Okei, vahepeal on tegelikult tunne nagu siin oleks miskit puudu, aga mina ei tea justnimelt mis puudu on, äkki keegi ütleks
Vabandan kohe ette ära kirjavigade eest
ValikÕuel valitseb vaikus, vaatlen enda ees laiuvat teed ning leian, et selle ääres ei kasva ühtegi puud ega põõsast, taevas on helesinine ning oleks võinud arvata, et on keskpäev, kuigi kuskil pole näha kollast päikest. Väsimata kõndisin paar tundi, kuni tee hakkas kolmeks hargnema. Vasakpoolne tee oli täis pragusid, mis hõõgusid punakalt ning sealt eraldus kuumust. Parempoolne oli justkui Jumala enda loodud ning koosnes pilvedest ja keskmine oli aga täiesti tavaline asfalttee.
Miks ma siin olen? Mõtlesin omaette ja istusin teele maha, et veidi mõelda. Vaatasin oma ketse- kulunud, kuigi täitsa uued. Tahaks praegu oma rulaga sõita, kuid ei- seda pole kuskil.
„Tere!“ kuulsin keelegi häält enda selja tagant. Hääle omanikuks osutus pealtnäha samasugune rulapoiss nagu minagi: augulised ketsid ja -teksad ning lohvakas T-särk
Vahtisin talle otsa nagu üheksandat maailmaimet, kuni sain vastatud:“ Tere! Ega sina ei tea, mis koht see on?“ .
„Ma ei tea, aga ma arvan,et me oleme nagu surnud...või miskit! Olen üritanud tagasi minna, kuid alati jõudsin siiasamasse välja.“ kehitas ta õlgu.
„Ehk me peame valima oma teed? Vasakpoolne tee viib vist põrgusse...“
„...ja parempoolne paradiisi,“ lõpetas poiss minu lause.
„Kuhu viib siis keskmine?“
„ Mina ei tea. Kuhu sina lähed?“
Tundisn tuult sasimas enda juukseid:„Üksinda oleks vist igav kuskile minna, ma tulen sinuga kaasa!“ kuulutasin oma soovi välja.
„Ei usu, et sina tahaksid sinna minna.“ naeratas noormees mulle, nägin üht pisarat langemas tema näolt.
Kiikasin peaga kuuma tee poole:“ Lähed sa sinna?“
Ta noogutas mulle vastuseks.
„Miks?“
Poiss vaatas igatsevalt paradiisi poole:“ Sest ma olen selle ära teeninud,“ ning hakkaski ta astuma oma rajale.
Ootasin kuni noormees kadus horisondi taha ning istusin uuesti maha, et langetada oma otsus.
Otse või paremale? Või siiski vasakule? Silmitsesin hoolikalt oma variante. Hõõguv asfalt, tuhapõllud ja äike. Pilvis taevas, tuul ja üksik tamm seismas tee ääres või hoopis inglid, taevas, pilved ja rahulik elu, tähendab elujärgne aeg.
Vaatamata kogu oma armastusele tule vastu ja kogu oma ihale inglite ees valisin ma keskmise, täiesti tavalise tee. Heitsin oma nahktagi õlale ning hakkasingi astuma hüpleval sammu ja vilistades mööda teed.