Ei taha

Ei taha

Viimane kord oli see oktoobri kuus, kui me kõrvuti sinu autos istusime. Sa olid ise pakkunud, et viid mu ära, kuigi siis ei olnud sa teadnud, et see olen mina. Ma proovisin sellest mitte välja teha. Ma arvasin, et sa ajasid nimed lihtsalt sassi. Ma lootsin, et see oli nii.
Meile mängis taustaks vaikne muusika, kui sa küsisid, kuidas mul koolis läheb. Ma vastasin. Sa küsisid edasi, kuid ma ei mäletagi, mida. Ja ma vastasin, tundes seejärel häbi, et olin nii palju rääkkinud. Olin tahtnud kõigest seltsiv olla. Aga ma vist pingutasin üle. Ja siis me jõudsime pärale, ma ütlesin sulle nägemist ning sa vastasid samaga. Ma olin nii kurb, et see tegi lausa haiget.
Möödus nii palju aega, ma proovisin unustada, et sa üldse olemas oled. Proovisin panna end mõistma, kui valed mu tunded on. Ma sain sellega hakkama. Peaaegu. Ma ei mõelnud sulle enam nii palju, kui varem. Tõepoolest ei mõelnud. Mul oli selle üle nii hea meel.
Kuid siis... Siia ma nägin sind uuesti, istusin uuesti sinu kõrval autos, kui sa mind ja veel teisigi kuhugi sõidutasid. Ma olin olnud nii pabinas, nii kartlik. Ma ei tahtnud, et kõik uuesti korduks. Ma ei tahtnud enam seda tühjust tunda.
Seekord ei küsinud sa minult midagi. Sa ei teinud katsetki minuga rääkida. Sa ei vaadanudki minu poole. Natuke aega olin ma õnnelik, et sain uuesti sinu lähedal olla, hingata sisse sinu lõhna... Kuid siis ma enam ei olnud. Mu peast jooksid läbi nii mitmed mälestused, ma mõtlesin, et millest küll sina mõtled... Ma olin nii kurb, et sa minuga ei räägi. Nii kurb.
Ja siis kõik möödus. Ma olin viimane, kelle sa tagasi koju viisid. Ma ütlesin nägemist. Sa ütlesid vastu, kuid ei vaadanud mind. Kuid ma tegin vapra näo pähe. Ma ei valanud enne mitte ühtegi pisarat, kui ma olin kaitsvalt enda toa seinte vahel.
Ja nüüd ma mõtlen, kui väga ma sind tahan. Kui väga ma tahaksin kas või ühtainsat pilku, mis näitaks, et sa natukenegi hoolid. Kuidas ma küll tahaksin, et need sinised silmad kordki minu peal peatuksid. Ma ei tea, kas seda on palju palutud. Ma tõesti ei tea.
Ma lihtsalt loodan, et ma su ükskord unustan. Ma tahan sind unustada. Ma ei taha kurb olla. Ma ei taha.

Sa kirjutad endiselt fantastiliselt.
Ühte viga nägin ka. Vaadanutki asemel peab vaadanudki olema.   

Tänan! :)

Parandasin ära   

Ma nõustun Shine'ga, sa kirjutad suurepäraselt! Kade hakkab lausa :)

Oi. Sinul küll kade ei tasu olla. Sa kirjutad ju väga hästi. Ma mingi päev isegi lugesin su juttu, ainult et aega polnud piisavalt, et kõike lugeda.

Aga ma siiski tänan ka

Ma tänan, kuid siiski kirjutad sa ka väga hästi ning lugedes seda... njaa, mu jutt ei ole nii hea või on asi selles et mulle üldiselt ei meeldi see mida ma ise olen kokku keeranud
Enivei, see on sinu jutu koht ja koht sinu kirjutatut kiita, seega tasa nüüd ja lepi et sa oled üks PARIMATEST kirjutajatest ning ma olen kade

Kui mul oleks hea tuju siis mulle meeldiks vastu vaielda. Ma täna lepin siis vaid ühe aitähhiga!

Tubliiii

Mida ma just äsja lugesin ? See jutt on lihtsalt nii hea, et 99% foorumil on põhjust kade olla nii hea jutu peale. See on lihtsalt nii kaasakiskuv, ja millegipärast tundub ka niivõrd erinev teistest...Nothing to say

Mul on hea meel, et meeldis. Mul oli täna kurb meeleolu ja sellest need lühijutud tavaliselt sünnivadki. Saan midagi südamelt ära.

Ma nõustun kõikidega, kes siin eelnevalt kommenteerinud on. Sa kirjutad tõesti nii vapustavalt hästi, et lausa kade hakkab!

Märkasin ka ühte viga - kas või kirjutatakse lahku ning kas ei peaks olema ühtainsat, mitte ühtainust? Kuid selles pole ma kindel...

Aitäh   

Parandasin vead ära ka. Tore, et ütlesid, et märkasid viga.