2014

Ma ei hakka sel aastal numbriskaalal raamatutele hinnanguid andma, sest ma jäin sellega pea kogu aeg jänni... No ei suutnud otsustada, kas panna 1 punkt kõrgem või madalam hinne jne. Seega kirjutan vaid oma arvamuse juurde :)

I
"Inetud" - Scott Westerfeld

Lehekülgi: 415
Tutvustus: Scott Westerfield on Ameerika ulmekirjanik, üks tänapäeva populaarsemaid noorteraamatute autoreid. Tema noortesarja esimene raamat “Inetud” jutustab maailmast, kus kõik kuueteistkümneseks saavad noored opereeritakse välimuselt täiuslikuks. Raamatu peategelasel Tallyl hakkab see tähtis hetk kätte jõudma ning ta ootab seda õhinal. Pealegi elab tema parim sõber juba seda imelist, lõbusat ja muretut elu, kus üks pidu järgneb teisele ja ümberringi on ainult ilusad inimesed. Siis aga kohtub Tally Shayga, kes suhtub sellesse kõigesse hoopis teisiti. Shay kutsub teda koos endaga Varemetesse, kus elavad inimesed, kes ei taha Muutust läbi teha. Tally keeldub, kuid sellegipoolest viiakse ta ülekuulamisele asutusse, mille olemasolu ta enne ei kahtlustanudki. Ta peab valima – ta kas läheb Varemetesse ja reedab Shay ning sealsed asukad, või temast ei saa kunagi Ilusat. Tally otsus muudab igal juhul tema elu jäädavalt.
Arvamus: Raamatu idee oli tõsiselt hea ja ma ei mõtle sellega vaid seda, et autoril hea fantaasia on. See lihtsalt peegeldas nii mõndagi, mis praeguses ühiskonnas probleemideks on - inimeste erinevusi rohkem taunitakse, kui hinnatakse, kuigi öeldakse küll, et "ole sina ise", "julge erineda" jne... Tegelikult see lausa häiris mind ja ajas veidi vihale, et kõik n-ö "inetud" ei kutsunud pea kunagi üksteist oma õigete nimedega, vaid kasutasid solvavaid nimesid - olgugi, et nad ei solvunud selle peale, sest nad ju olid oma "iluvigadest" teadlikud - nagu Kõõrdsilm, Paksuke, Kondikubu jne. See kõik oli lihtsalt nii tobe, kuidas nad öösiti lihtsalt oma ühikaakendest Uute Ilusate linna vaatasid ja igatsesid juba "ilus" olla.
Aga olgu, kui  rohkem raamatu tegevustikust jm rääkida, siis ma ei kahelnudki, et selle operatsiooniga muudki kui nende välimust muudeti. Seda oli näha ju Tally vanematest ja ka Perisest. Jube kahju, et tüdruk ei suutnud aru saada, et nood teda vaid siis armastavad, kui ta operatsioonile läheb.
Veel seoses kogu selle raamatu ideega jm, meeldis mulle, et see oli kirjutatud tulevikus. Meile viitati kui roostekad, mis minu meelest lihtsalt nii nõme nimetus on Igatahes tuli sealt jällegi palju probleeme välja, eriti selle kohta, kuidas me tegelikult oma planeeti aeglaselt hävitame...

Loetud lehekülgi siiani: 415

II
"Isa Goriot" - Honroé de Balzac

Lehekülgi: 236
Tutvustus: (Internetist leitud) Proua Vauquer’i pansionaadis, mis ei ole kõige luksuslikum, elavad inimesed, kes on elus põletada saanud. Teiste seas elab siin Eugene, vaene üliõpilane, kes tahab saada advokaadiks ning soetada sidemeid kõrgseltskonnas; isa Goriot, kes armastab oma tütreid üle kõige maailmas, kuid ta paremal elujärjel tütred häbenevad teda; isapoolt hüljatud noor naine Victorine; põgenenud vang Vautrin (Collin) ning pansionaadi omanik Vauquer, kelle kogu eluks on see pansionaat.
Eugene saab teada hr Goriot kurva eluloo ning asub teda kaitsma pansionis taga kiusamise eest. Tänu oma nõole hakkab ta soojemalt läbi saama Delphine de Nucingeniga, Goriot noorema tütrega. Eugene eirab Vautrin’i soovitust abielluda Victorine’iga, kes peagi tänu Vautrin’ile saab suure kaasavara. Hr Goriot hakkab Eugene’i suhtuma kui oma poega. Kui Delphine peab tähtsamaks balli kui oma haige isa juurde minekut, avastab Eugene, et kõrgseltskond on südametu. Teine tütar Anastasia jõuab oma isa juurde liiga hilja. Eugene ja ta sõber matavad Goriot ning ta tütred ei tule matustele.
Arvamus: Algul ei saanud kuidagi vedama, kuid hiljem polnud vigagi. Selline tõsieluline, mõtlemapanev ja kurb raamat selle kohta, kui suurt rolli raha ikkagi inimese elus mängib. Kui inimesel seda pole ja pole kunagi olnudki, lepib ta viletsusega, kuid kui ta kord rikkuse maigu suhu on saanud, siis on sellest juba raske ära öelda. Raha/rikastumine muudab inimest.

Loetud lehekülgi siiani: 651

III
"Väljavalitud" - P.C. & Kristin Cast

Lehekülgi: 288
Tutvustus: Öö Kojas tegutsevad tumedad jõud ning vastmärgitud vampiiri Zoey Redbirdi seiklused koolis võtavad salapärase pöörde. Sõpradest saavad vaenlased ja, kummaline küll, vihavaenlastest sõbrad. Nõnda algab sarja kaasahaarav kolmas osa, kus Zoey pannakse proovile nagu ei kunagi varem. Tema parim sõber Stevie Rae on ebasurnud ja pingutab, et säilitada endas inimlikkust. Zoeyl pole aimugi, kuidas teda aidata, aga ta teab, et tema ja Stevie Rae avastusi tuleb Öö Kojas varjata kõigi eest, sest usaldada ei saa enam kedagi. Tagatipuks leiab Zoey end ootamatust olukorrast kolme poiss-sõbraga. Kui tuua mängu veel verejanu, võib tagajärjeks olla katastroof. Ja nagu sellest poleks veel küllalt, hakkavad surema vampiirid. Päriselt surema. Ent nagu Zoey sageli avastab: asjad on harva nõnda, kui pealtnäha paistab…
Arvamus: Argh, Loren ju meeldis mulle! Miks ta selliseks osutuma pidi? Pean küll tunnistama, et minus hakkasid juba enne, kui tema tõeline olemus välja tuli, mingid kahtlused sündima, kuid siiski...
Ma ei oskagi siia väga midagi kirjutada. Ilmselgelt mulle meeldis. Vaatasin selle sarja kodulehelt, et sel on 12 osa. Vau!  

Loetud lehekülgi siiani: 939

IV
"Vabastatud" - P.C. & Kristin Cast

Lehekülgi: 368
Tutvustus: Kui sõbrad sind vihkavad, on elu nõme. Küsige või Zoey Redbirdilt, kellest on saanud lausa nõmeduse asjatundja. Kõigest nädalaga on tal õnnestunud kaotada kõik kolm poiss-sõpra, jääda ilma kokkuhoidvast sõpradekambast, kes teda usaldas ja toetas, ning muutuda tõrjutuks. Rääkides sõpradest: ainsad kaks, kes Zoeyle alles on jäänud, on ebasurnud Stevie Rae või Märgist ilma jäänud Aphrodite. Pealegi on Neferet kuulutanud inimestele sõja, ning Zoey teab väga hästi, et see on vale. Ent kas keegi võtab teda kuulda?
„Öö Koja“ sarja meelierutavas neljandas raamatus võtavad Zoey seiklused vampiiride koolis tormilise ja ohtliku pöörde. Ilmsiks tulevad šokeerivad sepitsused ning üles äratatakse iidne kurjus.
Arvamus: Jällegi pean ma mainima, et selle sarja tegevustik toimub nii kiiresti... Kui Zoey Starkile spordihallis peale sattus ja Stark tüdrukule oma suure saladuse avaldas ning nende vestlus suudluse ja Starki surmaga lõppes, mõtlesin ma, et olin mitu lehekülge (või pigem peatükki) kogemata vahele jätnud. Tõsiselt.
Starkist rääkides tundus ta üpriski omamoodi ja meeldis mulle, kuid ma loodan, et mingit "kutiprobleemi" ei teki. See oleks üsnagi mage, kui Zoey hakkaks Starki ja Erikuga mõlemaga semmima ega suudaks otsustada, kumma vahel valida, nagu enne Heathi, Loreni ja Erikuga oli olnud.
Raamat kokkuvõtvalt muidugi meeldis mulle.

Loetud lehekülgi siiani: 1307

V
"Jevgeni Onegin" - Aleksandr Puškin

Lehekülgi: 207
Tutvustus: (internetist leitud) Puškini “Jevgeni Onegin” räägib sellest, kuidas suure viivitamisega võib armastus eest lipsata. Onegin oli inimene, kelle elu seisnes ainult pidudel, ballidel, teatrites käimisest. Ta ei tahtnud abielluda, vaid olla vaba, sest arvas, et see oleks täielik õnn. Lõpuks ta mõistis, et õnn on just see, kui oled seotud ja sul on oma kaasa.
Arvamus: Esiteks pean mainima, et minu meelest see raamatu lühitutvustus, mille internetist leidsin, pole päris õige... Sellisest seltskonnainimesest, nagu seal kirjeldatud on, oli raamatus juttu vaid põgusalt, sest Onegin ju vaevles spliini käes, mille see seltskonnaelu põhjustanud oli. Ka vastumeelsus abielu suhtes polnud minu arvates tingitud sellest, et Jevgeni soovis olla vaba. Ta lihtsalt ei uskunud armastusse, sest ta polnud midagi sellist õieti kohanudki - seltskonnas kõik petsid oma kaasasid ega püüdnudki seda eriti varjata. Asi polnud selles, et õnn=vabadus, vaid selles, et ta oli romantik, ta tahtis tõelist armastust, kuid ta ei uskunudki, et võiks midagi sellist leida.
Mulle meeldis, et Onegin ja Tatjana kokku ei saanud. Mulle meeldis, et Tatjana ei jätnud oma meest maha ega otsustanud teda ka petta, vaid oli talle truu, mitte nagu inimesed, keda Onegin seltskonnas kohanud oli.
Puškin oli hea luuletaja. Pean küll kahjuks tunnistama, et lugesin raamatu üsnagi kiiresti läbi, sest jäin
tähtajaga hilja peale, kuid ta oli tõesti osav sõnaseadja ning oli aru saada, et luule oli osa temast ning see kõik tuli tal loomulikult - ta ei pressinud sõnu tindist välja ega üritanud meleheitlikult kõike riimi saada, vaid tal lihtsalt oligi annet.

***

VI
"The Fault in Our Stars" - John Green

Lehekülgi: 318
Tutvustus: Despite the tumor-shrinking medical miracle that has bought her a few years, Hazel has never been anything but terminal, her final chapter inscribed upon diagnosis. But when a gorgeous plot twist named Augustus Waters suddenly appears at Cancer Kid Support Group, Hazel's story is about to be completely rewritten.
Arvamus: See oli minu esimene e-raamatu ja ka ingliskeelse raamatu kogemus, mis ilmselt polnud kõige mõtekam valik, arvestades seda, et see sisaldas palju meditsiinilisi sõnu, mida sõnastikust järgi pidin vaatama, kuid üldiselt sain kõigest aru ja probleeme ei esinenud. Küll pean aga mainima, et e-raamaute fänni minust tõenäoliselt ei saa.
Minu jaoks oli üllatav, et raamat lõppes hoopis nii, et Hazel hoidis Gusi kätt, mitte vastupidi. Olin arvanud, et Hazel on see, kelle elutee raamatus lõpeb, kuid eksisin. Oeh, ma ei pea vist mainimagi, kui kurb see raamat oli. Katsed pisaraid tagasi hoida läksid kõik luhta.
Karakterid raamatus olid kõik vapustavad. Neil oli iseloomu, kui aru saate, mida mõtlen. Enim meeldis mulle Augustus. Ta teadis alati, mida öelda ja kuidas käituda. Ta väärtustas väga sõprust, armastust - eriti oli seda näha selles, kuidas ta Isaaciga käitus. Ka Peter van Houten oli ülimalt õnnestunud karakter, mitte et ta oleks mulle meeldinud, aga tal oli selles loos oma roll ning John Green suutis selle väga hästi välja tuua.
Van Houtenist ja tema raamatust "An Imperial Affliction" rääkides oli üllatav, et see inimene ja muidugi siis ka tema teos olid John Greeni välja mõeldud... Ma mõtlen, et John Green kirjutas raamatu vähihaigest tüdrukust, kes oli kiindunud raamatusse vähihaigest tüdrukust... Samuti oli huvitav see, et van Houten ütles, et tegelased raamatus on välja mõeldud ja nende lugu lõpeb koos raamatuga - ehk neil pole väljaspool neid lehti elu. Tema meelest oli tobe, et Hazel tahtis teada, mis sai Anna emast, hamstrist jne. Kas siis John Green arvab seda sama? Kas tema meelest oleks totter, kui mõni tema raamatu fänn saadaks talle kirja ja küsiks, mis Hazelist ja tema vanematest sai? Igatahes oleks see päris irooniline.

Loetud lehekülgi siiani: 1832

VII
"Hunted" - P.C. & Kristin Cast

Lehekülgi: 323
Tutvustus: What if the hottest guy in the world was hiding a nameless evil, and all he wanted was you? At the start of this heart-pounding new installment of the bestselling House of Night series, Zoey’s friends have her back again and Stevie Rae and the red fledglings aren’t Neferet’s secrets any longer. But an unexpected danger has emerged. Neferet guards her powerful new consort, Kalona, and no one at the House of Night seems to understand the threat he poses. Kalona looks gorgeous, and he has the House of Night under his spell. A past life holds the key to breaking his rapidly spreading influence, but what if this past life shows Zoey secrets she doesn’t want to hear and truths she can’t face?
Arvamus: See boy-drama on tõesti juba tüütuks muutunud. Muidugi pidi ka see raamat traditsiooniliselt lõppema nii, et Zoeyl oli rohkem kui vaid üks poiss-sõber - täpsemalt siis lausa kolm. Minu poolest võiks ta kohe raudkindlalt Heathi maha jätta, sest ta on tõesti juba minevik ning samuti võiks Zoey sama teha Erikuga. Erik on mulle kuidagi vastumeelseks muutunud. Üle jääb siis Stark, kelle kohta ma suurt midagi arvata ei oskagi. Peale selle pidi ka Kalonal muidugi Zoeyga mingi asi olema. Oehjah...
Ma lugesin Goodreadsist, et "Hunted" pidavat olema justkui selle sarja keskne osa, mis jagab Zoey loo kaheks. Seega ma loodan ja eeldan, et järgmine osa meeldib mulle rohkem.
Jesver, see kommentaar tundub kuidagi nii negatiivne. Ma ausõna ei arva, et see raamat nüüd halb oleks olnud.

Loetud lehekülgi siiani: 2155

VIII
"Ilusad" - Scott Westerfeld

Lehekülgi: 349
Tutvustus: Tally on nüüd ilus ning jälle koos oma sõprade Shay ja Perisega. Nende elu koosneb üksnes lõbutsemisest, kuid ka ilusate seas on oma sõpruskonnad, millesse kuulumiseks tuleb vaeva näha. Tally ihkab saada Krimmide liikmeks ja grupi otsus lubatakse teatavaks teha kostüümipeol. Ootamatult aga ilmub peole Eriliseks maskeerunud Croy, kes tuletab Tallyle meelde tema endist elu londonlaste seas. Tally leiab lõpuks koos oma uue sõbra Zaneiga kirja, mille ta on ise endale kirjutanud. Kirjaga koos on kaks tabletti, mis peaksid ravima ilusaks muutmisega kaasnevad ajukahjustused. Tally ei suuda küllalt kiiresti otsustada ning et Erilised on neid tabamas, neelavad tema ja Zane viimasel hetkel kumbki ühe tableti. Arvates, et nad on mõlemad nüüd terveks ravitud, hakkavad nad kavandama põgenemist Uus-Londonisse ja kutsuvad endaga kaasa veel rea Krimmisid. Kõik ei lähe aga jällegi nagu planeeritud.
Arvamus: Esiteks kommenteeriksin hea meelega Andrewi ja hõimu, kuhu ta kuulus. See oli lihtsalt nii uskumatu, alatu ja ebainimlik, kuidas neid sedasi vangis hoiti ning neile valetati. Nad elasid uskumuses, et inimesed, kes nendega vaid koletuid katseid sooritasid, olid jumalad, keda tuli austada ja kummardada... Kurb. Loodetavasti ei lasku inimloomus eales nii madalale, et inimeste peal katseid hakatakse tegema.
Nii... Zane on mulle miskipärast veidi vastumeelne. Selles raamatus oli midagi liiga vähe, et ma võiksin tõesti uskuda, et Zane'i ning Tally vahel armastus on. Oehjah... Ma arvan, et lõpuks jääb Tally siiski Davidiga kokku, kuid eks siis kunagi näha ole.

Loetud lehekülgi siiani: 2504

IX
"Tempted" - P.C. & Kristin Cast

Lehekülgi: 319
Tutvustus: Zoey needs a break after some serious excitement. Sadly, the House of Night school for vampyres doesn’t feature breaks on its curriculum—even for a High Priestess in training and her gang. Plus juggling three guys is no stress reliever, especially when one is a sexy Warrior so into protecting Zoey that he’s sensing her emotions. Wider stresses lurk too, and the dark force in Tulsa’s tunnels is spreading. Could Stevie Rae be responsible for more than a group of misfit fledglings? And Aphrodite’s visions warn Zoey to stay away from the immortal Kalona and his dark allure—but they also show that only Zoey can stop him. She’s not exactly keen to meet up, but if Zoey doesn’t go to Kalona he’ll exact a fiery vengeance on those closest to her. She just has to find the courage to do what’s necessary, or everything that’s important to her will be destroyed.
Arvamus:   ? No spoilers, aga see lõpp... well, midagi sellist küll ei oodanud. Kibelen järgmist osa lugema, aga üritan end tagasi hoida, sest ma peaksin ka veidi produktiivne vahelduseks olema ning midagi kasulikku tegema (nagu näiteks koolitöid, mis ei taha lugemise kõrval kuigi ahvatlevad paista).
Kuna see eelnev loba on üsnagi mõttetu, siis kirjutan siia midagi, mida tahtsin juba eelmise osa juures mainida - mulle meeldivad Aphrodite ja Lenobia. Ma arvan ka, et see osa oli parem kui eelmine ning ma usun, et see sari läheb veelgi paremaks.

Loetud lehekülgi siiani: 2823

X
"Burned" - P.C. & Kristin Cast

Lehekülgi: 323
Tutvustus: Y’all need to get yourselves together. Here’s a newsflash from the only High Priestess you have left at this dang school: Zoey isn’t dead. And believe me, I know dead. I’ve been there, done that and got the fricken tee-shirt.

Zoey Redbird is the youngest High Priestess in House of Night history and is the only person—vamp or fledgling—that can stop the evil Neferet from raising all kinds of immortal trouble. And she might just have a chance if she wasn’t so busy being dead. Well, dead is too strong a word. Stevie Rae knows she can bring her BFF back from her unscheduled va-cay in the Otherworld. But it’s going to take a lot more than hoping to bring Zoey back. Stevie Rae will have to give up a few secrets of her own...
Arvamus: Ilmselgelt meeldis mulle Skye saar ja kõik sellega seonduv - eraldatust muust maailmast, Sqiach, tema loss, kaitsjad jne. Lihtsalt ma suutsin seda iidset saart nii hästi ette kujutada, et see tundus minu kujutluses vapustav.
Veel meeldivad mulle Stevie Rae ja Rephaim. Huvitav, kas Rephaim muutub inimeseks? Kui nad purskkaevus üksteise peegeldust nägid ning Rephaimi peegeldus sarnases pigem inimesele kui pool-linnule ja pool-mehele, siis jäi küll selline mulje...
Ma loodan, et järgmises osas tegevustik naaseb Öö Kotta. Tahaks teada, kuidas nad seal kõik jälle joonde ajavad.

Loetud lehekülgi siiani: 3146

XI
"Erilised" - Scott Westerfeld

Lehekülgi: 317
Tutvustus: Seda, et Erilised linnas kõigisse hirmu sisendavad, teatakse ka siis, kui nendega kunagi elus ei kohtutagi. Tally aga oli kohtunud nendega juba siis, kui ta oli alles inetu. Erilised on hirmuäratavalt ilusad, kiired ja tugevad ning nende eest pole pääsu. Ja nüüd on Tally ise üks neist, üks neist üliinimestest, kes peab ühiskonda ohjes hoidma ja isepäiseid jooksikuid püüdma. Ta ei oleks aga Tally Youngblood, kui kusagil ta ajusopis ei elaks edasi mälestus millestki muust, sellest, kes ta oli varem. Seda mälestust on siiski võimalik maha suruda. Kuni selle hetkeni, mil ta saadetakse retkele, mille eesmärk on lõplikult hävitada Uus-London. Tallyle tähendab see, et ta peab valima ja sellest valikust ei sõltu mitte ainult tema, vaid ka paljude teiste saatus…
Arvamus: Ma ei tea, miks, aga mul oli ikkagi midagi Zane'i vastu. See, mis tema ja Tally vahel oli, ei tundunud kuidagi tõeline. David on tõeline.
Ma ei oskagi siia väga midagi kirjutada. Selline keskmine raamat oli - on, mille üle nuriseda, kuid idee iseenesest on ju hea.

Loetud lehekülgi siiani: 3463

XII
"Kaarnapoisid" - Maggie Stiefvater

Lehekülgi: 400
Tutvustus: Blue selgeltnägijaist ema, tädid ja nõbud ennustavad tüdrukule hirmsat tulevikku – kui Blue suudleb oma tõelist armastust, siis too sureb. Blue ei usu seda ennustust, aga kui ta sõbruneb kaarnapoistega, kohaliku erakooli rikaste õpilastega, ning siseneb nende kummalisse ja pahaendelisse maailma, näib hirmus tulevikuennustus täitumisele lähemal kui eales varem.
Arvamus: Mul polnud kuigi kõrgeid ootusi selle raamatu suhtes, sest Maggie Stiefvateri triloogia Mercy Fallsi huntidest jättis mulle sellise keskmise mulje - mõte oli iseenesest hea, aga miski ta kirjutamisviisis häiris mind... See selleks, antud raamat meeldis mulle tollest sarjast tunduvalt rohkem. Mulle meeldis kui erinevad peategelased olid ning kui hästi nende karakterid väja tulid. Enim meeldisid mulle Adam ja Ronan. Just need imeliselt õnnestunud tegelased, iseloomud tegidki selle raamatu nii heaks.

Loetud lehekülgi siiani: 3863

XIII
"Lahkulööja" - Veronica Roth

Lehekülgi: 383
Tutvustus:
ÜKSAINUS VALIK

ÜKSAINUS VALIK
otsustab, kes on su sõbrad

ÜKSAINUS VALIK
otsustab, millesse sa usud

ÜKSAINUS VALIK
otsustab, kelle poolt sa oled

IGAVESEKS

ÜKSAINUS VALIK
VÕIB SIND MUUTA

Beatrice Priori Chicagos koosneb ühiskond viiest killast, millest igaüks kummardab ühte voorust: Siirad ausust, Isetud ennastsalgavust, Kartmatud vaprust, Sõbralikud rahumeelsust ja Erudiidid intelligentsust. Igal aastal peavad valimispäeval kõik kuueteist-aastased otsustama ühe killa kasuks, et pühendada sellele oma ülejäänud elu. Beatrice’i jaoks tähendab see oma perekonna juurde jäämist või siis otsust olla see, kes ta päriselt on – mõlemat ta ei saa. Tema valik üllatab kõiki, ka teda ennast.
Otsuse langetamisele järgnevate ränkraskete katsete ajal võtab Beatrice endale nimeks Tris ja annab koos teiste kandidaatidega endast kõik, et olla oma valiku vääriline. Kandidaatide vastupidavus pannakse proovile karmides füüsilistes katsetes ja pingelistes psühholoogilistes simulatsioonides, millel on mõne jaoks laastavad tagajärjed. Kuna katsed muudavad kõiki, peab Tris otsustama, kes on tema tõelised sõbrad ja kuidas mahub uude ellu armulugu kord ligitõmbava ja siis jälle teda marru ajava noormehega. Aga Trisil on ka saladus, mida ta varjab kõigi eest, sest teda on hoiatatud, et vastasel juhul võib teda oodata surm. Avastades, et näiliselt ideaalset ühiskonda ähvardavad lõhkuda rahutused ja teravnevad lahkarvamused, saab ta ühtlasi teada, et tema saladus võib aidata tal oma lähedased päästa… või siis hävitab hoopis tema enda.
Arvamus: Lugesin siis ka lõpuks selle raamatu läbi, kuna kõik seda - ja ka filmi - nii väga kiidavad. Ja mida muud ma oskan öelda? Ka mulle meeldis. :)
Neli meeldib mulle tegelastest enim, ainult ma ei suuda ära harjuda tema õige nimega Tobias. Neli sobib talle paremini ja kõlab õigemini. Punkt. Sama käib Trisi kohta - Beatrice ei sobi talle, see on kuidagi liiga neiulik, õrn. Punkt (jälle).
Ma olen kuulnud, et seda sarja võrreldakse Näljamängudega. Ma sellega küll kuidagi nõustuda ei saa. Eks nendes raamatutes võib ühiseid jooni leida küll, kuid need on siiski täiesti erinevad raamatud. Nende sarjade põhiprobleem/keskne teema on ju niivõrd erinevad.
Ma vaatasin just "Lahkulööja" filmi trailerit ja kogemata lugesin üht kommentaari... MIKSMIKSMIKS? Miks ma seda lugesin? Ma loodan, et ma lugesin valesti (mis tähendab, et ma ei julge üle vaadata, kas tegin seda või mitte). Eks siis jääb vaid üle see ise välja avastada ja ka ülejäänud osad läbi lugeda.

Loetud lehekülgi siiani: 4246

XIV
"Legend" - Marie Lu

Lehekülgi: 304
Tutvustus: Kunagisi Ameerika Ühendriike laastavad orkaanid ja üleujutused ning sõda kahe osapoole, vabariigi ja kolooniate vahel. June on vabariigi imelaps, rikkasse kõrgklassi peresse sündinud 15-aastane tüdruk, keda treenitakse hiilgavaks karjääriks sõjaväes. Day, 15-aastane agulipoiss, on vabariigi tagaotsituim kurjategija, tabamatu lindprii, keda kahtlustatakse ka kolooniate heaks tegutsemises. Nad on pärit täiesti erinevatest maailmadest, kuid nende teed ristuvad, kui mõrvatakse June’i sõjaväelasest vend ja Dayst saab peamine kahtlusalune. June otsustab ta iga hinna eest leida ja oma venna surma eest kätte maksta. Samal ajal teeb Day kõik, et varastada vabariigilt ülikalleid ravimeid oma katku haigestunud vennale. Algab kahe andeka vaenlase vaheline kassi ja hiire mäng, mille käigus aset leidvaid pöördeid, ilmsiks tulevaid saladusi ja kõrgeid panuseid ei näe ette kumbki osapool.
Arvamus: Ma olen viimasel ajal kuidagi tihti sattunud peale sellistele raamatutele, kus riigil on tohutu võim ja kontroll inimeste üle ning nendega tehakse mingeid eksperimente, kasutatakse neid ära jne. Riik põhjendab oma tegevust sellega, et see hoiab inimesi ohjes. Kõik lõpeb muidugist mässuga. No näiteks Scott Westerfeldi Inetute sarjas opereeriti kõik inimesed 16-aastaselt välimuselt ühesugusteks ja ka nende mõistusega mängiti - muudeti nad kõik n-ö udupeadeks (kui kasutada sõna, millega neid raamatus kirjeldati). Veronica Rothi Lahkulööja sarjas pidid kõik 16-aastased valima ühe killa ning terve oma elu sellele pühendama. Ja ka seda selleks, et hoida inimesi ohjes. Nii ja nüüd sellest Marie Lu raamatust. Kõik 10-aastased (kui õigesti mäletan) pidid läbima testi, mille punktisumma määras nende tuleviku. Need, kes said kõrge summa, said helde tuleviku osaliseks - õppisid parimates ülikoolides ja hakkasid siis riigi heaks töötama. Need, kes läbi kukkusid, pidid väidetavat minema kuhugi töölaagritesse, kuid tegelikkuses nad tapeti peale seda, kui riik oli nendega katseid läbi viinud või mida iganes nendelt vajati. Samuti katsetati kehvema punktisumma saanute peal katku (mida kavatseti hakata kasutama relvana) ning hiljem jättis riik justkui mulje, et päästis nad, kui katkuvastased ravimid välja andis. Olgu, see jutt on nüüd päris pikaks veninud ning ma lõpetan siinkohal, kuigi võiksingi sellest teemast kirjutama jääda.
Konkreetselt sellest raamatust veel nii palju, et lemmiktegelaseks on mul ilmselt Day. Samuti meeldis mulle Kaede.

***

XV
"Poolpaha" - Sally Green

Lehekülgi: 392
Tutvustus:
sa ei oska lugeda ega kirjutada, aga sa tervened kiiresti – isegi nõia kohta

pärast pimeduse saabumist hakkab sul siseruumides halb

sa vihkad Valgeid nõidasid, aga armastad Annalise’i, kes on üks nende hulgast

sind on neljateistkümnendast eluaastast saadik puuris hoitud

sa pead vaid põgenema ja leidma Mercury, Musta nõia, kes sööb poisikesi

ja sa pead seda tegema enne oma seitsmeteistkümnendat sünnipäeva

lihtne

Kuueteistkümneaastane Nathan elab puuris, teda pekstakse, ta on kettidega aheldatud nagu koer, välja õpetatud tapjaks. Tänapäeva Inglismaal on inimeste kõrval elavad nõiad jagunenud kaheks vaenutsevaks pooleks ja Nathan on kõige hirmuäratavama ja julmema musta nõia Marcuse sohilaps. Nathani ainus võimalus ellu jääda on põgeneda, otsida üles Marcus ja saada oma annipäeval kolm kingitust, mis annavad talle ta võluvõimed. Kuidas leida aga Marcus, kui iga tema sammu jälgitakse, kui ta ei saa kedagi usaldada, isegi mitte oma perekonda, isegi tüdrukut, keda ta armastab?
Arvamus: Mulle oleks meeldinud, kui Annalisest ja Nathanist oleks rohkem juttu olnud. Minu jaoks oli seda liiga vähe, et uskuda, et nende vahel oli midagi tõelist, tugevat.
Mulle meeldis Nathani iseloom. Mulle meeldis, kuidas ta Celiale vastu hakkas, ärritas teda (näiteks joonistas teda) ja noris tüli, teades, mis teda seejärel ees ootab. Ma usun ka, et ta ei vihanud Celiat südamest, vaid tal oli tema vastu ka sooju tundeid.
Selles raamatus oli palju kohti, mis mulle meeldisid ning mis olid minu meelest ülimalt hästi kirjutatud. Kirjutan siia ühe lühikese lõigu.

Järgmise nalja teeb ta vaikselt, jagades seda ainult minuga.
"Mis vahet on poolekoodilisel ja sibulal?" Ta sikutab mu särgi üles. Tunnen, kuidas ta sõrmed kraabivad üle mu alaselja armide, armide, mille ta ise tekitas, ja ta ütleb: "Sibulat lõikudes hakkad vesistama."

Loetud lehekülgi siiani: 4942

XVI
"Näidendid" - Henrik Ibsen

Lehekülgi: 93/227 (näidend "Nukumaja")
Tutvustus: (internetist leitud) “Nukumaja” on lugu tahtekindlast naisest Norast , kes pärast 8-aastast abielu taipab, et tema perekonnaõnn on vaid illusioon ning tema ise egoistliku mehe mängukann; ta otsustab ühiskondlikku arvamist trotsides kodust lahkuda, mis tolleaegses ühiskonnas oli andestamatu ja skandaalne samm.
Arvamus: Ma lugesin just raamatu lõpust Janek Kraavi kommentaare (vms?) näidendi "Nukumaja" kohta. Need aitasid mul veelgi paremini seda teost mõista, eriti sümboolsest poolest. Mulle meeldis see näidend ja mul on hea meel, et see meil kohustusliku kirjanduse nimekirjas oli. Ma poleks osanudki arvata, et üks näidend võiks endas nii palju peita.

Loetud lehekülgi siiani: 5035

XVII
"Minu Tšiili" - Liisi Lõo

Lehekülgi: 319
Tutvustus: Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks. 16 aastaselt on inimene enda arvates kõige targem – pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviisi, täiesti alles on aga ma-tahan-suhtumine.
Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tššiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist.
Sain endale uue pere rahulikus Tššiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma vahetuspere kaudu ma muutusin. Muutusin nendega sarnasemaks, õppisin nende väärtusi ja tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja see ei olegi halb.
Arvamus: Mõtlesin vahelduseks midagi muud lugeda ja mulle meenus see sari ning mulle soovitati Tšiilit.
Sellest raamatust saab väga hästi aru, millised on inimesete omavahelised suhted Tšiilis. Kõik on n-ö omad joped, inimesed ei pelga lähedust. See hämmastaski mind kõige rohkem. Inimesed on kõigiga kordades vabamad kui Eestis.
Kindlasti meeldis mulle ka, et raamatu on kirjutanud vahetusõpilane.

***

XVIII
"Surmav arsenal I - Luude linn" - Cassandra Clare

Lehekülgi: 416
Tutvustus: Kui viieteistkümneaastane Clary Fray läheb oma kodulinnas New Yorgis klubisse nimega Pandemonium, satub ta seal mõrva tunnistajaks – ja selle mõrva sooritavad kolm teismelist, kes on kaetud kummaliste tätoveeringutega ja kel on kaasas imelikud relvad. Ja siis haihtub surnukeha jäljetult õhku. Politsei kutsumisel pole erilist mõtet, kui selgub, et keegi peale Clary mõrvareid ei näe ning sellest, et inimene on surnud, pole jälgegi, isegi mitte veretilgakestki maas. Ja kas see, kes suri, oli üldse inimene? Nii kohtub Clary esimest korda varjuküttidega, sõdalastega, kes on pühendunud Maa deemonitest vabastamisele. See on ka tema esimene kohtumine Jace’iga, noormehega, kes näeb välja nagu ingel ja käitub nagu kaabakas. Peagi kistakse Clary Jace’i maailma, kui tüdruku ema kaob ning teda ennast ründab deemon. Kuid miks peaksid deemonid üldse Clary ja tema ema vastu huvi tundma? Ja miks Clary varjukütte näeb? See küsimus huvitab paljusid…
Arvamus: Mulle meeldis, kui suur see maapealsetele nähtamatu maailm oli - varjukütid, vampiirid, libahundid, sortsid, erinevat liiki deemonid jne.
Ma leian, et see raamat oli täis üllatusi - see polnud sugugi nii etteaimatav kui enamik raamatuid, mida viimasel ajal lugenud olen.

Spoiler:

Loetud lehekülgi siiani: 5770

XIX
"Surmav arsenal II - Tuhast linn" - Cassandra Clare

Lehekülgi: 376
Tutvustus: Täieõiguslikuna varjuküttide sekka astunud Clary teeb lähemalt tutvust maailmaga, mis seni oli jäänud tema pilgu eest varjule. Tüdruku sõprade hulka kuulub nüüd libahunte ja vampiire ning tema saatusesse sekkuvad ootamatul moel haldjad. See maailm, kus miski pole selline, nagu näib, pakub paraku järjest uusi mõistatusi. Kelle veri voolab Clary ja Jace’i soontes? Kust on pärit võimed, mis neis ühtäkki ilmnevad? Kas Valentine on ohtlik hullumeelne või korrumpeerunud varjukütiladviku vastu võitlev aatemees? Mida teha, kui peale deemonite tuleb noortel võidelda ka omaenda tunnete vastu?
Arvamus: Ma olin tegelikult nii kindel, et olin sellest raamatust siia juba kirjutanud, sest lugesin selle juba ammu läbi, aga nagu välja tuleb, siis mitte... Igatahes, mulle meenuvad mõned tõlkimisvead. Näiteks vahel oli tõlgitud Luude linna asemel hoopis Kontide linn. Appi, see ju kõlab ka kordades koledamini... Veel meenub umbes selline lause: "Ma pole kunagi tundnud osadust. Sina tekitad minus osadustunnet." Osadustunne? Mis sõna see veel on? Ehk ikka kuuluvustunne? Ah, ma ei tea, võib-olla on see vaid minu jaoks veider...
Teosest endast rääkides oli jällegist lõpp üllatav. Masendavalt üllatav. Õõõh, see ajas mind nii närvi.

Spoiler:

Tegelikult on veelgi masendavam asjaolu, et ma saan kolmandat osa alles septembris lugeda, sest mu kodukoha raamatukogus seda sarja pole ja seega pean ootama kooli alguseni, et sealt raamatukogust laenutada.

***

XX
"Mässaja" - Veronica Roth

Lehekülgi: 397
Tutvustus: Ma olen teinud halba. Ma ei saa seda tagasi võtta, see on osa minust.
Tris pääses julmast rünnakust tema lapsepõlvekodu ja perekonna vastu. Aga ta on maksnud kohutavat hinda. Leinast ja süümepiinadest räsituna käitub ta veelgi meeletumalt, üritades leppida oma uue tulevikuga. Kui Tris tahab aga jälile saada tõele oma maailma kohta, peab ta olema tugevam kui eales varem, sest teda ees ootavad valikud on veel raskemad, ohverdused veel rängemad.
Võitlus ellujäämise nimel lagunenud maailmas… Tõde on tema ainus lootus.
Arvamus: Ma otsin - kuidagi ise seda tähele panemata - sarjade vahel ühiseid jooni. Enamikes on üks selline osa, kus peategelasele lähedasemad inimesed pööravad talle selja. Antud juhul siis selles raamatus jäi Tris ilma Christinast ja põhimõtteliselt ka Tobiasest, kellega ta alatasa tülitses. Olgu, see selleks...
Ma ei teagi, mida siia kirjutada, kuigi mul tegelikult oli mõtteid küllaga. Mulle tuleb hoopis see pähe, et see sari sarnaneb ka nendega, millest Marie Lu "Legendi" all kirjutasin - inimesi hoitakse ohjes mingis pisikeses piiratud "maailmas" ja neil pole aimugi, mis väljaspool nende maailma asub.

Loetud lehekülgi siiani: 6543

XXI
"Langenud" - Lauren Kate

Lehekülgi: 362
Tutvustus: Lucinda Price on eriline tüdruk. Tema minevikus aset leidnud sünge ja mõistatusliku vahejuhtumi tõttu peab Luce kooliteed jätkama Mõõga ja Risti range re˛iimiga erikoolis. Juba esimesel päeval köidab tema tähelepanu salapärane noormees. Daniel Grigoris on midagi painavalt tuttavlikku. Ja ta on ainus, kes elavdab masendavalt halle päevi koolis, kus mobiiltelefonid on keelatud ja turvakaamerad jälgivad iga sinu sammu.
Ent Daniel ei taha Luce’iga mingit pistmist teha, ja ta väljendab seda väga selgelt. Luce seevastu ei saa Danielit oma mõtteist välja. Noormees tõmbab teda magnetina ja Luce lihtsalt peab tema saladuse jälile jõudma… isegi kui see on surmavalt ohtlik.
Mida teha, kui inimene, kellega sa kokku oled loodud, on ainus, kes ei saa kunagi sinu omaks?
„Langenud“ on süngelt romantiline ja kaasakiskuv romaan võitmatust armastusest.
Arvamus: Ma lugesin selle raamatu esimest korda läbi enam-vähem siis, kui see eestikeelsena välja tuli. Seega ma ei mäletanud sellest suurt midagi ja otsustasin mälu värskendamiseks selle uuesti läbi lugeda, kuna avastasin hiljuti, et teine osa on viimaks tõlgitud. Tegelikult üht ma mäletasin - mulle meeldis see raamat väga, kuid enam ma polegi selles nii kindel. Võib-olla on asi selles, et raamatut lugedes hakkasid mulle sündmused juba meenuma ning nii mõnedki "asjad", mis oleksid pidanud mind üllatama, seetõttu mulle sugugi üllatusena ei tulnud. Ma küll ei saa öelda, et miski mind üllatanud poleks...

Spoiler:

Ma olen väga väheseid raamatuid mitu korda lugenud, nii et eks ma loen järgmise osa ära ja otsustan alles siis, mida ma nendest arvan ja kas mu vaimustus (kasutaksin mõnda lahjemat sõna, aga ei tule hetkel millegi peale) on muutunud või mitte.

Loetud lehekülgi siiani: 6905

XXII
"Keelatud elu" - Syrie James & Ryan M. James

Lehekülgi: 340
Tutvustus: Seda tüdrukut ei oleks pidanud olemas olema …
See poiss ei oleks pidanud teda armastama …
Alec on senise elu igaveseks seljataha jätnud, vanad reeglid ei kehti enam. Ta ei ole seni tohtinud endale lubada midagi meeldivat, paljud tegevused – keskkool nende hulgas – on olnud talle keelatud. Nooruslikust välimusest hoolimata ei ole teda kunagi kooli-missioonile saadetud – tema eliitväljaõpe on mõeldud keerukamate ülesannete täitmiseks. Alec on nimelt ingel, kellel ei tohi olla mingeid suhteid inimestega – veel vähem armusuhteid.
Claire’i ja Aleci armastus on keelatud, vastu kõigele, mida Alecile on õpetatud. Kui kaugele on poiss valmis minema, et päästa Claire’i elu?
Arvamus: Oeh, ma lugesin seda raamatut nii ammu ja - nii uskumatu, kui see ka poleks - on see ainuke raamat, mille suvel läbi lugesin peale nende, mida te siin teemas juba näha võite. Ma uskusin, et saan suvel lõpuks lugeda nii palju, kui süda lustib, kuid käisin hoopiski tööl.
Ma ei teagi, mida selle raamatu kohta kirjutada, sest ega ma suurt midagi mäleta. Minu meelest oli see üsna tavapärane raamat. Mäletan, et mul oli samal ajal käes ka Lauren Kate'i "Piin" ja ma pigem kibelesin seda raamatut lugema, millest ma nüüd ülejärgmisena kirjutada kavatsengi...

***

XXIII
"Wikmani poisid" - Jaan Kross

Lehekülgi: 497
Tutvustus: (internetist leitud) Romaani tegevus toimub aastail 1937-–1944, kui klassitäis eragümnaasiumi poisse erinevate õpetajate käe all haridust omandab. Vahele mahub ka tembutamist ja esimesi armulugusid noormeeste ja neiude vahel. Peamiselt leiavad teose sündmused aset Wikmani gümnaasiumis Tallinnas. Peale kooli lõppu toimub ekskursioon ning minnakse Rootsi. Ka seal juhtub nii mõndagi huvitavat. Ollakse ka Pukspuude majas, kus toimub klassikokkutulek. Erinevad sündmused toimuvad ka lahinguväljal, Viini haiglas ning erinevate õpilaste kodudes.
Arvamus: Mulle meeldisid selle teose juures tohutult värvikad tegelased; lemmikuks oli mul vast Penn. Kahju, et tema saatus raamatu lõpus lahtiseks jäi. Ta oli tohutult hea huumorisoonega ja õudselt vaimukas. Samas meeldis mulle ka Laasik, kuna ta oli nii siiras ja heasüdamlik, abivalmis. Omamoodi tegelane oli muidugi ka härra Wikman ise, kes polnud kõigest direktor, vaid oma kooli süda. Ta tõesti armastas oma poisse ja tahtis, et neist ka elus keegi saaks. Mulle meeldis, et ta kõiki võrdselt kohtles.

***

XXIV
"Piin" - Lauren Kate

Lehekülgi: 352
Tutvustus: Kui mitu elu pead sa elama, enne kui leiad armastatu, kelle nimel tasub surra?
Põrgu maa peal.
Just selline tunne on Luce’il, kui ta peab jätma hüvasti oma poiss-sõbra Danieli, langenud ingliga. Neil kulus terve igavik, et teineteist leida, kuid nüüd on Daniel tüdrukule öelnud, et peab lahkuma. Vaid senikauaks, kuni tal on õnnestunud leida Väljaheidetud – surematud, kelle eesmärgiks on Luce tappa. Daniel peidab Luce’i Rannakooli, mis on mõeldud ebatavaliselt andekatele õpilastele ehk Nefilidele – langenud inglite ja inimeste järeltulijatele.
Rannakoolis saab Luce teada, mida varjud endast tegelikult kujutavad ja kuidas neid saab kasutada akendena tema varasematesse eludesse. Ent mida rohkem ta teada saab, seda enam ta mõistab, et Daniel pole talle rääkinud kõigest. Ta varjab midagi… midagi ohtlikku.
Mis siis, kui Danieli sõnad minevikus juhtunust ei vasta tõele? Mis siis, kui tegelikult peaks Luce olema koos kellegi teisega?
Sarja “Langenud” teine raamat on sõltuvust tekitav. Kus armastus ei sure kunagi.
Arvamus: See on nii tavaline, et sarja teises osas pannakse armastus proovile... Ei, ma ei mõtle selle lausega, et mulle see raamat ei meeldinud - meeldis küll, aga nagu mul kombeks, siis ma lihtsalt paratamatult otsin ja tõmban neid kuradima paralleele erinevate sarjade vahel.
Danieli salatsemine käis tõesti ka mulle närvidele. Ta vist ei mõistnud, kuidas salatsemine armastust suretab...
Mind häiris midagi Steveni ja Francesca juures. Ma ei oska täpselt öelda mis, kuid eriti häiris mind Francesca. Steven isegi meeldis mulle natuke.
Miles... Temaga on kindlasti lihtne koos olla, kui mõistate, mida mõtlen. Just seetõttu Luce'i ju tema poole tõmbaski, aga minu meelest nad ei sobi kokku - nad on sõpradena paremad ja ma ei mõtle seda lihtsalt seetõttu, et Luce ja Daniel on koos. Nad on liiga erinevad. Lucinda on liiga erinev.

Loetud lehekülgi siiani: 8094

XXV
"Klaaslinn" - Cassandra Clare

Lehekülgi: 468
Tutvustus: Cassandra Clare’i sarja „Surmav arsenal” kolmanda raamatu „Klaaslinn” tegevus leiab aset varjuküttide iidsel kodumaal, pastoraalses Idrises ja selle kaunis pealinnas Alicantes, kus aeg näikse olevat peatunud: hõbedaselt hiilgavate deemonitornide mõju ei lase seal kasutada telefoni ega mootorsõidukeid.Tuhat aastat tagasi oli ingel Raziel pannud Idrises oma verega aluse rassile, kes pidi hoidma sellest maailmast eemale deemonid, ent võimuihast hullunud Valentine Morgenstern kavatseb just nende abil valla päästa sõja, et hävitada kõik allilmlased, keda ta maniakaalselt vihkab, ning ühtlasi varjukütid, kes keelduvad talle truudust vandumast.Esimestes raamatutes põimitud suhete kangasse lisandub uusi mustreid; lõimelõngu katkestatakse ja sõlmitakse uuesti. Osa saladusi näib lahenevat, aga kas päevavalgele tuleb kogu tõde või kas seda ongi alati tarvis?

***

XXVI
"Langenud inglite linn" - Cassandra Clare

Lehekülgi: 360
Tutvustus: Clary on jälle New Yorgis ja elu on ilus: tüdruk harjutab, et saada varjukütiks, ta ema Jocelyn valmistub abielluma ning Clary tohib viimaks ometi nimetada Jace’i oma kallimaks. Aga igal asjal on hind. Kogunema hakkavad sünged pilved. Möödanik ei vaju unustusehõlma, vaid annab endast taas märku, äratades Jocelynis kohutavaid mälestusi ja sundides Claryt kahtlema, kas polnud ingel Razielilt soovitu äkki saatuslikult ohtlik.
Kui Jace hakkab temast mingil seletamatul põhjusel eemalduma, peab Clary tõdema, et ta on ise vallandanud sündmuste ahela, mille lõpul võib kaotada kõik, mida armastab. Isegi Jace’i.
Arvamus: Ma arvasin, et ma olen kolmandast osast siia juba kirjutanud, kuid näib, et ei ole. Igatahes, võtan need kokku, sest ma pole enam päris kindel, kust üks algas ja teine lõppes...
Cassandra Clare kirjutab nii kuradima hästi! Mul on tõsiseid raskusi tegeleda millegi muuga, kui mul parasjagu käeulatuses mõni tema raamat on. Kurat võtaks, mul on juba nädalaid pool riidekappi voodi peal laiali (mille ma siis ööseks mujale viskan ja hommikul tagasi jne) ja ma peaksin üldse hakkama kohustuslikku kirjandust ning uurimistöömaterjali lugema, agaaaa... Ma pean end homme kuidagi tagasi hoidma ja raamatukogust järgmist osa mitte laenutama, sest vastasel juhul ei jõua ma küll oma kohustustega kuhugi...
Ma ei tea, kas ma olen seda maininud, aga mulle meeldib Magnus. Ma arvan, et ta on mu lemmiktegelane. Vähemalt praegu.
Oeh, ma ei tea, mida siia kirjutada. See ilmselt tõestabki seda, et see sari on nii hea, et ei teagi, kust ja kuidas alustada. Või siis olen ma lihtsalt nii rooste läinud, kuna märgin siia neid raamatuid kohutavalt ebaregulaarselt üles...

Loetud lehekülgi siiani: 8922