Me saame tihti valida. Me saame ise otsustada, kas teeme midagi nii või teisiti. Tihti kiputakse tegema valesid valikuid, mida hiljem kohutavalt kahetsetakse. Aga see kuulub elamise juurde. Kõik ei saagi täiuslikult kulgeda, sest ka roosil on okkad, nagu on eluteel käänud.
Terve me elu kulgeb nuttes. Beebina sa nutad iga pisiasja pärast. Ka pisut kasvades me nutame ikka veel, sest me kukume maha, sest emme polnud läheduses, mänguasi võeti käest või mis iganes. Aga me nutame. Pidevalt.
Me lähme kooli, me leiame sõpru, nutame neid kaotades. Nutame, sest kõik ei lähe nii nagu peaks.
Teismelisena, meil on esimene poiss, me arvame naiivselt, et armastus kogu eluks, kuid ei. Varsti toimub lahkuminek ja jälle voolavad mööda me põski pisarad, sest on nii valus.
Me arvame, et ta oli meie jaoks kõik, kogu elu, ning ilma temata enam ei saa. Iga kord teda kellegi teisega nähes, kuuldes tema häält kellegile teisele armsaid asju ütlemas, näha tema käsi ümber kellegi teise, puruneb me juba niigi mõranenud süda veel rohkem. Võibolla leiame me kellegi teise, kellegi sama hea, vahest paremagi. Aga kellegisse me kindlasti armume ja kui ta meid jätab, käib kuskil mingi plõks! ja me murdume.
Lõpuks seisame me peegli ees ja küsime, et miks? Me arvame lihtsalt, et asi on selles, millised me välja näeme või kuidas käitume.
Me tahame surra, me keeldume söömast, me kriimustame oma nahka millegi teravaga, saades paremat enesetunnet enda füüsilisest vigastamisest, kuigi see ei võta ära seda valu, mis on südames.
Lõpuks me istume, pisarad jällegi voolamas, tabletipurk käes, kaaludes pikalt, et kas see on õige otsus.
Võiks ju edasi minna, leida endale tulevikus keegi hea, kellega koos vananeda ja me saaksime kortsulisena naerda, kuidas me nooruses lollusi kavandasime. Siis me naeraks selle üle, aga tol hetkel ei tundu see kuskilt otsast lõbus.
Hoopis ainuke õige valik.
Valged tabletid lähevad kurgust alla koos suurema koguse alkohooliga. See ei ole õige. Nüüd on hilja tagasi minna.
Me istume nuttes, vahest isegi kahetsedes, aga me ei tee midagi selleks, et rohud kehast välja saada. Me laseme kõigel minna.
Ja alles pisut enne viimast hingetõmmet saame me aru, et see oli vale valik. Nii poleks pidanud minema.
-
Kriitikat & arvamusi.
Ette tänades,
Ressu.
Pealkiri: "Vale valik" 
16/2/2011, 00:55