Mademoiselle de Paris

Okei, see "KAS SEE OLID SINA?" oli tegelt kõige halvem minu juttudest. Lugege seda:

Mademoiselle de Paris (Pariisi preili)"

Kõik see juhtus Pariisis, tavaliste tänavalastega.
Rivoli tänaval, tee ääres, istus noor tütarlaps. Tal olid pruunid silmad, mustad, läikivad juuksed ja roosad põsed. Tal oli väga külm ning ta oli näljane. Ta vaatas möödaminevatele inimestele järele ja ohkas. Tüdruk oli riietatud õhukesse suvekleiti. Just selles kleidis viskas tütarlapse kasuema ta majast välja, sest tüdrukul polnud jätkunud südant siga ära tappa.
Tütarlaps armastas unistada. Ja siis, kui ta uneles mõtetes, tuli keegi tema juurde ja küsis midagi. Tüdruk hüppas üles ja küsis: "Mis? Mis juhtus???"
"Midagi," vastas noormees. "Lihtsalt sa istusid siin... ja kõik.Mis su nimi on?"
"Jeanne. Aga sina?"vastas tütarlaps.
"Ma olen Antoine. Kui vana sa oled?" vastas poiss küsimusega.
"Ma olen 16. Aga ma pakun, et sa oled 19."
"Ei ole. Ma olen tervelt 20!" vastas Antoine õlgu kehitades.
"Ma olen tänavapoiss juba 10-aastast alates. Kaua otsin tänavainimest, kellega koos olla. Peamine, et ta poleks halb ja noh, saad isegi aru," jätkas ta.
"Aga kas sind Ant´iks võib nimetada?" küsis Jeanne.
"Noh, vist küll."

"Vaata, kuulutus! Loe, palun! Ma pole nii kaua lugenud, unustasin tähed ära...." tunnistas Ant.
"Hea küll! Neljapäeval, teisel novembril, toimub kontsert Moulin Rouge´is! Kell 18.00-22.00. Kutsume kõiki! Osavõtumaks-25 franki. Teie Pariisi linnapea," luges Jeanne.
"Kas lähme?"küsis Ant.
"Aga kust me raha võtame?" küsis Jeanne emalikult.
"Teenime," vastas Ant.
"Aga kuidas?" küsis Jeanne.
"Ma tean üht naist, kes vajab kokka ja koristajat.Ma võiksin koristaja ja sina kokk olla," nuputas Ant.

Ant juhatas Jeanne´i ühte põiktänavasse, kus Jeanne polnud kunagi olnud. Ühe vana, kuid ilusa ja krahviliku maja ees Ant peatus.
"Siin elas krahvinna, kuid ta suri ning siia asus elama tema kauge sugulane. Tal on juba ammu abilisi vaja, sest ta ise on päris haige ja ei saa ise hakkama. Üksi ta ei lubanud mul kahe tööga tegeleda, sellepärast ainult koristasin. Tean, et selle töö eest saab päevas 2 franki. Kokk saab aga päevas 3. Nii jõuame raha kokku saada. Täna on ju alles 12-nes oktoober! Kui töötad väga hästi ja sind kiidetakse, võid saada ka 5 franki, nii et peame usinad ja tähelepanelikud olema," jutustas Ant.
"Jah, ma oskan päris palju erinevaid toite teha, nii et ma võin tõesti kokk olla. Aga kas ta on hea inimene?"küsis Jeanne.
"Noh, tegelikult küll. Ta on karm 48- aastane preili, aga ta palub, et teda prouaks nimetataks. Tal on häbi, et ta siiani vanatüdruk on."
Ant helistas kella ja uks avanes kriuksudes.
"Tere, Antoine! Kas raha on vaja? Mul ongi töölisi vaja, viimasel ajal selg valutab," kostis kuskilt maja seest.
Ant lükkas Jeanne'i ettevaatlikult majja, järgnes ise talle ning pani ukse vaikselt kinni.
Maja oli tolmune, kõrgel laes rippusid ämblikuvõrgud. Kaugel nurgas, kamina ääres, oli suur kiiktool, milles istus elegantne daam, kohvitass käes. Tema jalge ees lamas valge kass, soojendades tule paistel käppi. Daam heitis pilgu Jeanne'ile ning küsis rangelt: "Antoine, kelle sa siia toonud oled? Sa tead, et mulle ei meeldi kutsumata külalised!"
Ant kohkus hetkeks, kuid vastas siis: "Ega sa mind ka kutsunud pole. Aga meie tahame Jeanne'iga minna Moulin Rouge'i kontserdile. Meil on raha vaja. 50 franki."
"No olgu siis nii. Kas sa koristad, Antoine ja Jeanne teeb süüa?" küsis daam leebemalt.
"Jah, nii me plaanisime," vastas Ant lihtsalt.
Jeanne, kes kogu aeg vaikselt Ant'i kõrval oli seisnud, küsis nüüd tagasihoidlikult: "Vabandage, aga mis teie nimi üldse on?"
"Jeanne, mina olen Martine. Te võite minu juures ööbida, mul on üks väike tuba üle. Seal on ainult üks voodi, ma ei tea, kuidas te seda jagate. See on teisel korrusel, kolmas uks paremalt," ütles daam.
Ant noogutas, tänas Martine'i ning läks Jeanne'iga teisele korrusele.
Ööbimiseks mõeldud toake oli väga tolmune- tundus, nagu poleks seal keegi kunagi käinudki. Jeanne leidis toa nurgast väikese hiireaugu. Õnneks oli toakeses ka hari ja hiirelõks. Jeanne tegi toas suurpuhastuse, Ant seadis hiirelõksu üles.
Kell 6 õhtul hüüdis proua Martine nad sööma, kuna Jeanne pidi kokatööga alustama alles järgmisel päeval.
Jeanne sõi heameelega, ainult Ant vaatas kurvalt kaminas põlevat leeki.
"Miks sa siis ei söö?" imestas Martine.
Ant kehitas õlgu: "Ma ei saa kartulit sealihakastmega süüa- mul on sealihale allergia."
Ka Jeanne nihutas oma taldriku eemale.
"Minul on sigadega seoses väga halvad mälestused, palun, kas ma saaksin kartulit ilma kastmeta, proua?" küsis ta.
Martine'il ei jäänud muud üle kui kastrulist kartulid välja võtta ning ilma kastmeta taldrikule panna, ise seejuures pomisedes: "Oh neid tänapäeva noori, ei saa aru toidu väärtusest, kõik läheb nüüd sigadele!"
Pärast õhtusööki läksid Antoine ja Jeanne linna peale. Nad vaatsid igatsevalt poelette ja vitriine ning jutustasid, mida kõike nad sealt tahaksid osta.
"Tead, Jeanne, siis, kui meil on kontserdil käidud, hakkab kõik ülesmäge minema," ütles Ant Jeanne'ile silma vaadates. Jeanne vaatas vastu.
"Sa oled parim inimene, keda ma tunnen," vastas ta.
Tagasi "koju" jõudes võttis noorukid vastu rusuv vaikus, mis tõi hirmu peale.
Kuhu oli proua Martine jäänud???


Jeanne hüüdis mitu korda, kuid keegi ei vastanud.
"Võib-olla läks ta poodi," pakkus Ant.
"Lähme otsime veidi," vastas Jeanne murelikult.
Sõbrad läksid proua Martine'i otsima, kuid prouast polnud jälgegi. Otsimata oli vaid proua magamistuba. Ant avas ettevaatlikult ukse, mis imekombel polnud lukus- tavaliselt lukustas Martine oma magamistoa alati.
Magamistoa kaminas põles tuli. Voodil lebas proua Martine, käsi lõdvalt üle voodiääre rippumas, riided kõhu kohalt katkised ja verised. Kõhul oli sügav haav.
Jeanne karjatas, Ant'il oli õudusilme näol.
"Ta... ta tapeti," teatas ta mõne minuti pärast.
"Aga kes???" ahastas Jeanne.
"Mina ju ei tea seda. Ma lähen kutsun politsei," ütles Ant vaikselt ja hakkas uksest välja minema.
"Oota! Kust sa tead, et meid ei süüdistata???" hüüdis Jeanne ja puhkes nutma.
Ant tuli vaikselt Jeanne'i juurde ja pani talle käe õlgadele.
"Aga mida siis sina teha tahad?" küsis Ant.
"Matame ta lihtsalt maha," pakkus Jeanne.
"Ei, varsti mõeldakse, et kuhu ta kadunud on ja siis tullakse meie käest küsima, sest meie elame siin... Ja siis jällegi arvatakse, et meie tapsime vanaproua."
Olukord oli raske. Politseid ei tohtinud kutsuda. Martine'i maha matta ka ei tohtinud.
"Mis sa arvad, kas keegi üldse teab, et siin just proua Martine elab ja et meie tema juurde tööle tulime?" päris Jeanne.
"Ma ei tea... Ma ei usu eriti," vastas Ant.
"Aga kas siis ei oleks parem lihtsalt ära minna?" küsis Jeanne kurvalt.
"Ma ei tea. Kas see poleks Martine'i mälestuse solvamine?"
"Aga mis meil muud üle jääb?" päris Jeanne vastu. Ant kehitas õlgu.
"Lähme siis või?" küsis Jeanne.
"Nojah..." vastas Ant, heitis pilgu vanaprouale ja pöördus Jeanne'i poole: "Meil tuleb ära minna. See haav on noaga löödud, kindlasti kahtlustataks meid."
"Miks siis?" päris Jeanne murelikult.
"Sest vaata, proua Martine'il on palju igasugust varandust ja tal ei ole järglasi, ainult meile, kes me siin elame, võime ta päranduse endale saada. Politsei ütleb isegi midagi uurimata, et me tahtsime varandust varem kätte saada ja tapsime Martine'i ära, mis ei ole muidugi tõsi. Ja siis on nende arust kõik korras," rääkis Ant ning lisas siis: "Aga meie peame lihtsalt ära minema."
Jeanne noogutas ja ütles: "Kustutame kaminas äkki tule ära?"
"Hea küll," vastas Ant.
Voodi kõrval lauakesel oli tass veega. Jeanne võttis selle kätte ja viskas vee tulle, mis sisisedes kustus.
"Tule, lähme siis," kutsus Ant ja viipas Jeanne'ile kutsuvalt. Kuid Jeanne ei liikunud paigast. Ant astus talle lähemale ja küsis: "Mis juhtus? Tule lähme nüüd!"
Kui Jeanne ei teinud Ant'ist välja. Ta ainult sosistas: "Vaata!"...

Järgneb...

Hey-hey Nastja, sa kah siin
Aga jutu kohta...
mhh...Jutu idee iseenesest on huvitav, kenasti jutustatud, aga süda igatseb tundeid ja rohkeim kirjeldusi, kõik pon nagu ni praktiline, et mina olen mina ja sina oled sina ja oleme nüüd sõbrad. Tundeid, tundeid!!

ma lihtsalt venitan natuke nende tunnetega...sest need ei teki nagu päris kohe
A igal juhul, tunded tulevad ka ära muretse

Ära piina inimesi... Uut osa.
Senimaani meeldib väga palju.

Nii uus osa siis

Ant astus Jeanne'i poole ning piilus kohta, kuhu Jeanne osutas. Seal lebas mingi paberilipakas, kuhu oli millegi punasega kirjutataud: MINGE SIIT ÄRA! ÄRGE POLITSEID KUTSUGE!!!
Ant vaatas Jeanne'ile otsa, kes oli väga hirmunud näoga ning suisa nutu äärel. Tal oli hirm. Ant vaatas teda veidi ja pani talle siis käed ümber. Jeanne aga võttis paberi ja pani selle kaminasse.
"Ei tohi jätta mingeid tõendeid selle kohta, et keegi üldse Martine'iga seotud oli, saad aru?"

Õhtul järg:p

Vau, põnev!
Kähku uus, eks!?? Aga pikem loomulikult

Oki mul lihtsalt sünna oli sel päeval:D

Järg siis:

Ant võttis ühe teise paberitüki, mille ta leidis Martine'i voodi kõrval olevalt sohvalt, ning kirjutas teksti oma käele maha. Jeanne viskas paberi ruttu kaminasse, kus see ilusa leegiga maha põles. Ant vaatas pikalt Martine'i, viipas Jeanne'ile kutsuvalt ning nad läksid oma tuppa, et asjad kokku panna. Jeanne leidis kapist pisikese kohvri, kuhu ta toppis veidi süüa, raha ning samuti ka riided. Ant vaatas, et ei oleks mingeid jägi, et hiljuti selles toas mingid noored elasid, püüdes jätta voodi nii, nagu sellel poleks ammu keegi maganud, ja püüdes tekitada tolmu.
Järsku Jeanne kiljatas. Ant vaatas ehmunult ümber ning nägi, et Jeanne oli pikali kukkunud ning et Martine'i kass oli talle näo peale hüpanud ning kraapis seda. Ant haaras harja ning virutas kassile vastu tagumikku, mille peale kass püsti kargas ning avatud aknast välja hüppas. Jeanne oli täiesti korras, tema nägu oli lihtsalt kergeid kriime täis, sest Martine armastas oma kassil küüsi lõigata, nii et need ei olnud kunagi teravad. Ühestki kriimust ei tulnud verd ning Jeanne oli lihtsalt šokis. Ant võttis tal käest ja aitas ta püsti.
"On sinuga kõik korras?" küsis ta Jeanne'ilt murelikult. Too noogutas hirmunult ning ütles siis: "Kas see kass läks ära?"
Ant naeratas kohmetult ja küsis: "On midagi, mida ma sinu jaoks teha võiks?"
Jeanne naeratas vastu ning tõusis püsti, olles Ant'ist vaid pea võrra lühem. Ta sirutas käed ümber Ant'i kaela ja sosistas talle kõrva: "Jah, on küll. Luba, et sa ei lähe kunagi, mitte kunagi minu juurest ära!"
Ant vaatas Jeanne'ile silma, naeratas, noogutas ning lausus: "Sa ei saaks ju minuta hakkama." Jeanne tundis Ant'i hingeõhku oma põske paitamas ning peagi tundis ta ka Ant'i huuli oma huulte vastas. Ta suudles Ant'i vastu. See oli pehme ja õrn esimene suudlus.

Kui Ant eemale tõmbus, vaatas Jeanne toas ringi ning talle tuli meelde just juhtunud sündmused. Ta istus maha ning küsis Ant'ilt: "Kuule, kuhu kohta me üldse lähme? Meil pole ju kuhugi minna."
Ant mõtles veidi ja ütles: "Mis sa arvad, kui me näiteks... oh, ma tean, on üks teine proua, Yvonne, kellel on samuti nagu Martine'ilgi abi vaja, ma käisin tema juures ainult ühe korra, sest Martine toitis ka ja andis rohkem raha... Me võime Yvonne'i juurde minna, kui sul midagi selle vastu pole."
Jeanne noogutas vaikselt, võttis kohvrikese, pani salli kaela ja Martine'i mantli selga ning tõmbas jopet selga panevat Ant'i käest.
"Lähme rutem!!!" ütles ta ning nad astusid külmale, hallile ja kurjatõotavale tänavale, et asuda teele proua Yvonne'i kodu poole.

Oo seda kirge
Kuigi noh, ma ei tea kas ma olen friik, aga ma oleksin tahtnud et sa seda suudlust( ) veidi rohkem kirjeldaks. Mida tundis Jeanne jne
Ahjaa, mul on ühte teenet vaja, ole hea ja loe ulmekirjanduse alt Full Mooni, siis teen sulle pika pai

Mm... Huvitav. (Y)
Sündmustik areneb kiiresti... kuid see-eest on ka mõnusad pikad osad. :)
Mulle isiklikult oleks meeldinud, kui suudlus natukene hiljem tuleb... kui nende vahel õrnust ka on juba...
Aga ootan uut !