Kõik Võib Muutuda

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 10/12/2008, 22:36

Wouts.. kirvega pähe Very Happy

..
Aga see poiss on armas :)
Edasi Wink

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 11/12/2008, 17:46

bbrit- No ma vähemalt üritasin selle ilusa lugemise sooviga teile natukenegi rõõmsamat olemist luua;)
aga tänan arvamuse eest;P

Pharaoh- Just nii sa said täesti õigesti aru, kirvega pähe, nii tore minu arvates okey nali, aga tänan arvamuse eest!

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 16/12/2008, 17:15

Üle pika aja uus osa ka;) Aitähh Pharaoh ja bbrit, et vaevute lugema ja kometneetima:D

13.osa

Haiglas rääkisin kogu juhtunu ka Elisabethile ära. Tegelikult ei olnud ma isegi sellest kõigest veel toibunud ja arstid tahtsid jälle mu paariks päevaks haiglasse jätta, kuid õnneks suutsin nii palju oma virisemise ja vingumisega neile närvidele käija, et mind lubati juba sama päeva õhtul koju.

Kuid seda poissi ei näinud ma haiglas enam, ta oleks nagu maa alla vajunud, ma ei saanud temast aru, miks vältis ta Elisabethi ja miks ta ei räägi endast.

Elisabeth oli haiglasse kaasa võtnud mõned ilusad riided, mis tema oli ostnud. Panin jalga valged teksad ja selga kollase topi mille peale valge pintsaku, sest väljas oli päris jahel, kaela panin veel õhukese salli mis oli samuti valge ning millel olid lühikesed narmad. Jalga tõmbasin valged pikasäärega saapad ja Elisabethil lasin teha enda tumepruunidest juustest kalasaba, kuna mu juuksed olid väga pikad häirisid nad mind, kuid maha ma neid lõigata ei tahtnud, sest hoolimata sellest olid nad ilusad.

Kui me koju jõudsime ja Elisabeth oli auto seisma jätnud küsisin:
,,Kas ma võin natuke väljas jalutada?’’
,,Väljas on juba pime ja pealegi oled sa haige veel!’’ seletas Elisabeth ja üritas mind veenda siiski selles, et ma temaga tuppa läheksin. Kuid kui ma oma nunnu näo lagedale tõin(umbes sellise nagu shrekis see kass) lubas ta mul jääda.

,,Aga Samantha, ainult natukeseks!’’ jõudis ta veel manitseda.
,,Hea küll, ainult natukeseks!’’ kordasin tema öeldut ja näitasin näppudega kui natukeseks, mille peale Elisabeth naerma hakkas ja autost välja astus ning maja poole kadus.

Tuju oli suhteliselt hea ja enesetunne ka päris korras, kui see nõme köha välja arvata. Jalutasin mööda kitsast puiesteed, see oli nii ilus. Lehed olid veel puudel, kuigi sügis oli juba endast päris korralikult märku andnud.

Veidi aega rahulikult jalutanud otsustasin istuda puiestee äres olevale pingile. Väljas oli küll niiske kuid õnneks oli taevas selge ja seal võis näha palju tähti. Jälgisin juba neid päris tükk aega kui ehmatasin kellegi küsimuse peale.

,,Tohib istuda?’’
Vaatasin küsijale otsa ning noogutasin, mille peale kinkis ta mulle naeratuse ning juba ta maanduski minu kõrvale istuma. Mu peast käisid läbi igasugused mõtted: Kust ta teadsi, et ma siin istun, jälitab ta mind. Kes ta on ja miks ta nii salatseb. Katkestasin oma mõttlemise poisi küsimuse peale.
,,Nii kähku said haiglast välja?’’
,,Jah, ma käisin arstidele närvidele ja nad otsustasid mu koju lasta!’’ vuristasin talle kiiresti vastuse, mille lõpetades hingeldasin nagu loom. Poiss muigas ainult ning jätkas oma pärimisega.

,,Ja juba istud siin väljas külma käes ja pealegi sinusugused ilusad tüdrukud ei tohiks ültse nii hilja üksi väljas olla!’’
Seda lauset kuuldes punastasin, kuid minu õnneks oli väljas pime ja ma võisin korraks loota, et ta ei märganud seda, aga selele mõttele järgnes ehmatus kui kuulsin poisi järgmis lauset:
,,Panin su punastama!’’ ütles poiss naerdes ja õrnalt mind vastu õlga nügides.
,,Milline ego!’’ mõtlesin endamisi ja asusin ennast kohe kaitsma.
,,Ei, sa panid täitsa mööda...Ja pealegi sa ei oleks seda näinudki, kui ma oleksin punastanud!’’ üritasin talle võimalikult tõsiselt ja rahulikult vastata, kuid näost oli näga, et oleksin tahtnud kohe naerma hakata.

,,Hah, sa jäid vahele...sa ikkagi punastasid!’’ irvitas poiss minu üle ja vaatas mulle otsa.
,,Mis su nimi on?’’ küsisin nüüd juba häbelikumalt, et mitte jälle punastama hakata.
Poisi järgnevast käitumisest võis arvata, et talle ei meeldinud see küsimus, sest ta keeras ehmatusega pea kõrvale ning põrnitses mossitades oma jalanõusi.

,,Kuuled ka mind?’’ üritasin tähelepanu võita, lootes et ta ikka vastab.
,,Kuulen!’’ lausus poiss jälle naeratades.
,,Ja vastad ka?’’ küsisin kohe järgmise küsimuse.
,,Ei olnud plaanis küll!’’ ütles poiss uuesti ja muigas.
Vaatasin teda pisut pahaselt ning kortsutasin kulmu.
,,Ära vaata mind sellise näoga...!’’ ütles poiss nüüd juba naerdes.
,,Mllise näoga?’’ küsisin nüüd juba kavalalt.

Selle peale hakkasime mõlemad naerma ja vaatasime taevasse. Samal hetkel kui mina juhmilt taevast jõllitasin tundsin kuidas poiss mind pingsalt vaatab, keerasin pilgu taevalt temale ja küsisin:
,,Miks sa mind vaatad?’’
Poiss ainult naeris ja vastas: ,,No on mida vaadata!’’
See lause pani mu jälle punastama, kuid õnneks tema seda ei märganud.

Vaatasin kella, lootes et ma ei pea veel koju minema, kuid minu õnnetuseks oli mul ainult kümme minutit aega et koju jõuda.
,,Sa pead koju minema?’’ küsis poiss mind murelikult jälgides.
Vastasin talle vaevu märgatava noogutusega, tõusin püsti ja hakkasin vaikselt kodupoole jalutama.
,,Kas ma võin sind saata?’’ kuulsin poisi hingeldavat häält, kes oli mulle järele jooksnud.
,,Muidugi!’’ vastasin talle naeratuse saatel.

Mööda puiesteed kodupoole kõndides, keerlesid peas küsimused, kuid küsida neid poisilt ei julgend, kartsin kõike seda ilusat ära rikkuda. Täielikult oma mõtetes olles ei pannud ma tähelegi kuidas üks auto suurel kiirusel meie poole kihutas. Vaatasin auto erksaid tulesi ega suutnud midagi teha. Samal hetkel kui auto meist mööda tuhises lamasin mina teeääres maas ja poiss minu peal. Seal niimoodi lamada oli veider, aga tuleb tunnistada, et üsnagi tore.

,,Kõik korras?’’ küsis poiss ja vaatas mulle otsa.
,,Ma usun küll?’’ vastasin kiirelt ja lühidalt, sest hoolimata sellet, et mulle meeldis seal nii lamada tahtsin kähku pääseda sellest piinlikust olukorrast.

Kuid poiss ei kavatsenudki lõpetada minu vaatamist rääkimata sellest, et tal polnud isegi plaanis minu pealt maha ronida.
,,Emm...kuule kaitseingel, äkki ronid nüüd maha?’’ üritasin võimalikult rahulikult ja ilma punastamata talle öelda. Selle peale ta vaid naeratas ning tõusis aeglaselt püsti ulatades mulle oma käe, et mind püsti aidata. Jälle jäi ta mind oma armsa näoga vaatama.

,,Kas mul on midagi viga, et sa mind vaatad?’’ küsisin tõsist nägu tehes ja et asi veel naljakamaks teha, vahtisin juhmilt oma riideid nagu otsiks viga mida poiss vaatab.
,,Ei, sul pole häda midagi!’’ vastas poiss naerma pursates.
,,Aga miks sa siis nii vaatasid?’’ küsisin, lootes, et nüüd suudan mina ta punastama ajada.

Meie jutuajamist katkestas Mancy, kes oli meie tulekut kuulnud ning kes jooksis haukudes meie juurde.

,,Ilus koer!’’ ütles poiss naeratades ja Mancyt sõbralikult silitades. Jälgisin Mancyt ja poissi, nad said nii hästi läbi, nagu oleksid ammu juba tutavad.

Pealkiri: Kõik Võib Muutuda/14. 1/2/2009, 09:48

Täiesti kohutav, ma pole siin ma ei tea mis ajast käinud. Ja osasi pole ka viitsinud ülesse panna, aga need on enamvähem valmis kirjutatud:D!!

Igatahes siis 14. osa lõpuks:D

Ületee avanes poisi koduuks ja ukse peal seisis mees, kes tundus väga tige ning kes karjus:
,,Nicholas, kurat mida sa seal sahmerdad tüdrukutega, kobi kohe tuppa!’’ Mees oli ilmselgelt purjus, sest ta ei seisnud püst isegi siis kui ta trepi käsipuust kinni hoidis.

Vaatasin poissi, keda purjus mees kutsus, ehmunud ilmel, seedides läbi seda nime, mis tundus tuttav. Meenutades nime ja viies kokku juba ammu tuttava näo, tundsin kuidas pisarad vajusid mu silmadesse. Nicholas vaatas murelikult mulle otsa ning tahtis just seletama hakata kui ma lajatasin poisile valusa kõrvakiilu vastu nägu. Ta hoidis oma põsest kinni ja ka tema silmadese olid ära eksinud mõned pisarad.

,,Palun Samantha, las ma...!’’ üritas poiss rääkida.
,,Ma ei taha midagi kuulda!’’ karjusin nuttes poisile ja jooksin kodupoole. Kuulsin veel kuidas Nicholas minu nime karjus ja palus mul tagasi tulla, kuid ma ei peatunud.

Tuppa jõudes prantsatasin enda voodisse, pisarad voolasid mööda põske suure ojana padjale millel olid ilusad punased südamed.
,,Miks kõik nii peab minema?’’ laususin endale vaikselt läbi nutu. Kuulsin kedagi tuppa sisenemas ja nägin uksel sesmas Emyliht . Vatasin küsivalt talle otsa, mille peale ta lausus:
,,Sa olid Nicholasega?’’

,,Kus sina tead?’’ küsisin ehmunult talle otsa vaadates ja pisaraid pühkides.
,,Ma olen ta õde!’’ ütles Emylih vaikselt maha vaadates.
,,Ma ei saa enam millestki aru!’’ ütlesin segaduses olles Emylihle.
,,Ja ei peagi. Aga usu, Nicholas ei teinud seda meelega.’’ ütles ta nüüd juba veidi kõvemini minu käest kinni võttes.
,,Miks ta minu ja Mancy siis ära unustas?’’ pärisin kärsitult.
,,Samantha, usud sa tõesti, et ta teid unustas, tol hetkel kui te tuttavaks saite oli Mancy tema elu, ta pidas koera kõige tähtsamaks oma elus. Arvad sa tõesti, et Nicholas ei tahtnud tulla teid vaatama ja unustas oma parima sõbra Mancy. Kui nii siis sa eksid sügavalt. Peale meie ema surma, hakkas meie isa jooma ja käitus meiega väga alatult, mind ta lihtsalt kasutas ära ja Nicholase pani ta internaati, et ta ei saaks mind kaitsta. Ta käis ainult nädalavahetustel kodus. Kuid kõik päevad, mil ta kodus viibis peksis isa teda, ega lubanud väljas käija. Sellepärast ta teid vaatama enam ei tulnudki. Kuid see pole ju tema süü.’’ Jutustas Emylih nüüd juba nuttes.

Vaatasin teda ja ei osanud midagi öelda, see oli lihtsalt kohutav. Taipasin, et käitusin Nicholase suhtes ebaõiglaselt. Tõusin voodist püsti ning jooksin majast välja, minu järel Emylih, kes üritas mind takistada, kuid tulutult. Jõudes Nicholase maja juurde hingasin sügavalt sisse ja lasin uksekella. Nüüd oli ka Emylih mulle järele jõudnud ja lausus hingeldades:
,,Samantha sa oled hull, kui isa...!’’ ei jõudnud Emylih oma lauset lõpetada, kui nägin uksel seismas suurt kasvu tüsetat meest, kes hoidis käes viinapudelit ja kes haises rõvedalt viina järgi.

,,Mida sa räbal siit tahad?’’ ütles mees vihaselt ja hakkas ust juba sulgema. Panin käe ukse ette ja takistasin teda ning karjusin mehele:
,,Ma tahan Nicholasega rääkida?’’
Mees vaatas mind tigetalt kuid siiski kutsus Nicholase. Ohkasin kergendatult ja vaatasin Emylihle otsa, kes ainult naeratas. See naeratus tekitas sooja tunde, sest ma nägin esimest korda seda tüdrukut naeratamas.

Kui Nicholas oli välja tulnud nägin tema mureliku nägu, kuid kui ta nägi et uksel olin mina koos Emylihga, siis lõid ta silmad koheselt särama.
,,Samantha...luba ma...!’’ hakkas poiss jälle seletama, kuid endiselt katkestasin ma teda, kuid seekord mitte karjudes vaid tugevasti kallistades.
,,Ma tean kõike!’’ ütlesin talle rõõmsalt ning kallistasin teda veel tugevamini.
,,Samantha sa kallistad mu pooleks!’’ ütles Nicholas läbi naeru ja ka meie Emylihga puheksime naerma.

Kuid nagu alati kõik ilus rikutakse ära. Välja ilmus jälle suur tüse mees, kelle käest polnud ikka veel ära kadunud viinapudel, kuid viina sealt seest oli kõvasti vähemaks jäänud. Ta sikutas Nocholase tuppa ning sulges ukse pauguga meie nina ees kinni.

,,Kas ta on kogueaeg selline!’’ küsisin vihaselt ja vaatasin Emylihle otsa, mille peale ta ainult vaevumärgatavalt noogutas.

Enda tuppa sisenedes tundsin et olen surmväsinud. Käisin pesemas ning vahetasin riided, kuid uinumine tundus võimatuna. Tundsin küll väsimust, aga uinuda ei suutnud. Mõttlesin ainult Nicholasele ja lootsin et temaga on ikka kõik korras. Panin silmad kinni ja laususin vaikselt endale veel ennem uinumist:
,,Küllap on, siiani on ta hakkama saanud!’’ ning seejärel uinusin sügavalt.

Avasin silmad ning ringutasin, tundsin kohe et täna on märgsa parem tuju, kui tavaliselt. Ärgata soojas toas, voodis mis on suur ja pehme ning millele langevad aknast soojad päikesekiired.
,,Oehh...mida veel tahta!’’ laususin endale vaikselt ning koperdasin voodist välja.

Vaatasin aknast välja ja nägin Nicholase maja ees politseinikuid ja kiirabi. Mul ei olnud aega isegi riideid vahetada, jooksin kiiresti majast välja, Nicholase maja juurde, asja uurima. Nägin maas lamamas roosas kleidis väikest tüdrukut ja Nicholast tema ees põlvili nuttmas ning väikese tüdruku nime karjumas.

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Ma "kometneedin" siis ka. Very Happy

(13. osa vaata.. Wink

) Me like it! Rillii mats. Very Happy

Ja siis..
Nicholas on äge. Elisabeth on.. kahtlane. Ma endiselt ootan, et tglt välja tuleks, et ta on mingi.. maiteamis. Very Happy

Äkki kuidagi Samantha sugulane vms. See tundub veider et ta umbes mingi lapse enda juurde võttis. Siis.. Mancy on (L)

Emale paras. Very Happy

Et ta kirvega sai. Very Happy

Ja no see Nicholase isa.. Õõh.. Ja mis selle väikse tüdruku nimi on? Temast ka kahju..

Igatahes.. UUT!

EDIT: Head nimepäeva, Birgit!

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 1/2/2009, 14:16

Kärolyn: Tore et kommenteerida otsustasid, nii peabki:D Ja tore kui meeldis:D Nicholas on äge küll, mulle meeldib ta ka, aga temaga on üks asi mis peaks 16. osas tulema, ja see on üks väga...okey ma ei räägi ette ära:D
Ma ei teagi mis selle väikse tüdruku nimi on, ma ei pannudki talle nime, ta oli lihtsalt üks väike roosas kleidis nunnu tüdruk, kes juhtus olema Nicholase õde, ja kelle elutee sai nii jubedal kombel otsa.:S(ma olen ikka nii paha).
Uus tuleb ausalt kaa:D Aga millal seda ma veel ei tea:D(varsti, hiljem?)

Aitähh, mul polnud endal meeleski:D

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 2/2/2009, 20:57

Pole seda juttu nii ammu lugenud Very Happy

Aga ei. väga hea on!
Nicholas tundub äge olevat =)
Ja teised ka Razz

Pane uus osa kiiresti üles eksju :)

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 3/2/2009, 15:05

*turtsatasin*
Psshhhhh..... Urrr.... ruttu uut.... kiiresti liiguta Very Happy

:D
heahheahae, nii huvitava kohapeal ikka pooleli ei jätta:D
*urisen*
uutttt....

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 4/2/2009, 18:06

Nii uus osa tuleb varsti varsti, aga Karmen Nicholas jääbki ägedaks, iseasi kas ta ise vastu peab:S Aga aitäh:) et ikka vaevaks võtsid ja lugesid:D

LikeNoOther: Mul praktiliselt pole vajagi ennast liigutada, sest mul osad peaaegu valmis aga ma nii kiusamise mõttes ei pane neid siia nii ruttu ülesse, siis ei saa ma ju kellegi närvidele käija:D
Aga äitähh sulle:)

Pealkiri: Kõik Võib Muutuda/15 4/2/2009, 18:16

UUS osa teile siis:)

Oleksin tahtnud sinna joosta, teda lohutama, kuid miski naelutas mu sinna seisma, jõllitasin ainult Nicholast ja seda väikest tüdrukut, kes seal maas niimoodi lamas. Punastes riietes meedikud tõstsid tüdruku kanderaamile, arvasin et temaga saab kõik korda, kuid meedikute pilkudest, nägin kuidas nad Nicholasele püüdsid märku anda, et enam pole midagi teha. Tüdrukule tõmmati peale valge lina.

Karjudes jooksis majast välja Emylih, kes takistas meedikuid väikest tüdrukut autosse panemast. Ta nuttis ja kallistas tüdrukut samamoodi nagu Nicholaski.
Nägin Nicholase kodust välja tuigerdamas purjus meest, kes ilmselt ei teadnud toimunust veel midagi.

,,See on sinu süü, sina lasid ta üksinda välja ja nüüd on ta surnud!’’ karjus Nicholas isale ning sammus kiiretel sammudel temani. Selle süüdistuse eest sai Nicholas tugeva löögi vastu nägu. Enam ei suutnud ma seda nii pealt vaadata. Ma jooksin Nicholaseni, et ta enam midagi rumalat ei teeks.

,,Palun rahune, see teeb asja ainult hullemaks!’’ ütlesin Nicholasele peaaegu karjudes.
,,Enam hullemaks minna ei saagi!’’ karjus ta ning lükkas mu teepealt eest. Sellist käitumist ma poleks küll oodanud, kuid see mis järgnes oli veelgi hullem. Ennem lahkumist vaatas ta tagasi ning lausus midagi, mis tegi siin maailmas mulle kõige enam haiget.

,,Samantha, sa palud mul rahuneda, sul ei ole peret sa ei tea mis tunne on keegi neist kaotada ja kui sa arvad et tead mida ma tunnen, siis sa eksid sügavalt!’’ Need sõnad tulid kui kuulid otse minu südamesse. Jäin sinna seisma ja vaatasin kuidas Nicholas tuppa kadus.

,,Kuidas ta sai mulle nii öelda. Mul oli pere...!’’ laususin vaikselt endala ning pühkisin ära põsele tekkinud pisara.
,,Ära muretse, ta saab sellest üle, see oli talle lihtsalt suur shokk ja nüüd vajab ta aega, küll ta aru saab, et käitus valesti ja vabandab.’’ Ütles mind lohutav Elisabeth, kes oli kogu tegevust eemalt jälginud.

’’Ma ei tahagi et ta vabandaks, võib-olla oli tal õigus.’’ ütlesin vaikselt. ,,Äkki ma ei teagi, mis tunne on jääda ilma kellestki, kes on kallis.’’

Nicholase valusates sõnadest on möödas juba paar päeva ja ma pole temast midagi kuulnud. Hoolimata tahtest teda vaatama minna ei ole ma seda julgenud, kardan uuesti kuulda neid sõnu, mis toovad silma kibedad pisarad ja panevad mõttlema, et äkki see ongi nii.

Paari päevapärast algab kool. Loomulikult lähen ma järelaitamiskooli, sest koolis ma käinud pole, aga täiesti nullist ma ka ei hakka, sest olen alati olnud targem kui minuvanused lapsed seda peaksid.

Hommikul mil pidin kooli minema olin närvis. Jooksin toas ringi ja otsisin sobivaid riideid selga, sest ikkagi esimene päev uues koolis. Kui olin ennast valmis seadnud, jooksin kiirelt trepist alla, et vaadata kas ka Elisabeth on valmis mind kooli viima.

Ta naeratas mulle soojalt, settis minu juukseid ning lausus oma tasasel häälel:
,,Kardad ka?’’
,,Veidi, aga loodan et kõik läheb ikka hästi!’’ ütlesin raskelt ohates.’’
,,Küllap läheb!’’ ütles ta naeratades ja oma kotti võttes.

Suurt valget koolimaja nähes tõusid mul ihukarvad püsti ja külmajudinad jooksid mööda selga. Inimesed kes kooli sisenesid nägid välja väga pidulikud. Õnneks polnud ka mina seekordsel kooliminemise katsel erak. Mul oli seljas lühike kollane kleit, käes kaks punast roosi, jalas madalad valged kingad ja minu juuksed olid pandud ilusasse krunni.

,,Sa saad hakkama!’’ lausus Elisabeth mulle veel viimased sõnad ja andsi põsele õrna musi. Hingasin sügavalt sisse ning astusin enesekindlalt kooli uksest sisse.

Tegelikult ei teadnud ma isegi kuhu ma minema pean, seega otsustasin küsida kellegi käest kuhu pean minema. Vaatasin uuriva pilguga koolimajas ringi, et leida kedagi endavanust, kes peaks teadma, kuid pilk jäi natuke vanemale poisile, kes naeratades minu poole kõndis.

,,Oled uus?’’ küsis ta oma madala häälega ning viskas enda peaaegu olemata tukka. See nägi pisut naljakas välja.
,,Uus!’’ vastasin naeratades ja oma roose veidi kõvemini pigistades.
,,Ma tahtsin küsida...?’’ alustasime mõlemad korraga juttu ning selle peale hakkas poiss naerma ja ütles:
,,Alusta!’’
Muideks unustasin mainida, selle poisi naeratuses oli midagi erilist, sest ausalt see tekidas minus imeliku tunde.
,,Kuhu ma minema pean?’’ küsisin häbelikult ning tõin lagedale oma pailapse naeratuse.
,,Mitmes klass?’’ küsis poiss asjalikku nägu tehes ja jälle naeratades.
,,Kaheksas!’’ ütlesin nüüd juba kindlamalt.
Poiss tegi suured silmad ja vaatas mind pealaest jalatallani.
,,K-kaheksas!’’ kordas ta mind järgi.
,,Kaheksas jah, mis on, miks sa nii vaatad?’’ vuristasin talle paaniliselt pähe torganud küsimused ette.
,,Eii, lihtsalt...sa näed kuidagi vanem välja!’’ ütles ta pikalt venitades.

Nüüd olin mina see, kes tegi suured silmad. Ma vaatasin poisile totaka näoga otsa, mille peale ta jälle oma armsa naeratusega lagedale tuli.
,,Igatahes ma arvan et sa pead kolmandale minema, klass peaks 320 olema.’’ ütles ta mind pingsalt vaadates.

,,Tänan!’’ ütlesin poisile naeratades.
,,Tänad? Hmm...huvitav ei tea mille eest?’’ tegi poiss uudishimulikku häält ning sasis oma heledaid juukseid.
,,Vaimukas!’’ ütlesin talle nüüd juba irooniliselt.
,,Ei tulnud välja?’’ küsis ta ning mängis solvunut. Kusjuures see nägi nii armas välja.
,,Mkm!’’ ütlesin pikalt pead rapudades.

,,Aga ma pean nüüd minema!’’ lisasin veel kiirelt ning liikusin kiirete sammudega trepini. Klassini jõudes hingasin jälle sügavalt sisse ning otsustasin klassi sisse minna, kuid mind takistas kellegi tervitus. Ma vaatasin kohkunult tagasi ning nägin noort õpetajat mulle otsa vaatamas.

,,Tere!’’ vastasin viisakalt.
,,Sina oledki meie uus õpilane?’’ küsis õpetaja uudishimulikult mind uurides.
,,Mhm!’’ vastasin lühidalt.
Ja peaks vist ära mainima, et õpetaja oli mees.
,,Aga läheme siis klassi, saad ennast teistele ka tutvustada!’’ ütles õpetaja lahkelt ning avas klassi ukse.
Kui ma klassi sisenesin kuulsin kuidas poisid vilistasid ja tüdrukud sosistasid omavahel. See tekidas nii ebamugava tunde, et oleksin tahtnud sealt minema joosta, aga õnneks päästis mind õpetaja karm hääl, mis palus vaikust.

NB: Vabandan kirjavigade pärast, selles osas võib neid sadu ollaXD

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 4/2/2009, 20:03

Sellest tüdrukust oli veidi kahju :/
A see kooli minek. See oli ni tüüpiline (a) Esimene päev koolis ja esimene inimene kellega rääkima hakatakse, on endast veidi vanem ilus kutt Very Happy

Aga ei.. polnud viga Very Happy

Uut osa paluks siis kiiresti eksju =)

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 5/2/2009, 16:21

Karmen, ma luban et see jutt ei jää nii tüüpiliseks, see keerab veel omadega täiesti pea peale:D

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 6/2/2009, 21:48

Ei ma ei ütlegi, et see jutt on tüüpiline.. jutt ise on väge hea :) mulle meeldib ^^
aint see osa oli Very Happy

Aga tore, et see nii ei jää Razz

(vaata, et see väga ära ei keera onju!! kõik peavad ikka ellu jääma !!) (a)

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 6/2/2009, 22:18

Ma pole siiin sada aastat käinud :d uuuuh, see oli super :) need kolm viimast osa, :d

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 7/2/2009, 19:19

bbrit: Ma ka vahepeal ei käinud päris tükk aega, aga siis kui lugemise ja kirjutamise isu peale tuli, mõtlesin kohe esimese asjana selle koha peale:D
Aga tänan:D

Pealkiri: Kõik Võib Muutuda/16 7/2/2009, 19:28

Loodan et teile meeldib(kuigi kahtlen selles),sest mulle igatahes küll ei meeldi, ata ata, endale.

16.osa

Kõige jubedam etapp kooli minemise suhtes oli tehtud, enda tutvustamine klassi ees.
,,Samantha ole hea ja istu selle poisi kõrvale seal aknapoolses reas, viimases pingis.’’ Ütles õpetaja ning manas näole sõbraliku naeratuse. Vaatasin poissi kelle kõrvale pidin istuma, tundsin kuidas külmajudinad mööda minu keha jooksid, poiss kes seal istus tekitas väga hirmuäratava esmamulje. Aralt kõndisin poisini ning tõmbasin tooli vaikselt lauaalt välja ning istusin sellelel.
Viskasin kiirelt ühe pilgu poisile kelle kõrval ma nüüd juba istusin, ta nägi välja veider, kui selle kohta ikka saab nii öelda. Tal oli pikk tukk mis varjas täielikult tema ühe silma, vähe sellest tema juuksed olid muidu mustad aga tuka sisse oleks nagu markerida tõmmatud erksinine kriips, mis hõivas tervet tema ühte peenikest juuksesalku. Nüüd tekitas ta minus veelgi kõledama oleku.
Uuesti reaaalsusesse tõi mu õpetaja lause: ,,Nii tänaseks on kõik, homme saate tunditeks vajalikud tarbed ning võite alustada õppimisega, nüüd võite minna!’’ Kõik tormasid klassist välja ainult mina ja see poiss minu kõrvalt tõusime aeglaselt püsti ning läksime üsna aeglasel sammul klassist välja.
Oleksin tahtnud selle poisiga kuidagi jutu peale saada. Ta nägi küll kohutav välja, kuid miski minu sees ütles, et ta on sisimas palju hapram kui väljast. Kuid praegu tundus see lootusetu, sest ta sammus minust juba tükk maad eespool ning juba varsti kadus ta silmapiirilt.
,,Kuidas esimene koolipäev möödus?’’
Vaatasin taha ja nägin endale järgi jooksmas poissi kellega kohtusin ennem garderoobis.
,,Pisut hirmus oli, aga hakkama sain!’’ laususin kavalalt naeratades.
,,Mis sind hirmutas,!’’ küsisi poiss imestunult, ,,sa räägid nagu läheksid esimest korda kooli!’’
,,Sa ei pannudki palju mööda!’’ ütlesin nüüd juba vaiksemalt.
Tundsin kuidas poiss mind pingsalt vaatas. Peatusin ning vaatasin maha.
,,Palun ära vaata mind nii, ma räägin sulle kunagi, aga see on pikk jutt!’’ ütlesin väga vaikselt, peaaegu sosistades.
,,Hea küll, tegelikult mul aega on, aga noh kui kunagi, siis kunagi!’’ lausus poiss samuti vaikselt ning naeratas.
,,Aga ma pean nüüd minema!’’ ütlesin poisile naeratades ja talle lehvitades.
,,Nägemiseni!’’ vastas poiss samuti naratades.
Kõndisin kiirel sammul välisukse poole, et Elisabeth endale järgi kutsuda, kuid enne kui olin välisukseni jõudnud haaras keegi tugevasti minu käest. Vaatasin talle otse silma, tema silmad peegeldasid üksindust, kurbust, kuid samas helkis sealt iha kellelegi kätte maksta. See oli seesama poiss kelle kõrvale ma istuma pidin. Vaatasin teda kohkunult ega osanud midagi öelda.
,,Ära karda!’’ kuulsin esimest korda tema häält. Erinevalt tema välimusest kõlas hääl palju paremini, see rahustas mind isegi maha, muidugi omal moel. Ta pigistas tugevasti minu kätt, millest ta oli kinni võttnud. Vaatasin talle uuesti murelikult otsa ning tundsin kuidas ta oma käe vaikselt ära võttis.
,,Vabandust!’’ lausus ta vaikselt ning vaatas kohkunult oma kätt. ,,Pole midagi!’’ ütlesin talle naeratades.
,,Mis su nimi on?’’ tulin kohe järgmise küsimusega lagedale. Ta vaatas mind üllatunult ning seejärel suunas pilgu maha ja jõllitas enda ketse, mis olid pastakaga täis joonistatud igasuguseid märke, millest mina midagi ei jaganud.
,,Miks sa mind nii üllatunult vaatasid, kas sa tõesti arvasid, et sinu välimuse pärast ei taha ma sinuga mingit tegemist teha?’’ küsisin talt küsimuse võib-olla isegi vastu enda tahtmist. Ta vaatas mulle uuesti otsa, nüüd nägin tema silmis lootust, mis aina kasvas, tundis kuidas ta muutus palju julgemaks.
,,Sa siis ei pelgagi mind?’’ küsis ta uudishimulikult.
,,Ei, miks ma peaks, sa tundud huvitav!’’ ütlesin nüüd enesekindlamalt. Ta naeratas, see muutis ta kuidagi palju lahkemaks ja ta ei tunudunudki enam nii õudne.
,,Richard!’’ ütles ta laia naeratuse saatel.
,,Tore, minu nime sa juba tead!’’ vastasin samuti naeratades.
Kui ma välja jõudsin ootas minu üllatuseks Elisabeth mind juba parklas. Ta küll naeratas mulle, kuid ära ta mind ei pettnud, tegelikult oli ta millegipärast mures.
,,Kas midagi on juhtunud?’’ küsisin kohe kui olin temani jõudnud. Vastuseks sain vaid vaikse noogutuse ja kurva näoilme.
,,Elisabeth, palun räägi!’’ küsisin nüüd juba palju kärsitumalt, sest ei suutnud enda uudishimu enam taltsudatada.
,,Nicholas on haiglas,...suremas!’’ vastas Elisabeth minu küsimusele.
Mind valdas paanika, ma ei saanud aru miks kõik halvad asjad minuga juhtuma peavad, tundsin kuidas pisaraid aina rohkem juurde tekkis ja lõpuks ei suutnud ma neid tagasi hoida ning need voolasid mööda mu põske alla.
,,Ma tahan teda näha!’’ ütleisn paaniliselt Elisabethile ning kiskusin teda jaki varrukast.
,,Kohe...?’’ päris Elisabeth üllatunult ning vaatas mind kulmu kortsutades.
,,Ma arvasin, et...!’’ alustas ta.
,,Kohe!’’ ütlesin talle närviliselt, laskmata tal lauset lõpetada ning alustasin kohe uue küsimusega: ,,Ja ültse, mis temaga juhtus?’’
,,Ta sõi mingeid tablette liiga palju ja vähe sellest need olid talle ohtlikud!’’ vuristas Elisabeth kõik ette, mida teadis.
,,Mismõttes ohtlikud, ma ei mõista?’’ pärisin aina edasi ja endale märkamata olime me juba autos ning sõitsime haigala poole.
,,Need võisid ja tekitasidki talle alergilise reaktsiooni, mille tagajärjel inimene võib...! ’’
,,Ole vait...ära ütle seda!’’ katkestasin Elisabethi jutu ning puhkesin lootusetult nuttma.
Mõne ajapärast olimegi kohal. Tormasin otsejoones ootelauda, et küsida kust Nicholast leida.
,,Vabandage! Millises palatis viibib Nicholas Naval?’’ küsisin võimalikult rahulikult, kuid olin täiesti kindel, et sel hetkel see mul küll ei õnnestunud.
,,Kas te olete pereliige?’’ küsis ta, manades näole tõsise ilme.
,,Ei, lihtsalt tuttav!’’ vastasin kärsitult. Õde kes ootelauas istus vaatas mind väga kurval ilmel ning üritas kuidagi juttu alustada.
,,Mis on, miks te ei räägi!’’ karjusin nüüd juba ebaviisakalt õe peale.
,,Kahjuks pean ütlema, et teie sõber langes mõni hetk tagasi koomasse ja temaga on lood väga kehvad, aga palat 107 koridori lõpus. ’’
Vaatasin pisarsilmi ootelauas olevale õele otsa ning tänasin vaikse noogutusega. Mõlemad Elisabethiga jooksime palatini koridori lõpus ning nägime mureliku arsti just palatist väljumas.
,,Kas temaga on kõik korras?’’ ründasin kohe arsti oma küsimusega, mille peale arst eitavalt noogutas. Vaatasin talle küsivalt otsa ning kuulsin Elisabethi küsimust: ,,Mis lahti on, palun rääkige?’’
,,Ta suri mõni minut tagasi!’’ vastas arst vaikselt kuid nii selgelt, et me mõlemad saime aru.
,,Ei...see ei saa nii olla!’’ karjusin nii kuidas suutsin ning jooksin Nicholase palatisse, et veenduda. Nägin teda voodil lamamas, masinad mis oleksid pidanud olema ühendatud Nicholase külge, seisid voodi kõrval, täiesti ühendamata, Nicholas kes oleks pidanud mulle naeratama, lamas liikumatult voodil, silmad suletud ning käsi mille ma enda kätte võtsin oli jääkülm. Tundsin südames väljakannatamatut valu. Oleksin tahtnud surra, surra koos temaga. Põlvitasin voodi ette maha ning nuttsin, pigistasin õrnalt Nicholase kätt. Väliselt võis tunduda, nagu ma jätaksin hüvasti, kuid sisimas ma ootasin teda tagasi, tagasi siia, kus olen mina.

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 8/2/2009, 15:33

:O :O :O :O :O :O :O
Miks sa nüüd siis niiviisi tegid ? :/
(pas ma mäletan ikka õigesti, et see Nicholas oli see poiss, kes Samantha kõrval elab.. see kes ta elu kunagi päästis jms ? Very Happy

)
aga mhh.. nõmeee Sad

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 8/2/2009, 15:37

Pharaoh: Kunagi ammu päästis jah tema elu, aga sellest tuleb järgmises osas veel juttu, siuke kerge meenutus:D (issand, ma olen loll, kõik lobisen välja) Very Happy

Aga jah nüüd elas seal kõrvalmajas:D Karmen su mäluke ei peta sind:D

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 8/2/2009, 15:41

Kuule, see küll tore ei ole , üldse ei ole :/

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 8/2/2009, 16:28

bbrit .: Ma tean sellepärast mulle ka see osa ei meeldi:D arvad et ma ei vihka ennast selle pärast w? vihkan ja kuidas veel:S

Pealkiri: Kõik Võib Muutuda//17. 3/3/2009, 18:43

Nagu alati jätan ma selle koha unarusse ja unustan uusi osasi postitada, kuigi need juba ammu valmis kirjutatud:D Ma loodan et kõik annavad selle andeks:) Ja loole tuleb peale selle veel kolm osa, kui ma arvutamisega mööda ei pannud!!!

17.osa

Peale Nicholase surma olin omadega täiesti läbi. Ma küll tegin näo, et minuga on kõik korras, kuid tegelikult see nii ei olnud. Käisin isegi korralikult koolis ja tulemused olid üllatavalt head, kuid sisismas olin ma täiesti katki. Koolis ei olnud mul väga palju sõpru veel, sest olin seal ainult nädala käinud ja ega ma neist hetkel ei hoolinudki. Tihedalt suhtlesin ainult Richardiga ja sellesama poisiga(Mathias) sealt garderoobist oma esimesel koolipäeval. Sest nemad olid ainukesed sel hetkel, kes minust ültse aru said, mind mõistsid ning kuulasid.
Oli täiesti tavaline koolipäev. Sammusin garderoobi poole, et oma riided nakki panna, kui nägin Mathiast Richardga rääkimas. Jälgisin neid pinksalt, sest ma poleks iialgi arvanud, et nad omavahel läbi saavad ja ma pole neid kunagi rääkimas näinud. Nagu ma arvasingi ei olnud nende vestlus sõbralik. Nägin eemalt, kuidas Richard Mathiast tõukas ja nad tülitsesid.
Mind häiris see, et nad seal nii nägelesid, sest nad mõlemad olind minu sõbrad ning seega astusin neile lähemale, et selgitust nõuda.
,,Mis siin toimub?’’ küsisin võimalikult rahulikuks jäädes.
,,Mathiasel on mingeid probleeme ja talle ei meeldi, et ma sinuga suhtlen, tuli siia tõukama!’’ astus Richard kohe enda kaitseks välja ning vaatas mulle süütu näoga otsa, mille peale Mathias muidugi vihastas ning karjuma hakkas: ,,Igavene valetaja, sina oled see, kes ei taha, et keegi teine peale sinu Samanthaga suhtleks! Noh ole nüüd kõva mees ja tunnista kõik ülesse!’’
,,Jääge vait, ma ei taha teid kumbagi kuulata!’’ vihastusin ning karjusin.
,,Aga Samantha, ta valetab!’’ lisas veel Mathias, mille peale ma ei lausunud sõnakestki, sest neid lihtalt polnud. Selle asemel võtsin suuna hoopis klassi juurde, peas keerlemas küsiused. Miks nad minu pärast nii kaklevad? Kumb valetab? Miks nad ei võiks sõbrad olla?...Kõik need küsimused ootasid vastust, kuid vastuse saamiseks peaksin ma seda neilt endilt küsima, aga hetkel ma seda teha ei soovi. Ma tahan, et nad maha rahuneks ja siis mulle kõike seleteaks, sest vastaseljuhul ei tule sellest midagi välja.
Mõtlesin sellele hommikusele vahejuhtumile terve päeva. Eirasin võimalikult palju mõlemaid poisse ja õnneks see mul ka õnnestus. Kuna tee koju oli mul juba selge ja see polnud ka eriti pikk ning koolimajas Elisabethi oodata oleks suhteliselt tüütu, otsustasin jala koju minna. Väljas oli päris jahe tuul ja tundus, et hakkab ka sadama. Seega kiirendasin sammu, et mitte vihma kätte jääda, sest kopsupõletik on mu kerge tulema.
,,Samantha, palun oota!’’ kuulsin kedagi hüüdmas. Tahtmata tagasi vaadata, tegin seda siiski ja minu õnnetuseks oli see Mathias. Kuna mul polnud soovi temaga suhelda, et vastand ma talle ning kõndisin kiirelt edasi ning üritasin temast mitte välja teha. Kuid järjekindlalt kõndis ta mul ikka kannul ja lõpuks haaras isegi käest, et mind peatada. Peale seda olin sunnitud peatuma ja seda ma ka tegin, kuigi oleksin hea meelega sealt lihtsalt minema kõndinud, aga miski minu sees ei lubanud seda.
,,Palun lase ma selgitan seda hommikust värki!’’ lausus Mathias hingeldades ja siiani minu käest kinni hoides nagu kardaks, et ma minema jooksen.
,,Ma loodan, et sul vähemalt mõni usutav selgitus varuks on, sest selle puudumisel ma keeldun sind kuulama!’’ seletasin Mathiasele tingimused ette nagu vangla poisile, mille peale poiss mind veidi pettunult vaatas, kuid alustas siiski oma jutuga.
,,Kõik algas nii, et ma ootasin sind hommikul garderoobis, nagu tavaliselt ja Richard tuli sinna. See üllatas mind, sest tavaliselt ta ei suhtle koolist mitte kellegagi, muidugi peale sinu. Ja nii see tüli hakkaski, ta käskis mul sinust eemale hoida, sest ma pidavat sulle halba mõju avaldama.’’
,,Halba mõju? Ei tea mismoodi?’’ segasin poisi jutule vahele ning vaatasin talle kulmu kortsutades otsa.
,,Ma ei tea’’ jätkas Mathias oma juttu, ,,igatahes seda ta ütles ja kui ma keeldusin tema n.ö käsule allumast muutus ta kuidagi ülbeks ning kukkus tõuklema.’’ seletas Mathias usutavalt, sest seda tõukamist nägin ka ise.
,,Olgu, aga luba mulle, et sina ei hakka temaga tüli norima!’’ nõudsin Mathiaselt.
,,Ma luban’’ vastas ta minu nõudmisele, mis mind veidi rõõmsamaks muutis.
,,Aga ma pean nüüd minema!’’ seletas Mathias mind kallistades ning seejärel seadis sammud kõrvaltänavale.
Vaatasin veel pikalt talle järele, kuid varsti kadus ta vaateväljalt ning kõige tipuks hakkas ka vihma päris kõvasti sadama. Kiirendasin oma sammu kodupoole, tegelikult ma peaaegu jooksin, hoolimata sellest et mu riided juba nagunii läbimärjad olid. Natuke maad jooksnud, tundsin kuidas miski minu sees käskis mul peatuda ja nii ma ka tegin. Vaatasin vasakule ning nägin tuttavat kõrvaltänavat. Südamesse tekis valu, mis tekitas silma kibedad pisarad. Mõistus keelas sellele tänavale keerata, kuid süda käskis ja nii keerasingi kõrvaltänavale, kus asus söestunud onnike, millest olid järgi jäänud ainult kaks mädanenud palki. Seisin seal kui kivikuju, hoolimata vihmast, mis valusasti vastu nägu peksis ja lasin pisaratel mööda oma põski alla joosta. See kõik suurendas vaid auku südames, mis tekkis sinna peale Nicholase surma, kõik mis oli tuli meelde.
Istusin külmal kõnniteeäärel, olles kaotanud lootuse. Eemalt nägin tulemas sind koos väikse valge olevusega. Te kõndisite mulle aina lähemale ja sinu väike valge loomake limpsis mind oma pehme roosa keelega ning sina, kes sa olid sama väike kui mina, ulatasid mulle abikäe ning tõid mu siia, kohta millest on järel vaid söestunud pilpad, kuid kohta, mis sai tol hetkel minu koduks, just tänu sinule, kes sa saabusid kui ingel taevast. Siis pidid sa lahkuma, ütlesid, et lähed korraks, lubasid, et tuled tagasi ja jätsid isegi oma väikse valge sõbra mind valvama ja kaitsma. Aeg möödus, möödus palju aega, kuid sind polnud kusagil. Olin ainult mina ja sinu sõber, kes hoolitses minu kui sõbra eest. Iga päev ootasime sind tagasi, kuid sina ei tulnud, sest ei saanud. Möödus aasta teise järel, kuni lõpuks saabus päev mil ma sind uuesti kohtasin. See oli minu ja sinu sõbra jaoks üks imelisemaid päevi elus, sest tundsime, et leidsime su taas. Kuid sina olid muutunud nagu meiegi, sa olid suureks kasvanud nagu meiegi. Me andestasime sulle, sest teadsime, et sa ei jätnud meid asjata, et ka sina igatsesid meie järele. Iga päevaga harjusime üha rohkem sellega, et oled meil taas olemas, kuid ühel hetkel juhtus palju ning sa muutusid taas, muutusid kellekski keda meie ei tundnud. Sinu sõbrale ja minule tegi see meeletult haiget ning me mõlemad igatsesime sedasama inglit, kes mind tol külmal ööl päästis. Kuid temast polnud enam jälgegi, ta oli läinud. Ühel päeval kuulsin, et oled haiglas. Sellest teada saades taipasin kui palju sind tegelikult vajan. Kuid kui ma haiglasse jõudsin olid sa läinud, läinud igaveseks...ilma et ma oleksin saanud hüvasti jätta.
Kõik see jooksis sel hetkel minu silme eest läbi, mul oli tunne nagu ma lõhkeks kõigest sellest. Vajusin põlvili veest läbimärjale asfaldile ning nuttsin kogu südamest. Surusin peopesad tugevasti vastu märga ja külma asfaldit ning tundsin kuidas see külm ja märg minusse poeb, samamoodi nagu see valu ja igatsus südamesse. Vihm mis lakkamatult sadas peksis endiselt valusasti vastu nägu ning varjas pisaraid, mis voolasid koos vihmaga mööda minu põski. Vaatasin veel korra onni varemetele, milleks olidki ainult kaks ära söestunud ja mädanenud palki.
Tõusin püsti ning hakkasin uuesti kodupoole liikuma, kuid nüüd juba kõndides, sest ei näinud mingit mõtet joosta. Kell oli juba palju ja tänu vihmale ja pilves taevale oli väljas üpris hämar, peaaegu et pime, mis tekitas hirmu ja sundis aegajalt seljatagust kontrollima. Vahet pidamata vaatasin seljataha ning endalegi märkamata olin oma sammu kiirendanud. Üritasin enam mitte nii tobedal kombel seljataha jõllitada, kuid ei suutnud, sest tundsin kuidas keegi mind jälitab, kuid seljataha vaadates polnud seal kedagi, see ärritas mind, sest teadsin, et seal on keegi. Veidi maad edasi kõndinud tundsin taas, et keegi jälitab mind. Keerasin järsult otsa ringi, et seljataha vaadata. Vaevu suutsin ennast ümber pöörata kui kellegi teravad küünised mulle kõrri kargasid ja sellest üha tugevamini kinni haarasid.

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 3/3/2009, 18:50

U UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 7/3/2009, 09:37

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 7/3/2009, 21:12

Ma hetkel ei saa uut osa ülesse panna, sest ma ei ole enda arvutisse saanud.:S Esimesel võimalusel panen uue osa ülese:)

Pealkiri: Re: Kõik Võib Muutuda 7/3/2009, 23:48

Lugesin kõik osad korraga läbi ja ma olen täiesti sõnatu.
Täiesti labane oleks midagi ette heita.
Super.
Ootan uut.Ja mul on kahju, et ainult kolm osa veel on.