Sarlin (Sigatüüka teemaline fanficktion.) [Lõpetatud!]

Tegelikult on see kolmas osa ja esimene teine, aga kõige esimene osa oli lihtsalt nagu Epiloog ja ma leidsin, et seda pole mõtet siia lisada ;D

2. osa:

Kui Andrew lahkus, ohkas Sarlin kergendunult ja solvunult enese peale. Ta poleks tohtinud koolivanema peale nii vihane olla.. Eriti ilma põjuseta, mis teda veelgi rohkem häiris. Neidis upitas end maha ja jalutas mööda naervatest Drumstanglastest ning nendega rääkivatest Beauxbattoni tüdrukutest, kes viisid küll korraks pilgu Sarlinile, kuid siis pöörasid oma tähelepanu poistele.
,,Vabandust!" kostis tüdruku seljataga kellegi hääl ja Sarlin pööras ringi.
,,Noo?" küsis ta vaikselt ja silmitses noormeest, kes kandis punakat rüüd. ,,Drumstangist," sai tüdruk kohe aru ning vaatas poisi punakaid juukseid ja säravaid rohelisi silmi. ,,Kas sa ei tea kus asub õpetajate tuba?" küsis noormees ning sirutas seejärel kiirelt käe ka välja :,,Jeremy Spall," surus ta tüdruku kätt, kui ka tema oli käe välja sirutanud. Sunnitult naeratades, ohkas Sarlin: ,,Tean ..."
,,Saaksid sa mind sinna juhatada?" küsis Jeremy, hääles lootusrikas noot. ,,Nad on AUKÜLALISED! Kohtle neid nagu igat tavalist sõpra!" tuletas ta omale meelde ning noogutas hoides hinge kinni. ,,Tänan.." naeratas Jeremy ning astus Sarlini kõrvale. Tüdruk hoidus silmi pööritamast ning astus edasi.

Tee peal sai juttu aetud Jeremyga, kes oli leidnud õpetajate toa ning tänas jälle Sarlini. Viimane kergitas ainult kulmi ning noogutas vaikselt ja pööras noormehele selja ja jalutas omas suunas - Slytherini puhketuppa. ,,Miks mul on selline tunne, nagu oli Gregoriga olles?Oo eii!" taipas ta viimasel hetkel oma olukorda ja vaatas tagasi ning nägi, kuidas Jeremy rääkis professor Snapega millegist, kes vaikselt noogutas ja kutsus ta õpetajate tuppa edasi. ,,Pagan!" pomises ta vaikselt ja astus edasi.

,,Oi! Preili Wound, kas saaksite eraldada mulle natuke oma ajast?" küsis Dumbledore kui Sarlin oli talle vastu koridoris tulnud. Seitsmendik noogutas vaikselt. ,,Mis veel võib juhtuda?!" mõtles ta ning järgnes vaikides professorile, kes oli suuna võtnud oma kabineti poole.
,,Sidrunikomm," oli Dumbledore parooli nimetanud ning oma kabinetti sisenenud. Sama tegi ka Sarlin, ainult ta ei öelnud parooli.
,,Istu, Sarlin," palus Dumbledore ning võttis ka enda toolil istet. Sarlin tegi nagu kästud ja jäi ootavalt Dumbledorele otsa vaatama. Vähemalt oli ta kindel, et professor teda niisama kohale ei kutsuks. ,,Härra Destiby oli öelnud, et teil on mingi mure ... On see kodutöödest?" küsis Dumbledore silmitsedes Sarlini läbitungivalt. Enamasti ootas ta tüdruku reaktsiooni. ,,MIDA?!" kujutas ta end püsti kargamas, kuid säilitas rahulolu ning raputas eitavalt pead. ,,Miks ta seda mõtleb?" küsis Sarlin teeseldes uudishimu. ,,Tema sõnul olete te kaldunud depressiooni .. Sügavasse depressiooni.." vastas professor ning asetas käed ristipidi lauale. ,,E-ei, mul pole mingisugust depressiooni ega midagi taolist... See võib tulla lihtsalt sellepärast, et ma näin paljudele endasse tõmbununa janii.." valetas tüdruk, kuigi teadis, et see on kasutu. Dumbledorele valetamist vihkas ta siiski, kuna see oli mees, keda ta siiski austas ning tunduvalt käitus Dumbledorega ka temaga hästi. ,,On äkki midagi, mida sa tahad mulle öelda?" küsis Dumbledore . Sarlin muutus näost valgeks ning raputas pead. ,,Kas ta teab mu sellest?!" küsis ta omalt mõtetes pidades samas silmas Mustade Jõudude raamatut mis oli tal mitu aastat kohvris kopitanud. ,,Ei.. Ei sir," kostis Sarlin.
,,Olgu peale... Võite minna .." ütles Dumbledore ning Sarlin tõusis püsti ja lahkus kabinetist. ,,Ma tapan Andrewi ära!" sisistas ta vihaselt ning lidus kiirelt puhketuppa.

Esimene tund oli nõiajoogid Gryffindorlastega. Sarlin sai Alexi nimelise poisiga koostööd teha ning mõlemad said Oivalise oma joogi eest. Samas vaimus järgnesid ka teised ülejäänud tunnid. Kooli õpilastel aga oli samal ajal kõigil närvilisus küljes ; eriti lendluudpalli võistkonna liikmetel.

,,Nii... Tänane mäng sõltub meie tahtest! See on veerandi üks suurim mäng ja ma tahan näha seda karikat meie puhketuba kaunistamas ja Snape oleks ka selle üle õnnelik! Teeme need DORKLASED maatasa!" toetas enne võistlust Andrew liikmeid. Kõik ootasid närviliselt mängu.
,,Siit tulevad Gryffindorlased!" oli kuulda häält kostmas üle väljaku . Rahvas hõiskas ning punase-kuldse kirjud mängijad ilmusid väljakule ning lendasid paar tiiru ja maandusid. ,,Ja Slytherinlased!" hõiskas kommentaator jälle ning Slytherinlaste rohelised ja hõbedad kogud lendasid väljakule. Nagu Gryffindorlasedki , tegid Slytherinlased tiire ja maandusid. ,,Kaptenid , suruge omavahel käsi!" ütles kommenteerija taas. Andrew surus siniste juustega tüdruku käsi, kes tundus olevat metaformaag.Sarlin märkas, et tüdruk otsis pingsalt silmsidet noormehega, kuid viimane ei teinud sellest välja ja viis pilgu kohtunikule, kes oli käe tõstnud. Kui käsi alla lasti oli mäng alanud. Kitu lasti lahti ning Slytherinlased ja Gryffindorlased tõusid lendu. Püüdjad otsisid pilkudega kitut ning ülejäänud mängijad lendasid omavahel võidu ja üritasid end luudadelt maha lükata. Vähemalt Slytherinlased tegid seda Gryffindorlastega.

,,Sarlin! Pea alla!" karjus Andew. Sarlin pööras pea kapteni poole. ,,Ahh?!" küsis ta ning järgmisel hetkel tundis ta kuklas tugevat lööki . Klomm oli tüdrukut pähe tabanud ning neiu lasi luuast lahti, suutmata enam sellest kinni hoida. Paljud Slytherini tüdrukud kiljusid, kuid Sarlin oli juba kukkudes teadvuse kaotanud. Enam ei mäletanud ta midagi, ainult mõningaid hõiskeid,mis peagi vaibusid ja tugevaid käsi mis teda kinni püüdsid.

,,Oled sa elus?" küsisid Julie ja Johanna koos. Sarlin tegi silmad lahti ning sulges nad kiirelt, kuna valgus pani silmad kipitama. ,,Elus!" ohkas kumbki kaksikutest kergendunult . ,,Mis juhtus üldse?" küsis Sarlin ja kortsutas kulmi kui silmad avas. Valgusega ta nii kiirelt ei harjunud, kuid vaatas enda ümber seisvaid Slytherinlasi, kes kõik teda murelikult vaatasid. ,,Sa kukkusid.. Üks loll dorklane virutas sulle klommiga vastu pead.." sisistas Susan vihaselt. ,,Kes?" küsis Sarlin end istuma sättides. Kuklas olev valu oli kadunud ning nüüd tundis ta end paremini kui välja arvata see iivelduse tunne ning tugev klomp kurgus mis segas ühtlasi ka hingamist, kuid ei teinud sellest eriti välja. ,,Sloan," vastas Andew, kes oli samuti Sarlini juures ning vaatas teda pingsalt. Tüdruku silmad läksid pärani.,,Sloan?" kordas ta imestunult. ,,Gregor?" mõtles ta tundes, kuidas pisarad tahtsid silmisse tungida.
Andrew hakkas just midagi ütlema kui haiglaõde tuli. ,,Vabandust lapsed, aga preili Woundil on vaja nüüd puhata... Tulge hommikul tagasi," lausus halli peaga naine. Kostus ohkeid ning Slytherinlased jätsid Sarliniga hüvasti . Sarlin pööras pea Gregori poole, kes lamas liikumatult voodis. ,,Ta jääb ikka elama?" küsis ta haiglaõde vaadates. ,,Jääb, aga te mõlemad kukkusite ja ta kaotas teadvuse. Sina murdsid randmeluu mille ma ära ravisin..Sul on vist kõht tühi?" küsis naine hoolitsevalt. Sarlin raputas pead. Naine.Nähes Sarlini pilku, ohkas ta ja liikus oma kabineti suunas tagasi. ,,Oeh..Gregor?" mõtles ta vaikselt.
,,Miks just tema? Kui ma hakkasin teda vihkama siis tuleb tema ja päästab ära! Miks?Ma oleksin parem mitle luumurruga kui temaga kõrval!" end kergelt kõrgemale upitades, võttis ta öökapi pealt võlukepi ja vaatas seda.
,,Gregor ... Oled sa ärkvel?"
kostus vaikselt mõminat vastuseks, mis tähendas, et poiss magab kõigest. Ohates kergelt, libistas ka Sarlin end pikali ja jäi peagi magama.

Nii. Väga hea. Sa oled Miseria.
Ühes foorumis avaldab ta juba Sarlin 2-te, aga ma ei anna seda aadressi

Huvitav ja põnev ja hea on!! (Y)
Edasii! =)

3. osa:

Sarlin ärkas haiglatiivas vaikse vestluse peale . Silmad avanud, kissitas ta neid koheselt, kuna ere päike toimis kipitavalt unistele silmadele. Mõne aja pärast harjus ta sellega ära ja keeras pea kõnetajate poole. Gregor lamas voodis ja kuulas kuidas üks blondi peaga poiss kes oli tama poole seljaga, rääkis midagi. Korraks välgatas Gregori näole uskumatu ilme ning siis muutus ta nägu samasuguseks nagu enne oli olnud.
Vaikuse katkestas kui üks õlgadeni ulatuvate pruunide kiharatega tüdruk haiglatiiba tormas. Sarlinist välja tegemata jooksis ta Gregori voodi juurde ja kummardus tema kohale. ,,On sinuga kõik korras?" küsis ta noormehe käest kinni võttes ja naeratas. Gregor vastas samaga ning viis vabandava pilgu teisele poisile kes ainult noogutas ja lahkus haiglatiivast. ,,Ma nägin kuidas sa selle Slytherinlase kinni püüdsid! See oli sinust nii vapper!" suudles tüdruk Gregorit põsele ning Sarlin pööras pilgu ukse poole, üritades nüüd enda mõtteid korrastada, kuid teda häiris see, kuidas dorklane kõrval edvistab. ,,Lobapidamatus!" mõtles Sarlin ning pööritas silmi.

Oli möödunud viisteist minutit, kui Sarlin istuli tõusis ja tegi võimalikult unise näo ette. ,,Jää vait, sopavereline!" sisistas Sarlin, olles tänulik, et tema seisu kohta ei teadnud keegi midagi. Tüdruk tõstis pilgu ja vaatas Sarlini , üritades teha kõige jäisema pilgu. Sarlini nägu venis aga muigele :,,Kao minema siit! Sa häirid mind ja ma võin Promfeyle öelda, et Gregori külaline segab mind," sisistas tüdruk jäiselt. Gryffindori tüdruku alahuul vabises vaikselt ning ta viis pilgu Gregorile. ,,Ma pärast tulen jälle," naeratas ta noormehele leebelt. Kui ta lahkuma hakkas, vaatas ta põlastavalt veel Sarlini poole, kes õelalt muigas ning heitis rahulikult pikali.
,,Ja miks sa ta minema ajasid?" küsis Gregor kõrgilt. ,,Tal on lobapidamatus mis mind häiris.." vastas slytherinlane kergelt pead vangutades. ,,Sul polnud õigust seda teha!" sisistas Gregor kulmi kortsutades. ,,Ja sina tuled mulle ütlema mis õigused mul on ja mis mitte?" küsis Sarlin viies külma pilgu Gregorile, mis sundis ta vaikima jääma.
Slytherinlane vinnas end jalule . Paljajalu oli külm sellel kivipõrandal kõndida, kuid tüdrukut see ei häirinud. Ta võttis öökapilt oma riided ning jooksis .. või õigemini lonkas kardinate taha, kus ta kiirelt haiglariided koolivormi vastu vahetas ning pani pidžaama voodile. ,,Kuhu sa lähed?Sa ei tohi siit ära minna!" küsis Gregor, kes oli kõike pealt vaadanud. ,,Sa oled kitsi.." pomises Sarlin ning lahkus kiirelt haiglatiivast.






Söögisaali jõudes tundis Sarlin iiveldust . See tulenes vist löögist, mille ta oli saanud. ,,Oleks vist pidanud haiglatiiba jääma.." mõtles ta lõbusalt ja võttis Slytherini laua taga istet.Sarlin võttis ühe röstsaia ning määris sellele pisut võid peale ja kallas peekrisse kakaod ning asus vaikselt sööma. Söögisaali olid kogunenud alles mõned üksikud õpilased ja õpetajad, kes omavahel juttu ajasid. Tema tähelepanu sai professor Snape, kes ainult noogutas vahetevahel kuid ei kõnetanud peaaegu kunagi kedagi, ilma tungiva põhjuseta. Professor Snape oli alles hiljuti siia kooli tulnud ning ta pidi andma Sarlini kuuldavuse järgi Nõiajookide tunde ning oli ka seda kuulnud, et ta soosib Slytherinlasi. ,,Eks vaatab seda.." mõtles ta ja vaatas mõndade Ravenclawlaste selgu, mis tema vastas olid.
,,Ma ei arvanudki, et sind nii vara minema lastakse.." lausus Andrew kui oli söögilauda ilmunud. Sarlin noogutas ning naeratas siis lõpuks. ,,Mind ei lastudki .. Ma läksin ise minema.." vastas ta silmi vaikselt pööritades ja tegi omale veel ühe võileiva. ,,Räägi mulle nüüd lendluudpalli võistlustest.. Kes võitis?" küsis ta varudes kannatust.
,,Meie võitsime.. Slytherini varumängija tuli mängu ja üks Gryffindori oma ka... Püüdja oli nii erutatud, et ei näinud kuidas kitu ta nina alt mööda lendas ja ma püüdsin selle kiirelt kinni.." vastas Andrew uhkelt. Sarlin naeratas taaskord : ,,Seegi tore, et dorklased ei saanud karika.." vastas ta lüües hambad kuldsesse röstsaia ning jõi jälle oma kakaod peale.
,,Kusjuures..Meil on uus majapea.." lausus Andrew uut jututeemat ülesse võttes. ,,Kes?" küsis Sarlin pisut imestunult. ,,Poleks seda elusees oodanud!" mõtles ta . ,,Professor Churmber oli ju piisavalt hea tervise juures, et Slytherinlaste majavanem olla.. Või nohh .. vist oli.." ,,Kes uus professor on?" küsis tüdruk ootavalt professorite laua poole vaadates. Professoreid olid juurde tekkinud ning need kes tulid juurde tervitasid lauas istujaid viisakalt. ,,Professor Snape." oli Andrew napisõnaline.






Professor Snape sisenes Nõiajookide klassi . Sarlin jälgis teda ning tundus nagu mees jookseks, kuna samm oli üldiselt väga kiire. ,,Arvatavasti olete te kõik läbi õppinud põhilised joogid nende seitsme aasta jooksul," alustas professor ja viis pilgu üle klassi, eelkõige peatumas Sarlinil. Viimane oli sellega juba harjunud... Ta tuletas paljude arust liigagi palju meelde Tom Marvolo Riddlet, kes oli juba tõusnud ning tuntud kui Lord Voldemort. ,,Alustuseks tahaksin ma, et te kirjutaksite mulle pärgamendi pikkuse esse mida te teate nõiajookidest ja tooge see tunni lõpus minu lauale.. Tunni lõpus.." teda vaigistas see, et keegi tormas klassi sisse ning kõik pöördusid sisse. ,,Aa.. härra Sloan... " venitas Snape ja vaatas hingeldavat noormeest. ,,Poleks arvanud, et seitme aasta jooksul tekib veel hilinemisi.." rääkis Snape jäiselt ning Gregor läks näost punaseks. ,,Istu kohale! Olgu see viimane kord millal sa mu tundi hilined!" sisistas professor ning jalutas oma laua taha, et jätkata. ,,Tunni lõpus ma hindan teie töid ja tehke kindlaks, et te ei unustaks mitte raasugi oma teadmistest!" lõpetas ta oma poolikuks jäänud lause. Sarlin muigas vaikselt ning võttis sule kätte ja asus vaikselt kirjutama.







,,Ta on masenduslik!"
,,Ma olen kuulnud, et ta on tead-küll-kelle pooldaja.." sarnased laused kostusid õpilaste suust sosinal, kui professor Snape oli andnud neile nõiajookide tunni.Slytherinlased aga vaikisid.. Nende jaoks tundus professor vägagi hea ja tõepoolest - ta pooldas Slytherinlasi!
Sarlin jalutas rääkivatest Beauxbottoni tüdrukutest mööda, kui kuulis kedagi lausumas : ,,Ma olen kindel, et ta on järeltulija! Mu isa käis Sigatüükas ja rääkis milline Must Isand oli ! See Slytherini majast plika on täpselt samasugune! Tal on needsamad mustad silmad ja mustad juuksed.. Ema rääkis, et ta oli siiski hästi hoolitsetud ja paljud tüdrukud tahtsid temaga olla..." ning siis jäi tüdruk vait. Neiu juuksed olid punupatsidesse sätitud ja need olid hõbeblondi värvi.. Just nagu Malfoyl ,kes lõpetas üleelmisel aastal Sigatüüka kooli. Tüdruk viis oma suurte hallide silmade pilgu Sarlinile ja jäi teda silmitsema kuni lõpuks näost punaseks pahvatas. Sarlin ohkas ainult ning jalutas silmi pööritades edasi. ,,On see silmavärv, juustevärv ja see, et Slytherinlased mind pooldavad siis märk, et ma olen Voldemorti järeltulija?" mõtles ta, tundes kuidas külmavärinad üle selja jooksevad. ,,Nad lihtsalt võtavad kuulujutte liiga palju arvesse! Ma pole mitte kellegi järeltulija! Ma ei saa lihtsalt olla!
Esiteks, ma olen Sakslane ja teiseks tüdruk.. " otsis ta omale mõtetes põhjuseid.

,,Hey, Sarlin! Miks nii mõttesse vajunud?" küsisid kaksiksikud, kes olid imekombel tema juurde ilmunud.. Või äkki polnud ta märganud nende tulekut kuna oli omas elemendis ? ,,Professor Snape ja Dumbledore tahad sind näha.." ütlesid tüdrukud ühest suust. Sarlin ohkas kuuldu peale. ,,Kui tore..." mõtles ta ja noogutas tüdrukutele . Viibanud veel "hüvastijätuks" ,liikus Sarlin direktori kabineti poole.





,,Tervist miss Wound.." tervitas Dumbledore tüdrukut, kes just kabinetti sisenes ja vaatas ootavalt mõlemale mehele otsa. Snape seisis Dumbledore kõrval ning direktor osutas käega toolile, et Sarlin istet võttis. Kui tüdruk tegi nagu kästud. ,,Miss Wound, meile tuli teade teie tädi kohta.." alustas Dumbledore ning Sarlin kortsutas vaikselt kulmi, otsustades jääda ootavalt istuma.

,,Miss Wound.. teie tädi hukkus Musta Isanda käe läbi!" teatas Dumbledore. Sarlini süda jättis 10 takti vahele. ,,Hukkus?" kordas ta ühte sõna, mis oli ta teadvusesse sööbinud otsekoheselt kui ta teadet kuulnud oli. ,,Ära näita oma nõrkust välja!" tuletas ta omale meelde . Slytherinlane vaatas silmad pärani direktorit, kes vaatas talle kaastundliku pilguga otsa. ,,Aga mida Snape siin teeb?" mõtles ta, olles kindel, et Dumbledorel on midagi veel öelda. ,,Matused toimuvad mugude viisil, kuna teie tädi veetis mugude juures enamuse ajast .." rääkis Dumbledore. ,,Ja nagu ta oli siin koolis paljudele rääkinud, et kui ta sureb, siis ta tahab, et ta põletatakse tuhaks... Mitmed võlurid ja haldjad olid nõus sellega tegelema... Matused toimuvad järgmisel nädalal.." lõpetas ta. Sarlin oleks tahtnud sealsamas, direktori kabinetis minestada. Tema ainuke tädi, kes hoolitses tema eest ja oli talle justkui ema oli nüüd tapetud?! Kuigi tüdruku külm ilme püsis ees, sai Dumbledore arvatavasti aru, et Sarlin on meeleheitel ning seda ta ka oli. Tüdruk oleks tahtnud endast välja minna, karjuda kõigi peale ja isegi tappa oma vihast ja masendusest keegi. Kuid tema profiil ei luba seda. ,,Sa pead püsima sellisena nagu sa oled!" tuletas ta omale meelde ning hingas siis sügavalt sisse. Taibates nüüd, et Snape oli hoopiski teisel põhjusel seal, tõusis tüdruk vaikselt püsti. ,,Ma pakun, et nüüd ma võin lahkuda?" küsis ta , tundes tugevat klompi kurgus. Dumbledore noogutas süngelt ja saatis Sarlini pilguga kui too oli kabinetist lahkunud.

,,See ongi siis see tüdruk?" küsis Snape Dumbledore poole tagasi pöördudes. Nüüd oli tal aimu , miks paljud nimetasid teda kivist südamega tüdrukuks. ,,Just tema.." vastas Dumbledore Snapele otsa vaadates. ,,See on isegi vaimustav! Ta kaotas oma kõik lähedased sugulased, teadmata kuhu ta nüüd peab minema, kuid siiski, ta ei nutnud! " oli Dumbledore pisut imestunud.
,,Nüüd siis asja juurde tagasi, Dumbledore. Mida sa tahtsid , et ma teeksin?" küsis Snape asja juurde tagasi pöördudes tahtes teada põhjust, miks Dumbledore ta oma juurde kutsus.
,,Ma tahan , et sa hoiaksid tal silma peal.. Ma seletasin sulle juba eile ära, millega ta sarnaneb Musta Isandaga !"






Sarlin jõudis nurga taha, kus ta sügavalt sisse hingas ja vastu seina toetas. ,,Väga võimas üllatus! Eino, väga tore!" mõtles ta tundes südant rebestavat valu . ,,Miks pidi minu tädi surema selle idioodi pärast?!" raputas ta pead. Kedagi koridorides polnud kuna tunnid olid alanud ja tema oli nüüd see, kes hilines! ,,Rahu, Sarlin! Rahu! Küll kõik korda saab! " julgustas ta end ning hingas sügavalt sisse ja liikus Muundamise klassi poole.






McGonagall oli juba seletamise lõpetanud, kui Sarlin klassi ukse hoogsalt lahti tegi. ,,Palun vabandust, et ma tundi hilinesin! Mul oli asja Dumbledore kabinetti!" kuulutas ta oma tähtsal ja jäisel toonil üle klassi. McGonagall vaatas teda hetke puurivalt ning siis noogutas. Ta ei hakanud punkte mahagi võtma, kuna tunduvalt ta teadis põhjust , miks oli Sarlin minuteid tunnist puudunud.
,,Noh? Mis ta rääkis?" küsis Susan, kui Sarlin oli end ta kõrvale istuma sättinud. ,,Ei midagi tähtsat... " valetas Sarlin ja avas õpiku ja luges kiirelt läbi ühe lehekülje ning kuulas teise kõrvaga McGonagalli seletust. Osutus, et varsti toimuvad eksamid ning tüdruk ohkas vaikselt. Topelt õppimine oli tore veel leina kõrvale!






Sarlin astus vaikselt puhketuppa. Kedagi seal polnud ning tüdruk libistas end istuma, pannes pea süngelt käte vahele. Tädi keerles ikka veel tal mõtetes ... ,,Äkki Voldemort tappis ta meelega ära? Või äkki oli tädil midagi mida Voldemort vajas, kuid ta ei teadnud kus see on ja tädi ei avaldanud midagi.. Või ehk midagi kolmandat? Oli asi selles, et tädi oli haldjas ja suutis teha mõningaid asju mida surmasööjad ei suutnud ja Voldemort tappis ta ära selle pärast, et ta ei nõustunud teda kummarduma ? Või äkki hakkas tädi mugude eest kaitseks?
Oh, miks pidi mu tädi surema? Miks pidi värdjast idioot ta mõrvama ? Mida ta talle siis nii väga teinud oli? Voldemort oli tapnud sadu inimesi ja nende hulka kuulusid ka paljud süütud mugud... Õeh, miks ma üldse mugude pärast muretsen?!
Voldemort ... tal pidi siis arvatavasti mingi kindel põhjus olema, et ta tappis mu tädi.. Mu tädi pole kunagi kuri olnud, ta aitas alati teisi, oli abivalmis ja truu ... Hmm ... kui ta elus oleks, siis mida ta praegu teeks? Räägiks oma tuttavatega või käiks oma haldja sõpradel külas?! Ma kahtlen ikkagi, et ta niisama tapeti ... " Sarlin ohkas. Selline mõtlemine pani tal pea pööritama. ,,Ma pole kunagi selliste asjade peale mõelnud," ohkas tüdruk ning viis pilgu ukse poole, kust sisenesid mõnes Slytherini õpilased. Nendest välja tegemata, süvenes Sarlin jälle oma mõttemaailma, hoidudes tädist mõtlemisest eemale.


,,Mida Dumbledore rääkis?" küsisid äkiliselt Sarlini ette ilmunud kaksikud, kes teda pisut ehmatasid. ,,Mitte midagi erilist.. " vastas tüdruk taas enda hooltetut tooni tehes. Kaksikud vist ei tabanud ta toonis kerget sarkasmi ning noogutasid vaikselt ja arusaadavalt. ,,Ma lähen praeguseks välja," õhkas tüdruk . Kaksikud vaatasid teda korraga ja noogutasid taaskord ning süvenesid jälle oma jutupuhangusse.






Sarlin ärkas üleni higisena öösel ülesse. Just siis kui ta silmad avas, meenus talle unenägu täpsemalt.
Ruum kus Sarlin viibis oma unenäos oli suur ja pime, kuid seal oli siiski kõike näha. Ruumis polnud ühtegi ust ning akent ega ühtegi eset, mis annaks valgust. Seega otsustas Sarlin, et valgustab omale teed võlukepiga. Pannes käe taskusse, avastas ta , et tal polegi võlukeppi ning upitas end kiirelt kiviselt põrandalt püsti ja vaatas ringi. Kõik oli vägagi vaikne ja tal polnud õrna aimugi, kus ta olla võiks! Järsku kostus vaikseid samme ning Sarlin pöördus hääle allika poole. Mitte kedagi mitte kusagil polnud näha, kuid peagi ilmus nähtavale tädi siluett, mis liikus koguaeg tüdrukule lähemale.
Kui tädi oli Sarlini vastas, naeratas naine oma õe tütrele ja võttis oma külmemate kätega Sarlini kätest kinni ja naeratas talle leebelt. ,,Ta teab, et sind peetakse tema sarnaseks.." lausus tädi vaikselt ja võttis kaelast ühe kaelakee. See oli hõbedane ning seal rippus must kristalli moodi kivi, mis oli ilusasti ära viilitud. ,,Hoia seda!" lausus ta kaelakeed tüdrukule kaelale riputades ja tõmbas järgmise kaelakee kaelast. ,,See on ajakeeraja..." tutvustas naine vidinat. See oli kuldne ning seal rippus midagi liivakella sarnast . ,,Sul läheb seda vaja, kuid mitte kohe," riputas naine kaelakee Sarlinile jälle kaela ning embas teda. Kui Sarlin tädi vastu emas, kadus naine musta suitsuna ning tüdrukul tundus, et ta jäi üksinda sinna, kuid peagi kostusid jällegi sammud, mis tundusid rohkem isegi kassisammud olevat.
Tema ette ilmus Voldemort, kes teda kõrgil ilmel vaatas. ,,Ma ei soovi järeltulijaid!" sisistas ta ning tõstis võlukepi ja suunas selle Sarlini poole. ,,Avada Kedavra!" sisistas Voldemort. Sarlin kartis juba, et lõpp on käes, kuid mingil kombel ilmus tema tädi tema ette ning sai ise loitsuga pihta ja langes elutult maha ...
,,See on lihtsalt unenägu!" mõtles ta veenvalt ning hingas viimaseid kordi sügavalt sisse ning sulges taas silmad, vajudes taas unemaailma.

Nädal aega oli möödunud ja nagu Dumbledore lubanud oli , olid ka külalised läinud. Matused toimusid neli päeva tagasi ning Sarlin näis üle saanud kogu leinast, kuigi tegelikult see nii ei olnud. Tihenesid veelgi rohkem tema kõned direkotoriga ning õppimise juures läks rohkem vaeva kui tavaliselt, kuigi valitsus teiste õpilaste üle ei olnud muutunud ning paljud Ravenclawlased tegid ta kodutööd ise ära kui tüdruk põhjendas asju sellega, et tal on väga kiire ja direktor soovib temaga rääkida. Vahepeal oli see tõsi ja vahepeal mitte, ent kedagi see eriti ei heidutanud. Osad arvasid, et tegu on lihtsalt leinast ning tüdruk ei saa sellest kuigi kergelt üle, olenemata oma külmasüdamlikust tiitlist ja paljud tema eakaaslased ja majakaaslased üritasid teda mõista. Nii manipuleerides õpilaste üle, veenas Sarlin end, et teeb siiski õiget asja, kuigi vahepeal siiski kahtles, et kas ta isegi tõesti kuulub Slytherini ja kujutas ette elu kui oleks näiteks Gryffindorlane! Raskelt ette kujutades end punase koolivormiga ja dorklaste pundiga ringi liikumas, pidi ta mainima, et see võis tunduda veel hullem kui arvata võis. Esiteks ; ta ei saaks hästi läbi kaksikutega, kelle mõtete lugemine talle alati meeldis ja Susaniga, keda ta usaldas... Ja pealegi, Gryffindoris oli seesama tõbras Gregor, keda tüdruk kõige rohkem vihkas..


,,Miss Wound, direktor soovib teid näha!" kuulutas professor McGonagall kui Sarlin hakkas just 4 korruse klassiruumidest mööda minema. Peatudes, viis ta pilgu professorile, kes teda pisut kaastundlikult vaatas, kuid ilmest seda oli väga raske välja lugeda. ,,Selge.." mõmises tüdruk vaikselt ning lasi professoril endast mööduda ja läks siis 8. korrusele, peatudes direktori vestibüüli ees. Lausudes parooli, sisenes ta vaikselt ning silmitses direktorit, kes ilmselgelt arutas midagi maaliga. Kui ta sai tüdruku kohalolekust aimu, oli möödunud viis minutit. Maalil olev mees ainult noogutas tervituseks Sarlinile ja liikus läbi teiste maale edasi. Dumbledore võttis oma toolil istet ja jäi Sarlini vaatama. ,,Te tahtsite mind näha, sir," lausus Sarlin kiirelt, vaevumata kuulda professori luba istumiseks, tegi ta seda ise. Meest see tunduvalt ei häirinud vaid ta noogutas ja avas ühe oma laua sahtlitest ja võttis sealt kaks kaelakeed välja. ,,Ajakeeraja ja tädi kristall! Kuidas need tema kätte said?" imestas Slytherinlane kui direktor need asjad lauale asetas ja tüdruku poole lükkas. ,,Need asjad leidsime me teie tädi ehetekarbist.. Need olid ilusasti ära pakitud ja pakkide peal oli kirjas teie nimi," rääkis Dumbledore, jälgides Sarlini reaktsiooni. Viimane oli aga nii imestusest kange, et ei suutnud sõna suust välja öeldagi. ,,Ajakeeraja? Tädi kivi? " keerlesid kaks asja tema peas. ,,Ja kuna teie tädi on surnud , oletasime, et ta tahtis need asjad teile ise üle anda, kuid kuna teda enam pole siis annan mina isiklikult need teile üle... Te teate , mis asjad need on?" küsis Dumbledore. Sarlin võttis kristallse kaelakee ühte kätte ja ajakeeraja teise ning vaatas mõlemaid kordamööda, endal uskumatu ilme. ,,Ajakeeraja ... teist ma ei tea," sosistas tüdruk pigistades õrnalt esemed pihku. ,,See kristall on teie tädi päritolust kivi.. Ta oli haldjas .. kas pole? Iga haldjas oli oma õnnesepp ning teie tädi meisterdas endale selle kaelakee mida ta kandis.. Ja tõepoolest, nende 100 aasta jooksul ei juhtunud mitte midagi halba mida ta oleks kahetsenud peale selle hilise juhtumi.." seletas direktor. Slytherini õpilane kuulas teda suu ammuli. ,,Kas ta oli tõesti siis nii vana?" imestas ta ning noogutas siis ettevaatlikult. ,,Aga mida saab ajakeerajaga täpsemalt teha? Ma tean, et saab ajas reisida, aga kuidas?" küsis tüdruk lõpuks küsimuse, mida ta oli tahtnud viis minutit tagasi teada saada. ,,Kui keerate päripäeva siis reisite ajast edasi.. Kui vastupäeva siis asjast tagasi.. Ajas reisimine pole kerge asi, preili Wound.. Ma ei tea, milleks teie tädi kasutas seda , kuid arvan,et kui teie nimi oli pakendi peal, siis arvatavasti läheb teil seda kunagi vaja!"
,,Niiet, kui ma tahan ajas reisida, siis ma pean lihtsalt ... keskenduma ajale kuhu tahan minna... Kuidas ma tagasi saaksin siis?"
,,Seda ma ei oska teile öelda, preili Wound.." vastas Dumbledore ausalt. Sarlin ohkas ja noogutas ning tõusis siis kärmelt püsti. ,,Tänan professor, aga nüüd ma arvan, et peaksin minema! Ma jään tundi hiljaks muidu!" lausus Sarlin kiirelt, kuigi tegelikult tahtis ta puhketuppa minna ja uurida asju. Lein oli tema mõtetest kadunud ning nüüd oli tal tunduvalt uus eesmärk! ,,Ah , professor... Kas ma tohiksin nädalavahetusel minna oma koju.. Ma tahaksin otsida ühe asja ülesse.." küsis ta veel ukse juures. Professor vaatas teda läbitungival pilgul ja noogutas. ,,Täna pärastlõunal saate minu kirjaliku nõusoleku," vastas ta vaikselt ja Sarlin tormas kabinetist minema, otsejoones puhketoa poole.



***




,,Ikka veel ei midagi!" mõtles tüdruk närviliselt tädi toas edasi-tagasi astudes. Eile oli ta üritanud oma ajakeerajat uurida, kuid mõttetult ning täna - laupäeval oli ta saanud koju ning uuris tädi tuba. ,,Kusagil peab ju ta päevik olema!" oli ta kindel, kuna arvatavasti oli tädi päevikus põhjus : miks sai Sarlin ajakeeraja ja kristalli ning mida ta nendega tegema peab?
,,Issand jumal! Ta oli haldjas! Arvatavasti peitis ta selle kusagile nähtavasse kohta, kus mina ei leia, kuid ... oot... kapi taga?" mõtles ta astudes kiirelt kapi taha ja vaatas sealt. ,,Ikka veel ei midagi," pomises ta valjult oma mõtte välja ja ohkas süngelt ning asus siis tädi riidekappi rüüstama.

Viisteist minutit möödunud, kui ta sai tädi kõik riidekapid läbi otsitud ja ohkas õnnelikult, käes halli värvi karvane kaustik. ,,Alohomora!" sosistas ta vaikselt. ,,Ma võin õnnelik olla, et olen täiskasvanud!" mõtles ta ja avas vaikselt tädi päeviku. Kollased lehed olid täis kirjutatud ridu ning tüdruk lappas kiirelt läbi, peatudes seejärel järsult kusagil raamatu keskel.

,,17 september,

Ma ei tea praegu, mis aastas ma viibin, kuid olen kindel, et mitte väga kaugel. Ma tulin Sigatüükasse jälle tagasi, et vaadata, kas on tõsi , et seal koolis õpib keegi, kes äratab kurjuse? Nii see oligi ... Ma hakkasin Sigatüükas käima, uurides samal ajal tähelepanelikult pilguga igat õpilast.. Mind sõõlati Ravenclawi ja sain 5 klassi kuna olin siis 15...
Minust kolm aastat noorem Slytherinlane avas üks päev Saladuste Kambri ning tänu sellele hukkus üks tüdruk, kes kummitab tüdrukute vetsus... Vaene Hagrid ... Selle Riddle pärast visati ta koolist välja! Ma sain temaga väga hästi läbi .. Dumbledore on väga hea mees, ta pani Hagridi metsavahiks! Ma ei kujuta ette,mis oleks selle vaese poisiga juhtunud, kui ta oleks üksi jäetud!


24. september,

Varsti pean lahkuma siit... Ma reisisin hiljuti mitu kümmend aastat edasi ning avastasin, et Must Isand ehk Lord Voldemort on võimule tõusnud ning üritab tappa kedagi , kelle nimi on Harry Potter... Ta alustas Sigatüükas õppimist 1990 aastal ning arvatavasti lõpetab 1997 , kui ta pole selleks ajaks surnud! Sellel ajal sõõlati mind Gryffindori ning olin selle kuulsaks saanud Potteri majakaaslane... Tuli välja, et Voldemort on teda üritanud tappa, kuid poiss jäi siiski ellu... Praegu olen seitsmendas klassis ning ma hakkan homme tagasi oma aega minema... Siin uues ajas on kõik väga tore ja ei taha eriti ära minna, kuid ma pean.. Õde kindlasti igatseb ja ma loodan , et näen teda tervena!


Lilith de Wound."

edasi ei läinud enam midagi ning Sarlin jäi segadusse.. ,,Ei mingit juhendust kuidas tagasi saab?!"ei mõistnud tüdruk ning ohkas süngelt. ,,Ma pean tema rada käima... Ma pean ajast edasi rändama ning kui õnnestub siis ma saan tagasi ... Kui ei õnnestu? Siis ma arvan, et ma leian ülesse kellegi, kes suudab mind sellega aidata!" Sarlin hingas sügavalt sisse, tundes kuidas kipitavad pisarad silma trügivad. ,,Ma p e a n !" mõtles tüdruk ning seisatas toa keskel. ,,Keskendu! Aega 1996!" mõtles tüdruk . Ta võttis ajakeeraja välja ja keerutas seda, tundes kuidas kõik ümbruses ka tema ümber keerleb.



***



,,Harry! Ma räägin sulle! Ma ei saa patronust nii kergelt esile najada!" oli kuulda ühe tüdruku sõnu kui Sarlin järve ääres ühe puu taha ilmus. ,,Õnneks pole mul koolivormi!" mõtles tüdruk kergendunult. Tema must mantel , mis ulatus maani oli pisut määrdunud ning juuksed natuke segamini. Kui ta kätega üle nende viis, ohkas tüdruk. ,,Arvan,e t ma ei taha end näha!" mõtles tüdruk raskelt ohates.Võlukepi välja võttes, lausus ta lõikumise loitsu ning suunas selle mõtlemata oma juustele. Ta ei tohthinud enda õiget loomust välja näidata. Oma kasvu ja silmavärvuse kohta ei suutnud ta midagi parata ning vangutas. ,,Käib kah ... vist.." mõtles tüdruk ning astus puu tagant välja. Kolm õpilast ; üks punapäine noormees, kellel oli tedretähniline nägu naeris ilmselgelt millegi üle, üks tüdruk kellel olid lokkis juuksed ja ta vaatas silmnähtava solvumis ilmega punapäist poissi ja siis mustade juustega ja ümmarguste prillidega poiss, kelle rohelised silmad võlusid Sarlini. Vaikselt omale tähelepanu äratamata , hiilis Sarlin koolimajja ning astus siis uksest sisse.


Kui Sarlin jõudis kaheksandale korrusele , jalutas temast mööda seesama poiss ning nüüd nägi Sarlin midagi erakordset noormehe juures ; välgukujulist armi laubal. ,,Vabandust, kas sa ei saaks mulle ette öelda parooli?" küsis tüdruk sunnitult naeratades, kuna ta ei teadnud Dumbledore kabineti parooli... ,,Milline piinlikus!" mõtles ta õhates.

Noormees pöördus ümber ja silmitses endast pisut väiksemat kasvu tüdrukut, kelle õlgadeni ulatuvad mustad juuksed ja sama süsimustad silmad ilmselt kohutasid teda, kuid Sarlin ei mõistnud miks?
,,Täpselt sama nagu oli ka Tom Marvolo Riddle," käis mõte Harry peas läbi ning vahtis tüdrukut uurivalt. ,,Khm ... Ma vist unustasin end tutvustada... Susan Aiedail," tutvustas ta end võttes oma parima sõbranna nime. ,,Harry Potter," tutvustas Harry ka end .Sarlini südames käis valus nõks läbi. ,,Seesama Harry Potter kes tädi päevikus oli?" oli ta imestunud. Noorte vahel tekkis pingeline silmside ning häiriv vaikus mis nokitses tunduvalt mõlema õpilase teadvust.
,,Ah Potter," kostus
nende seljataga Sarlinile tuttav hääl ning ta keeras ringi. Vastu
vaatas talle tunduvalt vanem Albus Dumbledore. Mehe habe oli hõbe ning
pikk ja poolkuu kujuga prillid olid Albusel siiamaani ees nagu aastal
1950 . Harry keeras samuti ringi ja noogutas professorile. ,,Ja kes on meie uustulnuk? Olen kindel, et pole teid varem kohanud, preili ...?"
,,Aiedail,"
,,Preili Aiedail," täiendas Dumbledore enda poolikuks jäänud lauset. ,,Ma tulin end siia kooli kirja panema, professor... Kui see võimalik on!" lausus Susaniks end nimetanu. Dumbledore vaatas tüdrukut hästi hoolikalt ja noogutas. ,,Tavaliselt keset semestrit me ei võta uusi õpilasi, ent seekord teeme teile erandi ... " vastas Dumbledore ja astus vestibüüli poole.
,,Marsi šokolaad," sõnas mees vaevukuuldavalt ning uks avanes ja kõik kolm sisenesid kabinetti. ,,Harry, ma tegelen esialgu tüdrukuga ... Saaksid sa pärast tagasi tulla?" küsis
Dumbledore ringi keerates ja roheliste silmadega noormeest vaadates.
Noormehe ilmes peegeldus pettumus, ent ta ei vaielnud vastu vaid
noogutas ja lahkus.
,,Ja kus te enne õppisite, preili Aiedail?" küsis Dumbledore kiirelt meenutades tüdruku perekonnanime. ,,Ma õppisin varem Beauxbottonis," valetas Sarlin kiirelt. ,,Ahsoo ... Ma pakun, et nüüd peaksime me teid ära sõõlama.." vastas mees ning tõstis kapilt Sarlinile vana tuttava kübara ning vaatas seda hoolikalt. Kübas magas ega liigutanud eriti. ,,Võtke istet palun," lausus Dumbledore. Sarlin tegi mis kästud ja istus ;üritades säilitada rahulikust. Kübar asetati talle pähe.
Möödus sekund;teine ja kolmaski..
,,Sul on hästi palju julgust..." lausus kübar nelja minuti pärast. ,,Gryffindor!" kuulutas
ta üle kabineti ning Dumbledore võttis tüdrukult kübara peast. Sarlini
jaoks oli see pettumus, ent ta pidi end vaos hoidma. ,,Ära unusta!
Sa tulid Beauxbottonist! Oled hästi kasvatatud ning sul on peened
kombed! Säilita rahu ning käitu nii nagu peaks Gryffindorlane käituma!"
Sarlin teadis, et nüüd peab ta olema justkui mingi uus tegelane, kes alustab uut elu ja see on raske - väga raske! ,,Ma juhatan su Gryffindori puhketuppa, hommseks saad sa tunniplaani ja koolivormi," ütles
Dumbledore. Sarlin ehk Susan noogutas ja lahkus peale professorit
kabinetist ning liikus esimest korda elus Gryffindori puhketuppa.



***



,,Mis su nimi on ja kust sa pärit oled?" olid
küsimused mis voogasid ühe punapäise tüdruku suust kellel olid ka
tedretähnid nagu sellel poisil keda oli Sarlin järve ääres näinud. ,,Susan Aiedail ja olen pärit Prantsusmaalt," valetas Sarlin vaadates tüdruku säravatesse silmadesse. ,,Ma olen Ginny Weasley muideks.." tutvustas tüdruk lõpuks end ja võttis siis Sarlini vastas istet. ,,Sul küll pole prantsuse aktsenti!" ütles Ginny asjatundlikult. ,,Mu vanemal vennal on pruut kes käib Beauxbottonis .. Ta on täielik eputrilla," manitses
Ginny ning Sarlin pidi muigama. Lõpuks viis ta esimest korda pilgu üle
puhketoa. Punane ja kuldne värv sulas ilusasti ühte ning kivist seinad
sobisid korralikult selle vapiga mis rippus seinal. Erinevalt
Slytherini puhketoast, oli Gryffindori puhketuba 8. korrusel ja siin
oli soojem. ,,Ma käisin Beauxbottonis aga elasin Londonis kuni mu tädi suri siis otsustasin siia tulla.. Mul on kergem nii koolis käia.."
,,Kuidas see juhtus?" küsis Ginny kohe.
,,Voldemort tappis ta," ütles Sarlin , nähes kohe kuidas tüdruk võõpatas ja vahtis puhketoas kiirelt ringi. ,,Ära maini seda nime!" sosistas ta vaikselt ettepoole kummardudes. Sarlin kergitas kulmu ja noogutas seejärel . ,,Ma ei saa endaga midagi parata lihtsalt.. Harjumus kogu nimi välja öelda.." vastas tüdruk pead vangutades. ,,Muideks , Susan, mitmendas klassis sa oled?" küsis Ginny lõpuks teema vahetuseks. ,,Kuuendas.." ütles Sarlin .

,,Hey, Ginny!" kostis
tüdrukute seljataga tunni aja pärast tervitus. Sarlinist ja Ginnyst
said head sõbrad, kahju ainult, et neil aasta vahet oli. ,,Oleksin hea meelega tema klassiõde! Gryffindorlased polegi nii hullud ja mul tuleb Gryffindorlase olek ka väga hästi välja," mõistis
Sarlin. Mõlemad tüdrukud keerasid ümber ja Sarlin tundis ära kõik pilgu
pealt ära. Seesama Harry Potter, punaste juustega poiss ja
teravapilguline tüdruk. ,,Oh , tutvustaksid ka meile äkki oma uut sõbrannat?" küsis punapäine poiss. ,,See on Susan Aiedail," vastas Ginny Sarlini eest. Viimasel jäi üle ainult naeratada ja noogutada. ,,Ron Weasly," tutvustas punapäine poiss end. ,,Õde ja vend?" küsis Sarlin kiirelt ja vaatas mõlemale otsa. Nood noogutasid. ,,Hermione Granger," tutvustas ka tüdruk end ning sirutas viisakalt käe. ,,Meeldiv," ütles ta ja surus vastuseks samuti kätt. ,,Harry Potter. Mind sa juba tead, me kohtusime direktori kabineti juures," ütles Harry. Sarlin noogutas vastuseks ning viis pilgu Ginnyle. ,,Ahjaa, ma pidin sulle Lunat tutvustama! Siis ma näitan sulle Suure Saali asukoha ette.. " ütles ta kiirelt. Susanit mängiv tüdruk noogutas ja astus Ginny järele, lehvitades hüvastijätuks kaugemale jäävale kolmikule.



***



,,See siin on Suur Saal," tutvustas
Ginny Sarlinile kohta, kus ta oli käinud einestamas seitse aastat..
Kuigi ta oli valetanud end nooremaks,ei tähendanud see, et ta ei mäleta
midagi. Naeratanud leebelt ,hakkas ta liikuma Slytherini laua poole,
kui Ginny ta eemale tõmbas. ,,Susan!Mida sa teed? Me pole nende majast! Meie laud on seal!" osutas ta vastaslaua poole. ,,Oih!" ütles
Sarlin teeseldud vabandusega ning astus siis Gryffindori laua poole.
Viinud pilgu korraks Slytherini laua poole, kus ühe blondi poisi ümber
naersid ülejäänud, ohkas ta vaikselt ja tõstis omale süüa.
,,Ahh , ära muretse! Sa harjud sellega ära," ütles Hermione, kes tema vastas istet võttis. ,,Kindlasti oli tema kõike seda näinud!" sai Sarlin aru ja noogutas. ,,Oh, Susan! Rahu! Sa pole lihtsalt sellega harjunud ... " lohutas teda Hermione . ,,Eks ma üritan harjuda!" kostis Sarlin sellepeale ning naeratas kergelt kuid jäi siiski mõttesse. ,,Kuidas
sai Sõõlamiskübar mu esialgu Slytherini sõõlata ja siis Gryffindori ?
Ehk olen ma muutunud? Ei tea kuidas? Ma olin alati selline Slytherinlik
ja südametu inimene .. Aga äkki on tädi surm sellega seotud? Äkki ma
leinasin nii sügavalt, et muutusingi? ... " ,,Susan! Miks nii nördinud?" küsis äkki Ginny, kes oli tähele pannud, et jutukas tüdruk oli vaikseks jäänud. ,,Ma ... ma lihtsalt .. mõtlesin.. Tädi surm janii," vastas tüdruk ja tõusis püsti. ,,Sa lubasid mulle tutvustada tüdrukut nimega Luna.." tuletas Sarlin meelde. Ginny naeratas ja tõusis samuti püsti ning mõlemad tüdrukud jalutasid Ravenclawi laua poole.


,,Ginny!" naeratas tuhmblondide kiharatega tüdruk. Tema hääl oli vaikne, ent väga unelev. ,,Luna! Saa tuttavaks, see on Susan Aiedail!" naeratas Ginny, tutvustades Sarlini . Luna naeratas laialt ja tõusis püsti. ,,Kas su perekonna nimel on tähendus ka?" küsis tüdruk kiirelt. Lovegood tähendas hästi armastama , seda Sarlin teadis ent oma perekonnanime kohta pole ta mõelnud. ,,Aiedail on iidses keeles koidutäht," tuletas
ta meelde sõbranna perekonnanime tähendust. Luna naeratas taaskord ja
jäi Ginnyga vestlema. Samal ajal jäi Sarlinil aega üle ning ta sai
tuttavaks mõne Ravenclawi õpilasega. ,,Pea meeles! Sa oled uus inimene ja sa ei tohi poisse ära kasutada ,et nad teeksid su koduseid töid!" tuletas ta omale meelde.



***



,,Lendamine Slytherinlastega.." vastas Hermione Sarlini küsimusele. ,,Slytherinlaste nimi kõlas sul kuidagi jäiselt, miks?" ei saanud ta küsimata jätta. ,,Slytherinlased on üks tobe punt ja nad sõimavad koguaeg Gryffindorlasi! Arvavad , et nemad on kõige targemad ja paremad," vastas tüdruk silmi pööritades. ,,Lähme nüüd ruttu! Me võime hiljaks jääda!" kiirustas Granger ning Sarlin tormas talle kiirelt järele.

Väljakul
ei oodanud teda enam seesama noor mees, kes õpetas Sarlini ajal
lendamist, vaid ees seisis tal lühikeste juustega naine, kelle kollased
öökullisilmad olid hirmuäratavad. ,,Sina oled siis see uus õpilane," alustas ta Sarliniga juttu. Tüdruk noogutas vaikselt, ent ärevalt. Ta hoidus sellest, et ei saaks vaadata professorile silma. ,,Hmm ... Olgu siis peale.. Beauxbottonis vist ei õpetata lendamist, on nii?" küsis naine ettepoole kummardudes ja tüdrukut tähelepanelikult vaadates. ,,Ee ... ei, aga mu tuttav õpetas mulle kuidas luuda käsitleda.." valetas tüdruk. ,,Beauxbottonis! Pähh! Seal ei õpetata peale peenutsemise mitte midagi!"
,,Olgu peale, tänase tunni jooksul saad näidata meile oma oskusi.." sõnas naine seepeale ning astus tagasi oma kohale.

Hermione rääkis parajasti Sarliniga kui blond poiss tuli nende juurde, endal õel muie näol. ,,Mis tahad siit, Malfoy?" küsis Hermione mürgiselt. ,,Suu kinni sopavereline!Ma tulin uut õpilast vaatama," nähvas Malfoyks nimetatud poiss ja vaatas Sarlini kes omakorda vaatas Hermionet, kes oli pisut kohkunud ja solvunud. ,,Tead
mida? Sa veel teda Sopavereliseks nimetad murran ma su kaela kahekorra,
hoolimata tagajärgedest mis tulevad! Pane oma suu kinni ja tee ruumi!
Mul on muudki teha kui sind ignoreerida ja ma tahaksin juba lennata! " sisistas
Sarlin vihaselt. Esimest korda rääkis ta nii Slytherinlasega; oma
majast oleva õpilasega! Poisi näost peegeldus isegi imestus. ,,Vaata ette , või muidu ..."
,,Või mis muidu? Nimetad mind sopavereliseks?" irvitas Sarlin , jättes välja oma lubaduse Gryffindorlaslikult käituda. ,,Kas ma olingi siis selline? Selline ülbik?" mõistis
tüdruk alles nüüd, milline ta tegelikult oli olnud. Rohkem poisist
välja tegemata, võttis ta kooliluua ja istus selle peale ja tõukas end
maast lahti. Slytherini poiss vahtis talle vihaselt järele ning
Grangeri silmist peegeldus samas vapustus.
,,Mis tüdruk! Harry
vaidleb loomulikult Malfoyle vastu, kuid tema?! Ma vist mõistan miks ta
Beauxbottonist ära tuli! Ta ei sobinud nende hulka!" mõtiskles Hermione ning lendas samuti vaikselt õhku.



***


,,Hästi paned, Susan!" andis Ron Sarlinile kerge õlamatsu. ,,Me nägime kõike pealt ja kuulsime ka veel! Malfoy ei taha vist enam sinu lähedale tullagi! " vangutas ta pead. ,,Ja
su lendamise oskused ka! Professoril vajus suu lahti! Sa oled
Beauxbottonist , kuid lendad justkui mõni proff! Ma olen kindel, et
sind valitakse ka lendluudpalli võistkonda!" lausus Ron ning viis pilgu Harryle, kes kulmi kergitas ja oma prille kergitas. ,,Malfoyle panid sa tõesti hästi ära, kuid ta kindlasti plaanib nüüd mingit kättemaksu!"

,,Susan Aiedail.." manites professor Snape. Sarlin vaatas professorit, kes osutus praeguseks MJVK õpetajaks. ,,Seda ma küll ei oleks oodanud!" mõtles tüdruk kui Snape teda põhjalikult vaatas, justkui tuletaks ta midagi meelde. Siis aga võis ta ilmest lugeda imestust, kuid see kadus kohe. ,,Istu oma kohale," nähvas Snape. Sarlin kergitas kulmi. Snape küll nii temaga ei ole kunagi rääkinud. Hermionel oli õigus;Snape on Slytherinlaste pooldaja, kuid miks ta ei võtnud siis punkte maha ?
Tüdruk võttis Harry kõrval istet, kuna Ron istus Hermione kõrval. ,,Kaua ma ära olin?" küsis Sarlin Harrylt. ,,Kümme minutit.." vastas poiss sosinal. Snape seletas midagi ning Sarlin imestas kergelt, kuna seda mida Snape praegu seletas oli tal õpitud juba sügisel . Muianud korraks avas ta rahulikult oma õpiku ja lehitses seda. Samasugune nagu oli ka tema ajal, ainult pisut uuem. ,,Selle aasta lõpus tuleb töö .. Sa saad ikka kõik õpitud?" küsis Harry ettevaatlikult Sarlinilt. ,,Muidugi saan.." naerata tüdruk tõstes vaikselt pilgu ja uuris professorit.


Kui tund läbi sai, läks Sarlin ülejäänud Gryffindorlastega lendluudpalli väljakule. Slytherinlased ajasid omavahel juttu ja Sarlin vaatas korraks nende poole põlastavalt ja liikus Harry, Hermione ja Roniga Gryffindori pundi poole. ,,Hei , Susan!" kostis hüüe ühe tüdruku suust kelleks osutus Parvatil. Sarlin naeratas talle ja tervitas peanoogutusege. ,,Tead, me arutasime ühte asja ja tahame teada, et kas sa oleksid nõus kellegiga meist võidu lendama?" küsis tüdruk ja vaatas ühe pruunide juustega poisi poole, kes näis midagi ootavat. Sarlin viis pilgu poisile ja kehitas õlgu: ,,Kellega nimelt?" küsis Sarlin korraks viies pilgu Slytherini kamba poole. ,,Joseph tahab sinuga võidu lennata...ta nägi sind lendamas . Sellepärast," kostis Paravtil. Sarlin vaatas noormehe poole, kelle näol peegeldus täielik ükskõiksus mis häiris tüdrukut. ,,Olgu peale.." vastas tüdruk võttes oma luua mille ta oli ostnud hiljuti peale Siganurmes käiku. Joseph ja Sarlin läksid väljaku keskele. ,,Kuhuni me lendame?" küsis Sarlin. ,,Viis ringi ümber väravapostide." vastas noormees sättides end luuale istuma. Sarlin muigas kergelt ja istus samuti luuale . Vaadanud korraks Harry poole, kes ainult pealt vaatas, tundus Sarlinile nagu oleks see mingi katse. Kui Parvatil andis käega märku, et võistlus on alanud, tuhisesid kaks lendajat samal ajal õhku ja lendasid kiirelt väravapostide poole.

Kui Sarlin oli jõudnud Josephiga ära lennata , kuulis ta äkki professori ranget häält ning mõlemad Gryffindorlased pidid maanduma. Eemal itsitasid Slytherinlased, eelkõige oli kõige õelama irvega Malfoy. ,,Kes teil lubas enne minu tulekut õhku tõusta?!" küsis professor Hooch õpilasi rangelt silmitsedes kui nad maandusid. ,,Palun vabandust professor, see oli minu süü. Nimelt ma ei teadnud, et ilma loata ei tohi lennta.." valetas Sarlin ja viis pilgu Josephile. Professor ohkas ja noogutas , andeks seekord andeks.,,Tee kindlaks, et seda järgmine kord ei juhtu," ütles professor ning alustas tunniga.


__________________________________________________________________


Sarlin vaatas lähenevaid Slytherinlasi ning ohkas . Malfoy ja tema kaks ihukaitsjat liikusid otse tema poole ja Ginny vaatas ettevaatusega Sarlini kannatliku ja emotsioonitut nägu. ,,Tule, Susan! Läheme.." tõmbas Ginny tüdrukut käest, et tüdruk raputas pead.
,,Aiedail , hästi valetasid professorile ... Ma ei arvanud, et dorklased nii teevad!" mõnitas Malfoy. Sarlin kergitas korraks kulmu. Seda ta oligi oodanud, tal on nüüd võimalus Slytherinlast endast välja ajada. ,,Ega sinusugune blondiin ju sellega hakkama ei saaks, eks ole?" salgas tüdruk. Grabbe ja Goyle hakkasid juba edasi astuma kuid Malfoy peatas nad käeviipega. ,,Hoia oma sõnavara tagasi!" sisistas Malfoy . ,,Sina tuled mind ähvardama?" küsis Sarlin irooniliselt. ,,Ma hoiatan sind, Aiedail .."
,,Mis siis saab? Kutsud sa oma issi siia?" mõnitas tüdruk tuima näoga. Malfoy astus nüüd tüdrukule lähemale ja lükkas ta tagasi. ,,Sina mind ei puudu!" sisistas Sarlin virutades Slytherinlasele rusikaga kõhtu , mille peale kaks ülejäänud Slytherinlast astusid tüdruku poole. ,,Samm veel ja ma panen teid verest tühjaks jooksma!" sisistas tüdruk võttes kiirelt võlukepi välja.

,,Aiedail! Koolivägivald koridoris !" kostis Snape karm hääl. Sarlin ei pööranud pilku kahelt temast pikemast poisist vaid hoidis võlukeppi endisel kohal. ,,Viisteist punkti Gryffindorilt! Kaduge nüüd siit!" sisistas Snape . Sarlin pani võlukepi aeglaselt tagasi taskusse. Viinud põlastava pilgu poistele, pööras ta ringi ja lahku Ginnyga.

,,Ahh ... Ära tee välja nendest.." pakkus Ginny, kes nägi Sarlini ilmet. ,,Nende pärast kaotas Gryffindor 15 punkti." ei jätnud Sarlin pirtsutamast. ,,Mul pole võimalust siin kellegile kallale ka minna ilma et professorid oma nina kusagile vahele ei topiks.." pomises Sarlin ja vaatas oma käsi.
,,Susan..Paljud tahavad Slytherinlasi oma kätega ära tappa, kuid siiski tuleb end taltsutama õppida... Vaata ... Näiteks Luna ei lase end häirida sellel ... " lauus ta üritades tüdrukut ümber veenda. Ginny sai juba aru, et Susan on hästi ettevõttlik inimene ja mida ta ütleb seda ta ka mõtleb.
,,Luna ei puutu praegu siia." kortsutas Sarlin kulmi. ,,Asi on selles, et nendele Slytherinlastele on vaja kombeid õpetada ka! Mind häirib alati see, kui keegi plõksib kellegi kallal.." pomises tüdruk tuimalt ja vangutas pead.
,,Rahu ..unusta parem see.." pakkus Ginny. Sarlin teadis, et Ginnyl on õigus ning üritas unustada vahejuhtumi selle tobeda Malfoyga.


__________________________________________________________________




Oli laupäeva hommik kui Sarlin ärkas üleni higisena. Ta nägi unenäos jälle oma tädi ja Voldemorti, kuid siin selles ajas oli Voldemort rohkem tuntud ja isegi tema nimi äratas paljudel hirmu .

,,Susan ... Kust sa selle said?" küsi Hermione nähes Sarlini ajakeerajat. Sarlin võttis kaelakee kiirelt peovahele, kuid pidžaama ei lasknud tal seda täiesti ära varjata. Tüdruk jäi sõnatult seisma ja Hermionet vaatama. ,,Susan?" küsis Hermione veelkord. Sarlin kortsutas kulmi ja raputas pead. ,,Kahjuks ma ei saa sulle seda öelda.." kostis Sarlin sellepeale. Hermione viis pilgu enda kaelale kontrollides,kas ka tema ajakeeraja on omal kohal. Saades aru, et on , viis ta pilgu Sarlinile. ,,Ütle nüüd ausalt, kust sa selle said?" nõudis Hermione. Õnneks polnud magamistoas enam kedagi .See oleks liigse tähelepanu äratanud. ,,Ainult juhul kui sa kellegile ei räägi!" kostis tüdruk vaikselt. Hermionel ei jäänud muud üle kui noogutada. ,,Oma tädilt..Ta oli haldjas ja ta pärandas selle mulle.." vastas Sarlin eemale vaadates. Hermione noogutas ainult ja väljus magamistoast, jättes Sarlini sinna üksinda seisma.
Kui tüdruk puhketuppa jõudis, ei olnud enam Hermionet seal. Sarlin ohkas ainult ja lahkus samuti puhketoast.


________________________________________________________________


,,Hermione? Mida sa teed?" küsis Harry kui nägi Hermionet tuhlamas raamatukogu paberites. ,,Ma uurin.." oli tüdruk napisõnaline ja võttis ühe kollaka kausta välja ja asus seda uurima. Harry ainult võttis laua teises otsas istet ja jälgis kuidas Hermione kausta hoolikalt uurib ja loeb igat rida kuni lõpuks jõudis ta piltide kohale. Uurinud kõik 1950 aasta pildid, tõusis ta kiirelt püsti. ,,Harry..." pomises Hermione justkui oleks mõnda kummitust näinud. Harry vaatas Hermionet ja ootas mis tüdrukul öelda on . Hermione pööras mapi noormehe poole , näidates neile tuntud Susani pilti.
Pildil oli naeratas neile Susani nägu, kuid tal polnud seljas Gryffindori koolivorm vaid Slytherini oma ja see naeratus oli kalk ja külm ning nõutud. Tüdruku juuksed olid tunduvalt pikemad ja nimi oli teine.
,,Sarlin de Wound .." luges Harry ja tõstis pilgu .
,,Sellepärast tal oligi ajakeeraja.." sosistas Hermione vaikselt.
,,Tal oli ajakeeraja?!" küsis Harry vaadates uuesti pilti. Sarlin erines väga sellest tüdrukust kes oli pildil. Siis kui Sarlin naeratas,siis see polnud sunnitud naeratus ja ta oli esialgu tõesti kalk ja külm, kuid see kestis umbes viis päeva.. ,,Ta ... ta tuli siia aega..." kokutas Harry suutmata midagi enamat öelda.

,,Mis sul nüüd kavas on?" küsis Harry peale mõne minutilist vestlust Hermionelt, kes mõtlikult arhiivi uuris. ,,Siin on sulle ka põhjus, miks Susan suudab kõikidele nii kergelt järele jõuda! Ta oli omal ajal üks parimaid õpilasi! Mõni aasta kohe peale Musta Isandat.." lausus ta kirjutatud ridadelt pilku tõstmata. Harry ohkas vaikselt. ,,Ta oli Slytherini võistkonnas ja tänu temale on Slytherin saanud mitu majakarikat. Ta polnud küll prefekt ega koolivanem kuid vägagi austatud ja siin mainiti ka, et ta kadus mitte väga kaua aega peale oma tädi surma.." luges Hermione ette. ,,Vähemalt ei valetanud ta mulle ajakeeraja kohta..." pomises ta tõstes pilgu. ,,Räägime temaga sellest," kostis Harry püsti tõustes. Hermione libistas arhiivi kiirelt oma kotti ning raputas pead. ,,Ma arvan,et esialgu pole selleks õige aeg. Siis kui meil ei jää muud üle, siis!" arvas tüdruk ning nii nad jäidki. Ootama õiget hetke millal öelda Susanile või õigemini Sarlinile , et nad teavad tema päritolust. Eelkõige oli ka Hermione vaimustunud. ,,Ta oli sopavereline ja sai Slytherini!" mõtles ta vaimustunult. ,,Seda küll poleks oodanud ... Kuid miks ja kuidas ta siis Gryffindori sai? Ta oli ju tõeline Slytherin? Arhiivis öeldi, et ta on Musta Isanda järeltulija, kuid kadus ära ning elu läks edasi.. " Hermione ei mõistnud fakti, kuidas sai Sarlin olla Musta Isanda järeltulija? Selle suure ja tuntud Voldemorti järeltulija? ,,Olgugi, et ta oli üks targematest, ta on sama tark kui mina, kui mitte targem, kuid ta varjab seda, et liigset tähelepanu mitte tekitada... Ta vaidleb tuliselt oma endiste majakaaslastega ... Äkki on see eksitus? Äkki pole see Susan seal pildil, vaid keegi temaga samasugune? On hästi palju selliseid juhtumeid, kui inimesed on omavahel sarnased," mõtles Hermione loogiliselt kui raamatukogust väljus. ,,Või äkki ei ole? Ta on end liiga hästi varjanud ja liiga hästi teeselnud... On varsti aeg temaga selle kohta rääkida.. Kuid see oleks sama hea kui reetmine.. Mis siis kui saaksid teised Slytherinlased sellest teada ja veel siis kogu kool? Mis siis juhtuks? Ta läheks kindlasti ajast tagasi .. kui ta oskab.."


___________________________________________________________________


,,Direktor..Te kutsusite mind.." lausus Sarlin kui sisenes Dumbledore kabinetti. Mees noogutas ja viipas tüdrukute tuttaval viisil käega ning Sarlin võttis istet. ,,Preili Aiedail ," alustas Dumbledore, ise tüdrukut läbitungivalt piieldes. ,,ma tahtsin rääkida teiega nendest eksamitest mis on tulekul.. Kuna te olete uus siis arvatavasti on teil abi vaja järelejõudmiseks, kas pole?" küsis Dumbledore. Sarlin kehitas ettevaatlikult õlgu ning Dumbledore jätkas: ,,Kuna meil on koolis .. või õigemini teie majas üks tark tüdruk kes käib teiega ühes klassis , siis mis te arvate, kas te oleksite nõus temaga rääkima ja äkki aitab ta teil järele jõuda?" pakkus Dumbledore.
,,Vabandust professor.. Ma kiidan väga teie otsust, kuid ma saan ideaalselt hakkama nende töödega mis ees mind ootavad ja ma suudan ise ka ära õppida . Seega ma arvan, et ma ei vaja abi õppimisel ... Aga kui mul raskusi tekib, siis arvatavasti räägin ma Hermionega." lausus Sarlin ning naeratas võltsilt. Dumbledore noogutas mõistvalt. ,,Preili Aiedail .. enne kui lähete, siis tahaksin ma küsida teilt üht asja," alustas Dumbledore uue teemaga, kui nägi, et Susan hakkab püsti tõusma. Sarlin võttis uuesti istet. ,,On ehk midagi, millest te tahaksite mulle rääkida? " küsis professor. ,,Ei ole võimalik! Kas ta teab, et ma tulin ajast edasi ?" mõtles Sarlin paanikasse sattudes, kuid hoidis end nagu alati vaos. ,,Ei professor, ei ole." ütles Sarlin.
Dumbledore kergitas ainult korraks kulmu ja noogutas seejärel. ,,Olgu .. Võite minna.." lausus ta ning Sarlin lahkus kiirelt. ,, Miss Wound," täiendas Dumbledore vaadates tüdrukule järele.


_____________________________________________________________________


,,Mina räägin esialgu sellest Dumbledorega , tema ei räägi sellest kellegile.. Ma usaldan teda," pomises Harry Hermionele, kes vaikselt noogutas ja ulatas arhiivi märkamatult noormehele,kes selle omakorda taskusse pistis ja kiirelt direktori kabineti poole tõttas.
Hermione ohkas ainult rusutult. Kogu see asi oli nii imelik. Tüdruk, kes tuleb mitteteadaval põhjusel ajast edasi ja mis pärast? Teda peeti veel Voldemorti järeltulijaks.. Kuid mispärast? ,,On sel mingi seos Harryga?" mõtles Hermione puhketoa poole sammudes. ,,Harry on äravalitud ja seda teavad kõik kellel vähegi on pistmist maagiaga.. Kuid Susan .. Sarlin," parandas ta end mõtetes ,,Temaga on siis mingi seos! Peab olema! Teda ei saa niisama pidada Voldemorti järeltulijaks ... " sisenes Hermione puhketuppa ja viis pilgu Susanile, kes luges raamatut nii süvenenult, et ei märganud ümber ringi midagi toimuvat.. Või õigemini ei pannud tähele. Kui Hermione tema vastas istet võttis ning teretas Susanit, nohises see midagi vaikselt vastuseks ja luges tuimalt edasi. Raamat oli hästi paksude raamidega ning oli kirjutatud mingisuguses keeles, mida Hermione ei mõistnud.
,,Kas sa õpid?" küsis Hermione lõpuks. Sarlin tõstis korraks pilgu Hermionele ja noogutas ning jätkas lugemist. ,,Tohib teda saada, mida sa õpid?" küsis Hermione. Sarlin raputas vaikselt pead. ,,See on raamat mida ma kannan koguaeg kaasas ja on väga salajane.." pomises Sarlin vaikselt ning Hermione kergitas tahtmatult kulmi. ,,Kui sajalane?" ei jätnud Hermione pärimist ning Sarlin vaatas Hermionet enda mustade silmadega.
,,Nii väga salajane, et ma pean seda nii väga salajas hoidma, et keegi sellest salajasest asjast teada ei saaks," lausus Sarlin ning naeratas väsinult kuid külmalt . Hermionele lõi otsemaid pilt arhiivist silmeette. ,,Kas tohib sinult midagi küsida, Susan?" küsis Hermione ettevaatlikult ning kummardus ettepoole, leides , et praegu on õige aeg.
,,Tohib.." vastas Sarlin raamatu lehekülge keerates.
Hermione andis Sarlinile märku , et ka tema kummarduks ning lõpuks Hermione esitas väikese faktilise küsimuse:,,Miks sa siia tulid, Sarlin?"


____________________________________________________________________



,,Professor?" küsis Harry kui Dumbledore kabinetti sisse astus. Dumbledore naeratas Harryle ning viimane võttis istet . ,,Mis mureks, Harry?" küsis Dumbledore , tähelepanu õpilasele pööratud. ,,Ma tahaksin ühest väga tähtsast asjast rääkida.." alustas Harry ,,Ja ma tahaksin kindel olla, et te ei räägi kellegile sellest, mida mina praegu teile räägin.." nõudis Harry. Dumbledore sai asjast aru ;võibolla ning noogutas aeglaselt . ,,Milles asi?" küsis ta ning Harry asetas arhiivi lauale ning avas selle. ,,Me leidsime selle täna raamatukogust ja tahame täpsemalt nüüd teada.." lausus Harry . Dumbledore tõmbas arhiivi enda poole ja vaatas seda. Ta sai aru, et Harry pidas silmas neile tuttavat Susanit, kes oli märgistatud nime all Sarlin de Wound ning mees tõstis pilgu ja vaatas Harryle otsa. ,,Tegu on Woundis, eks?" küsis Dumbledore. Harry kahvatus valgeks esialgu kuid noogutas siis.
,,Nohh .. Võluv tüdruk, kas pole? Mida sa siis täpsemalt teada tahad?"
,,Kes ta on?" küsis Harry ning Dumbledore viis pilgu korraks pildile ja Harryle.
,,Ta oleks pidanud lõpetama 1950. aastal kooli, kuid siis kadus ta paljude sõnul ... Arvati, et Voldemort tappis ta nagu ta tädi, kuid keegi ei hakanud loogiliselt mõtlema.. Harry .. Siis kui Sarlini tädi suri, pärandati talle kaks kaelakeed.. Üks on seesama ajakeeraja mis on preili Grangeril ja teine kaelakee oli ta tädi õnnekaelakee.. Kui Sarlin koolist lahkus, oli ta väga meeleheitel ... Viimati nähti teda siis kui ta sisenes majja kus ta oli ära elanud osa oma elust.." seletas Dumbledore. Harry oli väga vaimustuses mehe teadmistest asjaoludest, mida keegi poleks isegi teada saanud.. Kuid ta on ju Dumbledore!
,,Miks ta siia tuli?" küsis Harry .
,,Ta tuli sind otsima.." vastas Dumbledore käsi ristitades.
,,Mind otsima? Miks?" ei saanud Harry aru ning vaatas küsiva näoga korraks portreesid, nagu teaksid nemad vastust ning pööras pilgu tagasi direktorile.
,,Sellepärast, et ka tema tädi tegi sama asja mida Sarlin mõni aeg tagasi tegi. Sarlini tädi reisis ajast edasi ning kirjutas kõik päevikusse ülesse.. Sarlin luges ja leidis sealt sinu kohta.. Siis otsustas ta tulla siia aega.. " seletas Dumbledore leebelt. Harryl vajus suu lahti. ,,Ja miks ta meie majja paigutati? Miks ta Slytherinis ei ole enam?"
,,Aa .. Hea küsimus Harry.. Loogika on siin kohal üks esimestest asjadest millega mõelda tuleb!
Harry; Sarlin oli siiatulles tõesti Slytherinlase moodi ja sa oled seda ise ka märganud.. Aga siis kui ta koolimajja astus , siis ta mõistis enda vigu.. See oli talle ka üllatuseks, et ta Gryffindori sõõlati, kuid Gryffindoris sai ta uue vaate maailma.. Tal on muidugi valus tülitseda Slytherinlastega, kuid ta mõistis, et kui ta ei tee nii nagu ülejäänud Gryffindorlased, siis äratab ta liigset tähelepanu.." Harry ei leidnud enam küsimusi.Ta lihtsalt vaatas Dumbledorele otsa ja noogutas aeglaselt. ,,Ma vist lähen nüüd.." pomises ta ning lahkus kabinetist, jättes arhiivi sinnasamma.


____________________________________________________________________



Sarlin vaatas Hermionele tummalt otsa. ,,MIDA!? Kuidas ta teab?! Kuidas ta teada sai? " ei mõistnud ta ning otsustas, et jätkab oma mängu. Taas end sirgu ajades, viis ta silmad taas raamatu ridadele. ,,Sul teisi küsimusi ei ole?" kergitas ta kulmi. Hermione muigas vaikselt ja raputas pead. ,,Räägi nüüd mulle kogu tõde välja," sisistas Hermione rabades tüdrukult raamtu käest. ,,HEI!" karjatas Sarlin püsti tõustes. Hermione viis aga samal ajal pilgu raamatusse ning muutus näost kaameks. ,,Mustad jõud..?" ahmis ta õhku ning Sarlin rabas tal raamatu käest ning pani järjehoidja kiirelt vahele ja tormas magamistuppa kust ta väljus poole minuti pärast. ,,Mida sa tahad?" küsis Sarlin Hermioneni minnes. Viimani tõusis püsti ja vaatas endaga sama pikale tüdrukule otsa. Oleksid ainult Sarlini juuksed pisut pikemad, teist värvi ja üldiselt silmavärv ja mõni üksik näojoon, oleks ta Hermionega samasugune, kuid iseloomult nii see ei olnud.
,,Tule.." lausus Hermione ning jalutas puhketoast välja, Sarlin tema järel.

,,Noo?" küsis Sarlin, kui nad olid jõudnud järve äärde. Üldiselt oli see esimene sõnavahetus kogu teekonna jooksul. Hermione oli lihtsalt liiga pettunud ja Sarlin oli imestusest kange.Olgugi, et Hermione oli temaga sama tark, võibolla isegi targem, kuid kuidas ta nuhkis väljatema saladuse? Kas Dumbledore aitas? ,,Ma tapan selle vanuri ära!" mõtles Sarlin ja köhatas seejärel. ,,Mis 'noo'?" küsis Hermione käed ristitades. ,,Räägi nüüd välja, miks sa siin oled ja kuidas sa siia said?" sõnas ta karmilt. ,,Ja detailselt!" lisas ta veel enne kui Sarlin jõudis suu avada. Endine Slytherinlane ohkas ja noogutas pettunult. ,,Kust ma alustama pean, kas sellest, et ma tulin siia sellepärast, et tahtsin või on vaja rääkida ka sellest,et mu tädi suri?" küsis Sarlin ülbelt. See pani Hermione ainult õlgu kehitama.

,,Olgu," pomises Sarlin ning hingas sisse:,,Alustuseks suri mu tädi , ainuke lähedane isik, Voldemorti käe läbi,"alustas ta.Hermione näol võbeles korraks hirmu grimass kuid see kadus kohe. ,,Siis päranduseks temalt sain ta kaelakee kristalliga ja ajakeeraja.. Mõne aja pärast läksin ma koju ja otsisin ta päeviku ülesse..Tuli välja, et mu tädi oli ka ajas reisidnud .. edasi .. sinu aega .." ,,Sellepärast ta mulle pisut tuttav tundubki!" mõtles Hermione uskumatusega ja noogutas, et Sarlin jätkaks. ,,Siis kui ma ta päeviku läbi lugesin, siis ma otsustasingi, et ma tulen siia .. sinu, Harry ja Roni aega .. Olgugi, et see maksis mulle mu tõelise 'Mina', olen ma siiski rahul sellega kes ma nüüd olen..." lausus Sarlin ja võttis murul istet, vaadates ammu tuttavat järve. ,,Niiet sa tulid siia paljast uudishimust?" küsis Hermione ning Sarlin kehitas esialgu õlgu ja seejärel noogutas.

,,On siin veel midagi, mida ma peaksin teadma?" küsis Hermione. Sarlin kehitas taaskord õlgu ning Granger ohkas. ,,Olgu ... Kuidas sa said Gryffindori kui sa olid kõik need aastad kuulunud Slytherini? Sa olid paljudele kuulus justkui Musta Isanda järeltulija ja..."
,,Mida?Kust sa seda tead?" küsis Sarlin kokutades.Tõepoolest, Gryffindorlased olid targemad kui ta arvanud oli!
,,Ma..."
,,HERMIONE!" kostus nende poole tulev Roni hääl. Hermione vaatas Roni ja noogutas talle ning viis pilgu Sarlinile, kelle ilme püsis vankumatu , kuid silmadest võis lugeda, et ta on segaduses. ,,Harry otsis sind üle kogu koolimaja !" ähkis noormees , kes kummardus pisut. Seejärel viis pilgu Sarlinile. ,,Oeh, tere Susan," tervitas ta Sarlini, kes tummalt noogutas. ,,Ron, ta nimi pole Susan.." alustas Hermione, tabades Sarlini hoiatava pilgu, kuid ei teinud sellest välja. ,,Mis asja?" kortsutas Ron arusaamatult kulmi. ,,Ta on Sarlin de Wound," õhkas Hermione. Ron viis pilgu korraks Susanile ja seejärel Hermionele, endal kulm siiamaani kipras.

,,Seal nad ongi!" ütles Ron, kes nägi silmanurgast lähenevaid kujusid. Ginny, Luna, Neville ja Harry kõndisid otsejooned nende poole. Viimasel polnud just kõige parem tuju, seda võis ta näoilmest lugeda ja kolm ülejäänut arutasid midagi omaette. Sarlin tõusis vaikselt püsti ja viis pilgu neljale õpilasele, kes nüüd seisid. Vaikus . Mitte keegi ei osanud enam midagi öelda. Harry ilme oli sama rahutu nagu Hermionel ja Sarlinil. Luna ilme jällegi unelev, Ginny oli samuti oma tavalise ilmega. Neville ja Ron olid ikka oma arusaamatute ilmega.

,,Noo ..." alustas Harry. Rohkem ta sõnu suust ei saanud, kuid Sarlin teadis, et Potter tahtis ta läbi sõimata või mida iganes teha! ,,Esiteks, miks sa ei öelnud kohe oma õige nime ja teiseks; Miks sa siin oled?" küsis Harry. Sarlin pööritas silmi. ,,Sellepärast, et minu pärisnime teada saades, oleks teil kergem välja uurida kes ma tegelikult olen, kuigi ma pole aru saanud kuidas te seda üldse tegite ...Ja teisele küsimusele on vastus nagu tavaliselt; Paljas uudishimu,"
,,Paljas uudishimu? Sarlin, sa ei saa reisida ajast edasi niisama palja uudishimu pärast!" vaidles Harry vastu.Sarlin pööritas vaikselt silmi. ,,Harry, ta tuli siia oma tädi pärast, kuna too käis ka siin," seletas Hermione. ,,Nii kergelt ongi mu saladus reedetud!" mõtles Sarlin ja viis eemaloleva pilgu maha.

,,Ja mis sa nüüd teha kavatsed , kui sa oled paljastatud? Meie kõik siit teame, et sa oled Slytherinist ja Dumbledore teab ka seda, mida sa nii väga varjata üritad, Sarlin?" küsis Neville nüüd sekkudes. Sarlin viis pilgu endast peajagu pikemale noormehele ja kehitas õlgu. ,,Mitte midagi! Kui mul oleks midagi varjata, siis mida nimelt?Seda , et ma ajast edasi reisin?" iroonitses tüdruk . ,,Sarlin, vaata ... Meist keegi pole sinu peale solvunud ega midagi, aga sa oleksid võinud meile kohe kogu tõde ära rääkida..." lausus Luna uneleval häälel . ,,Jah, sul on õigus . Ma oleksin pidanud kogu kooli ees kuulutama, et ma tulin siia minevikust, aastast 1950 ..." pomises Sarlin ja õhkas raskelt.


,,Mida me nüüd siis teeme?" küsis Ron, kes oli kogu vaidluse ajal enamuse jaolt vait olnud. ,,Hoiame seda saladuses," vastas Harry Sarlini kergenduseks. ,,Aga ma ütlen," pöördus ta Sarlini poole:,,Kõigil siit on teada, et sa olid Slytherinis, seega käitu Gryffindorlaslikult ." soovitas ta Sarlinile. Tüdruk ohkas raskelt ja noogutas.

Igale poole kuhu ka Sarlin ei läinud, olid tal igal pool saatjad kaasas. Harry, Hermione ja Ron. Sarlin ei saanud eriti aru, miks nad teda jälitavad või nohh , on temaga igal pool kaasas kui nad teavad, et ta põgenes minevikust ?
Kogu selle ajaga lähenesid ka tööd,millest läks kõigil osa ajast õppimiseks ja Snape oli hakanud ka Sarlini peal natuke sõimlema, kui too hilines, kuid ei võtnud nii palju punkte maha nagu tegi ta Harry ja Roniga. Rääkimata Hermionest. Et Sarlini teistele mitte välja reeta, nimetasid nad teda ikka veel Susan Aiedailiks, kes selle peale ainult pead vangutas ja käitus ülimalt Gryffindorlaslikult. Samas hoidis ka Dumbledore nüüd nendel kõigil silma peal. Kolm aastat tagasi oli ka Hermione omanud ajakeerajat ja oli võimalik, et ta võib seda tagasi saada. Vähemalt nii Dumbledore arvas.

,,Susan!" hõiskas Ginny, kes oli ka näitemängu kaasa end vedanud ja samas ka Luna ja Neville. Kõik oskasid saladusi hoida. Sarlin pööras end ringi ja vaatas tema poole ruttavat tüdrukut, kelle ilme oli väga tõsine. ,,Mis lahti?" küsis tüdruk kulmi kergitades. Ginny ilmega oli ta harjunud ja teadis, et ei ole midagi head tulemas. ,,Harry." alustas Ginny ja peatus Sarlini vastas. ,,Ta tahab sind näha .." seletas ta kiiresti ning võttis Sarlini käest kinni ning jooksis teda järel vedades Öökullimajja .
,,Pea hoogu!" hõiskas vahepeal Sarlin, kes pidi ikka pingutama, et Ginnyle järele jõuda, kuna tundus nagu oleks tüdrukul suur adrenaliini hoog sisse läinud . ,,Natuke veel.." sosistas Ginny ja tormas libedast trepist ülesse. Oli veebruar ning väljas oli siiamaani külm. Kuna Sarlinil polnud peale koolivormi midagi seljas, oli nüüd tal jahe ja pagana külm. Ja kui ta jõudis öökullimajja, pani ta käed ümber ja plagistas hammastega. ,,Mis edasi?" küsis ta hingates. Ginny viis pilgu uksele, mis avanes hetk hiljem ja sisse astus Harry, Hermione ja Ron. Kuldne Trio .
Lõpuks kui sai kindlaks tehtud, et öökullimajas pole tõesti kedagi peale nende ja öökullide, hingas Harry kergendunult ja astus edasi.
,,Neville ja Luna peaksid ka kohe saabuma." ütles ta. Sarlin kergitas taaskord kulmi. ,,Miks?Mis lahti?" ei saanud ta aru, kuid tundis kuidas ta sõrmed on väga kanged. ,,Väga palju on lahti!" ütles Harry närviliselt. ,,Oo ... Asi jälle Voldemortis?" kortsutas Sarlin kulmi, kuna Harry oli mitu päeva tagasi rääkinud enda armist, mis valutas. Tüdrukule oli see esialgu uudis , kui aga kogu lugu kuulis, siis ta sai asjast täpsemalt aru . ,,Ja ?" küsis ta oma kätele puhkudes. Hermione, kes teda jälgis, astus naeratades tema juurde ning lausus loitsu ja Sarlini kätte ilmusid käpikud. Tänulikult naeratanud tüdrukule, hõõrus ta käsi omavahel kokku ja judistas end.
,,Me läheme koolist mõneks ajaks minema ja kuna sa tead ka palju, siis sa tuled kaasa, igaks juhuks, et sa midagi välja ei lobiseks!" seletas Harry kiiresti. ,,Mida?Sa ei usalda mind siis?Kuhu minna?" ei saanud Sarlin eriti aru, vaadates Harryle suurte silmadega otsa.
,,Me läheme Grimmauld Place'i nr. 12. Ja me usaldame sind hetkel nii palju, et me võtame su kaasa." sõnas nüüd Hermione . Öökullimaja uks avanes ja sisse astus laialt naeratades Luna ja tema järel Neville, kes ilmselgelt oli trepil koperdanud. Seda võis kohe aru saada, kuna ta teksastel olid sellised jäljed. ,,Nad tulevad ka?" küsis Sarlin. Saanud Harry noogutuse vastuseks, õhkas ta raskelt.
,,Millal me läheme?" küsis ta seejärel. ,,Täna saame kokku puhketoas. Ginny on Lunaga täna ja ma annan neile oma nähtamatuks tegeva mantli . Siis saab Luna Gryffindori puhketuppa ," seletas Harry kiirelt ja vaikselt, kuna kuulis samme trepil. Sarlin hingas sügavalt sisse ja noogutas, teades, et edasiseid plaane tuleb planeerida kusagil mujal, kuna öökullimaja uks avanes ja sisse astus Cho Chang , kes oli ümbritsetud enda sõbrannadega. Harry heitis talle korraks ühe pilgu ning lahkus seejärel. Hermione kergitas kulmi ja lahkus Roniga Harry järel. Neville, Luna, Ginny ja Sarlin vaatasid mõned hetked üksteisele otsa, kuni Luna õlgu kehitas. Nagu kõigil oma reflex oleks toiminud, siis lahkusid nad kõik neljakesi tornist.



Harry andis just Ginnyle nähtamatuks tegeva mantli, kes seejärel kiiresti puhketoast lahkus . Ta oli pistnud mantli põue ja Suure Saali poole tormanud. Kõik olid söönud oma õhtusöögid kiiresti ära ja valmistunud oma retkeks.
Möödus pool tundi, kui kõik õpilased lahkusid puhketoast, jättes Hermione, Harry, Roni ,Neville ja Sarlini sinna närviliselt ringi tammuma. Kõik oli väga vaikne, kui äkki avanes portreeava ning sisse astus Ginny. ,,Luna, ära võta maha!" sosistas ta, kui nägi, et jalad hakkasid paistma. Saanud vastuseks midagi 'mhmh' sarnase mõmina, hakkasid kõik kiiresti toimima. Kõik võtsid oma soojad riided ja panid need selga. Harry võttis oma kelmikaardi välja ja avas selle. ,,Kolmanda korruse koridor on hetkel vaba. Me peame kiiresti tegema!" ütles ta vaikselt enda ümber kogunenud sõpradele. Sõnagi lausumata, avanes portreeava uuesti ning kõik kõndisid hiirvaikselt mööda koridore, väljapääsu poole. Kuna oli riskantne, et kõik võlukeppe kasutavad, siis tegi seda Harry, kes uuris koguaeg kelmikaarti, senikaua kuni nad väljapääsuni jõudsid.

Luna tõmbas kergelt ohates omal mantli seljast ja võttis oma paunast jope välja, mille ta kiirelt selga toppis. Ulatanud mantli Harryle, kes selle omakorda Hermionele edasi andis, pistis too selle enda pauna (see kuhu mahub väga palju asju, olgugi, et see on väike,) asusid nad kiirelt teele.
Jõudnud lõpuks tuttavale rajale, kus nad käisid vankritega kooli poole, liikusid kõik nüüd vabalt ja kergendunult. Olgugi, et nad teadsid, et nad peavad veel vähemalt kaks kilomeetrit kõndima, siis nad teadsid ka seda, et Fööniksi Ordu liikmed tulevad neile vastu ja toimetavad nad kenasti Grimmauldi.

,,Kas me floopulbrit ei saaks kasutada?" küsis Neville, kui nad olid ühe kilomeetri ära kõndinud. ,,Me poleks saanud Sigatüükast ilmuda," kortsutas Hermione kulmi ja hingas sügavalt sisse. Nad küll kõndisid vabalt, kuid kogu see teekond oli nad higiseks võtnud ning nad olid väsinud, kuna lund sadas ja nad rühkisid koguaeg edasi.
,,Vaadake!" näitas Luna näpuga otse. Kõik tõstsid pilgu. Nende ees, umbes sada meetrit eemal seisid mitu kogu ja rääkisid omavahel. Harry tundis ära Moody hääle . Kellegil oli veel süütatud Lumosega tuluke. Harry ohkas kergendunult ning asus kiiremini kõndima.Sama tegid ka teised temaga kaasasolijad.

Kõik hingasid kergendunult sisse kui nad Grimmauldi jõudsid. Sarlin, kes oli oodanud, et maja on mingisugune Villa, kuna Potter on ju kuulus ja kuuldavuste järel rikas, siis oleks ta kindlasti omale mingisuguse erakordse maja valinud, kuid see oli ka väga kena ja hubane. Moody oli vahepeal teraselt Sarlini uurinud, Lupin ja Tonks aga vahepeal küsitlenud tema kohta.
,,Harry!" naeratas Molly laialt Harryle ning kallistas teda kõvasti. Seejärel pöördus ta Roni, Ginny ja Hermione poole, keda ta ka tugevasti embas ning seejärel jäi ta teisi pisut uudishimulikult vaatama.
,,Ema, need on Luna, Neville ja ...Sarlin," otsustas lõpuks Ron välja öelda õige nime, olgugi, et ta kaalutles seda. Molly naeratas laialt:,,Meeldiv. Molly Weasley," tutvustas ta end. Sarlin noogutas vaikselt ja viis pilgu Lunale ja Nevillele. Viimane oli suhteliselt umbusklik hetkel. ,,Mis te seisate lävel? Astuge aga edasi!" lausus Molly ja astus edasi. Harryle, Ronile , Ginnyle ja Hermionele oli see paik juba vägagi tuttav ja seega liikusid nad vabalt. Sarlin läks kõige viimasena ja vaatas maale, millest nad möödusid. Osad magasid, kuid enamus olid ülesse ärganud, et vaadata, kes nii hilja olid tulnud.

,,Kuidas te nad leidsite?" küsis Molly, kui kõik olid köögis istuma seadnud . Molly loitsis igale ühele tassikesed ette ning kallas seejärel kuuma teed sisse. ,,Nad tulid ise meie juurde. Me ootasime neid Sigatüüka väravast natuke maad eemal," uratas Moody. Ron köhatas raskelt mitu korda. Oli raske välja kuulda :,,väga palju eemal," . Sarlin muigas lõbusalt ja rüüpas teed, tundes kuidas hambad muutuvad iga hetkega tundlikumaks.
,,Ma olen kindel, et Snape leiab nüüd ettekäände, et meid nüüd kuuks ajaks peale tunde jätta, kuna me põgenesime!" oiatas Harry. Oli kuulda Hermione ohet:,,Ma unustasin oma järgmise nädala kodused tööd tegemata!" pomises ta nukralt ja põrnitses enda teetassi. Tonks kergitas kulmi ja viis pilgu Mollyle, kes oli samuti kulmi kergitanud. ,,Kus Fred ja George on?" küsis Ginny lõpuks, kui kõik jäi vaikseks. ,,Nad on oma toas, Ginny-kullake," naeratas Molly oma tütrele.
,,Kauaks me siia jääme üldse, Harry?" küsis Sarlin lõpuks, kui oli pool teetassist tühjaks joonud.
Harry kehitas õlgu. ,,Ma olen väsinud, vabandage mind nüüd ... ma lähen magama.." pomises ta haigutades. Ron noogutas ja lahkus Harryga köögist. ,,Neville võib meiega tulla!" hõikas Harry veel trepi pealt. Nimetatu hüppas kohe püsti ja jooksis poistele järele.
,,Sarlin, Luna ... teie olete siis minu ja Hermionega ühes toas," naeratas Ginny. Mõlemad tüdrukud tõusid püsti ja neljakesi lahkusid nad köögist.



Sarlin haigutas raskelt, kui omale teki peale tõmbas ja peal lasi padjale langeda. Hermione oli samuti pikali heitnud. Tuba tundus väike, kuid kõik neli voodit mahtusid ideaalselt sinna ära. Toas oli veel suur pruuni värvi kapp ning tapeedid olid sellel umbes beežika tooniga. Sarlin haigutas laialt ja keeras teise külje. Tema voodi oli akna juures , ning kui ta külje keeranud oli, avanes talle vaade üle kogu toa. Kolm tüdrukut vist magasid, kuna oli kuulda ühtlast hingamist. Sarlin naeratas omaette ning sulges samuti silmad.
Läbi une kuulis ta, kuidas keegi ukse vaikselt lahti tegi ja sisse piilus, tehes kindlaks, et tüdrukud olid magama heitnud. Sekundi jooksul oli uks taas sulgunud ja kogu tuba mattus öisesse vaikusesse.

,,Sarlin , ärka ülesse unimmüts!" raputas Luna tüdrukut, kes uniselt teise külje keeras ja edasi üritas magada. Ta oli siiamaani väsinud eilsest päevast, mis oli suhteliselt uskumatu. Ta oli Sigatüükast lahkunud. Ei tea, kes veel Fööniksi Ordus on peale Moody, Tonksi ja Lupini?
,,Sarlin!" kostus lõpuks ka Hermione karm hääl. ,,Sa jääd hommikusöögist ilma nii! See pole Sigatüügas, et sa võid viisteist minutit hiljem kohale tulla!" lisas ta veel. Lõpuks pead uniselt raputades, tõusis ka Sarlin istuli ja vaatas enda ees seisvaid tüdrukuid. Kolm voodit olid juba ammu korda tehtud ning alt köögist kostus rohkem hääli kui eile oleks seda oodanud. ,,Pane nüüd ruttu riidesse!" sisistas Hermione. Sarlin ohkas raskelt ja võttis enda riided välja ja toppis need kiirelt selga, senikaua tegid Luna ja Hermione aga ka tema voodi korda. Võlukunstiga oleks see kiiremini tehtud, kuid nad mõlemad olid alaealised võlurid, nagu Sarlingi niiet pidid käsitsi hakkama saama.
Laialt haigutanud, kammis ta kiirelt Luna laenatud kammiga juuksed ära ning jooksis tüdrukutega trepist alla tuttavasse kööki. Kui eile oli ta seda pimedana ruumina näinud,siis hommikul oli see kenast ära valgustatud. Aknast paistis hommikune valgus , mis pani esialgu silmi kissitama.
Laua taga istusid kaks samasugust poissi, kes ilmselgelt arutasid millegi üle, Ron, Harry, Neville ja ordu liikmed, keda Sarlin üldse ei teadnud.
,,Dumbledore tuleb ka varsti," teatas Harry kui tüdrukud olid istet võtnud . Molly pani taldrikutele praetud mune peekoniga ning võttis ise samuti laua taga istet ja asus teistega sööma.
Sarlin kergitas vaikselt kulmi:,,Dumbledore on ka ordu liige?" küsis ta pisut imestunult. Olgugi, et Dumbledore oli suur mees, poleks ta seda arvanud. Harry noogutas.
,,Potter, sa tead , et tegelikult sa poleks tohtinud ära minna semestri ajast.." lausus Lupin pead vangutades ja tassist juues. ,,Sa oleksid võinud oodata veerandi lõpuni ja vaheajal ära minna.." lisas ta veel.
,,Oleksin, aga siis oleksid õpetajad arvanud, et ma läksin Dursleyde juurde ja nad oleksid kirja sinna ka saatnud.." pööritas Harry silmi.
,,Kes Dursleyd on?" küsis Sarlin viies uudishimuliku pilgu Harryle.
,,Maailma kõige suurimad mugud, Sarlin," seletas poiss .
,,Aa.. Muide, need on minu vennad, Fred ja George," tutvustas Ron oma vendi, kes tegelikult polnud toitugi puudutanud ja arutasid midagi süvenenult omavahel. Kui nad aga kuulsid enda nime lausuvat, tõstsid nad pilgud ja vaatasid Sarlini poole. Luna oli neile kooli pealt tuttav. ,,Ja kes sina oled?" küsis üks kaksikutest, keda Sarlin ei suutnud eristada teisest. ,,Sarlin," kergitas ta kulmi. Kaksikud . Slytherinis oli tal tegemist kaksikutega, kuid ta oli väga kaua olnud neist eraldi, et ei olnud enam harjumuspärane.

Peale seda, kui Harry oli arutanud kõikide ordu liimetega mida teha Voldemorti asjus, polnud ta kordagi maininud enda armi kohta. Sarlin viis pilgu korraks talle ja nägi kohe ära, et midagi on noormehega valest ja ta polnud ainuke kes seda märkas. Hermione ja Ron vahetasid üksteisega murelikke pilke.
,,Olgu..Ma arvan, et ma lähen.." ütles Harry lõpetuseks, kui oli oma hommikusöögiga ühele poolele jõudnud. Hermione ja Ron tõusid samuti püsti. Sarlin jäi Lunaga veel oma sööki lõpuni sööma, kuna nemad kaks olid ainukesed, kes sõid aeglaselt. Ordu liikmed ei teinud sellest eriti välja ja rääkisid omavahel, olgugi, et Moody võlusilm jälgis vahepeal teraselt Sarlini. Lõpuks tõusid ka need kaks tüdrukut püsti, kaasa arvatud Neville ja nad läksid kõik teisele korrusele.
,,Moody võlusilm ärritab mind.." pomises Sarlin kui nad olid jõudnud ühte tuppa, kus oli üks laud, üks voodi ja kapp. Tuba oli üldiselt Slytherini toonides ja esialgu tundus Sarlinile, et ta on umbes nagu kodus, kuid siis tuli talle meelde, et ta on väga kaua Gryffindoris olnud ja sellega ära harjunud...natukenegi, olugigi, et osa oma elust veetis ta vangikoobastes, Slytherini puhketoas. ,,Alguses kartsin mina ka teda," tunnistas Neville naeratades. ,,Ta võib tõesti jube välja näha, kuid tegelikult oli ta auror," seletas ta rahulikult ja vaatas Slytherini vappi mis seina kaunistas. ,,Ahsoo.." venitas Sarlin. See küll talle väga palju lohutust ei pakkunud.
Teda huvitas hetkel rohkem, kes elas selles toas, või isegi hetkel elab. Kogu tuba oli korras , kuid siiski mitmes kohas väga tolmune. Siin oleks vaja koristada!, mõtles Sarlin pead vangutades ja viis pilgu Lunale ja Nevillele, kes omavahel vaikselt rääkisid,kuid mitte midagi salapärast, sest kui Sarlin nende juurde tuli, jätkasid nad rahulikult oma vestlust, mis oli aia gnoomide kohta.
,,Ron ütles, et tema maja aias elavad mõned. Ma arvan,et kui ma talle külla kunagi satun, siis ma kohtan mõnda!" oli Luna vaimustuses. Sarlin,kes muigas vaikselt , pani käed taskusse.
,,Mida sa nendest gnoomidest tead?" esitas ta küsimuse Lunale, kes viis pilgu Sarlinile ja vaatas teda enda ülisuurte silmadega.
,,Hmm ... Seda, et nad elavad aedades ja nad on väga tüütud!" ütles ta ning naeratas. Sarlin ei suutnud samuti vastu panna ning naeris samuti.
,,Sa kunagi testraleid oled kohanud?" küsis Luna hetke pärast, kui Sarlin oli naermise lõpetanud. Tüdruk kergitas kulmi. ,,Ma õppisin nende kohta viiendas klassis .. Ma ei mäleta kuigi palju nende kohta , aga ma pole näinud neid samuti, olgugi, et mu vanemad on surnud," teatas ta.
,,Nojah, sa pole surma enda silmaga näinud.." arvas Luna ja võttis tolmusel voodil istet. Suur tolmupilv tõusis õhku ning tüdruk köhatas mitu korda ja hakkas kätega vehkima kuni tolm ära kadus.
Neville võttis nüüd Luna kõrval istet. ,,Testralid on hobuse moodu elukad.." alustas Luna tasase häälega. Hetkel, mil kõik oli vaikne, tundus ta hääl kuidagi ebaloomulik. Lapsik, rõõmutoov, eemalolev, unelev . Sarlin noogutas ja toetus seljaga vastu seina, mida kaunistas roheline seinatapeet.
,,Neid näeb inimene kes on surma näinud. Näiteks mina ja Harry. Minu ema suri kui ma olin üheksa aastane. Harry silme-ees suri tema ema," lausus Luna pead kallutades. Sarlin imestas, kuidas Luna seda teada võis, kuid noogutas aeglaselt. ,,Niiet kui ma näen kedagi suremas ja lähen pärast metsa, siis ma näen Testraleid?" küsis ta pisut vaimustuses ja kergitas kulmi. Luna noogutas. ,,Nad tunduvad koledad, kuid tegelikult on nad väga sõbralikud.." venitas ta naeratades. Sarlin vangutas pead,oskamata enam midagi öelda. Ta pole oma vanemate surma näinud, ta pole oma tädi surma näinud. Arvatavasti ei näe ta kellegi surma pealt.. Tema enda oma võibolla näeb keegi ja oii! Siis on tegu õnnelikuga! Ta näeb Testraleid! , see mõte pani Sarlini muigama. Ta kahtles,et keegi teda Testralite nägemise pärast tapma hakkaks.

,,Luna!Neville!Sarlin! Tulge alla!" hõiskas Ron alt. Kõik kolm, kes olid ikka veel eiteakelle toas rääkinud, ärkasid justkui transist ja tormasid hääle poole.
Nad jõudsid tuppa, mis oli väga elutoa sarnane. Seal oli mitu tugitooli, diivan,mitu maali ja suur-suur kamin, kuhu võiks ära mahtuda tervelt kaks püstisasendis inimest. Dumbledore seisis toas ja rääkis hetkel Harryga ja ta naeratas kui nägi, et ka teised on kohale tulnud.
,,Ja mina mõtlein, et kuhu teie olete kadunud.." ütles ta pilguga Sarlini uurides. Viimane ainult naeratas .. Või vähemalt üritas, kuid suurnurgad tõmblesid kuidagi teistmoodi. Tundus nagu tuleks nüüd nukker grimass.
,,Aa, preili Wound.." alustas Dumbledore ning tõmbas võlukepi välja. Seejärel lausus ta loitsu,millest keegi noorematest aru ei saanud ning Sarlinile ilmusid tagasi tema pikad juuksed. ,,Ärge enam neid lõigake. Te näete kenam välja siis kui nad on pikemad!" lõpetas ta lause. Sarlin läks nüüd tõesti näost punaseks. Muidugi polnud ta seda elusees oodanud, et ta punastada võib, see oli isegi Hermionele üllatuseks, kes imestunult kulmi kergitas ja õrnalt muigas.
,,Ma arvan, et nüüd kui siin on kõik vaikne ja kõik saavad kuulata, siis äkki tulevad Ordu liikmed lagedale oma plaaniga, kuidas Voldemorti alistada."

Sarlin sisenes endale tuttavasse ruumi, kus olid juba Ordu liikmed ja Albus Dumbledore, kes oli end sisse seadnud laua otsas. Üle tuba kostus vaikne pomin, kuid kui Dumbledore käe tõstis, jäid kõik vaikseks. Moody seisis ukse juures ja toetus küljega vastu seina, üks silm Dumbledorele kinnitatud ja teine võlusilm vaatas igat sissetulijat mõned hetked. Rohkema aja hoidis ta võlusilma Harryl, kes ilmselgelt oli sellega harjunud, kui Sarlinis tekitas see kõhelust, kui teda võlusilmaga vaadati. Kuidagi ebaharjumuspärane. Ginny aga vaatas ikka veel Sarlini pikkasid juukseid ning Harryle tundus vahepeal, et Sarlin võib jälle iga hetk naeratada seda sama külma naeru mis pildi peal oli. Kuid kui aimas, et seda ei tule, pühendus ta lõpuks ka kuulamisele:
,,...Voldemort tuleb kuidagi peatada. On lihtsalt üle piiri läinud, et ta tapab kõiki järjest," ütles üks ordu liige, kellele Sarlin korraks pilgu viis. Voldemort oli ka tema ajal kõik ettejuhtuvad võlurid ja mugud ära tapnud ja seda halastamatult!
,,Sa tead väga hästi, et isegi siis kui see talle ära keelata, oled sina järgmine surnute nimekirjas," ütles Lupin , vaadates kulmi kortsutades lauda. ,,Teda on peaaegu et võimatu tappa kui mitte ainult Avada Kedavraga ja selle jaoks on piisavalt tugevat võlurit vaja." ütles ta häält puhtaks köhtades.
Lupin viis pilgu Harryle, kes omakorda huult hammustas. Tema peale loodeti ju alati, tema on ju Äravalitu. Noormees viis käega üle oma armi ja ohkas raskelt. ,,Ma tean ise ka, et ma suren Voldemorti käe läbi varem või hiljem ja ma ei karda seda!" ütles Harry kulmi kortsutades. Moody heitis talle mõlema silmaga pilgu seekord. Olgugi, et Harry oli Gryffindoris, Äravalitu ja kõike muud, siis selline olukord tekitas hetkel küll piinlikust.
,,Sa arvad, et sinust võimsamaid võlureid ei ole?" küsis Sarlin kulmu kergitades ja Harryt vaadates. Harry jõllitas Sarlini. ,,Selles mõttes, et ... eem ... kuidas seletada... Noh, vaata , alati ei pea ju olema nii, et ,,Oii! Ma lähen Voldemortiga võitlema ja nüüd ma suren ära!" , sa võid ju endas kindel olla,et sa tapad ta ära ja ei sure?" jätkas ta fakteerimisega. Harry vaatas talle imestunult otsa. ,,Aga see on saatusega ette määratud nii!" vaidles ta vastu. Tundus nagu oleks ta hetkel Tom Riddle, kes oli nii päevikusse süvenenud, et arvas , et kogu ta elu on täiesti ette ära kirjutatud.
,,Kurat võtaks! Ei ole !" vaidles Sarlin nüüd tuliselt vastu. ,,Issand jumal! Kas sul aru pole peas? Minuarust tahabki Voldemort just seda, et sina teda tapma läheksid!" ütles ta selja sirgu ajades, sest iga hetk oli ta valmis kargama üle laua Harry ette ja talle kasvõi vastu lõuga andma, kui ta omale aru pähe ei võta. Hermione jälgis Sarlini suu ammuli ja viis pilgu Ginnyle, kes imestunult silmi pilgutas. Mõned ordu liikmed kergitasid samuti kulmi, kuid Moody muigas sellepeale.
,,Minuarust on sellel tüdrukul õigus," lausus ta karedal häälel, võlusilma pilk kinnitunud Sarlinile. Harry vaatas Moodyt mõnda aega ja hingas sügavalt sisse. ,,Jah , tal on vist õigus.." pomises ta vaikselt alla andes. ,,Harry, sa peaksid puhkama.." arvas Hermione ja naeratas Harryle lohutavalt, kes vaikselt noogutas.
,,Me arutame siis edasiseid asju teiste ordu liikmete vahel edasi," lausus Dumbledore kui kõik noored olid püsti tõusnud. Nüüd kui toolid olid vabanenud, sai ka Moody toolil istet võetud ja pilk oli nüüd suunatud Albusele, kes omakorda saatis pilguga kõiki kes toast lahkusid.


Kiirelt oli ka tulnud lõunaaeg. Sarlin ja Harry ei rääkinud eriti omavahel.Harryle tundus, et tüdruk teab temast liiga vähe ja just sellepärast alustas ta oma faktdega. Nii tundus ta rohkem Hermione moodi olevat, kuid Hermione oli siiski parem ja põhjalikum enda faktidega.
Sarlinil oli aga vastupidi. Hetkel pidas ta Harryt hulluks egoistiks, kes otsib kaastunnet enda saatuse pärast. Ta oli sada protsenti kindel, et Harry ei sure Voldemorti käe läbi, kuigi see oli väga võimalik. Mõni hetk tekkis selle osa pealt kahtlus, kuid siiski otsustas ta oma arvamusele kindlaks jääda . Ta võib ju Harryle üritada selgeks teha, et nii ei juhtu. See pole saatusega ette määratud, saatust saab endale ise valida .. Või õigemini on saatusel mitu teed ja inimene koostab need enda valikutega ise.
Lõunasöögi ajal polnud Ordu liikmetest jälgegi alles. Isegi Arthur oli läinud.
,,Ta läks Ministeeriumisse asju ajama," seletas Molly, kui taldrikutele praadi ja salatit pani.
,,Täna te lähete Londonisse , Charlie tuli siia ja ta tahab teid kõiki enda juurde appi mõneks tunnikeseks.." lisas ta veel, kui oli Roni taldriku kohale kummardunud ja sinna praadi lisanud. Harry muigas vaikselt. Weasleyde kaks vanimat poega olid ägedad tegelased tema jaoks, Sarlini jaoks aga jälle tundmatud inimesed keda ta peab jälle tundma õppima. Soovinud üksteisele head isu, asusid kõik vaikides sööma. Loomulikult oli selline vaikus neile harjumatu, kuna tavaliselt ajasid teised juttu. Harry ja Sarlin põrnitsesid vahepeal üksteise poole altkulmu, kuid enamusjaolt vältisid nad üksteise pilke.



Londoni tänavatel ootas neid pikemat kasvu punaste juustega mees, kes kandis lohenahast uuemaid saapaid. Ta nägu kaunistas muie, kui ta nägi lähenevaid noori.
,,Charlie,need on Neville, Luna ja Sarlin," tutvustas Ron oma vennale nendega kaasas olevaid sõpru. Charlie surus igaühega kätt ja vangutas pead. ,,Tegelikult mul pole abi vaja, vaid ma lihtsalt mõtlesin teiega kokku saada kuna ma sattusin Londonisse..." seletas Charlie silma pilgutades. Sarlin kergitas kulmi.
,,Ema poleks meid mitte mingil juhul minema lasknud tõesti," venitas Ron ning järgnes venna järel, kui nad võtsid omale tuttava suuna. Diagoni põiktänav.
,,Ma pean pangas korraks ära ka käima!" ütles Charlie kiiresti, enne kui Ron suu jõudis avada, et midagi küsida. Ta viis pilgu Hermionele, kes ainult õlgu kehitas. Vaikides järgnesid nad jälle Charliele.

Samal ajal kui Charlie tegeles härjapõlvlasega panga leti taga, kortsutas Sarlin kulmi. See pank oli jäänud samasuguseks nagu see koguaeg oli olnud. Alahuulde hammustanud, õhkas ta raskelt ning katsus kõik taskud läbi. ,,Oleks vaja endal ka paar galeooni võtta.." pomises ta vaikselt, kuni leidis enda jope taskust kuldse võtme. Mingil kombel oli ta unustanud selle kohta üldse, kuid oli suutnud kaasa võtta selle sama jope kus võti oli ja nüüd pidi ta meelde tuletama, kas keegi on tema kontol üldse peal elanud.
Virila muige saatel, ulatas ta ta võtme härjapõlvlasele, kes hoidis nüüd omakorda kaks võtit käes. Charlie ja Sarlini oma. Härjapõlvlane pomises midagi ning kutsus kõik enda järel.

Peale mõnda minutit, kui Charlie oli enda panga kontot pisut tühjendatud, suundusid nad Sarlini kambri poole.
,,Huvitav, on seal üldse midagi alles.. Ma pole seal üle pika aja käinud.." sosistas ta Lunale ja Hermionele. Luna naeratas talle kuutõbiselt ja Hermione õhkas:,,Kui just kellegil su võtit pole olnud, siis on su asjad alles.." arvas ta, kuid ta polnud isegi selles kindel.
Härjapõlvlane tegi mingisuguseid liigutusi seinal ning pistis võtme auku ja keeras seda. Käis raske raks. Uks avanes aeglaselt, väga aeglaselt.Tundus nagu keegi polnud seda kasutanud sajandi jooksul.
Aga niipea kui uks avanes, vajus Sarlini suu ammuli. Kui ta oli siin esimest korda käinud, oli ta näinud suurt kullahunnikut. See oli ikka veel alles, kuidas? Silmi pilgutades, viis ta pilgu ülejäänutele.
Kullahunnikud ootasid tunduvalt mitu aastat, et omanik võtaks nad lõpuks ära ja raiskaks kenasti samuti ära.
,,Tehke ruttu!" sisistas härjapõlvlane ninakal häälel. Sarlin kehitas vaikselt õlgu, kuid oli väga ebalev võtta teiste ees raha. ,,Khm ... Kui soovite, võite ise ka võtta ..." pakkus ta ülejäänutele ning kummardus enda galeoonide kohale.

Peale mitte just kõige lühemat päeva Londoni Diagoni põiktänavat olid kõik väsinud. Sarlin oli seal ära kulutanud peaaegu kogu oma raha, ostes seal igausuguseid uusi raamatuid, uued riided (samas ka muguriideid;ei tea millal neid veel vaja läheb , Hermione soovitas samuti!), roti, kes oli süsimust ning silmad särasid kui neile valgus peale langes. Roti nimeks sai Choey , kes tundus olevat samas ka oma nime üle väga uhke olevat. Harryga leppis Sarlin kiirelt siiski ära, kui nende sõnadevahetust sai üldse tüliks nimetada. Mõlemad seisid oma enda eest. Siis oli Sarlin ostnud omale veel hommikumantli ning kenad soojad sussid, mis sobisid ideaalselt praeguse ilmaga. Veel oli ta teinud välja teistele mugude Londonis soojad kakaod kui oli saanud võluri raha välja vahetada mugude raha vastu.
Hetkel seisis Sarlin peegli ees ja silus kammiga enda pikki musti juukseid. Ta oli harjunud , et ta juuksed on õlgadeni ja need ei vaja eriti palju hooldust, kuid nüüd, millal ta enda pikki juukseid omas, tundis ta end teistmoodi.
Nagu oleks temast puudunud osake jälle tervikuks saanud .
Ta poleks tahtnud hakata selleks samaks Slytherinlaseks kes ta enne oli. Ei oleks. Talle meeldis hetkeline Sarlin, endine Susan . Talle meeldis ta uus iseloom, kuid kas see oli ikka õige ? Keegi koputas lukustatud vannitoa uksele. See äratas Sarlini tema mõttemaailmast ning tüdruk tõmbas selga puhta ja pehme sinakat tooni hommikumantli ja avas vannitoa ukse. ,,Oled sa kaua veel seal?" küsis ukse taga seisev Ginny, kes ootas juba üle tunni aja , et ka tema saaks vannituba kasutada. ,,Vabandust.." pomises Sarlin ja tegi ukse täiesti lahti ning pani enda sussid jalga ning lahkus vannitoast, lastes Ginny sisse.

,,Me läheme homme Võlukunsti Ministeeriumisse," teatas Harry, kui kõik tüdrukud said enda nõutud dušši all käimise ära. Loomulikult polnud Harryl selle vastu midagi, kuid kokkuvõttes pidi ta end ise pesema kõige viimasena ja mitte just kõige soojema veega. Sigatüükas oli vesi alati soe ning nagu arvata oligi, siis ta oli sellega harjunud ja talle tuli meelde prefektide vannituba. ,,Miks?" küsis Sarlin kulmi kergitades. Ta oli end jõudnud juba riidesse sättida ning kandis hetkel siniseid teksasid ja musta T-särki, millel oli kirjutatud ühte mugu pilt. Keegi polnud kindel, on tegu naise või mehega,kuna nimi oli Marilyn Manson ja pildil oli mees.
,,Me läheme mu isa juurde.." ütles Ron vaikselt haigutust alla surudes. Tundus, et haigutuse reflex oli hakanud ka teiste peal töötlama ning nüüd haigutasid paljud. ,,Mis kell?" esitas Hermione järgmise küsimuse, kes oli väga elevil. Kui Harry Võlukunsti Ministeeriumis kokku sai , nägi ta seal Lucius Malfoyd, keda ta üldse põrmugi ei sallinud. Nagu ka tema poega, Draco Malfoyd .
,,Kell ükstest oleks tore, kui sinna jõuaksime." vastas Harry kindlalt. ,,Olgu, äratate mind kui vaja. Mina lähen nüüd magama.." lausus Ginny haigutades ja lahkus Lunaga omavahel vaikselt rääkites toast. ,,Mina ka, head ööd.." vastas Sarlin, ning lahkus tüdrukute jälgedes toast. Hermione jäi aga Roni ja Harryga omavahel juttu vaikselt rääkima. Ilmselt midagi salajast, mida ainult need kolm teada tohtisid.

,,Sarlin, ärka ülesse nüüd!" torkis Ginny teda seekord. Tüdruku ergas hääl mõjus justkui äratuskellana ning Sarlin avas uniselt silmad. ,,Kas me hakkame minema?" küsis ta uniselt ja tõusis püsti ning tõmbas enda eilsed riided selga, lisades seekord omale sooja kootud kampsuni ning beežika värviga jope võttis ta kaenla alla, olles valmis selle selga panema kui nad välja lähevad. Ginny oli vahepeal aga noogutanud ning toast lahkunud. Voodi oli aga korda tehtud. Sarlin kammis kiirelt juuksed ära ning läks kiirelt kööki. Kõik sõid juba oma kohtadel.
,,Kus Molly on?" küsis Sarlin pisut imestunult, kuna tavaliselt kõndis Roni ema edasi-tagasi köögis ringi ja ajas teistega rõõmsalt juttu.
,,Ta läks Charliega minema," ütles Ron kuivalt ning sõi edasi. Tuli välja, et Hermione oli toidu ise valmistanud ja see polnud nii hull kui esialgu tundus. Nimelt oli Hermione valmistanud ühepajatoitu. Sarlin nokkis välja lihatükid ja kartuli ning asus isukalt sööma, kuna tal oli siiski kõht väga tühjaks läinud.
Pead vangutades, viis ta pilgu Hermionele, kes oli ilmselgelt enda saavutuse pärast väga uhke. Sarlin võttis omale ühe leivapätsi ning asus siis lõpuni sööma.



Harry, Hermione, Ron ja Sarlin. Kõik need neli last kõndisid mööda Võlukunsti Ministeerimit. Nad olid jätnud Luna, Ginny ja Neville Ministeeriumi hoovi peale ootama, sest muidu oleksid nad äratanud liigse tähelepanu. Ministeeriumis oli suhteliselt palav, niiet igaüks hõidis oma jopet ja mantlit käes ning liikus aeglaselt edasi, otsides Arthur Weasley kabinetti, olgugi, et nad teadsid suuna väga umbselt ning Ronil olid korrused ka segamini läinud.

,,Oh, tere Potter," kostus nende seljataga hääl. Harry turjakarvad tõusid, kui ta tundis ära hääle, mida ta vihkas. Ei, see polnud Snape. See oli Malfoy, Lucius Malfoy . Harry surus hambad risti ja pöördus ringi, kõik teised võtsid temalt kommet ja vahtisid otsa Luciusele, kelle nägu kaunistas kõrk muie. ,,Ja ma näen, et sa vedasid oma sõbrakesed ka kaasa," lausus ta külmalt, libistades sama külma pilgu üle kõigi, kes Harryga kaasas olid. ,,Ja ka selle sopaverelise tüdruku .." peatus ta silmapaar Hermionel.
,,Suu kinni!" pomisesid Sarlin ja Harry justkui ühest suust, kuna mõlemale ei meeldinud, kui nende sõpra sopavereliseks kutsuti. Luciuse pilk läks korraks Harryle tagasi ja siis temast natuke maad eemal seisvale Sarlinile, kes oli käed rusikasse surunud.
,,Hmm , ja sina oled arvatavasti see uus tüdruk Gryffindorist. Draco rääkis mulle sinust..." venitas Lucius, jättes lõpu lahtiseks.
,,Kas tõesti?" vangutas Sarlin pead ja viis pilgu korraks Hermionele. Õnneks neid oli neli! ,,Ja see tähendas siis head või halba? Kui halba, siis ma ei imestaks. Te olete nii sarnased!" sõnas Sarlin külmalt . Nüüd võis Harry sajale galeoonile kihla vedada, et praegune Sarlin sarnanes sellesama tüdrukuga, kes oli arhiivi pildil.
Lucius hakkas just midagi vastu ütlema, kui tema seljataga kostus Võlukunsti Ministri hääl. ,,Lucius!" hüüdis Cornelius ning jõudis Malfoy juurde.
,,Tere Hary, ma näen, et te olete juba kokku saanud!" lausus Cornelius närviliselt naeratades ja surus Harryl ja Luciusel kätt. Viimane ainult naeratas kõrgilt ning astus kiirelt vabandades minema.

,,Tal on hetero välimus," turtsatas Sarlin lõpuks, kui nad olid Arthur Weasleyga ära rääkinud ning Ministeeriumist väljunud. Hetkel istusid nad Grimmauldis , sooja kaminatule ääres. Kõik turtsatasid tema ümber naerda. ,,Dracol ja temal pole üldse vahet! Olgu, Dracol on ilusamad juuksed, aga tema võiks juuksurisse minna! Ta pole vist kogu oma elu juukseid lõiganud.." kortsutas Sarlin kulmi, jätkates oma kriitikaga. Ta lootis, või õigemini arvas, et see sõnavahetus tuleb pikem , kuid Cornelius Fudge sekkus. Kas ta oli juttu pealt kuulanud? Aga selle peale enam ei mõeldud, kuna Hermione oli kuulutanud, et lõunasöök oli valmis.

,,Ma lähen täna Londonisse.." ütles Ginny vaikselt oma kartuli putru neelatades ja teisi lauas olijaid vaadates.
,,Miks?" imestas Ron ja vaatas oma õde, kes talle naeratas .
,,Mul on vaja üks asi seal ära osta. Ma tulen õhtul tagasi,luban," lisas ta veel, kui nägi Harry ilmet, kes vaikselt ohkas ja kulmi kergitas. ,,Sul raha on vaja?" küsis Sarlin. Ginny kehitas õlgu. ,,Mul on endal galeoone ka veel alles ja seal on piisavalt palju, et ma saaksin ära osta.." lausus ta lõpetades enda lõunasöögi. ,,Mida sa üldse osta tahad?Me oleksime võinud selle enne ära osta ?" päris Harry, kes saatis Ginny koridorini. Tüdruk vinnas selga oma mantli ja raputas pead. ,,Ei Harry, mul tuli alles nüüd selle kohta meelde! Ma luban, et see ei ole midagi ohtlikku!" lausus ta viies käega üle oma punaste juuste. Harry ainult naeratas talle vaikselt ning vaatas kuidas Ginny lahkub.
,,Kuhu tal tõesti nii kiire hakkas?" ei saanud ta aru, kui oli laua taha tagasi istunud ning taas sööma asunud.
,,Võibolla ongi mõni asi.. Ehk raamat?" pomises Hermione lootusrikkal toonil. Sarlin viis pilgu Lunale, kes tundus nagu mängiks oma toiduga. Õhanud vaikselt, vaatas ta Neville poole, kes vaikselt ja mitte midagi ütlemata sõi . Seltskond oli mingil kombel vaikne ja Sarlin polnud ainuke, kes seda märkas. Hermione mühatas vaikselt midagi endamisi kui ta Päevaprohvetit luges .
,,Olgu, aitähh Hermione, mul on kõht täis!" tõusis Harry laua tagant, suutmata taluda enam seda häirivat vaikust. Ron tõusis kohe peale teda ning seejärel ka kõik ülejäänud. Hermione jäi aga kööki rahulikult puhastama.



,,Harry! Ron!" hõikas Hermione üle terve Grimmauld Place nr. 12 korteri. Kaks poissi tormasid teiselt korruselt kohale ja vaatasid Hermionelt imestunult ja uudishimulikut.,,Mis lahti?" küsis Ron ja vaatas Hermionet kokkusurutud huulega, ise kulmi kergitades. Hermione sirutas käe ümbrikuga välja ning ulatas selle Harryle, kes selle vastu võttis :

'Harry, Hermione , Ron ja teised.
Ma jään ööseks ema juurde Jäneseurgu.Homme saadan ma teile Põssapossaga kirja. Loodan,et te väga ei muretse ja ma väga vabandan sellepärast, et te pidite mind ootama, olgugi, et ma lubasin tulla õhtuks tagasi . Ma lihtsalt tahtsin näha väga oma ema!
Muideks, ema tahtis teada, kuidas teil kõigil seal läheb.Ta on väga mures , olgugi, et ta ei rääkinud põhjust miks?
Olgu, head ööd teile!

Ginny .' , Harry kergitas kulmi kui selle kirja valjult ette lugenud oli.
,,Noh, see seletab kõike miks ta pole kohale ilmunud.." turtsatas Ron. ,,Ma oleksin ise ka Jäneseurgu läinud kui mul võimalus oleks.." pomises ta. Harry ulatas kirja Hermionele, kes selle omakorda lauale asetas ja treppide poole liikuma hakkas.
,,On teil üldse aimu, miks ta nii kaugele läks?" imestas ta end ringi keerates. Harry vahtis talle otsa. ,,Ta kirjutas ju selgesti kirjas välja, et ta tahtis oma ema näha," vastas Harry prille kergitades ja Hermionet vahtides.
,,Lihtsalt Jäneseurg on siit miilide kaugusel, kui Grimmauld Place on vaid vähem kui üks kilomeeter Diagoni põiktänavast kaugemal.." vastas ta .
,,Hermione!" ohkas Ron raskelt. ,,Praegu me ei ole koolis! Sa ei pea asja nii loogiliselt võtma!" lausus ta kulmi kortsutades ja haigutades. ,,Aga olgu peale.Ta lubas, et saabab meile siis homme kirja ja las olla ikka mõjuv vabandus!" lisas ta ning läks trepist ülesse. Harry muigas vaikselt. ,,Ronil on õigus. Sa peaksid asja kergemalt võtma, Hermione. Me pole praegu koolis, kus võib igasuguseid asju juhtuda." vastas ta ning läks samuti trepist ülesse. Enne oma tuppa jõudmist, kuulis ta kuidas Hermione tema seljataga solvunult vantsis.



Harry ärkas karjatuse saatel ning tundis hõõguvat valu enda armis,mis tuksles . Üleni higisena võttis ta prillid ja pani need ette. Neville ja Ron norsatasid mõlemad korraga ning Harry ohkas. Valu armis andis järele. Ta seadis end istuma ja vahtis öises pimeduses kattuvat tuba. Seda und, mida ta hetkel nägi, ei saanud ta uskuda.
Ginny Voldemorti käes ja vangistuses? Ei, äkki on see jälle üks Surmasööjate vemp? Harry pea laskus pehmele padjale ning ta ohkas raskelt ja väsinult. Teda pole ammu Voldemortiga uned häirinud ja ta ülesse äratanud. Ron norsatas taas. Harry võttis prillid eest ära, suutmata ise ka aru saada miks ta need üldse ette pani.
Mõeldes ikka veel unenäost, kortsutas ta kulmi.
,,Mis siis kui Ginny ongi Voldemorti käes?" pomises Harry endamisi ja vahtis suurte silmadega lage. Ta ei oleks tahtnud kaotada Ginnyt, ei oleks! Sisistanud ,olles vihane Voldemorti peale ja kogu selle Surmasööjate pundi, keeras ta teise külje ning haigutas raskelt. Võibolla oligi see taas järjekordne temp mida Surmasööjad ette mängisid samal aastal kui Sirius suri?
Haigutanud tasaselt, kuid seekord unisemalt, sulges ta lihtsalt silmad, kuid niipea kui ta seda tegi, uinus ta taas ning seekord ei kimbutanud teda ükski unenägu.



,,..Ja siis ta piinas Ginnyt Crucatiuse needusega..." jutustas Harry kõikidele viibijatele oma unenäost. Nüüd kui kõik olid kohal, kaasa arvatud ka Sarlin, kes juttu kulmu kortsutades kuulas, oli ta pisutki kergendunud.
,,Harry, oled sa kindel, et ta Voldemorti käes on?" küsis Sarlin. Ron võõpatas seda nime kuuldes ja seda tegid ka Neville ja Luna, kuid Sarlin ei teinud sellest välja, sest ta polnud siiamaani aru saanud eriti sellest Voldemorti tegelasest.
Väljas sadas paksu valget lund mis oleks kõik tänava teed enda alla matnud, kui mitte mugud enda tehnoloogiaga teed ära puhastanud ei oleks.
Harry kehitas õlgu. ,,Ma kardan, et see võib olla jälle lõks nagu nad tegid seda siis kui ma olin viiendas klassis..." pomises ta vaikselt. ,,Kes .." hakkas Sarlin küsima, kuid nägi Hermione pilku ja jäi seejärel vait ning tõmbas enda kätte juuksesalke ning hakkas neid ümber sõrmi keerutama. Jälle vajus seltskond vaikusesse, kuid mitte tavalisse vaid mõtlevasse.
,,Põssapossa!" karjatas Ron mitmekümne minuti pärast, kui kuulis akna taga toksimist. Ron tõttas akna juurde ning avas selle kiirelt ja lasi linnu sisse, kes oli jällegi uhke enda tööga ja lendles huieldes edasi-tagasi. Ron võttis kirja kätte ja avas selle :

,,Hommikust kõigile !
Nüüd mul on palve! Kas te saaksite tulla kõik Godric Hollowis asuva surnuaia juurde? Mul on teile seal üks asi ära näidata mis on väga tähtis! Eelkõige sulle, Harry kui sa seda kirja loed. Oleks tore, kui te saaksite tulla lõunaks sinna.

Ginny .

Kõik kergitasid teadet kuuldes kulmi ning Harry noogutas. ,,Kui see on tähtis siis me peame sinna minema." arvas ta. Hermione jooksis ülesse ja tuli pärgamendi ja sulega alla ning ulatas asjad Harryle, kes läks kirja kirjutama. (,,Ginny , me tuleme siis täna surnuaeda. Ma loodan, et sul pole midagi selle vastu, kui Luna, Neville ja Sarlin kaasa tulevad, sest arvatavasti saavad nemad ka aidata meid!
Harry. ) Ron püüdis Põssapossa kinni ja lasi Harryl siduda kirja linnu külge, kes lendas kiirelt aknast välja.



Ginny vaatas värisedes kuidas Põssapossa lennates lähenes. Põssapossa maandus ühel palgil ning Ginny rebis talt kirja jala küljest ning nuuksatas kui seda luges. Lucius astus Ginny juurde ja lükkas ta Greybacki poole, kes tüdruku külmalt muiates kinni püüdis. Oli kohe aru saada, et surmasööja tahtis Ginny maha murda, kuid Voldemort oli tal keelanud seda teha.
,,Suurepärane.." pomises Lucius ning vaatas külma pilguga Ginnyt. ,,Su sõbrakesed tulevad sind päästma!Sa peaksid õnnelik olema, et sul nii truud sõbrad on, eelkõige see Potter!" lausus ta viies pilgu uuesti kirjale ja kergitas kulmi kui nägi ühte nime veel. Sarlin ? Mis nimi see veel on ja kes see on? Turtsatanud korraks, pistis ta kirja taskusse. ,,Läheme nüüd Godric Hollowisse ja ootame meie külalised ära!" lausus ta Greybackile ning surmasööjad kadusid musta suitsuna.

,,Ron! Saa juba ometi aru, me ei saa ilmuda!" vaidles Hermione vastu noormehele, kes oli end vastu tooli surunud. Sarlin istus samuti ühel toolil ja jälgis vaidlust, endal muie nägu kaunistamas.Harry jälgis raskelt ohates vaidlejaid. Luna , nagu alati istus enda hajameelse ilmega ja Neville püsis vaikselt.
Ron avas just suu, et vastata kuid Hermione jõudis temast ette:,,Saa lõpuks aru, Ron! Me EI tohi ilmuda! Me pole täisealised ja me oleme Sigatüükas kirjas! Mida Dumbledore küll ütleks, kui ta saaks teada, et me ilmusime! Me võime ka mingil teisel moel Godric Hollowisse minna," lausus ta nüüd rahulikumalt. ,,Näiteks mugu transport ja.."
,,Ja kuidas me sinuarust mugude transpordiga Godricusse saame? Mugud tahavad selle eest raha, Hermione!" kortsutas Ron kulmi.
,,Jääge vait juba ometi! Me peame selle tõesti välja mõtlema, kuid te ei pea selle pärast nii vaidlema!" sekkus Harry lõpuks, kui Hermione hakkas jälle vastama. Nüüd koondus tähelepanu Harryle .
,,Mulle tuli üks asi pähe, aga ma ei tea kas see mõjuda võiks!" pomises Harry vaikselt. ,,Floovõrgustik ei tööta ka, Harry." lausus Hermione ja ta ilme oli selline, nagu hoiduks ta silmi pööritamast.
,,Ma ei mõelnud hetkel sellest.." kergitas Harry enda prille ja astus akna juurde. Väljas tegelesid mugud jälle lumega. Valge kiht kattis kogu tänavat nagu oleks see meelega nii tehtud, et keegi välja ei saaks minna ja oma igapäevaseid talviseid toimetusi teha.
,,Me läheme rüütlibussiga," ütles Harry otsustavalt. Sarlin pilgutas silmi. ,,Rüütlibussiga?" küsis ta imestunult. ,,Mina arvasin, et see võtab peale neid, kes on hätta jäänud ," lausus ta kulmi kergitades. Harry noogutas. ,,Aga me olemegi mõnes mõttes hätta jäänud. Me peame Ginny juurde saama ja nagu ta ütles, tahab ta meile midagi näidata ning häda on selles, et me ei tea kuidas sinna kohale saada.." vastas noormees , jälgides majadest väljuvaid mugusid.
,,Kas sellel ``Rüütlibussil´´ sõidukava ka on?" küsis Ron samuti aknast välja vaadates. Hetkel oleks ka kenasti ära kulunud ka Ordu abi, kuid kuna neid hetkel kusagil ei olnud, siis polnud kellegi peale loota, kui ainult Hermione mõistuse.
,,Ma arvan, et me peaksime liikuma hakkama.." astus Harry aknast eemale ja vaatas nüüd püsti tõusvaid noorukeid.
,,AI!" sisistas ta äkitselt, kui ta oma jopet selga tõmbas ja armist kinni haaras. Sarlin, kes hetkel oli Harryga ainukesena esikus, kergitas kulmi ja kallutas pead. ,,Mis juhtus?" küsis ta Harryt silmitsedes.
,,Ei midagi," vastas Harry raskelt ohates. Miks arm valutama hakkas? On Volemort nii lähedal, et arm taas valutama hakkas?
,,Me kuulsime karjumist, on kõik korras?" küsis Ron, kes jõudis jooksuga trepist alla, kannul Neville, Luna ja Hermione. ,,Ei , kõik on korras. Arm valutas natuke,"pomises Harry vaikselt. Teda häiris hetkel see , et neil on kiire ja kõik viidavad tema arust aega.
,,On kõik valmis nüüd?" küsis ta mõne minuti pärast. Kõik noogutasid ja Hermione pistis omale kindad kätte ning kõik lahkusid Grimmauld Placei'st.
,,Ma arvan, et me peaksime siiski raha välja vahetama.." hõõrus Hermione käsi, kui nad välja jõudsid. Harry kergitas kulmi. ,,Ja alles nüüd tuli sul see pähe, mul pole galeoone kaasas!" õhkas Harry. ,,Minul on.. Taskutes .." sahistas Sarlin vaikselt enda taskutes ja tõmbas välja kukru kuid pistis selle kiirelt tagasi, kui nägi mugusid. ,,Läheme siis esimesena Gringott'si .." pööritas Harry silmi. Luna keerutas enda blonde juukseid ümber käe ja vahtis suurte silmadega kuhu nad suunduvad. ,,Ma arvan, et ma lähen ise," lausus Hermione . ,,Ma käin kiirelt ära. Oodake palun siin," lisas ta. Sarlin viis esialgu pilgu Ronile ja Harryle, kes mõlemad noogutasid ning ulatas rahakukru Hermionele. ,,Mul on tee peas, sellepärast lähebki kiirelt!" lisas ta veel enne kui selja keeras ja minema jooksis.
,,Noh ..Kuidas me oma aega sisustame?" küsis Neville . Sarlin muigas vaikselt ja võttis endale peotäie lund ning pigistas käe sellega rusikasse. ,,Hei! Sulalumi on!" lausus ta laialt naeratades ja viskas kokkumöksitud lumepalli Neville poole, kes sai vastu õlga. Noormees muigas lõbusalt ja tegi samuti kiirelt lumepalli ja viskas selle Sarlini poole, kuid tüdruk kummardus ja palliga sai pihta omakorda Luna, kes ehmatusest peaaegu kiljatas, kuid naeratas ise samuti lõbusalt ja ühines lumesõtta. Sama tegid mõne aja pärast nii Ron kui ka Harry. Kui on lõbus , siis läheb aeg kiiresti.

,,Te olete läbimärjad!Te võite nii haigeks jääda!" kortsutas Hermione kulmi, kui jõudis noorteni, kes rõõmstalt hingeldasid ja olid lumega koos. ,,Tehke end puhtaks, ma vahetasin raha välja ja me saame takso tellida . Meil peaks jätkuma sõiduks nii sinna kui ka tagasi!" lausus ta tähtsalt . Ülejäänud noogutasid, muutes ilmed tõsiseks, kuid keegi ei saanud eriti teha midagi, kuna kõigi suunurgad tõmblesid. Hermione noogutas tunnustavalt ja astus tee äärele ning asus hääletama.
Mõne aja pärast peatus nende juures hoopiski buss, mille suund oli Godric Hollow. ,,Käib kah.." lausus Hermione naeratades teistele ja astus esimesena bussi ning maksis piletite raha ja võttis Luna kõrval istet.

Sõit kestis kaks tundi ning lõpuks tulid kõik bussist maha, peaaegu kuivad , olles õnnelikud, et bussis oli soe. ,,Noh, kuhu edasi?" päris Sarlin ja vaatas ringi, endale tundmatus kohas. ,,Surnuaeda," vastas Harry napisõnaliselt ja astus kõige ees . Godric Hollow oli siiski hoolitsetud teega ja see pani Harry korraks isegi kulmi kergitama. Seejärel ta viis pilgu tallatud rajadele ning astus seejärel edasi.
,,Niiet sa siiski tead, kus asub surnuaed?" kergitas Sarlin vaikselt kulmi ja pistis käed taskusse. Inimesi läheduses ei olnud , kuid siiski vangutas ta pead. ,,Mis sa arvad, kas mina tohin kasutada võlukunsti?" küsis ta sosinal Hermionelt. Tüdruk viis Sarlinile pilgu ja raputas pead, kuid ahmis seejärel õhku. ,,Oleneb. Hetkel oled sa kuusteist, kuigi peaksid olema vist ammu surnud, kui sa poleks oma ajast minema läinud,või kui ka ei oleks, siis oleksid sa väga vana," arutles tüdruk kulmi õrnalt kortsutades.
,,Seega on asi keerukas..Miks sa küsid?" hõõrus Hermione taas käsi kokku, kuna sõrmed hakkasid külmetama. ,,Kergem oleks vist lihtsalt siia rada ette sulatada, kuna ma ei viitsi eriti nabani lumes tallata.." õhkas tüdruk tuimalt ja lükkas enda juuksed silme-eest ära ning näppis taskus enda võlukeppi.

,,Oleme kohal.." ohkas Harry raskelt. Väsinult toetasid kõik vastu surnuaia väravat ja vaatasid üksteisele otsa.
,,Kus Ginny on?" küsis Ron vaadates ringi. ,,Ma arvasin, et ta ootab meid," pomises ta nõutult.
,,Seal ta on!" hüüdis Hermione ja osutas käega lähenevale kujule, kelle kõndimise järgi võis isegi arvestada, et ta teeb seda kiiresti, peaaegu joostes.
,,Te poleks pidanud siia tulema!" hingeldas Ginny kui jõudis teisteni. ,,Millest sa räägid, Ginny?Sa kutsusid meid ja me tulime kohale! Kus on see asi, mida sa tahtsid meile näidata?" küsis Ron, kes võttis oma õelt õlgadest kinni ja kergitas kulmi. ,,Ma ei saatnud kirja! See on lõks! Te poleks pidanud siia tulema!" nuuksatas Ginny .

,,Lõks?" kordas Sarlin kulmi kortsutades.
,,Lõks," vastas keegi Ginny asemel . Kõik pöörasid ringi ja tundsid ära Lucius Malfoy, kes võlukepp välja sirutatud, kõikide poole vahtis. ,,Kui ta kavatseb üksi meiega võidelda , on ta hakkliha!" pomises Sarlin veelgi rohkem kulmi kortsutades. ,,Oo .. Ja ma näen, Potter , et sa võtsid veel enda sõbrakesed kaasa, kaasa arvatud selle sopaverelise!" salgas Lucius venitavalt, nagu seda Malfoy tavaliselt tegi. Hermione andis Ronile käega märku, et ta vait püsiks . Nagu viiendal aastalgi, lendasid nende ümber nüüd mustad udukihid ja maandusid sõõrina nende ümber, piirates ümber. Kõikide nägusid kattis mask ning neil oli seljas must maani ulatuv mantel. Keegi isegi ei hakanud arutama, kas võtta välja võlukepid või mitte, siis kõik tegid seda, kaasa arvatud Sarlin, kes sai kohe aru, et tegu polnud just kõige paremate seltsilistega, kes neile surnuaeda vastu tulid.
,,Võite ülejäänud tappa, Potter jätke hetkel minu hooleks!" kösutas Lucius neid kiiresti.
,,Nüüd läheb soojaks.." pomises Sarlin Hermionele , kui neid ümbritsevad surmasööjad samuti võlukepid välja võtsid ja need noorte poole suunasid.
,,Crucio!" käratas üks surmasööjatest, saates Sarlini poole selle needuse, kuid mingisugusel kombel suutis ta end kilbiloitsuga ära kaitsta. Seega alustasid ka teised surmasööjad ründamist.
,,Sarlin!" karjus Hermione kiiresti: ,,Petrificus Totalus!" lisas ta veel kiiremini, ning surmasööja, kes oli võlukepiga Sarlini poole suunanud, langes kehakammitsa needusega pihta saades külma lumme ja Sarlin oli kindel, et kui too kunagi kammitsast vabastatakse, siis on tal räme külmetus.
,,Conjuctivito!" hüüdis Sarlin üle loitsude nimede ja ohkas tänulikult, kui loits tabas surmasööjat silma, kuid pidi samas ka kiiresti tegutsema.
Silmanurgast nägi ta, kuidas Harry võitleb Luciusega. Sellest ei tõotunud tõesti hea asi tulla.
,,Avada Kedavra!" sisistas seesama Surmasööja vihaselt, keda oli tabanud Sarlini needus. Tüdruk karjatas ja lükkas enda kõrval oleva Neville pikali.
,,Kuradi idikas!" sisistas Sarlin püsti kiiresti tõustes ja rabades enda võlukepi. ,,Crucio!" saatis ka tema lõpuks andestamatu needuse. ,,Sarlin!" hüüdis Hermione meeleheitlikult, kes oli näinud mida tüdruk tegi. ,,Ma pole väike!" hüüdis Sarlin tujukalt vastu ja vaatas, kuidas Surmasööja valust väänleb lumes.
,,Selle eest sa veel saad, väike plika," ütles üks hullumeese häälega naine Sarlini seljataga ning paiskas ta tugevasti vastu surnuaia aeda ning Sarlin libises valust oiates maha ja hõõrus raskelt pead. ,,Avad..!" - ,,Crucio!" hüüatas Sarlin enne kui too jõudis loitsu lõpuni lausuda. Surmasööja kukkus valust karjudes pikali ja väänles mõnda aega maas. Sarlin, kes oli sööstnud tagasi teiste juurde, oleks mitmeid korda pihta saanud mitte just kõige paremate loitsudega.Siis kui aga Ginny omaks võlukeppi, läheks kõik vast kiiremini.
,,Mul poleks ilmumise vastu hetkel midagi.." podises Ron vihaselt. Seekord ei hakanud Hermione ka vastu vaidlema. Ka tema oleks parema meelega soojas Grimmauld Place'i korteris, kus ükski surmasööja neid ei tülitaks ja mis veel kõige parem, siis mitte keegi ei ründaks neid andestamatute needustega.
Sarlin nägi, kuidas Harry Luciust ründas ja tolle taskust lendas välja teine võlukepp. Tüdruk kortsutas kulmi korraks ja lausus kiirelt ,,Accio," osutades võlukepile ning püüdis selle kiirelt kinni ja viskas selle maas põlvitavale Ginnyle, kes selle värisevate kätega ülesse võttis ja ebaselgel määral loitse lausus, kuid siiski olid need õnnestunud.
,,Kus .. See .. Paganama ... Ordu .. Nüüd ... ON?" sisistas Ron vihaselt, saates iga korraga aina uusi ja uusi needusi, mis paiskasid mõningaid Surmasööjaid pikali.
Sarlin oiatas raskelt ja kukkus küllili, kui tundis enda puusas teravat valu. Surmasööja loits oli teda tabanud ning nüüd voolas tema kinnihoitavast kohast verd. Haav oli küll väike, kuid õnneks polnud keegi enam sellega pihta saanud. Verd tuli aga samas palju ja mõne hetke pärast oli valge lumi kaetud verepiiskadega. Sarlin ajas end oiatades püsti. ,,Crucio!Crucio!Crucio!" karjus ta vihasemalt kui kunagi varem, pisarad nii valust kui ka vihast voolamas. Kui ta varem poleks tõenäoliselt isegi enam Gryffindorlaste peal neid needusi kasutanud, siis nüüd pidi ta seda tegema. Olgugi, et ta oli kuueteistkümne aastane, võis ta olla märgitud juba ammu surnud naisena või siis oli ta vana inimene.
,,Kas meie väike titakene sai haiget?" nunnutas seesama surmasööjast naine, kes oli enne Sarlini needusega paisanud. Sarlin ajas end tähtsalt püsti, vähemalt niipalju kui valu tal seda lubas. Vere kaotus hakkas juba mõjuma ning pea hakkas tasapisi ringi käima.
,,Sarlin, mitte `titekene´ , vana nõiamoor!" lisas ta kiirelt :,,Crucio!" ning ehmatus, kui Surmasööja selle eemale tõrjus ja vahtis külma või isegi hullumeelse naeratusega Sarlini. ,,Sa näed tuttav välja, plika .." leidis too , saates kehakammitsa needuse Sarlini poole. Sarlin kaitses end vaevu ära, sest tõepoolest, haav mille see nõid talle tekitanud oli, oli vist ikka väga hea needus ning haav kipitas ikka päris valusalt.
,,Kahju, ainult sa ei tea mind!" , Sarlin pigistas kätt tugevamalt haava kohal, lootes nii verejooksu peatada, kuid ta käsi oli samuti verega koos ja juba hakkasid tal sõrmed tuimaks külmast muutuma.
Surmasööja hakkas lausuma jälle ühte loitsu, kuid see jäi taas poolikuks, sest seekord lendasid läbi õhu kiired valged, peaaegu nähtamatud udusööstud.
,,Ordu!" ohkas Hermione korraks pilku tõstes. Kõik surmasööjad kadusid musta uduna, ilmudes natuke maad eemal, võlukepid ründevalmis tõstetud.
,,Viige nad kõik siit minema!" käsutas Moody kiirelt ja asus samal ajal teistega Surmasööjate vastu võitlema.
Sarlin ja teised evakueeriti.
,,Harry!Kuhu sa lähed?" kriiskas Hermione, kui Harry jälle eemale jooksis. ,,Bellatrix tappis Siriuse!" vastas Harry kiiresti ja tormas võlukepiga minema. ,,HARRY!" karjus Hermione talle järele. Neville jooksis samuti sõnagi lausumata Harryle järele, saates juba edasi igasuguseid needusi.
,,Sarlin!" sosistas Luna, suurte silmadega vaadates maas põlvitavat tüdrukut, kes hoidis ikka veel enda puusast kinni.
,,Appi!" surus Hermione käed suu ette.
,,Ma teen selle korda," ütles Lupin, kummardudes kiirelt Sarlini kohale. ,,Episkey siin lihtsalt ei ..." alustas Hermione, hõõrudes enda käsi, mis oli külmast kange.Lupin viis Hermionele korraks pilgu ja viipas sõnagi lausumata võlukepiga.Sarlin tundis, kuidas tal on iiveldav tunne ja ta tundis ka seda, et haavast endam verd ei tule. ,,Ärge liikuge siit paigast kui vajalik ei ole!" hoiatas neid Lupin veel enne kui ka tema minema tormas.
Eemalt kostusid igasuguste loitsude nimetused ja ka vandesõnad.
,,Sarlin,sa poleks tohtinud Cruciot kasutada..." sosistas Hermione vaikselt ja vaatas igale poole ringi, nagu tahaks üks surmasööja nurga tagalt välja hüpata ja neid kohe rünnata, ent õnneks seda ei juhtunud. Sarlin ei suutnud loomulikult ühe koha peal passida ja kuulata, kuidas teised võitlevad seal surmasööjatega, riskides samal ajal enda eludega.
,,Mis needusega mind rünnati?" küsis Sarlin pead kõigutades , silmalaud iseenesest raskelt sulgemas.
Hermione kehitas vaikselt õlgu.Needus oli tõesti jube ja kui see pani inimese verest tühjaks jooksma, siis võiks see ju vabalt kuuluda andestamatute needuste hulka.
Sarlin vedeles ebamugavas asendis , silmad sulgemas koguaeg . Kogu lärm , mis seljataga enne summutas kogu Godric Hallowit, kadus nüüd mõne aja pärast tütarlapse kõrvust, kui ta suure verekaotuse pärst teadvuse kaotas.



Sarlin leidis end magamistoas, kaetud kahe tekiga. Nüüd ta alles taipas põhjuse miks ta ärganud oli. Kahe teki all pole ta kunagi maganud, isegi siis kui tegu oli Slytherini vangikoobastega ja seal oli natuke külm. Tüdruk tõusis istuli ja naeratas endamisi, kui ta enam puusas valu ei tundnud. Selle asemel, et leida end soojades riietes, avastas ta end hoopis t-särgi ja aluspesu väel.
Vaikselt haigutades, tõusis ta päris püsti ja vahetas kärmelt riided ära ja suundus trepi poole, kust köögist kostus vaikset sosinat.
,,Me ei saa teda selles suhtes keelata.." lausus Ron vaikse summutatud häälega.
,,Ron! Ta kasutas andestamatut needust ja sina nägid seda ka!"
,,Ta tegi seda enda kaitseks!" ütles Ron tülpinult.
,,Hermione, asi on nüüd selles, et hetkel olen ma väga vana inimene arvestatavalt.." astus Sarlin lõpuks kööki.
,,Ja mul on õigus kasutada Cruciatuse needust, olgugi, et ma olen Sigatüüka koolis kirjas, kui mitte õige nimega.." lausus ta vaikselt muiates ja istus toolile maha ning libistas pilgu üle laua.
,,Kus Harry on?" küsis ta kulmi vaikselt kergitades.
,,Ta on St. Mungos. Meil paluti jääda siia ja sinu üle vaadata.." vastas Hermione , toetudes kätega lauale ja vahtis tüdrukut . ,,Miks?" kergitas Sarlin vaikselt kulmi.
,,Tonks sai vigastada.." õhkas Hermione vaikselt. ,,Aga meile teatati, et ta saabub täna õhtul siia tagasi," lisas ta veel naeratusega. Sarlin pilgutas silmi. ,,See on see tegelane, kes on metaformaag?" küsis ta alahuult hammustades. Hermione noogutas.
,,Olgu, Hermione, on tore tõesti vestelda, aga kas me süüa saaksime ?" küsis Ron lõpuks, katkestades sellega tüdrukute vestlust.



Esikust kostus sahmerdamist ning mõne hetke pärast kostusid rõõmsamad hääled.
,,Fred ja George tulid!" ütles Ron ja hüppas lausa tugitoolilt püsti. Enne kui ta ukseni jõudis, ilmusid poisi ümber kaksikud, kellel mõlemal olid rõõmsad näod.
,,Ema ütles, et Tonks saabub täna kell kümme,"
,,Ta sai natuke Cruciatusega vigastada,"
,,Kuid arstide sõnul ei ole see midagi hullu,"
,,Temast ei saanud hu..." kuid Fred vakastas , kui ta pilk tabas Nevillet, kes ainult pilgu kiirelt kaminasse viis.
,,Vahet pole.." õhkas Hermione raskelt. ,,Te süüa tahate?" küsis ta seejärel, kuid kaksikud raputasid pead. Tüdruk langetas pisut pettunult pead, kuna oli enda õhtusöögiga ikka vaeva näinud. Õunakook kiselliga. Kaksikud ainult muigasid sellepeale ja läksid ülesse.
,,Kui ema tuleb siis öelge, et me oleme oma toas," lisas George ning mõlemad olid paugatuse saatel kadunud.
Sarlin vaatas enda käes olevat klaasi, mis oli pooleldi kiselliga täis ja naeratas korraks, rüübates seejärel jooki.

Hommik oli käes ning Grimmauld Place oli täis tihedat liiklust.Hermione ja Luna lohutasid eelmise päeva juhtumi pärast Ginnyt, kes nuuksus köögist. Harry, Neville ja Ron istusid köögis ja rääkisid vaikselt Fredi ja Georgega, kes olid saanud luba minna Grimmauld Place'ile.

Hetkel aga istus Sarlin toas ja vaatas kaustikut , mis oli tal isegi juba ununenud ja raamatut, mida ta oli jõudnud kaasa vedada. ,,Võibolla on õige aeg tagasi pöörduda?" mõtles neidis ja mudis sõrmede vahel enda ajakeerajat.
Õhtune kisell oli joomata jäänud ning nüüd ilutses klaas kenasti kapi peal.
,,Kuid ... Mida arvaksid teised sellest? Kuidas ma seletaksin teistele oma kadumist?" mõtles ta ja kortsutas kulmi ning raputas ägedalt pead. ,,Nad ei saagi teada, et ma olen kadunud olnud..." lausus ta omale mõtetes rahulikult ja aeglaselt. Võibolla oligi kõige parem see,et keegi ei näe teda enam kunagi ja ta saab olla see kes ta on? See praegune Sarlin ja koolis teistele tuntud Susan Aidedail ? Käega üle enda juuste viinud, otsis ta välja paar paela, kuna selles majas ei leidunud patsikumme, tegi ta endle kiirelt punupatsi ja astus peegli ette, endal rahulolev ilme.
Samas nüüd, kui keegi teda ei segaud, sai ta oma mõtteid mõelda. Kurvalt pead vangutanud , võttis ta taas voodil istet ja avas mapi ning võttis vanad tolmused fotod kätte. Inimesed lehvitasid vihaselt rusikatega seal, kuna selle pildi eest polnud keegi ammu hoolitsenud. Tõmmanud käega üle foto, muutus see selgemaks ning nähtavale ilmus üks suur perekond.
Väga kirev seltskond, kahju ainult, et foto oli halli värvi. Inimesed nüüd naeratasid ja lehvitasid ning Sarlin sai kord kulmi kergitades ja kord kulmi kortsutades mõistada kes kus on.

Uurinud selle foto läbi, leidis ta, et pole seal isegi veel olemas. Võinohh , vähemalt sellel ajal. Kokku oli ainult kaks fotot tema kohta, ülejäänud olid kadunud... Või neid polnudki tehtud. Igatahes ei teinud Sarlin eriti sellest välja vaid imetles enamuse ajast oma vanemate pilti. Mõlemad, nii mees kui ka naine olid rõõmsad ja kallistasid üksteist.

,,Sarlin, Molly ütles, et hommikusöök on valmis.." seisis ukse peal Hermione ja vaatas tüdrukut, kes kiiresti pildid mappi pani ja selle voodi peale ilusast sättis. ,,Olgu.." vastas Sarlin kõigest ja lahkus toast.
Selleks ajaks, kui ta jõudis kööki, olid mõned ordu liikmed lahkunud ning ainult Harry , Ron ja Hermione olid temaga köögis.
,,Kus teised on?" küsis Sarlin, kes oli istuma libisenud ja vaatas muna ja peekonit, mille Molly oli talle taldrikule pannud.
,,Ginny otsustas, et ei taha teid enam ohtu seada ja läks teiste ordu liikmetega Sigatüükasse tagasi," vastas Ron ja pistis munast ära lõigatud tüki suhu ja mälus selle.
,,Luna ja Neville läksid ka?" küsis ta kulmi vaikselt kergitades ja sorkis natuke oma toitu.
Hermione noogutas. ,,Neville arvas, et on parem, kui Ginny saaks kellegiga olla..Noh, ta pidas silmas ennast, kuna ta võitles meie kõrval juba teist korda ning Luna läks ka kaasa," seletas Hermione rahulikult ja rüüpas nüüd kuuma teed.
,,Noh, see seletab paljustki, miks hetkel nii vaikseks jäänud on.." lausus Sarlin pead vangutades, olgugi,et tal oli kahju , sest Luna oli lahkunud. Tema ajas igasugust teksti isenditest, kelle kohta ta pole kuulnudki. Olgugi, et ta teadis, et neid ei ole olemas, kuulas ta alati neid asju, mida Luna rääkis. Hermione saatis talle ühe kulmi kortsutava pilgu ja tõusis seejärel püsti. ,,Ma leidsin raamatuid toast ... Mõne aja pärast näeme siis!" lausus ta , võttes enda teetassi kaasa ning lahkus köögist.
Sarlin viis kulmi kergitava pilgu Ronile ja Harryle. ,,Noh, ta on koguaeg selline.." lausus Ron ükskõikselt ja sõi enda hommikuse eine lõpuni. Harry noogutas ja muigas vaikselt.
,,Olgu peale, siis ma tean, kellelt koduseid ülesandeid maha kirjutada kui ma hätta jään!" lausus Sarlin lõbusalt.
,,Oojaa, nagu ta laseks!" mõmises Harry ja neelas toidu korralikult alla. Sarlin kergitas korraks kulmi ja kehitas õlgu.
,,Noh, aga mida meie teeme?" muutis ta seejärel teemat, kuna hetkel polnud isegi tuju mõelda nendele kodustele ülesannetele mis neid ees võivad oodata.
,,Mis mõttes?" küsis Harry, vahtides Sarlini prillide tagant.
,,Ma mõtlen, et kas me läheme ka kooli või jäämegi siia?" küsis Sarlin nüüd täpsemalt. Harry vahetas Roniga pilgu ja kehitas seejärel õlgu.
,,Kuidas ordu otsustab!" vastas Ron lootusrikkalt. Sarlin ohkas raskelt ja tõusis samuti püsti.
,,Olgu, ma lähen siis nüüd praegu.." sõnas ta veel enne kui ise ka koridori kadus.

,,Kuidas ordu otsustab? See on meie otsustada.." mõtles Sarlin mööda koridori edasi astudes ja silmitses maale, mis teda pilkudega saatsid. Sigatüükas oli ka seesama asi, aga siis oli tegu hoopis eluste inimestega. Kuid sosistamine aga ei muutunud.
Niimoodi edasi minnes, välja tegemate mõndade maalide pilkudest, kes vahepeal isegi mängisid mitte välja tegemist, jõudis ta lõpuks tagasi enda magamistuppa ja vaatas aknast välja.
Hele . Silmi pimestav . Lumine ja mis kõige hullem, siis ka külm. Oleks lumi soe, olgugi, et see fantaasia oli võimatu, oleks vist arvatavasti kogu tänav kilkavaid lapsi täis, kuid hetkel , hommikul olid kõik inimesed kas tööl või koolis.
,,Huvitav, milline on mugude kool?" mõtles tüdruk ja toetus sõrmenukkidega aknaklaasile, vahtides lumme,mis aknaraamil oli.
Gryffindori puhketoas oli samuti see võimalus vaadata välja ja imetleda Sigatüüka ümbrust ja veel ilusam oli astronoomia tornis, kus olid kõik ilmakaare aknad.
Ohanud vaikselt, sulges neidis silmad ja kujutas ette, mis tunne oleks hetkel olla Sigatüükas, enda ajas ja elada ilma põhiliste muredeta , mis hetkel teda painasid. Kõige suurem mure oli kahjuks Lord Voldemort ja tema Surmasööjate kari, kes oleksid võinud ta ära tappa.
Aga siiski ... ,,Milline oleksin mina, kui ma jääksin sinna aega?" mõtles tüdruk , ise alahuulde hammustades.
Kuna ta oli ikka tõeline Slytherin .. Võinohh .. Kunagi oli , siis arvatavasti oleks temast saanud Surmasööja, sama kuulus nagu seda oli vist Bellatrix Lestrange ja näiteks veel Greyback.

Lõuna.
Sarlin istus mugavas , kuid natuke tolmuses tugitoolis ja vahtis kaminas kustuvaid leeke. Keegi peaks puid juurde panema ja see keegi peaks olema Sarlin, aga ta ei tõuse isegi selle jaoks püsti. Maja tundus olevat nagu inimtühi. Ühel hetkel oli kõikide meeleolu kadunud ning mitte keegi isegi ei raatsinud endamisi rääkima hakata. Vaikus oli maja täielikult endasse võtnud.
Sarlin vangutas vaikselt pead. Kogu see vaikus tekitas juba unistust ning peagi vajus ta pea lihtsalt küljele. Nii jäigi ta magama .. Või õigemin, endaarust puhkama.

,,Ära ärata teda!" sosistas keegi.
,,Miks? Aeg on hiline ja Dumbledore ütles, et me läheme täna Sigatüükasse tagasi," sosistas teine.
,,Ah, olge mõlemad vait! Ma teen seda ise," kostus nüüd juba kärsitu sosin ja Sarlini raputati õlast. Viimane võõpatas ärkvele ja vahtis unisel Harryt, Roni ja Hermionet, kes kõik talle samuti otsa vahtisid.
,,Kaua ma magasin?" küsis ta end sirgu ajades ja ringutades.
,,Ei tea, aga piisavalt kaua arvatavasti. Kell saab kohe kaheksa," vastas Hermione end sirgu ajades ja Sarlini vahtides, kes aeglaselt püsti tõusis. ,,Noh, siis ma magasin tõepoolest kaua.." arvas ta haigutades.
,,Pane oma asjad kokku, Sarlin, me läheme tagasi Sigatüükasse.." lausus Hermione, nügides Sarlini ukse poole.
,,Sigatüükasse?Miks?" ei saanud Sarlin päris täpselt aru , kuid hakkas minema, sest Hermione nügis teda ikka päris tugevasti.

,,Noh, näed! Pakitud!" ohkas Sarlin tüdinult, kui näitas enda reisikohvri poole, mis oli pungil asju täis. Hermione noogutas rahulolevalt, kuid risitas ikka käed.
,,Me peame sind koolis ikka Susaniks kutsuma.." lausus ta aeglaselt.
,,Noh, see pole mulle üllatuseks," venitas Sarlin. Hermione kortsutas kulmi.
,,Kui sa tahad, võime me sind Sarliniks kutsuda," lausus ta pead paremale kallutades.
,,Ei ole vaja. Ma ei kujuta küll ette, mida siis Snape ütleks.."
,,Oojaa, ta tunneb su koheselt ära, kui ta sind koolis nende juustega näeb," muigas Hermione tujutult.
,,Noh , see oli Dumbledore tehtud ja ma parem jätan need sellisteks nagu nad on." hammustas Sarlin alahuulde ja tõmbas enda kohvri voodi pealt ära , jäädes nüüd Hermionele otsa vaatama.
,,Millega me üldse läheme?" küsis ta , kui oli uksest välja astunud ja sammus ettevaatlikult trepist alla, üritades maalide pärast teha õige vähe lärmi, kuid kohver, mis oli ilmatult raske, ei lubanud tal seda eriti teha.
,,Ma koguaeg unustan, et ma tohin võlukunsti kasutada.." pomises Sarlin pisut pettunult, kui nad olid jõudnud esimesele korrusele. Hermione turtsatas ja raputas pead.
,,Sa käid Sigatüüka koolis ja sa pole täiskasvanud,"
Sarlin pööras end tema poole.
,,Olen küll. Kui sa ei mäleta , siis ma tulin ajast edasi ja ma ei tea, mis minu Tegeliku Minaga juhtunud on. Olen ma elus või surnud, mul pole õrna aimugi, ja kui ma elus olen, siis olen ma ammu täiskasvanud ," lausus ta end õiglustades. Hermone hoidus silmi pööritamast ja astus edasi.
,,Aga ikkagi. Tegelikult oled sa kuusteist, Sarlin , ja seda vanust ei saa sa praegu muuta, sest sa oled hetkel olemas," lausus ta. Sarlin hakkas just suu lahti tegema, kuid pani selle kinni, kuna Hermionel oli jälle õigus. Ta oli hetkel ametlikult määratud kuueteistkümne aastaseks.
Enda nina alla pobisenud paar sõna, mida Hermione ei kuulnud, vantsis ta edasi.
,,Olete valmis?" küsis Harry, kes istus ja ootas neid elutoa toolil istudes. ,,Jah," vastas Hermione tüdinult. Harry noogutas ja tõusis püsti.
,,Ordu liikmed peaksid varsti saabuma. Me läheme Sigatüükasse nende tõldadega," seletas ta niiöelda plaani teistele. Ülejäänud ainult noogutasid ja seadsid end taas istuma, kuna muud ei jäänud hetkel üle.

,,Nojah, varsti.." porises Sarlin tülpinult. Möödunud oli pool tundi, kuid mitte kedagi ei ole kohale tulnund. Harry vaatas tüdrukut, kes närviliselt oma juukseid silus ja pidi ise ka märkima, et ka tema on mures teiste pärast.
,,Äkki on neid rünnatud?" pakkus Ron, kes vahtis kõikidele kordamööda otsa.
,,Mu arm valutaks siis.." vastas Harry kulmi kortsutades.
Väljas oli juba kottpimedaks muutunud, kui äkki uks avanes ja kostus hääli. Harry ajas end kiiresti püsti ja sama tegid ka Ron ja Hermione ja Sarlin.
,,Nad on vist väga pettunud, et me hilinesime .." sosistas üks hääl. Esikus tekkisid väikesed valguskumad.
,,Nad peavad aru ka saama, et Ministeeriumis on niigi palju tööd.." vastas teine ning nähtavale ilmusid Lupin , Tonks ja Moody, kes noori vaatasid.
,,Ärge küsige," ütles Tonks kiirelt, kui Ron hakkas midagi ütlema. Noormees pani suu pettunult kinni.
,,Tehke nüüd ruttu. Dumbledore tahab, et te jõuaksite vähemalt kella kümneks Sigatüükasse," ärgutas neid Moody. Lupin viis pilgu korraks kellale ja vangutas pead.
Keegi ei öelnud sõnagi, kui noored enda kohvrid võtsid ja joped selga panid ja kõik koos majast lahkusid.
,,Meie plaanid muutusid," ütles Moody valjult, et kõik teda kuuleksid.
,,Nimelt?" küsis Harry ja vaatas endist professorit.
,,Te ei lähe tõldadega, vaid Rüütlibussiga, mis viib teid otse Siganurme juurde. Seal lähete te Sigatüüka väravate juurde ja seal võtab teid Snape vastu," vastas ta.
Sarlin nägi pimeduses, kuidas Harry vihaselt silmi pööritas. Arvatavasti polnud tal kõige paremad suhted Slytherini majavanemaga.
Enda mantli kapuutsi pähe tõmmanud, et lumi juuste külge ei jääks, astus Sarlin nüüd edasi ja peatus järsult, põrgates otsa Hermionele, kes samuti oli seisma jäänud.
Nad olid mõni minut seisnud seal, kui kostus valju häält ja lilla kolmekorruseline buss peatus nende ees. Kuna hetkel ei olnud sal seda vinnidega noormeest, astusid nad ise kiirelt bussi ja Moody ja Lupin hoolitsesid selle eest, et kohvrid saaksid samuti peale.
,,Siganurme," ütles Tonks kiirelt juhile. Bussijuht ei öelnud midagi , vaid andis gaasi ja buss sõitis edasi.
,,Ma ju ütlesin, et ei taha kunagi sellega sõita!" jorises Ron, kes tugevsti enda toolist kinni võttis. Sarlin hoidis väga kõvasti postist kinni, et maha mitte kukkuda.
,,Ma mõistan, mida sa öelda tahad," ütles ta , raske klomp kurgus juba.
Buss sõitis niiumbes viis minutit, kui see järsult peatus. Tonks , Moody , Lupin ja teised astusid bussi pealt maha ja kõik õpilased samuti.
Sarlin vaatas pimedate akendega Siganurme. Ta vaatas kaugemale ja nägi eemal Sigatüüka põlevaid tulukesi. Tõmmanud enda mantlihõlmad rohkem kinni, astus ta teiste järel edasi. Kohvrite eest hoolitsesid kolm aurorit, kellele ei tekitanud see eriti muret.
,,Ma tahaks kiiremini juba Sigatüükasse jõuda.." pomises Sarlin vaikselt, ise lõdisedes. Lund sadas Siganurmes vähem, kuid soojem küll ei olnud. Hermione lõdises samuti tema kõrval, kuid kiirendas siiski sammu, et sooja saada. Sarlin tegi samuti sama.

Väravad avanesid ja nähtavale tuli Snape, võlukepp käes, mis valgustas natuke tema nägu.
,,Ma arvasin, et aurorid teavad kellaaega," venitas ta külmalt. Tonks sisistas sellepeale, kuid Lupin ja Moody ei teinud midagi. Umbes nagu Snape ei oleks midagi öelnud ning ulatasid kohvrid tagasi.
,,Nägemiseni Harry," naeratas Tonks vaikselt. Lupin noogutas kõigile. ,,Nägemiseni," lausus ka tema. Mõlemad keerasid selja ja kadusid jalutades pimedusse.
,,Saan ma sind aidata, Alastor?" küsis Snape, vahtides nüüd otsa Moodyle, kes pead raputas .
,,Sina isiklikult mitte. Ma tulin siia Dumbledorega rääkima," vastas Moody ja astus raskelt edasi. Harry muigas lõbusalt ja astus edasi, Sarlin tema järel. Kostus ainult see, kuidas värav sulgus ja kõik jäi vaikseks.Peaaegu. Ainult Moody puujalg tekitas häirivat klõbinat, kui nad sammusid mööda kivist rada Sigatüüka uste poole.

Lõpuks! Sarlin tõmbas enda kapuutsi peast ja astus rõõmustades edasi. ,,Läki," sosistas Hermione vaikselt. Sarlin, Harry ja Ron noogutasid ja astusid treppide poole. Seljataga kuulis Sarlin, kuidas Moody ütles korraks midagi Snapele, et too oli kuidagi teravalt, või ka salvavalt vastanud ja seejärel jäi jälle kõik vaikseks. Nad valgustasid enda võlukepid ja suundusid ülesse puhketuppa.

,,Esimene tund Slytherinlastega.." pomises Ron laialt haigutades, kui luges ununenud tunniplaani. Pärgament oli vedelenud kusagil koti põhjas ning nüüd oli see kortsu tõmbunud. Hermione vaatas enda tunniplaani ja mühatas midagi.
,,Nooh , mida sa arvad ?" küsis Ron taas haigutades. ,,Snape annab meile lisaülesandeid või mitte?"
,,Ma arvan, et ta hoolitseb selle eest vägagi hästi," teatas Harry, kes oma pärgamendi taskusse pistis ja koti õlale vinnas. ,,Ma lähen raamatukokku ... Pean lõpetama Snape esse ..." ütles ta portreeava poole astudes. Ron tõusis samuti püsti, võttes enda koti. ,,Noh, hiljem näeme siis," ütles Sarlin ja tõmbas pärgamendi enda kotist välja.
,,Ma arvasin, et sa lähed nendega.." ütles Hermione ning võttis ka enda pärgamendi välja. ,,Noh , mul pole koduste ülesannete jaoks raamatukogut vaja, kui mul on endal õpikud olemas.." vastas Sarlin ning tõmbas välja sule ja tindipoti.
,,Mis tööd sa üldse teed?" küsis Hermione pominal. Sarlin tõstis korraks pilgu. Hermione kirjutas usinasti, ise üsnagi sügavalt enda pärgamendi kohale kummardunud.
,,Vastumürkide kohta essee ...Me õppisime seda .." ütles Sarlin ning kummardus samuti enda pärgamendi kohale, ise kulmu mõtlikult kortsutades.

,,Viisteist punkti Gryffindorilt hilinemise eest," teatas professor Snape, kes oli viinud korraks pilgu Sarlinile, kes kulmi kortsutas ja end enda kohale istuma seadis. ,,Ma ei hilinenud ju.." pomises ta vihaselt ja vaatas tahvli poole, kus olid juhised kirjas.
Ohanud raskelt, läks ta kapi juurde ja otsis sealt koostisosad välja. Teel tagasi laua juurde, kukkus tal klirinal helerohelise ollusega pudel maha ja läks katki. Snape vaatas Sarlini poole ja muigas külmalt. ,,Veel kakskümend punkti Gryffindorilt selle eest, et ei oska asju hoida," ütles ta siidiselt ja astus mööda klassi edasi, olles ilmselgelt rahul sellega, et sai Gryffindorilt punkte eemaldada.
,,Mille eest?" sisistas Sarlin vihaselt. Snape peatus laua teises otsas ja vaata Sarlini puuriva pilguga. ,,Kas põhjus mille ma just ütlesin, ei olnud piisavalt kuuldav, preili Aiedail?" küsis ta toetades kätega nüüd lauale ja vaatas silmi kissitades Sarlini, kes esmakordselt punaseks värvus.
,,Väga tore," ütles Sarlin nüüd üpris vihaselt, ise ka aru saamata, miks ta nii käitub? Eriti Slytherini vajavanemaga? ,,Väga tore," kordas ta uuesti ja pani koostisosad lauale ja põrnitses vihaselt Snape'i , kelle ilme oli üsnagi rahulolev.
,,Kakskümend punkti Gryffindorilt ja .." Snape vahtis Sarlini, kes asjad kotti pani. ,,Minugipoolest,"sisistas ta ise silmi kissitades.
,,Preili Aiedail jääb kaheks nädalaks peale tunde, alustades tänsest päevast!" ütles Snape rahulolevalt. Sarlin vahtis professorit vihaselt. ,,Mul on tunne, et ma kasutan varsti jälle ajakeerajat," mõtles ta vihaselt. Kanna pealt ringi keeranud, lahkus ta tunnist.
Tee peal kahetses ta sügavalt, et oli nii käitunud . Ta oli Gryffindorile toonud 55 miinuspunkti ja kõik ainult tema totra iseloomu pärast ! Ohanud raskelt, võttis ta suuna Gryffindori torni poole, kus ta enda närvid välja puhata kavatses, kuid millest siiski selline väljaelamine?

,,Sisse," kostus kabineti ukse tagant hääl ja Sarlin sisenes otsekohe kabinetti. Snape istus enda toolil, laua taga, pilk mitmel pärgamendil. ,,Näen, et siiski otsustasite kohale ilmuda," ütles Snape ja tõtis pilgu ja viipas käega toolile. Sarlin võttis tuima näoga istet, kuid sisemuses kees ta lausa põrgulisest vihast .
,,Ma poleks iial sinust seda oodanud," ütles Snape . Sarlin kortsutas kulmi. ,,Nagu juba aru saada, võib minult kõike oodata," ütles ta tehes siidist häält.
,,Ma vist ei väljendanud ennast selgesti ..." lausus Snape, jättes siiamaani imelikul kombel seda rahulikku häält.
,,Nagu ma eelnevalt ütlesin, siis ma ei oleks arvanud, et sa nii madalale laskud.. Sa olid tõeline Slytherin ja praegu kössitad sa Gryffindoris?" kortsutas Snape korraks kulmi. Sarlin turtsatas.
,,Noh, tuleb välja, et te siiski mäletate mind," ütles ta aeglaselt. Snape ei teinud sellest väljagi.
,,Tundub,et sa võtsid omaks ka Gryffindorlasliku käitumise .." ütles ta aeglaselt. ,,Kuigi sa ei ole sugugi muutunud," jätkas ta rahulikult ja muigas külmalt, kui kuulis Sarlini turtsatust.
Snape tõusis nüüd püsti ja jalutas kabineti teisele poolele. ,,Kust te teate, et ma ei ole muutunud?" küsis Sarlin ja jälgis silmanurgast Snape igat liigutust.
,,Dumbledore rääkis, et sa pole mitte kedagi mitte kunagi usaldanud ja sama kehtib ka sinu väikeste sõbrakeste kohta..Sa ei usalda neid siiamaani ," ütles Snape ja jälgis Sarlini, ilme rahulik, sünge.
,,No ja siis?" küsis Sarlin vaikselt. ,,See pole enam kellegi asi kellega mina läbi saan .." ütles ta .
,,Sa oled samasugune nagu su tädi oli," ütles Snape kärsitumalt. ,,Tema ka pühendas enda allesjäänud aja totratele Gryffindorlastele ja pidas neid sõpradeks!" ütles Snape.

,,Minu tädi ei puutu üldse asjasse.. " ütles Sarlin kokkusurutud hammastega ja vaatas Snape poole atlkulmu. Snape aga näis nautivat jälle seda, et Sarlin oli juba üsna solvunud ilmega.
,,Sa räägid juba nagu Potter," teatas Snape külmalt ja seadis end taas istuma.
,,Andke mulle parem ülesanne," ütles Sarlin vaikselt omaette põrnitsedes. Snape ainult muigas ja tõmbas lauasahtlist välja mitu pärgamendi rulli. ,,Hästi." ütles ta ja lükkas need Sarlini poole.
,,Sa kirjutad mulle esse vastumürkide ja mürkide kohta ja kuidas nad toimivad," ütles ta ja Sarlin ohkas. ,,Kõikide mürkide kohta, mida sa õppinud oled ja mida ma olen õpetanud sulle," lisas ta veel.

,,Mida sa tegid?" küsis Hermione, kui Sarlin väsinult tugitooli vajus ja oma käsi raputas. ,,Kirjutada.." vastas ta oma käsi põrnitsedes, mis valutas liigsest kirjutamisest. ,,Ma pean järgmisel õhtul jälle kirjutama ja nii kaks nädalat.." lausus ta raskelt ohates . Hermione kergitas vaikselt kulmi.
,,Harry on pidevalt jäänud Snape juurde peale tunde .."
,,Aga ma kahtlen, et ta on nii palju kirjutanud,et käsi ähvardab ära kukkuda.." ütles Sarlin, tehes mossis ilmet.
Hermione muigas vaikselt. ,,Noh, ta jäi viiendas Umbridge juurde peale tunde ja see nõid tegi ta käele arme.." ütles Hermione kulmi kortsutades. Sarlin ohkas taas. ,,See oli tõesti hästi abi pakkuv.. Leevendas enesetunnet isegi.." ütles ta tüdinult ja võttis enda Mustade Jõudude raamatu jälle kätte. Oli möödas väga kaua aega kui ta viimati seda raamatut oli lugenud, aga selleks, et keegi ei saaks aru, mis raamatuga tegu on, siis muutis ta raamatu raamid ära.
,,Tegelikult võiksid sa õnnelik olla.." ütles Hermione äkitselt.
,,See on tegelikult suhteliselt leebe karistus mille Snape andis," ütles ta aeglaselt lisades. ,,Sest Harryl pole kunagi vedanud sellel kohal ja sa oled olnud Slytherinist," haigutas ta laialt. Sarlin tõstis talle altkulmu pilgu. ,,Sa oled väga hea psühholoog! Mida ma ilma sinuta teeksin?" küsis ta külma irooniaga ning süvenes taas raamatu lugemisse.

Oli juba öö, kui Sarlin sulges raamatu, ise vaikselt haigutades. Mitte kedagi ei olnud puhketoas ja kodused ülesanded olid tal tegemata. Raamatu seljakotti pannud, vaatas ta ringi. Tuli kaminas olid peaaegu kustumas ja seegi oli nii vaikne, et tuli kuulatada vaikides. Üksinda oli kõhe puhketoas olla, kuna tavaliselt oli see pungil täis rahvast. Magama ta ka minna ei tahtnud ja puhketoas olla niisamuti. Veel ühe haigutuse saatel, läks ta portreeava juurde ning kui see avanenud oli, astus ta puhketoast välja ja vaatas ringi. Koridorid olid tühjad ja pimedad. Maalidel olevad võlurid ja nõiad magasid juba sügavas unes ning Sarlin otsustas, et ei süüta seekord võlukeppi , vaid jalutab niisama.
Rüükrae rohkem ümber tõmmates, jalutas ta rõõmsama enesetundega edasi. Väljas paistis selge kuu ja kooli territooriumit oli väga selgelt näha.

Sarlin hingas sügavalt sisse öiset jahedat õhku ja esimest korda tundis ta end paremini kui varem. Väravad oli Filch lahti unustanud ning seega oli tal vaba maa. Ainukeseks vastumeelsuseks oli aga öö külmus, kuna väljas oli talv ja lumi tegi kiirelt ta jalad märjaks. Sellest välja tegemata, suundus ta edasi järve poole. (Muidu oleks ta kohe keelatud metsa läinud..)
Peatus ta sealsamas puu juures, kus ta oli kohale tulnud ning muigas vaikselt. Varemgi oli ta öösel väljas käinud , kuid mitte üksinda vaid Susani ja kaksikutega, kellel leidus alati midagi mida teha. Vastu puud toetanud, pistis ta käed taskutesse.
,,Võibolla oleks õige aeg tagasi pöörduda?" mõtles ta alahuult närides.
,,Kuid mida ütleksid selle peale Harry, Ron ja Hermione? Kas nemad ka arvavad, et mul oleks parem tagasi pöörduda?" tüdruk kõhkles hetke ja oli valmis iga hetk võtma välja enda ajakeeraja, kuid tundus, nagu oleks õhus olnud mingisugune takistus. ,,Olgugi, et ma igatsen Susanit ja teisi.."ta kummardus nüüd ja võttis vasaku käega lund kätte ning pigistas selle lihtsalt üheks väikeseks "pallikeseks" ning hakkas seda ülesse loopima. ,,Ei ... Ma arvan, et ma ei lähe tagasi .. Mitte veel... Või tegelt? Dumbledorega tuleks rääkida enne?" Sarlin raputas eikellegile pead. ,,Ma ei suuda arugi enam endast saada!" pomises ta pillates lume käest maha ja haaras mõlema käega peast kinni.

Möödunud oli mitu tundi, kui Sarlin oli seal samas puu juures seisnud ja mõelnud enda oleviku, tuleviku ja võibolla ka mineviku kohta ?
,,Külm.." otsustas neidis siiski mõne aja pärast, kui end väristas. Silmad olid raskeks muutunud ja need vajusid enesest kinni, olgugi, et ta ei tahtnud isegi magada. Nüüd tuli kuuldavale juba aevastus. ,,Tore.." pobises tüdruk raskelt ja pistis käed taskutesse, üritades vähemalt sõrmedele sooja saada, kuid see õnnestus raskelt. Peale teist aevastust, otsustas Sarlin nüüd siseneda koolimajja. Päike oli juba ammu kõrgel ja seega valgustas see kogu tee ära ning lumi, mis valguse käes säras , pimestas tüdrukut.
Ukseni jõudnud, hakkas ta seda lahti tegema, kuid see ei avanud. ,,Mida ..?" hakkas ta just ütlema, kui ust tõmbas veelgi tugevamini. Ikka ei avanenud. ,,Tundub, et Filch on selle siiski sulgenud.." pomises ta vaikselt ja toetas vastu külmemat seina. Lund sadas jälle ja ilm muutus külmemaks. Aeg venis ja tundus, et enne kui uks lahti läks, oli möödunud mitu tundi järjeast. Mõned õpilased lahkusid lossist ja suundusid kusagile eemale, kuid erinevalt teistest, läks Sarlin koheselt lossi, kellegile tähelepanu pööramata. Käed olid tal justkui kangena taskutesse kinnitunud.
,,Haiglatiiba või Puhketuppa ? Haiglatiiba või puhketuppa?" mõtles Sarlin, kui läks keerdtreppide poole. Otsustanud esialgu minna siiski puhketuppa, kõndis ta edasi. Liikumine andis talle natukenegi soojust, kuid mitte nii palju. Üleni niiske ja külm koolivorm võtsid väga aeglaselt vastu soojust.
,,Pudi-padi," teatas ta portreeavale . Paks naine hüppas eest ära ning Sarlin sisenes puhketuppa ja tundis kergendust, kui sai natukenegi sooja. Esimese asjana jooksis ta tüdrukute magamistuppa, kus ta kiirelt märjad ja külmad riided vahetas välja soojade ja kuivade riiete vastu, tundes tõelist leevendust, et ta ei pidanud väljas kauem passima. Peale järjekordset aevastust, väljus Sarlin magamistoast ja läks tugitooli juurde, kuhu ta istus. Neidis tõmbas sviitri kaeluse kõrgemale, sest kurk valutas natuke ja sulges seejärel silmad.

,,Hommikust.." teatas Ginny natuke rõõmsameelsemalt. Tundus, et ta oli enda masendusest ja kurnatusest üle saanud ning ta istus Harry kõrvale. Sarlin avas silmad ja vaatas otsa kõigile, kes puhketoas olid. ,,Susan, on sinuga kõik korras?" küsis Ron nime rõhutades. Sarlin raputas pead . ,,Ei," ütles ta kähiseval häälel. ,,Sa said vist külmetada.." ütles Hermione ja asetas käe Sarlini laubale ja tõmbas selle mõne hetke pärast tagasi. ,,Sa peaksid minema haiglatiiba, sul on palavik," ütles ta end sirgu ajades ja Sarlini vaadates. ,,Kena.." ütles Sarlin vaevukuuldavalt ja pööritas silmi ning tõusis püsti. Kogu ta keha valutas ja raske oli kõndida. Tundus, nagu kaotaks ta iga hetk tasakaalu ja kukub pikali. ,,Tule ma aitan sind," ütles Hermione vaikselt ja tõusis samuti püsti ning aitas Sarlini puhketoast välja.

,,Mis sul juhtus?" küsis Hermione vaikselt, kui nad Sarliniga olid mööda koridore Haiglatiiva poole läinud. Sarlin kehitas vaikselt õlgu ja vaatas mööduvaid õpilasi, kes neid samuti natuke aega jälgisid. ,,Ma käisin lihtsalt väljas.." ütles ta vaikselt ja ootas , et see teekond lõppeks kiiremini.
,,Väljas?" kordas Hermione . ,,Minuteada olid sa Snape juures ja õhtul puhketoas.."
,,Ma olin öösel väljas. Kui ma tagasi tahtsin tulla , siis oli uks juba lukus niiet ma ei saanud siseneda ja jäin ootama.." seletas Sarlin asja kiirelt ja ohkas kergendunult, kui nägi, et nad jõudsid juba haiglatiiba.
,,Ma lähen kutsun Promfey, sina heida pikali." käskis Hermione ja jättis Sarlini sinnapaika ning tormas kabineti ukse poole. Sarlin tegi nagu kästud. Ta heidis pikali ja tundis, kuidas pea sellepärast ringi hakkas käima. See oli kuidagimoodi uimane ja mõnus tunne.
Minuti pärast tulid kohale Hermione ja Promfey. Viimane kummardus Sarlini kohale ja katsus ta laupa ning vangutas pead. ,,Teie siit veel niipea välja ei saa, preili Aiedail .. Teil on kõrge palavik .." ütles ta vaikselt. ,,Ma teen sulle ühe joogi valmis, mis peaks leevendama su kurguvalu, kui sul seda on ja mis aitab sul natuke paremini tunda end," ütles Promfey ning sibas kiirelt minema.
,,Miks sa üldse välja läksid?" küsis Hermione sosinal,kui Promfey oli kuuldekaugusest väljas.
,,Ma tahtsin lihtsalt värsket õhku hingata ja ma mõtlesin.."
,,Mõtlesid.. Millest?"
Sarlin köhis vaikselt ja kehitas õlgu ning tõmbas endale teki peale. ,,Sellest, et kas minna tagasi aega ja elada oma elu edasi, või jääda siia.." ütles ta vaikselt. Hermione kortsutas mõtlikult kulmi. ,,See ei ole tegelikult nii kerge kui sa arvad.." ütles ta ikka veel sosistades.
,,Ja üldiselt on see sinu enda otsustada, kas sa tahad minna tagasi või mitte.." lisas ta veel ja ajas end sirgu. ,,Ma aitan sind täna koduste ülesannetega kui tahad.." ütles ta nüüd natuke valjemalt. Sarlin kergitas kulmi. ,,Sina ?" küsis ta imestunult.
,,Sa ei pea mind haletsema sellepärast, et ma haige olen.." ütles ta pead vangutades. Hermione kehitas õlgu. ,,See ei loe, sa pead järele ka jõudma.." ütles ta ja vaatas nende poole sibava Promfey poole, käes peeker aurava joogiga. Kui ta nendeni jõudis, nägi jook välja ereoranži värvi välja , kuid lõhn puudus.
,,Sa pead selle lõpuni ära jooma," ütles haiglaõde ning ulatas peekri Sarlinile, kes selle vastu võttis ja ära kiirelt jõi. ,,Nüüd palun, lahku haiglatiivast. Aiedail peab puhkama," ütles ta Hermione poole pöördudes. ,,Ma panin su rohu sisse unerohtu, et sa kenasti end välja magaksid . Hiljem kui sa ärkad, vaatame mis me edasi teeme," ütles ta ning jalutas eemale, et hoolitseda teiste patsientide eest. Hermione saatis teda pilguga. ,,Olgu, hiljem näeme!" ütles ta ning lahkus haiglatiivast. Sarlin vaatas natuke aega talle järele ja sulges seejärel silmad. Tõepoolest . Peale ravimi joomist tundis ta end nii väsinuna. Mõne hetke pärast Sarlin lihtsalt uinus.