Sous Le Ciel De Paris

See mõte on mul peas juba aastaid olnud, niisiis, ma lihtsalt pean seda hakkama ka tegema
Pealkirja nimi on Pariisi taeva all ja tegevus toimub siis 18. sajandil Pariisis ja Inglismaal. Tuletan meelde et ma TAHAN KOMMENTAARE!! Aga jh, soovin siis head lugemist.


1. peatükk


Tallide poole jalutas üks tüsedavõitu mees, kes meenutas oma musta pintsaku ja valge särgiga veidi pingviini. Ta oli poolkiilakas, umbes kuuekümne aastane mees. Tema käitumisest oli arvata, et ta oli terve elu teisi teeninud, kuid polnud eriti halastav endast mdalamatele. Väikesed, helehallid silmad märkasid pahameelega kuidas ta äsja lakitud kingad õuel tolmuseks läksid. "Need tuleb tingimata puhastada tuppa jõudes." pomises ta endamisi. Õige pea seisis ta tallide ees, või peaks ütlema, lossi ees. See hoone oli suur, piinlikult puhas ja igasuguste ornamentidega kaunistatud. Iga latri vahel oli suur ja imeline sammas. Latrites seisis puhtatõulised ja kaunid loomad, osad näsimas värskeid heinu, teised suheldes naabritega. Sissepääsu ees, toolil, magas üks nooruk, umbes kuueteist aastane, linalakaline poiss. Teda ehmatas unest tulija torkav hääl:"Ärka üles Phill, sa vana laiskvorst, selle asemel et töötada magad sa siin!"
Phill avas kiirelt silmad ning tõusis püsti.
"Sadulda kiirelt Suellen, see on käsk preili O´Neal´ilt!"
Seda nime kuuldes jooksis poiss tulistvalu sadularuumi poole, jättes kriitilise pilguga ülemteenri talle järele vaatama.
Philip´i näole ilmus preili nime kuuldes alati kerge puna, ta kasutas iga võimalust et preilile rõõmu valmistada. Nüüd oli ta eriti õnnelik et tal tekib võimalus oma ammust armastust ka näha. Philip oli orb, kelle härra O´Neal enda juurde võttis, kasvatades teda. Tegelikult lastes oma emal teda kasvatada. Ta oli terve elu preilile mänguseltsiliseks olnud, õpetanud ta ratsutama, kannatanud tüdruku tujusid ja teda alati armastanud. Ta hinges elas alaline lootus, et preili teda ka vastu armastama hakkab. Nõnda siis, lootuses kiituse osaliseks saada, võttis ta kiiruga sadula, haaras valjad ning tormas mära juurde.
Suellen oli kuldpunane, kuue aastane mära, preili alaline kaaslane. Suelle´niga tohtis sõita ainult preili ise, ükskord sai vend Charles sellise hoobi õeraasult vastu pead, et lapsehoidja Anni´el oli tükk tegemist nende lepitamisega. Seda sellepärast, et ta käis Suelleniga väikesel metsaringil, kuid muidugi tahtmises õde kiusata. Seda juhtus pidevalt, mõlemad ei lasknud ühesti võimalusest teist narrida lahti. Charles oli üheksateist aastane, perele omaste meresiniste silmadega nooruk. Ta oli kõikide teiste, peale õe arvamise, üllas, kaunis ja vapper noormees, kes võis saada iga tüdruku kelle ta ainult tahtis. Ta oli väga osav mõõka käsitlema ning püstolit kasutama. Ta oli ka Phill´i õpetanud võitlema, nad said hästi läbi, kui välja arvata korrad mil Charles teda tema armastuse pärast narritas.
Philip harjas kiirelt punase hobuse, saduldas ja talutas õuele. Suellen oli nõnnelik, sest teadis et saab kohe kihutada nii palju kui süda soovib.Neil ei tulnud kaua oodata, juba avati uks ja välja, Iiri hommikuvalgusesse astus preili O´Neal. Või kui täispikka nime kasutada, siis Louise Catherine O´Neal. Ta suured, kelmika läikeva tumesinised silmad, ääristatud pikkade mustade ripsmetega märkasid kohe valmis hobust ja Philipp´i. Manades nöole kõige vastapandamatu naeratuse jalutas ta hoogsal sammul tallipoisi juurde, kinkis talle armsa pilgu ning ronis kellegi abita sadulasse. Tal olid pikad, lokkis tumepruunid juuksed, mis olid kohevad ja läikivad. Heleroosade, roosiõisi meenutavate huulte vahel särasid kaks rida pärleid. Tal oli elevandiluu karva nahk mis sobisid suurepäraselt ta silmade ja juustega. Esmapilgul oli tegemist korraliku, hästi kasvatatud ning malbe tüdrukuga. Kuid lähemal vaatlusel selgus, et päris nii asjad siiski polnud. Louise´il oli pilk mille eest ei saanud midagi varjata. Ilusate juuste all peitus kaval mõistus ning kiire otsustusvõime. Ilus suu võis nähvata ning rääkida ootamatult oskuslikult. Naeratavad silmad võisid hetkega ähvardavaks muutuda.
Öeldes head aega kihutas ta kiires traavis minema, jättes Philip´i totakalt järele vaatama.

2.peatükk


Louise´il oli seljas tumesinine, sametist kleit, mis tõi eriti hästi välja ta peenikese talje ja sobis imeliselt ta silmadega. Kohe kui ta oli metsatukka kadunud, rebis ta peast juuksevõrgu, nii et ta ilusad juuksed langesid õlgadele. Tal polnud vajagi hobust juhtida, Suellen teadis väga hästi kuhu minna. Seda rada oli ta mitmeid kordi perenaisega rännanud. Louise oli õnnelikult pääsenud, ta polnud Annie´lie vahele jäänud. Annie oli abielus ülemteenriga keda juba eespool kirjeldati. Ta oli kahte härraslapse meeletult kiindunud, ta ju oli neid ometi lapsest saati kasvatund. Tänu Annie ja proua Helena O´Neal´i koostoole oli neil mõlemal õnnestunud kangekaelsele tütrele kombeid külge pookida. Kuid seda siiski ainult nii palju et Louise ennast seltskonnas hästi üleval peaks.
Niisiis kappas kena punane mära üle väikese aasa, kattes kiirelt vahemaad sihtpaigani. Louise näpistas põski, et need veidi roosakamaks tõmbuksid, sättis ühe käega juukseid ning naeratas rahulolevalt, ta teadis et ta näeb võluv välja. Ta märkas varjulist lepasalu ning tõmbas Suelle´nit õrnalt ratsmeist, hobune kuuletus kiirelt ja aeglustas sammu.
Louise uuris puudetagust, kuid ei märganud kedagi, "Ilmselt ta veel jõuab" ütles ta endale. Siis hüppas ta sadulast maha ning ratsmeist kinni hoides seadis ta sammud salu poole. Ta jalutas veel veidi kuni jõudis suure kivini, mida rahvasuus kutsuti Kuradi Kiviks. Nime sai suur kivi ühe müüdi järgi, ja lisaks meenutas kuju tõesti veidi kuradit. Louise lasi Suellen´i lahti ning nõjatus kivile, silmitsedes päikeselaike rohelisel metsavaibal. Õhk oli värske, metsas kajas linnulaul, nõtked puudi sirutasid oma laiu lehti päikese poole ning kõik oli ilus. Tüdruk, kes oli alles viieteist aastane, kuid ometi väga kaalutlev, leidis et miski ei suudaks täna ta tuju alla viia. Nii ta toetas kivile ja nautis ümbrust kui kuulis kivi taga kellegi mütsuvaid samme. "Hobune." rõõmustas Louise, sest see hobune sai tähendada ainult Richardi tulekut.
Kiiresti tõttas ta hääleallikale vastu, kuid leidis eest ainult hobuse, kes teda rahulikult ning mõtlevalt silmitses. Louise sattus ärevusse kui ei näinud kedagi, ta tahtis parajasti ümber pöörata ja Richardit otsma hakata, kui tundis et keegi ta ümbert kinni haarab. "Richard!", hüüdis ta etteheitvalt. Tõesti, Richard see oligi, noor kaheksateist aastane krahv.
Tal olid pikad nisukarva juuksed, kuldne habe ja helesinised silmad. Kui osavalt ta mõõka kasutada oskas, milliseid sõnu Louise´ile kudrutada ja nalja visata. Kokkuvõttes, väga ahvatlev mees. Richard oli Louise´i naaber. Ta oli paar kuud tagasi Hispaaniast õpingutelt saabunud, kus ta oli viis aastat veetnud, ning tagasitulles leidnud eest sellise tüdruku, otsustas ta tingimata just tema naiseks võtta.
Louise oli Richardist vaimustuses, ning noored pidasid juba pikemat aega plaani abielluda.
Selle vastu ei tohtinud kummagi isal midagi olla, sest mõlemad olid krahvid.
Aga noormees oli tahtnud seda armastust alguses veidi saljas hoida, kuigi tüdruk ei saanud aru miks küll. Nad olid juba kuu aega seal Kuradi Kivi juures kohtunud, ainukesteks saatjateks hobused.
"Sa näed imekaunis välja, ma loodan et mulle kuulub jätkuvalt õigus see ilu endaga võtta?"
"Oh Richard, sa ju tead et minu süda kuulub ainult teile, ei kellelegi teisele!"
Mees naeratas rahulolevalt ja tahtis oma tulevast naist suudelda, kuid too pani sõrme Richardi suule ja ütles:"Ei."
"Miks siis?" imestas noormees.
Louise naeratas kelmikalt ning suudles ise Richardit. Kuid siis juhtus midagi ootamatut, puu tagant jooksis välja Charles ja hüüdis vihaselt:"Käed eemale mu õest sa autu poisike!"
Silmad sõjakalt vilamas, mõõk suunatud "poisikesele" ligines ta kahele armastajale.
"Mida sa siin teed? Kas sa oled arust ära?!" karjus Louise täis püha viha."Ärge mitte mõelgegi Richard!" hüüdis ta mõõga haaranud kangelasele.
"Louise, ärge segage end sellesse." ütles vihast väriseva häälega Richard."See neetud härra solvas mind rängalt ja peab selle eest tasuma."
"Just nimelt," lausus Charles.
"Mehed ja nende au.." ägises Louise.
"Olete valmis?" küsis Charles.
"Pagana päralt, muidugi olen!."

Louise vaatas vihaselt mõlemaid vastaseid, kuigi ta teadis et nüüd ei suuda miski neid peatada. Nad pidid ju võitlema oma au eest. Mõlemad ristasid mõõgad ja kõndisid ringis. Nad ootasid et üks neist alustaks, kumbki aga seda ei teinud.
"Ma räägin isale kõik ära!" võttis Louise viimase abinõu kasutusele.
Charles, samal ajal Richardit altkulmu põrnitsedes vastas:"Mina olen see kes sinu kohta ära rääkima peaks." Ja justkui märku andes et tema poolt on vestlus lõppenud, ei heitnud ta enam pilkugi õe poole.
"Richard, kui sa kohe seda pooleli ei jäta...Siis ma..."ütles ta julgust otsides."Jätan ma su maha!"
Richard langetas mõõga ja jäi Louise´ile ehmunult otsa vaatama. "Oh ei, Louise, te ei tohi seda teha!"
"Tohin ja teen ka kui sa kohe seda võitlust kohe ei katkesta!"
Richard ristas Charles´iga uuesti mõõgad ja ütles Louise´i poole vaatamata:"Siis peate mulle andestama, mu arm, minu au nõuab seda duelli."
"Täiesti võimatud!"hüüdis Louise.
"No minugi pärast võite end mõlemaid maha tappa siin metsas, mind ei huvita!"ja ümber pöörates, ronis ta sadulasse ning kappas minema.
Suellen´i väledad jalad katsid kiirelt vahemaad lossi ja Kuradi Kivi vahel. Louise sundis ta kiiremale galopile, kuid siis meenus talle et peab oma juuksed korda tegema enne Annie või ema silma alla ilmumist. Ta peatas mära, pani juuksed võrgu alla, sättis kleiti ja ligines lossile.
Punane hobune kiirendas sammu, ning iga hetkega oli Louise lossile lähedamal.
Suure punastest tellistest, lugematute tornide, tubade kaunistuste ja akendega imelise lossi võis pidada muinasjutulossiks. Mis kuulus mõnele kuningale. Aga seda see loss polnud, see oli d´O´Nealide kodu. See väikene d´seal nime ees, oli seetõttu, et tegemist oli aadlisoost isikutega. Ja veel väga kõrgete, krahvide perekonnaga. Tegelikult oleks see pidanud olema de O´Neal, sest see de tuli Prantsusmaalt ning kasutati aadlinimede ees, kuid kuna O on täishäälik, muudeti parema hääldamise eesmärgil see d´-ks. Kindlasti juba lugejad mõtlevad, mis on tähtsust ühele Iiri aadliperele sellest de´st. Seda sellepärast, et härra O´Neal oli pool iirlane, pool prantslane, tema naine oli puhas prantslanna. Seetõttu luges see väike artikkel väga paljutki.
Ühesõnaga kappas Suellen õuele, sõna otseses mõttes hüppas hobuse seljast maha ja sööstis ukse poole. Treppidel jäi ta seisma, sest tema ees seisis suurt kasvu, väikeste mustade silmade, prantslasliku habemega mees. Umbes neljakümnendates aastates mees, kes silmitses noort tüdrukut õudustäratava pilguga.
Louise aga tõukas mehe teelt eest ja lippas edasi, et ta ainult pääseks oma tuppa. Aga milegi pörast ei suutnud ta oma silmade eest saada selle mehe punetavat nägu, jubedat pilku. Ta neelatas, avas ukse, ning lõi selle paukudes kinni.

Ja jälle sa oma armastatud hobustega...
Jap, mulle meeldib, aga vahepeal on selline tunne, et jätaks mõne kirjelduse või lõigu vahele, et ei viitsi nagu eriti lugeda, sest vahepeak jah...kisub igavaks või nii.
Mõte iseeenest hea, pane aga edasi

Ei saanud aru eriti
Sorri,
Hea mudyuuu.