Nii, mul läks natuke aega, et terve osa üles saada, kuid pole hullu. Ma arvan 
Igatahes nüüd on kõik muudatused tehtud ja enam midagi oodata pole. Peale järgmise osa muidugi
Selles osas saab teada, kes on Kaspar, kuid kõik ülejäänud temateemalised küsimused saavad järgmises osas vastuse 
Ma loodan, et keegi ikka loeb seda, kuid sellest hoolimata on uus osa siin
Aga palun
3. Peatükk,,Ma tegin sulle juba sinu tuppa voodi üles. Linad panin küll puhtad, kuid need on mõnda aega kapis seisnud, niiet värsket lõhna ää oota. Ma tegin seal akna ka lahti, et kopituseais seest välja läeks. Sa ei kujuta ette ka, kui umbseks toas läeb, kui keegi seal ei käi. Nu akenon seal juba ommikust saati pärani, niiet präägu peaks seal väga värske olema. Kusjuures Kaspar lubas ommikul läbi astuda. Ää siis liiga kaua maga, eks! Ei oleks ilus teda ootama jätta, poisil veel kiire äkki ja... Ma olen kuulnud,et sial linnas magatakse poole lõunani ja siis vedeletakse päev otsa diivanil... Vata sellist elu meil maal ikka äi ole. Meil ärgatakse koos kuke ja koiduga. Naabrionu Kikast on siia väga ästi kosta. Sa ju veel mäletad onu Matut veel, eks? Kuule tahad sa veel teed?“ Vadistas vanaema ja segas oma tassis isetehtud teed. See oli tal juba kolmas teetass viimase poole tunni jooksul, ning ma keeldusin aru saamast, kuidas sai üks inimene nii palju teed juua.
Mõistnud, et ta ootab minult vastust, raputasin lihtsalt pead. Olin pärast Jackobi ära sõitmist veel mõnda aega väljas seisnud, kuid siis oli mul külm hakanud ja ma olin vastumeelselt tagasi tuppa tulnud. Ettenägelik vanaema ootas mind siis juba köögis koos kannutäie aurava piparmünditeega. Ma ise oleksin küll sellele kuuma kakaod eelistanud, kuid vanaema oli lahkelt seletama kukkunud, et kakao oli nii hilisel tunnil liiga magus. Tegelikult mind sel hetkel absoluutselt ei huvitanud, mida ma jõin, sõin või tegin. Mul oli liiga palju tegemist selle kohutava tühjustundega enda sees. Tavaliselt räägivad inimesed, kuidas neil on tunne, nagu oleks üks suur tükk nende hinge küljest ära rebitud, kuid minule tundus nagu oleks see hoopis kuhugile ära kolinud ning ühe väikese tüki, mis terviku järele meeletultigatsema hakkas, maha unustanud. Ära kolinud... väga naljakas.
Ma ei olnud täpselt kindel, kuidas jutt kakaolt onu Matule (keda ma isegi mäletasin) üle oli läinud, kuna ma polnud terve selle aja, mis me köögis olime istunud, lausunud ühtegi sõna rohkem kui tarvis oli. Ta oli selle mulle ka väga lihtsaks teinud, pidades maha pika monoloogi kõikvõimalikel teemadel. Kuigi ma teda väga ei kuulanud, imetlesin ma salaja siiski tema oskust sujuvalt ühelt teemalt teisele ümberlülituda.
Köögis oli üllatavalt vaikseks jäänud, ja mul tekkis kahtlane tunne, et mu vanaema ootas minult midagi. Vaatasin talle küsivalt otsa, kuid selle asemel, et oma küsimust korrata, vilksas ta pilk hoopis helepruunile seinakellale, mis oli kinnitatud nõudekapi kõrvale,ning midama varemmärganudki polnud.
,,Oi Issakene, kui palju kell juba on!“ Ahhetas vanaema käsi kokku lüües:,, Sa oled kindlasti surmväsinud.“
Ma olin tõepoolest natuke väsinud ja oleksin hea meelega pehmesse voodisse roninud. Juba üks mõte sellest pani mind naeratama. Eriti hea meel oli mul aga selle üle, et vanaema minu osavõtmatuse hilise kellaaja kaela ajas. Ma poleks soovinud panna teda arvama, et ma ei taha temaga rääkida.
,,Ma läheks tõesti tänaseks tuttu...“ vastasin vanaemale nõrga naeratusega.
,,Jah, midugi! Ma poen ka põhku,“ kohmas ta oma kruusi tühjaks rüübates.
Vanaema tõusis püsti, pesi oma kruusi puhtaks, ja väljus köögist, viibates mind kaasa. Ma järgnesin talle trepist üles, ning mu pea vallutas hirmutav teadmine, etmul pole õrna aimugi, kus või milline mu tuba on. Mis saab siis, kui ma oma toast mööda lähen või seda üldse äragi ei tunne? Juba paljas mõte sellest, et võin end vanaema ees loliks teha, ajas mulle külmavärinad peale. Oskamata midagi targemat teha, kõmpisin nõutult vanaema kannul kolmandale korrusele, ise salamisi lootes, et ta ütleb midagi sellist, mille järgi ma oma toa ära tunnen.
Lõpuks seisatas ta ühe pihlakapuidust ukse taga.
,,Jakob viis sinu asjad juba tuppa ning sina pead need ainult lahti pakkima. Kõik vajalik on sul ilmselt olemas, kuid kui millestki puudust tunned tule küsi julgelt,“ sõnas ta asjalikult ja vajutas ukselingi alla.
Ta käsi peatus poolel teel.
,,Mäletad sa üldse veel , milline su tuba välja näeb?“ Küsis ta kavala naeratusega.
,,Mitte väga,“ vastasin peaaegu ausalt.
,,No nüüd siis tuletad meelde,“ lausus ta naeratades ning lükkas ukse lahti.
Tuppa astudes nägin esimese asjana ukse ääres laiuvat kastihunnikut. Vennas oli minu asjad lohakalt püramiidiks ladunud ja see nägi päris ohtlik välja.
,,Issakene küll! Mida ta ometi teinud on? See kukub ju kohe ümber,“ ahhetas vanaema seda nähes:,,Luba mulle, et tõstad need juba täna teineteise pealt ära! Ma äi tahaks kuidagi, et need öösel ümber kukuksid.“
Noogutasin ja vaatasin üllatunult ringi. Oma ehmatuseks ei suutnud ma endiselt leida ühtegi tuttavat eset. Olin veetnud vanaema juures pool oma lapsepõlve ning ta oli alati elanud ühes ja samas kohas. Miks mul sellest siis üldse mälestusi polnud?
Minu väsimus, mida all olin tundnud, oli kui peoga pühitud. Toas ringi vaadates asendus see hoopis ärevusega. Ainuke asi, mille oma toast ära tundsin, oli suur Harry Pottery plakat voodi kohal. Lausa piinlik tunnistada, aga neli aastat tagasi olin ma tõsine Pottery-filmide fänn. Raamatuid ma väga lugeda ei viitsinud, kuid ometi olid kõik seitse raamatut mu raamaturiiulis aukohal.
,,Ma lähen nüüd magama. Poe ise ka kohe põhku, mudu on ommikul raske ärgata. Oma kotid saad omme ka lahti pakkida...“ ütles vanaema uksest välja taganedes ja seda enda järel sulgedes.
Jäänud oma uude (parandus – vanasse) tuppa üksi, vaatasin juba julgemalt ringi. See oli vähemalt poole suurem, kui minu endine tuba linnas, ning kogu mööbel oli punakast pihlakapuust valmistatud.
Silmasin vastasseinas suurt kirjutuslauda paljude sahtlitega, kuhu peale oli jäetud natuke pabereid, mis andsid tunnistust sellest, et ma polnud viimane kord linna sõites korralikult koristanud. Mind häiris veidi asjaolu, et laual polnud avatud sülearvutit... Kodus oli mul alati üks lahtiselt laual ja selle puudumine tuletas mulle veel rohkem meelde, et ma pole enam oma kodus.
Üritades mitte oma kurvale saatusele mõelda, uurisin oma tuba edasi. Toal oli kaks suurt akent ja helerohelised seinad, mis tekitasid minus kerget iiveldustunnet. Heleroheline oli värv, mida ma jälestasin.
Minust vasakut kätt asus suur kaheinimesevoodi, mis oli kaetud roosa voodipesuga ning millel ilutsesid suured punased südamed.
Voodist kummalgi pool oli väikene kolme sahtliga öökapikene. Parempoolse öökapikese kohal oli seinale kinnitatud väikene kaherealine raamaturiiul minu Potteri-raamatutega.
Keerasin pilgu punastades kõrvale ning avastasin, et minu selja taga oli suur riidekapp. Otseloomulikult pihlakast. Sammusin aeglaselt sinnani ja jäin kapi ette seisma. Tõmbasin uksed järsu liigutusega lahti ning tundsin kohe nõrka kopitusehaisu. Mulle meenusid vanaema sõnad tuulutamise kohta, ja otsustasin akna tema soovituse kohaselt sulgeda, sest tundsin juba toas hiilivat suveöist jahedust kontidesse pugemas.
Jätsin kapiuksed lahti, et hais kapist kaoks, ja seadsin sammud akna poole, kuid miski sundis mind peatuma. Toa tühjaks jäänud otsaseinas laius suur punakates toonides seinavaip. Astusin lähemale ja jäin seda hämmeldunult põrnitsema. Ma poleks kunagi uskunud, et minu toas võib leiduda midagi sellist. Kuigi mulle polnud seinavaibad oma igavate mustriteja vanaaegse välimuse poolest kunagi meeldinud, pidin ma siiski tunnistama, et tegu oli kõige kaunimaga kõigist vaipadest, mida olin kunagi näinud. Erinevalt teistest ei olnud sellel tüütuid vanaaegseid rahvamustreid vaid see kujutas konkreetset pilti sügisesest järvest.
Järve vesi oli selge ning veepinnalt peegeldusid kallastel kasvavate kaskede värvilised lehed. Järveni viis väike sammaldunud kivist teerada, mis tegi väikese käänaku ja kadus nurga taha. Pilt oli tehtud tagasihoidlikes ja looduslikes värvides ning kirjude lehtede virr-varr läks vaiba servades üle tumepunaseks, mille peale oli tikitud kummaline muster.
Punane serv justkui raamis pilti, tekitades tunde, nagu polekski tegu mitte kauni seinavaibaga, vaid hiiglasliku maaliga.
Tundus lausa uskumatu, kuidas kellegi osavad näpud olid nii suure ja nii ilusa seinavaiba suutnud valmis teha. Ma olin veendunud, et kes iganes sellise meistriteosega ka hakkama ei olnud saanud, ei olnud ta seda teinud üksi. See oleks võtnud aastaid aega...
Minus tekkis imelik kahtlus, et see seinakate tahtis mulle midagi väga tähtsat rääkida, ja selle mõtte peale hakkas mul väga kõhe...
Vabastasin ennast seinavaiba hirmutavast lummusest ning panin kiiresti akna kinni. Heitsin kiire pilgu aknast välja, ja üritasin midagi tabada, kuid kuna väljas oli liiga pime, ei hakanud mullemidagi erilist silma. Kõigest üks väike majake oli end sinnasisse seadnud.
Kuna mul polnud sealt pimedast enam midagi leida, kaotasin kiiresti huvi, ja tundsin uuesti rammestavat väsimust, mis mind vahepeal rahule oli jätnud. Nüüd ründas see mind hoopis tugevamini kui enne, ning ma otsustasin kiiresti linade vahele pugeda.
Aga jälle seisin ma silmitsi uue probleemiga – mul ei olnud õrna aimugi, millisesse kotti ma oma uneriided olin toppinud. Olin pakkides olnud väga endast väljas ja surusin oma asju lihtsalt kottidesse ja kastidesse. Suutsin meelde tuletada vaid selle, et olin need pakkinud kotti mitte kasti.
Vaevumata kottides sobrama, kustutasin tule ja vajusin väsinult voodile istuma. Kuigi päev oli olnud väga pikk, kahtlesin ma, et saan öösel korralikult magada. Vaatamata väsimusele keerlesid mu peas veel mitmed vastuseta küsimused. Näiteks ei saanud ma aru, miks ei mäletanud ma oma vanaema kodust mitte midagi. Kuidas oli võimalik, et ma olin kõigest nelja aastaga nii suure osa oma lapsepõlvest ära suutnud unustada? Ja veel, kes oli see salapärane Kaspar, keda me õhtusöögile olime oodanud. Minu vend oli teinud ikka väga ehmunud näo, kui olin talle peaaegu paljastanud oma imeliku mälukaotuse. Kui see muidugi oli mälukaotus...
Hetkel, mil mu pilk libises kirjutuslaua peal lebavale paberihunnikule, turgatas mulle pähe mõte, mis asetas une jälle tahaplaanile. Kui ma oleksin olnud multikategelane, oleks mul kindlasti lambipirn pea kohal särama löönud.
Saanud uue energiasööstu, hüppasin ma voodilt püsti ning peaaegu tormasin laua juurde. Süütasin valguse saamiseks küünla, mille vanaema oli lauale pannud, ning sobrasin erutatult paberites.kusagil siin pidi ju ometi leiduma mõni vihje selle kohta, miks mul mälestusi pole. Mõni pilt, sõna, number – midagigi. Lappasin põnevusega pabereid, kuid iga mööduva sekundiga tundus võimalus siit midagi kasulikku leida aina väiksem ja väiksem. Laual lebasid ainult mõtetud joonistused minust ja ühest tundmatust poisist.
Ajasin joonistused peopesaga laiali ning võtsin esimese ettejuhtunud pildi kätte. Sellel oli kujutatud mind ja sedasama võõrast poissi, keda ma tegelikult päris hästi paistsin tundvat, seljad vastakuti seismas. Meil mõlemal olid käed rinnal risti ning me vaatasime kindlalt päris-minule otsa. Tahtsin pildi juba käest panna, kui väikene kiri all paremas nurgas mu tähelepanu äratas. Seal oli kirjas ,,Anna ja Kaspar...“
Väike külmavärin jooksis mööda mu selgroogu alla, kui ma pilgu ehmunult pildil seisva poisi peale vedasin. Ah, et tema oligi siis Kaspar! Libistasin pilgu üle kujutise, üritades võimalikult hästi meelde jätta väikeseid detaile tema välimuses, et teda ka hiljem päriselus ära tunda. Joonistusel olid tal tihedad blondid juuksed, sõbralikud ja säravad silmad, ning tema kitsad roosad huuled olid väikeseks naeratuseks kaardunud. Selle järgi tundus teda olevat üsna kerge ära tunda, sest kui palju selliseid poisse ühes väikeses külakeses ikka ringi jookseb. Märkasin veel, et ta oli minust natuke pikem, kuid siis meenus mulle, et tegu oli nelja aasta taguse joonistusega. Huvitav kui palju ta nelja aastaga muutunud on? Mina olin selle pildi joonistamise ajal kolmteist, kuid kuna Kaspar paistis olevat minust natuke vanem, pidi ta sel ajal umbes neliteist aastat vana olema... Issand Jumal, mis ta on siis juba kaheksateist või?
Vaatasin uuesti paberi allakirjutatud nimesid, ning nägin midagi, mis mul eelmine kord märkamata oli jäänud. Nimede alla oli olnud veel midagi kirjutatud, kuid paber oli sealtkohast rebenenud, ning üks väike tükike oli servast puudu. Asetasin katkise nurgaga paberi teistest natuke eemale ja sirvisin ülejäänud joonistusi, üritades leida puuduvat tükki, kuid asjatult. Mis on kadunud, see on kadunud. Puuduva paberilipaka asemel leidsin veel hulganisti pilte minust ja Kasparist erinevates lapsikutes poosides.
Ühel joonistusel oli kujutatud meid küürakil maja nurgal hiilimas ning alla oli kirjutatud ,,Kaspar ja Anna, parimad salaagendid üldse“
Teisel olime jälle meie kusagil pimedas ja rääkisime laternavalgel õudusjutte. Paistis nagu oleks meie ümber hein...
Mida edasi ma vaatasin,seda punasemaks mu nägu tõmbus, kuid see paganama tükk oli endiselt puudu. Lõpuks andsin ma alla, ning jätsin paberikuhja rahule, kuid ei kaotanud veel lootust. Kuigi see oli kõigest üks tühine pabeririba, tundus see mulle millegipärast oluline. Vähemalt pani see mind uskuma, et mul üldse oli veel midagi leida, ja see oli tol hetkel ainus, mis luges.
Pugesin suures otsimistuhinas lausa peadpidi laua alla, kuid ei leidnud sealt otsitavat. Lohutasin ennast mõttega, et toas oli lihtsalt liiga pime, kuigi teadsin vägagi hästi, et seal polnud midagi.
Tõusin pettunult püsti, ning mul õnnestus selle toiminguga isegi pea ära lüüa, kuid ma ei teinud sellest väljagi, vaid seisin kindlalt oma väsinud jalgadel. Mida ma ometi mõelnud olin? Mida olin ma lootnud saavutada, leides väikese paberilipaka, mis oli ilmselt juba pildi joonistamise ajal kaduma läinud? Seal oli kindlasti kirjas midagi mõtetut nagu näiteks... kolkaküla gängsterid või maakohadetektiivid või... Noh, ühesõnaga midagi üsna rumalat.
Olin vaistlikult oma käe lauasahtli poole sirutanud, ja üritasin seda lahti tõmmata, kuid minu üllatuseks see ei liikunud. Nagu miski oleks sahtli vahele jäänud...
Kummardusin, ning uurisin sahtli olukorda lähemalt, kuna huvi minus oli taas tärganud. Koheselt märkasin väikest lukuauku, mis kinnitas minu kahtlusi, et sahtel oli lukustatud. Huvitav, kas mina olin seda teinud? Ja kus küll võti olla võiks?
Vaevumata isegi ringi vaatama, jätsin sahtli-mõistatuse hommikuks. Ei olnud tõenäoline, et ma oleksin võtme täna üles leidnud. Kükitasin maha ja asusin järgmise sahtli kallale. See avanes.
Sees olid igasugused erinevad pliiatsid, vildikad, pastakad ja isegi kriidid. Neid oli nii palju, et täitsid terve sahtli sisu.
Kuna see sahtel ei pakkunud vastuseid küsimustele, mida ma soovisin, lükkasin selle kinni ja tõmbasin lahti uue sahtli. Sealt leidsin ma eest suure virnapuhtaid valgeid pabereid. All olid suured A3 mõõdus paberid ning nende peal tavalised A4 suuruses paberid. Tahapoole oli lükatud pakk väiksemaid pabereid. Kas ma siis nii igavalt oma sahtleid sisustasingi? Või olin ma tähtsamad asjad ära sõites linna kaasa võtnud. Kuhu ma need sellisel juhul pannud olin?
Järgmine sahtel osutus tühjaks, mis ainult kinnitas minu kahtlusi, kuid järgmisest sahtlist leidsin ma midagi äärmiselt huvitavat. Sahtli põhjas lebas suur vanaaegne karp. Karp oli nii suur, et mahtus vaevalt sahtlisse ära. Sellepeale oli kogunenud parajalt paks kiht tolmu, niiet ma puhusin selle pealt ära ja tõmbasin ka korraks käega üle karbi kaane.
Üritasin oma tolmuseks saanud kätt ignoreerida, nii hästi kui oskasin, ning tõstsin kasti sahtlist välja. Kast oli päris raske ning ma olin kindel, et olin komistanud jackpoti otsa. Uskusin siiralt, et leian sellest karbist kõik vastused oma kõikidele küsimustele, kuid pidin pettuma. Karp oli lukus, ja isegi veel kindlamalt kui esimene sahtel.
Vandusin vaikselt omaette, ja tõstsin küünla ettevaatlikult ühe käega laua pealt alla, et kaane peal olevaid tähti paremini näha. Selle peal olid väljaulatuvad sümbolid, mis ei olnud ühegi võõrkeele moodi, mida mina oskasin, ning nii mõnigi teine kord oleksin ma need hoopis mustripähe tähelepanuta jätnud, aga praegu, poolpimedas, sain ma aru, et see peab midagi tähendama.
Oskamata neid sümboleid tõlkida, libistasin lakitud puust karbi ohkega sahtlisse tagasi ja jäin pettunult põrandale istuma. Küünlavalguses silmasin maas midagi läikivat, mida ma varem märganud ei olnud. Viitsimata seda kohe üles võtta, istusin veel mõned hetked maas. Uus väsimuselaine oli tappev, ning meenutas mulle uuesti, et mul oli juba ammu aeg magama minna. Lõpuks sirutasin käe kahtlevalt läikiva eseme poole ja tõstsin selle maast üles.
Tundmatu objekt osutus üheks vanaks pildiks. Fotol oli kujutatud kahte ,umbes nelja ja viie aastast last, rõõmsalt liivakastis mängimas. Esmalt ei saanud ma aru, kellega on pildil tegu, kuid siis mul koitis. Need olime mina ja Kaspar.
Väikene mina oli pildistamise hetkel olnud väga süvenenud liiva sisse augu kaevamisega, nii et ma polnud pildistajat vist isegi tähele pannud. Suu oli mul natuke lahti ja käsi koos kühvliga õhus, samas kui minu kartulikoorekarva juuksed olid punupatsist välja pääsenud ning üritasid mulle näo ette vajuda. Tõdesin õrna naeratusega, et olin keskendunult väga armas. Ainult minu tollane juuksevärv polnud kiita.
Kaspar seevastu naeratas laialt otse kaamerasse ning paistis,et tal oli kuradima lõbus olla. Ka Kaspar oli väiksena väga armas poiss. Tema naeratus pani kogu pildi särama, kuigi väljas pidi veel üsna külm olema kuna mul oli seljas väikene tumeroosa ja halliga kombinesoon ja Kasparil õhuke tumeroheline kevadjope. Väljas oli väga pilvine ja päikest polnud ollagi, seetõttu otsustasin, et tegu oli kevade või sügisega. Kuigi fotol polnud peale närbunud rohu ja lehtedeta puude midagi muud näha, olin kindel, et see oli võetud siinsamas lähedal.
Panin foto käest ning otsustasin lõpuks magama minna. Kell oli kindlasti juba ammu üle südaöö ning mul polnud mingit tahtmist enam kauem üleval olla. Kõike, mis on vaja teha, saab ka homme hommikul teha. Nõnda mõeldes tõusin aeglaselt põrandalt püsti ja vaarusin uniselt voodini. Viskusin koos riietega oma mugavale asemele hoolimata sellest, kas mu riided lähevad öösel kortsu või mitte. Olin nii väsinud, et suikusin kohe, kui pea patja puudutas, rahutusse unne.
Pealkiri: Re: Peeglimaagia; 3 
28/2/2015, 18:50
Vanemad vennad on tõesti lahedad. Oleks vaid mul ka mõni... 