Vale peatus.

1 osa

Vihma piisad peksid vastu aknaklaase, kuid päike paistis soojalt. „Varsti tuleb vikerkaar,“ naeratas heledate juustega tütarlaps, kes pingsalt aknast välja vaatas.
„Kas sa ikka tõesti tahad sellise ilmaga minna?“ muretses ema, kes sammuti oli akna juures.
„Loomulikult tahan. Bussis ju ei saja,“ oli Kairi endas kindel. Ta tõepoolest tahtis õe juurde sõita. Tahtis saada eemale kodukohast, mõelda kõigele, mis juhtunud oli.
„Olgu siis. Pane end valmis, muidu ei jõuagi bussi peale,“ lausus ema vaikselt ja läks kööki.
Tüdruk tõmbas selga oma lemmik topi. Seejärel vaatas ta peeglisse, oli selge, et emale see top ei meeldinud. Selle dekoltee polnud just kuigi kitsas. Ema protesteerimist ette aimates libistas ta selga ka kampsuni.
„Suht liibuv, kuid vähemalt kampsun,“ mõtles ta kööki jõudes.
„Valmis?“
Tüdruk noogutas ja nad suundusid autosse.
„Kas helistan Karinile praegu ära, või helistad ise bussis?“ küsis ema, kui nad olid bussijaama jõudnud.
„Oh, ei ole vaja. Ma helistan ise,“ naeratas Kairi, kallistas ema ja mõne hetke pärast ostis ta juba pileti Tallinna.

Siim lõi näpuotstega vastu lauda. Aeg venis, venis ja venis. Kuidas saab pool tundi nii aeglaselt minna? Täpselt nii kaua oli ta kella vaadanud. Ta vaatas aknast koridori poole. Tema kabineti poole kõndis pikk blond rohelises kostüümis noor naine. Ta kõnnak oli kindel ja siht teada. Võik arvata, et kõik mehed jumaldavad seda naist, aga oli erandeid. Siim oli üks nendest. Paaniliselt vaatas mees kella poole. See näitas 16.50.
„Komista lipakas, komista ometigi,“ sisistas Siim läbi hammaste. Kuid naine ei komistanud.
„Tere, Kose. Ega sul midagi selle vastu pole, kui ma sulle ühe toimiku juurde annaksin?“
Koseks nimetatu naeratas sõbralikult, kuigi see oli iseenesestki mõistetavalt teeseldud sõbralikus. Vaevalt oli mees jõudnud öelda, et tal ei ole eriti palju tööd, kui naine viskas toimiku lauale. Ta jõudis teha seda enne kella 17.00. Mis tähendas seda, et Siim peab sellega tegelema hakkama. Kui oleks ta üks minut hiljem jõudnud oleks see läinud teisele rühmale.
„Tere, Kose. Ega sul midagi selle vastu ei ole, kui ma su laua toimikuid täis kuhjan, et sa saaksid üle tunde teha?“ porises Siim Kose, kohalik uurija, omaette, kui naine oli lahkunud.

„ Kairi Männik, 16 aastane, 165 pikk, heledad juuksed, sinised silmad,“ luges Kose. „Oi, jälle mõni blondiin,“ mõtles ta siis, endiselt oma kolleegi peale tige olles, ja jätkas lugemist, „ Viimati nähti reedel, 11 juulil kella 1 paiku päeval Ala bussipeatuses. Tüdruk pidi sõitma Tallinna, õe juurde. Teada on, et kella kahe paiku oli ta helistanud õele ja väitnud, et jõuab Tallinna 20:05. Õde oli läinud bussi vastu, Kairi jaama ei jõudnud ja telefon oli välja lülitatud.“
Siim kortusutas kulmu ja luges uuesti.
„Kell 1 oli Alal ja pidi jõudma Tallinna kell 8?“ mõtles ta, „Nii kaua need bussid nüüd ka ei sõida.“ Ta vaatas toimiku vahel olevat pilti. Tüdruk oli kõigest aasta noorem, kui Siimu tütar. Kas on võimalik, et ta pidutses kusagil? Või juhtus siiski midagi tõsist? Kas ta üldse elabki veel?
„Elus või surnud, aga kusagil peab ta ju olema,“ ohkas Siim, fotot sõrmede vahel keerutades.

„Nii, proua Männik, võtame algusest peale. Kas ta käitus viimasel ajal kuidagi teistmoodi? Justkui tahaks ära põgeneda kodunt? Suhtles ta kellegiga tihedamini, kui varem?“ küsis Siim, kes oli ennast Männikute diivanile mugavalt istuma seadnud.
„Põgeneda? Te arvate, et ta põgenes? Ei, seda kohe kindlasti mitte. Mulle tundus, et ta mõtted olid eemal ja ta tahtis õe juurde sõita, aga põgeneda? Kohe kindlasti mitte,“ vastas Kairi ema närviliselt. Siim oleks küsitlust jätkanud, kuid ta kuulis ukse häält. See oli Margus, Kairi vend.
„Margus, tule siia palun!“ hõikas teda ema.
Sõna kuulelikult ilmus Margus elutuppa ja istus ema Siimu kõrvale diivanile.
„Tere, ma olen Siim Kose. Ma tulin sinu õe pärast,“ seletas Siim.
„Kas te leidsite ta?“ küsis margus õhinaga.
„Ei, aga me teeme kõik mis meie võimuses,“ lausus Siim pähe õpitud lauset.
„Tüüpiline,“ porises poiss selle peale.
Siim vaatas talle pikalt otsa, püüdes teha võimalikult ametliku nägu, kuid sisimas oli tal poisist vägagi kahju. Pealegi tundis ta, et margus ei tunne ennast mugavalt ema juuresolekul.
„Saad sa Kairist lähemalt rääkida?“
„Mida te teada soovite?“
„Kes olid tema lähedasemad sõbrad? Kellega ta niisama õhtuti väljas käis? Oli tal oma poiss?“
Viimase lause peale kortsutas Katre, Kairi ema, kulmu, kuid ei hakanud midagi ütlema.
„Nooh,“ venitas Margus, „põhiliselt käis ta väljas Lisanna ja Taaviga. Lisanna elab meie kõrval majas ja Taavi elab linnas.“
„Ja Taavi oli lihtsalt sõber?“
„Ei olnud lihtsalt sõber. Ta on ta parim sõber! Aga ei midagi enamat,“ lausus Margus.
„Aga kas Kairil võis olla keegi, kelle vastu tal suurem huvi oli? Keegi kellega võiks ära joosta?“ küsis Siim.
„Te arvate, et minu tütar jooksis mingi nolgiga ära? Ta on kõiges kuusteist!“ segas Katre vahele.
„Küllalt vana,“ vastas Siim vaikselt, kuid järgmisel hetkel kahetses seda.
Kate tõsusis püsti, karjus, et Siim üritab tema pisike tüdruku mainet alla lüüa ja käskis tal lahkuda. Peale seda läks ta magamistuppa, ega suvatsenudki sealt enam väljuda, enne Siimu lahkumist.
„Vabandust, ta on meil natuke seniilne,“ muigas Margus, kui Siimu ukseni saatis.
„Arusaadav,“ lausus Siim ja ulatas visiitkaardi,“ Kui midagi rääkida tahad, ilma emata, siis helista!“
„Ma teen seda kindlasti!“ lausus Margus kindlalt ja sulges ukse.

Siim koputas naabermaja uksele. Avama tuli pisike, umbes 5-6 aastane poiss.
„Tereee,“ venitas poiss arglikult.
„Tere, kas sa oled üksi kodus?“
„Ei ole. Emmet ei ole, aga õde on küll.“
Siim naeratas kui poiss õde kutsuma läks. Vähemalt ei olnud selles majas mingeid vanemaid, kelle pilkude all lapsed istuda ei taha.
„Tere, millega saan aidata?“ küsis tüdruk, kes just ukse juurde jõudnud oli.
„Sa oled Lisanna?“
„Jah, olen küll.“
„Ma olen Siim Kose, ma uurin Kairi kadumis lugu.“
„Uurite?“ küsis Lisanna, „Seega te ei ole teda veel leidnud.“
„Ei ole, aga me..“
„..püüate teha kõik mis teie võimuses, blablablaa.. Ammu teada juba!“ lausus Lisanna pahuralt ja liikus kööki andes Siimule märku, et see talle järgneks.
„Kuna sa kairit viimati nägid?“ küsis Siim kööki jõudes.
„Hmmm,“ meenutas Lisanna, „Reedel, umbes poole kahe paiku Karksi-Nuias.“
Siim kergitas kulmu ja kirjutas kõik üles „Jätka,“ lausus ta siis.
„Noh, me käisime Taaviga konsumis. Kui väljusime nägime Kairit autost väljumas..“
„Autost? Kindel, et just autost, mitte bussist?“ küsis Siim järsku.
„Kuulge, ma ju teen autol ja bussil vahet. See OLI auto!“ turtsatas Lisanna,“Ta tuli autost välja ja kadus bussi taha. Buss oli täpselt sellise nurga all, et ma ei näinud teda enam. Kui buss ära sõitis oli kadunud nii Kairi, kui ka see auto.“
„Nägid sa kes seal autos oli ?“
„EI! See oli meist liiga kaugel,“ lausus tüdruk veidike pettunult, et ei saanud Siimu aidata.
„On veel midagi, mida sa öelda tahaksid selle kohta?“
„Mmmm.. Ei ole.“
„Olgu. Kellega ta veel peale sinu ja Taavi tihedalt suhtles?“
„Frediga.“
„Kes on Fredi?“
„Kairi eks. Nad läksid lahku eelmine nädal vist. See jobukakk pettis teda mu klassiõega,“ turtus Lisanna, olles silm nähtavalt tige.
„Suhtlevad nad veel?“
„Fredi tahab teda hullult tagasi. Pidevalt käis pinda, aga Kairi ei tahtnud teda tagasi. Kuigi tunded ei olnud kadunud, ta lihtsalt ei suutnud andestada,“ Lisanna hääl muutus aina vaiksemaks.
„Tead sa kust ma Fredi leida võiksin?“
„Tean. Ta elab linnas. Ma ei oska täpselt seletada, aga ma võin teile kunagi näidata seda maja.“
„Ei ole vaja. On sul mingit pilti temast?“ küsis Siim.
Lisanna kadus elutuppa ja tiris välja fotoalbumi.
„Need on kõige värskemad pildid meie seltskonnast üldse. Kogu meie punt on siin.Võite selle kaasa võtta, kui kunagi tagastate. Nimed on piltide alla ära märgitud.“
Siim tänas, võttis albumi ja suundus tagasi jaoskonda.

Jaoskonnas.

Siim keeras albumi lehti. Seal olid pildid viimasest kahest kuust. Pilte oli Lisannast, Margusest, Taavist, Kairist ja Fredist. Ja üks pilt, kus oli Kairi hoidmas ümbert kinni kellegilt, kelle nime ei olnud sinna märgitud. Kes see poiss oli? Kas Kairi võis olla tema juures? Kuhu Kairi kadus üldse? Jõudis ta bussi peale või läks tagasi autosse? Kes seal autos oli? Siim lõi endale pastakaga otsaette. Liiga palju küsimusi ja tema töö oli k õ i k i d e l e küsimustele vastuseid leida.

Lahe! Jätka kindlasti.

Väga hea! Uut

Hmm, cipzu, kas sina?

Pisut kirjavigasid oli ning veidi.. sellist lühendamist, mis mulle ei meeldi. Näiteks "kunas" asemel ei sobi "kuna" öelda, eriti mitte uurijatel.
Samas oli huvitav. Kirjeldada oleks võinud rohkem ning tegevus oli kiire, kuid samas oli hea, piisavalt kerge ja mõnus lugemine. Meeldis Siimu käitumine, kui ta toimikut ootas.

Edasi tahaksin küll lugeda. (:

3. Osa

Köögilaud oli paberid täis. Osad neist olid pärit toimiku vahelt, osad Siimu enda märkmed.
„Rohkem ei tea me midagi?“ küsis Karl, Siimu partner.
„Paraku mitte,“ lausus see peale Siim pahuralt.
Kuigi juurdlus oli alles alanud soovisid mõlemad mehed, et Kairi oleks leitud. Eriti soovis seda Siim. Üha rohkem võrdles ta Kairit enda tütrega. Ei olnud välistatud, et Kairi lihtsalt jooksis ära kodunt ja see tegi meest närviliseks. Ta vaatas kella, mis oli saamas kaheksa. Liiga vara, et tütrele helistada, kuigi oli selline soov. Just sel hetkel avanes uks.
„Maris?“ hõikas Siim ukse poole vaadates.
„Ei, lihtsalt mina,“ lausus Carol, Siimu abikaasa, „Tegi Maris midagi?“
„Oh ei. Kõik on korras, lihtsalt mõtlesin, et kus ta on,“ lausus Siim kerge ohkega.
„Sa oled jälle tööd koju vedanud?“ küsis Carol kui nägi paberite kuhja ja Karli.
Siim lihtsalt noogutas.
„Kuueteist aastane tüdruk on kadunud. Pidi õe juurde sõitma. Ema saatis bussi peale, õde läks bussi vastu, aga bussi pealt maha tüdruk ei jõudnud,“ lausus Karl vaikselt pilku paberielt tõstmata.
Carol naeratas ja pöördus Siimu poole : „Ja sa muretsed, et äkki kaob Maris ka ära?“
„Ei noh, kas just muretsen, aga ...“ Siim jäi vait.
Carol suudles meest põsele ja sositas : „Ära oma tööd südamesse võtta. Sa ei tule toime sellega muidu. Töö on töö!“ Ta tõstis toidukraami külmikusse ja suundus elutuppa.
„Aga minu tööst sõltub paljude elu,“ lausus Siim ohkega.
„Hei,“ katkestas teda Karl, „Su naisel on õigus! Ära seda juhtumit südamesse võta. Sellel ei ole mingit pistmist Marisega!“
„Sul on hea rääkida. Sul ei ole lapsi!“ turtsatas Siim endale kohvi valades.
Karl vaikis. Siimul oli õigus, Karl ei tea paljusi asju veel elust. Tal ei ole õrna aimugi, mis tunne on oma lapse pärast muretseda. Uks avanes uuesti.
„Hei Karl!“ naeratas Maris sõbralikult justkui oleks tegemist vana semuga, mitte isa töökaaslasega.
„Õhtust,“ naeratas Karl vastu.
„Kuidas läheb?“ küsis Siim ootamatult.
„Täitsa okeilt. Miks sa küsid?“
„Oh, niisama vanemalikud kohustused,“ naeratas Siim.
„Ahsoo, umbes, et kui ei oleks kohutusi siis sind ei huvitaks?“ õrritas Maris isa.
„Huvitaks küll! Ma üritan nalja teha siin,“ õigutas Siim end.
„Davaika paps, ära pabla nüüd,“ naeris Maris, võttis külmkapist mahla ja lippas oma tuppa.
Siim vaatas talle pikalt järgi. Kas sama muretu võis olla ka Kairi enne kadumist ? Huvitav kas tüdruk üldse teabki, et teised teda paaniliselt otsivad? Keegi ei olnud ju kadumiskuulutusi üles pannud, kartes et võimalik kurjategija laseb jalga koos Kairiga, või veel hullem.

„Kose!“ tõstis Karl korraks häält. See muidugi ei olnud hea idee temast kõrgemalt kohal töötava uurija peale häält tõsta, aga muud moodi ta Siimu tähelepanu ei saanud. „Sa vajud mõttesse jälle,“ lausus ta siis.
„Ma vist peaks puhkama?“ küsis Siim Karli üllatuseks.
„Ma arvan ka.“
Aeglaselt tõusis Siim püsti, heitis Karlile pilgu kust noormees luges välja, et ta teab ise kus uks asub, ning läks magama. Karl korjas paberid kokku, jättis siiski Siimu märkmed ja toimiku lauale, ning lahuks.

Hommik.

Perekond Kose sõi ühiselt hommikust. Selliseid hetki, kus terve pere koos oleks, oli nende majas vähe. Põhiliselt oligi nii ainult hommikusöögi ajal.
„Marko, sa sööd nagu põrsas,“ pahandas Maris vennaga.
„See-eest sööb ta kõvasti rohkem kui sina,“ tegi ema Marisele märkuse.
Maris heitis pilgu oma taldrikule, kus oli kaks võileiba, ühest neist oli võetud kaks ampsu. Seejärel vaatas ta uuesti venna poole, kes oli juba kaks kaussi maisihelbeid pintslisse pistnud.
„Kasvav poiss peabki sööma rohkem,“ õigutas ta ennast siis.
„Sa ise kasvad ka veel, tattnokk,“ turtsatas Marten, pere kõige vanem laps.
„Urr, urr. Alles nädal aega tagasi sai 18 ja üritab täsikasvanu olla?“ turtsatas Maris see peale.“Mõistus on küll nagu viie aastasel.“
„Ou really? Ma vähemalt ei ürita oma oskusi skeidis tõestada, olles ise kobam kui isegi Marko, kes polegi kunagi skeidis käinudki!“ sisitas Marten.
„Lapsed..“ alustas Siim.
„Ega sa ise parem pole!“ ei teinud Maris isast väljagi, „Pealegi käisin ma seal ainult ühe korra!“
„A, siis kui sa Priiduga ila panid ve?“ lõi Marten trumbi lauale.
Selle peale tegid nii Carol kui ka Siim suured silmad, Marko lõpetas matsutamise ja Maris virutas võileiva lauale, teatas vennale, kelleks ta teda peab ja lahkus köögist.
„Eem,Marten?“ vaatas Carol talle küsivalt otsa.
„Ma ei räägi midagi teile. Tahtis teda lihtsalt närvi ajada,“ lausus Marten, viis nõud kraanikaussi, haaras jope ja lahkus majast.
„Kas me peaks..?“ alustas Siim, viibates peaga Marise toa poole.
„Siis kui ta on rahunenud..“ lausus Carol vaikselt.
„Selge,“ lausus Siim vaikselt ja lõpetas hommikusöögi.
Tööle sõites mõtles ta köögis juhtunu üle. „Ila panid,“ pomises ta. „Millised väljendid..“
Ja seejärel hakkas ta uuesti Marist Kairiga võrdlema. Kas võis olla, et Kairi oli plaaninud ka algul lihtsalt ’ila panna’, poiss aga soovis rohkemat, Kairi ei lasknud, poiss vihastas nind rohkem ei olegi keegi Kairit elusana näinud, ega näe ka ? „Ei. Nii mõeldes võibki hulluks minna,“ julgustas ta ennast. Vaevalt oli ta jaoskonda jõudnud, kui ta telefon helises.
„Siim Kose kuuleb,“ lausus Siim segaselt, mõeldes milline see ametlik lause pidigi olema, mida neile pähe tambitud on.
„Vabandust, et nii hommikul segan,“ kuulis ta poisi häält, „Aga ma tahaksin midagi veel rääkida Kairi kohta.“
„Nii väga hea. Ja te olete...?“
„Oi-jah,“ oli poisi hääles kuulda närvilisust, „Margus Männik, Kairi vend.“
„Selge. Saad sa jaoskonda tulla või ma sõidan sinu juurde?“
„Ma tulen jaoskonda!“ lausus poiss kindlalt ja lõpetas kõne.

*

„Kas ma tohin teid sinatada?“ küsis Margus, kes juba pool tundi oli jaoskonnas istunud. „Oleks kergem natukene.“
„Muidugi võid,“ lausus Siim rahulikult. „Jätka palun. Sa olid linnas ja nägid Fredi bussipeatuses.. edasi?“
„No ta oli bussipeatuses ja järsku ilmus Kairi kusagilt välja. Ma ei ütleks, et bussi pealt, kuigi minu arust oleks ta pidanud selle bussiga Tallinna sõitma. Igal juhul oli ta järsku seal, hakkas bussi peale minema vist, kui Fred tal käest haaras. Kui ma õigesti nägin siis ta tõmbas Kairit enda vastu ka. Aga ma pole kindel. Siis tõstis Kairi häält ja jooksis bussi peale. Seda ma nägin kohe kindlasti!“ Siis jäi ta vait, tõmbas hinge, põrnitses laua peal veerevat pastakat. „See töll oli päris ego ikka,“ jätkas ta. „Ma läksin uurima, et mis juhtus ja ma sain vastu hambaid.“
„Kas sa uurisid niisama või läksid agressiivselt tõuklema temaga?“
Margus mõtles hetke. „Sõbralikult,“ lausus ta siis vaikselt.
„Kindel?“ uuris Siim edasi nähes poisi ebakindlat näoilmet.

----
Vabandust, ma unustasin ära, et mul siin ka see jutt üleval on.
Espada'le: Tegemist ei ole uurija tobeda keelekasutusega,vaid minu emakeele mitte oskamisega

Hei,hei Loore!! Mina ikka jah :)

Jutt on põnev.
njahh nõustun sellega et tegevus toimub kiiresti ja mõned kohad jäävad seetõttu isegi arusaamatuteks aga noh see selleks, see siis väike kriitika.

Muidu kõik OK!

Mm..ja edasi?

mega põnevv :)

Uut tahaks.

ülihea, : )