Kõik Võib Muutuda

Ooh.. jumalast põnev on!
Head kirjeldused on ka
uut!

Uut veel ei saa, ma arvan et uus alles homme või nv, sest pregelt suht kiire.

oehh sian jälle ühe osaga valmis.
Arvamusi ootan ka Äitähh jutu lugejatele ja arvamuse avaldajatele.


Ärgates käis mu pea endiselt ringi ja mul oli kohutavalt halb olla ning köha tegi endiselt haiget.
,,Mis minuga lahti on?’’ pomisesin vaikselt. Tahtsin istukile tõusta kui kuulsin kedagi lausumas:
,,Sa ei tohi veel tõusta! Sa pead puhkama!’’
Tundsin hääle kohe ära, see oli Elisabeth.

,,Mis minuga on?’’ küsisin nüüd juba kärsitult, samal ajal voodis niheledes.
,,Sul on kopsupõletik, väga raske, sa pead kahjuks haiglasse mõneks ajaks jääma.’’ ütles Elisabeth ja silitas hellalt minu sassis juukseid.
,,Misasja, kopsupõletik?’’ röökisin üle haigla, mille tagajärjel tabas mind jälle köhahoog, mis tekitas tunde nagu keegi torkaks noa otse rindu.

,,Tss, sa oled haiglas!’’ sosistas Elisabeth nüüd juba pisut pahaselt. Ta vaatas mind pisut kahtlevalt ja alustas uuesti oma vaiksel toonil rääkimisega:
,,Arst ütles, et see kopsupõletik on päris tõsine. Ilmselt tuli see sellest tänavatel hulkumisest.’’
,,Mis ma suren nüüd ära või?’’ kriiskasin jälle paaniliselt üle haigla.
,,Ole vaiksemalt palun!’’ üritas Elisabeth karmilt mulle selgeks teha, et ma ei tohi nii kõvasti rääkida. Kuid tema näole ilmus kerge lapse naerataus ja ta lausus:
,,Kuhugi sa ei sure, tobuke!’’ ning purskas veelgi kõvemini naerma.
,,Kopsupõletik on küll tõsine, aga surema sa ei hakka, ma luban sulle!’’ lausus ta veel kinnituseks.

,,Aga nüüd pead sa puhkama!’’ ütles Elisabeth käskivalt ning lahkus palatist. Vastuseks naeratasin õrnalt ning asetasin pea suurele valgele padjale ja uinusin silmapilk.

Ärgates oli mul tunne nagu ma oleks maganud juba tunde, kuid kella vaadates taipasin, et olen ainult 10-ks minutiks silma kinni saanud. Mõtlesin pisut unenäole, mida olin just hetk tagasi näinud:

Ma läksin kooli, mis oli suur ja väga ilus. Seal oli palju inimesi ja kõik olid ilusasti riides. Ka minu riided olid ilusad ja ma nägin täitsa korralik välja. Terve päev oli meeletult ilus, sain endale palju sõpu, kes olid väga toredad. Päeva lõpus kui läksin garderoobi oma riideid võtma, tundsin et keegi jälgib mind. Vaatasin taha ja nägin ühte poissi. Ta tundus kuidagi tuttav, aga ma ei suutnud sel hetkel otsustada, kes ta oli. Vaatasin teda pisut kahtlustaval, kui nägin teda enda poole jalutamas. Poiss nägi väga kena välja, arvan et umbes sama vana kui mina (Samantha on 14). Ta naeratas mulle ning ulatasas mulle oma käe ning hakkas oma nime ütlema. Kuid tema nime ma teada ei saanudki, sest ennem ma ärkasin. Üritasin küll uuesti uinuda aga see ei õnnestunud enam.

Mõne ajapärast astus minu palatisse sisse valgetes riietes onu, kes nägi välja väga noor ja ürpris kena, ilmselt oli see doktor. Vaatasin uudishimulikult tema poole kui nägin, tema näol olevat kerget muiet. Mulle tundus see kuidagi naljakas ning seetõttu manasin endagi näole veidra krimassi.

See oli arsti viimane piir ja ta küsis: ,,Kuidas enesetunne on?’’ hoides endiselt näol seda kerget naeratust, mis mulle nii palju nalja valmistas.
,,Nii nagu peab, kõik on korras!’’ üritasin arstile naeratades valetada.
,,Ahah, sa arvad et oled juba terve?’’ küsis arst ning jätkas enda naeratusega minu õrritamist.
,,Mis ma saan koju nüüd?’’ küsisin, et vältida naerma puhkemist.
,,Mmm...’’ mõtles arst veidi ning lausus kulmu kortsutades: ,,Ei, ma arvan et sa peaksid veel mõneks ajaks siia jääma!’’

Vaatasin arstile pisut pahaselt otsa ning toetusin uuesti oma pehmele padjale.
Veidi jälgides arsti tegevust, taipasin miks ta minu palatisse tuli. Kuid ennem kui olin arugi saanud kuulsin tema kavalat häält laususmas:
,,Sa süsti kardad?’’
See ehmatas mind pisut ära, sest süst oli küll asi mida ma olen kogu elu kartnud.
,,Ei, miks te küsite?’’ üritasin arstile tõsiselt ja võimalikult usutavalt vastata.
,,Sest ma ei pääse üle ega ümber sellest, et sulle tuleb üks väke suts teha!’’ seletas ta mulle nagu väikesele lapsele.

Hakkasin veidi punastama ja külmaväriad jooksid üle mu keha. Tundsin kuidas ma näost aina punasemaks muutusin ja kibe köha tekkis samuti kurku. Lõpuks ei suutnud ma enda köha tagasi hoida ning turtsatasin päris korralikult köhima. Kuid see köha polnud enam see vaid veelgi hullem, see lõi simade eest mustaks ja kaotas mu taju täielikult. Pilt lihtsalt kadus ja edasi oli täelik vaikus.

,,Mis temaga on?’’ küsis Elisabeth palatisse sisse tormates. Kuid sama hetkel hakkas midagi kõrvulukustavalt undama ning arst muutus närviliseks ja käsutas õdesi, et nad paneksid elustamisaparaadi valmis.

Mis sa teeed ? :O
nii ei tohi !!
Ja siis veel see, et põneva koha pealt ei või ka pooleli jälla :/

Heaa on.. Uuut! ja kiiresti ! (a)

* Pharaoh- Ma ei saanud enam edasi kirjutada XD sest muidu poleks ma täna järgmist osa valmis saanud Aga ma panen täna järgmise ülesse, ma loodan et kannatad ikka ära

*bbrit- Kust sa tead, et ta ära ei sure? ma ei tea isegi veel täpselt mis temast saama hakkab

Igaljuhul aitähh teile mõlemale

Uuus osa..
Tahaks paljus rohkem arvamusi!
Loodan et meeldib ikka



,,Kähku!’’ karjus doktor üle palati närvilistele õdedele. Hetk hiljem kui doktorile oli elustamisaparaat kätte toodud, muutus aparaatide undamine, mis olid Samantha külge ühendatud, stabiilsemkas ja arstid muutusid samuti rahulikumaks.

,,On temaga nüüd korras?’’ Küsis Elisabeth doktorilt närviliselt, kui too oli Samantha palatist välja tulnud.
,,Hetkel stabiilne!’’ ütles doktor ning kadus kiirel sammul oma kabinetti.

Elisabeth astus vaikselt sisse palatisse, kus Samantha lamas. Tüdruku nägu oli kahvatu ja ta oli endiselt veel teadvuseta. Elisabeth astus Samanthale lähemale võttis tüdruku käe ning hoidis seda, samal ajal lohutamatult nuttes.

,,Sa pead terveks saama, sest sa oled ainus kes mulle veel jäänud!’’ nuuksus naine ning pühkis oma põsele langenud pisaraid. Juba tunde Samantha palatis istunud, astus sinna sisse võõras naine, keda Elisabeth ei teadnud.

,,Kes te olete,’’ küsis naine pahaselt, ,,te ei või praegu siin viibida, Samantha on väga haige!’’
,,Sama võiksin Teilt küsida?’’ nähvas võõras naine Elisabethile õelalt.
Elisabeth tõusis püsti, et naisega juba tõsisemalt rääkima hakata, kuid tema ehmatuseks jõudis naine temast ette ning lausus ülbelt:
,,Ma olen Samantha ema, ega kavatse oma türte juurest lahkuda!’’


Elisabeth kohkus seda kuulde ning tema näost oli näha aina paisuvat viha, selle naise vastu.

,,Kuidas te julgete siia oma nägu näidata, te ju ei hoolinud temast, te ei hoolinud sellest, et teie tütar mööda tänavaid hulkus ja miks peaksite te nüüd sellest hoolima, et tagajärjeks on vaene tüdruk endale kopsupõletiku saanud ning peab sellise jubeda seisundiga siin lamama!’’ röökis Elisabeth ise märkamata, et oli häält tõstnud ning võõra naise lahti jäätud ukse tagant paistsid uusidhimulikud ja pahased näod.

,,Mis siin toimub?’’ küsis palatisse sisse tormanud doktor pahaselt.
,,See naine..!’’ alustas Elisabeth, kuid vaikis kohe kui taipas, et sellest pole mingit kasu, seaduslikult ei ole tema Samanthale keegi, kuid see naine siin oli kahjuks tema ema.

,,Ma palun teil siit lahkuda, kui te ei suuda vaikselt olla, patsient vajab vaikust ja rahu!’’ sõnas doktor nokitsedes Samantha külge ühendatud aparaatide kallal.

Elisabeth lahkus koheselt palatist, sest ta oli veendunud, et tema jäämisest võib tulla veel suurem skandaal.

Samatnha ema astus tüdruku voodile lähemale, kui doktor oli oma toimetused palatis lõpetanud ning sealt lahkunud. Pisut Samantha voodi ees seistes ja teda jälestava pilguga vaadates lausus naine vaikselt, kuid väga vihaselt:
,,Ma loodan, et sa siia samusesse kõnged, kellele siukseid ikka tarvis.’’ ja seejäres lahkus naine Samantha palatist, saates veel ühe õela pilgi koridoris kohvi joovale Elisabethile.

Kiirelt lõpetas Elisabeth kohvi joomise ning lippas Samantha palatisse, et kontrollida, kas tüdrukul on kõik kombes, selles veendunud lahkus ta uuesti palatist ning otsustas käia, senikaua kuniks Samantha teadvusele tuleb, ära kodus, kontrolllimas, kas seal on kõik korras ning vahetada ära riided.

Kuid sellel ajal kui Elisabethi ei viibinud haiglas toimus midagi kummalist. Samantha palatisse astus sisse poiss, kes nägi väga kena välja, tumedad juuksed, tukk geeliga püsti pandud ja ilusad tumedad silmad millesse vaadates võisid selgelt näga enda peegelpilti. Poisil olid jalas heledad teksad ja valge triiksärk millel olid peal peenikese musta jutiga tõmmatud kujundid.

Ta astus tüdruku voodile aina lähemale ning uuris teda murelikult. Poiss kohkus kui Samantha hakkas teadvusele tulema ja voodis nihelema, kuid kohe minema joosta ta ei suutnud, sest miski nagu oleks sundinud teda sinna seisma jääma ja see käsk naelutaski poisi sinna seisma ja Samanthat jälgima.

Samantha oli silmad avanud ning vaatas palatis ringi, kõik oli udune ja käis ringi, kuid poissi, kes tema voodi kõrval seisis märkas Samantha kohe ja küsis ehmunult:
,,Kes sa oled?’’
,,Ära karda, ma ei tee sulle midagi!’’ ütles poiss tüdrukut rahustades.
Samantha vaatas poissi kahtlustaval ja plaanis juba karjuma hakata, kuid poiss, kes tema voodi juures seisis taipas, mis tüdrukul plaanis ning surus oma sooja käe Samantha suule, ise lausudes:
,,Tss, ära palun karju, ma ei tee sulle meidagi, ausõna.’’
Samantha noogutas poisile ja tundis otsekohe, et poiss eemaldas oma käe, märgates tüdruku nõustuvat noogutust.

,,Kes sa oled?’’ küsis Samantha poisilt uuesti, kuid nüüd juba viisakamalt. Kuid samal hetkel astus uksest sisse Elisabeth, keda nähes poiss palatist kiirelt joostes põgenes.

,,Kes see kena noormees oli?’’ küsis Elisabeth, märgates, et Samantha on juba teadvusele tulnud.
,,Kui ma ainult teaksin!’’ vastas Samantha kurvalt Elisabethile.

avv, avv
näed ta ei surnud, mitte veel

Ega sa ära looda, ta ei sure ka

Tõesti avvv
Nunnuu =)
Uut!
ja btw.. tee nii, et Samantha emmekesega midagi paha juhtuks Jobukas selline no (a)

Jobukas
mahe sõna sul, aga Karmen, ma luban et selle jobukaga juhtub midagi väga väga paha

Tääähhh Birgit

Eehhh..uus osa
Palju palju kommentaare! Suurimad tänud jutu lugejatele ja arvamuse avaldajatele!


Nädala möödudes lasti mind lõpuks koju, sest arstid ei näinud põhjust mind kauem seal kinni hoidmiseks. Taaskord sain ma minna majja, mis oli juba esmakordsest nägemisest kallisks, nagu juba oma koduks, saanud.

Maandusin vaikselt oma voodile, mis oli mõnusalt soe ja pehme ning laususin:
,,Palju parem kui haiglas!’’
Sellepeale Elisabeth naeratas ja küsis:
,,Kas sa teed tahad, arst käskis palju sooja juua?’’
Vastuseks vaid noogtasin, sest olin vaimustuses, sellest et sain jälle olla oma uues kodus, mis oli nii võrd ilus, et ei tahtnud sellelt pilkugi pöörata.

Vaatasin lakke ning mõtlesin, mõtlesin sellele poisilie, kes haiglast minema jooksis:
,,Kes ta küll oli ja miks ta nii minema jooksis, ilma et oleks midagi öelnud!?’’
See piinas mind kohutavalt, ma oleksin tahtnud väga teada, miks ta seal oli ja kes ta on.

Lõpetasin mõtlemise kui kuulsin üksele vaikset koputust.
,,Jaa!’’ vastasin imestunudlt, sest polnud harjunud sellega, et keegi mu oma toa uksele koputab. Hetk hiljem astus tuppa sisse Elisabeth käes suur kruus, milles auras ilmselgelt kuum tee, mida oli mulle tooma läinud. Tema järel sibas toa üksest sisse ka maja teenija Emylih, kes mind tervitas ja võttis kapist voodipesu, mida oli vaja triikida, seejärel ta lahkus. Vaatasin pingsalt Emylih tegutsemist ja küsisin:

,,Miks nii noor inimene teenijana töötab?’’
,,Ohh, Samantha, ka temal on olnud raske elu ja sellepärast pole võimalus tal edasi õppida, et minna paremale töökohale. ’’ rääkis Elisabeth kurvalt.
,,Aga sina...?’’ tahtsin temalt küsida, kuid vaikisin kui nägin tema silmadesse tekkinud pisaraid, mis jooksid aeglaselt mööda põske alla.

,,Aga...Elisabeth?’’ alustasin uuesti kuid jätsin oma lause lõpetamata ja kallistasin teda.

Koheselt pühkis Elisabeth pisarad ja küsis:
,,Sa tahtsid teada, kas mina ei saa Emylith aidata?’’
Noogutasin Elisabethile, kes seda märgates alustas seletamist.
,,Ma olen pakkunud talle oma abi, aga see tüdruk on kinnine, ta ei ole rääkinud, mis temaga on juhtunud ning sellepärast keeldub ta ka minu abist.’’
Selle koha pealt lõpetasimegi Emylih jutu ning ma asusin oma kuuma teed jooma ning peatselt jäin magama, oma suurde pehmesse voodisse.

Kuulsin kui keegi astus vaikselt minu tuppa sisse ja sosistas:
,,Kas sa magad, Samantha?’’
Reageerisin kohe ning vastasin ennast ümber pöörates:
,,Ei ma olen ärkvel!’’

Uksel seisis Emylih, kes kahtles pisut, kuid siiski kõndis vaikselt minu voodini.
,,Ega ma ei sega sind?’’ küsis ta nüüd juba veidi kõvemini ning naeratas.
,,Muidugi mitte!’’ vastasin talle samuti naeratades.

,,Kas sul on mingi mure?’’ küsisin peale väikest vaikust, kui nägin tema murelikku nägu, mida ta varjata üritas.
Emylih noogutas ainult.
,,Tahad rääkida?’’ küsisin ettevaatlikult, et mitte nuhkija muljet jätta.
Ta kõhkles veidi ning vastas siis.
,,Ma arvan, et las see jääda, see pole midagi olulist!’’ ning lahkus kiirelt minu toast.

Ma olen täiesti kindel, et see on midagi olulist, vastupidiselt sellele, mida tema väitis, aga ma ei saanud talle peale käija, sest ta pole rääkimiseks veel valmis.

Üritasin uuestu uinuda, kuid ei suutnud. Tõusin voodist püsti ja liikusin vaikselt aknani. Tõmbasin akna eest ära kaardinad, mis varjasid ära päikesevalguse.
Vaatasin aknast välja ning nägin palju ilusaid maju, mis kõik olid väga suured. Teiselpool tänavat oleva maja ees mängis üks pisike roosas kleidis tüdruk ühe vanema poisiga, kes nägi väga kena välja.

Pomisesin vaikselt endale:
,,Ta on nii tuttav! Kus ma teda näinud olen?’’
Kuid sel hetkel nägin kuidas poiss jättis pisikese tüdrukuga tegelemise pooleli ja vaatas minu akna poole ning naeratas.
Kohkusin pisut, kuid ei lahkunud aknalt vaid lehvitasin poisile ja alles siis lahkusin akna juurest.

Jõudes voodini, meenus mulle poiss, kes käis haiglas. Peatusin korraks ja pöörasin ennast ringi ning hiilisin uuesti aknani ja vaatasin sealt nii välja, et keegi mind ei märkaks.

,,See on see sama poiss!’’ pomisesin endale imestunudlt ja jälgisin kuidas ta mängis selle armsa tüdrukuga, kes oli alles nii väike, vaevu kolmene, ma arvan.

Veidi seda poissi ja tüdrukut jälginud, liikusin uuesti enda voodini, kuna arst käskis palju puhata otsustasin uuesti mahama heita. Nüüd saabus ka see kaua oodatud uni.

Ei saanudki kaua magada kui ärkasin alumiselt korruselt tuleva müra peale. Keegi nagu oleks karjunud ja millegi üle vaielnud ning see häiris mind nii palju, et pidin alla vaatama minema. Ma ei jõudnud ennast voodist väljagi ajada kui nägin enda tuppa sisse astumas tuttavat naist.

,,Ema, mida sina siin teed?’’ laususin kohkunult ja vaatasin ema tigetatesse silmadesse.

Kuid vastust ma ei saanudki, ta võttis tugevasti mu käest kinni ning tiris mu jõhkral kombel voodist välja.
,,Ma viin ta siit minema ja sina ei saa mind takistada, ta on minu tütar!’’ karjus ema Elisabethile, mind kõvasti kinni hoides, kuna ma rabelesin ikka päris korralikult.
,,Misasja, ema sa ei saa seda mulle teha!’’ ütlesin emale karjudes ja nuttes segamini.
,,Saan, ja teengi!’’ ütles ema vihaselt ja mind ukse poole tirides.

Hull eit, see ema,
kahju samanthast :/

Ega ta on jahm mul siuke kergelt paha välja kukkunud, aga usu varsti juhtub temaga midagi sellist mida ei sooviks ka oma suurimale vaenlasele.

Sest mina ta selliseks tegin, mina ta ka ära pean hävitama

Suht räige ema ikka..
A jutt on heaa
Ma arvan, et nüüd äkki see poiss päästab Samantha ära (aa)
ja siis on häppi end
ei tegelt.. jutt ei tohi veel ära lõppeda

uuut! :)

Esiteks Karmen, rahu...
Teiseks sa ei saa isegi oma kõige parema tahtmise juures seda häppy end.i, sest et mul lihtsalt pole tuju seda rõõmu sulle pakkuda:D
okey tegelikult on asi selles et see jutt ei pruugi tulla õnneliku lõpuga, aga vaatab veel aega on lõpuni, natuke

Aga tänxx;)

Palju palju arvamusi!:)
Loodan et meeldib!


11.osa

Nägin Elisabethi ukse ees seismas ning ust tugevasti kinni hoides. Ilmselgelt kartis ta, et ema viib mu sealt minema ja tema silmadesse vaadates võis isegi näha pisaraid, mis jooksid mööda põske alla.

,,Elisabeth, palun ära lase mind siit ära viia!’’ ütlesin talle ja nutsin nii kuidas suutsin.

Kuid sellest polnud kasu, ema tiris mind uksele aina lähemale ning tõukas nuttva Elisabethi sealt eemale, ise treppist alla tormates.

,,Ema, palun ära tee nii!’’ karjusin uuesti talle ja üritasin tema tugevast haardest lahti pääseda, kuid tulutult. Ta vuhises mööda elutuba välis ukseni ning lükkas mu võõrasse autosse, kus istus sees mingi võõras mees, keda ma polnud elusees näinudki. Selge oli see, et hea ta ei tundunud.

Istusin auto tagasitmel ning kinnitasin igaks juhuks ka turvavöö. Ema prantsatas juhi kõrvale ning käsutas meest, et too minema sõidaks. Nägin veel kuidas Elisabeth üritas autot peatada, kuid sellestki polnud kasu. Võõras mees andis aga gaasi ning sõitis minema.

Vaatasin eest tuuleklaasist välja ja nägin eespool jalutamas poissi, keda nägin ennem enda toa aknast. Samal hetkel tekkis mulle hea idee ja ma asusin seda kiiresti ellu viima, ma polnud küll kindel, kas see tomib, aga üritada ju võis.

Nimelt minu õnneks leidsin ma juhi kõrvalt pastaka, mille ma sealt vaikselt ära näppasin ja väikse tüki paberit. Õnneks pastakas töötaski ning ma kirjutasin lohakalt kuid piisavalt arusaadavalt paberile sõnumi:

,,Palun aita! Bay tn, maja nr 11!’’

Olin peaaegu veendunud, et nad viivad mu sinna, kuna see oli koht kus ma varem elasin. Kerisin tagumise küljeakna kiiresti lahti ning lehvitasin poisile, näidates talle kirja ning viskasin kirja aknast välja. Nüüd jäi ainult loota, et ta sai selle kätte.

Lootsin kogu südamest, et me läheme sinna, mis aadressi ma poisili jätsin. Õnneks oligi see nii. Mõne aja pärast peatusimegi Buy tänaval, maja nr 11 juures. See oli mulle suur kergendus.

Võõras onu, kes roolis istus, avas nüüd tagumise ukse ning tiris mu sealt välja ning kamandas mu tuppa. Tuba kuhu ma sisenesin oli täpselt samasugune nagu siis kui ma sealt lahkusin. Tuba lõhnas tubaka ja seisnud riiete järgi. Nüüd tundus lõhn päris kohutav, kuna ma ei olnud sellega harjunud. Nina krimpsutades vaatasin majas ringi. Nüüd kui ma nägin isa tuba, mis oli täiesti tühi, taipasin ka seda, miks oli emaga kaasas see võõras mees.

Ema käsutas mu sinna tühja isa tuppa ning lukustas ukse. Hakkasin karjuma ning ukse taga lõhkuma, kuid see ei aidanud uks ei avanenud ja ma kartsin tõesti, et see ei avane enam kunagi.

Karjusin aina edasi, kuni lõpuks kuulsin samme, mis tulid toa poole. Keegi nokitses toa ukse kallal ning keeras selle lukust lahti. Ootasin ukse avanemist, et koheselt sealt välja joosta, kuid minu suureks üllatuseks lajatas keegi mulle millegagi vastu pead.

Ärgates ei taibanud ma midagi. Ma ei kujutanud ette, kas on öö või päev ning ma ei teadnud ka seda, mis kell on. Tol hetkel tundus, et ma ei tea enda nimegi. Vaatasin toa ainukese akna poole, mis oli laudadega kinni löödud. Ajasin ennast püsti et akna juurde liikuda, kuid püsti tõustes tundsin ennast kohutavalt, pea käis ringi ja köha tekkis vägisi peale ning kopsudesse tekkis tugev valu. Tuigerdasin aeglaselt aknani ning üritasin sinna löödud lauad lahti saada, kuid see ei õnnestunud, need olid tugevasti kinni löödud.

Tagusin rusikatega vastu akent, nuttsin ja karjusin täiest jõust. Ma olin meeleheitel, ma ei teadnud, mis minust edasi saab. Vaatasin oma käsi, mis värisesid hirmust ja mis olid akna tagumisest üleni verised.

Tuigerdasin ukseni ning jätkasin selle lõhkumist hoolimata oma valusates kätest. Röökisin nii kuidas jaksasin, kuid endiselt täiesti mõtetult. Vajusin ukse ette maha, asetasin pea põlvedele ja aina nuttsin.

Pea valutas sellest tugevast löögist, mille olin ennem saanud. Ma ei suutnud enam ärkvel püsida ning uinusin.

Kellegi rasked sammud, mis mind sundisid silmi avama, lähenesid toa ukse poole. Tundsin jälle hirmu, sest ma ei teadnud, ega tahtnudki teada, mis edasi saab. Kuulsin jälle kedagi uksest kaugenemas, kuid juba varsti lõgistas keegi ukse luku kallal ning ma olin sunnitud uksest eemale koperdama.

Mõttlesin juba järjekordsele katsele, plehku panna, kuid selle mõtte viskasin peast kohe, kui nägin mehe vihaseid silmi, mis mind jõhkral kombel jõllitasid. Vaatasin talle otse silma ning jõllitasin teda nii vihaselt kui veel suutsin. Hoidsin rinnust kinni ja hakkasin köhima.

Jaiiks.. suht jube :S
Hea ema ikka ka ju.. laseb last peksta..
Aga sa kirjutad häästi ja huvitavalt.. jumalast hea on lugeda =)
Uut !

Pharaoh- hmm kuidagi ma ju pean teile meelejärgi olema;) See Samantha emme on mul ikka jube karm välja tulnud, ja ma ise kusjuures uhke et ma nii koleda tegelase välja suutsin mõelda. Aga tänan arvamuse eest:)

bbrit- Ma arvan et ma pean sind mõnes asjas kurvastama, aga ma usun et sa annad mulle selle andeks, tegelt ega ma ei tea ka kas ikka annad, sest usu selle jutu lõpp pole veel lähedal ja see jutt ei lõppe sugugi nii nagu te siin loodate;) Aga tänan arvamuse eest:)

EDASI! Super hea lugu

Kas sinu nimi on ka Birgit? Oehh... Mind on liiga palju.

Jeii, ma tean mul tekib ka vahest tunne et mind on liiga palju:D
öhesõnaga ma sain endale veel ühe nimekaimu:D väha hea(Y)

Aga tänan arvamuse eest:)