Kuuvalge lumi

Ma lõin pea ära.

Ma jooksin, seljas vaid tume mantel. Olles karastunud aastaid looduses, oleks see jooks pidanud olema mu jaoks tavaline. Kuid ei olnud, füüsiliselt oli see kõik vägagi hea. Kuid mu mõtetes oli täielik kaos: Vanemad olid kadunud, olles alati mujal. Õed ja vennad olid läinud kaugele, vanavanemad surnud ja sugulased liiga kauged. Ja nüüd veel kadunud sõbrad, läinud armastus ja elu oli totaalselt pea peale keeratud. Nüüd ma teadsin, et jään igaveseks hundiks. Mul võib olla küll inimese keha, inimese sõrmed ja inimese aru, kuid vaimult jään alatiseks koeraks, kes koos enda karjaga kuuvalgel jookseb. Juba nägingi enda karja, neid oli palju. Umbes 100 hunti, mina olles üks neist. Me jooksime, seekord koos, ja juba tundsin ma seda, kuidas ürgne vaim mu sees ärkas...