Lumi, lumi, lumi...

Hääletult langeb lumejahu tihedalt üksteise kõrval maha, kuhjates hangesid siia ja sinna. Tänavat valgustab kollane tänavalamp, mis juba üsna läbi on ja rikub rahulikku keskonda vahepeal vilkudes. On nii hämar, ainus mis paistab on kooli helekollased seinad, lumesein ja kollane valgus. Kõik on nii üksik ja rahulik, mina ka, üksik ja rahulik...Aasta kõige hullemal päeval, ma ei taha seda isegi välja öelda. Selle tiitli saamise pärast pole ainult see aasta süüdi, terve mu elu on olnud see päev kõige hullem. Armastus ümberringi, häh, armastus. Armastus, see on ilus sõna mille taha varjuvad viha, kurbus ja valu. Alati jätab armastus endast maha ka armid, sellest ilmselt ka selle sõna esimene pool. Kuid võib-olla on see saatuse iroonia.
Koolis ei põle enam ükski tuli, kõik on pime, nagu minagi. Mul on külm, nii seest kui väljast, ometi ma ei värise. Ohkan sügavalt ja nukralt, pühin jopelt lume maha ja jätkan oma piinarikkaid mõtteid. Ta isegi ei vaadanud minu poole, seda ei saa Talle tegelikult ka pahaks panna, kes mind siis vaataks? Siiski on see parem kui et Ta mind jälle imelikult, pikalt ja kerge põlgusega vaataks. Tema süda kuulub kellelegi teisele, ilmselt. Kellegile õnnelikule tüdrukule, kes ei ole mina.
Tunnen kurku kipitamas, silmi veidi vesiseks muutumas, kuid korrutan endale sosistades:"Sa ei hakka nutma, sa ei anna talle seda, sa oled tugev ja ei nuta..."
See aitab, vasti tunne taandub ja ma olen jälle üksi, tunded surutud kuhugi süavale südamesoppi, pandud väikesesse laekasse, keeratud võtmega lukku ja võti seejärel minema visatud. Keegi ei leia seda võtit enam üles, mu südamesse võivad tulla uued tunded, kuid see, see armastus on midagi erilist seda väikest laegast ei ava enam keegi. Kui välja arvata Tema, kes suudaks selle ühe sõnaga avada, Tema, aga teda see ei huvita, tal ju paremate asjadegagi tegeleda kui minu idiootne tunne...
Taaskord ei saa teda süüdistada, las ta olla ja las mina olen. Ainus vahe - tema on õnnelik, mina mitte.
Tema, kes on nii ilus, tark, tore, nii täiuslik. Keda kõik armastavad, kellele kuulub iga tüdruku süda.
Jällegi tuleb mul võidelda pisaratega. "Ära ole lapsik," korrutan ma endale.
Aga ma tahan olla lapsik! Ma tahaksin talle kõik näkku öelda, tahaksin karjuda täiest kõrist, nutta lahinal, kuid ma ei saa. Ühiskond seisabki ju püsti tänu oma ihade allasurumisele, see ongi tsivilisatsiooni alus.
Jonnakas pisar veereb üle mu jäise püse, pühin selle vihaselt ära. Koolis saan ma ju suurepäraselt hakkama, aga nüüd, üksi, ei suuda ma silmi kuivadena hoida.
Toetun parajasti vastu kooliväravat, mis on ukse ees. Oleks juba aeg koju minna, unustada see poiss, miski siiski hoiab mind kinni.
Kuulen ust avanevat, kinni langevat ja kellegi samme minu seljataga. Nihutan end kõrvale et tulija saaks rõõmsalt minna koju, nautida sõbrapäeva, ma ei taha ju teiste päeva ära rikkuda.
Tulija köhatab.
"Ee..Vabandust, kas sa oled see tüdruk sealt kaheksandast?"
Võpatan ja mu süda jätab ühe löögi vahele.
Pöörasin aeglaslt, väga aeglaselt ümber ja vaatasin Teda.
Jah, Tema see oligi, ilusam kui kunagi varem, silmad ainult natuke teistsugused, Melanhoolsed.
"Kaheksandas klassis on palju tüdrukuid," vastasin ma vaikselt ja pöörasin talle selja, silmitsedes lumesadu.
"Ma tegelikult mõtlsin just sind..." ütles ta viimaks kohmetunult.
Ma ei suutnud vastata, kurk kõrvates ja pilk läks pisaratest uduseks. Oh ei! Mitte praegu, mitte nüüd, tema ees!
Kui ma ikka midagi ei öelnud, ütles ta:"Kuidas sul siis päev läks?"
"Sitasti," vastasin ma lihtsalt, mind ei huvitanud enam see mis ta minust arvab. Proovin teda maha matta oma südames, mille peale mu süda valust kokku tõmbus.
Ta naeris vaikselt ja rõõmutult.
"Mul ka," ütles ta viimaks.
"Miks?" küsisin ma endiselt vaikselt, ta kindlasti kuulis mu hääles seda põlastavat, haavatud tooni. Mu hääl värises kergelt.
"Sest minu armastus polnud minuga," ohkas ta.
Või nii, ta ju teadis et ma teda armastan, seda oli ju näha ja nüüd kavatseb ta mulle nina alla hõõruda seda et tema tibi temaga polnud.
"Või nii..." sosistasin ma, sarkasm läks mu hääles kaduma.
Ta tuli minu kõrvale ja toetus ka vastu aeda, vaadates samuti lund.
Vaikus.
Veelgi vaikust.
"Ütle mulle Paula, miks ma sulle ei meeldi? Mis ma halba olen teinud?"
Olin tõsiselt kohkunud.
"Mitte midagi," kogelesin ma.
"Ma ei saa aru, ma olen nii väga üritanud sulle meeldida. Aga sa ei vaata mulle otsagi, väldid mind," sõnad tulid tal ladusalt üle huulte, tumedate silmade pilk kinnitunud tühjusele.
Kas nüüd või mitte kunagi.
"Sa..Meeldid, mulle ka," sain ma viimaks öeldud.
Ta pööras oma silmad minule, tumedad silmad sätendamas ja ma pidin tõdema et ka poistel võisid pikad ripsmed olla. Mu hing jäi kinni, ta oli nagu unistustest välja astunud, minu unistustest...
Ta nägu oli naeratav, silmad soojad ja ta näis...õnnelik.
"Kas tõesti, kas päriselt ka?" Nüüd värises temagi hääl.
"Jah.." pomisesin ma.
Ta võttis mu külma näo oma kuumade käte vahele ja ma tundsin ta põletavaid huuli enda omade vastas. See ju oligi see mida olin igatsenud! See oli suurepärane lõpp sõbrpäevale...Kuid ometi, midagi oli valesti.
Tõmbasin end eemale, ta oli imestunud ja ma võtsin ta käed oma näo ümbert ära ja lasin lahti.
"Anna andeks, aga on liiga hilja...Liiga hilja," ma naeratasin oma vildakat naeratust.
Ta must mantli hõlma olid lahti ja kattusid vaikselt lumega. Ta oli nii löödud, nii löödud.
Mu mõistus karjus:"Mida sa teed! Lõpeta see kohe ära, seda a ju oledki igatsenud!"
Kuid süda sosistas:"See pole õige, sa armastad teda, kuid, see pole õige. Jäta ta, sa saad üle, sa elad edasi..."
Hingasin sügavalt sisse ja vaatasin talle otsa, täiuslik...Võtsin korraks ta lõdva käe oma käte vahele, üks pikk pilk , siis pöördusin ümber ja läksin...
Ümberringi ainult lumi, lumi, lumi ja lumi....

Äge