' hõikas keegi minust paremal. Keerasin ruttu paremale ja püüdsin kinni autovõtmed, mis Harry mulle viskas. ''Su auto on siin nurga taga. Chris tuleb sinuga.'' ütles Harry. Vaatasin poisi poole. ''Näeme hiljem iludus.'' ütles Chris ja suudles.. Gabrielat??

Charlotte tiimist tüdrukut. ''Kerli, ruttu!'' hõikas Marten ja ma keerasin ümber ning jooksin baari teisele küljele. Avasin oma auto ning istusin rooli ja keerasin süüte ruttu sisse. Chris jooksis samuti siia ning istus minu kõrvale. ''Me peame minema suurele platsile kaljude juures, seal ei käi keegi v.a meie, agendid. Paistab, et meil on vastaspoolega sõda.'' ütles Chris elevil olles. Hakkasin kohe kiiresti sõitma kaljude poole. Ma umbes teadsin kus need on ja noh, siin ei ole ju teede peale võimalik ära eksida.

''Sa oled kohe erilise vihase näoga praegu. Mis juhtus? See on ju üks parimaid uudiseid üldse, teiste agentidega sõda.'' ütles Chris kulmu kortsutades. Ja siis tuli tema näole see lapselik naeratus tagasi, mis kadus kohe mu järgmisi sõnu kuuldes. ''Gabriela? Gabriela Metherwald? Charlotte tiimist? Kas sa teed nalja minuga? Miks sa teda suudlesid?'' karjusin järsku gaasi juurde andes välja. Ma ei saa isegi aru, miks see mind praegu vihale ajab. Tundsin Chrisi pilku endal.

Üritasin oma ilmet rahulikumaks saada ja mitte midagi välja näidata, kuid ei saanud seda vihast ilmet enda näolt kõige toimuvaga seoses ära. ''Noh.. Ta oli terve öö minu juures olnud. Ja kui ma ärkasin.. Ta oli väga mures minu pärast. Me rääkisime temaga ja siis me lihtsalt kallistasime ja järgmisel hetkel.. suudlesime. Ta on tõsiselt tore ja kena tüdruk.'' ütles Chris ning jälgis mind väga pingsalt, tundsin, kuidas tema pilk mind puurib. ''Sa tead, et mina oleksin ka sinu juures niimoodi terve öö veetnud. Ma muretsesin sinu pärast samuti. Ma hoolin sinust, rohkem kui keegi teine.'' purskasin midagi mõtlemata välja.

Ja järsku sain ma aru, kuhu mu jutt tüürinud oli. ''Ei.. Oota, ma ei mõelnud seda üldse nii..'' ütlesin järsku vaikselt ja tundsin, kuidas see vihane ilme mu näost kadunud oli. Ma ei suuda oma emotsioone talitseda, see on mul alati suur probleem olnud. Chris vaatas mind segaduses ja kohkunud näoga. ''Kerli..'' alustas ta vaikselt, kuid ei teadnud vist mida öelda. Ka mina ei teadnud mida öelda. Mu eelnevad sõnad.. See kõlas, nagu ma oleksin armunud temasse, aga ma ju ei ole. Ei ole ju? Muidugi mitte.

Chris on mu parim sõber olnud lasteaiast saati. ''Chris, unusta see. Ma mõtlesin seda kõike hoopis teisiti. Sa oled mu parim sõber ja ma soovin sulle ainult head ja ma tunnen, et Gabriela see pole.'' ütlesin vaikselt. Chris turtsatas ja keeras lõpuks oma pilgu minult ära. ''Ma arvan, et see kes on mulle hea ja kes mitte, pole üldse sinu öelda arvestades sellega, kui palju sina mind kuulanud oled selle kõigega seoses.'' Tõsi. Ma kaotasin oma süütuse juba 14-aastaselt. Olen olnud väga paljude poistega, isegi liiga paljudega.

Minu jaoks oli see kõik nagu üks suur ja lahe mäng. See oli väga meelitav, et nii paljud poisid mind tahtsid ja eriti veel kuumad ja populaarsed poisid. Ja sellepärast olengi olnud ma juba noorest saati väga populaarne. Välimus mängis suurt rolli selles osas. Iseloom polnud mul just nii väga kiita. Olin imeline inimene kõigi arust. Olin paljudega väga ülbe, kuid teiste arust oli see imetlemist väärt. Olin ainult ülbe nendega, kes mulle ei meeldinud tegelikult, aga neid oli vahest suht palju. Aga ma pole enam see sama tüdruk.

Pärast oma vanemate surma olen ma palju muutunud. ''Ma pole enam see sama tüdruk Chris, sa tead seda väga hästi.'' ütlesin vaikselt, kuid mu hääletoonis oli kuulda viha. ''Kas tõesti Kerli? Ja huvitav kuidas ma seda küll tean? Kuidas ma tean, et sa ei ole juba seksinud poolte poistega oma koolist? Sa oled alati olnud selline tüdruk ja ma kahtlen, et miski sind muudaks.'' ütles Chris väga vihaselt. See haavas mind, see haavas mind väga. Olime kaljust umbes 1km kaugusel juba, nii et parkisin auto sellest eemale tee äärde ära.

Väljusin autost ja lõin selle pauguga kinni. Suretasin küll auto välja, kuid jätsin võtmed süütesse. Siin ei toimu mitte mingisuguseid varguseid õnneks. Ja mul on parem nii, kui saa hiljem kohe autosse minna ja sõita, igaksjuhuks. ''Nii et sa tahad öelda, et ma olen mingi lits jah? Suured tänud Chris, tõesti. Ma oleks arvanud, et sa oled mu parim sõber, aga kui nii siis..'' karjusin ja vihapisarad tekkisid mulle jälle silma. ''Selline sa ju oled, miks sa ometi..'' ''KAS SA TEAD KA MITME POISIGA MA OLNUD OLEN PÄRAST OMA VANEMATE SURMA? MITTE ÜHEGAGI. MA POLE ISEGI KEDAGI SUUDELNUD CHRIS! KAS MA OLEN IKKA VEEL SINU ARUST SELLINE TÜDRUK?'' karjusin poisile näkku.

Olin endalegi märkamatult seisma jäänud ja pisarad mu silmist voolasid. Keerasin järsku ümber ja hakkasin edasi jooksma, kalju poole. ''Kerli.. oota.. Palun vabandust..'' alustas poiss, kuid katkestasin teda saates teda kohta, mida korralik tütarlaps mitte kunagi ei mainiks. Aga ma pole ju korralik, või mis? Pühkisin oma näo pisaratest puhtaks ning aeglustasin oma jooksu, hakates kõigest kiiresti kõndima. ''Kerli..'' alustas poiss uuesti, kuid katkestasin teda jälle.

''Chris sa kuulsid mida ma ütlesin! Ma ei taha sind enam mitte kunagi näha, aga kuna mul muud võimalust pole siis.. Noh, see on väga kurb. Ära arvesta mind enam kui oma sõpra, alates praegusest olen ma kõigest su tiimikaaslane.'' ütlesin juba vaiksema häälega, kuna jõudsime just teiste juurde. Ma ei suuda uskuda, et ma seda just ütlesin. Meil on Chrisiga alati olnud nääklemisi ja muid tülisid, kuid mitte kunagi pole ma midagi sellist öelnud.

Küllap tegi haiget tõde, mis Chris minust arvab. Ja samas ka asjaolu, et ma tõesti ei suuda oma emotsioone viimaselajal kohe üldse talitseda. Mul oli kunagi noorena sama probleem, kui vanemate abiga saime me kõik korda. Praegu, viimaste nädalate jooksul, on see tagasi tulnud. Ei, see ei juhtunud pärast mu vanemate surma, see juhtus hiljem, nii et põhjuseks ei saa ju see olla. Ma ei kujuta ettegi mis toimub, aga praegu pole see oluline. Praegu on oluline see, mis hetkel toimub.

Kõik vaatasid meie poole kui me sinna jõudsime. Kohal olid meie kolm tiimi ning härra Anderson. ''Nii, väga hea, kõik on kohal nüüd. Võtke maskid ja pange need ruttu pähe. Me ei taha ju, et keegi teid väljaspool kõike seda ära tunneks. Kui keegi teid ära tunneb, võidakse teid poole päeva pealt kusagil nurga taga ära tappa. Ja nüüd.. Teil kõigil on olemas võitlemiskogemused, täna lasete te need käiku. Te teate mida te tegema peame. Kõigepealt uurime me välja mis üldse toimub, miks toimub. Ja kui läheb võitluseks - mida ma loodan, et ei juhtu - siis te teate mida teha.'' ütles härra Anderson ning andis meile kõigile mingid mustad maskid, mis katsid meie silmaosa.

''Ja see pisike mask peaks varjama siis meie identiteeti.'' pomisesin maski endale pähe pannes. Ma ei kavatsenud seda tegelikult välja öelda, kuid paistab, et tegin seda ja kõik kuulsid mind. ''Preili Anilward jah, see varjab meie nägusid piisavalt. Vaadake enda ümber ringi, kas te tunneksite kedagi meist siin kohe esimese silmapilguga ära? Ei. Isegi kui keegi peaks siin kedagi ära tundma, läheks selleks üsna kaua aega. Ja kellegil siin pole aega vahtida teiste nägusid ja mõelda, kes seal maski taga küll olla võib.'' ütles härra Anderson.

Vaatasin talle lihtsalt vihase pilguga otsa. Kas mulle ainult tundus või ta silmis tõesti välgatas miski, mis kohkus minu pilgu ees? Ei.. Mulle vist kõigest tundus nii. Praegu oli tema pilk tagasi võitlusvalmis ja kinnine, nagu korraliku agendi pilk olema peab. Oma emotsioone on väga raske varjata, kuid nemad kes seda oskavad, neil on väga vedanud. Me kõik peame selle ära õppima kunagi. Agentidele on see vajalik. Meile ei õpetata kuidagi seda, me peame selle ise ära õppima.

''Heaküll, lähme nüüd.'' ütles härra Anderson ümber pöörates. ''Kerli kas kõik on korras?'' küsis Harry minu kõrvale tulles. Vaatasin talle kulmu kergitades otsa. ''Me kõik nägime sinu ja Chrisi nägu kui te siia jõudsite. Te tülitsesite eksju?'' Ei teinud Harryst välja vaatasin lihtsalt enda ette. Keskendusin ees toimuvale. Ma ei tohi lasta oma emotsioonidel sekkuda, mitte siis kui töötan. Vot seda on mulle juba lapsest saati pähe taotud. Kõndisime kiiresti kaljul oleva platsini ning jäime platsi ääres seisma.

See oli suur ringi kujuline plats. Võib ka öelda isegi ruudukujuline. Väljas oli juba üsna hämar ja polnud enam nii hästi aru saada. Päike hakkas loojuma ja meie olime täpselt selle kalju jalamil, kust seda kõike kõige paremini näha on. Kaljut ning seda suurt platsi ümbritses suhteliselt kõigest mets. Kalju vastastikusel küljel on aga metsanurgas paari meetrine avaus, kust pääsebki platsi peale. Siit me praegu tulimegi, mööda maanteed. Tulime läbi avause ning jäime kõik seisma siin pool metsakülge.

Teisel pool platsi hõivas metsaäärse ala ära hunnik inimesi. See plats siin oli suur, kuid ometigi tundus, nagu me oleksime teineteisele väga ligidal siin. Teisel pool metsakülge, meie vastas, oli teine agenditiim. Siin 'külas' on kaks agenditiimi. Meie ning nemad. Ma ei teagi täpselt mis nende nimed siin olema peaksid, aga mina kutsun neid härra Andersoni ning härra Jacksoni tiimideks. Oma mõtetes muidugi, keegi ju ei tea, et ma Jacksonit tean.

Ja no tegelikult kohtasin ma teda alles täna ka, aga siiski ei tohi ma tema nime ega nende tiimi kohta midagi mainida. Ma tean, et nad on olemas ja see on ka kõik mida ma nende kohta hetkel teadma pean. Jälgisin pingsalt nende rida. Neid oli umbes sama palju kui meid. Neid ei saa ju ometi nii vähe olla? Tegelikult pole meid ka nii vähe, siin on kõigest koos meie kolm tiimi. Ja ma eksisin.. Meie taha ilmus väga palju muid inimesi ka. Kõik muud agendid.

Ja samamoodi kogunesid agendid ka teiste selja taha vastastel. Kui asi läheb võitluseks, siis ma ei tea mida teha. Härra Jackson aitas mind, ma oleksin ilmselt hirmust hulluks läinud ja ma poleks kunagi teada saanud mis minuga juhtub, kui tema mulle sellest hammustusest rääkinud poleks. Ma ei saa nende vastu võidelda, mul on siiski austust inimeste vastu, kes mind aitavad. Aga siis meenusid mulle Robini sõnad.. Ära lihtsalt midagi välja näita. Sa pead praegu ainult enda omade poolel olema.

Nii et ma siis võitlen nende vastu? Oota mida. Ma ei oska isegi võidelda ju. Ja mul polegi midagi millega võidelda. Mida ma siin teen? Tardusin järsku lihtsalt paigale. Tõesti, mida ma siin teen? ''Kerli..'' sosistas keegi ning pistis mulle midagi pihku. See oli külm ja raske ning see tõi mind mu tardumusest välja. Vaatasin alla. Relv. Ma olen seda kasutanud, tõsi, kuid ma ei kasutaks seda kunagi väljas, kusagil, kus ma peaksin sellega inimesi ründama.

Vaatasin kõrvale. Harry. ''Ma tean mida sa mõtled Kerli, sihi jalga või kätt või midagi, sa ei pea tapma.'' sosistas ta mulle ning keeras siis pilgu otse. Sa ei pea tapma. Nii et sina teed seda? Nii et kõik teised siin teevad seda? Tapavad? Keerasin ka pilgu otse ning pani relva omale vöö vahele. Mul polnud mingit jakki peal, millega relva ära oleksin saanud katta. See ei omanud vist mingit tähtsust tegelikult, kõigil siin olid relvad.

Kogu mu tähelepanu sellelt kõigelt juhtis eemale nüüd miski vasakul. Vaatasin sinna. Seal ongi see kalju. Inimesed ei käi siin eriti tihti. Ma ei tea miks, aga nad ei käi siin. Ma arvan, et siin ei või käia, sest ma ei kujuta ette miks keegi ei peaks tahtma siia tulla. See vaade on.. Selleks ei ole vist isegi sõnu. Siin on kõige ilusam vaade merele selles 'külas'. Ja praegu.. Päikeseloojang. See on lihtsalt imeline. ''Kerli, ära lase enda tähelepanu nii kergelt eemale juhtida, keskendu vaenlastele.'' kuulsin Austini häält pehmelt enda kõrva juures sosistamas.

Keerasin võpatades pilgu otse. ''Ära tule sina mulle ütlema mida ma võin ja mida ma ei või teha.'' pomisesin vastu. Kuigi tal oli tegelikult õigus. Ma vist vihkan teda liiga palju, et seda tunnistada. Ma tunnen teda kõigest paar päeva ja juba ma vihkan teda, imelik eks. Küllap on asi selles, et ta hakkas mulle meeldima esimesel päeval kui teda nägin. Ja midagi sellist ei juhtu Kerli Anilwardiga just väga tihti. Seda on juhtunud vist kaks korda mu elu jooksul? Võimalik, et isegi kolm.

Aga need kolm korda on minu jaoks olnud piisavalt valusad, et seda kõike uuesti läbi elada. Ma olen kõigest 16 ja ma ei peaks teadma, mida tähendab armastus, aga ma tean. Ja ma vihkan seda. Ja sellepärast ma vihkan ka Austinit. Ja lisaks kõigele sellele on ta veel suhtes ning sellepärast vihkan ma teda veel enam. Aga tal oli õigus. Ma ei tohiks lasta oma tähelepanu nii kergelt kõrvale juhtida. Härra Anderson astus järsku kogu tiimi ees ette.

Härra Jackson tegi täpselt sama. Teine tiim teisel pool metsa oli meile ligemale tulnud, meie vahe oli nüüd kõigest umbes 50m. Ja härra Andersoni ning härra Jacksoni vahe.. 10 meetrit. See on väga vähe. Mõlemad puurisid üksteist tulisete silmadega. Ja järsku ma märkasin midagi. Nende pilgud on üsna sarnased ja nad ise on samuti üsna sarnased. Kas nad.. kas nad on vennad? See hull mõte kadus mu peast sama kiiresti kui see sinna tuli.

''Tom, tore sind jälle näha.'' ütles härra Jackson naeratusega. ''Thomas.'' vastas härra Anderson põlglikult. Seda viha ja vimma nende vahel oli selgesti näha.''See on kurb, et ma sama sooja tervitust ei saa, kuid elan selle üle. Mis sind siia toob?'' küsis härra Jackson jäädes täpselt sama ilmega. ''Üks su jüngeritest luuras meie valdustes ja kui me ta kätte saime, kirjeldas ta üsna põhjalikult mida kõike sa meiega teha kavatsed ning kuulutas, et meie vaheline vaherahu on läbi ja sõda algab taas, siin samas, kus alati.'' ütles härra Anderson kindlal häälel.

Härra Jackson näis üllatunud. Ja minu arust polnud see teesklus. Ta tõesti oli üllatunud. Ma olen inimeste lugemisel alati hea olnud. ''Väga imelik, ma pole ühtegi oma jüngrit kuhugi saatnud ja kohe kindlasti ei tahaks ma rikkuda meie vahelist vaherahu.'' ütles härra Jackson. ''Aga ometi oled sa siia suure sõjaväe kokku kutsunud.'' vastas härra Anderson. ''Juhuslikult juhtus meil täna päeval täpselt samasugune asi mis sinul. Lausa täpselt samasugune. Tooge ta ette.'' ütles härra Jackson valjemalt.

Kaks meest härra Jacksoni tagant tõid välja kinni seotud mehe ning panid ta härra Jacksoni kõrvale seisma. Härra Anderson kergitas kulmu ning vaatas enda taha ja noogutas kellegile. Kaks poissi meie rivist tõid samuti ühe kinni seotud mehe ette. Ma olin nii hõivatud kõige muuga, et isegi ei märganud, et meil on 'pantvang'. Härra Jackson vaatas neid kahte tähelepanelikult, kui ta järsku härra Andersoni juurde marssis ja pantvangi enda juurde tiris ja ta kaela uuris.

Ta silmad läksid järsku suureks ning ta tormas tagasi enda pantvangi juurde. ''Ei.. Ei ole võimalik..'' pomises ta temast eemaldudes. Me kõik kuulsime teda sellel suurel vaiksel väljakul väga hästi. ''Mis toimub Thomas?'' küsis härra Anderson. ''Ruttu, kõik võtke relvad välja! Tomi tiim samuti! Me pole siin üksi. Meid on lõksu seatud meie tõeliste vaenlaste poolt!'' karjus härra Jackson just hetk enne seda, kui puude vahelt tormasid välja helepruunide maskidega kaetud inimesed.

#10

Ma ei teadnud mida teha. Kõik mu ümber hakkasid järsku jooksma ja karjuma, kuid mina jäin kõigest paigale. Olin segaduses. Ma mäletan kõike, mida mu isa mulle kunagi õpetanud oli, kuid ma polnud kunagi seda teavet reaalselt kasutanud. Ma ei saa kellegile lihtsalt kallale minna. Endalegi märkamatult hakkasin ma taanduma. Kõndisin väikeste sammudega tahapoole, kuni järsku vastu puud põrkasin. Kerli Anilward ja taandub?

Seda asja kuuleksid küll kõik esimest korda. Ma ei teeks kunagi midagi sellist, keegi isegi ei kahtlustaks mind selles. Vaatasin platsil ringi, lootes kedagi ära tunda. Harryt nägin ma esimesena. Poiss, kellest ma hoolisin siin maailmas kõige rohkem. Mu vend, mu asendamatu vend. Ja Charlotte, mu õde. Neist kahest ei suudaks ma kunagi ilma jääda. Aga ometi olen ma siin, varjus, mitte neid aitamas. Avastasin järsku midagi.. Keegi neist ei võidelnud relvadega.

Neil ei ole püstoleid ega midagi sellist, mis mul on. Neil olid hoopis mõõgad. Kas ma näen valesti? Mul on hetkel tunne, nagu ma oleksin mõnes vanaaegses filmis. Neil kõigil on mõõgad ja ma isegi ei märganud neid ennem. Ma olin oma vihaga kõik asjad märkamata jätnud. Mina olen ainuke, kellele relv anti. Nad teadsid, et mind ei saa usaldada. Ja see ajas mind veel rohkem vihale. Aga samas, neil oli ka ju õigus. Ma tõesti olen praegu taandunud.

Või äkki andsid nad mulle hoopis relva sellepärast, sest teadsid, et ma ei oska mõõka käsitleda? Ma tõesti ei oska seda. Ma oskan sellest kõigest kõrvale põigelda, nii palju kui mu isa mulle õpetanud oli. Ma oskan isegi käsitsi võidelda, kuid mitte mõõgaga. See kõik tundub nii.. mitte tänapäevane. Harry ligidal haaras mu pilgu järsku Austin, poiss keda ma vihkasin ja armastasin samal ajal. Jah, ma tõesti olin armunud jälle ja see ongi ka põhjus, miks ma teda vihkan.

Austini taga tundsin ma ära Robini, kohtasin teda alles täna, kuid juba ma hoolisin temast. Asi oli vist selles, et ta on ainuke kontakt mul teise tiimiga. Samas on seal kusagil ka Artur. Robin ja Artur on vastastiimist ja nad mõlemad meeldivad mulle. Nagu sõbrad loomulikult, kui aus olla, siis nemad on ainukesed kes teavad, et ma olen topeltagent. Seda teab muidugi ka härra Jackson. Veel üks inimene, kes mulle huvi äratab. Ükskõik kui palju ma teda ka ei kardaks, miski tõmbab mind tema poole.

Temas on midagi iseäralikku, mis on mulle nii tuttav, kuid samas ka nii võõras. Härra Anderson, mees, kes arvatavasti teadis mu vanemaid, mees, kes isegi hoolis minust ja mu vennast ning õest. Ja Chris, inimene kellega ma praegu tülis olen, kuid siiski ma hoolin temast ju. Ja Marten, poiss kes oli minu juures terve öö, poiss, kes meeldis mulle samuti väga. 9 inimest, kellest ma hoolin olid siin. Ja muidugi ka minu tiimist Nicole, Austini tüdruk.

Ükskõik kui palju ma teda vihkasin Austiniga käimise pärast, ta siiski oli minu tiimist. Ja enda tiim on alati ennekõige. Asi, mida mulle juba noorena õpetati. Enda tiimile peab alati truu olema. Harry ja Charlotte tiimid olid samuti siin. Ning ülejäänud meie agendid. Ka härra Jacksoni agendid. Kõik see suur pere, mis oleks nagu kaheks osapooleks jaotatud. Ainukesed halvad siin on need pruuni maskiga inimesed ning nii kohutav kui see ka poleks, nad on ülekaalus.

Nägin järsku enda inimesi põlvitades seismas reas kalju ligidal, pruuni maskiga inimesed nende taga, nuge nende kõril hoidmas. Nad ei tapnud kedagi, nad võtsid kõik 'pantvangi'. Nad olid nagu langenud. Nad olid seal ääres ja ei saanud tagasi võitlusesse minna. Järsku nägin, et sinna tiriti ka Harry. Vot see lõi mind sellest puust eemale. Astusin kohe paar sammu ette, kuid mida ma tegema pidin? Maas olid langenute mõõgad, kuid ennem kui ma nendeni jõuaks, võetakse ka mind sinna vangi.

Mida ma tegema peaks? Kas torman mõtlemata sinna? Või taganen puude vahele, kust keegi mind ei leia? See teine.. See oli ennekuulmatu. Ma tooks sellise häbi meie nimele ja ma teadsin ka ise, et ma ei teeks seda kunagi. Kui mängus on inimesed, kellest ma hoolin, ma ei tagane iialgi. Endalegi märkamatult võtsin ma kätte relva oma vöö vahelt ja sihtisin sellega inimest, kes hetkel Robiniga võitles. Kas ma olen nõus kedagi tapma? Kui tegu on inimestega kellest ma hoolin, siis jah.

Aga see oli ju kõigest Robin, poiss, keda kohtasin alles täna. Ja nad isegi ei tee talle midagi. Nad võtavad ta lihtsalt pantvangi teiste juurde. Mul jäi silma nüüd järsku miski muu. Robinist natukene eemal oli Marten, kellel just mõõk käest löödi. Marteniga oli asi teistsugune. Teda ei viidud kalju äärde alistunult põlvitama nagu teisi. Tema löödi sinna otse põlvili maha ning mees, kes teda just alistanud oli, võttis järsku oma vöö vahelt relva ning suunas selle Martenile.

Keegi polnud seda ennem teinud, keegi polnud oma relva välja võtnud. Järgmisel hetkel oli mu relv suunatud sellele mehel ja ma tulistasin kõhklemata. Otse talle selga. Kaks lasku. Kõik mu ümber hakkas järsku vaiksemaks ja liikumatuks jääma. Mu ümber.. Ma olin tulnud puu juurest ära ja seisin platsi keskel. Ma isegi ei märganud, et liikunud olin. Kõik mu ümber jäigi vait. Mees, kellele kaks lasku selga olin lasknud, kukkus liikumatult maha.

Mu sihtimine polnud vist väga hea, olin tabanud need lasud ta pähe. Kuid see oligi peamiselt mu eesmärk ju? Tappa see mees. Mu esimene tapmine mu elus. Kuid see päästis Marteni. Marten tõstis aeglaselt pilgu mehelt ning vaatas suurte silmadega otsa mulle. Pruuni maskiga inimesed kasutasid olukorda ära. Järsku oli kogu mu tiim maha löödud ja nad seisid kõik põlvitades kalju ääres. Ja nad kõik vaatasid mind ja Martenit. Mina ja Marten olime ainukesed, kes seisid keset platsi. Meie ning üks mees ilma maskita, - ilmselgelt nende pealik - kes hetkel meie juurde sammus.

Tema taga oli veel kaks agenti. Ei.. Nad polnud agendid. Neis oli midagi imelikku. Nad liikusid kuidagi vabalt ja nende riided olid lohakamad. Kaks meest, kes meenutasid mulle natukene hulkuvaid hunte. Mõlema näol oli irvitus. Kaval ning kuri irvitus. Samasugune irvitus oli ka mehel, kes meie poole sammus. ''Terekest.'' ütles ta naeratades. Tema hääl kajas üle platsi. ''Kes meil siin siis on? Agendid, kõik kinni võetud.'' ütles mees minust ja Masonist välja tegemata ning vaatas üle platsi.

Väljas oli juba pime, ainuke, mis meid kõiki valgustas, oli kuu. Ja muidugi olime me kõik juba pimedusega ära harjunud, nii et nägime üsna normaalselt. Kuigi, ühest platsi otsast teise ma midagi ära poleks näinud. Nägin teiste varje, kuid ma ei tundnud enam nägusid maskide taga ära. See kepsakalt kõndiv mees peatus lõpuks. Järsku paistis ta mind ja Martenit märkavat. ''Miks need kaks veel siin vabaduses seisavad?'' küsis ta kulmu kortsutades.

''Härra.. See polnud plaanis, meil oli kõik kontrolli all kuni tuli see plika ja.. Härra, ta lasi maha.. Aleksei.'' ütles mingi aksendiga mees kalju ääres seisvast rivist. Selle mehe näos oli näha kohkumust, kui ta maha vaatas. ''Aleksei.. Minu kõige parem mees. Kuid pole hullu. Ta terveneb mõne hetke pärast. See oli ju siiski tavaline kuul revolverist.'' ütles mees naeratades. Mida ta ajab? Kas ta on hull.. Ahmisin järsku õhku ja taganesin kiiresti paar sammu tagasi.

Kui see mees naeratas laialt, nägin ma tema naeratuses midagi. Kihvu. Ta sai minu aru ning naeratas. Kui ta näo ülemine pool varjust välja tulin, nägin ma ka tema erkpunaseid silmi. ''Ah, jah, vabandust. Ma just toitusin hetk ennem siia tulemist. Need punased silmad on paari minutiga kadunud. Ära muretse.'' ütles mees naeratades. ''Sa oled vampiir.'' pomisesin kohkunult. ''Kas ma olen esimene vampiir mida sa näed? Vaene plika. Siis sa vist ei tea, et ka ülejäänud mu mehed siin on vampiirid. Ja sellepärast..'' mees hakkas järsku naerma.

''..mõõgad? Kas te teete nalja? Mõõgad ei tee meile midagi. Kuidas te siis ei tea seda. Või.. Kas on võimalik, et meie trikk läks tõesti läbi ja te ei teadnudki, et meie selle rünnaku ja kõige taga oleme?'' küsis mees laia naeratusega. ''Preili, kas ma võin küsida su nime?'' küsis mees mulle naeratades. ''Kerli. Kerli Anilward.'' vastasin kindla ja liikumatu pilguga. Mehe naer järsku lakkas ja ta naeratus tuhmus. ''Mida sa ütlesid?'' küsis ta suurte silmadega.

Järgmisel sekundil seisis ta minu ees ja mina ahmisin suurest ahastusest õhku, kui ta oma käe minu poole sirutas. ''Hoia eemale temast!'' karjus Marten järsku. Pilku silmanurgast temale heites, märkasin, et ta on ikka veel põlvili maas. Ta on haavatud ning ei suuda püsti tõusta, kuid siiski ta karjus vampiirile - ja silmnähtavalt väga vanale ja mõjukale. Vampiiri käsi tardus kõigest paar sentimeetrit eemal mu näost ning ta keeras oma pilgu Martenile.

''Marten Welwat kui ma eksi eksole? Jamesi poeg. Sa oled vapper Marten, mul oleks sinusuguseid vaja enda armeese. Sa oleksid väga kasulik. Täpselt nagu ka su isa, kes on siiamaani mu armees kusjuures. Ta ei ole küll täna siin, ta on täitmas ühte mu ülesannet Roomas, kuid ta on juba varsti tagasi ja tal on kindlasti väga hea meel, kui ta saab teada, et ta poeg on meiega ühinenud.'' ütles vana vampiir. Marteni nägu kahvatus. ''Mu isa on surnud, ta sai surma tulekahjus.'' ütles Marten vaikselt.

''Ah, vot selle koha peal sa eksid. Ma algatasin selle tulekahju ning ma ka ta sealt päästsin. Ma nägin, kui vapper ta oli inimesi sealt päästes, ise peaaegu suremas. Nii kuidas isa, nõnda ka poeg. Ma teadsin, et vajan teda ning tema.. Ta oli nõus. Noh, muidugi tal polnud muud valikut, kui nõus olla. Kohe, kui ma olin ta vampiiriks muutnud, käskisin ma tal välja lülitada tema inimlikuse ning siin ta on, elamas oma elu nii, kuidas ta alati on tahtnud.'' ütles vana vampiir naeratades.

Kuid siis ta naeratus tuhmus ning ta keeras oma näo välgukiirusel tagasi minu poole. ''Kuid sinu ja su isa lugu, härra Welwat, mind kohe üldse ei huvita. Mind huvitab hoopis see siin. Kerli Anilward. Dimitri tütar. Ma imestan, et ma sind kohe ära ei tundnud. Sul on tema silmad kas tead. Ja tema ülbus ning kindlus muidugi. Huvitav, kas sul on ka midagi veel temalt päritud.. Me otsisime sind, kuid mitte keegi meist ei leidnud sind kusagilt, nii et me lõpetasime otsingud. Arvasime, et sa oled surnud.'' ütles mees ning lõpuks ta käsi puudutas mu põske.

Ta pani silmad kinni ja ahmis sügavalt õhku sisse. Tundsin mingit elektrilaengut, kui ta mind puudutas. Ning järsku, täiesti ootamatult läbi mu pead selline valu, mis pani mind karjuma ja põlvili kukkuma. Istusin maas ja hoidsin oma peast kinni ning karjusin. Kuulsin, kuidas mu nime karjuti ning pärast seda valuoigeid. Ilmselgelt kõiki, kes häält tegid, löödi. Kuid see polnud praegu tähtis. Mu pea. See oli lõhkemas. Ja sel hetkel, kui mees oma käe mu näolt ära võttis, see valu lõppes. Täpselt sama kiiresti nagu see oli alanud, see oli läbi.

Ahmisin maas õhku ja ma tundsin ennast väga nõrgana, kuid samas ka nii tugevana. Ma ei suutnud midagi teha, kuid ma pidin. Ma pidin sellest mehest eemale saama. Kuid ma ei suutnud ennast isegi liigutada. Ma siiski olin nõrk hetkel. Nägin, kuidas Marten minu poole roomab. Ka tema oli maas pikali, ta oli ju siiski haavatud. Ja sellepärast ei teinud keegi temast välja, kuid mina nägin teda. Nägin, kuidas ta roomab vaikselt minu ja selle mehe poole.

''Ei ole võimalik.. Sellist asja.. Ma näen seda esimest korda oma elu jooksul.'' pomises mees hajameelselt. ''Su isa..'' alustas mees, kuid ma segasin vahele. ''Mu isa on surnud ja sina, vana mees, sa oled hull!'' karjusin järsku. Ma ei tea, kust mul see hääl tuli, kui mul pole isegi jõudu püsti tõusta. See valu mu peas ajas mind nii segadusse, et ma ei suutnud isegi püsti tõusta. Kuigi seda enam polnud, tundsin ma ikka selle maiku. ''Oh kallis laps, usu mind. Su isa on elus, kohe vägagi elus. Me oleme temaga isegi .. sõbrad.'' ütles mees mõningase mõtlemisega.

''Need mees ja naine, kellega elasid. Nad polnud su pärisvanemad. Need olid kõigest agendid, kes pandi ühele kohutavale tööotsale. Kandma hoolt terve oma elu laste eest, kes pole isegi nende omad. Nad isegi ei armastanud teineteist, kõik see oli näitemäng. Agendid on head näitlejad, kas pole nii? Nad said surma, tehes oma tööd. Kuid su päris isa, oh tema on veel elus. Kuid päris sama ei saa ma kahjuks öelda su ema kohta.'' ütles mees taganedes.

''Laske nad lahti ja lähme minema.'' ütles ta üle platsi. ''Abe! Kas sa oled tõesti hulluks läinud? Me tulime siia, et saada rohkem mehi juurde meie gruppi. Meil on neid juurde vaja. Sa oled saatnud meid kõiki hävingusse ning nüüd sa tahad lihtsalt minema kõndida pärast sellist võitu!'' karjus mingi mees, kes hoidis kinni härra Andersoni. Tundsin ta ära selle järgi, sest tal ja härra Jacksonil polnud maske. ''Ah, õigus. Võtke Marten Welwat, ta isa oleks kindlasti rõõmus nähes, et ta poiss on ühinenud meiega. Võtke kaasa ka Aleksei, ta on paari minuti pärast jälle jalul, aga meil pole aega oodata.'' ütles vana vampiir - Abe - ning keeras siis selja ja hakkas ära minema.

''Ei.. Ei!'' alustasin vaikselt, kuid teise 'ei' ma juba karjusin. ''Ei?'' küsis Abe ümber pöörates ja vaatas mind kulmu kergitades. Tõusin kuidagi imekombel püsti ja läksin ruttu Marteni juurde. Põlvitasin tema juurde maha ning võtsin ta ümbert kaitsvalt ühe käega kinni. ''Te ei võta Martenit!'' karjusin vihaselt mehele näkku. ''Isegi kui sa mind peatada üritaks - mida ma tean, et sa suudaksid - võtan ma poisi nii või naa kaasa. Aga paistab, et mitte siis täna. Sa oled palju läbi elanud. Kuid ma tulen veel tagasi Kerli Isabella Anilward. Isabella.. Ma ei suuda märkimata jätta, et Isabella oli ka su pärisema nimi kusjuures. Ta oli üks võluv naine..

Igatahes, ma tulen tagasi tema ja ka sinu järgi. Ja te kumbki ei suuda end minu eest peita. Minu eest ei suuda enda keegi peita. Te võite ju põgeneda, kuid ma leian teid alati üles.'' ütles mees naeratades ja ma nägin, et punane värv ta silmades oli ära kadunud ning ta silmad olid helepruunid. ''Aga meil on siiski vaja uusi mehi.'' ütles Abe naeratades ja järgmisel sekundil oli ta kalju juures ning tõstis püsti kaks inimest ja siis oli ta jälle minu ees, metsa ääres.

''Mul oli väga hea meel sind jälle näha Kerli, kohtume varsti uuesti.'' ütles Abe naeratades ja läinud ta oligi. Kaks meest tema taga vaatasid mind suurte naeratustega ning kadusid siis samamoodi metsa. Järgmisel hetkel oli kõik väljak pruunide maskidega inimestest tühi.

#11

''Kerli!'' kuulsin järsku oma nime ning keegi oli paari sekundiga minu juures ning võttis mu ümbert kinni. Lükkasin ta käed enda pealt maha ja tõusin püsti. Mu peas käis natukene ringi, kuid mind see ei huvitanud. ''Robin!'' hõikasin. Mind vaadati natukene kohkunud näoga, kuid natukese aja pärast leidsin enda eest poisi, kes vaatas mind kaastundliku pilguga. ''Robin, kes kaasa võeti?'' küsisin tema käest kinni haarates. Mu pea käis ikka veel ringi ja mulle tundus, et see asi läheb natukene hullemaks.

''Üks poiss meie seast ning üks poiss teie seast.'' ütles poiss vaikselt. ''Robin..'' alustasin uuesti, teadmata, mida öelda. Kuid asi läks väga hulluks. Ma ei leidnud enam isegi Robini nägu üles ja ma pigistasin ta kätt kõvasti, et temast mitte lahti lasta. ''Kerli? Kerli kas kõik on korras?'' küsis ta. Teadsin, et kõik jälgivad mind. Ja ma teadsin, et olin ka just paljastanud, et Robin - Austini ja kõigi teiste sõber - oli halbade tiimis. Või kas ikka oli? Minu arust nad polnud halvad, kuid teiste arust..

Robin tiris järsku maski peast ja võttis mu ümbert kinni, just hetkel, kui ma hakkasin maha kukkuma. Kuulsin enda nime veel igalpool enda ümber, kuid järgmisel hetkel oli kõik mu silme ees must. Jälle.

****

Avasin oma silmad. Kas sa teed nalja minuga või? Jälle? Jälle ma minestasin selle kõige lõpus ja jälle ma ärkan üles siin samas ruumis kus eelmine kord. Ainult seekord polnud siin mingisugust vaikust. Siin oli hoopis suur lärm. Väga suur lärm. Aga mitte selles ruumis kus mina olen, vaid teisel pool ust. Tõusin püsti ning läksin ukseni ja avasin selle. Ei, ka siit ei tulnud see lärm. Kõndisin edasi ja nägin endast paremal ühte suurt ust. Lärm, sealt see tuligi. Läksin sinna ja avasin uksed.

Kohe kui olin seda teinud, jäid kõik järjest vait. Need uksed avanesid mitte just kõige vaiksemalt. ''Kerli!'' hõikas Harry kohe kui mind näinud oli. ''Mis siin toimub?'' küsisin kulmu kergitades. Ma olin ikka veel vihane, et ma minestasin. Ma vihkan selliseid asju. Ja kui keegi väidab, et see ei olnud minu süü, siis see oli. See on minu süü, et ma nii nõrk olen. ''Ei midagi erilist, sa peaksid veel puhkama natukene.'' ütles poiss ja hakkas mind ruumist välja lükkama.

''Mida kuradit?'' ütlesin valjult järsku ja lükkasin ta eemale. Kõndisin temast mööda teiste juurde. ''Mis siin toimub?'' nõudsin uuesti. ''Härra Jackson.'' ütlesin kohe tema poole vaadates, teadsin, et tema annab mulle vastuseid. ''Minge kõik tagasi oma kohtadele.'' ütles ta mõningase vaikimise järel. Tema tiim läks kõik tagasi istuma vasakule poole sellest saalist. See on vist mingi kohtu saal või midagi taolist. Teised - minu tiim - läksid ilma härra Andersonilt käsku saamata samuti tagasi oma kohtadele paremal poolel. Härra Anderson ja härra Jackson jäid keskele, mina nendega.

''Kerli, äkki lähed istud ka praegu?'' küsis härra Anderson. See ei olnud küsimus. See oli rohkem nagu käsk. Vaatasin härra Jacksonile otsa. ''Kummale poole ma istuma peaksin?'' küsisin järsku. Ma ei tahtnud seda küsida, aga nagu ikka, Kerli Anilward ütleb alati ennem kui ta mõtleb. Kõik vaatasid järsku minu poole. Härra Anderson kohkunud näoga, kuid härra Jackson rahuloleva näoga. Härra Jackson pühkis selle ilme kohe oma näolt minema ja tal polnud seal jälle enam ühtegi emotsiooni. Ta on tõsiselt hea oma emotsioonide varjamises.

''Ma ei ole siin mingisugusel poolel ja ma ei hakka ka pooli valima. Ma olen härra Jacksoni ning teie mõlema poolel.'' ütlesin härra Andersonile otsa vaadates. ''Ära muretse Tom, ta on meie juures kõigest üks päev olnud. Eile kooli ajal tõi Kaspar ta meie juurde. Selle vampiirihammustuse kohta. Ma seletasin Kerlile kõik ära, mingit ohtu pole.'' ütles härra Jackson. ''Kas sa ei arva, et sa oleks pidanud oma teadmistest mulle rääkima? Või vähemasti oma tiimikaaslastele?'' küsis härra Anderson kohkunult mulle otsa vaadates.

''Millal oli mul aega teile sellest rääkida? Ja teistele.. See pole nende asi, pealegi, nad olid liiga hõivatud oma joomisega. Ma oleksin sellest teile rääkinud, kuid ainult teile ning hiljem, siis kui ma teid näinud oleks. Ja seal väljakul mul päris seda võimalust polnud või mis?'' ütlesin ümber pöörates ja marssisin ukseni. Kõik kindlasti arvasid, et ma lähen minema, kuid ma võtsin hoopis ukse kõrvalt tooli ning panin selle keskele, Tomist ja Thomasest paar sammu eemale. Istusin toolile, näidates, et ma ei vali ikka veel pooli.

Ristasin oma käed ning jalad ja vaatasin neile nõudlikult otsa. ''Jätkake oma vaidlust, ärge isegi tehke minust välja. Mind väga huvitab millest te rääkisite.'' ütlesin neile tungivalt. Nad pole kumbki vist harjunud, kui neid käsutatakse, kuid nad vaatasid siiski üksteisele otsa. ''Me rääkisime tegelikult sinust.'' ütles Thomas minu poole vaadates. Kergitasin kulmu. ''Ja mida te minust rääkisite if i may ask?'' küsisin nüüd. ''Kerli.. Sa ju mäletad mis eile toimus?'' ütles Thomas ettevaatlikult.

Noogutasin. ''Noh, on sul küsimusi?'' küsis mees. ''Jah, millest te praegu rääkisite? Teil oli päris suur tüli siin mulle tundus.'' kordasin ennast. ''Meil kõigil olid siin erinevad teemad, kuid see kõik puudutas eilseid sündmusi. Minu ja Tomi teema olid sina.'' ütles Thomas. ''Ma eelistan, et sa kutsuksid mind mu agentide ees siiski härra Andersoniks. Ja samamoodi ka kusagil mujal olles. Ma ei ole sinuga eesnime peal väljas.'' ütles Tom Thomasele sülgavalt.

Ta võttis samuti tooli ning istus ruumi keskele, minu vasta. Härra Jackson tegi sama. Kõik istusid külgede peal, kuid siin keskel istusime meie kolm. Nemad kaks minu vastas. ''Küsi mida iganes sa soovid, ma usun, et kõik siin tahavad vastuseid saada. Me üritame nii palju vastata, kui me ise teame.'' ütles härra Jackson. ''Kes oli see mees - Abe?'' küsisin kohe. ''Abe on kõige vanim vampiir, kellest me kuulnud oleme. Võimalik, et neid on veel, kuid kõik varjavad ennast. Abe on vampiiride 'kuningas'.'' vastas härra Anderson kohe.

Thomas tegi häält, mis tavaliselt telemängudes tuleb, kui sa valesti vastad. ''Abe pole vampiiride kuningas. Abe on vampiiride 'maffiaboss'. Kõik kardavad teda, absoluutselt kõik on kuulnud tema mainest. Aga vampiiride kuningad - kes iganes need ka poleks - nad lasevad tal tegutseda. Abe on neile kasulik. Ta võtab teelt välja need, kes toovad neile kahju. Vampiiride eesmärk pole valitseda maailma, kui Abe oleks kuningas, võibolla siis oleks see eesmärk, kuid Abe - jumal tänatud - pole vampiiride kuningas. Nende kuningas - või kuningad - on piisavalt arukad, et valitseda vaikselt ning varjatult, et inimesed neist teada ei saaks, nad tahavad lihtsalt rahulikult ja mugavalt elada.'' ütles Thomas.

''Nii et Abe austatakse vampiiride seas, kuid samas kardedakse? Ja teda kardavad ka kõik teised?'' küsisin, et kindel olla. Thomas noogutas. ''Mõne kardavad teda, mõned jällegi mitte. Kuid kõik austavad teda.'' ütles ta. Hingasin sügavalt sisse. ''Millal te mulle öelda kavatsesite, et terve mu elu on olnud vale? Ma tean, et Abe rääkis tõtt. Nad polnud mu päris vanemad.'' ütlesin järsku. Ma ei tea kuidas, kuid ma sain Abest aru, ta tõesti rääkis tõtt, vähemalt selle kohta.

Inimesed ümber minu vahetasid pilke. ''Sa ei oleks pidanud sellest teadma. Me ei tea midagi sinu pärisvanemate kohta. Me teadsime ainult seda, et sa oled väga hinnaline, seda tundis selgeltnägija kohe, kui ta sind puudutas, ta ütles, et sind tuleb kaitsta,'' minu segaduses pilku nähes härra Jackson jätkas, ''Me olime just haiglast lahkumas, kui me kõndisime mööda sünnitusosakonnast. Läbi klaasi me nägime väga palju imikuid ning järsku jäi selgeltnägija, kes meiega kaasas oli seisma. Ta vaatas ühte beebit, kes suurte silmadega talle otse silma vastu vaatas.

Ta küsis arstilt, kes on lapse vanemad. Arst vastas, et isa kohta ei tea ta midagi ning ema suri sünnitusel. Ta ütles, et tüdruk ja ta vend on täiesti üksi. Ja siis meie selgeltnägija tahtis lapsed ära adopteerida. Me olime kõik kohkunud, me teadsime, et talle ei meeldi lapsed. Kuid tal oli alati põhjus, ta ei tegutsenud lihtsalt niisama. Ütlesime, et tuleme homme tagasi, kuid tema ütles meile, et me ei tohi tüdrukut siia jätta, ta on ohus. Minu ning Tomiga oli lisaks selgeltnägijale kaasas ka meie boss ning üks mees ning üks naine, agendid. Selgeltnägija pöördus arsti juurde ning lükkas kaks agenti tema ette, öeldes, et tema poeg ja tema kihlatu tahavad last, kuid naine ei saa lapsi. Ta ütles, et nad tahavad adopteerida seda tüdrukut ning tema venda. Ja arstil oli tõsiselt kahju neist kahest lapsest, nii et ta andiski nad ilma mõtlemata ning ilma mingisuguseid pabereid täitmata ära.'' jutustas härra Jackson.

''Ja noh, arst ütles ka, et su ema nimi oli Isabella, selle järgi pandi sulle ka keskmine nimi. Me ei teadnud, mis toimub, kuid meie boss käskis meil selgeltnägijat uskuda. Kõigest ühe ööga pandi kaks suvalist agenti, kes kohtusid alles esimest korda paari. Nad pandi abiellu ning neile anti kaks last, lisaks osteti neile ka oma maja ning koer Los Angeleses. Nad elasid feiki perekonna elu. Neile anti ka üks kaks aastat vanem tütar, kelle vanemad olid hiljuti ära surnud, et miski väga kahtlane ei oleks. Kahe aastane sai aru, et midagi on muutunud ning ta vanemaid pole enam, kuid ta harjus uutega väga kiiresti ära ja ta ei mäletanud oma eelmistest vanematest midagi. Kui te hakkasite juba kõndima ja asjadest aru saama, saime me kõik aru, et teie eest ei tohiks enam midagi varjata, nii et võib öelda, et teate agentidest ja kõigest muust juba terve oma elu.'' lõpetas härra Jackson.

''Ja ärme unusta ka seda, et te pidite kolima kaks korda. Teie mälusid muudeti, et te kolimist ei mäletaks. Selgeltnägijal oli õigus, te tõesti olitegi ohus. Me ei teadnud miks, teadsime lihtsalt, et olete.'' lisas härra Jackson. ''Nii et see on tõsi? Nad tõesti pandi sunniviisiliselt kokku ja nad isegi ei armastanud üksteist. See kõik oli vale. Ja Charlotte.. Ta pole mu pärisõde.'' ütlesin vaikselt. ''Ei, nad armastasid üksteist ja kohe väga. Nad armastasid üksteist nagu tõeline abielupaar ning teid, nagu oma enda lapsi. Nad armusid üsna pea pärast kõike seda kokku kolimist. Kõigest paari kuuga.'' ütles härra Anderson kohe.

Kuid Charlotte väidet ta ümber ei lükand. Hoidsin oma pisaraid tagasi. Mitte siin Kerli. Mitte siin kõigi ees. ''Ja mida te teate mu isa, Dimitri kohta?'' küsisin. ''Mitte midagi. Me kuulsime ise ka seda nime täna esimest korda. Dimitri. Ja kuna Abe teda teab, tähendab see seda, et ta on ohtlik. Kerli, ära hakka teda otsima. Muidu läheb terve see elu, su vanemate elu, raisku. Nad ohverdasid end teie nimel, nii et unusta Dimitri, kui Abe teda teab, on ta järelikult halb. Ainuke mis me teame, on see, et Harry on su poolvend. Tal on teine isa.'' ütles härra Anderson.

''Aga Abe? Mida te tema suhtes ette võtate? Ta tuleb mulle järgi. Mulle ja Martenile. Me mõlemad oleme ohus. Me kõik siin oleme ohus. Me peame ta tapma, meil ei ole muud võimalust!'' ütlesin kohe. Vaikus levis üle saali. ''Jah, me peame ta tapma, aga see pole nii kerge. Tal on kaitsjad, tal on agendid ja tema poolel on isegi kuningad. Meil läheb selleks kindlat plaani ning palju abi vaja.'' ütles härra Jackson. ''Kaitsjad? Kas need kaks hundipoissi olid ta kaitsjad?'' küsisin kohe. Härra Jacksonil tulid suured silmad pähe. ''Kust sa teadsid, et nad hundid on?'' küsis ta kohkunult ning nõjatus ette poole.

''Ma.. Mida?'' küsisin segaduses olles. ''Kust sa teadsid, et nad hundiks saavad muunduda?'' küsis ta uuesti. ''Nad saavad hundiks muunduda?'' küsisin kohkunult. ''Nii et sa ikka ei teadnud. Ma ei saa praegu aru.'' ütles ta kulmu kortsutades. ''Igal poolvampiiril on kaitsjad. Inimesed, kes saavad muundunda mingiks kindlaks loomaks. Kaitsjaid koolitakse välja eraldi koolides. Poolvampiirid on väga haruldased maailmas ning keegi pole suutnud välja selgitada, kuidas nad tekivad. Paljud tahavad kasutada poolvampiire enda kasuks, neil on erilisi omadusi ja sellepärast ongi vaja poolvampiiridel kaitsjaid.

Paljud poolvampiirid eelistavad jääda elama kaitsjatekooli. Seal nad ei pea kartma nii palju, kool on väga hästi kaitstud. Kui poolvampiir läheb endale kaitsjat valima, siis ta on paar päeva koolis, käib kooli läbi jne. Kui kaitsja ja poolvampiir üksteist näevad, nad tunnevad seda ühenduvust kohe. Ja siis ongi üks kaitsja kellegile jälle ära määratud. Kaitsjad on kõik üks suur suguvõsa, see läheb edasi geenidega. Abe on väga tähtis ning tugev isik ja ta võttis endale ühes võitluses kaitsjate ja tema vahel kaks kaitsjat, kes ellu jäid. Nad armastavad Abe, ma ei tea kuidas, kuid kuidagi on neil mõlemal tekkinud ühendus temaga. See juhtus paar sajandit tagasi ja pole siiamaani välja uuritud.'' ütles härra Anderson.

''Mida? Kas need kaitsjad elavad siis nagu.. igavesti?'' küsisin kohkunult. Härra Anderson raputas pead. ''Abe söötis neile sisse oma vampiiriverd, mis tegi nad tugevamaks ning kiiremaks. Nagu vampiirkaitsjad. Kaitsjad on muidu ka tugevad ja kiired, aga vampiirina on nad veel hullemad. Me ei tea kuidas, kuid Abe tegi seda. Ta on piisavalt mõjuvõimas selle jaoks. Kui kaitsjale vampiiriverd sööta, ei tee see üldjuhul midagi, kuid Abe.. Tema veri tegi piisavalt.'' ütles härra Anderson.

Härra Jackson oli terve see aeg mind pingsalt silmapilgutamatagi jälginud, kuid nüüd pööritas ta silmi ja tegi mingit kahtlast häält. ''Sina, Tom, ei tea ikka vampiiride kohta midagi. Et kedagi vampiiriks muuta, peab vampiir söötma neile enda verd ning siis nad tapma. Ja üles ärkavad nad vampiirine. That's it. Seda tegi ka Abe. Ta andis kaitsjatele oma verd ning tappis nad. Seda saaks teha ükskõik milline vampiir, kuid kaitsjad on vampiiriverele immuunsed. Aga Abe, tema mõtles midagi veel välja, midagi, mille peale keegi teine pole veel tulnud. Ja ta hoiab selle ainult enda teada. Tema on ainuke, kes teab, kuidas kaitsjaid vampiirkaitsjateks muuta.'' ütles härra Jackson ning pööras siis tagasi pilgu minule.

#12

''Aga sina.. Kerli, sa teadsid, et nad hundid, kuidas?'' küsis ta uuesti. ''Ma ei teadnud seda. Nad lihtsalt olid sellise välimuse ja sellise irvega. Nad lihtsalt meenutasid mulle hunti. Mul polnud õrna aimugi.'' ütlesin järsku vihaselt. Mu emotsioonid on alati olnud segased. Need võivad muutuda iga sekund. Ja praegu ajas mind see küsimus närvi. Hingasin korraks rahulikult sisse. ''Härra Jackson, kas sa palun, räägiksid meile vampiiridest?'' küsisin rahulikumalt. Thomas naeratas imestunud silmadega. Ta vaatas mind väga uurivalt, kuid siis lõpuks avas oma suu.

''Noh, kuidas vampiiriks kedagi muuta, te nüüd juba teate. Vampiirid. Hõbe ja kirikud, ärge uskuge seda paska. See pole tõsi. Päikesevalgus, jah, see põletab mneid. Aga on olemas mingid esemed, mis on nõidade poolt ära võlutud, et need kaitseksid vampiiri ning et ta saaks päikese käes olla. Kui päikest pole aga on siiski päev, siis vampiiridel on võimalik väljas olla, kuid see nõrgestab neid. Nad muutuvad nõrgaks ning see võib neile tuua surma. Sellepärast ongi nad 'ööelukad'. Nad tulevad välja vaid öösiti. Vampiiri tunned sa ära teravate kihvade järgi. Kihvad on neil väljas ainult siis, kui nad ise tahavad, nad saavad need endasse n.ö tagasi tõmmata. Kuid silmad.. Kui nad on toitunud on neil erkpunased silmad. Kui nad oma kihvad tagasi sisse tõmbavad, lahustub ka nende silmavärv normaalseks tagasi. Kui nad pole kaua toitunud, pole silmad nii punased, rohkem tuhmimad, kui nad on täiesti näljas, siis mustad. Kuid kui kihvad sees on, siis keegi isegi ei tea, et nad on vampiirid. Targemad ja kogenenumad saavad muidugi aru.'' lõpetas härra Jackson.

Kergitasin kulmu selle peale. ''Noh, vampiirid on tugevad ja kiired. Ja tavaliselt väga kütkestavad. Tugevust ja kiirust saavad nad ise ka väga hästi kontrollida, kuid oma ilu nad ju varjata ei saa. Ja vampiirid on näost tooni võrra heledamad. Kuid kõigest natukene. Kui sa vaataksid mingi vampiiri vanu pilte ja praeguseid pilte, siis sa saad aru, et ta toon on muutunud. Peeglid ja pildid, veel üks müüt. Ja vampiirid magavad kusjuures. Nad vajavad samuti puhkust. Vampiirid muidugi ka ei vanane. Kuid poolvampiirid vananevad.'' lisas härra Jackson juurde. ''Aga kuldsed silmad?'' küsis keegi rahva seast. Olin nemad juba täiesti unustanud.

Härra Jackson turtsatas. ''Vampiiride silmad on kas punased, mustad või siis tema enda silmavärvi. Palun ärge uskuge neid lamedaid filme ega midagi muud. Kõik need on valed. Siiamaani pole ükski filmidest täppi pannud.'' ütles mees. Ma hakkasin vaikselt midagi märkama ja ma arvan, et olin ainuke.. ''Vampiiridel on kiired reaktsioonid ka, eks ole?'' küsisin. Thomas noogutas. Thomas, härra Jackson. Ma kutsun teda koguaeg erinevalt. Kuidas olukorrale sobivam. Kuid seda ainult mõttes. Otse ma teda nimepidi ei kutsuks.

''No minul rohkem küsimusi millegi kohta ei ole.'' ütlesin. ''Minul on üks küsimus, mis meist saab?'' küsis Marten. Vaatasin tema poole. ''Kas me jääme nüüd kokku kui üks tiim ja võitleme oma vaenlaste vastu või oleme sama lollid edasi ja tegutseme omapead?'' küsis ta. Vaatasin härra Jacksoni ja härra Andersoni poole. ''Me jääme kokku, kuid ainult meie kes me siin ruumis oleme. Me ei kutsunud võitlusele neid, keda me täienisti ei usalda. Hetkel teate te kõik niikuinii üksteise nägusid juba. Kaspar Wemberg. Te kõik teate, et ta on üks agent minu tiimist, kuid ma ei usalda teda. Mitte enam. Ma arvan, et ta tegutseb vaenlaste jaoks. Hetkel jääme kokku ainult meie siin ruumis ning me hakkamegi pesitsema siin, just nimelt siin majas. Kõik koos, ainult meie. Kõik ülejäänud kes siin ruumis pole, vallandatakse.'' ütles härra Jackson pärast mitukond sekundit mõtlemist.

Vaatasin ruumis ringi. Meid olin siin hetkel kokku rohkem, kui muidu on härra Andersoni agente kokku. See on hea. Kõik keda ei usaldata, vallandatakse. ''Noh, siis väga tore. Kell on juba üks öösel, ma usun, et me kõik tahame koju magama ära minna. Homme on küll kõigil vaba päev, aga väsinud oleme me ikkagi.'' ütlesin püsti tõustes ja hakkasin ära minema. Kõik järgisid mind. Kõik hakkasid lahkuma. Ka härra Anderson ja härra Jackson. ''Robin.'' ütlesin tema juurde rutates. Paljud olid imestunud, et ma läksin härra Jacksoni poolele, mitte härra Andersoni, kuid nüüd oleme me kõik üks ja nad ei teinud sellest nii suurt numbrit kui muidu.

''Kuidas sa end tunned?'' küsis poiss murelikul ilmel. ''Väga hästi, aitäh sulle. Ma olen päris kindel, et sina olid see, kes mu siia tassis.'' ütlesin talle naeratades. ''Pole tänu väärt Kerli. Ma olin kohutavalt mures, kuid see mis Abe sulle tegi vist koormas sind. Me keegi ei tea siiamaani mis juhtus, Abe ütles, et ta pole kunagi midagi sellist näinud, noh, meie ka mitte. Igastahes, ta tegi sulle haiget, ja nüüd me vihkame teda isegi rohkem.'' ütles Robin. Naersin õrnalt. Ta vaatas mu selja taha ja ta naeratus kadus järsku. Vaatasin ka sinna. Austin. Vaatasin tagasi Robini poole.

''Kas ta on vihane, et sa ei öelnud talle, et sa agent oled? Ta ei öelnud ju sulle ka.'' ütlesin kohkunult järeldusi tegema hakates. ''Kui ma maski eest võtsin, ta ei tahtnud isegi sind minu sülle anda. Ta oli kohutavalt vihane mu peale, kuid siis järsku sa..'' alustas Robin, kuid jäi vait. ''Mida ma tegin?'' küsisin kohe ettevaatlikult. ''Noh, sa polnud nõus Austini sülle minema, reaalselt. sa olid minestanud, aga ütlesid kindla ei, kui Austin sulle ligemale tuli. Sa oli alguses minu süles, kuid hiljem mu venna. Ma ei suutnud Austini pilku enam taluda ning mu vend oli ainuke, keda ma piisavalt usaldasin.'' ütles Robin.

''Su vend?'' küsisin kulmu kergitades. ''Jah, Artur, Artur Hoodie. See kes baarman on Cedar Grillis.'' ütles Robin. ''Artur on su vend?'' küsisin kohkunult Robin naeris ning noogutas. Mu suu jäi õrnalt lahti, kui me samuti välja kõndisime saalist. Nägin, kuidas härra Jackson härra Andersoni ruumi hakkas minema. Jooksin talle ruttu järgi ja vaatasin Tomile otsa. ''Kas ma saaksin korraks härra Jacksoniga rääkida?'' küsisin. Ta vaatas korraks Thomase poole, kuid noogutas siis. Läksime Thomasega härra Andersoni ruumi. Thomas istus härra Andersoni laua taha.

''Niisiis, te olete vennad eksju? Kas keegi peale minu teab ka seda?'' küsisin naeratades ning nõjatusin vastu ukse juures olevat kappi. Ta oli täiesti kohkunud pilguga. ''Noh.. mu pole vist mõtet teeselda, et ma ei tea millest sa räägid.'' ütles ta mõningase mõtlemise järel. ''Kuidas sa teadsid?'' küsis ta kohe. ''Noh.. Te olete sarnased, väga sarnased, nii välimuse kui ka iseloomu poolest. Kõik arvavad, et see on lihtsalt juhus, sest te vihkate üksteist ja teesklete, et ei tea üksteist nii palju, keegi ei pakuks, et te olete vennad. Lihtsalt vanad rivaalitsejad. Ma ei tea mis teie vahel juhtus, kuid see ajas teda ikka väga vihale.'' ütlesin muiates.

''Teda? Sa arvad et mina tegin midagi?'' küsis ta naeratades. ''Ma olen selles enam kui kindel.'' vastasin naeratusega. Härra Jackson hakkas naerma. ''Nojah, tõsi.'' vastas mees. ''Vampiirid reageerivad verele eks? Kui nad tunnevad vere lõhna, nad lähevad pöördesse ning järgnevad sellele. See pühib nende tähelepanu kõigelt muult eks.'' ütlesin. Härra Jackson kissitas silmi ning noogutas tasakesi. ''Aga, mõned vanemad vampiirid suudavad end juba talitseda, kui neil on värske veri kasvõigi nina all, nad ei pruugi oma kihvu välja ajada kohe. Nad suudavad end talitseda.'' väitsin järgmisena.

''Jah, ma usun, et see on tõsi.'' ütles mees. ''Te teate vampiiridest päris palju, kui te rääkisite, isegi siis te rääkisite neist mingisuguse kiindumusega.'' ütlesin huvi tundes. Härra Jackson hakkas naerma. ''Tõsi, mulle tõesti meeldivad vampiirid. Mitte just meeldivad, kuid nad äratavad minus huvi.'' ütles mees. Olin hakanud kabinetis ringiratast kõndima ning järgmisel hetkel ma haarasin kapi pealt pistoa ning lennutasin selle Thomase suunas. Ja ta püüdis selle kohkunud ilmega kinni täpselt oma näo ees. Naeratasin. ''Kas see on päevavalguse sõrmus teie sõrmes? See on väga kena. Aga ma pean nüüd minema, sain oma vastuse ja olen väsinud juba. Näeme homme.'' ütlesin naeratades ja keerasin ümber, et uksest väljuda, kui keegi mul järsku ukse peal ees seisis.

Härra Jackson. Muigasin vaikselt. ''Sa oled ainuke kes teab, kas sa palun vaikiksid sellest?'' küsis ta natukene hirmunult. ''Ma pole ainuke kes teab, su boss teab ka. Aga muidugi ma vaikin sellest. Sa võid mind usaldada.'' ütlesin talle otse silma vaadates ning siis pugesin ta kõrvalt mööda ja väljusin uksest. Enda imestuseks avastasin, et absoluutselt kõik on siin veel. ''Härra Jackson.'' öeldi kohe kui me uksest välja olime tulnud. ''Me tahtsime küsida veel ühte asja.. Kuidas vampiiri tappa saab?'' küsis Marten. Vaatasin ootavalt härra Jacksoni poole.

Ta vaatas mind hetkeks sellise näoga, nagu ta kardaks, et ma tapan ta, kuid siis keeras ta oma pilgu kindlalt naeratades teiste poole. ''Vampiirid ja puu pole just kõige paremad sõbrad. Niiet puust pistoda südamesse. Või siis tirida ta süda kehast välja, kuid seda suudavad teha ainult teised vampiirid, inimese käsi ei suuda kellegi organismi sisse minna ning ta süda välja tirida. Ja muidugi ka põletamine. Tuli on ka üks asi, mida vampiirid ei talu. Ja üks asi veel.. Vampiirid saavad teid.. lummata, teie mälu muuta, teid kontrollida. Nii et ärge vaadake vampiirile otse silma, see ei lõppe hästi kui ta oma tahtmist tahab saada. Ja tapmisega seoses.. Te võite ka ta pea maha raiuda, kuid inimestel läheb sellega natukene kauem aega, nad pole nii tugevad.'' ütles härra Jackson naeratades ning keeras siis selja ja nad läksid härra Andersoniga tema kabinetti.

Paar nädalat hiljem

Väljast kostus auto signaal. ''Robin on täna eriti varajane.'' ütles Harry pilku kellale visates ning haigutas. ''Jaa, me käime enne kooli veel ühest kohast läbi. Näeme koolis.'' ütlesin üles oma koti järele lipates. Kui tagasi tulin vaatasid Charlotte ja Harry mõlemad mureliku pilguga minu poole. Oigasin ning jäin seisma. ''Me oleme sellest juba miljon korda rääkinud, millal te juba selle jätate? Robin on nüüd samamoodi meie tiim, nagu kõik teisedki. Te võiksite juba omavahel läbi hakata saama.'' ütlesin kapi pealt õuna võttes ning läksin siis esikusse.

Sellest vampiiride juhtumist on möödas juba kuu ja me ei saa ikka omavahel kõik läbi. Noh, mina saan, aga teised.. Nad vaatavad üksteist ikka veel nagu vaenlasi. Kõige hullem selle asja juures on see, et nüüd ei usaldata mind ka enam. Kõik minu vanast agendi 'baasist' ei usalda mind enam, kõik peale Harry ja Charlotte. Nad on ka suht pinges, aga ma olen siiski nende perekond, nii et nad usaldavad mind. Kuid kõigest mind, mitte neid teisi. Teisi, kes on ka nüüd osa meie tiimist.

''Ma pean küsima.. Sa oled alates sellest .. sündmusest, läinud iga hommik koos Robiniga kooli, terve päeva temaga tolknenud ja lisaks pärast kooli temaga olnud ja vahel isegi keset ööd koju tulnud.. Kas te kaks.. Kas teie..'' kogeles Harry vaikselt ja ma sain lõpuks aru kuhu ta suundub. ''Oh god Harry eii. Kui sa juhuslikult märganud pole, siis pärast seda 'sündmust' pole mul just väga palju inimesi, kellega suhelda, olnud. Te ju ei usalda keegi mind enam. Robin on mu sõber. Kõigest sõber. Üks ainukesi sõpru. Ja kui sina ja Charlotte seda aktsepteerida ei kavatse, siis nägemist.'' ütlesin poisile piisavalt valjul häälel, et Charlotte ka kööki kuuleks ning lahkusin kodust.

Läksin maja ees oleva autoni ning istusin sisse. ''Hei, mis sul juhtus?'' küsis Robin kohe kui autosse olin istunud. ''Sama jama mis alati.'' vastasin ohates ning tõmbasin turvavöö peale. ''Nad ikka veel ei usalda mind, huh?'' küsis Robin vaikselt. ''Mind, sind, meid kõiki. Mulle tundub vahepeal, et isegi Harry ja Char ei usalda mind, ma näen et nad üritavad, kuid vahel on näha ka seda, et nad kahtlevad. Nad nagu kardaksid, et ma lähen mingisugusele halvale poolele üle. Nad arvavad, et teie olete mingid halvad.'' ütlesin Robinile.

Sõitsime kooli pööravast sissekäigust mööda ning kihutasime mööda teed edasi. Peatusime koolist paar kilomeetrit eemal metsa ääres. Robin jättis auto tee äärde ning me väljusime. ''Miks ta täna varem tahtis kokku saada?'' küsisin Robinilt. ''Tal on hiljem mingi kokkusaamine vist, ma ei teagi täpselt. Täna igastahes jääb see värk ära, sellepärast me enne kooli kokku saamegi. Ta ei tahtnud meid täiesti väljaõppeta jätta.'' ütles Robin naeratades.

Läksime puude vahele ja varsti oli maantee meie silmist kadunud. Natukene maad veel edasi oli väike lagendik. Seal jäime me seisma. ''Kus ta on? Kell on juba kaheksa. Ta ei jää kunagi hiljaks.'' arutlesin kulmu kortsutades. ''Küllap tuli tal midagi ette, usu mind, ta tuleb. Viie minuti pärast on ta juba kindlasti siin.'' ütles Robin. Aga ei, isegi viie minuti pärast polnud teda siin. Robin istus meie kõrval olevale kivile, kui mulle midagi järsku pähe lõi.

Järgmisel sekundil võtsin ma kivi juurest Robini seljakotist vaia ning keerasin ümber ja kihutasin selle enda ees seisvale mehele sisse. Või vähemasti üritasin. Kahjuks polnud ma piisavalt kiire. Aga jõudsin härra Jacksonit siiski kriimustada. ''Nice job.'' ütles mees naeratades. ''Aga siiski mitte piisavalt hea, kriimustus ei tee meile midagi.'' ütles härra Jackson ja tõstis õrnalt oma pluusi äärt tuues nähtavusele oma täiuslikult sileda kõhu, kus oli näha õrnalt verd, kuid mingit kriimustust enam juba polnud.

''Kust sa teadsid et ta tuleb?'' küsis Robin suurte silmadega. ''Ta tõesti ei jää kunagi hiljaks. Sain aru, et see on test. Ja siis ma nägin midagi sinu taga liikumas ja järgmisel hetkel kuulsin juba õrna tuult enda taga. Teadsin, et ta ründab mind.'' ütlesin naeratades, olles natukene uhke enda üle, et märkasin midagi, mida Robin ei märganud. Härra Jackson on mind ja Robinit treeninud juba kolm nädalat. Robin oli samamoodi märganud härra Jacksoni juures midagi kummalist ning rääkis mulle sellest.

Rääkisin sellest härra Jacksonile ning järgmine päev pärast kooli saime me siin samas kohas kokku. Härra Jackson rääkis Robinile tõe ning pärast seda on ta meid treeninud iga päev. Ta usaldab vist Robinit väga, kui ta midagi sellist talle nõus rääkima oli. Nüüd teavad tema olemusest juba kolm inimest. Härra Jackson õpetab meid tapma vampiire. Härra Jackson vaatas mind mingi kummalise pilguga, kuid keeras siis pea Robini poole ja naeratas.

''Meil on kõigest pool tundi aega täna, nii et parem hakkame pihta.'' ütles mees ning me liikusime platsi keskele. Seisime Robiniga mõlemad kõrvuti, vaiad käes. Kuna vampiiri saab vigastada ainult puit, siis on terava otsaga vaiad kõige tõhusamad nende tapmiseks. ''Ma pean teile midagi veel ütlema..'' alustas härra Jackson ennast meie poole pöörates. ''Mäletate kui ma ütlesin et vampiirid saavad teid n.ö 'lummata', teie mälu muuta?'' Noogutasime ning Thomas jätkas.

''Kuna teie kaks teate vampiiridest kõige rohkem, siis ma tahan et te kaitstud oleks. Vampiiri 'lummamise' eest kaitseb teid ainult üks asi. Üks väga haruldane taim. Dactylorhiza. Te tunnete seda kui nime all orhidee. Aga mitte tavaline orhidee. Orhideesid on terve maailm täis. Dactylorhiza Aschersoniana. See on niivõrd haruldane nii et sellele ei ole mingit inglisepärast nimetust kahjuks, kuid kuna see kõrvetab meid, vampiire, siis need kes teavad, kutsuvad seda tuliorhideeks.'' rääkis mees.

Vaatasime talle lihtsalt segaduses näoga otsa. ''Kui sa ütled, et see on haruldane, siis kui haruldane sa täpsemalt mõtled? Siberis?'' küsis Robin. Thomas muigas. ''Ei, mitte Venemaal. Meile teadaolevad kohad on Saksamaa, Poola, Ungari, Austria, Sveitš, Tšehhi, Prantsusmaa, Iirimaa, Inglismaa ja Belgia. Kõigest 10 riiki. See võib tunduda teile praegu palju, kuid seda see ei ole. Kuna see on halb vampiiridele, siis mõned on oma eesmärgiks seadnud kõik tuliorhidee maalt ära pühkida. Nendes kümnes riigis on seda, kuid me keegi ei tea kui palju seda alles on. Seda on raske leida. Isegi ka meil, vampiiridel.'' ütles Thomas murekorts kulmude vahel.

''Mida sa täpsemalt meist tahad, härra Jackson? Sa ei räägi meile seda niisama.'' ütlesin enne, kui ennast peatada suutsin. See kõlas nagu süüdistus, ma ei mõelnud seda üldse nii. Vist. ''Sul on õigus, Kerli. Ma ei räägi seda teile niisama. Ma ei tahaks seda üldse teha tegelikult. Ma läheks ise, aga ma ei saa siit lahkuda ja kõike niimoodi jätta. Nagu te ise oletegi märganud, asjad siin pole kõik väga kontrolli all ja teie kaks olete ainukesed, keda ma usaldada saan praegu.

Meid ründasid kuu aega tagasi vampiirid, pärast seda on olnud vaikne, kuid see ei tähenda, et nad meid rahule on jätnud. See linn on meie kodu, me peame seda kaitsma. Ma tean et sinu jaoks, Kerli, pole see suurem asi kodu, kuid meie jaoks see on ja nüüd oled sina üks meie seast ja see on ka sinu kodu. Ma loodan et varsti tunned sa ka seda. Ainuke võimalus hetkel kaitsta inimesi kellest me hoolime, on tuliorhidee. Ja ainuke võimalus seda saada, olete teie kaks.''

Vaatasime Robiniga mõlemad teda kahtlevate nägudega. ''Miks just meie? Sa võid ükskõik kelle saata mingit taime otsima.'' ütles Robin. Pidin temaga nõustuma. ''Ma võiksin, aga nagu ma juba ütlesin. Teie kaks olete hetkel ainukesed keda ma usaldada saan. Ja ma tean, et te saaksite sellega hakkama. See ei ole kerge ülesanne. Te ei kujuta ettegi mis teid seal ees ootaks. Vampiirid pole ainukesed üleloomulikud olendid, kes tuliorhideed otsivad. On ka teisi, kes on selle kätte saamiseks nõus surema. Ja kõik ei taha seda hävitada, mõned tahavad seda samamoodi nagu meiegi ja nemad võivad vahepeal isegi ohtlikumad olla kui vampiirid.'' ütles härra Jackson.

''Nii et sa tahad, et meie läheksime seda Euroopasse otsima? Kuidas me selle üles peaksime leidma? Need riigid on suured ja see võib olla seal ükskõik kus. Meil ei ole ka seda erilist lõhnataju nagu teil, vampiiridel.'' ütlesin asja oma peas kokku võttes. ''Ja sellepärast saadan ma teiega kaasa ka ühe oma sõbra, Rafael.'' ütles Thomas. ''Ta on vampiir?'' küsisin kulmu kergitades. Thomas noogutas. ''Mitte mingil juhul. Te olete ainuke vampiir, keda ma oma elus usaldada kavatsen härra Jackson. Ma ei kavatse mingi vampiiriga mööda maailma lusti lööma hakkama.'' ütles Robin kohe.

''Ma tean, et te ei usalda teda ja teil on selleks õigus, aga Rafael on auväärne mees, ta on mulle teene võlgu ja ta oli nõus teid kahte kaitsma ja abistama selle missiooni käigus. Ta jõuab siia paari päeva jooksul ja nii kaua on teil aega mõelda, kas te võtate selle töö vastu või mitte. Ma mõistan teid, kui te ei vastate. Lihtsalt mõelge selle üle. See aitaks meid kõiki siin ühe sammu võrra kindluse poole. Praegu võivad vampiirid teie meeltega jännata millal iganes soovivad.'' ütles härra Jackson ikka veel mureliku pilguga.

''Uskuge mind, ma ei teeks seda teile kui mul muu võimalus oleks.'' lisas ta juurde ja hakkas siis minema. ''Mul on kahju, aga ma pean juba minema ja ma usun et teie peaksite ka juba kooli hakkama liikuma. Ma annan teile teada millal järgmine tund on.'' ütles härra Jackson ja läinud ta oligi. Seisime Robiniga vaikuses ja vaatasime kohta, kus Thomas just sekund tagasi olnud oli. ''Kool hakkab viieteist minuti pärast, hakkame parem minema.'' ütles Robin ning me liikusime kivi juurde ja võtsime oma asjad ning hakkasime läbi puude tagasi auto poole liikuma.

Kui me autosse jõudsime oli koolini aega jäänud kõigest viis minutit. Robin kihutas kooli ning parkis auto ruttu ära. Olime terve tee vait olnud. ''Issand, mis su põsega juhtus?'' küsis poiss järsku kui me autost väljusime ja kooli kiirustasime. Kergitasin kulmu ning võtsin telefoni välja ja vaatasin peegeldusest oma nägu. Mu põsel oli õrn punane kriimustus. See on õhtuks juba läinud, mitte midagi tõsist. ''Küllap kriimustasin vastu puuoksa või midagi ära. Robin, mida me teeme? Mida me teistele ütleksime?'' küsisin poisilt.

Ta teadis väga hästi millest ma rääkisin. ''Ma ei tea, meil on veel paar päeva aega mõelda selle üle. Ärme praegu kurna ennast sellega.'' vastas Robin. ''Läheks äkki koju? Mu mõtted pole praegu üldse kooli juures.'' ütlesin järsku seisma jäädes. Robin võttis kohe mu käest kinni ja tiris mind meie klassi poole edasi. ''Segane oled või? Harry ja Charlotte ei usaldaks sind ka enam, kui sa kooli nüüd minu pärast üle laseksid. Lähme praegu tundi ja vahetunni ajal räägime sellest.'' ütles Robin ning avas meie klassi ukse.

Vägev!
Loodan varsti uusi osasid lugeda