Kohvik keset linna

* * * * *

Ma tunnen pimedust sama hästi, kui oma mõlema jala varbaid, kui oma mõlema käe sõrmi. Ma tean, minus on see alati olnud, lapsepõlvest saati. Selle vallandumine on alati olnud vaid aja küsimus. Aga ühel päeval maabusid mu elus justnimelt need inimesed, kes sellele seemnele vett ja väetist andsid ja ta idanema panid.

Kaua aega tagasi suri üks neist. Pärast seda olen ma olnud üksi ja ainult üksi oma deemonite ja end ümbritseva tumeda vaibaga, mis on täpselt nii rahustav kui see on ärevusttekitav. Ükspuha, missugused kahe-, või neljajalgsed minuga kokku puutuvad ning palju neile naeratan, pimedus ja haigutav tühjus  elavad minus endiselt. Nad ei kavatse niipea lahkuda. Mõlemad on alati mu juures justkui südamesõbrad või kaitseinglid.

Millisel noormehel oleksid üldse praegusel ajal kaitsjateks inglid? Kristlastel võib-olla? Ei oska öelda, pole sõna “kaitseingel” ammu sõna otseses mõttes kuulnud.

Pimedus on minu valgus. Ma ei saa enam ilma selleta elada, kuigi sellega elamine on mõnikord talumatu selle tujukuse tõttu. Kord leiad tee, siis ei leia. Teinekord võid kuude kaupa olla sihita ja ekselda ning isegi, kui küsid möödakäijailt juhiseid, ei suuda soovitud paika leida ei oma südames ega hinges. Ei mõnusas soojas kodus ega poristel tänavatel. Ei õndsal päeval ega rahutul ööl. Sellistel juhtudel sa lihtsalt oled. Mõtlematu robot, kes teeb oma igapäevaseid tööülesandeid automaatselt ega mõtle seejuures ainsatki asjakohast mõtet.

Sa lihtsalt teed täpselt seda, mida alati. Selle nimi on rutiin. Aga minu vanuse juures peaksin olema veel vägagi produktiivne. Pealegi meeldib mulle väga valmistada ja serveerida erinevaid kohve ja keeta tee jaoks tulikuuma vett ning suhelda klientidega. Mõned neist on juba teada-tuntud näod, kelle eelistused on mulle ammu pähe kulunud.

Mõnede jutukamate klientidega saab ka maast-ilmast lobiseda, kui mul parasjagu kiire pole. Harilikult siiski on. Väikese indie-kohviku kohta on see paik vägagi populaarne ja tihtilugu ülerahvastatud.

Kohv on minu elus alati olnud midagi püha. See on miski, mis teeb mured kergemaks, muudab  ebaõnnestunud päeva õnnestunumaks, aitab pingelises olukorras lõdvestuda ja unetute ööde kiuste kauem ärkvel püsida. Viimase tarbeks kasutaksin pigem energiajooki- sitt maitse, pikaajaline efekt. Teotahtelisust see õnnetuseks ei suurenda. Võiks, aga sa ei saa ju öelda vihmale: „Rohkem vihma!“ ja joogile „Rohkem maitset!“ Ta on nagu ta on, kui just tootjal pole plaanis koostisosi muuta.

Sama kehtib minu pimeduse kohta. Seda ei saa käskida, kontrollida ega maha suruda. Küll ta ise teab, mida ta teeb ja teda tuleb usaldada. Ettearvamatu on ta siiski, nagu Inglismaa ilm. Ja kuidas veel!

Must kohv, latte, espresso, macchiato...makstud, valmis, kohale toimetatud. Koos naeratusega muidugi. Keegi ei tahaks ju näha oma „kulla Lootoseõiekest“ või „armast Renniekest“ tusasena ja mossis näoga. Jah, vahtige pealegi mind oma igatsevate pilkudega. Kõik need, kes käivad siin vaid selleks, et mind vaadata kui eksponaati, elavat lihatükki, taevamannat. Vaadake ja sööge silmadega, aga teadke, mind ei puuduta te uneski mitte, sest Tema nülib teid elusalt ja riputab nahad meie korteriseinale.

Tagasi leti taga, silmitsen hõbedast rõngast oma sõrmusesõrmes. See on teiste jaoks ehk kõigest ilmetu rõngas, kuid tegelikkuses tähendab see palju rohkemat. See on kõik, mida mina ja Tema saame teha, et tunda end seotuna justkui abielus. Liiga palju ei ole hea, nagu keegi kord ütles. Ja tõepoolest, see vähene on meie kahe jaoks piisav. Rohkemat ei tohi me endile lubada, vastasel juhul satuksime vahest Lutsiferi enda tulepotti.

Vähemasti seni, kuni minu kodumaa on....selline nagu ta on. Teate ju küll. Kui tavapärane patriarhaalsus välja arvata, on meil tuntud ka vanade austamine, konservatiivsus, püüd säilitada konfutsianismi helget poolt ühiskonnas ka kuldsel kahekümne esimesel sajandil. Vanainimesed juhivad meie riiki ja meie, noored, peame neile meele järele olema.

Nii me elame, päevakene korraga, lootuses, et uus generatsioon rebib silmilt klapid ja tirib kõrvadest tropid ning hakkab viimaks kogu tõde selle täishiilgusess nägema. Ma ei ole kindel, kas uuendused mulle meeldiksid, aga kindlasti oleks vabam maailm parem maailm. Selline, kus me ei pea olema vanemate inimeste orjad. Ei pea vastama nende ootustele ja õppima ennast surnuks, et üldse midagi saavutada.

Masendav on teada, et sinu koduriik juhib maailma edetabelis milleski negatiivses. Näiteks joomises, autoõnnetuste hulgas või, nagu meil, enesetappude protsendis. Minu meelest on ka ilulõikuste  populaarsus masendav, aga võib-olla ei loe otsustav enamus seda halvaks. Pealegi, osad inimesed tõepoolest vajavad kosmeetilist operatsiooni väga kas mõne moonutava haiguse või muu taolise tõttu. Hoopis teine teema on need, kes teevad seda iluideaalide pärast.

Küllalt sellest. Kell tiksub. Peatselt saabub minu vahetuse lõpp ja Jieuni oma algus. Ta on tõsiselt tore tüdruk, aga kahjuks ei hinnata teda piisavalt. Pigem kommenteeritakse ta kehakaalu ja 'ebatäiuslikku' nägu. Ometi on ta juba piisavalt ilus ja niigi kondine. Mina julgustan teda alati korralikult sööma, ent iga korraga läheb veenmine keerulisemaks. See, millal haiglasse jälle üks söömishäirete käes vaevlev patsient juurde tekib, on vaid aja küsimus.

Mul on temast kohutavalt kahju. Aga ma ei saa midagi teha, sest selline on maailm. Kõigil on omad deemonid.