Mu ees on ristmik. Kolm teed kuhu minna, kolm teed kuhu põgeneda.
***
„Hüvasti kallis,“ ma suudlen Andre'd huultele ja avan seejärel ukse.
„Kas sa ööseks ei tahaks jääda?“ ta hääl kõlab nii hoolitsevalt, nii et mul tekib juba tahtmine tagasi pöörduda. Aga ei, ma pean minema ja pakkima.
„Ei, ma lähen nüüd,“ hõikan talle, ja lehvitan. Uks langeb mu seljataga pauguga kinni ja seejärel valitseb vaikus. Hakkan reipa sammuga astuma, ega tee väljagi sellest, et hakkab juba hämarduma ja tee muutub üha ebaselgemaks. Loen mõttes sekundeid, kuni järsku märkan neid. Nad on mu ees ja hiilivad mu järel. Nad on kõikjal minu ümber. Kiirendan sammu ja haaran taskust Headusega läbi-immutatud ripatsi, mille küljes ripub tilluke H-täht. Sellega võidan endale aega, ning võib juhtuda, et ma jõuan koju.
„Kus ma olen?“ on minu esimene mõte, kui ma jõuan ristmikule, kus ma endaarust pole kunagi varem olnud. Ristmiku keskpunktist jooksevad välja neli teed. Üks on see kust ma just tulin ja ülejäänud viivad edasi. Näpin H-tähte, mis iga sekundiga tuhmub. Kaua see enam vastu ei pea, ja siis hävitab Kurjus mind. Ma pean kuskilt minema, aga mul puudub see killuke otsustusvõimet.
***
„Vali!“ käsib hääl mu peas. Sammud lähenevad, pimedus jõuab üha ligemale, aga ma ei suuda otsustada. Pöördun ümber, astudes vastu oma saatusele. Järsku hakkasin ma kõhklema. Ei ole veel liiga hilja ümber pöörata ja joosta. Ma juba pööran, kuid... Tume kogu neelab mu endasse ja murendab mind, muutes mu tolmuks. Ma ei jõudnud karjuda, kuna see kõik oli vaid sekundite küsimus. Ning mu ees oli ristmik. Kolm teed kuhu minna, kolm teed kuhu põgeneda. Aga mina ei valinud. Ma alistusin vaikides oma saatusele. Oli kolm teed kuhu minna, kolm teed kuhu põgeneda.
Pealkiri: Valik 
17/8/2012, 23:40
