Dancing In The Dark ehk D.I.T.D { LÕPETATUD! }

Viimati muutis seda Dinxxx^^ (1/3/2009, 10:06). Kokku muudetud 1 kord

Ülestunnistus:
Mina, 14 aastane Diana olen peast põrunud. Jõulud on vist pähe hakanud vms. Igaljuhul... Ma üritan hakkama saada 4 jutuga.. Eks siis kevadel näis, kas ükski neist lõpetatud saab.
Jutt on vist vampiiridest... Mitte VIST vaid kindlasti.
*Halab ja taob käega lauda*
"Twilight" on oma töö teinud...
Nuuks.
Niiet, leppige! See on sadamiljonkorda igavam, kui tõeline vampiiri ja inimese armastulugu, mille autoriks Stephenie Meyer. Müts maha selle kirjaniku ees!
Nii, nagu te vist aru saite, nõuan ma rohkesti kriitikat! Ma lähen lolliks, kui ma kriitikat selle jutukohta ei saa. ( Okei, see oli väike nali, sest ma olen juba hull. Paberitega, kusjuures. Mõned teavad, millest jutt.)
Nii, end, finito, spasiiba atešoni. eest.
Ilusat lugemist.
Häid Jõule!

|1|
„Ma lähen nüüd!“ hüüdis Miseria, kui koridori jõudis. Ta pani koti maha, siis saapad jalga, jope selga ja valmis ta oligi. Ema tuli mureliku näoga koridori.
„Pimedas?“
„Jaa, pimedas.“ lausus entusiaslikult tütarlaps naeratades ja juba ta jooksis väljas. Tee oli tal peas: pööre paremale, siis otse, siis paremale ning kaks korda vasakule ja kohal ta oligi – pargis, mis oli olnud ta lemmikapaigaks juba eelmisest aastat saadik. Pargi keskel oli ilus lagendik, kuhu tüdruk nüüd suunduski.
Ta laskus kükki, võttis kotist maki ja asetas selle maha. Õues oli krõbekülm ning makk ähvardas igakell üles lüüa. Miseria vajutas „Play“ nuppu ning muusika hakkas mängima. Tänaseks muusikaks oli ta valinud „Titanicu“ filmimuusika. Ta astus sammu eemale, sulges silmad ja hakkas keerutama. Ta lasi käed vabalt külgedele ning keerutas end öises pargis. Juuksed lehvisid ja igahetk ähvardas ta tasakaalu kaotada. Kuid siis... Muusika jäi vait. Miseria avas silmad ja pidi karjatama, kui nägi maki juures seismas tundmatut poissi.
„Tššš! Ära karda,“ lausus poiss ning kõndis tüdrukule lähemale. Miseria taganes. „Ma olen õhtusel jalutuskäigul ja korraga kuulsin ma enda meeleolule vastavat muusikat. Otsustasin järgi uurida, kust kohast see kaunis laul tuleb ja siis avastasingi siit sinu. Muide, sa olid keerutades väga armas.“ lisas ta ning Miseria ohkas kergendustundest.
„Huuh, okei, vabandus vastu võetud,“ naeris tüdruk ning lükkas blondid juuksed selja taha ja kohendas jopet. Septembrikuu õhtud ei olnud sugugi mitte soojad.
„Mis sa siis arvasid?“ uuris tundmatu.
„Ee..,“ kogeles Miseria „Midagi ei arvanud. Lihtsalt ma veidike ehmatasin.“
„Heh, olgu nii.“ lausus tundmatu ja hakkas Miseriat eemale sammuma. Ta pani uuesti maki käima ning oli siis kiirelt tüdruku juures tagasi. Miseria jälgis pinevalt oma siniste silmadega tundmatut noormeest.
„Tantsid minuga?“ pakkus tundmatu ja ulatas Miseriale käe. Miseria ulatas oma külma käe tundmatule.
Far across the distance.
And spaces between us.
You have come to show you, go on...
Sellise laulu saatel noored tantsisid. Õigemini keerlesid lagendikul. Kuni kõlasid laulu lõpulaused:
We’ll stay forever this way
You are safe in my heart
And my heart will go on and on.
Makk vakatas ning Tundmatu ja Miseria lõpetasid tantsimise. Tundmatu naeratas tüdrukule ning tänas teda meeldiva tantsu eest ja läks. Ja ta läks... Miserial olid sõnad kadunud. Ta ainult jälgis, kuidas tundmatu noormees läks. Kuid siis, kui noormeest enam silmapiiril polnud, võttis ta maki, toppis selle kotti ja asus koduteele.

Kes ta oli? Kes ta oli? Ma nägin kindlasti und.... Nii võib juhtuda ainult unenäos. Tema valge nahk, jääkülmad käed ja silmad – tume hallid. Ning heledad juuksed. Vapustav! Ta oli kuidagi teistsugune, võrreldes teiste minuvanustega. Ta jutt sügavmõtteline ja kaunis. Tema hääl voolav ja armas. Tema ... Tema.... Heh.... Ma ei oskagi teda enam kuidagi muut moodi kirjeldada. Vaid ühesõnaga on see võimalik – vapustav! Ma pole teda kunagi näinud, kuid ometigi tundub ta mulle tuttavana. Nüüd on mul küsimus: Kas me kohtume veel? Kell on 2 öösel ja ma ei suuda lakata mõtlemast tundmatule. suuda lakata mõtlemast tundmatule.

Tundmatu oli õues. Kuskil pimedal metsalagendikul ja vaatas täiskuud, mis valgustas tema niigi kahtvatut nägu. Oh miks? Küsis ta mõttes endalt ja kadus silmapilkselt.

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Hheaa!! Eem.. mai oska ju siia midagi kirjutada. Very Happy

Miseria on äge. Läheks ka öösel parki keerutama. Very Happy

Kriitikat pole. Very Happy

Nii alguses ju alles. Very Happy

Uut tahan. Very Happy

Selle osa pühendan ma Kärolynile :)
Üritasin kirjutada pika osa

|2|

Käes oli jällegi õhtu. Pimedus kattis linna ja Miseria valmistus parki minekuks. Arvuti kinni, makk kotti ja ta oli valmis minema. Kell oli natuke vähem kui 22 , mis oli ka tunduvalt hilisem kellaaeg, kui eile oli. Kergelt ohates tõmbas ta kinni oma jopeluku ja suundus minekule. Koerte haukumine ja tuuleiil olid ainukesed, mis teda vaikselt mõtlemast segasid. Ta läbis sama tee, mis eilegi, kuni jõudis lõpuks parki. Ta kõndis – nagu eilegi – joonelt lagendikule, vaatas korraks ringi, kas keegi on näha, asetas maki maha ja hakkas plaati makki panema, kui kuulis samme. Kiirelt tõusis ta püsti ja nägi enda kõrval tundmatut ja võpatas.
„Ehmatasin sind?“ küsis ta maheda häälega.
„Ei, ei ehmatanud. Vähemalt täna ei tahtnud ma karjatada.“ lausus Miseria muigega. „Aga mida sa siin teed? Sa kodus ei peaks olema?“
„Hmm... see pidi minu küsimus olema.“ naeris tundmatu „Mina ... sellele vastan kunagi hiljem. Aga nüüd küsin mina: Mida teeb üksi pargis sinusugune tüdruk?“
Miseria oli silmnähtavalt üllatunud „Kas ma eile ei öelnudki?“
Tundmatu raputas pead ning Miseria noogutas. Ta sulges korraks silmad ja avas need siis.
„Ma olen siin käinud sellest ajast saadik... kui mu vend suri traagiliselt autoõnnetuses sellesama pargi juures. Me olime temaga lähedased ja siin, selles pargis õhtuti tantsimas käies, on mul tunne, nagu oleksin temaga.“ Miseria vakatas „Ma saan aru, kui sa mind ei mõista.“ lausus ta kurvalt naeratades.
„Mõistan sind. Isegi väga hästi.“ ütles tundmatu vaikselt ja osutas peaga makile. „Mis muusika sul täna kaasas on?“
Miseria naeratas kergelt „Nickelback.“
„Ja mis laulu järgi tantsida kavatsed?“
„Photographi.“ lausus Miseria ja Tundmatu vangutas pead.
„Ja sa selliseid masekaid kuuladki?“ imestas ta.
Miseria naer kadus ta näolt „Tundmatu, on sellega probleeme?“ küsis ta üleolevalt ja vaatas noormest põhjalikult. Miseria! Kutsu end korrale! Miseria!
Tundmatu jälgis sama pingsalt Miseriat. Miseria... mine. Ephran... Miks sa seda teed? Ta suunas pilgu taevasse ja ta silmad täitusid hirmuga. Täiskuu... Ma pean minema....
„Head aega!“ ütles tundmatu ja oli kadunud. Miseria raputas pead. Kus ta on? Ta oli ju hetk tagasi siin! Tüdruk vaatas pimedas pargis ringi.
„Ma pean minema!“ lausus keegi ta seljataga ning Miseria keeras järsult ringi ja nägi punaste silmadega Tundmatut.
„Mi-mi...?“ tahtis ta küsida, kuid Tundmatu oli jälle kadunud. Ta vajus rohule istuma ja toetas pea vastu põlvi, pannes käed ümber põlve.
„Ma hakkan hulluks minema,“ kinnitas ta endale ja ohkas.
„Sa ei hakka hulluks minema. See juhtub kõik siin ja praegu. Sa nägid mind. Mind – tundmatut. Mind - kui halba unenägu, mis osutub reaalsuseks. Nüüd palun mine! Mine! Mine! Kui sa hindad oma elu!“ sosistas keegi jahedas õhtutuules ja Miseria kiljatas. Ta vaas ümberringi ja nägi punast sähvatust.
„MINE!“ sisistas see keegi taas ning Miseria – arusaamata, mida ta teeb – võttis oma maki ja koti ning pistis elueest pargist jooksu.

Ephran ilmutas end ja vaatas oma punaste silmadega Miseriale järgi. „Tubli, väga tubli!“ lausus ta ja kadus jällegi silmapilkselt.
Ja sel ööl... juhtus metsas midagi... mida võis nimetada koletuks tapatööks. Loomad, eriti hirved... Nende surnukehad lebasid metsa ääres lademetes...

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

*Väriseb*

Ma ei julgeks elunever ühegi pargi läheduseski olla. Very Happy

Üks asi oli nats selgusetu.. see tume tekst. Kelle mõtted need olid või mis nagu? Very Happy

Ses suhtes, et.. Miseria ju ei teadnud veel Tundmatu nime.

Igatahes. Spuukii. Very Happy

Ootan huviga uut. Very Happy

Kärolyn, said oma vastuse msnis kätte
Uus osa,
SIIT:

|3|

„Ohissand,“ oigas Miseria, kui lehest uudist luges. „Täna öösel on toimunud midagi ebaharilikku, mida pole varem nähtud. Hommikune metsast möödasõitja, avastas metsa äärest maas vähemalt sadakond hirve surnukeha.
Hetkel ei osata öelda, miks nad surnud on ja mis selle põhjustas. Selle selgitab lähim uurimine.“ tsiteeris ta ja pani lehe käest. Ta vaatas õue. Linna varjutas tume vihmapilv. Mida see peaks tähendama? Eile... need punased silmad... Kas nendel on seos sellega, mis täna öösel juhtus? Segane müsteerium.
Koputus uksele. Miseria tõusis köögilauast püsti ja jalutas kohvitassiga ukse juurde. Ta avas selle ja tal pidi kohvitass käest kukkuma, kui nägi uksetaga veel temajaoks olevat Tundmatut, kes seisis seal lillekimbuga.
„Kust sa mu aadressi tead?“ karjatas ta ja pigistas kõvasti kohvitassi.
Tundmatu muigas. „Seda oli lihtne teada saada, usu mind,“ lausus ta ja suunas pilgu roosipuketile. „Need lilled... on sulle,“ ütles ta ja ulatas need Miseriale, kes need ka imekombel vastu võttis „Ma tahan sügavalt vabandada eilse pärast. Ma ei tahtnud sind hirmutada, aga see oli puhtsalt su enda huvides.“ muigas ta ning Miseria oli tugevalt segaduses ja raputas pead.
„Tule edasi,“ ütles ta ning astus kaks sammu tagasi, nii, et Tundmatu sisse pääseks. Miseria kõndis ees kööki. „Mul on hommikusöök pooleli, tahad ka midagi?“
Ephran vaatas kulm kortsus tüdrukut. „Ei taha.“ lausus ta ja suunas pilgu laual lebavale ajalehele. Ta võttis lehe kätte just sealt kohast, kus oli uudis, mida Miseria ennist luges.
„Tundmatu, kas sa ütleksid mulle oma nime?“ küsis tüdruk otse ja võttis jälle lonksu kohvi. Ephran muigas „Ephran ja sina oled Miseria. Meeldiv tutvuda!“ lausus ta ja möiratas naerda, kui Miseria ehmunud nägu nägi.
„Ma hakkan hulluks minema... ilma naljata,“ pomises ta ja jäi kohvitassi põrnitsema. Ephran liikus tüdruku tooli ette ja kummardas siis ta poole „Ma olen päris kindel, et hulluks sa minema ei hakka, sest see mis toimus eile ja see hääl, mida sa eile kuulsid ja mina ja need silmad, mis sind ära ehmatasid – usu või mitte, aga kõik on reaalsus. Hullem veel, kui reaalsus! Ja see uudis lehes... Võibolla on see ka tõsi ja seotud minuga? Seda ei tea ju keegi!“ sosistas ta ja Miseria kargas toolilt püsti ning jäi näoga Ephrani poole seisma.
„Ma olen täiesti veendunud, et eile seal pargis ma kuulsingi sind ja... ja kurat võtaks... ma olen üpris kindel, et sina oled selle hirve värgi taga? On mul õigus?“

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

*Väriseb endiselt*
Ma oleks ukse nina ees kinni löönud. Very Happy

Aga tead.. ma ei oska siia ju midagi kirjutada.

UUT!!!

Kriitikat paluks :)
Äitähh! :)

|4|

Ephran naeris ja Miseria hakkas taipama aina uusi asju. Sel hetkel needis ta oma taibukust.
„Appi...“ suutis ta ainult öelda ja Ephran lõpetas naermise. Tema tumehallid silmad põrnitsesid Miseriat. Ta tõstis käe, millepeale Miseria võpatas.
„Sa... kardad mind?“ uuris Ephran ettevaatlikult lauset sõnastades...
Miseria pööras korraks pea kõrvale, siis viis pilgu taas Ephranile, raputas pead ja jooksis teisele korrusele. Ephran ohkas ja jooksis talle järgi.
Ephran jõudis tuppa just siis, kui Miseria lappas voodil raamatut: „Vampiirid.“
„Vampiiride põhilised tunnused: veripunased huuled, tumedad silmad ja hele nahk.“ luges ta ja viis pilgu Ephranile.
„Sa... oled... vampiir.“ ütles ta ning Eprhan ohkas. Ta liikus Miseria voodi juurde ja istus täpselt Miseria kõrvale.
„Sa tahad oma mõtetes, et ma sulle asja selgitaksin. Ma siis üritan... Jah, ma olen vampiir... Ma olen verejanuline kõrilõikaja... kiskja, inimestele ohtlik... kuidas soovid,“ rääkis ta mõtlikult „Ka sulle olen ma ohtlik. See, et ma täna siia tulin, oligi mu enda süü ja osaliselt ka sinu süü.“
„Pshh, minu süü? KUIDAS?!“
„Jaa, sinu süü. Ma olen harjunud, et tavaliselt inimesed niihilja pargis ei käi. Eriti täiskuu ajal, sest täiskuuga muutume me teistusugseks. Me ei oska enam oma instinkte vaos hoida. Ja... eile see leidiski aset ja sinu turvalisuse mõttes, hirmutasin ma sind.... vastasel juhul...“
„Vastasel juhul sa oleks mu tapnud. On nii?“ nõudis Miseria võideldes tugevalt enda pisaratega. See, millise koletise ta oma majja lasknud oli ja mõte, et ta oli koletisega öises pargis „Titanicu“ järgi tantsinud... hirmutas teda tõsiselt. Ephran ohkas. „Tõenäoliselt ma poleks suutnud sind tappa. Aga see võimalus eksisteeris.“
Miseria tõusis püsti, pani oma blondid juuksed patsi ja jäi oma siniste silmadega Ephranit jõllitama.
„Aga.... on olemas üks võimalus... Mis siis saab, kui su instinktid siin ja praegu välja löövad? Mis saab siis? Ah? Tapad mu ära või?“ karjus Miseria ja vehkis kätega, kui Aphran temast kinni üritas võtta. Lõpuks ta jäi paigale ja lõpetas siplemise.
„Rahune maha. Minu instinktid ei löö välja ja olen selles kindel. Ma paluksin sult ühte asja. Sinu enda turvalisuse nimel... palun ära enam sinna parki pimedas mine.“
Miseria vaatas teda mõistmatu pilguga. „Sa ei saa mult seda paluda!“ ütles ta ja astus paar sammu Ephranist eemale. „Sa tead miks ma seal käin ja... ja kurat võtaks... ma ei hooli sellest, et sinusugune võib mind seal ohustada!“
Ephran vangutas pead „Aga sa peaksid.“ lausus ta karmilt ja oli kadunud. Miseria vaatas toas ringi ja oli jälle segaduses. Vähemalt ei näinud ta enam punaseid silmi.
„Tead, ma tulen sinukiuste täna sinna parki ja mind absoluutselt ei huvita, kas see ohustab mind või mitte!“ sisistas ta.

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Ja nüüd raudselt juhtub midagi seal pargis. Ei tohi sellistel kohtadel pooleli jätta!

Kriitika.. Ephran muutus Eprhaniks ja Aphraniks vahepeal. Very Happy

UUT!!!

Kuri põhjapõder(???) Postituste arv : 188 Age : 29

Mulle niinii meeldib see. Uut . :)

Kärolyn - raske on seda nime koguaeg õiesti kirjutada
Helen - tore, kui meeldis :)

|5|

„Ephran!“ urises Ewan ja paljastas oma kihvad, millepeale Ephran tegi paar äkilist sammu venna poole. „Ma tean kus sa käisid ja kellega olid.“ lausus ta ja hakkas naerma, kui Ephrani vihast nägu nägi ja seda, kuidas poisi silmad punakaks hakkasid muutuma. „Temast saaks hea kõhutäie.“ lisas Ewan, millepeale Ephran möiratas ja Ewanile kallale hüppas. Toimus kiskajte kätš. Urinad ja möiratused – nii nad mööda maad veeresid, kuni Ephran lõpuks püsti tõusis ja sihtis sõrmega Ewani poole.
„Sa raisk, talle midagigi teed, ma vannun, et tapan su ära ja lõpetan sellega su igavese elu vampiirina!“
Ewan tõusis samuti püsti ja pühkis varukaga oma verist nina. „Oo, Ephran, kus nüüd oli inimese kaitsja välja.“ lausus ta ja lõkerdas naerda ning ajas pea kuklasse, ja kui juba tagasi vaatas, oli ta silmad muutunud pruunist punaseks.
Eduard raputas pead ja temagi silmad läksid punaseks. Nad taganesid. Siis – hakkasid täiel kiirusel üksteise poole jooksma. Cailin nägi neid ja tormas napilt vahele.
„Kas TE olete ARUST ÄRA?“ kisas ta ning Ephran ja Ewan põrnitsesid üksteist üle tema vihaselt.
„Mina ei ole Cailin, aga tema on! Ja väga tugevalt! Ja tead miks? Ma lugesin ta mõtteid ja ta käis inimtüdrukul Miserial külas ja viis talle lilli ja tead millepärast? Sellepärast, et ta eile teda hirmutama pidi. Absurdsus! Ja mis kõigehullem.... plika sai aru, et ta on vampiir!“
„EI OLE SEE ABSURDSUS!“ karjus Ephran ja just sel hetkel müristas.
Cailin vaatas kohkunud pilguga Ephranit. „Sa... suhtled inimtüdrukuga ja sa.... ütlesid talle, et oled vampiir!?“
Ephran keeras selja Ewanile ja Cailinile ning oli silmapilkselt kadunud.

„Või tema arvab, et ma kuulan ta sõna,“ pomises Miseria pahaselt ja valmistus kodust väljuma.
*Moblahelin.*
„Jaa... Jaa... Jaa... Minuga on kõik hästi... Mhmh, ma sõin ilusti... jaa, elektriradika võtsin välja ja ma EI passinud terve päeva arvutis.... Okei mamps, noo davai, noo tsau.“ lausus Miseria ja pööritas silmi ning libistas telefoni teksade taskusse.
„Niih,“ mõtles ta ja jooksis majast välja ja võttis kursi pargi poole.
Siin ma olen, mõtles Miseria ja jäi pargi sissekäigu juures seisma. Mõni aeg ta seisis ja siis hakkas ta sirge seljaga lagendiku poole liikuma.
„Palun seisa!“ sosistas keegi tüdruku selja taga. Miseria tõmbas sügavalt ninaga ja pööras end ringi ning nägi endast vaid paari sammu kaugusel punaste silmadega, endaga sama kasvu Ewanit.
„Tere, mina olen Ewan ja sina Miseria. Meeldiv tutvuda.“ ütles Ewan meeldivalt ja tema punased silmad kiirgasid, kui ta Miseriat vaatas. Miseria jälgis pingsalt Ewani pilku endal ja ta tundis, kuidas ta käed ja jalad järsku valutama hakkasid.
„Ära karda kullale. Tule minuga kaasa! Ephran saatis mind. Tahtis sinuga kokku saada....“
Miseria saatis Ewanile vaenuliku pilgu „Ei tule ma sinuga MITTE KUSKILE!“ karjus ta ning Ewan raputas pead ja irvitas „Oh, sa hakkad seda kahetsema, kullake!“ lausus ta Miseriale.
„Vaevalt,“ kostis tüdruk ning taganes.
„Sa loodad põgeneda jah?“ sisistas Ewan ning kehitas õlgu. „Ma näen seda su mõtetest, et see on sul kavas ja oi kullake, valetamist ma ei kannata!“ sosistas Ewan ning tõstis parema käe ja paikas sellega Miseria täiest jõust vastu puud.
Tõusis tuul ja Ewan kadus naerdes. Miseria tõstis oma valutavat pead ja nägi kohal, kus enne oli olnud Ewan, Ephranit.

Pääris põnev on Wink

Järjest tekib siia mingeid jutte vampiiridest ja muust Twilightiga seonduvast Very Happy

Ma parem igaksjuhuks ei üritagi, kuigi ma ka nendest raamatutuest eemal olla ei suuda ^^
Aga sinu jutu juurde tagasi Very Happy

.. ma ei tea.. ma ei oska kriitikat sulle eriti õelda vist. aa.. ühes teises vampiirijutus on ka poiss/mees nimega Ewan sees Very Happy

see veitsa häirib, aga las ta olla Razz

Ja seda ka, et kui see Ewan räägib, et "ma loen su mõtetest" või "ma näen su mõtetest" .. ma ei tea.. Mu meelest on see veits kahtlane.. või noh.. tobe.. võii.. ma ei teagi mis ta on aga mulle ei istu Very Happy

selle, et ta mõtteid loeb võiks kuidagi muud moodi välja tuua, et ta nagu ei ütleks seda välja või nii. =) (a)
Tahtsid kriitikat, said natuke (a)
Aga muidu on jutt väga hea. Huvitav :)
Edasi !

Seda võib juhtuda küll, et see nimi kordub Minule meenutab see mõnes-mõttes Edwardit. See nimi, aga mitte selle tegelase karakter
Sa oled esimene inimene, kes mulle üle pika aja korralikult kriitikat jagab Äitähh !

Äitähh! :)

Kriitikat mulle ja talvist ilma teile!

|6|

Ephran vaatas ümbrust ning kui oli kindel, et õhk on puhas, oli ta hetkega Miseria juures. „Kas sa ei kuula üldse, mida sulle räägitakse?“ uuris ta, kui Miseriat püsti aitas. Miseria kehitas õlgu ja pidi pikali kukkuma, kui Ephran ta lahti lasi. Kuid tänu poisi kiirele tegutsemisele jäi ta siiski püsti.
„Toeta minu najale.“ lausus Ephran ning Miseria ohkas ja lasi Ephranil tema ümbert kinni võtta. Nad hakkasid pargipinkide poole liikuma. Kui Ephran Miseria istuma oli aidanud, istus ta tüdruku kõrvale. Miseria tajus Ephrani pilku enda.
„Mida?“ küsis ta ja vaatas Ephranile otsa.
„Kas sa arvad, et ma sind asjata hoiatasin ja kas sa arvad, et ma lihtsalt niisama soovitasin sul õhtul mitte parki tulla?“ nõudis ta.
Sa kohe tahad mind maatasa teha, mõtles Miseria ning raputas pead.
Ephran pööras pea ära ja Miseria vabandas.
„Mis sa minu ees vabandad?!“
„Kelle ees siis? On siin keegi peale ühe vampiiri, kes mu peale kuri on?“ ärritus Miseria ning tõusis järsult püsti, mida ta hiljem kahetses kui end Ephrani kätevahelt avastas.
„Ole ettevaatlik,“ manitses Ephran ning võttis kerge vaevata Miseria sülle. „Ma viin su koju,“ ütles ta ning enne kui Miseria vastatagi jõudis, olid nad pargist kadunud ja sekundi pärast avastas Miseria end enda koduukselt üksi seismas.
„Mida?Mida?Mida?“ küsis Miseria naq palja õhukäest, aga vastust ei tulnud. Ta ohkas ja läks sisse ning võttis otsesuuna kööki. Jõudnud suurde ja avarasse kööki, klõpsas ta lülitile, aga lamp ei läinud põlema. „Emaa, sa pidid selle ära vahetama!“ pomises Miseria ning kiljatas, kui tema ette ilmus Ephran.
„Sa oled lollakas!“ käratas Miseria talle ja virutas vastu kõhtu. Ephran naeris ja tõmbas peaaegu pisarates tüdruku enda vastu. „Tead, sul on õigus. Ma olengi lollakas. Rohkem veel kui lollakas,“ muigas ta ning Miseria taganes ta kätevahelt.
„Mida sa sellega mõtlesid?“

„Ephran,“ alustas Miseria järsku ning asetas tühja võileiva taldriku öökapile.
„Jah?“
„Kas sa võiksid... mulle rääkida.... üleüldiselt kõigest, mis seostub vampiiriga või vampiiriks olemisega?“
Kell näitas natuke üle kesköö ning Ephran ja Miseria olid seniaega vaikuses Miseria toas istunud. Pimedus... tuba valgustas ainult aknast sisse piiluv noorkuu. Mõlemad piilusid kordamööda teineteise poole ja siis kui nägid, et teine vaatsa, pöörasid pilgud ära. Ephran vaatas Miseria küsimuse peale tüdrukule otsa.
„Kas sa kindlalt tahad teada?“ küsis ta üle.
„Jah,“ vastas Miseria ning sättis end paremini voodil istuma ja oli valmis Ephranit kuulama.
„Vampiir... olla on väga raske. Me peame jälgima Täiskuu päevi ja selleks ajaks kaduma. Aga samas, võivad meie instinktid ka keset päeva ja kuskil suurema rahva seas välja lüüa. Minul seda juhtunud pole, aga ma olen kuulnud, et nii on juhtunud. Igaljuhul, kui see juhtub, oleme me paljastatud ja meid hukatakse kohe. Terve suguvõsa otsitakse üles. Isegi kohapealt kadumisvõime ei aita su elu päästa...
Kui keegi inimene teab, et me vampiirid, võib see meid väga ohustada. Sellepärast Ewan sulle täna pargis nii tegigi. Ta sai asjale pihta ning kuna mul oli hommikul selline kahtlus, et ma nägin sinu maja juures Ewanit ja ma tahtmatult nägin, mida ta teha plaanitseb – hoiatasin ma sind. Aga sa ei kuulanud.
Kogu see aeg, mil te pargis omavahel olite, olin ma seal. Ma pole aastaid näinud Ewanit vägivalda kasutamas, aga kui ta täna tegi, ilmusin ma. Ja edasi sa tead juba ise.
Nüüd järgmine asi – me ei tohi armuda inimtüdrukutesse ja naisvampiirid ei tohi armuda inim-meestesse. Kui nii juhtub, peavad vampiirid kas vampiiristama oma armastatu või armastuse maha suruma. See on raske ja paljud ei saa sellega hakkama... Aga kui ei juhtub kolmas variant, mida nimetatakse armastuse tunnistamiseks, oleme me väga ohus inimestele. Nende veri... Täiskuu ajal ei suuda me end selelst eemale hoida ning võib midagi kohutavat juhtuda, mida keegi teha ei taha. Ma ju rääkisin sulle, miks sind eile hirmutasin. Peaks vist kõik olema.“ lausus Ephran lõpuks ja vaatas Miseriale otsa. Ta oli hirmunud. „See tähendab, et sa võid mulle ka igahetk midagi teha ju!“ ütles ta kerge paanikatooniga hääles. Ephran ohkas ning raputas pead. „Ei... sulle ma lihtsalt ei suudaks midagi teha... Kui see kõik peaks juhuslikult juhtuma, kui ma sinuga koos olen... annaksin ma endast kõik, et sulle mitte haiget teha ega sind puudutada. Ma annaksin kõik sellenimel!“

Mainin ära, et lühike osa.

|7|

Miseria vaatas Ephranit üllatunud pilguga ning liikus talle natuke lähemale. „Sa mõtlesid tõsiselt mida ütlesid?“ Ephran noogutas ning vaatas tekki, mida parasjagu näppis. „Jah, ma mõtlesin.“
„Aga... sa ütlesid, et te hoiate tavaliselt inimestest eemale. Miks sa minust eemale ei hoia siis?“
Ephran vahetas poosi ning istus põlvili tekile ja oli seega Miseriale väga lähedal.
„Asi on selles,“ alustas ta „Ma olen liiga nõrk, et sinust eemale hoida. Ma olen täielik enda perekonna häbiplekk, sest ma... ma...“
Miseria vaatas kõrvale ja viis siis pilgu taas Ephranile „Sest sa oled minusse armunud?“ pakkus ta kerge värinaga hääles ning ta tundis, kuidas silmad kipuvad märjaks minema. Ephran paljastas oma perfektselt valged hambad ning noogutas „Jah, nii see on.“
Miseria ohkas ning nihkus Ephranile lähemale ja kallistas teda. Ephran oli kahevahel. Ta süda tilkus verd, teades, et kui midagi valesti läheb, võib kõik lõppeda vaid hetkega... Eneselegi märkamatult oli ta oma käed ümber Miseria keha pannud ning tundes Miseria keha enda vastas ja tema kergeid nuukseid... tärkasid temas tunded... tunded... mida ta polnud ligi 30 aastat tundnud.
„Oota,“ lausus Ephran ning Miseria eemaldus korraks Ephranist ning nähes, et Ephran end pikali sättis, ajas Miseriat naerma.
„Mis on?“ küsis Eph ning manas ette naljaka näo ning Miseria raputas pead „Midagi.“ ning puges siis Ephrani kõrvale – õigemini tema kaissu.
„Mis nüüd edasi saab?“ küsis Miseria.
„Kellest?“
„Meist.“
„Loogiline oleks see, et sulle jõuaks kohale reaalsus, selle läbi hakkaksid mind kartma ning siis põgeneksid ja murraksid sellega mu...“
„Mille?“ küsis Miseria ning tõusis kergelt istukile, toetas pea Ephrani kõhule. Eph oli segaduses. „südame... Aga seda ka su enda pärast.“
Miseria oli ahastuses „Seda ei juhtu,“ lausus ta ning Eph silitas tüdruku juukseid. „Millal täiskuu peaks taas olema?“
„Tšš,“ ütles Ephran ning liikus tuppa laskus vaikus. Ainukeseks hääleks noorte aina kiirenev hingamisrütm. Õigepea puutusid nende huuled kokku. Oli aeglane, kuid samas pikk suudlus. Mille järjel nad lihtsalt pikali läksid ning Miseria jäi rahulikult Ephrani kaisus magama.
Ephran vaatas ilmad avatult lage. Kui ma oskaks nutta, tahaksin ma seda ülekõige teha. Miseria... „Anna andeks, aga ma pean minema...“ sosistas ta magavale Miseriale, pani talle teki peale, suudles teda laubale ja oli juba järgmisel sekundi murdosal kadunud.

Sugar Postituste arv : 1492 Age : 29 Asukoht : Tallinn.

See jutt on ülinunnu minumeelest , aga kõik juhtub kuidagi väga kiiresti.. noh, nad kohtusid mingi, päev või 2 päeva tagasi alles ju? ja see vampa juba meeldib Miseriale?
noh.. ühesõnaga ebaloogiline, aga mulle suht meeldib ;P
Uut!

Juubilar Postituste arv : 171 Age : 30

Mu arust juhtub kõik natuke liiga kiresti ja meenutab kohutavalt Twilighti ja kõik on nii lihtne ja ma ei tea. Nad nagu üldse ei üritakski varjata, et nad vampiirid on. Ja see, et see kutt mõtteid loeb, Edward täitsa. Ma ei tea, ootasin natuke rohkem sellest esialgu. Vbl, kui sa asju pikemalt kirjeldaks, oleks natuke parem (:

Jah, te komisatasite mu suurima vea otsa.
Mul on koguaeg olnud kirjutades probleeme sellega, et tegevustik läheb suurel kiirusel edasi ja tänu sellele, jäävad jutus mõned olulised asjad küsimärgi alla
Aga nó tänan kriitika eest, ausalt. Ma üritan seda jälle pisult muuta. *ohkab õnnest* Mul pole järgmine osa veel alustatudki

Lühike osa. Sorry! Ja suht mõttetu osa

|8|

Hommik. Päike valgustas eredalt voodit, kus Miseria parasjagu istus ja tühja pilguga enda ette vaatas. Miks? Ma arvasin, et kui ma ärkan, siis sinu kõrval, kuid jälle ma eksisin. Ma lootsin... Ma sisestasin endale, et kui ma silmad avan, vaatad sa mulle toa teisest otsast otsa. Ma... Ma kartsin, kui enam su külma keha enda vastas ei tundnud... Mu alateadvus andis mulle teada, et sa võisid lahkuda, aga ma ei tahtnud seda kuulda võtta. Avasin vaikselt silmad ja sind ei olnudki. Sa olid läinud... Sa läksid, hüvasti jätmata.
Kolm päeva tagasi poleks ma osanud uneski aimata, et ma olen tänaseks lootusetult armunud vampiiri. Armunud koletisse, kiskjasse.... looma, kelle tegevusi ei oska keegi ette aimata, veelvähem mina...
Ta ütles eile, et ta teeks ükskõik mida, et mulle mitte haiget teha... äkki ta instinktid lõid välja ja sellepärast lahkuski.... Oooh!

„Kas jutt, mida ma eelnevalt rääkisin, jõudis sulle kohale?“ küsis Cailin.
Ephran vastas raskelt, lühidalt ja madala hääletooniga: „Sain.“
Ewan naeris ja plaksutas käsi, millepeale Ephran talle kurjakuulutava pilgu saatis. Cailin astus nende vahele „Ei mingit kaklust enam!“
„Ja ei mingit Miseriat enam...“ pomises Ephran ning kadus. Ta ilmutas end metsa lagendikul ning valus põlvedele maha. Sulges silmad ning üritas Miseriale mõelda... Ta silmade ette kerkis õigepea pilt Miseriast. Eilsest... Ephran viis pea kuklasse ning jäi eredat paistvat päikest vaatama, hoolimata, et see ta silmi pimestas.
Ma andsin lubaduse... Lubaduse, millest ei saa taganeda.... Lubaduse, millest sõltub sinu elu. Kurat võtaks! Ma tahan praegu jumalat paluda... kui ma inimene oleksin... siis paluksingi... aga ma palun sul uuesti mitte parki ilmuda.... muidu.... saab sinust vaid verine kondihunnik....

Nii, palun vabandust pika vahepausi pärast!
Aga see vahepaus tegi mind veelrohkem kriitika-nõudlikuks.
Loodetavasti saan ma seda ohtralt! (A)

Enne uut osa ei saa, kui on jagatud piisavalt kriitikat ja kommentaare!
|9|

Päevad olid nagu linnu lennul möödunud, ilma, et Miseria oleks Ephranit näinud. Ta ema oli taas kodus, - hommikul 7:30 tööle, õhtul 22 paiku tagasi - kui nii võib öelda. Miseria kuulas aina Titanicu laulu ja Nickelback – photograph’i ning meenutas. Ephrani külmi käsi, särav valgeid hambaid ja pimeduses helkivaid blonde juukseid.
Ilm hakkas muutuma. Helesininst taevast varjutsid peagi tumesinised äikesepilved, mis ennustasid tugevat vihmahoogu.
„Ja just nüüd ilmateade eksis,“ pomises Miseria, võttis end kokku ning läks alla.
„Miseria!“ kuulis ta kedagi enda selja taga tema nime hüüdmas. Süda kloppis kuuldavalt ning hingamine kiirenes. Oli see keegi vampiiridest? Kindlasti. Kuid kes? Ta tundis külmi käsi enda õlgadel ja seda, kuidas teda ümber keerati. Kiirelt pigistas ta silmad kinni, kuni kuulis naeru ja avas siis silmad ning pani need siis uuesti kinni.
„Rahune, see olen ainult mina.“ ütles Eph vaikselt ja rahustava häältooniga. Miseria avas silmad ja vaatas Ephrani tumedatesse silmadesse.
„Mis on? Kas ma tulin valel ajal?“
Miseria astus sammu Ephranist eemale, vaadates teda tuimalt, aga samas viha täis pilguga.
„Sa kadusid – kurat – kolmeks päevaks ära. Sa ei võinud isegi öelda, et sa lähed. Võib – olla sa sellele ei mõelnud, aga minu jaoks oli suur shokk ärgata üksi. Mu fantaasia hakkas tööle ja sa rääkisid Ewanist. Mulle lõi isegi pähe mõte, et....“
„Et mida?“ nõudis Ephran lause lõpetamise oma karmi ja otsekohese pilguga.
Miseria langetas pea. Ephran astus Miseriale sammukese lähemalt ja tõstis parema käega tüdruku pea. „Et, see, et ma ütlesin sulle, et olen sinusse armunud – oli vale?“ Miseria noogutas arglikult ning Ephran tõmbas ta kerge liigutusega enda embusesse. „See ei ole vale,“ sosistas Ephran kindla tooniga.
„Oled kindel?“ küsis Miseria.
„Olen. Ma ei naljataks sellise asjaga kunagi.“ ütles ta ja suudles tüdrukut õrnalt pealaele. Ta astus sammukese Miseriast eemale ning võttis tüdrukul kindlalt õlgadest kinni. „Kuula mind nüüd. Ewan ja Cailin panid mulle piirid peale ja ma andsin lubaduse. Lubaduse, mis keelab mul praegu siin olla. Et sa teaks, ma riskin sinu ja enda eluga. Minu siiatuleku mõte oli selles, et sind hoiatada – hoia sellest pargist eemale. Ära mitte KUNAGI enam sinna mine, sest ma pean sind hoiatama. Sind teades, oleksid sa täna õhtul võtnud maki ja plaadi ning läinud parki mind otsima. See oleks olnud suur viga!“
„Oota, mida sa räägid...“ oli Miseria segaduses.
„KUULA!“ käratas Ephran „Ma ütlen otse: kui sa sinna ligidussegi lähed, tapavad Cailin ja Ewan su külmavereliselt! Ei, nad ei hammusta sind ja sa ei saa selle läbi vampiiriks. Nad tapavad su nii, et sinust jääks järele vaid verine kondihunnik!“
„Miks?“ küsis segaduses Miseria.
„Sest sa oled avastanud meie perekonna sajandid hoitud saladuse ja nende arvates oled sa meile ohtlik. Kuigi tegelikult on vastupidi. Niiet, palun, tee nii nagu ma palusin!“
Miseria kõndis toas ringiratast. Talle hakkas tasapisi Ephrani jutt kohale jõudma.
„Sa tahtsid ka oma jutuga seda öelda, et ma ei näe sind jälle pikka aega?“
Ephran noogutas süngelt. „Nii on.“
„Aga ma ei lepi sellega!“ lausus Miseria, läks kiiresti Ephrani poole ja - enne, kui noormees liigutadagi jõudis – kallistas teda. „Ma ei lepi!!!“ kordas ta läbi pisarate.

Külaline

Minu poolt sa kriitikat ei saa ^^
Väga hea story ja tahaks juba uut!

Musafriiik Postituste arv : 619 Age : 31 Asukoht : Muhu :D

Oeeh, nii armas. Very Happy

Ma loodan, et Miseria mingi eriline põikpea ei otsusta olla. Very Happy

Ja...

Kahju küll, ma ei oska midagi kriitikataolist sulle anda..
See jutt on liiga hea selleks. Wink

Ma niii vabandan, et pole pikka aega osi üles pannud. Kool ja kõik muu võtab aja ära.
VÄGA Lühike osa on, et siis jah Very Happy

Ärge mind sellepärast maha lööge.
Oeh... kui eelmise osaga kriitikat ei saanud, siis pean seekord lootma Very Happy

NB! see osa pole viimane.
Kuig jah, vist hakkan vaikselt otsi kokku tõmbama...
Ilusat lugemist!

|10|

„Aga pead,“ lausus Ephran ning pani Miseria nutust vappuvale kehale tugevalt käed ümber. „Palun sind, ära tee asja hullemaks, kui see niigi on.“ anus noormees sosinal.
„Kui see oleks vaid nii kerge.“ sosistas Miseria ning vaatas Ephranile otsa. Tema vaade oli tõsine, samas murelik. Järelikult selline, millest Miseria midagi aru ei saanud – oli see „tuim“ pilk ohtuaimav, õnnelik või rahul? „Aga kaua ma sind ei näe?“
Eph kallutas pead ning mõtles „Noo.... rohkem kui nädal kindlasti,“ venitas ta.
„Rohkem kui nädal?!“ karjatas Miseria ning tõmbus automaatselt Ephranist eemale „Kolm päevagi on liig mis liig! Rääkimata nädalast ajast!“
Müristas ning tuba kärgatas valgeks. Kui tütarlaps oma pilgu enda arvates taas Ephrani poole suunas, polnud noormehest enam jälgegi.
„Anna andeks, et sind sellesse mässisin....“ sosistas keegi ja korraks välgatasid punased silmad ning järgmisena tuli päike välja.
„Oeh,“ kostis Miseria vaid ja istus keset elutuba maha.
„Sa kahetsed,“ lausus keegi vihaselt ja Miseria võpatas. Tema ette ilmusid punased silmad. Punased, põlevad, vihatäis silmad. „Sa kannatad,“„Mi-mida? Mis toimub?“ küsis tüdruk, olles segaduses. „Ewan?“ taipas ta äkki. Kostus kõrvulukustav, irooniline, madal naer. „Mina see olen kullake,“ Miseria taganes mööda põrandat, kuni jõudis seinani. „SA SURED!“ karjus Ewan Miseria lähedalt. Tüdruk tundis, kuidas judinad üle selja jooksevad.... Järsku võttis kellegi külm, tugeva haardsega käsi Miserial lõuast kinni. „Sa kaod siit maamunalt nagu vihmapiisk vette. Mõistad?“ Aeglaselt, kuid kindlalt surus Ewan oma huuled tüdruku kaelale...

Viimane osa :)
Igavale jutule. Very Happy

|11|

„EIII!“ möiratas Ephran ning kargas Ewanile kallale.
„Ephran!“ kiljatas tüdruk.
Toas oli kosta urinat, möiratusi ja valukarjeid. Miseria oli sõnatu. Ta jälgis kuidas kaks vampiiri kaklesid ja kuidas laest krohvi alla sadas ning vahepeal puudutas kaelal piirkonda, mida Ewani hambad puudutanud olid.
„Sa kahetsed, sa piinled ja lüpetad põrgupiinades!“ sisistas Ephran.
„Kahtlen selles!“
Ewan lükkas Ephrani täie jõuga vastu seina ning tormas ise Miseria kallale.
„Ei! Ei! Ei!“ anus tüdruk ja taganes vampiiripoisist.
„Sa ohustad meid. Sa oled meile ohtlik.“ ütles Ewan kähiseva häälega. Punased silmad kiirgasid nagu tulipunased rubiinid.
„SA EI TEE SEDA! MA EI LASE SUL TA ELU RIKKUDA!“ karjus Ephran ning üritas vahele tulla, kuid majja astus sisse Cailin.
„Ega ta ei rikugi ta elu. Ta ei tee su kallimat vampiiritariks. Vastupidi. Ta tapab ta.“ irvitas Cailin. Ephran oli vastu seina sururtud. „Sa pead seda pealt vaatama kuidas su kallike siit ilmast igaveseks lahkub. Vot see on sulle vääriline hind selle eest, et inimesse armusid. Jääb loodetevasti igaveseks meelde kui igavese õppetunnina.“
„Ei, ei, palun, ei. Ma ei ütle kellelegi. Ma palun. Ma palun...“ anus Miseria. Ta hakkas juba kergelt uimaseks jääma. Ewan lähenes talle aeglaselt, hoides kindlalt tüdruku peast kinni. „Ei. Ei. Ei.“
„TEE SEDA NÜÜD!“ käratas Cailin ning Ephran urises ja kargas Ewanile kallale, kuid oli juba liiga hilja.
Põrandal lebas verise kaelaga Miseria ja vappus. Ewan ja Cailin lahkusid naerdes ning Ephran hüppas Miseria juurde.
„Ma imen sinust mürgise vere välja... Rahune. Rahune.“ ütles Ephran kähiseva häälega.
„Mul on paha....“ suutis Miseria öelda. Ephran võttis Miserial käest kinni.
„Palun, ära lase lahti. Ära mine. Ma...“
„Ei, ma ei taha. Ma tahan, et see lõppeks. Ma tahan ära minna. Surra...“
„EI!“ möiratas Ephran ning Miseria silmanurkades särasid pisarad kui kristallid kuuvalges.
„Ma... armastan sind.“ sosistas tüdruk „Ainult vampiirid tantsivad pimedas...“ ütles Miseria ning haare Ephrani käe ümber lõdvenes...
Ephran möiratas. „Ma tapan teid Ewan ja Cailin. Tapan. Te võtsite mult kallima.“ sisistas ta.
Kerge musi Miseria laubale ja läinud ta oligi. Ta oli läinud nagu oli tulnud. Jättes maha surnud tüdruku.... Ta oleks tahtnud.. ta oleks tahtnud olla temaga koos. Kasvõi natukenegi rohkem. Aga see osutus võimatuks...

Lõppes kuidagi nii poolikult . Jutt iseenesest oli hea , kuigi kõik läks väga kiiresti , ning Ephrani oma pere tahtis poisile halba . Twilighti meenutas küll . Very Happy

Kõik läks tõepoolest väga kiirelt, aga mulle ikkagi väga meeldis Laughing

» Happens in the dark #1