2014

1.

Kaarnapoisid
Autor: Maggie Stiefvater
Lehekülgi: 400
Tutvustus: Blue selgeltnägijaist ema, tädid ja nõbud ennustavad tüdrukule hirmsat tulevikku – kui Blue suudleb oma tõelist armastust, siis too sureb. Blue ei usu seda ennustust, aga kui ta sõbruneb kaarnapoistega, kohaliku erakooli rikaste õpilastega, ning siseneb nende kummalisse ja pahaendelisse maailma, näib hirmus tulevikuennustus täitumisele lähemal kui eales varem.
Minu arvamus: Mulle meeldisid Gansey ja Adam ning Ronan isegi, aga Blue...Mingil põhjusel ei meeldi mulle peategelased peaaegu kunagi ja Blue kuulub nende hulka. Tal polnud küll midagi viga, aga...  
Gansey meeldis mulle kohe algusest peale ja kuni lõpuni välja. Tema ja Blue esimene kohtumine oli väga lõbus. Rääkides Adamist, siis lõpus ta muutus ja see mulle ei meeldinud. Ronan oli omamoodi huvitav ja Noah'st oli mul kahju.
Üldiselt see raamat mulle meeldis, kuigi see kohati venis.

(Raamatu pilti ei saa ma endiselt lisada. Kummaline)

2.

Elu pärast surma
Autor: Airika Harrik
Lehekülgi: 344
Tutvustus: Elu pärast surma” on eduka noore kirjaniku Airika Harriku  triloogia viimane osa.Seekord viib autor lugeja uute ja vanade müstiliste tegelaste, fantastiliste seikluste ja ajas rändamise abil nii Maale, Taevasse, Põrgusse kui ka Kuule. Ära käiakse ka Lõuna-Ameerikas ja Vana-Egiptuses – paikades, mida autor isegi meelsasti võimalusel külastaks. Igav sellel peadpööritaval retkel kindlasti ei hakka."
Minu arvamus: Ma sain selle raamatu jõuludeks, kuid kuna mul oli veel hunnik raamatuid lugeda, siis selle lõpetasin ma esimese jaanuari hommikul.
Selle triloogia teist osa, lugesin ma päris kaua aega tagasi ning seetõttu oli raamat minu jaoks alguses natuke segane. Pidin päris kaua meenutama, kes Stefani on.
Mul oli kahju sellest, et Lucist räägiti nii vähe. Eelmises raamatus hakkas ta mulle nii kohutavalt meeldima. Ragnari olin ma üldse ära unustanud. Teises teda vist polnud, aga siin oli ta jälle.
Kohati jäi mulle mõni asi segaseks ja seega millalgi loen ta uuesti läbi, enne aga loen eelmised kaks veelkord. Muidu mulle meeldis. Eriti lõpp!

3.

Väike kleidipood

Autor: Isabel Wolff
Lehekülgi: 326
Tutvustus: Igal kleidil on oma lugu, ja oma lugu on ka Phoebel, kelle kauaaegne unistus on avada vintage-riiete pood. Vaimusilmas kõik üksikasjad täpselt paika pannud, paigutab ta Vivienne Westwoodi seelikud satäänkleitide kõrvale ja ehib seina litritega kirjatud lõpuballikleitidega. Pood saab nimeks Village Vintage ja Phoebe tunneb põnevust, kui ostjad muinasjutulisi kleite haaravad. Unistus täitus... kuid uuele ettevõtmisele heidab varju minevikust pärit saladus.
Minu arvamus: Mulle meeldib vintage ja seega meeldis mulle ka see raamat. Meeldis on veel vähe öeldud. See oli midagi väga head. Alates nendest imelisest riietest, mida siin palju kirjeldati (muffinkleidid), lõpetades Dani'iga. Kõik Danid/ Danielid on alati mu lemmikud. Aga see Dan...oli nii häbematu, kui kasutada peategelase Phoebe'i sõnu. Ja tal olid lokkis juuksed!
Lisaks meeldis mulle prantslanna Therese lugu, kuigi see oli meeletult kurb. Vähemalt sai ta tõe teada.
Ainus, mis mind raamatu juures häiris, oli see, et Dan'i oli minu jaoks natuke liiga vähe. Milesi oli selle eest ülemäära palju...

4.

Maja Rivertonis

Autor: Kate Morton
Lehekülgi: 443
Tutvustus: Grace Bradley asus teenijana tööle Rivertoni mõisasse siis, kui oli alles tütarlaps – enne Esimest maailmasõda. Aastaid oli tema elu tihedasti seotud Hartfordide perekonnaga, eriti nende kahe tütre, Hannah’i ja Emmeline’iga.
1924. aasta suvel, ühe särava seltskonnapeo ajal mõisamajas, laskis üks noor poeet end maha. Ainsateks tunnistajateks olid Hannah ja Emmeline ning ainult nemad – ja Grace – teadsid tõde. 1999. aastal, kui Grace on üheksakümmend kaheksa aastat vana ja veedab oma viimaseid elupäevi vanadekodus, külastab teda noor filmirežissöör, kes teeb filmi tolle suve sündmustest. Ta viib Grace’i tagasi Rivertoni mõisa ja äratab ellu tema mälestused. Jutustatud minevikumeenutusena, on see Grace’i noorpõlve lugu pulbitsevatest kahekümnendatest ja Edwardi-aegsete aristokraatlike privileegide viimastest päevadest, mille purustajaks saab sõda.
Minu arvamus: Järjekordne suurepärane raamat, mille puhul nii mõnigi kord, küsisin endalt,mis siis, kui... Mis siis, kui Grace poleks tol päeval nii häbelik olnud ja Hannah'ile valetanud? Mis siis, kui Grace ja Alfred oleksid abiellunud? Mis siis, kui Hannah poleks last ootama jäänud? Mis siis, kui Robbie poleks iial tagasi tulnud?
Esimene neist on küsimus, millele mõtlesin kaua, enne kui eile öösel raamatu lõpetasin ja ootasid und. Ma pean tunnistama, et lugesin raamatu lõpu varem ära nagu mul mõnikord kombeks on. Kui ma seda poleks teinud, oleks mind tõenäoliselt kurbuselaine tabanud, sest Hannah kiri seal lõpus. See oli nii lootusrikas. Ta ei aimanud, et kõik läheb valesti...
See oli nii traagiline raamat, aga ometi ma tean, et mõtlen sellele veel kaua. Ma mõtlen Hannah'ile, Robbie'le, Emmeline'le, Grace'ile, Alfredile. Ma pooleldi soovin, et see oleks teisiti lõppenud, aga kui oleks, siis poleks seda lugu olnud. Siis oleks see olnud kellegi teise lugu.
Oh, ma võiksingi jääda sellest raamatust kirjutama, aga nüüd aitab.  

4.

Villa Itaalias


Autor: Elizabeth Edmondson
Lehekülgi:376
Tutvustus:Villa Dantesse, kaunisse, kuid nüüdseks mahajäetud majja Liguuria rannikul, kutsutakse kokku neli üksteisele täiesti võõrast inimest. Kõiki neid on nimetatud intrigeerivalt salapärase Beatrice Malaspina testamendis, aga mitte keegi ei tea, kes see naine on. Ooperilaulja Delia, Cambridge’i aatomiteadlane George, krimikirjanik Marjorie ja Bostoni pankur Lucius tulevad Itaaliasse ja avastavad kohale jõudes, et saladus muutub üha läbitungimatuks.
Kevadest saab rõõmuküllane Itaalia suvi ning elule ärkab ka villa Dante oma seinamaalide ja kunagi nii lummavate aedadega. Kui vesi taas voolama pääseb ja purskkaevud täidab, külastab nelik maja kõrval asuvat keskaegset torni ja leiab end ootamatult silmitsi häirivate minevikusündmustega. Igaüks neist neljast hakkab villa lummuses aegamööda muutuma ning sõjaaja kurbadest läbielamistest tärkavad lootusevõrsed. Lõpuks, kui lagedale on tulnud viimnegi vapustav saladus, saab neile osaks ootamatu pärandus ning suurim kingitus – uus elu.
Minu arvamus: Järjekordne suurepärane raamat, millesse ma alguses suhtusin veidi skeptiliselt. Aga kui Lucius välja ilmus, siis olin ma loomulikult täiesti lummatud.
Hmm..mind häirisid raamatus kasutatud mõned sõnad, sest tegevus toimus viiekümnendatel, kui ma õigesti mäletan ja näiteks sõna "rollu"  tundus veidi kummaline. Aga võib-olla tundub see mulle ainult veidi kummaline.
Tegelikult oli kogu see raamat hämmastav. Alates sellest, kuidas keegi ei teadnud, kes oli Beatrice Malaspina ja lõpetades nende paljude saladustega.
Mulle meeldiks ka see, et kõik neli olid raamatus enam-vähem võrdselt, võib-olla Deliat oli veidi rohkem, aga siiski.  
Ma kirjutaksin siia veel, aga pean kohe raamatukokku minema ja selle suurepärase raamatu ära viima...

5.

Sylvester

Autor: Georgette Heyer
Lehekülgi: 381
Tutvustus:Mees oli iga teise naise, aga mitte tema unistuste abikaasa...
Salfordi hertsog Sylvester on elegantne poissmees, kel on oma tulevasele abikaasale ranged nõudmised – too peab olema kõrgestisündinud, intelligentne, elegantne ja ilus. Ja loomulikult peab ta oskama kõrgseltskonnas kombekalt käituda. Ent kui hertsogil soovitatakse võtta naiseks Phoebe Marlow, jahmatab meest poisiliku neiu põlglik suhtumine temasse...
Kui Phoebe põgeneb, kujuneb nende kahe vahel olude sunnil välja ebatavaline sõprus. Neiu avastab, et hertsog ei olegi nii hirmus, kui ta alguses arvas, ja Sylvester leiab kogemata midagi, mida polnud julenud lootagi...
Minu arvamus: See on üks parimad raamatuid, mida ma siiani lugenud olen ja tegelikult hakkasin ma seda algusest peale lugema...Esiteks need tegelased on kõik äärmiselt huvitavad. Eriti Sylvester, kes oli ka minu lemmiktegelane. Pool ajast ma lihtsalt naersin teda ja ka Phoebe'it.. Phoebe oskas Sylvesteri koguaeg paika panna, kuigi mees oli vahepeal tõeline idioot. Ja Sylvester oli vahel isegi õel ja liiga uhke, aga ta nii meeletult meeldis mulle. Oh, mulle meeldis, et ta Phoebe'it varblaseks kutsus ja see abieluettepanek...
Edmund meeldis mulle ka ja kuna ta oli Sylvesteri vennapoeg, siis oli ta äärmiselt oluline tegelane. Kuue aastase kohta oli ta päris arukas.
Sylvesteri juurde tagasi minnes, siis mees vihastas ja solvus ikka pööraselt tihti. Enamasti oli loomulikult Phoebe selles süüdi, aga see balli koht oli natuke liig, aga vähemalt sai Sylvester sellest ise ka aru. Kohati kõikusid Sylvesteri tujud päris kiiresti, aga mulle ikkagi meeldis ta väga. Kuigi need tema kulmud...Ma ei tea, ma vist päris täpselt ei kujuta neid ette.

6.

Süütu talleke

Autor: Gerogette Heyer
Lehekülgi: 367
Tutvustus:“Ma lähen tagasi Londonisse!... Ja ma abiellun esimese naisega, keda kohtan!”
Kui kaunis preili Milborne keevalise lord Sheringhami abieluettepaneku tagasi lükkab, ihkab mees saatusele kätte maksta ja oma varanduse enda valdusesse saada. Esimene naine, keda ta kohtab, on nooruke Hero Wantage, võluv ja naiivne tüdruk, kes on lordi lapsest saadik armsaks pidanud...
Minu arvamus: Hero oli armas, aga ma ei suuda ette kujutada, et ta oli ainult 17...See tundub nii veider. Sherry oli natuke Sylvesteri tüüpi, aga veidi jõhkram. Kõrvakiilud mulle ei meeldinud, aga muidu oli ta tore. Oh, Gilbet ja Ferdy olid nii lahedad. George ka, aga Isabelle ei väärinud teda. George oleks pidanud ka kellegi Hero suguse saama. Mainiksin ära, et Kitten'i nimi meeldib mulle rohkem, kui Hero.

7.

Must lammas

Autor:Georgette Heyer
Lehekülgi:286
Tutvustus:Abigail Wendover, kahekümne kaheksa aastane “vanapiiga”... on otsustanud takistada oma ilusat ja südikat vennatütart Fannyt kiindumast kena välimusega linnavurlesse ja häbiväärse mainega õnnekütti Stacy Calverleigh’sse.
Miles Calverleigh, oma suguvõsa must lammas... on pikalt Indias elanud, skandaalse minevikuga ja üldsegi mitte kombeka käitumisega kõige ärritavam inimene, keda Abby on iial kohanud.
Kas neist kahest võivad saada liitlased, et kaitsta Abby vennatütart äärmiselt ebasobiva abielu eest?
Minu arvamus: Alguses polnud ma sellest raamatust kuigi vaimustunud. Esiteks, sest tegelased olid veidi vanemad. kui eelnevates Heyeri raamatutes. Nojah, Abigail oli sama vana, kui Sylvester, aga Milesi vanust vist otse ei öeldudki. Või ma ei pannud seda lihtsalt tähele. Igatahes kujutasin ma teda umbes neljakümnesena ette. Tegelikult vanus ei loe, ta meeldis mulle siiski, aga vähem kui Sylvester ja Sherry. Miles oli parajalt humoorikas ja Abigail ei jäänud temast kaugele maha.
Oliver meeldis ka, natuke kahju, et temast väga palju juttu polnud.

8.

Saatana sigidik

Autor:Georgette Heyer
Lehekülgi:320
Tutvustus:Öös röövitud...
Intelligentne ja praktilise meelega Mary Challoner teadis, et saatanlik Dominic Alastair ehk markii Vidal, ei kavatse iialgi tema õega abielluda, hoolimata nende ema kosjasobitamise plaanidest. Niisiis otsustas Mary õde Vidali eest kaitsta. Ent ta poleks ilmaski arvanud, et maruvihane aadlik ta röövida võiks! Tehes vastumeelselt seda, mis on tema kohus, ja taibates, kui ägedalt Mary oma vooruslikkust kaitseb, teeb markii talle abieluettepaneku. Pärast kõiki teiste sepitsetud abieluplaane, millest Vidal oli seni puhtalt pääsenud, ei osanud mees arvatagi, et mõni naine talle eitavalt võiks vastata. Jahmunud, võlutud ja vastupandamatut tõmmet tundev Vidal tõotab, et Maryst saab tema abikaasa. Isegi kui see neile mõlemale saatuslikuks saab...
Minu arvamus:Jah, ma võtsin raamatukogust korraga kolm Heyeri romaani ja oleksin tahtnud "Arabella" ka võtta, aga too oli väljas. Homme lähen uuele katsele.
Kui rääkida sellest konktreetsest raamatust, siis Dominic oli kohati jälle Sylvesteri tüüpi, aga jällegi jõhkram. Need duellid ja Mary röövimine, Sylvester midagi sellist ei teeks.  Dominic(ma ei suuda Vidalit kasutada) oli ükskõikne, vahest liigagi. Lasta mees maha ja siis unustada see kõik...Maryga oli ta ka üsna karm, aga tõtt öelda ta siiski meeldis mulle. Otseloomulikult.
Rääkides Maryst, siis erinevalt teistest Heyeri romaanidest, mida ma lugenud olen, siis Mary tunnistab ainukesena otse, et ta on mehesse armunud. Tähendab, ta mõtleb seda . Oh, Kitteni/Hero puhul oli see ilmselge tegelikult. Aga Maryga oli teistmoodi.
Ma ei tea...ma millegipärast ei suuda oma arvamust eriti kirjutada. Peas on kõik väga selge, aga kirjutamist alustades... 

9.

Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele

Autor: Ransom Rigss
Lehekülgi: 344
Tutvustus: Loo alguses sunnib perekonda tabanud tragöödia kuueteistkümneaastase Jacobi minema Walesi ranniku lähedal asuvale üksikule saarele. Seal avastab poiss miss Peregrine’i lastekodu varemed. Jacobi uurimisretkel kunagistes magamistubades ja koridorides saab selgeks, et miss Peregrine’i hoolealused polnud lihtsalt ebaharilikud, vaid võisid olla ka ohtlikud. Ehk oli nende hõreda inimasustusega saarele vangistamine täiesti mõistlik otsus... Ning igasuguse loogika vastaselt hakkab Jacobile tunduma, et need lapsed võivad veel elus olla.
Minu arvamus: Alguses ei tahtnud see raamat mul kuidagi edeneda. Jätsin selle vist korraks pooleli ja paar päeva hiljem võtsin uuesti ette. Kui nägin neid pilte, siis läks asi huvitamaks. Täiesti hämmastavad pildid. Lemmik oli Emma ja Abbe'i pilt raamatu lõpus.
Tegelikult lugesin seda päris kaua aega tagasi, aga ma alati unustan loetud raamatutest siia kirjutada. Igatahes see täitsa meeldis mulle ja ootan teise osa tõlkimist Eesti keelde.

10.

Arabella

Autor: Georgette Heyer
Lehekülgi: 304
Tutvustus:Vaese kirikuõpetaja vanim tütar, võluv Arabella, alustab oma esimest Londoni hooaega.
Neiu, keda saatus on õnnistanud ilu, vooruslikkuse ja heasoovliku ristiemaga, ent kes oma lähedaste meelest käitub sageli üleliia impulsiivselt, satub peagi kokku Robert Beaumarisiga, kes on Londoni vallaliste härrasmeeste seas kõige ihaldatum abikaasakandidaat.
Pärast seda, kui Beaumaris heidab Arabellale ette, et too on lihtsalt järjekordne ilus tüdruk, kes tema varandust jahib, laseb neiu end tõmmata sekeldustesse, millel võivad olla üsnagi ootamatud tagajärjed...
Minu arvamus: Loomulikult mulle meeldis nagu ka teised Heyeri raamatud. Pean tunnistama, et alguses oli veidi igav, aga alates sellest kohast, kui Arabella Robertiga kohtus, läks huvitavaks. Otseloomulikult, sest Robert oli lihtsalt nii lahe tegelane. Tema jutuajamised oma koeraga pakkusid mulle nalja ja samas oli see armas. Odüsseus oli arukas koer. Arabella ise oli nii meeldiv tegelane, täpselt samamoodi nagu Phoebe, Heyeri ühest teisest romaanist. Jälle kipun ma võrdlema tegelasi raamatust "Sylvester". Robert oli rohkem Sylvesteri tüüpi, kui eelnevalt loetud Heyeri raamatute meeskangelased. Muidugi polnud Robert nii õel ja kalk, aga mingi sarnane joon on neil minu arvates olemas.
Heyeri raamatud on kohati nii tüüpilised ja sarnanevad üksteisega, aga ma ei saa midagi parata, et nad mulle meeldivad, vähemalt praegu. Võib-olla paari aasta pärast ei suuda ma neid enam lugeda.

11.

Meelespeasonaat

Autor: Santa Montefiore
Lehekülgi:416
Tutvustus:Audrey Garnet kasvab üles Buenos Aireses, väikeses anglo-argentiina kogukonnas, hellitades romantilisi unelmaid tulevasest elust. Kui ta kohtab Louis Forresteri, andekat muusikut, kes ei sobi hästi kohaliku seltskonna nõuetega, armub ta noormehesse, kuid abiellub hoopis tema vennaga. Louis loob talle kauni muusikapala, Meelespeasonaadi, millest saab nende armastusloo sümbol.
Minu arvamus: Kõigepealt pean ütlema, et ma lugesin selle raamatu juba ammu läbi, aga ma kuidagi ei suutnud sellest ega ka teistest loetud raamatutest siin kirjutada. Nojah, nüüd ma siis teen seda.
See ei olnud tavaline armastuslugu. Selles oli armukolmnurk, aga mitte selline nagu igas teises raamatus. See oli midagi muud, sest üks neist jäi tegelikult kuni lõpuni õnnetuks ja teine arvas, et on õnnetu, aga tegelikult sai ta aru, et õnn võib olla ka teistsugune. Kolmas neist oli tõeliselt vapper.
Tegelikult oligi Cecil see, kellele ma kaasa tundsin ja mitte Louis. Ta teadis kõik need aastad tõde, aga ometi õppis ta sellega elama ja armastas Audreyt.
Nende lastest oli mu lemmik Leonora. Ma imetlesin seda, kui kannatlik ta oli ja lõpuks ta saigi õnnelikuks. Florian oli kohati idioot ja ehk ei väärinud Leonorat, aga Alicia ei väärinud teda.
Grace oli huvitav ning oma haldjajuttudega ajas kohati naermagi ja tegelikult meeldis ka tema mulle.
Ja ma tahaksin osata klaverit mängida.

12.
Tapjainstinkt

Autor:S. E. Green
Lehekülgede arv:210
Sisu:Ta pole pahatahtlik, aga tal on teatud… tungid.

Lane on tüüpiline teismeline: tal on armastav pere, ta õpib hästi, töötab kooli kõrvalt kohalikus loomakliinikus ja harrastab võitluskunste. Tema salajane kirg on aga sarimõrvarite uurimine. Ta mõistab neid ja teab, kuidas nad mõtlevad.

Miks?

Sest ka tema võib olla üks neist.

Lane kasutab oma tumedat poolt selleks, et jahtida kurjategijaid ning mõista kohut, kui õigussüsteem seda ei tee. Omakohut pidades on aga mõrva toimepanemine vaid juuksekarva kaugusel. Iga sööstuga muutub üha raskemaks säilitada enesekontroll. Ja siis kaob üks noor lasteaiakasvataja. Ta naaseb... tükk tüki haaval.

Lane asub õhinal taga ajama tema kodulinna jõudnud sarimõrvarit, kuid mässib end ohtlikku valede võrku, mis puudutab ta bioloogilist isa ja tüdruku hämarat minevikku. Kui Timukaks kutsutav sarimõrvar lõpuks ise Lane’iga ühendust võtab, teab Lane, et ta pole enam nähtamatu ega väljaspool ohtu. Nüüd peab ta kasutama oma erilisi andeid, et teada saada tapja isik, enne kui temast või kellestki ta lähedasest saab järgmine ohver.

Minu arvamus: Ma arvasin alguses, et Lane on poiss. Minu arust see nimi võib vabalt poisi nimi ka olla. Igatahes mulle see üllatavalt meeldis. Alguses, kui seda lugema hakkasin, siis ei tahtnud see edeneda, aga kui doktor Issa ilmus, siis nojah... Okei, teda oli raamatus nii vähe, millest oli mul kahju, aga ta tundus nii armas olevat.
Igatahes oli mulle kerge üllatus see, kes timukas oli. Ma kahtlustasin kedagi teist ning mul oli hea meel, et mu kahtlused ei osutunud tõeks. Doktor Issa vend mulle ei meeldinud. Ma ei isegi ei mäleta, mis ta nimi on.
Ja kuna ma lugesin, et sellele tuleb järg ka, siis ma paluks rohkem doktor Issat ja vähem tema venda.

13.
Monogrammimõrvad

Autor: Sophie Hannah
Lehekülgede arv: 336
Sisu:Hercule Poirot’ rahulikku õhtustamist Londoni kohvikus saabub segama noor naine, kes usaldab talle, et kardab peatselt langeda mõrva ohvriks. Ta on väga hirmunud – kuid pa lub Poirot’d oma tapjat mitte otsida ega karistada. Kui tema on surnud, teatab naine, saab õiglus viimaks jalule seatud. Hiljem samal õhtul kuuleb Poirot, et ühes uhkes Londoni hotellis on tapetud kolm külalist, kusjuures igaühe suust leiti mansetinööp. Kas see saab kuidagi olla seotud hirmunud naisega? Kuni Poirot püüab mõistatuse lahendamiseks oma tähelepanekuid kuidagi kokku sobitada, valmistub mõrvar taas tapmiseks...
Minu arvamus: Sain selle raamatu jõuludeks ning kuigi alguses suhtusin sellesse veidi skeptiliselt, siis nüüd olen väga rahul, et selle sain. Mulle on Agatha Christie ja tema raamatud alati väga meeldinud ja võin öelda, et Sophie Hannah sai selle raamatu kirjutamisega üsna hästi hakkama.
Nagu tavaliselt ei suutnud mina mõrvarit ära arvata, aga sellegi poolest oli see väga põnev. Poirot oli suurepärane ja tema sõber..nojah.