Kõigepealt - Suur suur aitäh kõigile nende positiivsete kommentaaride ja toetuse eest!!! Tõesti aitäh!
Aga edasi kirjutamise kohapealt. Mul on küll plaanis Joannat jätkata, aga vahepeal oli ideede puudus. Ma tean mismoodi lõpplahendus peaks tulema, aga vahepeal oli palju küsimärke. Nüüd sain ma jälle midagi valmis kirjutatud. Tegelikult mõtlesin ma, et kirjutan kohe varuga valmis, enne kui siia postitan, aga siis mõtlesin jälle ümber.
Nii et ma loodan, et te mind väga vihkama ei hakka, kui see osa jälle lühikeseks jääb
***
6. Kui Joanna järgmisel hommikul silmad avas oli ilm endiselt pilvine ning hall. Paistis et ilmateade ei eksinud ning ees ootas järjekordne vihmane päev. Joanna tõusis laisalt voodist ja läks vannituppa, seal valmis saanud tuli tagasi tuppa ja riietus.
Ta kõndis rõdu ukse juurde ning avas selle. Tuppa tungis jaheda ja niiske õhu puhang. Joanna seisis avatud uksel ning hingas seda suurte sõõmudena sisse. Selline õhk lõi tal alati pea klaariks ning tekitas mõnusa ja värske tunde, samas muutis meeleolu natuke nukraks. Lõpuks pani ta ukse jälle kinni ja läks alumisele korrusele kavatsusega endale midagi hamba alla otsida.
Köögist leidis Joanna lehte lugeva Clara, kelle ees auras kohvitass.
„Tere hommikust!“
„Tere hommikust sullegi! Kuidas magasid?“
„Hästi ikka.“
„Mis sa hommikusöögiks tahad? Kas ma valmistan sulle midagi?“
„Mmm, ma arvan, et võileibadest täiesti piisab. Nii et sa võid rahulikult lehte edasi lugeda,“ vastas tüdruk naeratades.
„Ok, kui sa nii arvad.“
Clara süvenes uuesti uudistesse ning Joanna pani teevee keema ja otsis välja võileivamaterjali asudes siis endale hommikusööki valmistama. Piisaval hulgal võileibasid tehtud ning tee valmis saanud istus ta Clara juurde köögilaua taha ja hakkas sööma, vaadates samal aja läbi akna õue.
„Mis sa arvad, kas täna tuleb tõepoolest ka äikest?“ küsis ta siis mõtlikult.
„Täiesti võimalik. 100% kindel ei saa muidugi olla enne kui juba müristama hakkab.“
Joanna sõi mõnda aega vaikides edasi.
„Kuule, ega sa ei pahanda, et ma eile sinu käest küsimata korraks su polaroidkaamerat laenasin ja paar pilti tegin?“ küsis ta siis ettevaatlikult.
Clara tõstis pilgu. „Ei, loomulikult mitte. Aga millest sa siis pilti tegid?“
„Mm, oma toast. Ma ehtisin selle õhupallidega ära ja siis tahtsin seda kõike kuidagi jäädvustada. Kui sa soovid võin ma neid fotosid näidata.“
„Loomulikult soovin,“ vastas Clara huvitatult.
Joanna tõusis ja läks üles. Tagasi kööki jõudnud olid tal kaasas fotod ja ka aparaat, mis ta siis Clarale andis.
„Need fotod on päris head,“ ütles Clara olles neid natuke uurinud.
„Kõige parem nende juures on muidugi asi ise, ehk su tuba, aga sa oled selle päris hästi ka jäädvustada osanud. Tead mis? Kui sa soovid, siis võin ma ju selle kaamera suveks sinu käsutusse jätta. Ma ise kasutan seda niikuinii haruharva ja ma arvan, et sinu käes oleks sellest praegu kindlasti rohkem kasu. Mis sa arvad?“
„Kas sa mõtles seda ...päriselt?“ Joannal jäi üllatusest peaaegu suu lahti.
„Jah,“ vastas Clara lahkelt, „nii et sobib siis?“
„Loomulikult, see meeldiks mulle väga.“
„Tore. See asi on siis otsustatud,“ ütles Clara silma pilgutades ja pani fotod ja kaamera lauale.
„Filmi peaks veel olema ja kui see otsa saab, siis ütle mulle ning ma ostan uue.“
„Mhmh,“ ei osanud Joanna suure õnne peale midagi muud kosta.
Hilisel pärastlõunal, kui hakkas juba vaikselt hämarduma, otsustas Joanna välja minna. Vahepeal oli taas sadanud, kuid nüüd oli vihm jälle üle jäänud. Ta pani dressipluusi selga ja selle alla veel kõrge kraega d¾empri. Siis tossud jalga ning oligi valmis. Kummikutega oleks küll kuivem olnud kui ta ei oleks ennast neid kandes just eriti mugavalt tundnud, seega otsustas ta et ei taha neid.
Õues oli jahe, kuid mitte külm. Samuti oli seal hämmastavalt vaikne. Joanna tõmbas kapuutsi pähe ja astus verandalt alla. Ta kõndis mööda jalgrada majast eemale. Rohust tasus eemale hoida, kui soovisid oma jalgu kuivana hoida.
Jõudnud teele, hakkas ta hüppetorni suunas minema. Varsti oligi ta kohal ja kõndis ettevaatlikult ülemisele platvormile. Lauad olid libedad, ja Joanna hoidis igaks juhuks platvormi ühes ääres asuvast käsipuust kinni, et mitte libastuda ja vette lennata.
Järv oli nagu taevaski hall, ainult et veel tumedamat tooni. Veepind lainetas ja virvendas kerge tuule käes. Kaugemalt paistsid valged tikutopsisuurused majad, oma paadisildade liivarannaga. Joanna hingas uuesti sisse teda übritsevat jahedust, niiskust, hallust ja vabadust. Paigal seistes hakkas tal aga varsti jahe ja ta lahkus uuesti platvormilt ning kõndis mööda teed edasi. Jalutada oli hea.
Joanna oli juba mõnda aega mõttesse vajunult kõndinud, kui kuulis äkki eespoolt tulevat mootorimürinat.
„Oi ei, see veel puudus. Miks peab keegi praegu mööda seda teed sõitma? Ma ju keerasin enne peateelt kõrvale, et vältida kõikvõimalikke vastutulijaid, kuid nagu näha, see ei aidanud..“mõtles ta mõrult. Mootorimüra läks valjemaks ja lähenes tüdrukule selja tagant. Joanna proovis vaadata enda ette ja teha nägu, et ei pane moototrratast ega selle juhti tähelegi, kuid see ei õnnestunud tal, sest sõiduk hakkas aeglustama. Mõni meeter tüdrukust eemal jäi see aga täiesti seisma. Joanna seisatas samuti, oodates mis edasi saab. Juht võttis kiivri peast ja Joanna tundis temas ära Michaeli.
„Hei. Kuhu minek,“ küsis ta Joannalt.
„Hei. Niisama. Jalutan. Ja ise?“ küsis Joanna ja läks Michaeli juurde.
„Käisin korra linnas, sest isal oli paari asja vaja nüüd olen teel koju. Aga kas jalutamiseks kehv ilm ei ole?“
Joanna naratas. „Ei. Mulle meeldib igastahes.“
„No jah, see ongi vist peamine,“ ütles Michael talle vastu naeratades.
„Aga kas sa ei peaks ehk oma teed jätkama. Isa ju ootab seda, mille iganes järgi sa ka ei läinud.“
„Sul on vist õigus. Meeldivat jalutuskäiku sulle siis,“ ültles Michael endiselt naeratades ja pani kiivri uuesti pähe. Joanna jälgis kuidas poiss mootorratta käivitas ja lehvitas talle kui too paigalt võttis. Michael viipas talle vastu ja sõitis minema. Joanna saatis teda silmadega, kuni ta kurvi taha kadus ning hakkas edasi jalutama.
Oli juba päris hämar ja Joanna otsustas tagasi võõrastemajja minna. Olles ümber pööranud ja umbes veerand teest ära kõndinud, hakkas tibutama.
„Täiuslik,“ mõtles Joanna kõvera muigega.
„Ma loodan, et sadu hullemaks ei lähe.“ Kuigi ta teadis, et see on päris asjatu lootus. Ja tal oli õigus. Mõne aja pärast sadas juba korralikult ja oli läinud peaaegu pimedaks. Kaugusest oli kuulda kerget müristamist.
„No jah, äike oligi veel puudu.“ Ta teadis, et kedagi pole süüdistada, sest ise ta oli nii pika jalutuskäigu ette võtnud. Liiatigi veel ilma mingite vahenditeta mis vihma puhul aidanud oleks.
Äike aina ligenes ja sadu tugevnes. Joanna oli päris läbi ligunenud kuid kõndis rahulikult edasi. Ta ei tahtnud joosta, kuigi oleks siis kindlasti kiiremini kohale jõudnud.
Siis kuulis Joanna oma selja tagant uuesti lähenevat mootorimürinat.
„Michael?“ Ta pooleldi lootis, et see on nii ja samas, et ei ole.
Hääl valjenes ja tüdruk sattus valgusvihku. Tulijaks ei olnud siiski mootorratas vaid hoopis auto.
Joanna tundis väikest pettumust, aga ka kergendust, mis kohe kadus kui auto tema kõrval seisma jäi.
Aken keriti alla ja Joanna nägi Briani naeratavat nägu endale vastu vaatamas ning ei saanud muud moodi kui pidi ise ka naerma hakkama.
„Naudid kerget vihmasabinat, või kuidas?“
„Oo jaa,“ vastas Joanna naerdes.
„Vajad ehk küüti või jätkad jalutuskäiku?“ küsis nüüd kõrvalistmel istuv Jonas.
„Ma vist võtan teie pakkumise vastu, kuigi see on raske, sest äikesetormis jalutamine tundub äärmiselt ahvatlevana.“
Mõlemad poisid naersid.
Tagumine uks avati ja Joanna nägi, et tegelikult oli autos koos terve nende seltskond.
„Kuulge, kõik kohad on ju täis. Ma arvan, et ma pean siiski edasi jalutama.“
„Looda ainult. Kui sa juba nõusse jäid, siis enam me sind minema ei lase,“ ütles Karin ja võttis tal käest kinni.
„Ja kuhu ma siis istun? Kas te panete mu pakiruumi?“
„Ei, me tõmbame ennast koomamale ja sa mahud siia ilusti.“
„Kuigi ega sinu pakutud variandil ka midagi viga polnud,“ segas Jonas vahele. „Minu arvates mahuks ta pakiruumi ka väga ilusti ära ja mina võiksin tema asemel taha tulla hoopis,“ ütles ta ja tegi Karinile väga tähenduslikult silma.
„Ei, sina istud ilusti eesistmel edasi ja Joanna tuleb siia. Asi on otsustatud.“
„Ok,“ütles Jonas ja tegi kurva näo.
Tagaistmel istujad tegidki nii nagu Karin oli öelnud ja Joanna mahtus tõesti nende kõrvale ära.
„Vabandust, et sa nüüd minu pärast märjaks said, Karin.“
„Ei ole midagi, riided saab ju alati ära vahetada.“
„Aga kuhu te üldse minemas olite?“
„Mm, me mõtlesime tegelikult sulle külla tulla ja vaadata, mis sa teed. Aga me ei osanud arvata, et su poole tee pealt leiame,“ vastas Lisa.
Ülejäänud sõit möödus ühiselt naerdes ja juttu ajades ning varsti oldigi kohal.
Brian parkis auto ja kõik hakkasid just uksi avama kui käis kärgatus.
„Mis see veel oli?“
„Ma usun, et see oli äike. Tead, selline loodusnähtus, mis käib kaasas välgu ja kogu muu krempliga.“
„Ja ja, väga naljakas Jonas.“
„No näed, mina arvan sama, Karin.“
„Igal juhul peaksime me nüüd ikka võõrastemajja minema, või eelistate te autosse jääda,“ küsis Joanna.
„Ma arvan, et ma tahaks küll võõrastemajja,“ ütles Jonas.
Tee autost majja läbiti joostes, kuid verandale ei jõudnud keegi täiesti kuivana. Kõige märjem oli aga siiski Joanna ja teisena siis Karin, kes oli autos tema kõrval istunud.
„Hei,“ ütles Joanna, kui nad sisse astusid ja Clarat nägid.
„Tere,“ tuli ka kõigi teiste suust.
„Tere, tere. Tundub, et teil on olemine päris märg, eriti sinul Joanna,“ ütles Clara muiates. „Kas te vajate ehk paari rätikut?“
„Oh, see oleks jah hea. Aitäh!“
„Jah, aitäh.“
„Aitäh..“
Kuivatatud ja riided vahetatud, koguneti Joanna tuppa. Joanna laenas Lisale ja Karinile oma riideid ning poisid said oma omad Clara käest. Jonas üritas küll tüdrukuid veenda, et neile piisaks ka ainult rätikust ja et see on kõigi kolme poisi ühine arvamus, kuid tüdrukud ei olnud sellega nõus.
„Wow, mis sa oma toaga teinud oled,“ jäi Brian suu ammuli uksele seisma.
„Umm...no jah, mul hakkas eile igav ja siis..“
„Ei no jah,“ naeris Brian.
„Täiesti nõus,“ ütles Michael, pannes käe Briani õlale.
„See tuba on päris...hmm, Sinine, peaks mainima,“ lisas ta laia naeratuse saatel.
„Ah mine...“ ütles Joanna ja andis Michaelile kerge puuka.
„Mulle küll meeldivad õhupallid,“ ütles nüüd Jonas. „Nendega saab hästi pauku teha, näiteks.“
Ja ta võttis kurjakuulutava muigega lähima palli kaenlasse, valmis oma sõnu kohe tõestama.
„Ei, Jonas, sa ei tohi..“ hüüdis Lisa.
„Miks mitte?“
„Sest, lihtsalt..ei tohi.“
Siis sähvatas korraks akna taga hele valgus ning käis järjekordne kärgatus. Karin ja Lisa ehmatasid, kuid Joanna jäi rahulikuks. Ta polnud kunagi äikest kartnud, pigem ta just nautis seda.
„No tundub, et lubatud äikesetorm on tõesti kohale jõudnud,“ sõnas Brian.
„Ja kui me poleks sulle külla sõitnud, oleksid sa praegu veel väljas,“ ütles nüüd Michael Joannale otsa vaadates.
„Seda küll, nii et suur aitäh, et te tulite.“
„Palun, palun,“ ütles Jonas.
„Joanna, kas sa kardad äikest?“ küsis nüüd Karin, kellele endale äike silmnähtavalt ebameeldivust tekitas.
„Ei, pole kunagi kartnud,“ vastas Joanna ausalt.
„No siis tundub, et sa oled üks vähestest tüdrukutest, kes nii arvab,“ ütles Jonas.
„Ma ei usu.“
„Usu ikka.“
Järgmise kõuemürina ajal väreles korraks lambivalgus ning kustus siis. Poisid läksid kohe alumisele korrusele korke kontrollima, kuid tagasi tulles teatasid, et teha pole midagi, elekter oli läinud kogu võõrastemaja kompleksist. Arvatavasti oli kusagil kaugemal mõni tugijaamadest pihta saanud või siis oli puu traatidele kukkunud ja ühenduse katkestanud.
„Tundub, et meil tuleb nüüd mõnda aega küünlavalgusega läbi ajada,“ ütles Clara.
„Ma helistan koju ja küsin kuidas neil on,“ ütles Brian mobiili välja võttes.
„No meie juures pole samuti elektrit, nii et asi on tõesti kaugemal,“ sõnas ta mõne aja pärast, olles kõne lõpetanud.
„Nii et jäävad siis küünlad,“ netis Joanna.
„Mhmh.“
Mõne aja pärast oli Sinine tuba valgustatud mitmete küünaldega, mis said oma ülesandega päris edukalt hakkama.
„Ja mis me nüüd ette võtame,“ küsis Lisa.
„Ma ei tea,“ vastas Joanna.
„Kas kellelgi on ettepanekuid?“
„Minul on, minul on,“ hüüdis Jonas „Mängime tõde või tegu.“
„Mulle sobib,“ ütles Michael „aga ma ei tea kuidas teistega on.“
„Noo, minu poolest võib ka vist,“ ütles Karin ning Lisa ja Brian noogutasid samuti.
„Ok,“ ütles siis ka Joanna.
„Kokku lepitud,“ hüüdis Jonas, laskmata ennast segada õues käivast müristamisest.
„Nüüd on veel puudu pudel, mida keerutada.“
(jätkub...)
Pealkiri: Re: *Joanna:..|6.osa| 
28/7/2009, 21:14
