MA SAIN NAERUKRAMBID, KUI MA ENDA KIRJUTATUD ASJA LUGESIN. XD
Severus Snape kingad.
Severus Snape astus paar kiiret sammu ning peatus siis ühe suure maja väravas. Mees võttis mõtlikult sõrm sõrme haaval kinda käest ning pistis need mõtlikult oma musta rüü sügavaimasse taskusse. See oli juba neljas kindapaar ning sellest ta ilma jääda ei tahtnud. Eelmised olid küll müsteerilisel kombel kadunud, kuid kolm pidi seaduseks olema, nii et sel korral tundis Severus end turvalisemalt, kui varem.
Viimaks avas ta värava, kasutades selleks vaid temale mõeldud pulti ning sisenes aeda. Pikk teerada viis majaukseni, millel suur kuldne koputi oli. Severus vangutas pead ning pani sügavalt imeks, miks Isandale meeldisin tehnika ja keskaeg koos. See ei sobinud mitte üldse.
Mõne aja end kohendanud, et väärikas välja näha, libistas ta veel viimast korda käega läbi juuste ning asus sügavalt sisse hingates kõndima. Ukseni jõudnud ta peaaegu ei peatunudki: koputas koputiga kolm korda ning lükkas seejärel ukse lahti. Mees kummardas, sidus kingapaelad lahti ning sai need paari minutiga jalast ära. Voldemort oli otsustanud oma kodu hubasemaks muuta ning oli tellinud igale poole kümne sentimeetri paksused helekollased vaibad. Helekollased!
Severus Snape astus ettevaatlikult vaibale, mõeldes, millised elukad selle sees pesitseda võisid. Ega ta väga palju ei eksinudki, kuna elutoas nautis Musta Isanda kass, Bella, rõõmsalt uut vaipa ning selle peal pikutamist.
"Ahoi, Isand!" hüüdis Severus nüüd julgust kokku võttes ning sammus kikivarvukil elutoa uksele. Ta võpatas ning libistas pilguga üle toa. Seinas, kus enne oli olnud kurjakuulutavate välimustega maalid, seisis nüüd suur, klaasist ustega kapp. Igale riiulile olid asetatud erinevad kingad. "Ee, mis see siis on?" küsis ta endalt ning heitis veel korra ühe pilgu Bella poole.
"Tere Severus," ütles madal hääl köögiukselt. Jah, nüüd sai elutoast otse kööki minna. Voldemort vaatas talle kergelt naeratades otsa, endal põll ees ning kiilakas pea ja nägu üleni jahuga kaetud. "Ma siin.. küpsetan," selgitas ta pisut hädise häälega ning raputas pead, ennast aevastama ajades.
"Need on minu kingad, Isand," pomises Severus vaikselt ning heitis nukra pilgu klaasist ustega kapi poole. Et Voldemort oligi siis kõik tema kingad varastanud!
"Sinu kingad, Severus?" Voldemort sügas pead ning pilutas oma silmi veel rohkem. "Noh, eks sa pead endale siis vist uued ostma," lisas ta mõne aja pärast mõtlikult ning aevastas uuesti. "Aga istu praegu, varsti saab kook valmis ka," lausus ta ning pööras uuesti ringi, et piiluma tulnud majahaldjatega uuesti kööki kaduda.
Severusele ei meeldinud põrmugi mõte, et tema ilusad, kümneid kordi lakitud ja pestud kingad istuvad Voldemorti majas, riiulis. Mees võttis taskust ühe kinda, venitas seda oma kümme minutit ning toppis seejärel endale pähe. Ta oli kindel, et niiviisi ei tunneks ka talle kõige lähedasem inimene teda ära.
Ja sel silmapilgul, kui ta kapiukse lahti tõmbas, astus sisse Lucius Malfoy. Mees karjatas. "Sa... sa! Severus Snape! Mida sa ometi oma juustega tegid?" Tundus, et Lucius pidas kinnaste sõrmi nõiajookide õpetaja uuteks juusteks, õigemini soenguks. "Ma ju ütlesin sulle juba ükskord, et punk ei ole sinu stiil!" hüüdis ta nohiseva häälega, käega üle nina tõmmates. Tal oli üsna kõrini sellest, et keegi tema moealaseid nõuandeid kuulda ei võtnud. Isegi mitte Draco, kes oma isa järel tuppa sisenes.
"You, Sev!" lausus poiss haigutust alla surudes. Tema oli esimene, kes sai aru, et Mustal Isandal kruvid logisevad (teised polnud seda veel taibanud) ning teadis ka, et sellist äput pole vaja karta. "Vinge soeng."
Severus astus kapi juurest eemale, pani selle ukse hellalt kinni ning tiris kinda peast. Silmad vihast punetamas vaatas ta teisi samuti tuppa kogunenud surmasööjaid. "Need ei ole mu juuksed, minu juuksed on need!" kriiskas ta, haaras ühest oma rasvasest salgust ning tõmbas. Tema õnneks astus Voldemort sel hetkel tuppa, nii et ta ei pidanud oma juuksesalku kaotama. (Mis kahtlemata kõigile head meelt valmistas, kuna kiilakas Severus oleks liiga hirmus olnud.)
"Nonoh!" hüüatas Must Isand. "Severus, kas sa tahtsid oma kingi tagasi võtta?" päris ta. Tundus, et ta ei olnud kaotanud oma võimet sõrmejälgi palja pealevaatamisega tabada. "Aga ma ju ütlesin, et sa pead endale uued ostma."
"Kuule, kiilakas," lausus Draco kaitsvalt. "Ole normaalne! Severusele ei meeldi uued jalanõud." Mõne hetke mõelnud, lisas ta: "Kui aus olla, siis mulle ka mitte. Need ajavad varbad sügelema."
Selline otsekohesus paistis sel momendil Voldemortile meeldivat. Lükates oma palja jala ette, lausus ta õpetlikult: "Ja see ongi põhjus, miks mina kingi ei kanna! Lisaks sellele - paljaste jalgadega kõndimine paneb teatud punktid tööle, mis teevad enesetunde heaks, rahustavad ning annavad koguni tarkust ja julgust juurde."
'Liiga Dumbledore!' oli see asi, mida sel silmapilgul mõtlesid kõik majja kogunenud surmasööjad, kellest enamik palavikuliselt tavalist Isandat tagasi tahtsid. Neile käis ajudele see, et nad igal pärastlõunal tema juurde kümnekordset lõunasööki sööma pidid. Ja samamoodi õhtul, hommikul ja isegi keset ööd. Seega polnud midagi imestada, kui järgmisel päeval Must Isand oma ukse tagant kaheksakümmend paari kingi leidis, kõik täpselt tema suurusega. Peaasi, et need kümned punktid enam ei töötaks ja Voldemort normaalseks muutuks!
Pealkiri: Severus Snape kingad 
8/11/2008, 15:54
