Peeglimaagia; 3

LOOMINGULIST UUT AASTAT KÕIGILE, KES SELLE TEEMA LAHTI KLÕPSASID !
Otsustasin, et on suurepärane aeg hakata siin foorumis oma loomingut jagama
Kuna see on siin minu esimene jutt, siis kõik kommentaarid ja kriitika on vägagi oodatud.
Kuigi usun, et kirjavigu siin väga ei ole, oleksin väga õnnelik, kui neid leidmisel siiski mainite.
See pealkiri võib küll tobe tunduda, kuid hakkas mulle mingil põhjusel meeldima, ning sobib hästi ka teemaga. Siiski julgen arvata, et see lugu pakub teile piisaval hulgal üllatusi, ega ole nii etteaimatav, kui praegu tundub.
Esimese osa kohta on see vast sobiva pikkusega. Proovin järgmised pikemad teha   Kardan, et mõned kohad võivad esimese osa kohta liiga... julged olla. Ehk saate aru, mida ma mõtlen, kui lugema hakkate  
Pean hoiatama, et kavatsen siin jutus väga palju kirjeldusi kasutada. Siirad vabandused nende ees, kellele see ei meeldi.
Arvan, et liigitaksin selle kõige meelsamini ikkagi fantaasia alla, aga väga kindel ka pole  
IGASUGUNE TAGASISIDE ON PALAVALT OODATUD  




Peeglimaagia


Eessõna

    Ma istusin rahulikult, pea vastu aknaklaasi surutud, ja vaatasin aknast välja. Jälgisin, kuidas puud, laternapostid, majad ja autod mööda lipsasid, ning lasin kuuldavale sügava ohke. Kõik mu elus libises lihtsalt mööda. Mu sõbrad, vanemad, kodu ja kool - kõik olid läinud. Minu eelmisest elust polnud järgi midagi peale hädiste varemete. Märkasin silmanurgast, kuidas mu vend peeglit keeras, ja mulle mureliku pilgu heitis. Tõstsin hetkeks pea ja vaatasin tõsiselt tema nurkatesse rohelistesse silmadesse. Tahtsin talle õrnalt naeratada ja öelda, et ta muretseb minu pärast ilmaasjata, ning minuga on kõik korras, kuid lihtsalt ei suutnud. Ta ei oleks seda uskunud. Ka mina ei uskunud seda...
    Lasin ennast istmel natukene lösakile, ja sulgesin silmad, et pisut puhata. Ma polnud juba kaks nädalat korralikult magada saanud. Kohe hakkasid mu silme ette kerkima veel üsna värsked mälupildid ning mu kõrvus kajama tuttavad laused:,,Autoõnnetus, nad ütlevad... vanaema juurde... Kõik korras, printsess? Ma kolin Berliini..." Tundsin, kuidas soe pisar mööda mu põske alles veeres, kuid kohe järgnesid sellele ka paljud teised, muutes loendamise võimatuks:,,Helistan sulle... Sa alustad uues kohas uut elu... Ma tean, et see on raske... Kõik saab korda... saab korda... korda..."
Võpatades avasin silmad - olin vist hetkeks tukkuma jäänud. Pühkisin kiirelt pisarad oma põskedelt, lootes et mu vend polnud seda märganud, kuid mu lootused purustati kohe.
,,On sinuga kõik korras?" kuulsin tuttavat häält küsimas. Kergitasin oma nutust punetavaid silmi ja vaatasin üles tema poole. See oli viga.  Nägin kahte rohelist silma mind tahavaatepeeglist murelikult jälgimas.
,,Ei! Jah! See tähendab... ma nägin halba und," laususin vaevukuuldavalt ja rebisin oma pilgu tema silmadelt lahti, keerates end igatsevalt aknast välja vaatama, seal toimuvat tegelikult tähele panematagi. ,,Kõik on korras," sosistasin ma vist rohkem iseendale kui talle, kuid ometi ta kuulis mind. Eesistmelt kostuva mühatuse peale pilku tagasi vennale keerates, märkasin ta näol kerget muiet.
,,Mida?" küsisin ärritatult, nähes kuidas tema suunurk aina kerkis. Kui ta lõpuks suu avas, soovisin ma, et ta poleks seda teinud:,,Ei midagi, lihtsalt... sa ei räägi sõnagi, ohkad kogu aeg, ja nutad tagaistmel, kui arvad et keegi sind ei näe... Ära tulegi mulle rääkima, et kõik on korras!" Mu südamest käis läbi valus jõnksatus, mõistes kui täppi see kõik tegelikult läks. Pagan, mu vend tunneb mind paremini kui mina ise. Peab ta alati nii tähelepanelik olema?
,,Ma nägin lihtsalt halba und," pahvatasin kõvemini, kui olin plaaninud. Tõmbusin istmel kössi, kui sain aru, et olin talle haiget teinud. Pöörasin pea kõrvale, et mitte tema haavunud ilmet näha, kui ta rääkima hakkas:,,Tšiisas küll, Amanda! Ma ju ainult muretsen sinu pärast... Kas see on siis nii halb või? Ma lihtsalt tahan, et sul läheks seal hästi, ja sa kohanesid kiiresti."
     Ma vihkasin pikale veninud vaikusehetki. Õnneks vihkas neid ka minu kallis venna ning lõhestas piinliku vaikuse:,,Palun käitu ilusti, eks? Ära pane meid muretsema!" Jällegi oleks vaikus võinud kestma jääda. Vaatasin aknast välja ja mõtlesin, kas vabandada või mitte. See oleks olnud küll mõistlik, kuid hetk oli juba möödas. Vaikus oli meie vahel liiga pikalt lasunud, et seda uuesti lõhkuma hakata.
Märkasin alles siis, et olime linnast välja jõudnud. Silmitsesin põldudel söövaid lehmi ja hobuseid, ning enne kui end pidurdada suutsin, ohkasin ma jälle. Minu uues kodus olid ju ka loomad... Mida ma nendega peale pidin hakkama? Mul polnud kunagi isegi mitte koera olnud, rääkimata siis hobustest ja... sigadest. Olin küll lapsepõlve loomade keskel veetnud, kuid kunagi polnud mina pidanud nende järele valvama, ega nende eest hoolitsema. Tõsi küll, kui olin üheksa aastane, oli mul kalake nimega Nelli, keda ma väga ebaregulaarselt toitsin - vahel liiga vähe, vahel liiga palju - kuni naabritüdruku kass ta ära sõi. Oi, kuidas ma siis nutsin! Korraldasime kahekesi mu kuldkalale uhke potist alla laskmise. Tolleaegne südamesõbranna Anni, tõi oma vanaisa käest salaja viiuli, mis tema käes tegi kassikräunumise häält, ja mille ta hiljem ära lõhkus, ning mina korjasin maja eest ühe võilille. Jaa, see oli uhke värk. Mitte lihtsalt mingi vesi peale ja aidaa.
    Mu näole ilmus õrn naeratus ning tobedaks kontrastiks voolas ka üksik pisar aeglaselt mööda mu vasakut põske alla.
,,Jälle nutad?" kostus eesistmelt hääl, mida hetkel kõige vähem ootasin. Kuidas ta seda tegi? Kuidas ta märkas alati, kui mu silmist pisaraid voolas, isegi kui tegu oli ainult ühega? Kas ta passis kogu aeg tahavaatepeeglist mind, selle asemel et autot juhtida? ,,Milles siis seekord asi on?" küsis noormees natuke tüdinud häälega. Pidi ilmselt kuradi väsitav olema mind kogu aeg valvata.
,,Nellis," vastasin kummaliselt unistava häälega. Kiire pilk peeglisse ütles mulle, et Jackobil on naeru tagasi hoidmisega tõsiseid raskusi. Silmad säramas ja suunurgad tõmblemas, üritas ta ainult sõitmisele keskenduda. Nüüd arvas ta kindlasti, et tema õde oli viimane tobu, kes nuttis ammu surnud kuldkala pärast. Tore vähemalt, et temalgi lõbus on.
    Heitsin talle pahura pilgu, mida ta ei näinud. Tavaliselt mulle isegi meeldis, et mul oli nii hooliv ja tähelepanelik vend, aga esimest korda viimase aja jooksul, oli mul hea meel tema tähelepanu eest põgeneda. Kaugele, kaugele ära, lehmasita sisse peitu.
    Vaatasin mõru ilmega enda ette. Ma ei tahtnud ära kolida. Kõik mu sõbrad olid ju Tallinnas. Tänane päev oleks võinud olemata olla. Õigemini öeldes - päev kahe nädala eest oleks võinud olemata olla. Miks just minuga pidid sellised asjad juhtuma?
      Suutmata oma mõtteid enam taluda, küünitasin üle endast vasakul pool oleva suure kasti, ja üritasin selle tagant spordikotti välja tirida. Ma polnud kunagi varem sõitnud nii täistopitud autos. Mu vennale jäi mõistmatuks,  miks ma nii palju asju olin endaga kaasa tarinud, kuid noh, ma kolisin oma kodust ära, ilma et oleksin saanud sinna kunagi naasta... Ma arvasin, et väike ülepingutamine oli igati mõistetav. Olles koti kätte saanud, pistsin käe sinna sisse, ning tõmbasin oma mp3 mängija sealt välja. Muusika oli mind alati rahustanud ja kõik mõtted endasse imenud. Üritasin võtta võimalikult mugava asendi kitsa autoistme peal (see auto oli üllatavalt mugav) ja panin mängima rahuliku loo. Asetasin oma ülemised silmalaud alumistega kokku, ning lasin muusikal end endasse tõmmata.

***

  Ärkasin mõnusast poolunest auto meeletu rappumise peale. Teadsin ilma silmigi avamata, et olime keeranud väikesele külateele, kuid otsustasin siiski korralikult üles ärgata. Tõusin istmel istukile ja hõõrusin valusaks magatud selga. Autod ei olnud ikka magamiseks loodud. Pilgutasin uniselt silmi ning imestasin, nähes aknast tihedat metsa. Kas ta elas varem ka sellises pärapõrgus? Pistsin oma mp3 kotti tagasi ning jäin ootama. Jälgisin aknast ümbrust, kuid silm ei tabanud midagi tuttavat. Kui me tõesti nii sügaval metsas olime, kui tundusime olevat, siis oleksime pidanud juba üsna lähedal olema. Tabasin peeglist oma venna pilgu:,,Kas sa oled kindel, et keerasid õigest teeotsast sisse?" Mu hääl oli kahtlev, sest olin kindel, et oleksin pidanud seda ümbrust mäletama. Vend esiistmel aga turtsatas, ja lausus:,,Muidugi olen. Kas sa tõesti arvad, et ma ei leia teed kohta, kus olen üles kasvanud?" Õigus jah, tema ju isegi elas seal esimesed kolm aastat. Mina seda küll päris üles kasvamiseks poleks nimetanud, aga vahet ju väga polnud.
    Varsti hakkaski mets hõrenema ning puude vahelt paistma kõrge puitehitis. Minu üllatuseks ei läinud tee sealt enam edasi ja Jackob keeras auto maja ette. ,,Olemegi kohal!" sõnas ta napilt, ja nõjatus hetkeks vastu seljatuge, kuid paotas siis ust.
    ,,Oota!" hüüatasin, teadmata mida talle öelda tahtsin. Õnnetuseks keeraski ta end minu poole ja vaatas mulle otsa. ,,Palun vabandust!" laususin vaikselt ning vaatasin talle silma. Oleksin üle kõige soovinud maha vaadata, ja silmad peita, kuid ei teinud seda. Tema aga vaid noogutas vaikselt, avas ukse, ning läinud ta oligi. Jäin oma kohale, ja vaatasin endiselt kohta, kus ta istunud oli. Ma teadsin, et ta sai aru, mille eest ma vabandust palusin. Ta sai alati aru. Hingasin sügavalt sisse ning avasin autoukse.

Kuule, täitsa hea ju. Juba pealkiri on väga põnevusttekitav. Ja kirjutatud on ka igati hästi.
Ainult, et ma ei saanud aru, kuidas nad said tema kala vetsupotist alla lasta, kui kass selle ära sõi. Kas ta nagu jättis luukere järele või?
Ma tavaliselt vigu ei otsi, aga üks jäi mulle siiski silma :
šokist mitte šhokist.
Aga noh, igatahes suutsid sa minus juba huvi tekitada, nii et ma ootan uut osa.

Ma siis natuke norin ka. Pole ammu kellegi teise teksti lugenud siin ja nüüd on mul need vigade otsimise patareid täis saanud .

Nagu MyMysteri mainis juba siis šokist mitte šhokist. Eesti keeles on üldse sedasi, et kui tuleb kihk panna kirja shokolaadist siis tegelikult on sh asemel š. Ja see ongi tavaliselt sedasi :).

Ma tean, et mind alati ajab jubedalt närvi see kui otsekõne on üksteise otsa kirjutatud (kuigi siin oli päris okei ju ) ning vähemalt mina leian, et mugavam oleks alustada uuelt realt, aga tavaliselt pannakse siis lõik kokku otsekõnega siis kui kirjeldav osa räägib otsekõnes räägitavast teemast (oh jumal, ma ei saa ise ka aru enam, mida ma siia kirjutasin) ja siis tuleb otsa uus lõik (mõnikord on peale otsekõne veel üks-kaks lause ja siis minnakse uuele reale üle). Sinu puhul märkasin, et vähemalt ühes kohas oleks saanud tekitada kaks lõiku. Paaris kohas oli sedasi, et otsekõne olekski pidanud uuelt realt tulema. Seega mu jutu mõte siit seest: Kui lõigu sisu ja otsekõne räägib ühest ja samast ütleme mõttest võib see koos olla küll, aga kui see on täiesti erinev asi siis parem eraldada nad.

Mõned komavead olid ka. Mina üritan neid vältida sellise triki abil, et jälgin, kas mõlemal pool on tegusõna (öeldis) olemas . Aga hoogu sattudes võivad komad uksest-aknast välja lennata minu poolest

Ajaa sõnal talgi = temalgi. Ta on lühend temast ja lühendite lõppu pannes gi/ki ei ole see just kõige ilusam ja seda vist tegelikult teha ei tohigi (ma panen selle järgi nagu mälu ütleb mulle eesti keele tundidest, et ära neid tohib/ei tohi asju ülipuhta kullana võta, sest ma olen suuteline väga suuri apsakaid ka tegema mõnikord)

Oeh, ma jään nüüd vait ja loodan, et sa väga pahaseks mu peale ei saanud. On olnud juhuseid, kus ma olen natuke liiga palju korraga välja öelnud ja noore sõnasepa minema peletanud.

Plusspunktid tabava pealkirja ja huvitava sisu eest :)

Väga vinge sisu ja sõnastus.
Minu lemmiklaused on : "Mitte lihtsalt vesi  peale ja aidaa"  "Kaugele, kaugele,  ära, lehmasita sisse peitu"
Mulle meeldib veel hullult see kalakese teema.

Väga hästi kirjutatud, eriti oma esimese jutu kohta! :)
Kas sa jätkad ka seda? Ma tahaks teada mis sellest jutust edasi saab.

Sisu tundub huvitav  Paar kirjaviga jäi silma, aga enam üles ei leia. 

Ootan uut osa, et saada vastused oma küsimustele - mis, kes, kuhu, miks jne   

Teiste öeldut kordama ei hakka, seega kiidan ja jään pikisilmi uut ootama :)

Siis nüüd näpud tööle!  Ehk on sulle motivatsiooniks, et me kõik seda tohutult ootame

Ja uus osa tuli ära  
Ma kirjutasin seda mitu tundi siia ümber ja täiendasin veel pool viis ööselgi... Aga valmis sai  
Kui leiate siit kirjavigu, siis on need ilmselt öösel trükkimise tagajärjed, ja ma vabandan.
Ah, ja ma muutsin natukene lõigutamist, ning kuigi mulle meeldib tekst ühes tükis, on teil ilmselt lihtsam lugeda.
Ma vihkan seda stiili, millega olen lugu alustanud, ja veel rohkem vihkan ma oma kirjaoskust, aga see ilmselt ei huvita kedagi...  
Niiet hakake lugema ja kommenteerige rohkelt!  

Kui siin hiljemalt 28. veebruariks osa pole, siis karjuge  




1. Peatükk

Ma astusin autost välja, jäädes mõtlikult enda ees kõrguvat maja silmitsema. See oli uhke, kolmekorruseline ja tumedast tammepuust vanaaegne ehitis. Oletasin, et see oli juba paarsada aastat tagasi ehitatud. Kõrgest vanusest hoolimata, oli hoone üllatavalt heas korras. Kogu maja nägi välja nagu uus, aga mis mind selle vanuses tegelikult veensid, olid kaunid vahtrapuidust nikerdused, mis ilutsesid iga akna kohal, ja ust ümbritsevad kaunid mustrid. Tänapäeval enam selliseid ei tehta.
Maja ees laius suur veranda, mis oli sama värvi nagu hoonegi, ning sinna viis lai, kuid madal kivist trepp. Trepi käsipuude peal olid väikese lapse suurused kivist lõvi kujud. Mis oli aga kõige imelikum - ma võisin vanduda, et polnud seda maja elusees näinud, kuid ometi oli see väidetavalt minu vanaema maja, ja mina olevat seal igal suvel (kui viimased neli aastat välja arvata) käinud.

Mind äratas mõtetest ukse tuhm mütsatus, ning nägin enda poole tormamas vanaema, käed kallistuseks õieli aetud. Mu suule venis tahtmatult lai naeratus, nähes kui sarnane oli ta tavalisele maavanaemale. Tema juuksed olid lühikesed, lokkis ja hallikas-pruunid, ning tema tumedat kogu kattis samades toonides kootud pikk kampsun, mille ta oli ilmselt ise teinud. Ta nägi oma särava naeratuse, õnnelike silmade ja natuke kortsus näojoontega välja nagu tõelise vanaema võrdkuju. Ainult pannkoogikuhi oli veel puudu.

Naersin, kui ta minu vennale kaela langes, ja temast elujõudu välja pigistada püüdis. Ka Jackob naeratas abitult ja patsutas vanaemale seljale. Kuna vanaema oli üsna lühike, pidi noormees küürutama.
Mu naeratus tuhmus aga siis, kui vanaema Jackobi lahti lasi, ja minu poole tulema hakkas. Enne kui arugi sain, olin samamoodi kummarkile tõmmatud, nagu vennas alles hetk tagasi olnud oli. Tundsin tugevat pannkookide ja villa lõhna. Suu kiskus jälle vägisi muigvele - see oli tõeline vanaema.
Teadsin juba enne, et nende näiliselt pekiste käsivarte sees oli peidus tõeline muskel, kuid ometi suutis see mind üllatada.
,,Oh, sa mu kallikene, kui ammu pole ma sind näinud. Ma ei luba enam kellelgi sind minult nii kauaks ära võtta. Ei luba, ei luba!" Pomises vanaema mulle kõrva, samal ajal kui ma abiotsiva pilgu oma narvale vennale saatsin.

Pärast lõputuna näivat kallistust ta eemaldus ja ma sain jälle vabalt hingata. Ennast veel eelnevast poolsurnuks litsumisest kogudes, kuulasin vaikides ära vanaema ettepaneku tuppa sööma minna, sest toit pidi kohe valmis saama, ning noogutasin. Üks kosutav eine - just seda mul peale väsitavat päeva vaja oligi.

Kuulsin klõpsatust ja vaatasin selja taha. Nähes, et vennas oli juba pakiruumi kallal,  ning tõstis minu kaste asjadega sealt välja, liikusin talle aeglaselt lähemale. Vaatasin tuimalt, kuidas ta kastide kallal kohmitses, oskamata midagi tarka teha. Kui noormees lõpuks eest astus, ning ühe kastiga maja poole liikuma hakkas, heitsin pilgu välja tõstetud kotihunnikule. Oli mul siis tõesti nii palju asju vaja kaasa võtta?

Kuulsin kedagi oma nime hüüdmas ning tõstsin pilgu. Minu vanaema ja vend olid juba poolel teel majani, ning viimane lehvitas mulle. Oma mõtetest ärgates, haarasin tagaistmelt kiiruga oma koti, virutasin autoukse liigse jõuga kinni, ja järgnesin neile pooljooksuga. Sain nad ukse juures kätte, ning hoidsin Jacksonile ust, et too minu kastiga sisse pääseks.

Seest paiskus mulle vastu pahvakas jahedat õhku, mis lõhnas tugevalt vanaaegse puidu järele. Hingasin oma kopsud seda imelist lõhna täis, ja astusin kärmelt sisse, lastes uksel enda taga kinni vajuda. Olin sattunud hiiglaslikku ja väga avarasse esikusse. Minust paremal asus suur kapp nagide ja jalanõudealusega, kuid minu tähelepanu oli praegu püüdnud hoopis miski muu - suur keerdtrepp vastasseinas. See maja meenutas mulle väga suurt, ja väga vanaaegset mõisa, mis oli kindlasti meeletult kallis. Minu pere polnud kunagi rikkusega hiilanud, aga oli ka võimalus, et see maja oli juba põlvkondi meile kuulunud. Kuigi perekonnanimi Ridva ei olnud just väga uhke...

Olin vanaema ära kaotanud... Võtsin oma plätud jalast, lükkasin need varvastega vastu kapi serva, ja lasin kotil sinna samasse maha potsatada. Käis kah.

Vaatasin nõutult ringi, ning leidsin, et olin juba eksinud. Esikust viisid edasi päris palju uksi, millest kaks olid pärani lahti. Tahtmata teda hüüda, et mitte piinlikusse olukorda sattuda, otsustasin parempoolse ukse kasuks, ja leidsin end elutoast.

Esimese asjana märkasin, et tuba oli tühi. Ei jäänud oma ümbrust kauemaks silmitsema, kuna ei soovinud kellegagi kokku põrgata, ja tunnistada, et olin oma suvekodus eksinud. Märkasin sel hetkel ainult seda, et elutuba oli hiiglaslik, vanaaegses stiilis, ja keeras järsult vasakule, jättes ülejäänu minu silmapiirist välja.  

Otsustasin vanaema ruttu üles otsida. Silmasin vasakul väikest ust, mis viis ilmselt harjakappi, kuid et kindel olla, astusin paari sammuga selleni ja katsusin seda. Lukus. Sellisel juhul jäi üle ainult elutoa teine pool, mis oli minu silma eest varjatud. Olin hakanud juba edasi minema, kui kuulsin kaugelt selja tagant vanaema häält:,,Kuule Anna, kuhu sa nii kauaks jääd?"

Ma ehmatasin alguses päris ära, kuid siis meenus mulle uks, mis esikust vasakule keeras, pöörasin ümber, läksin ruttu tagasi esikusse, ning astusin siis juba rahulikuma sammuga teisest uksest sisse. Sealt edasi läks omakorda veel kaks ust (kuradi palju uksi) - üks vasakule, teine paremale. Astusin julgelt sisse paremal asuvast uksest, tuppa kus märkasin liikumist, ning sattusin kööki.

Vanaema seisis laua juures, seljaga minu poole, ja oli ametis laua katmisega, kuid minu sisenedes pööras ta siiski ümber, ning naeratas mulle.
,,Tule istu, kallis!" Lausus ta pehmelt:,,Kohe saab süüa"
Kõndisin aeglaselt temani ja istusin ühele toolile akna all. Vanasti oli mul laua ääres oma lemmikkoht... Huvitav, milline see olla võis?

Olles ennast natukene kogunud, ja jälginud, kuidas vanaema taldrikuid lauale tõi, jätkasin oma mälestuste otsinguid. Silmtsesin hoolikalt oma ümbrust, ning jõudsin järeldusele, et kogu sisustus oli ilmselt kuhugile 20. sajandi algusesse kinni jäänud. Paistis, et sel ajal oli tammepuit väga moes. Laud, toolid ja kapp mu selja taga, olid ilmselt kunagi ammu käsitööna valminud väärisesemeid. Tundus, et need olid ühe komplektina valmistatud, sest märkasin kõigi servades ühesuguseid nikerdusi. Laua ning toolide jalad olid mõnusa kurviga ja meenutasid mulle Hollywoodi filmides nähtud nõia maja stiili. Minu pilk liikus mustritelt kiiresti edasi ja jäi peatuma aknal, kapi kõrval. Täiesti tavaline vana aken (uute klaasidega). Sees ei olnud neid puidugraveeringuid, mida väljas nägin.

Nihutasin end toolil õigeks, kui vanaema mind kõnetas.
,,Ja kuidas siis minu kallikesel läind on?" Küsis ta muheldes.
Neelatasin.
,,Jackobil läheb hästi," pomises hajameelselt, olles sügavale mõttesse vajunud.
Vanaema turtsatuse peale pilku tõstes, nägin kuidas ta üritas endale liiga palju asju korraga kätte mahutada.
,,Vanaema, lase ma aitan sind!" Tegin ettepaneku, olles vaatepildist häiritud.
Ta turtsatas uuesti, ning kui ta nii jätkanud oleks, oleksin ma teda varsti hoopis siilimemmeks kutsuma hakanud.
,,Ää mitte üritagi vestlusest kõrvale iilida! Nüid ütle mulle, kudas sinul läind on!" Lausus ta käskival, kuid lõbusal toonil.
Endalegi märkamatult olin püsti tõusnud, ning liikusin liikusin vaikselt vanaema poole, seisatades lõpuks tema kõrval.
,,Lase ma aitan sind nüüd!" ei jätnud mina jonni:,,Ma ei saa ju niisama kõrvalt vaadata, kuidas sa rabeled"
,,Ah, põle mul äda midagist!" Lõi vanadaam käega, kuid leebus siis, nähes mu paluvat ilmet:,,Oh, olgu! Sa võid ju klaasid lauale panna, need on..."

Ta katkestas oma lause ukselt kostva köhatuse peale ning keeras ennast sinna poole vaatama. Kööki oli ilmunud üks higine (ja ilma särgita!?!) kogu.
,,Kuhu ma tema kastid viin?" Küsis Jackob hingetult seina najale toetudes.
,,Ma arvan, et vii need kohe tema tuppa. Ää kuhugile vedelema küll jäta!" Sõnas memm kõiketeadja näoga.
Vennas lasi kuuldavale valju protestivigina, kuid haaras mu asjad siiski uuesti sülle, ja seadis oma sammud trepi poole. Mul tekkis tahtmine talle järgi joosta, ja vaadata, milline mu tuba välja nägi, kuid hoidsin end tagasi. Polnud vaja ennast oma venna ees veel rohkem lolliks teha, kui ma seda aastatega juba niigi teinud olin.
,,Ning pane särk selga tagasi!" Hüüdis vanaema talle veel järele.

Kui sammukaja oli vaibunud, hakkas mu vanaemal järsku kiire.
,,Kuule, ma läen käin korraks elistamas. Tulen kohe tagasi. Sa pane senikaua klaasid lauale, eks?" Pomises ta ning kiirustas vastust ootamata köögist välja. See oli imelik. Kellele tal oli helistada?

Jätsin selle küsimuse, kus seda ja teist, ning libistas hooletu pilguga üle köögi. Klaaside lauale asetamine on palju raskem, kui sa ei tea, kus need on. Ning mina seda juhuslikult ei teadnudki. Krigistasin hambaid, mõeldes kuidas ta oleks oma lause lõpetanud, kui üks teatud isik meid oma lolli küsimusega seganud poleks.
Kõndisin kõheldes suure kapi poole, ja hingasin kergendatult, nähes selle keskmistel avatud riiulitel erinevaid klaase. Sobrasin natuke oma reetlikus mälus, ning suutsin meelde tuletada, et vanaema kasutas alati tavalisi klaase, välja arvatud kellegi sünnipäeva puhul.

Selle tühise mälestuskillu üle õnnelik, võtsin kapist kolm kõige tavalisemat mahlaklaasi (antud juhul piimaklaasi), kuid ümber pöörates avastasin, et laud on kaetud hoopis neljale. Kes meiega liitus, ja mis veelgi tähtsam, kas ma oleksin pidanud seda teadma?
Otsustanud natuke oodata, ning seda võimalusel vanaema käest küsida, panin klaasid käest, ja üritasin lauakombeid meelde tuletada. Kas klaasid käisid paremale või vasakule? Pärast väikest kaalumist nihutasin need vasakule. Saagu, mis saab.

Toonud ühe klaasi ka tundmatule, istusin tagasi laua taha, ning natukese aja pärast kuulsingi sammude müdinat trepil. Vennas sadas rohmakalt köögilaua taha (seekord oli tal särk jälle seljas) ja võttis alles siis endale aega ringi vaatamiseks.
,,Ma arvasin, et olen viimane... Kaua tal veel läheb?" Küsis ta minult erilise huvita.

Hakkasin juba küsima, kas ta räägib vanaemast või tundmatust, kui vana hunt isiklikult kööki tammus.
,,Millal Kaspar siia jõuab?" Kasutas noormees kohe oma võimalust ära.
Ah, et tundmatul on siis nimi ka?
,,Ma ei tea, ei saanud teda kätte, aga arvan, et ta on kohe siin," sõnas vanaema napilt.
,,Helista uuesti siis!" Virises Jackob:,,Ma tahan juba süüa"
,,Kannata veel nati, ma tõstan toidu lauale, et see kõrbema ei läeks, ja läen proovin siis uuesti," rahustas vanadaam teda.
Kohe ilmuski lauale isuäratav sealiha ahjukartulitega. Nii vanaema moodi jätta eelroog vahele, ja teha põhiroaks midagi eriti rasvast. Naeratasin mõttes, kuid noormees minu vastas raputas mind taaskord mõtetest välja.
,,Kas me võime juba sööma hakata?" Päris noormees kahvlit haarates ja üritas seda lähimasse ahjukartulisse torgata.
,,Ei, Jakob Peegel, me oleme viisakad, ja ootame ta ää. Pane see kahvel kohe käest!" Pahandas vanaema:,,Ma läen elistan talle uuesti, ja küsin, kus ta on. Ää toitu näpi!"
Ta rõhutas viimase lause kõiki sõnu eraldi, justkui poleks uskunud, et sõnum muidu kohale jõuab.

Alles siis, kui vanaema oli köögist lahkunud, jõudis mulle kohale, mis mind tema sõnastuses häirinud oli. Ta ütles Jakob Peegel. PEEGEL? Minu vend oli alati olnud Ridva, nagu mina ja isa, ning ainult ema ja vanaema olid Peeglid. Mis oli aga kõige imelikum - mu vend polnud teda parandanud. Ta oli alati parandanud kõiki, kes tema nime eestipärastasid või lühendasid, aga nüüd ei olnud ta isegi mitte pahane.
Piidlesin teda silmanurgast, ja jälgisin, kuidas ta ühe väikese kartuli osavalt sõrmede vahele püüdis, ning selle tervenisti suhu pistis. Kõik tundus korras olevat... Ehk reageerisin ma lihtsalt natuke üle? Mul on vahel selline komme... Jah, nii see ilmselt oligi.

Märganud, et ma teda vaatan, surus ta oma nimetissõrme mänglevalt suule, ja naeratas mulle oma kuulsat naeratust, mille peale kõik ümbruskonna tüdrukud kohale jooksid. Krutskiga naeratust.
Samal ajal mõeldes jälgisin tuimalt, kuidas noormees minu ees veel ühe kartuli kausist välja õngitses, ja suhu pistis. Otsustanud lõpuks küsida midagi normaalsemat kui tema nimi, osutasin tühja koha poole
,,Keda me ootame?" Pärisin, üritades oma häält võimalikult ükskõikseks jätta.
,,Näpuga näidata pole viisakas," narris ta mind kavala irvega.
,,Näppudega serveerimiskausist süüa pole viisakas," vastasin ma samaga, ning jälgisin muigega, kuidas irve tema näolt kadus.
Ta vaatas mulle arusaamatu näoga otsa, ning ma sain aru, et minu eelnev küsimus oli talle kohale jõudnud.
,,Kasparit loomulikult," sain napi vastuse.
,,Ja... Kes on Kaspar?" Ei suutnud ma küsimata jätta, kuid sain kohe aru, et olin teinud meeletu vea, ning kuna Jackobi näolt kandis kogu värv, tõttasin ma täpsustama:,,Ta on see meie naabrionu, eks?"

Noormees vaatas mind, nagu ma oleksin kummitus, tekitades minus tohutut ebamugavustunnet, mistõttu hakkasin toolil nihelema, ning suutmata talle enam otsa vaadata, tegin näo nagu vedeleks laua all midagi äärmiselt huvitavat, kuid vaatamata sellele, tundsin endiselt endal tema põletavat pilku. Nägin silmanurgast, kuidas ta tühjalt suud maigutas, tahtes ilmselt midagi küsida, kuid ei suutnud leida õigeid sõnu.

Nagu tellitult tatsas vanaema aeglaselt tagasi, pannes meid mõlemaid pead pöörama. Naeratasin talle tänulikult, kuna olin tänu temale oma venna tüütust pärimisest ajutiselt pääsenud pääsenud. Kõrvalpilk vennale ütles, et ka tema oli nüüd rahunenum. Ma teadsin, et tal oli selle kohta palju küsimusi, ja et ta tegi ilmselt mõttes plaane, millal ja kuidas oleks mind kõige parem nurka suruda, ning oma küsimused mulle näkku paisata, kuid pidin sellega leppima. Ükskord saab mu mälukaotus avalikuks niikuinii.

,,Noh?" Esitasin vanaemale küsimuse kohe, kui ta oli minu kõrvale istunud.
,,Ta ei jõua täna," vastas vanadaam mulle heldinult naeratades:,,Tema lehmad sündisid vasikad"
Kui oleksin sel ajal midagi joonud, oleksin ma selle ehmatusest kõigepealt kurku tõmmanud, ja siis välja sülitanud, kuid kuna ma hetkel ei joonud, pidin leppima vaid köhahooga.

,,Mis sa pole varem vasikatest kuulnud või?" küsis Jackob turtsudes, näides olevat unustanud minu varasema lolli küsimuse. ,,Vaata need on sellised väikesed loomad, kes tulevad lehma seest välja... Jajaa, päris tõsiselt räägin kohe" üritas noormees minu vastas naeru tagasi hoida. ,,Ja siis, kas tead... kui nad suureks kasvavad, siis... saavad neist endist lehmad" suutis ta naeruturtsatuste vahel öelda. Talle vist väga meeldis mind kiusata, kuna ta teadis, et ma hakkan siis punastama. Olin ilmselt praegugi näost punane nagu tomat.

,,Aitab küll, Jakob! Jäta Anna rahule!" Sekkus meie ,,sõbralikku" vestlusesse ka vanaema, kes oli ilmselt märganud minu kimbatust. Vanaema oli alati minu jaoks olemas, kui vennas minu kallal noris, samamoodi kui mu vend oli minu jaoks olemas igal muul ajal...

Kuid siis tuli mulle jälle meelde, mis mu tegelikult köhima oli pannud. Siis, kui vanaema need sõnad lausunud oli, jõudis mulle kohale teadmine, et selline mu ülejäänud elu olema hakkabki. Ma hakkan elama maailmas, kus elu keerleb ümber lammaste ja sigade, ning kus vasika sünd on päeva tippsündmus. Kui see mulle uuesti meelde tuli, kadus minu näost üleliigne puna... koos kogu ülejäänud verega, muutes mu kahvatumaks, kui surilina. Kunagi varem polnud mul olnud nii suurt tahtmist ära joosta ja iseseisvalt kusagil uut elu alustada. Näiteks Pariisi punaste laternate tänaval keha müües...

Ma polnud küll otseselt tibi (enda arvates), kuid suurlinn (kui Tallinna sai niimoodi nimetada) oli minu jaoks elulise tähtsusega. Sõbrad, kaubamajad, klubid ja lühikesed vahemaad - nendest hakkan ma maal elades kohutavalt puudust tundma.  Miks mu vanaema ei võinud hoopis New Yorgis elada?

,,Jah, just! Aitab lobast!" Nõustus ka vennas temaga. ,,Hakkame nüüd sööma!" Sõnas ta, kiire liigutusega laualt kahvlit haarates, ning tahtis uuesti kartuleid ründama asuda, kui vanaema röögatus ta peatas.
,,Jakob Peegel, jäta need kartulid kohe rahule!" Kärkis vanadaam kurjalt.
Tõmbasin vaistlikult ka oma välja sirutatud käe tagasi, kuid mu mõtted olid hoopis vanaema esimeste sõnade juures. Jakob Peegel. Jälle see Peegel.
Noormees nurises midagi kohutava nälja kohta, kuid ma jätsin selle tähelepanuta, ning puurisin oma silmad uuesti noormehe näkku, kuigi leidmata sealt ainsatki märki sellest, et midagi oleks valesti olnud, ei suutnud ma oma sisemist häält rahustada. Isegi mitte grimassi polnud...

,,Esmalt ikka söögipalve..." kuulsin vanaema häält ütlemas ning heitsin nimejura ajutiselt oma peast. Haarasin ebalevalt vanaema ulatatud käest ja vennas võttis kuulekalt minu oma. Sulgesin silmad, kuid kohe kui naine minu kõrval vaikselt pomisema hakkas, laskis noormees minust lahti, ning silmi paotades nägin, kuidas järjekordne kartul minu venna näos haigutavasse tühimikku kadus. Raputasin naeratades pead - oli minu vend alles metsaline.

Taasühendasime oma käed vaid hetkeks , mil vanaema meie omadest lahti lasi. Ta vaatas mulle õrnalt naeratades otsa, haaras siis kahvli, ja kuulutas laua avatuks. Viisist, kuidas ta Jackobi pilku vältis, jäi mulle mulje, et ta teab, kuid ei maininud midagi.

,,Kas sa lasid jälle Amandal lauda katta?" Küsis noormees järsku vanaemalt ning pöördus siis minu poole. ,,Sa oled klaasid jälle valele poole pannud," mainis ta silmi pööritades ja muigas minu näoilme peale.
,,On tõesti," märkis ka vanadaam:,,Kas sul on siis tõesti nii raske seda ää õppida?"
Ma vaatasin jonnakalt kõrvale, kui vennas ja vanaema samaaegselt klaasid teisele poole libistasid, ning teesklesin, et olen vasakukäeline.
,,Sa oleksid võinud see kord ilusamad klaasid valida... Ma põle teid ju tervelt viis aastat näind," lausus ta ning tõusis, et klaasid välja vahetada.
Olin surmkindel, et õhetasin jälle. Kuradi bioloogia!

,,Nii, ja nüid tahan ma kuulda, kuidas minu lapselapsukestel läind on," sõnas ta käsi kokku lüües, kui olime kõik toidu tõstmise lõpetanud.
Jackob lõi kohe näost särama ning see ei saanud head tähendada.
,,Oi, Amandal läheb halvasti," teatas noormees õnnelikult:,,Ta on kaks nädalat õnnetu olnud ja salaja nutmas käinud..."

Surusin peod kõrvadele, et mitte kuulda selle vastiku reeturi loba, ja pigistasin silmad kõvasti kinni, mitte nägemaks, kuidas vanaema uudishimulikult ettepoole nõjatub, ning kurvalt kaasa noogutab, hoolikalt iga tema sõna püüdes, nagu poleks too kartuleid varastanudki, ja nagu voolaks minu venna suust sulakulda. Aga mu vend selle eest veel saab!

Mina loen!

Kuigi mu pilku riivavad need tohutud vead. Komavead, kokku-lahku vead, tähevead. Aga see selleks.

Mhh... mul on praegu jälle see raske hetk, kui ma tahan midagi öelda, aga ma ei oska oma mõtteid sõnastada. Sisu ja idee tunduvad põnevad, tegelaste vanuseid tahaks teada. Kui mu mälu mind ei peta, siis pole seda veel mainitud? 

Vahepeal läks tekst hästi voolavalt, vahepeal takerdus nendesse pikadesse lausetesse. Muidugi võib asi ka lihtsalt selles olla, et mu pea valutab  

Kirjuta aga uut!

Nonii. Jõudsin ka lõpuks siis lugemise-kommenteerimiseni.
Kirjeldada sa oskad. Täitsa detailne pilt kerkis silme ette.
Ja see vanaema. Oh issand. Ta on nii nunnu. Tegi südame kohe eriti soojaks. Kuigi tuleb tunnistada, et ta see kõnepruuk häirib mind natuke millegipärast.
Hetkeks käis mu peast läbi isegi mõte, et äkki peategelase ja Kaspari vahel hakkab midagi susisema. Aga see oli ainult hetkeks.
Miski ütleb mulle, et selles suures, paljude ustega majas hakkab veel midagi väga põnevat toimuma, nii et ma ootan uut osa.

Ei pole need vead nii hullu midagi, lihtsalt kui meel on omadega sassis, siis need torkavad silma

Unustasin enne öelda, et mõnusa pikkusega osa oli  Loodan ka kiiresti uut saada

Väga huvitav jutt, mulle meeldib väga Jackobi karakter, kirjuta kindlasti edasi! :}

See osa sai siia üles suuremal osal tänu minu kallile sõbrale Snowy Rose´le,nii et suuured suuured tänud talle :)
Pole saanud seda osa veel üle lugeda, kuid vigu ei tohiks siin olla. Kui siiski midagi kahtlast märkate, siis kindlasti öelge. Aitäh :)
Ja kindlasti palun kommenteerige. Mul on ainult hea meel teada, et mul on lugejaid.  
Kui kedagi üldse huvitab, siis siin on uus osa  




2. peatükk

Ma lükkasin raske ukse enda ees lahti ja astusin välja värske õhu kätte. Mulle avanev vaatepilt võttis mind sõnatuks. Varsti loojuma hakkav päike heitis oma meelitavalt sooje kiiri minu ees laiuvale metsale ning paremat kätt maja nurga taha ulatuv põld lausa kümbles kuldses valguses. Õhk mu ümber, mis oli juba suviselt soe, oli säilitanud oma kevadise karguse, mistõttu hakkas mul veidike jahe. Sulgesin silmad kaitseks ereda õhtupäikese eest, ja hingasin sügavalt sisse, lastes mahedal linnulaulul oma kõrvu paitada. Tühjendasin oma mõtted, mis kui aur varasuvisesse õhtusse kadusid, ning lasin oma meeltel möllata. Kusakilt kaugelt kostis hobuste hirnatusi ja minuni kandus sõnniku vänge hais.

Avasin kellegi köhatuse peale võpatades silmad, ning pöörasin pead piisavalt palju, et näha oma venda vasakus nurgas seina najale toetuvat. Nautisin soojade päikesekiirte puudutust oma põsel, unustades hetkeks, et teda ma olingi otsima tulnud. Tema uus köhatus tõi mu aga maa peale tagasi.
,,Tahtsid ehk midagi?" küsis ta madalal häälel, mis oli palju vaiksem kui tavaliselt.
Minu pilgu eest ei jäänud märkamatuks tema tagasihoidlik katse endale midagi salaja taskusse libistada. Mu silmad läksid üllatusest suureks, kui sain aru, et tegu oli suitsupakiga.
,,Mis ajast sina suitsetad?" pärisin, suutmata oma hämmeldust korralikult varjata.
Noormees surus oma sõrme hoiatavalt suule ja saatis mulle nukra pilgu.
,,Palun räägi vaiksemalt!" anus ta nõrga häälega: ,,ja ma ei suitseta."
Pomisesin midagi mõistmatult ega saanud millestki aru. Jackob polnud kunagi suitsetanud ning tavaliselt talle suitsetajad ei meeldinudki. Ühe erandiga.

Vennas minu kõrval ohkas sügavalt ja lausus: ,,Need on Leena omad."
Surusin ahhetuse maha ja manasin ette kaastundliku näo. Hetke ajendil astusin talle paar sammu lähemale ning embasin teda jõuliselt. Meie pikkusevahe tõttu võis see natuke kummaline välja näha, sest oli ta ju minust poolteist pead pikem, kuid teadsin, et see oli kõige õigem asi, mida ma viimasel ajal teinud olin.
,,Mul on nii kahju," sosistasin vaikselt, tundes kuidas kohmetusest üle saanud vend oma haaret minu ümber tugevndas.
Tajusin, kuidas sel hetkel kogu pinge, mis meie vahele juba pikemat aega kuhjunud oli, lihtsalt hajus, jättes alles ainult täieliku teineteise mõistmise. Leena oli olnud Jackobi tüdruksõber, kes oli ta umbes nädal aega tagasi maha jätnud. Varemalt olin ma arvanud, et nad olid koos ainult moe pärast, kuid kui Jackob tol ööl koju ei tulnud, ning alles järgmisel õhtul välja ilmus, ise maani täis ja teadmata maast ega ilmast midagi, hakkasin ma oma teoorias tõsiselt kahtlema.
,,Sul oli õ**us," sõnas noormees vaevukuuldavalt.
,,Mh?" pärisin, ja tõstsin oma pead, et talle otsa vaadata.
,,Sul oli Leena suhtes õigus ..." nentis poiss nutuse häälega, pannes mind märkama tema niiskeid silmi: ,,algusest peale."
Mind valdav üllatus oli ehe - mitte kunagi varem polnud ma näinud oma venda nutmas. Isegi siis mitte, kui ta uudisega tuli, ja ...

Pisarad kerkisid mulle kurku, üritades kõigest hingest välja pääseda, ning ma ei osanud selle peale midagi targemat teha, kui noormees uuesti oma embusesse haarata, seekord õrnemalt.
,,Ei olnud," nuuksusin vaikselt, ise oma sõnade mõtet vaid poolenisti aimates: ,,Ma olen kindel, et ta armastas sind väga."
Jackob kergitas käega minu lõuga, ning vaatas mulle sügavalt silma, nagu üritaks mu mõtteid lugeda. Tema pisarad olid kadunud.
,,Su mõtted on mujal" märkis ta vaikselt.
Tema Leena - igatsus oli asendunud taas murega minu pärast. Noogutasin, ning langetasin pilgu, tema käsi endiselt minu lõuga hoidmas.
,,Ma igatsen neid nii väga," laususin, hääl viimaste sõnade juures murdumas.

Seekord oli mu vend see, kes mu oma embusesse tõmbas, ja mind lohutavalt pigistas, kuid siis tõmbus ta minust võpatades eemale, nagu oleks noormehele midagi meenunud, katkestades sellega kallistuse, mida ma tol hetkel väga vajasin, ning hakkas rusikaga oma särki nühkima. Sinna oli ilmunud üks ilus suur must lärakas. Mu põsed hakkasid juba kes-teab-mitmendat korda selle päeva jooksul õhetama, ning suutsin pomiseda vaid ühe vaikse vabanduse, ise veel tasakesi nuuksudes. Noormees heitis mulle ühe pahura pilgu, kuid keskendus siis uuesti oma särgi veelgi rohkem ära rikkumisele.
,,Ära hõõru seda! See ei tule siis enam maha," laususin palju selgema häälega kui varem ning astusin talle lähemale. Mu vend mühatas kõigest, aga lõpetas siis särgi piinamise, võttes selle hoopiski seljast.
,,Aitäh, et mu lemmiksärgi ära rikkusid!" torises ta, tegemata välja, et mu silmad selle väite peale suureks läksid.
,,Mina rikkusin?" ei suutnud ma oma kõrvu uskuda.
Nii paljuks seda meie läbisaamist siis jäigi.
,,Sina, sina jah!" porises ta edasi, oma särki samal ajal lohakalt kokku lapates.
Ta tahtis veel midagi öelda, kuid ma katkestasin teda.
,,Kuidas see minu süü on, et sina mind kallistama tormasid?" nõudsin: ,,Sa teadsid väga hästi, et ma nutsin.''
,,Tänamatu vasikas!'' turtsatas noormees, ning pilge tema silmis ärritas mind, kuid ma sundisin end rahunema.
,,Võib-olla tõesti, aga vähemalt ei aja mina oma süüd teiste kaela!" sõnasin külmalt ja heitsin talle üleoleva pilgu.
,,Kas tõesti? Ja mida sa just praegu teed?'' tuli teiselt poolt kohe terav vastus.
Oskasin selle peale ainult suud maigutada.
,,Kas sa veekindlast ripsmeduššist oled midagi kuulnud?'' jätkas ta pärimist, ning siis sain ma aru, kuhu ta oma jutuga sihtis.
,,Sina oled poiss, kes ei tea kosmeetikast mitte midagi, ega tule mulle ütlema, mida kasutada ja mida mitte!'' pahvatasin ühe korraga välja kõik, mida tegelikult mõtlesin.
Oleksin tahtnud talle veel nii mõndagi teravat öelda, kuid poiss ei kavatsenudki oma arvamust endale hoida.
,,Mina,'' vaidles too, esimest sõna rõhutades: ,,tean kosmeetikast piisavalt, et sulle veekindlat soovitada.''
,,Kui te just Leenaga pidžaamapidusid ei korraldanud, ega teineteist salaja meikinud, pole sa sugugi moeteadlikum kui lammas!'' paiskasin sõnad talle ilma pikemalt mõtlemata näkku.

Sain alles sekund hiljem aru, et poleks tohtinud Leenat mängu tuua. See oli veel liiga hell teema.
,,Vabandust!'' pomisesin tasaselt pead norgu lastes: ,,Ma tean, et poleks pidanud seda ütlema ...''
,,Vahet pole!'' nähvas ta ning oli võimatu mitte aru saada, et ta ei tahtnud sellest rääkida. ,,Sa peaksid ju ometi mäletama, kuidas sa mõned aastad tagasi mind lõuendina kasutasid ja kosmeetikaalaselt igati harisid'' lausus ta etteheitvalt ning avas ukse, et tagasi sisse minna.

Oh, appi! Ma ei tahtnud ju talle haiget teha ... Jälle olin ma oma järsu suuvärgiga suutnud kõik ära rikkuda. Nüüd polnud mul enam kedagi, kellega vaielda ka mitte.

Kuna Jackob polnud millegipärast ust sulgenud, kuulsin ma seest vaikset kõnekõminat, ning kohe ilmus Jackob taas nähtavale, see kord koos vanaemaga.
,,Ma hakkan nüüd minema, kell läheb paljuks,'' ütles vennas mulle selgituseks.
Ei, see ei saanud juhtuda. Mitte veel ...
,,Ei!'' suutsin puterdada: ,,Aga ma... me... Kas sa tänaseks siia ei saaks jääda?''
Vennas raputas nukralt naeratades pead.
,,Ei! Minu lennupileton juba ostetud, ning kui ma jään, ei jõua ma homsele lennukile'' sõnas ta rahulikult.

Pöörasin end seljaga tema poole, ning imetlesin veel natuke aega juba üsna madalal asetsevat päikest, enne kui taas vennale otsa vaadata suutsin. Homme hommikul pidi ta lendama Berliini ja mina ei pidanud teda näha saama enne järgmist suve. Sellele mõtlemine tegi mind ootamatult kurvaks. Kõige pikem aeg, mis ma temast eraldi veetnud olin, oli kolm nädalat, ning kuigi see oli neli aastat tagasi, tundus see aeg meeletult pikana. Ma lihtsalt ei suutnud ette kujutada temast terve aasta eemal olemist. Lisaks mu kodule, vanematele ja sõpradele, oldi minult võetud ka minu vend ...

Kuulsin, kuidas vanaema ja Jackob omavahel sosinal paar sõna vahetasid, ning kuidas üks neist aeglaselt tagasi tuppa kõmpis. Teine neist liikus siia poole ja jäi minu selja taha hääletult seisma.

Neelasin kurku tekkinud raske klombi alla ja jätkasin tummalt kaugusesse põrnitsemist. Ma teadsin, et ei saa tema lahkumist kuidagi edasi lükata, kuid see teadmine ei muutnud seda sugugi kergemaks. Varsti pidi ta minema ja jätma minu üksi oma uude koju ... jah, just koduks pidin ma seda maja kutsuma hakkama, kuid see sõna tundus lihtsalt nii vale, nii võõras ... Sel hetkel teadsin ma paremini, kui ei midagi muud oma elus, et ei hakka seda kohta kunagi oma koduks nimetama. Ma võisin küll aegamisi oma uue elukohaga harjuda, ja seda vastavalt nimetada, kuid mitte iial ei pidanud see minu südamesse jõudma. Seal polnud lihtsalt kohta millelegi, mis oli end nii jõhkraid meetmeid kasutades, minu ellu sisse trüginud. Varem ei olnud ma aru saanud inimestest, kes kramplikult oma minevikust kinni hoidsid ja vaesuses elada tahtsid. Nüüd sain ma neist väga hästi aru.

Kellegi soe käsi langes minu õlale, kuid ma ei pidanud pead pöörama, saamaks teada, kes seal oli. Käsi pigistas mind õrnalt, aga ma jäin endiselt liikumatuks. Kõik tundus ühekorraga nii mõtetu.
,,Amanda ..." ohkas Jackob, kuid tema lause hajus õhku, nagu poleks ta kunagi midagi öelnudki
,,Ma ei taha, et sa lähed," ütlesin viimaks, kuigi minu hääl kõlas nii tuimalt ja emotsioonitult, nagu poleks ma seda kaua aega kasutanud.
Noormees minu kõrval ohkas jälle.
,,Kõike, mida tahad, ei saa, printsess,'' sõnas ta ning silitas õrnalt mu pead.

Justkui uuesti elu sisse saades rapsasin tema käe endast endast eemale, aga pöördudes põrkasin kokku vanaemaga, kes hoidiskäte vahel suurt läbipaistvat plastkarpi. Ta oli mulle märkamatult toast tagasi jõudnud ja ilmselt vestluse lõppu pealt näinud. Eirates tema natuke üllatunud nägu, trügisin temast mööda ja potsatasin pahuralt ühele verandal olevatesle välitoolile. Vennas saatis mulle veel ühe etteheitva pilgu, kuid mõistis siis minu soovi temaga  mitte rääkida, ning süvenesseejärel elavesse vestlusesse meie vanaemaga. Ma ei suutnud jutu sisule kuidagi keskenduda ja mu mõtted kippusid endiselt halli tuleviku poole liikuma. Niipalju, kui ma nendevahelisest kõnelusest välja noppisin, sain ma teada, et vanadaami käes olevas karbis olid veel soojad pannkoogid, ning too manitses minu venda ettevaatlikusele, soovis talle edu jne, jne, jne ...

Jälgisin meelehärmiga, kuidas nad kahekesi venna auto poole jalutama hakkasid. Kohe istub ta autosse, sõidab Berliini ja ei tule tagasi enne järgmist suve. Hea õnne korral lubas ta jõuludeks läbi astuda, aga erilist lootust siiski ei andnud.

Alles natukese aja pärast sain aru, et keegi tõesti hõikas mind. Olin seda alguses mitte tähele pannud, kuid hõikaja muutus kannatamatuks ning saavutas lõpuks oma eesmärgi. Fokuseerisin oma vahepeal häguseks muutunud pilgu ja nägin oma venda auto juures üles-alla hüppavat ja kätega vehkivat. Märgates, et ma olin lõpuks oma tähelepanu talle koondanud, jättis ta hüppamise järele.
,,Jumal tänatud! Ma juba arvasin, et oled ära surnud,'' lausus ta lõbusalt ning viipas mulle. ,,Tule jäta oma vennaga ka hüvasti!'' lisas ta suud muigvele vedades ja ajas käed kallistuseks laiali.

Kargasin hetkegi viivitamata toolilt püsti ning jooksin ummisjalu katuse alt välja pimedasse hilisõhtusse. Päike oli juba peaaegu horisondi taha vajunud, kui ma oma vennale kaela hüppasin ning mul oli tunne nagu oleks see meie viimane hüvastijätt. Minu käed olid kinnitunud ümber tema kaela ja tema käed silitasid õrnalt mu selga - kõik oli hetkel nii ideaalne. Peitsin oma näo tema lõua alla ning lihtsalt seisin seal, klammerdusin tema külge meeleheitlikus lootuses, et kohe teeb ta suu lahti ja ütleb mulle, et see kõik oli nali ning veab oma kohvrid sisse. Aga ei, ma teadsin ,et see oli kõigest tühipaljas lootus ning et ta oli tõesti lahkumas. Minu kallis vend oli suundumas suurde Saksamaale, samas kui mina pidin elama temast mitmesaja kilomeetri kaugusel mingisuguses Lõuna-Eesti maakolkas. Mida rohkemma sellele mõtlesin, seda valusam mul hakkas, ning mida valusam mul hakkas, seda tugevamini ma oma venda ka pigistasin.

Lasin ta lahti alles siis, kui noormees mullemeelde tuletas, et ka tema peab hingama ja jäin nõutult tema ette seisma. Pidin oma vägisi väljatükkivaid pisaraid lausa jõuga tagasi hoida, et mitte oma venna ees nutma puhkeda, kuid teadsin, et ei suuda seda enam kaua teha. Pealegi mis vahet sel enam oli? Ma olin viimase kahe nädala jooksul iga päev tema ees nutnud, ning enam poleks see midagi muutnud, kuid ometi sundisin end rahunema. Ma ei tohtinud praegust hetke mingi mõtetu vesistamisega ära rikkuda.

Olles minu raudsest haardest pääsenud, pöördus vennas vanaemaga hüvasti jätma. Poiss torises midagi selle kohta, kuidas ta on täna juba niigi liiga palju kallistusi saanud, ning hakkab varsti oma mehelikkuses kahtlema, kui nii edasi läheb, kuid vanaema ei teinud temast väljagi, vaid tõmbas ta uuesti enda käte vahele. Noormees võttis kallistuse alandlikult vastu, aga kui ka vanadaam oli lõpuks oma osa saanud, kõndis vennas teisele poole autot ja avas ukse.
,,Saa siis ilusti hakkama, printsess, eks?'' hüüdis ta mulle veel naeratades järgi, enne kui ta autosse istus ja kohalt võttis.

Tajusin vaid vaevu, kuidas mu vanaema mul tuppa palus tulla, ja ise sinnapoole kõndima hakkas. Suutmata liigutada - või veel enam - mõelda, seisin seal edasi ja vaatasin kohta, kuhu Jackobi auto oli kadunud, kuid mis oli nüüdseks juba tühi. Minu vend oli läinud. Minu kallis vend, kes oli lubanud minu eest hoolt kanda ja minu eest alati seista, oli aastaks riigipiiride taha kadunud.

Jeerum küll, pole vaja mind siin nii väga tänada!
Aga meeletult jumaldan seda lugu! Amazing!
Vigu pole leidnud ... veel ...
Aga anna teada, kui kunagi veel abi vajad ...
Jään huviga uut osa ootama!