*Joanna:..|6.osa|

*See on alles esialgne pealkiri..seniks kuni ma midagi paremat välja mõtlen.
Aga jah...minu esimene jutt:)

1.

1.

Suvepäev. Pärastlõunane reisirong jõudis jaama ning peatus. Rongi avatud ustest astus platvormile 16 a tüdruk, vinnates enda järel sinna ka suure musta kovri. Tüdrukul olid šokolaadipruunid silmad ning õlgadest veidi pikemad, sirged, beežikad juuksed. Ta kandis lihtsat valget T-särki ja heledaid teksaseid. Teksapükste ääred olid üles keeratud, tänu millele olid näha tüdruku päevitunud sääred, mis lõppesid punastes sandaalides jalgadega. Kokkupandud jakk lebas kohvril.

Aeglaselt, kuna tal polnud kuhugi kiiret, uuris Joanna rongijaama enda ümber.
„Sellest tuleb parim suvi,“ mõtles ta omaette ja naeratas kergelt. Siis hakkas ta rongijaamast eemale jalutama, lootes leida kedagi, kes talle teed juhataks.
„Tere! Kas te oskate mulle öelda, kuidas ma saaksin järveäärse puhkekompleksi juurde,“küsis ta naiselt, kes tee ääres hekki pügas.
„Ikka. Kõigepealt tuleb minna otse, kuni jõuate asulast välja, ning siis pöörata paremale. Puhkekompleksini on siit 5 kilomeetrit.“
„Aitäh teile,“ ütles Joanna ja naeratas, seejärel hakkas osutatud suunas minema.
Naine jäi talle mõneks ajaks imestunult järgi vaatama, sest ta ei suutnud uskuda, et tüdruk nii rahulikult võtab ette 5 kilomeetrise jalutuskäigu, eriti veel nii suure kohvriga, nagu Joannal oli.
Aga naine eksis. Joannal polnud midagi kõndimise vastu ja tema kohver polnud, vaatamata oma kogukale väljanägemisele, üldsegi raske. Pealegi ei pidanud ta seda tassima, tänu kohvri ääre küljes olevatele ratastele.

Puhkekompleksi juurde viiv tee oli keskmiselt lai ning asfalteeritud. Mõlemalt poolt ääristasid seda puud, mis asulast kaugemale jõudes moodustasid metsa.
Joanna nautis sooja suvepäeva ja vaikust, mis teda ümbritses. Kuulda oli vaid tema enda samme ning kovri rataste kolinat. Simapiiril polnud ühtegi autot ja tüdruk lootis, et neid ei tule ka.

„Mmmm....Ma armastan suve, seda maakohta ja loomulikult Susanit, sest ilma temata ei oleks ma ilmaski siia sattunud. Nojah, mul poleks muidigi midagi selle vastu, et veeta suvi koos oma sõpradega või lastekodus, aga....see poleks olnud ka mingi ideaalnde variant.“

Susan oli 30ndates aastates naine, Joanna sõbranna ning lastekodu, kus tüdruk elas, juhataja. Susan oli Joannale tegelikult ka ema eest, sest tüdruk oli kogu oma mäletatava elu lastekodus elanud. Tegelikult oleks Joanna kindlasti juba lapsendatud, sest tema soe, lõbus ja abivalmis iseloom meeldis kõigile, kuid Joanna ise ei tahtnud seda. Ta oli kindel, et kunagi leiab ta üles oma päris vanemad ja kui ei, siis ei, sest ta ei tahtnud endale teist peret. Joannale piisas lastekodust, oma parima sõbranna kasuperest ning internaatkoolist, kus olid tema sõbrad.

Joanna oli parajalt iseteadlik. Ta oli rõõmus ja sõbralik ning armastas inimestega suhelda, kuid sama palju nautis ta ka üksi olemist ning mööda linna uitamist. Ta ei lasknud teistel enda eest otsustada ja valis ise, mida ta teeb või mida mitte.

Kui Susan pakkus talle võimalust minna suveks oma sõbranna Clara juurde, oli Joanna sellega nõus. See oli tema võimalus saada eemale kõigest. Lülitada ennast välja muust maailmast ning tunda mõnu svest tundmatus kohas tundmatute inimeste seas, kes ei tea midagi tema minevikust, kui ta seda just ise neile ei räägi, ja siis, sügisel, jälle oma vanasse ellu tagasi pöörduda.

Päike vajus aegamisi madalamale ning suvepäevast hakkas sama õhtu. Õhk oli aga endiselt soe ja Joannal polnud kuhugi kiiret. Puud hakkasid vaikselt hõrenema ning nende vahelt oli näha järve. Joanna seisatas ja märkas siis vettehüppetorni ülemist platvormi, mis asus paar meetrit eemal kohast, kus ta seisis.

Joanna silmadesse tekkis ülemeelik säde ning ta muigas, kui talle tuli ühtäkki suurepärane idee. Järgmisel hetkel lasi ta juba kohvrisangast lahti ning jooksis nii kiiresti kui suutis, platvormi servani ning hüppas...

„Wohoooooooo....“ ja Joanna sukeldus, pärast pikka õhulendu, pea ees järve.

„Wow...See oli lahe!!!“ mõtles ta, uuesti veepinnale tõustes. Tüdruk vaatas säravate silmadega üles torni tipu poole, näol naeratus, mis ei oleks saanud mitte mingi valemiga enam suuremaks minna.

Joanna ei teadnud, millal ta end viimati nii hästi tundnud oli. Samas ei teadnud ta ka, milla ta viimati midagi nii mõtlematut ja samas lahedat teinud oli.
„Ok, tegelikult tean ikka küll,“ parandas ta ennast kohe, “aga see ei loe. Asi on põhimõtes.“

Läbimärjana, tilkuvate riiete, kuid suurepärase meeleoluga, ronis Joanna järvest välja ja mööda treppe uuesti ülemisele platvormile. Sealt kõndis ta tagasi oma kohvri juurde ning jätkas siis teed. Tema mõningaseks pettumuseks, kuid samas ka rõõmuks, nägi ta käänaku tagant paistmas oma sihtkohta – kahekorruselist valget puumaja, mille värava kohal rippus silt „Clara võõrastemaja“.

Kui Joanna majani jõudis ja verandale astus, jäi seal lilli kastnud pruunide juustega naine teda üllatunult ja sõnatult vaatama.
„Tere,“ütles Joanna naeratades.“Minu nimi on Joanna. Kas te oskate mulle öelda, kust ma leian selle võõrastemaja perenaise?“
„Tere! Mina olengi Clara,“ vastas naine, nüüd juba samuti naeratades. „Ma usun, et sina oledki see tüdruk, kellest Susan mulle nii palju rääkinud on ja kes pidi tulema siia suve veetma. Tere tulemast kallis!“ Ja naine pani kastekannu käest ning kallistas Joannat tervituseks.
„Anna andeks, et ma sulle vastu ei tulnud, kuid ma sain aru, et sa tuled alles homme.“
„Sellest pole midagi, tõesti. Mulle meeldis väga see väike jalutuskäik,“ üles Joanna.
Clara tundus talle väga sõbralik ning tore ja meeldis seega tüdrukule juba algusest peale.

„Siis on hea,“ vastas naine naeratades.
„Aga kuidas sa ometi nii märjaks oled saanud? Sa ju lausa tilgud,“ küsis ta siis siiralt imestades.
„Ummmm...põjus on selles, et....ma nägin tee kõrval hüppetorni ega suutnud lhtsalt kiusatusele vastu panna,“ vastas Joanna talle, ulakust teinud ja nüüd patukahetseja nägu tegeva lapse ilmet ette manades.
Seda kuulnud, hakkas Clara südamest naerma, aga ta polnud ka ainus, sest Joanna kuulis ka ühte naeruturtsatust, mis tuli veranda kõrvalt. Silmanurgast nägi ta üht tumedate juustega poissi, kellel oli ilmselgelt huvitav ja väga lõbus teda jälgides ning selgitust kuuldes.
Joanna muigas poisile ja pööras siis oma tähelepanu uuesti Clarale, kes ütles: „Tule, lähme. Ma näitan sulle kus su tuba asub ning siis on sul aega ennast korralikult ära kuivatada ja sisse seada.“
„Aitäh, see oleks küll hea...“vastas Joanna ja läks koos Claraga majja, heites enne sisenemist silmanurgast veel ühe pilgu veranda kõrval oleva poisi suunas.




***
Nii, et....mis te arvate?
kriitikat, kommentaare, kõike mida pähe tuleb, kui juttu loete...

täitsa hea

Loodan, et järjest paremaks läheb.. [ mitte, et see ei oleks hea. ] Mulle meeldib igatahes.

Hm.. kõige parem asi selle jutu juures on vast su sõnadevalik. Väge meeldis.
Ja sellest võib juba järeldada, et arvamus on äärmiselt positiivne. :)
*istub nurka maha ja jääb uut osa ootama*

Aitähh
Uus osa peaks varsti tulema, võibolla juba täna õhtul/öösel

see käib tegelikult veel esimese peatüki alla seega, ei saa sinna nr 2 ette kirjutada,
aga uus osa on see küll...
***

Olles oma märjad riided vannituppa ilusti kuivama pannud ja ennast kõvasti käterätikusse mähkinud, kõndis Joanna oma tuppa.
Tuba oli just parasjagu suur. Seinad, lagi, vaip ja voodiriided, kõik olid erinevates varjundites helesinised. Ainult vaip ning kardivad olid lumivalged ning mööbel heledast puidust.

Joanna läks ja heitis voodile pikali.
“See tuba on nüüd ametlikult ristitud Siniseks Unenäoks, sest see on lihtsalt nii nii sinine ja esimene tuba, kus olen ainult mina. Ei ühtegi teist inimest, ühtegi toakaaslast. Mõelda vaid, ma saan siin olla peaaegu terve suvevaheja...”
Ta vaatas akna suunas ning nägi, et sealt viib uks rõdule.
“Ei ole võimalik. Mul on oma isiklik rõdu!”
Joanna oli hetkega püsti ning unustades fakti, et tal oli ümber ainult rätik, jooksis rõdule. Rõdu ei olnud just suur, kuid seal oli ruumi istumiseks ning rõdu kõrvalt alla ronida polnud ka just eriti raske. See asjaolu meeldis talle väga, sest andis talle võimaluse ka öösiti igal ajal jalutama minna, muretsemata et ta kedagi majas olijatest segaks või üles ärataks.
Vaade rõdult oli ka imeline ja õnneks maja varjatumast küljest, sest nii ei seganud seda eesuksest tulijad. Parajasti kui ta eemale järve poole vaatas nägi ta uuesti sama poissi, kes ennem vernada juures naernud oli. Tundus, et poiss oli olnud lahkumas kuid nüüd seisis ta ja vaatas üles tema poole. Kohe meenus Joannale teda ümbritsev rätik ja ta kiirustas tagasi tuppa.

Tema kohver seisis endiselt ukse juures, kuhu tüdruk ta jätnud oli, ning ootas lahti pakkimist.
“Lahti pakkimiseks on mul aega küllalt, aga...kuivad riided kuluksid ära juba praegu.
Nii...mida ma siis selga panen?”
Ta avas kohvri ja valis esimesed asjad, mis kätte juhtusid ning riietus. See tehtud läks ta vannituppa juukseid kuivatama, mis küll enam ei tilkunud, aga olid endiselt märjad.

Lõplikult kuiv, natukene puhanud ja hinge tõmmanud, läks Joanna alla. Viimati sõi ta enne rongi peale minekut. Sellest oli aga möödas juba päris mitu tundi ning tühi kõht andis endast märku. Kööki jõudes leidis Joanna sealt kokkava Clara.
“Hei. Sul on kindlasti kõht tühi.”
Joanna naeratas ja noogutas vastuseks, sest naine oli õigesti arvanud.
“Kas sulle pannkoogid maitsevad?”
“Jah.”
Clara asetas lauale taldriku auravate pannkookidega.
“Pannkookide kõrvale on mul pakkuda maasika- või vaarikamoosi, vahtrasiirupit ja suhkrut,” ütles ta, sama ajal vastavaid purke ritta ladudes.
“Ma arvan, et valin vaarikamoosi.”
“Ja mida sa juua soovid.”
“Mahla, kui seda on.”
“Ikka on. Vaata külmkapist, millist sa täpselt soovid.”
Joanna naeratas Clarale ja valis endale mahla välja.

Pannkooke süües rääkis Joanna Clarale lastekodust ja veidike ka endast, kuidas tal koolis läheb, millega tegeleda meeldib jne.

“Kas ma saan sulle siin kuidagi abiks ka olla, “ küsis Joanna kui jutt suvele läks.
“Kui sa soovid, võid sa aidata mul külalistele toitu valmistada ning registreerimislauas asendada, kuid ma ei soovi mingil juhul, et sa kogu oma vaba aja sellele kulutaksid. Ma tean, kuidas sa lastekodus aitad ja ma arvan, et sulle kuluks ära üks normaalne ning mõnus suvepuhkus, mis on vaba igasugustest kohustustest,” vastas Clara talle sõbralikult.
“Aitäh. Ma siis luban, et ma aitan sind ainult natuke,” ütles Joanna naerdes.
“Mulle meeldib süüa teha ja ma arvan, et ka registreerimislauas võib päris huvitav olla., aga samuti pole mul midagi puhkamise vastu.”

Pärast söömist otsustas Joanna võõrastemaja ümbrust ja järve uurima minna.
“Seekord jätan ma vist ujumise vahele, sest ma tõesti ei viitsi uuesti riideid vahetama minna või märgade riietega ringi käia, “muigas ta endamisi.
“Aga...ma võin ju ujuda ka vahetult enne tuppa tulemist,” mõtles ta, seekord juba laialt naeratades.

Õues oli hämar ja tuulevaikne. Õhk oli jahedam kui päeval kuid mitte külm. Joanna uitas alguses võõrastemaja ümber, uurides aeda ning maja väliskülge. Ta vaatas ka oma rõdu üle ja veendus uuesti, et selle kõrvalt, mööda seina, ronimine ei oleks mingisugune raskus.
“Aga võibolla ei ole see üldse vajalik, sest tundus, et ka trepist tulles ei kuule mind keegi...Külaliste toad jäävad sellest eemale, samuti Clara magamistuba. Ja minu toa kõrval on üldse enamus ajast tühjana seisvad ruumid.”

Esmane ringkäik tehtud, lõpetas Joanna maja uurimise ning otustas järve äärde minna.
Soovimata teha ringi, kasutades plaatidega sillutatud kõnniteed, jalutas ta üle muruplatsi, kuni jõdis kallakuni. Kallak polnud suur ja tüdruk laskus kiiresti alla ning suundus võrkpalliplatsi poole. Võrkpalliplatsist u 10 meetri kaugusel oli järv. Järve äärt silmitsedes nägi Joanna juba tuttavat vettehüppetorni.
“Ookei...Huvitav kas keegi mängis siin võrkpalli ka, kui mina oma hüpet sooritasin??
Kindlapeale mängis ja kindlasti oli see mustade juustega poiss üks neist.
Aga tegelikult...vahet pole,” mõtles tüdruk ja naeratas lõbusalt.

Hüppetorni juures oli ka paadisild. Joanna jalutas silla lõppu, võttis tennised jalast ning istus. Vesi oli soe, tundus et isegi soojem kui tema viimase ujumaskäimise ajal, ja mõnus..
Ta sulges silmad ja nautis hetke. Sooja vett, vaikust, värsket õhku ning suveööd mis teda ümbritses. Ta avas silmad uuesti ja vaatas taevasse, kuhu hakkasid ilmuma esimesed tähed.
“Huvitav, kas mul õnnestub mõnda langevat tähte ka näha. Mitte, et ma nii väga midagi soovida tahaksin vaid lihtsalt...niisama.” ja ta uuris taevast edasi.

Mõne aja möödudes Joanna tõusis. Kuna ta jalad olid veel märjad, võttis ta tennised kätte, kui hakkas vaikselt paadisilla alguse poole minema.
Mööda veepiiri maja poole tagasi jalutades mõtles Joanna oma päevale ja leidis, et on tegelikult päris väsinud. Seega ei pikendanud ta retke vaid läks tagasi majja.
Üsna varsti oli tal juba pidžaama seljas, hambad pestud ning ta läks voodisse, kus ta peaaegu kohe ka magama jäi.

***
Viimane lause on kummaline
(aga loodan, et meeldib ikkagi )

Mulle meeldis. Kõik see rahu ja õnnelikkus ja värki.
Aga ilmselt varsti midagi juhtub, eks?
Ja Clara on üüberlahe tüüp.
Igatahes, uus oleks lahe, aitäh juba ette.

Mulle nii meeldib.
See tüdruk tundub kuidagi nii .. rõõmus & õnnelik. Nii lapsemeelne ka kuidagi. Oeh , ülihea. ;*

-2-

Hommik. Joanna ärkas ja avas aeglaselt silmad. Voodi oli nii mõnus ja soe, et tüdruk ei tahtnud veel üles tõusta, magama ta aga ka enam ei jäänud. Nii ta siis lihtsalt lebas ja vaatas lakke. Tuba läks aegamisi valgemaks, sedamööda kuidas päike tõusis.

“Mmmm...Huvitav milliseks küll tänane päev kujuneb? Ok, kui aus olla, siis ei tahagi ma seda teada,” otsustas ta.
Joanna ringutas ning lükkas siis teki pealt. Ta tõusis ja kõndis vannituppa. Peeglist vaatas talle vastu pruunide, veidi uniste, silmade ja sasiste juustega tüdruk, kes oli talle viimase paari aastaga juba päris tuttavaks saanud.
Joanna pesi hambad, loputas nägu ning korjas kokku oma, nüüdseks juba kuivad, riided. Seejärel läks ta tagasi tuppa.

Sinna jõudnud, pani tüdruk riided voodile ning lülitas raadio sisse. Seejärel kõndis ta akna juurde ja vaatas õue. Kedagi polnud näha, ei võõrastemaja ega ka külalistemaja lähedal. Oli nii vaikne ja rahulik. Tundus, et kõik peale Joanna alles magavad. Võibolla oligi see nii.

Joanna lahkus akna juurest ja kõndis aeglaselt kohvrini. Selle avanud, võttis ta välja oma harja ning kammis juuksed. Raadio mängis vaikselt tausta tema toimetustele.

Kuna tundus, et tuleb järjekordne soe ja päikseline päev, pani Joanna selga lühikesed püksid ning valge, varukateta, T-särgi. Seejärel lisas ta oma komplektile ka halli dressipluusi.

Lastekodus elamine oli õpetanud Joannat kasutama oma loovust ja leidlikust. Juba väiksena oli ta selgeks õppinud käsitöö ning vanemaks saades veetis tüdruk aega second-hand kauplusi külastades. Ta leidis sealt alati riideid, mis olid piisavalt odavad ning väikese või vahel natuke suurema vaevaga ümberkohendatavad. Joannale meeldis riideid “tuunida” ja ta oli selles ka osav. Seetõttu ei osanud keegi tema riideid vaadates arvatagi, et ta on pärit lastekodust või et tal on vähe raha. Joanna käest oli korduvalt küsitud, et kust ta ühe või teise asja ostnud oli ning kui ta vastas, et ise tegi, siis olid kõik rõõmsalt üllatunud.

Riietunud ja oma toimetustega valmis, läks Joanna alumisele korrusele, mille leidis eest tühjana. Elutoa seinakell näitas 7.30.
“Kuidas ma küll nii vara üles ärkasin?” imestas ta.
“Igastahes...Ma loodan, et see ei kordu igal hommikul. Nii ei oleks üldse tore. Ok, nii palju kui ma ennast tunnen, siis olen ma kindel et ei ärka. Kui pool ööd üleval olla, siis magab ka hommikuti kauem. Eriti veel, kui ei pea kella peale ärkama.”

Joanna vaatas elutuba. See oli mõnusalt avar ja moodustas keskse osa alumisest korrusest. Elutoast pääses verandale, kööki, söögisaali ja ülemisele korrusele. Natuke aega elutoas leiduvaid raamatuid uurinud, läks Joanna edasi söögisaali. See meenutas talle tema algkooli sööklat, kuid oli palju väiksem, umbes klassiruumi mõõtu. Söögisaali seinal rippus menüü, kust võis lugeda, et hommikusöök on kell 8.30, lõunasöök 14.00 ja õhtusöök 18.00. Lisaks sellele oli seal kirjas, mida vastaval söögikorral pakutakse.

Selleks hommikuks oli ette nähtud mannapuder, hommikuhelbed jogurti või piimaga ja tee või piim.

Joanna läks kööki ning tegi endale hommikusöögiks paar võileiba.

Kui kell 8.10 sai ja Clarat ikka veel kusagil näha polnud, otustas tüdruk, et hakkab ise hommikusööki tegema. Mannapudru valmistamine oli ju lihtne.

Kui Clara lõpuks kööki astus, oli Joannal hommikusöögi valmistamine peaaegu lõpetatud.
“Tere hommikust,”ütles ta Joannale.
“Tere hommikust,”vastas Joanna naeratades.
“Magasin täna sisse, kuid nagu näha, on kõik kontrolli all ja ma oleksin võinud veel kauem magada.”
“Jah...Ma ärkasin täna üllatavalt vara ja kuna mul polnud midagi paremat teha, mõtlesin, et kokkan siis natuke.”
“Aitäh sulle. Ma arvan, et kui sul seda ideed tulnud ei oleks, oleksin ma päris jänni jäänud. Ja ausal töeldes on mõnus, kui keegi sind aitab, isegi kui ma armastan söögitegemist ja oma tööd.”
Joanna naeratas ja asetas lauale taldriku röstsaiadega.
“Veel üks väike üllatus. Võiks öelda, et tasuks maitsvate pannkookide eest.”
Clara ei osanud alguses midagi öelda kuid siis naeratas laialt ja tänas, enne kui oma hommikusööki sööma hakkas. Aurav kohvitass ootas ka juba laual, koos suhkrutoosi ja koorega, et ta saaks ise neid lisada, sest Joannal ei teadnud, kuidas Clara oma kohvit eelistab.

Pärast hommikusööki, kui söögisaali lauad olid koristatud ja nõud pestud, laenas Joanna Claralt ühe raamatu ning läks tagasi oma tuppa.

***

Lõuna ajal otsustas tüdruk õue minna. Üle muruplatsi järve poole kõndides kuulis ta eemalt hääli. Kallakuni jõudes nägi ta, et võrkpalliplatsil oli punt temavanuseid noori. Joanna jäi seisma ja mõtles, mida nüüd edasi teha. Kas minna nende juurde või kuhugi mujale. Enne kui ta otusele jõudis hõikas üks poistest teda.

“Hei, kas sa võrku tahad mängida?”
“Hei. Kui aus olla, siis pole mul sellest mängust õrna aimugi,” vastas joanna kõvera muigega.
“Sellest pole midagi, me õpetame sulle, kui sa ainult soovid,” ütles üks tüdrukutest tema suunas tulles sõbralikult.
“Ok,” vastas Joanna ja hüppas kallakult alla.

Noorte juurde jõudes nägi Joanna, et seal oli 2 tüdrukut ja 3 poissi ja et üks poistest oli talle juba tuttav, kuigi ta ei teadnud veel tema nime.

“Mina olen Karin, tema on Lisa ja need on Brian, Jonas ja Michael.”
“Tema nimi on siis Michael,” mõtles tüdruk, enne kui ennast tutvustas.

Jonas hakkas talle kohe reegleid seletama ja näitama, kuidas mängitakse.
Joanna leidis, et Karinil oli õigus olnud . Mäng ei olnud üldse raske, kui sa asjale ehk siis pallile pihta said.

Kõik olid lõbusas tujus ning mängides sai palju nalja.

Joanna oli ühes võistkonnas Karini ja Brianiga. Michael e. Mike, nagu ta peagi teada sai, Jonas ja Lisa olid vastasvõistkonnas.

Alguses oli Jonase võistkond tugevam, sest Joanna ei osanud mängida, kuid ta oli kiire õppija ja peagi hakkasid pooled võrdsustuma.

Noored rääkisid omavahel maast ja ilmast, põhiliselt lõõpisid aga üksteise ja enda mänguoskuse kallal.

Joannale meeldis nende seltskond ja võrkpall. Eriti tekitas temas huvi Michael. “Osa sellest on kindlasti põhustatud asjaolust, et ta nägi mind alguses läbimärja ja tilkuvana ning hiljem rätikuväel,” mõtles ta omaette.

Tundus, et ka teistele meeldis ka koos Joannaga olla ning nad võtsid teda ühena enda seast. Michael ei suhtunud temasse ka kuidagi teistmoodi kui Brian, Jonas, Karin või Lisa. Poiss naeris ja rääkis temaga nagu kõikide teistega.

“Millal sa siia tulid,” küsis Brian Joannalt ühel hetkel.
“Sest mulle tundub, et ma ei ole sind siin varem näinud,” selgitas ta naerdes, ise samal ajal servides.
“Ma arvan ka,” vastas Joanna ja naeris samuti. “Ma tulin alles eile.”
“Kuule, aga siis sa pidid nägema ka seda tüdrukut, kes eile neljandalt peakat hüppas.”
Ja Brian vaatas Joannale õhinal otsa.
“Nägin jah...või tegelikult hästi ei näinud, sest ma ise olingi see tüdruk.”
Selle vastuse peale vajus Brianil suu lahti ja Joanna hakkas tema ilmet nähes veel rohkem naerma. Ka kõik teised, välja arvatud Mike, jätsid mängu katki ning vaatasid imestunud nägudega Joannat.
“Päriselt??” küsis Karin.
“Jah, päriselt,” vastas Joanna.
“Mul tekkis selline idee ja siis ei suutnud ma lihtsalt kiusatusele vastu panna.”
“Segane,” ütles Jonas pead vangutades, kuid samas tunnustavalt, ja Joanna noogutas innukalt. Selle peale hakkas Jonas ja ka kõik teiseid naerma.
Joanna vaatas Michaelile otsa, et näha poisi ilmet, ning nägi tema silmades samasugust sädet nagu eelmisel õhtul. Joanna muigas talle vastu ja tundis nagu oleks neid mõlemat ühendanud nali, mida teavad ainult nemad.

Kui nad olid juba paar tundi võrku mänginud ja Joannal randmed pallitagumisest juba päris punased olid, otustati mäng lõpetada. Lisaks olid kõigil ka kõhud tühjad.
Brian, Lisa, Karin, Jonas ja Michael korjasid oma asjad kokku ning jätsid Joannaga hüvasti.
“Ciao, järgmise korrani,” ütles Brian ja viipas talle.
“Ikka, kuidas siis muidu,” vastas Joanna naerdes ja viipas vastu, seejärel keeras ringi ja kõndis võõrastemaja suunas.
Teised hakkasid aga mööda järvekallast kaugustes paistvate majade poole jalutama.

Väga meeldis. (Y)
Jutt kaob sõna otseses mõttes ekraanilt ja tahaks muudkui edasi ja edasi ja edasi lugeda.
ootan uut ! ˇ

mulle nii meeldib see. : )
see Joanna tundub kuidagi nii rõõmus , nii vaba .. lapsemeelne . väga positiivne.

Aitäh!!
nii hea on lugeda, et mu jutt teile meeldib (A):)

ja ma proovin uue osa võimalikult kiiresti üles panna,
aga ma ei tea kahjuks, millal mul jälle aega on
ja seda kõike ühe asutuse pärast, mida nimetatakse koolika

Üle pika pika aja jlle uus osa...
Vabandust, et nii kaua aega läks

3.

Joanna nõjatus vastu rõdu äärt ja nautis hämarust. Oli mõnusalt jahe. Ta otsustas jalutama minna. Kell oli juba 11 ning kõik peale tema olid magama läinud. Joanna otsustas proovida kas ta suudab oma hommikuse mõtte teoks teha ja hakkas mööda majaseina alla ronima. Kui ta kohale jõudis naeratas ta laialt, olles rahul, et asi õnnestus.

Ta pani käed dressipluusi taskusse ja kõndis aeglaselt järve poole. Siis muutis ta äkki meelt ja võttis suuna hoopis metsa viivale teele. Mitte sellele, mida mööda ta võõrastmajja tulnud oli vaid ühele teisele, mis läks vastassuunas.

Mets Joanna ümber oli tume nagu teeradagi. Joannal polnud õrna aimugi kuhu ta välja jõuab ning see meeldis talle. Tee ei olnud lai ja seega võis kindel olla, et autosid seal ei liigu.

Niimoodi omaette kõndides mõtles Joanna tagasi päevale. Ta oli leidnud uusi sõpru ja lõbutsenud. Talle meeldisid Lisa, Karin, Brian, Jonas ja Michael. Jah, eriti huvitas teda Michael. Mitte, et ta oleks poissi kohe ülepeakaela armunud olnud, mkm, aga temas oli midagi mis Joannale tekitas tüdrukus soovi temast rohkem teada saada.

Samas tahtis ta ka teistega uuesti kokku saada. Ja uuesti võrku mängida. Pallimängu meenutamine tõi Joanna näole naeratuse. “Mis siis, et mu randmed praegu valusad on. See oli lihtsalt parim.”

Tee, mida mööda Joanna kõndis hargnes vahepeal ja tüdruk valis tee, mis viis otse. Nüüd avastas ta, et on jõudnud langendikule. Lagendik oli avar. Joanna kõndis selle keskele ja vaatas ümberringi. Seal olid mõned puud ja paar üksikut põõsast. Tüdruk hakkas keerutama ja maailm tema über tiirles, üha kiiremini ja kiiremini. Lõpuks kaotas ta tasakaalu ja maandus südamest naerdes pehmel rohul.

Ta pani silmad kinni ning ootas kuni maailm jälle paigal seisis ja avas need siis uuesti. Taevas ta pea kohal särasid tähed.
Lebanud mõndaaega rohul, tõusis Joanna uuesti üles. Ta pühkis dressipluusi küljest sinna kinni jäänud lehepuru ning hakkas siis tagasi võõrastemajja jalutama.

***

Järgmisel päeval magas Joanna kaua. Ta ärkas peale 12 ja mõnules siis veel natuke voodis. Seejärel tõusis ta üles ja korrastas end. Puhanud ja heas tujus läks ta alla.
Verandalt leidis ta eest lehte lugeva Clara.

“Tere hommikust.”
“Tere hommikust,”vastas Clara naeratades ja lehelt pilku tõstes.
“Kas magasid hästi?”
“Jah, väga.”
“Siis on tore.”
Joanna naeratas ja läks siis kööki endale hommikusööki valmistama.

Kõht täis läks ta tagasi verandale, mis seekord oli tühi, sest Clara oli lugemise lõpetanud ja ära läinud. Joanna istus veranda äärele maha ja sirvis ajalehte, mõeldes samal ajal, mida oma päevaga peale hakata.

Lõpuks otsustas ta ujuma minna. Tüdruk jooksis kiiresti oma tuppa, vahetas riided, haaras rätiku ning kiirustast tagasi õue järve äärde.
Vesi oli soe ja mõnus. Joanna ujus alguses mõned otsad paadisillani ja tagasi ja lasi siis veel ennast lihtsalt kanda. Kui ta ennast kuivatama läks, nägi ta, et ka mõned külalised olid otsustanud ujuma tulla.

Üks abielupaar koos 2 väkse lapsega kõndisid just üle võrkpalliplatsi. Lapsed naersid ja jooksid kiiresti vee äärde, et siis käed märjaks teha. Ema kutsus nad aga kohe tagasi, öeldes, et enne tuleb ikka riided ära võtta ja alles siis saab ujuma minna.

Joanna jälgis neid rätikul lebades. Kui väikesed talle rannapalli loopisid, ühines ta nende mänguga.

Lõpuks otsustas tüdruk tagasi majja minna. Ta jättis hüvasti Terry, Mirjami ja nende vanematega ning võttis oma rätiku.
Tagasi tuppa jõudes pani ta uuesti selga lühikesed püksid ja topi ja riputas ujumisriided ning rätiku nöörile kuivama.

Siis tõmbas ta paar korda kammiga läbi oma poolkuivade juuste ja läks tagasi õue.

Sihitult maja ümber kõndides nägi ta Michaeli, kes kaugemal muru niitis. Joanna läks poisi juurde.
“Hei, jõudu tööle,”ütles ta naeratades.
“Hei, aitäh,” vastas Michael pilku tõstes.
“Kas saan sind kuidagi aidata,”küsis Joanna.
“Ei, praegu küll mitte, kui sa just ei soovi kogu tööd minu eest ära teha,”vastas Michael muigega.
Joanna naeratas. “Miks ka mitte, see ei ole ju üldse raske,” ütles ta siis samasuguse muigega ja sirutas käe muruniiduki poole.
Michael hakkas naerma ning tõmbas käepideme tüdruku haardeulatusest välja.
“Ok, eks sa ise tead,” ütles Joanna teeseldud solvumisega ja istus maha, tüdruku pruunid silmad aga naersid kui nad Michaeli omadega kohusid.

“Kas sa töötad Clara juures?” küsis Joanna pea viltu Michaeli tegevust jälgides.
“Mhmh. Näiteks niidan muru või parandan, ehitan midagi.”
“Mmmm, ok.”

“Hei,” hüüatas Michael kui tüdruk teda rohuga viskas.
Joanna ainult naeris ja loopis uuesti.
“See ei ole naljakas,” ütles Michael, ise naeru tagasi hoides, mõjudes seega vähe veenvalt.
Joanna viskas tema poole veel ühe peotäie rohelist puru.

“Ok, ma siis rohkem ei tee,” ütles ta lõpuks ning lõi silmad maha, ise ikka veel naerdes.

“Kas te täna õhtul ka võrku mängima tulete?” küsis ta seejärel Michaelilt.
“Ma ei tea. Ma pole täna Jonasega kokku saanud. Kas sa tahad, et me tuleks?”
“Võibolla,” vastas Joanna muigega ja lisas siis “ok, tahan küll,” ja naeratas.
Michael naeratas ka ja pöördus tagasi muru niitma.

“Tead, mulle tundub, et ma takistan su tööd või niidadki sa tavaliselt nii aegalselt?” küsis Joanna Michaelilt muigega.
“Ei, tegelikult niidan ma veel umbes poole aeglasemalt” vastas poiss samuti muiates.
“Oh, väga tore siis. Järelikult ma hoopis aitan sind,” ütles Joanna silma rõõmustades.
“Ma arvan, et ma peaksingi siis sulle töö juurde moraalseks toeks tulema,” lisas ta siis mõtlikult.
“Hea mõte,” vastas Michael naerdes.

Üks järjekordseid jutte, mida on mõnus lugeda. Ma kujutan nii hästi seda kõike ette ..
see jutt, mida nad räägivad, paneb naertama. Kiirelt uut osa. (:

Lugesin ka selle nüüd läbi. Väga hea, meeldib täiega ja tahan uut osa ka kiirest :)

tahan ka juba varsti uut osa...

Oke ... Lihtsalt nii, nii, nii, nii, nii hea lugu. Ootan juba uut. Lase ikka samas vaimus edasi, sest algus paistab hea

Aitäh!!!
Ma üritan uue osa võimalikult kiiresti valmis saada ja üles panna
Ma kirjutan hetkel ühte teist juttu ka ja selle pärast läheb uute osade lisamisega natuke kauem aega...ärge siis väga kurjad olge eks (a)

Palun väga vabandust, et uue osa lisamine niiii kaua aega võttis!
Ma tõsiselt proovin ennast parandada..!
Nüüd suvel on ehk rohkem aega, mida kirjutamiseks kasutada


Pink Panther - aitäh, et mind tagant torkisid. Loodetavasti meeldib uus sulle endiselt;)

Keiti - Aitähh!
***

4.

Taevas paistev päike õhkas kuumust. Ol täiuslik päev päevitamiseks. Joanna lesis lamamistoolis, klapid peas, ning kuulas muusikat. Ta kandis kerget suvekleiti, mis tundus siiski liiga paks sellise ilma jaoks, aga ta ei viitsinud seda ka seljast võtta, kuigi oleks võinud, sest kandis selle all bikiine.

Joanna lebas silmad kinni ning viibis kusagil ärkveloleku ning unenäo maailma vahel.

Ühtäkki tõid külmad veepritsmed ta tagasi reaalsusesse. Joanna avas silmad ja nägi enda ees naervat Jonast, kes hoidis käes veepüssi. Brian, Lisa, Karin ja Michael seisid veidi kaugemal ning jälgisid muiates olukorda.

“Ma arvasin, et sa hakkad vaikselt kõrbema ja vajad seega natuke jahutust.”
“Oo jaa. Täpselt nii,” vastas Joanna magusa naeratusega. Haaras siis laualt veeklaasi ning viskas selle sisuga Jonast, kes sai veega ka loomulikult pihta.
“Oi, seda ma nüüd küll nii ei jäta. Veesõda!!”
“Looda sa,” naeris Joanna ja hüppas püsti ning jooksis eemale, vältides nii uut laengut Jonase veepüssist, kuigi päris napilt, sest püssi laskeulatus oli ootamatult suur.

Varsti oli sõda täies hoos. Joannal oli õnnestunud MP3 turvalisse kohta paigutada, tema õnneks, sest muidu oleks ka see üle ujutatud.
Jonas oli endiselt ainuke, kellel oli spetsiaalne veepüss, samal ajal kui teised kasutasid kätte sattunud vahendeid, nagu näiteks tühjad plastpudelid või kopsikud.

“Oh ei,” kiljus Lisa, kui nägi, et Michael oli saanud enda käsutusse aiavooliku ning keeras parajasti kraani lahti.
“Oo jaa,” ja Michael naeratas kurjakuulutavalt.
Järgmisel hetkel hakkas voolikust ohtralt vett tulema ning Lisa kasteti läbimärjaks, tüdruk tilkus pealaest jalatallani.
“Jeešh..One down, 3 to go”

Joanna oli sellel hetkel pundist veidi eemal, tegeledes kuivamisega, mis tal ka mõnevõrra õnnestus, sest hetkel oli ta riided juba niisked, mitte aga enam märjad.
Nüüd vaatas ta naerdes kuidas Michael Karinit taga ajas ja lõpuks ka kätte sai.
“Märg look täitsa sobib sulle, Karin” hüüdis ta tüdrukule läbi naeru. “Tubli töö, Michael!”
Michael pööras ümber ja naeratas siis võidurõõmsalt.
“Kes meil siin on. Arvasid, et sul õnnestub pääseda ja kuivaks jääda, jah? Seda viga parandame kohe,” ja ta jooksis Joanna poole.

“Eks me näe,” hüüdis tüdruk ning jooksis eemale. “Mind sa juba nii kergelt kätte ei saa.”
“Arvad nii? Kohe vaatame.”
Külma vee juga riivas tüdruku päevitunud jalga, kuid ei saanud sellele täielikult pihta.
“Kas see on kõik, milleks sa võimeline oled? Kui nii, siis oli see küll puhas õnn, et sul Lisa ja Karin märjaks pritsida õnnestus.”hüüdis Joanna nöökavalt.
“No oota sa..” ja Michael hüppas äkki üle laua, mis tema ja Joanna vahele jäi, ning oli otse tüdruku ees.
“Ahhhh....” tuli tüdruku suust, kui jahe vesi mööda teda alla voolas.
“Vot nii!”

Kui Michael lõpetanud oli, oli Joanna terves seltskonnas kõige märjem isik.
Siiski ei lõpetanud tüdruk naermist, nagu ka Michael, kes paistis oma teoga vägagi rahul olevat.

Siis haaras Joanna aga välgukiirusel poisi lõdvenenud haardest vooliku ning toppis selle otsa poisi krae vahele.
“Vot nii hoopis!” naeris ta ja jooksis kiiresti maja poole, enne kui Michael korralikult reageerida suutis.

“Oota ainult, kuni ma su kätte saan,” hüüdis poiss talle järele, võttes seljast läbimärga särki, et samal ajal ka voolikust vabaneda ja siis tüdrukule järgi joostes.
Joanna oli selle ajaga aga juba majani jõundud ja keeras kraani kinni.

“Arvad, et see päästab sind?” küsis Michael ning võttis seina äärest vett täis ämbri.
Joanna pani käed rinnale risti “Vaherahu?” palus ta kutsikasilmasid tehes.
Michael ei loobunud aga oma kurjakuulutavast naeratusest. Joanna vaatas kuidas ta tema poole tuli, läbi tumepruunid juuksed tilkumas ning päevitunud ja lihaselistes kätes ämbrit hoides. “Oi jaa, ta näeb hea välja,” pidi ta tunnistama.

Michael kallas Joannale ämbris oleva vee kaela ja lausus siis naeratades: “Ok. Nüüd võib küll vaherahu teha.”

“Kuulge, see on hea mõte. Äkki lõpetaksime praeguseks. Kellelgi pole enam niikuinii ühtegi kuiva kohta alles jäänud, mida saaks märjaks pritsida,” kommenteeris Jonas, kes lamas ristselliti rohul ning kelle näkku ja juustesse Karin oma viimaseid alles jäänud veevarusid kallas.

“Ok. Teeme siis nii, et tänaseks on siis kõik. Endale võetud ainuõigusega kuulutan ma sõja ametlikult lõppenuks,” teatas Lisa ja lisas: “Võitjat pole, kuid kui kellelgi on kaebusi, siis... “
“...siis neid arvesse ei võeta,” hüüdis Brian.
“Nõus,” hüüdsid teised kooris.



***

super.. vapustav ..
tõsiselt hea! looove it .
uut : )

Mmmm...väike muudatus
ma otsustasin ühe osa vahele lisada


nüüd siis 5. peatükk, mis enne oli 4.

Joanna istus põranal ja kuulas vihma sabinat. Õues laiutas hallus. Nii hea oli istuda kuivas toas ja kuulata piiskade rahustavat häält.
Vihm oli sadanud juba hommikust saadik, tegemata vahepeal minutikski pausi. Võõrastemaja külalised olid jäänud oma tubadesse, ilmudes välja vaid söögiaegadeks. Erandiks olid olnud kaks vanemat daami, kes sajust hoolimata oma igapäevasele matkale läksid, varustatud kummikute ja laiade kollaste vihmakeepidega.

Joanna oli täna Clarat aidanud. Süüa teinud, koristanud ja siis valvelaua tööd õppinud. Viimane seisnes küll pigem Claraga jutu rääkimises ja tema jagatud näpunäiteid kuulates. Midagi eriliselt rasket selles ju polnud. Külalise nimi ja andmed tuli kanda suurde pruunide kaantega raamatusse, kuhu märgiti ka toa number ja see kui kauaks külaline jääda kavatses.

Veel oli Joanna korrastanud natuke Clara paberimajandust, ehk siis tulusid ja kulusid vastavatesse tabelitesse kandnud ja siis kokku arvutanud. Arvepidamine läks kiiresti, sest tüdruku jaoks polnud süstematiseerimine ja arvutamine mingiks probleemiks. Clara oli talle selle kõige eest väga tänulik, kuna talle ei meeldinud paberimajandus üldse.

Nüüd oli käes õhtu.
Sinises toas mängis vaikselt raadio, saateks vihmamuusika.
Joanna võttis sahtlist joonistusbloki ja pliiatsid. Sellest oli möödas juba tükk aega,
mil ta neid viimati kasutanud oli.
“Mida küll joonistada?”
Lõpuks hakkas tüdruk valgele paberilehele visandama oma tuba.

“Oh, see oleks veel parem idee.” Ta jättis joonistuse pooleli ning tõusis püsti ja läks kohvri juurde. Mõnda aega otsinud pöördus ta tagasi koos a4 formaadis märkmikuga.
Joanna avas kaaned ja vaatas esilehel laiutavat valendavat tühjust. Siis võttis ta musta pastaka ning kirjutas laialt üle lehekülje: “Kõigi võimluste suvi”. Tüdruk kaunistas pealkirja ja lisas selle alla oma nime.

Siis keeras ta ette järgmise lehe ning märkis sinna oma saabumise kuupäeva. Aeg möödus. Joanna kirjutas üles oma mõtted ja tunded ning sündmused, mis olid siiani aset leidnud. Illustreerides kõike seda pildikeste ning humoorikate kommentaaridega.

“Mälestuseks. Et ma seda suve mitte mingi hinna eest ei unustaks!” lisas Joanna mõttes.

**

Joanna sulges märkmiku ja pani pastaka käest. Vihm sahistas endiselt katusel. Tuba oli muutunud hämaraks. Oli piisavalt valge, et näha raskusteta, kuid mitte enam lugeda või kirjutada.
Joanna korjas asjad kokku ja läks alla elutuppa, kus Clara parajasti telekat vaatas.
Joanna istus diivanile ja ühines temaga.

Alguses tulid TVst õhtused uudised ja siis ilmateade, mis lubas järgnevateks päevadeks samut ivihma, kuid nüüd juba vahelduva pilvisusega. Veel öeldi, et võib esineda äikest.

Peale ilmateadet hakkas Hercuile Poirot.

Joanna ja Clara said palju nalja, proovides loo lõpplahendust ära arvata ja tegelaste käitumist ennustada. Joannal õnnestus see peaaegu täielikult, kuid ikkagi mitte 100%.
“No jah, eks harjutamine pidi meistriks tegema. Kui ma iga õhtu seda vaatama hakkan, siis olen suve lõpuks kindlasti proff,” ütles ta Clarale, ise samal ajal muiates.
“Täiesti nõus,” naeris naine vastu.

Nad vaatasid koos ka ühe romantilise komöödia, mis Joannale küll suuremat huvi ei pakkunud, kuid talle meeldis Clara seltskond ja seega jäi ta alla kuni filmi lõpuni. Kui film läbi sai, soovis Clara talle head ööd ja läks magama. Joanna soovis vastu, ning läks samuti üles oma tuppa.

Ta pani laualambi põlema ning uneriided selga, kuid ei läinud veel magama. Selle asemel istus ta toolile ning jäi mõtesse.
“Mida teha? Õue minek jääb täna ära, kuid magama minna ka veel ei viitsi. Mmmmm....Ma tean!” lõi tüdruku nägu äkki särama.

Ta läks raadio juurde ja keeras muusikat veidike valjemaks, soovimata siiski äratada Clarat. Seejärel avas ta sahtli ja võttis sealt välja paki õhupalle.

Joanna armastas neid täispuhutavaid pallikesi ja ostis neid aeg-ajalt kui tuju tuli. Nüüd oli tal aga tuju need täis puhuda. Mõne aja pärast oligi tuba täis helesiniseid, valgeid, kollaseid, roosaid ja rohelisi täis puhutud õhupalle. Joanna enamus neist oma voodi külge, tekitades nii selle ümber värvilise pilvekese. Ülejäänud paigutas ta väikeste puntidena mööda tuba laiali.

“Lahe! Oleks mul nüüd veel ka fotokas, et sellest kõigest pilti teha. Aga..oot. Claral on all ju polaroid kaamera, mis oleks veel täiuslikum variant. Ma usun, et ta kindlasti lubab mul sellega paar fotot teha.”

Joanna läks alla hämarasse kööki ja tuli sealt varsti fotokaga tagasi. Seejärel pildistas ta oma tuba ja õhupallidega ümbritsetud voodit aga ka ennast kõige selle keskel. Valminud fotod lisas ta kohe oma märkmikku.

Tüdruk kustas tule ja vaatas õhupalle, mis vaevu nähtavas valguses paistsid helendavat. “Nüüd on see koht veel rohkem unenäo sarnane,” mõtles ta endamisi.
Joanna heitis voodisse ning jäi und ootama.

***

Helen -

see vees6da oli t6siselt hea, uut!!!

ja ja ja . See jutt on ka ülihea .

Aitähh teile kõigile!!!!, ma üritan varsti uue osa üles panna;)
kuigi tundub, et ma lihtsalt ei jõua seda kuidagi eriti kiiresti tehtud, sest jälle on juba kuu aega möödunud eelmise osa ülespanekust:(