Siis ta uinus

„Naerata,“ lausus malbe hääl, mis hellitas kõrvu, paitas hinge.
Suunurgad kerkisid natukene, kuid naeratus oli sunnitud, peaaegu et ebaloomulik. Silmad peegeldasid ikka veel valu ja mõranenud hinge. Aga ta naeratas. Sinakad huuled maalitud kauniks muigeks. Ta ei ole nutune, ta ju naeratab!
Mööda põske veeres läikiv pisar, mis hakkas aegamisi külmuma. Nina kaunistasid jäised pärlid, mis sätendasid päikese käes nagu teemandid. Ninast tilkus verd, tema huultele ja lumele, jättes kohevasse lumme punased täpid. Veri võõpas elutud sinakad huuled punaseks, muutes ta välimuse ebamaiseks. Külm võttis teda julmalt.
Jalad olid paljad, külmast kanged ja tundetud. Iga samm jättis lumele jälje, mille tuul koheselt laiali puhus. Tuul tantsis ta ümber, mässis teda endasse, hellitas leebelt valedega. Ja ta uskus neid. Kui tuul sosistas, et naerata, siis ta tegi nii. Lange, langeb. Iga iil pani teda värisema, lõi valu parkunud jalgadesse. Ta hingas koos tuulega, lastes jäisel õhul haavata kurku, põletada kopse.
Lumi krudises talla all, hambad plõgisesid. „Aga naerata ikkagi.“ Suunurgad kerkisid, kuid silmad muutusid järjest elutumaks, huuled punasemaks.
Hundil oli hammas verel, vikat ihutud. Ta hiilis vargsi saagi kannul, peites end tema varju. Oli tunda surma lõhna, mis täitis sõõrmed. Kurjal oli hammas verel. Tühjadest silmadest peegeldus nälg. Kas niidab vikat või lõikab sirp, aga ta tuleb ja võtab.
Tuul ja kuri mässisid teda aina rohkem endasse, tõmbasid sügavamale hukatusse, lähemale viimase hingetõmbeni. Tuul meelitas, kuri hirmutas. Aga ta naeratas!
Jalad vedasid teda alt ning ta vajus pehmesse lumme. Silmad vajusid kinni, ta hingas sügavalt, kuid rahulikult. Uni vallutas meeli, tiris kaasa olematusse. Ja peaaegu oleks ta ka läinud. „Aga naerata!“
Muie taastus ta suul. Jäätunud sõrmed pühkisid pärlilt näolt. Aeglaselt tõusis ta jalgadele. Esimesed sammud olid nõrgad, jalad värisesid, järgmised juba julgemad.
Lumehelbed keerlesid ta ümber, maandusid ripsmetele, muutes need valgeteks. Koolnukarva nahk, punaseks värvitud sinised huuled, tuhmuvad rohelised silmad ja leekjad juuksed muutsid ta haldjalikuks.
Elas kord üks neiu, ta silmis surma helk. Aga ometi ta naeratas!
Polnud kodu kuhu suunduda, polnud suunda, kuhu minna. Elu, mida tagasi saada.
Ta sosistas tuulde, sõnad vaevu kuuldavad. Ta palus Jumalat, anus teda, et täna antaks armu. Üks palve oli isegi surmale, et ta teda täna ei võtaks. Hunt kuulis seda. Kergitas oma teravaid kõrvu ja limpsas keelt, oodates hetke, mil neiu alla annab. Kannatlikult ja kiivalt passis ta aega, millal tüdruk teeb viimase hingetõmbe ja vajub igavesse unne.
Vasak parema ette ja parem vasaku ette. Jäljed puhus tuul laiali. Parem vasaku ette ja vasak parema ette. Ta peatus. Tallad surutud vastu külma kivi.
Tuul jäi vaikseks ega keerutanud enam lund. Kuri eemaldus.
Neiu seisis vanal kivist sillal, mille alt voolas jõgi. Jõgi oli äärtest külmunud, kuid keskel voolas vesi.
Uurivalt silmitses tüdruk enda peegeldust, mis võbeles veidi. Ta oli liiga noor, et kanda näos kurde või halli juustes. Silmad elutud, kuid neis helkis veel tilluke lootus, mille oleks võinud kustutada vähe tugevam iil. Roosakas kuma paitas põski ja nina, varjutades iseloomulikud tedretähnid. Punased juuksed raamisid ta kahvatut nägu. Ta juuksed ei olnud oranžikad või segu millestki muust toonist, vaid sügavpunased nagu veri. Ja üks hall salk, mis lehvis tasakesi.
Parematel päevadel oleks võinud teda pidada iluduseks, kuid mitte täna. Praegu oli ta ilme liiga räsitud, jalad katki ja nina verine. Ta nägi välja nagu peksa saanud koer.
Näpud libisesid üle silla. Hoolimata sõrmede tuimusest tundis ta, kuidas pisikesed praod joonistavad mustri ta naha all. Vaod olid rägastik, labürint. Vahel hakkas tekkima loogika, kuid see haitus peatselt.
Iidne sild köitis ta meeli, pani unustama hiilivat hunti, tuult, mis kõrvetab kopse. Ja ta naeratas. Seekord päris ausalt, südamest. Kuid see naeratus kustus peagi, hing oli liiga haige, et tunda rõõmu.
„Sillad on ületamiseks. Ühelt poolt liigutakse teisele, aga sina seisad ja vaatad. Kas sa ei tea kummale poole pinna?“ päris hääl taamalt.
Neiu tõstis pilgu kalgilt kivilt, kuid ta ei vaadanud hääle poole, vaid kaugusesse. „Kas on vahet, kuhu poole minna, kui pole sihti? Pilvi juhib tuul, armunut armastus, hunti loomus, aga mind?“ Ta hääl oli kindel, üllatavalt tugev ja selge kellegi kohta, kes oli pelk peegeldus elust.
„Ma võin sind juhtida, kui sa lubad. Võin sulle tutvustada paiku, millest sa unistada ei oska, anda maitsta elu,“ meelitas mesimagus hääl.
Nukker naeratus sigines tüdruku suule ning ta raputas pead. „Mul pole vaja juhti, kui on, siis pean ta ise leidma. Võib-olla seisangi sellepärast keset silda? Ootan jumalikku märki,“ sõnas ta targalt. Jäätunud sõrmedega pühkis ta nina alt vere, vedades selle ta põskedele.
„Inimesed on naljakad, alati oodatakse märki. Oodatakse! Aga ise ei tehta midagi, asjadel lastakse kulgeda. Kui jõgi voolab nii pidi, siis jumala eest ei saa ta voolata teisiti, aga saab küll kui väga tahta,“ ütles hääl ärritunult.
Lõpuks pööras neiu silmad võõrale. Tema pilk uppus võõra kullakarva silmadesse, hing jäi kinni, kopsud tulitasid, aga ta uppus ikka edasi. Ja võõras vajus tema silmadesse. Nad lugesid üksteist nagu avatud raamatut, mõtted vormisid sõnu, mida nad ahmisid sisse. Võõra pilk köitis teda, uudishimu aheldas. Ning ta naeratas!
Külm tuule iil katkestas tüdruku uurimise ning ta tõusis taas pinnale. Kohmetult värisedes pööras ta pilgu võõralt, üritades varjata lapsikut häbitunnet.
Üksikud lumehelbed langesid ta kaamele näole, huultele langenud värvusid punaseks. Külm oli muutnud ta liiga tundetuks, närvid olid külmumas, mõistus muutumas nõdraks. Ta oli väsinud, ainuke soov oli magada, polnud vahet, kas korraks või igavesti.
Võõra pilk peatus neiu jalgadel. Ettevaatlikult astus ta tüdrukule lähemale, kartes teda hirmutada. Aeglaselt võttis ta seljast öökarva pintsaku ja ulatas selle neiule.
„Sul on külm, vabanda mu tähelepandamatus. Kas sa palun võtaksid pintsaku, et saada natukenegi sooja?“ palus ta soojalt, üritades taas püüda neiu pilku. „Miks sa kingi ei kanna? On südatalv ja sa eksled lumes paljajalu.“
Neiu silmitses pintsakut, kuid miski temas keelitas seda vastu võtma. „Sul läheb seda rohkem vaja. Ma olen külmaga harjunud, mitte harjunud, vaid pigem ta on mind nüüdseks juba piisavalt vägistanud, et ma ei tunne enam midagi,“ lausus ta tõsiselt ja pööras pilgu oma sinistele jalgadele, mis olid parkunud ja lõhenesid.
Võõras astus neiule sammukese lähemale, kuid ta ei läinud sillale. „Talv või suvi, ma ei tunne, kuidas päike mu nahka paitab või tuul mu põskedel mängib. Külm ei tapa mind, palun võta see vastu ja saa natukene sooja,“ nõudis ta tungivalt. Tema pilk leidis taas neiu oma, kuid kohtumine oli liiga lühike, et nad oleks uppunud üksteise hingedesse.
Ebakindlalt lähenes neiu mehele, aga seisatas äkki. „Ma ei jõua enam, olen väsinud. Tahan puhata. Ma ei hooli, kui ma praegu silmad sulen ega ava neid enam kunagi. Tunnen, kuidas surm minu peale hammast ihub, ta on valmis lõikama katki mu elulõnga. Oleks vale ta ootusi petta.“
Ta silmitses tumedat pintsakut, millele langesid valged lumehelbed. Silmad liikusid võõrale. Kuldsed silmad lummasid teda. Võõra ilme oli kentsakas nagu mask, mida kantakse vaid teistele, aga millega ise pole harjutud. Tema silmad olid väsinud nagu neiul endal. Üksikud kortsud kaunistamas laupa. Tugevad näojooned andsid karmi ilme. Ainus märk tema noorusest olid mustad sorakil juuksed, millega tuul igavlevalt mängis.
Ta on liiga noor, et olla vana, taipas neiu ning pööras võõralt pilgu.
„Tule minuga, ma viin su sooja ja ehk tuleb ka jume sulle tagasi. Su põsed on kahvatud, huuled sinised,“ sõnas võõras isalikult, „ja palun pane pintsak selga. Kingi ma sulle kahjuks praegu anda ei saa.“
„Aga…“ Naerata! Neiu raputas pead. Ta vaatas võõrast mööda ja nägi kaugustes olevat mõisa. „Ma ei jõuaks sinna mõisani. Jalad on läbi külmunud, ma ei jõua neid liigutada.“ Hoolimata enda vastusest võttis ta võõralt pintsaku ja mähkis end sellesse. Hetkeline soojus voogas läbi keha ning ta sinised huuled tõid kuuldavale õrna ohke.
Võõras ulatas neiule enda käe ja nende sõrmed põimusid ühte.
Värisevate sammudega lahkus neiu sillalt võõra kõrvale. Punased juuksed lehvisid tuules, pisarad külmusid põskedel. Ta polnud kindel, kas järgmine hingetõmme jääb viimaseks, aga ta kartis seda.
„Pea meeles, et kui sa kukud, siis ma kannan sind edasi, sured, toon su ellu, aga mitte täna, täna sa ei sure,“ sosistas võõras neiule kõrva ja ta huuled riivasid jäätunud kõrva. „Sa pole veel elanudki, aga juba igatsed lahkumist.“
Ja neiu uinus.

Pikk elutu koridor jäi ta selja taha ja ette. Tundus, nagu ei oleks sellel ei algust ega lõppu, ainult üks pikk ja hulluks ajav lõpmatus. Salamisi hiilis ta mööda koridori, riivates verise kirvega kauneid seinu. Vahel lasi ta kirvel libiseda mööda täispuidust põrandat ja vaipu, jättes neile verise jälje. Veri ei kulunud kirvelt maha, vaid veritses sama hoogsalt edasi.
Tema sammud olid rasked, kohmakad, kuid täis julmust ning karmust. Nina vedas õhku, püüdes kinni uudse lõhna, mis ärgitas ta meeli. Hetkeks ta seisatas, mõistatades, kust tavatu lõhn tuleb. Siia ei toodud kunagi kedagi, kui toodi, siis ei väljutud.
Pilk kinnistus õrnal viral, mis helkis kauguses, ja ta tammus raskelt sinna poole, kirves libisemas hooletult mööda põrandat, tehes täkkeid kohtadesse, mida surm ta käes puudutas. Lähenedes kumale, tajus ta hunti, kurja, kes hiilis seal ning ootas midagi. Ta turtsatas pahaselt, andes mitte oodatud külalisele märku, mida arvatakse tema siin viibimisest. Surma võis siin tuua ainult tema.
Aga võõrast oli ikka tajuda. Vaevu märgatavalt, muutus ta kõnnak kiiremaks, samas ka taktitumaks, kui ta üritas liikuda valguse poole. Jõudes ukseni, märkas ta, et see oli irvakil. Äkitselt lükkas ta kirvega ukse lahti.
Silmad tõmbusid pilukile, kui ta silmas kurja, kes istus võõra voodi jalutsis ning ootas seal kiivalt, et tundmatu temaga lahkuks. Neiu pale oli kahvatu, kuid oli näha, et ta ei plaaninud võitluseta loobuda. Hing oli liiga palju kannatanud, et lahkuda kergesti. Ja siis ilmus neiu huultele pisike naeratus.
Kuri pööras pilgu tüdrukult ning piidles kahtlustavalt tulijat. Tema suu tõmbus irevile ja ta paljastas enda kollakad kihvad, mille vahelt lipsas välja usjas keel. Üks surm teise territooriumil, üks surm isutas teise saaki.
„Ta ootab mind, aga ma keeldun minemast,“ rääkis noore naise hääl talle tõsiselt. „Hiilis mu juures, kui lahkusin, noolis mind silla juures, lõpuks kui uinusin, arvas, et lahkun temaga, aga ma mängisin talle nalja.“
Tüdruku silmas püsisid enda kehal, kuid ta kehitas selle peale ainult õlgu. „Ma ei sure praegu, võõras ei lubanud mul täna surra, aga natukene võin eemal olla,“ sõnas ta.
Esimest korda märkas tüdruk, kui väsinud ta oli. Punased juuksed oli salkus, näosse olid uuristanud ennast murekortsud. Silmad olid suletud, kuid ta aimas, et ka need olid väsinud. Tema väljanägemine oli niru.
Pilk rändas tulijale ning teda valdas õud. Ta oli pikk ning laiade õlgadega, paljast ülakeha katsid loendamatud armid, mõned sügavamad kui teised. Käes rippus verine kirves. Kõige rohkem jahmatas teda mehe pea. See ei kuulunud inimesele, vaid meenutas pigem lehma pealuud.
Neiu tõusis kikivarvukile ning riivas näppudega korjust. Tema sõrmi paitas soe ja puhas luu. Kiirest rapsas ta sõrmed eemale ja vaatas kohkunult olevust. Midagi sellist polnud ta enne näinud. Hirm rändas ta luudesse, kõdistas seljal ning halvas keelepaelad. Ta oli kahe kurja vahel
„Mis sa oled?“ sosistas tüdruk kohkunult ning taganes sammu.
Olevus ainult uratas, viibates peaga ukse poole, andes märku, et tüdruk talle järgneks. Ja tüdruk järgneski.

Täna õhtul etendub mäng.
Aegade õrn vira kumas pööningul. Minevik istus tolmusel põrandal, kiikudes aegamisi edasi-tagasi. Tema silmad olid suunatud kaugusesse ning need olid tühjad. Tumedates iiristes ei olnud enam helki, ei hinge! Hallid juuksed looklesid mööda kehakumerusi põrandalaudadele, neisse oli torgatud üks närtsinud roos, mille üks kroonleht kukkus küljest ning pudenes põrmuks. Klaasistunud nägu oli paigal, mitte ükski sügav vagu näos ei liikunud. Tema aeg oli läinud ning ta oli saanud möödunud hetkede valitsejaks.
Olevik tantsiskles. Põrandalauad kriuksusid ta jalge all, kuid see meloodia innustas tema jätkama. Kullakarva juuksed langesid vabalt pihani. Nägu õhetas, põsed olid värvunud roosaks nagu neitsil. Punased huuled vormitud naeratuseks, mis nii helge. Silmades terendas lootus ja elujõud. Tema oli hetk! Tema käes oli võim ja ta teadis seda. Milline õndsus valitses ta hinges!
Tulevik hiilis varjudes. Vilksamisi oli teda näha silmanurgast, aga kui vaadata sinna, kus ta korraks oli, siis oli ta juba kadunud. Teda polnud veel kohal, aga ta oli aimatav. Tulevik hingas, külm õhk silitas tuba. Olla ei keegi praegu oli vaid väike hind, mida maksta selle eest, et kunagi olla keegi, olla olevik, omada võimu hetke üle.
Väikene poisike istus mineviku põlvel. Salamisi piidles ta minevikku, olles ise osa sellest. Tema lapselik nägu oli liiga tõsine, kuna ta oli näinud asju, mida ei tohiks keegi kunagi silmata. Silmanurkades olid väsimuse kurrud. Taevasinised silmad olid kurvad, kuid ometi sügavad kui ookean. Sügavust täitsid valu, hirm ja lootusetus, mis mäslesid temas. Valu pures hinge, hirm halvas mõistust, lootusetus irvitas vaikides nurgas.
Tuul vilises toas, paugutas aknaid. Klaasid klirisesid. Poisike ehmatas ning pööras kohkunult pilgu akna poole. Tuhmunud aknaklaasidest ei paistnud läbi vähimgi valguskübe, mis võinuks valgustada tolmust ruumi.
Kohmakalt tõusis poiss jalule ning sammus aknani. Nukralt vaatas ta aknaraame, millelt koorus värvi ning paljastus tume puit. Ettevaatlikult vedas ta nimetissõrmega üle tumeda klaasi, jättes maha selge randi, mis tuhmus koheselt. Ohates asetas poiss käe aknale. Aegamisi hakkas ta käsi tumedaks tõmbuma, pimedus ronis aknalt käele, ja ta rapsas käe ära.
Hirmunult vaatas ta oma kätt, mille sõrmed olid tumedad nagu aken. Aeglaselt pööras ta seda, uuris tumedust enda käel ning märkas, et see taandub vaikselt.
Unistavalt peatus ta pilk jälle aknal ning ta mõtles, millal ta silmad viimati valgust nägid. Poiss peatus. Ehmunult avas ta suu ja nuuksatas tasakesi. Ta ei suutnud meenutada, milline oli valgus! Päikesepaiste suvel, soojus nahal! Meeleheitlikult üritas ta luua meelepetet, kus valitseks suvi, päike säraks taevas, kuid ta ei suutnud. Pimedus oli ta juba neelanud, rebinud tükkideks hinge. Alles oli jäänud ainult killuke, mis teadis, et midagi on kadunud, kuid ei suutnud midagi parata.
Tuul vaibus, jättes aknaraamid rahule, unustades toa. Kõik jäi hetkeks vait, kuid siis täitus tuba kummalise heliga just kui keegi veaks midagi. Poiss teritas kõrvu ja hingas katkendlikult. Hirmunult pööras ta pead lohiseva heli poole.
Uksel seisis midagi, mille nägemine röövis poisilt hingamise. Jahmunult piidles poiss olendit. Üle keha jooksid külmavärinad, mis lõid poisi vappuma. Läks minut enne, kui poiss julges üldse hingata. Kartuses vaadata ebainimlikku miskid lõi ta pilgu maha ja näris keelt, kuid peatselt sai uudishimu ta üle võitu. Kokku kraapinud julguse pööras ta silmad põrandalt olendile. Teine pilk polnud nii jube kui esimene ning ta leidis, et seisja näeb üpriski huvitav välja.
Olendil oli inimkeha, mis oli lihastes. Alakeha ümber oli tõmmatud niudevöö, mis oli pikast kandmisest muutunud räbalaks. Muid riideesemeid seisja ei kandnud. Üle tema rinnakorvi jooksis suur sakiline haav, mis oli nigelalt kokku õmmeldud ning kust immitses välja musta ollust. Tema paremas käes oli kirves, mille terav serv oli kaetud verega.
Poisi süda jättis löögi vahele. Ta ei saanud silmi kirvelt ja tema peas tiirles ainult üks mõte, mis ketras: „Kelle oma see on? Kelle oma see on?“ Värisedes astus ta sammu tagasi ning oleks peaaegu minevikule otsa komistanud. Poissi valdas hirm, et tema on järgmine. Pea eraldatakse kehast ning temast jääb alles ainult mälestus.
Järsku poiss taipas midagi. Ta polnud veel surnud, kui seisja oleks soovinud tema minekut, siis oleks töö juba tehtud. Lisaks mõistis poiss, et ta ei ole julgenud olendile näkki vaadata. Arglikult suunas ta pilgu olendi näole ja tõmbus näost kaameks. See ei olnud nägu. Seisja pea asemel oli lehmakolju, mis oli lumivalge ning kaldu vasakule poole. Silmade asemel olid mustad augud, kuid ometi tundis poiss, kuidas olend teda uurib. Olend ajas kaela sirgu, kärmelt pööras ta ennast ümber ja sammus mööda pimedad koridori edasi.
„Ta ei taha sind,“ sõnas keegi kägiseva häälega ning köhatas see järel kurgu puhtaks, „sest ta on huvitatud ainult elavatest või terviklikest hingedest.“
Poiss silmitses minevikku, kelle tühi pilk oli nüüd temale suunatud, ning jäi mõttesse. „Kas ma ei elagi siis? Ometi mu süda tuksub, ma hingan, kuidas ma ei ela?“ päris poiss asjalikult.
Vaod mineviku otsmikul süvenesid. „Sa ei ela, kuid ometi liugled sa läbi loo. Sa ei näe tulevikku, kuid ometi on ta olemas.“ Mineviku klaasistunud silmad püsisid poisil, kuid hetkeks välgatas seal miski, aga juba hetke pärast olid ta silmad jälle piimjad.
„Aga kes see olend oli? Miks ta kirves verine oli?“ Poiss tundis, kuidas üks pisar üle ta põse veereb ning ta pühkis selle varrukaga ära. „Mis mõttes ma ei ela?“
Minevik irvitas tasakesi, kuid tema irvitamise katkestas oleviku süütu hääl. „Kullakene, sinuga on kõik korras, vähemalt sinuga,“ pomises ta hellitavalt ja silitas poisi pead. „Ära kuula minevikku, ta üritab sind segadusse ajada. Üritab saada mingidki võimu kellegi üle.“
Varese kraaksumine täitis toa ning poiss vaatas ehmunult toas ringi. Oleviku kuldsed juuksed kõditasid tema lõuga ning vargsi ilmus ta näole tahtmatu naeratus. Siiski ei suutnud ta unustada mõtteid, mis idanesid temas jõudsalt ning küsis kartlikult: „Kes ta oli?“
Poiss märkas, et keegi on olendiga kaasas. Keegi, kes on elus. Poiss vaatas hirmunult otsa nii olendile kui ka neiule, kes temaga oli.
„Aga sa elad,“ pomises poiss, taastudes segadusest, „kuidas sa saad siin olla?“
Minevik ja tulevik kõkutasid naerda, ainuke, kes vaikis oli olevik. Kõik piidlesid huviga tüdrukut. Minevik ajas end jalule ja sammus aeglaselt tüdruku poole. Jälgides oma tühjade silmadega neidu, kes taganes hirmunult.
„Huvitav, väga huvitav. Tüdruk, kellel pole mind, aga kes on oma ea kohta kogenud kohutavalt palju,“ lausus ta uurivalt ja võttis oma kortsus näppude vahele tüdruku halli juuksesalgu. „Nii, et peremees tõi endale uue lelu koju, vaata kui tore.“
Neiu raputas pead. „Ma olin sillal ja üks mees tuli sinna. Mul oli külm, ma ei mäleta midagi eriti, kuid mul on meeles, et jäisus vägistas mu keha. Ta tõi mu vist siia.“
„Kas vägi läbistada või läbi vägistada,“ laulis tulevik varjudest, kuid ei öelnud sõnakestki edasi. Neiu oli ka tema jaoks uus mängukann, sest tema käes oli võim määrata neiu surma tund. Vargsi hiilis ta neiu juurde, hingas külma õhku ta kuklasse ja libistas küüntega üle tüdruku käeselja.
„Isegi tulevik himustab sind,“ teatas minevik irvitades, kuid pööras, siis silmad olendile. „Miks sa ta siia tõid? Kui ta on suremas, siis surm luusib ta juures praegu. Me ei soovi ju ometi, et ta sängitataks mulla alla.“
Olendi tühjad silmakoopad jälgisid pingsalt minevikku ja seejärel tulevikku. Vastuseks ta ainult uratas ja vedas kirvega põrandasse täkke.
Minevik astus tüdrukust eemale, langes taas kiiktooli lummusesse. „Sest sina oled siin ainus, kes otsustab selle üle, kas ta tund on tulnud, aga kes annab sulle juhtnöörid?!“ sisistas ta vihaselt, kuid leebus siis uuesti. „Kuri ihub ta peale hammast ja hunt ei tee seda kunagi, kui tal pole põhjust. Vii tüdruk tagasi.“
Aeglaselt sammus poiss tüdruku juurde ja põimis enda sõrmed tüdruku omadega.
Neius lahvatas kummaline äratundmise rõõm, kuid kahtlus süvenes temas. Ta ei mõistnud, mida temast tahetakse. Keegi oli ta heitnud tundmatusse ja paistis, et kõik peale tema teavad täpselt, mis siin sünnib ja et surm ootab teda kannatamatult.
„Sa oled ilus,“ kostus väikese poisi suust ning ta vaatas oma puhaste lapse silmadega tüdruku omadesse.
„Ma olen räsitud, aga aitäh sulle.“
Tuul paugutas aknaraami ning pääses halli tuppa. Hetkeks keerles ta ümber tüdruku, pani tema juuksed lehvima. Tervitas teda nagu vana sõpra. Ta keerutas tuli toanurkades, liigutas langenud roosiõisi.
„Tüdruk, sa peaksid tõesti tagasi minema,“ soovitas minevik tõsiselt, „isegi kui sa ei saa lahkuda siit mõisast, siis mine tagasi oma keha juurde. Sul pole veel aeg olla meiesugune.“ Mõnusasti kiikus ta oma tooliga ja vaatas tuhmunud aknast välja.
Kurbus sigines poisi näkku ning ta pigistas neiu kätt tugevamini. „Tule mind veel vaatama, palun,“ anus ta härdalt. „Nad ei luba kellelgi tavaliselt siia tulla, ütlevad, et keegi ei tohiks mind näha, aga sina nägid ning pole lugu, kui kohtume veel.“
Neiu noogutas nõusoleku märgiks ja lubas: „Ma tulen siia tagasi, külastan sind.“
„Ainult olevus teab, miks ta su siia tõi,“ pomises minevik, varjates hirmu teadmatuse ees.
Olend noogutas ning uratas neiu poole. Kohmakalt võttis ta neiu käevangu ning juhatas ta uksest välja pilkasesse koridori.
Mõned hetked jalutasid nad kummalises vaikuses, mis süvendas neiu hirmu ja austust olendi vastu. Ta tundis ennast olendi käevangus ebamugavalt, nagu keegi jalutaks teda ta hauale, aga ta üritas sellest tundest üle olla ja mitte paista nõrgana.
„Kes nad on?“ tegi ta rohmaka katse alustada vestlust.
Olend kehitas õlgu, jättes uue täkke seina, ja uratas. Nad on seal alati olnud.
Tüdruk noogutas kuulekalt ja pööras pilgu maha. Tema põskedel tantsiskles õrn piinlikkuse puna. Iga küsimus võis olla vale, kohutada olendit või panna ohtu tema tagasijõudmise voodi juurde. Ta otsustas vaikida.
Lõpuks hakkas paistma õrn kuma. Nad olid lähedal. Olend seisatas ning nuusutas õhku. Ta turtsatas pahuralt. Ärritus sigines temasse, külaline polnud ikka veel lahkunud. Ettevaatlikult lasi ta tüdruku käest lahti ja astus ta ette.
Ukseni jõudes, lubas ta neiul siseneda, kuid uratas sügavalt. Ta ei sallinud kurja, kes piidles tüdrukut.
See oli ainuke kord neiu taastumise ajal, mil ta oli oma kehast eraldi. Järgnevad päevad ja nädalad ta hõljus kummalise ärkveloleku ja une vahel. Hetked, kus ta korraks teadvusel olekut riivas, olid täis lünkasid. Ta mäletas, et jõi, kuid ei mäletanud kuidas ja kust oli jook tulnud.
Nende harvade hetkede jooksul märkas ta vahel silmanurgast, kurja, kes istus ta voodil. Hunt irvitas pahatahtlikult ning limpsas keelega üle oma kollaste kihvade. Nad tantsisid omavahel elu ja surma piiril.
Mõnikord riivas neiu kõrvu ja kirve lohistamine, ning see pani ta vappuma. Ei, ta ei kartnud olendit. Selline oleks tapnud esimese korraga, aga ta oli selle üle elanud.
Tema meeled olid erksad, kui oli ärkvel, aga magades rändas ta igal pool. Ta nägi unes killukesi, mis olid nii tuttavad, aga uskumatult võõrad. Need oleksid pidanud olema ta mälestused, kuid ta ei leidnud neis midagi sooja või südant liigutavat.
Unenäod triivisid päevale, kui ta oli sillal ja kollaste silmadega võõrale, kes oli teda paelunud. Sekundiga, aga libises see pilt käest ning ta oli jälle tühjuses. See neelas ta, mattis pimedusse.