Ma ei tea, millest selline jutt.. pole minu ega ka kellegi teise elust. Lihtsalt. Pole midagi head ka.
Ema, kus sa oled? Miks sa nii tegid? Ma olen ju sinu pisike! Ma armastan sind! Olen alles 2. Miks,miks,miks? Ma kükitan üksi nurgas, siin lastekodus. Mul ei ole oma tuba, mul ei ole sõpru, mul ei ole sind. Kelle oma olen mina, kui mul sind ei ole? Ootan sind ikka veel. Ehk juhtus sinuga midagi? Tean, et tuleb aeg, mil leian su. Siis sa kallistad ja hoiad mind.. siis me oleme koos. Küsimus ''miks'' jääb mind siiski kummitama. Miks sa nii tegid? Ma olen ju SINU laps! Minuga ei mängita, mind ei anta ära nagu nukku! Kas sa ei saanud mind armastada? Kas mul oli midagi viga? Nii palju küsimusi on mu peas, millele ma ilmselt vasust ei leia. Kui sa seda loed, tea, ma ei andesta sulle, kuid pea meeles - ma armastan sind alati, hoolimata kõigest! Sinu pisike.
Oeh, sellest on möödas 13 aaastat. Sellest, kui mu ema mu maha jättis, ära andis.. kuidas sulle endale meeldib. Ma ei ole temast midagi kuulnud, ma ei tea, milline ta on. Ma ei tea isegi seda, kas ta elab. Tegelikult mind ei huvitagi! Parem olekski, kui sa oleks surnud. Isegi kui sa elad, ma loodan, et sa ei leia mind mitte kunagi. Loodan, et hoiad ennaast minust kaugele. Loodan, et saad oma karistuse. Tegelikult ma isegi ei arva, et sa mind mäletad. Ma ei arva, et sul mu nimigi meeles on. Olen sinu peale nii solvunud, nii vihane. MIKS? Üks ja ainus küsimus.. Ma olin siis alles 2, kui sa mu lastekodusse jätsid. Ma isegi ei mäleta sind, ma ei mäleta, et sa mul olemas oled olnud. Ma ei tunnistagi, et sa mu ema oled. Mul pole kunagi ema olnud. Ma tulin eikusagilt, kukkusin taevast alla. Sina pole mind sünnitanud! Mul hakkab häbi mõelda sellele. Nüüdseks on mind lapsendatud. Olen saanud endale uue ime toreda ema - keda mul kunagi olnud ning isa. Armastan neid väga. Nad hoiavad, hellitavad ja kallistavad - mida sina pole kunagi teinud. Sügaval sisimas ma siiski armastan sind! Loodan, et me kohtume ühel päeval. Tahan, et sa kahetseksid seda, et mu maha jätsid. Tahan, et mõtleksid, kui tubli ma olen, kui hästi mul on läinud. Ühel päeval me kohtume..
Pisike, kus sa ometi oled? Miks sind ära võeti? Kes? Mida ma teinud olen, et mind nii karistatakse? Ta oli ju kõigest 2. Ta on pisike, tema ei ole milleski süüdi. Tema pole midagi teinud. Kuidas võib olla keegi nii julm ja röövib nii väikese lapse? Kellel oli seda vaja? Ma ootan ja loodan, et sa tuled tagasi. Ootan, et tuleksid tagasi ja ütleksid '' kõik on korras ''. Ma tean, ma usun, et ma leian su. Sinuga on kindlasti kõik korras, sa oled soojas toas, sa ei pea kannatama millegi üle. Kindlasti arvad praegu, et ma jätsin su maha, et ma ei tahtnud sind. Sa küsid endalt koguaeg '' miks ? '' Ka mina küsin endalt '' miks? '' Miks sind ära võeti? Sa peaksid olema praegu 15. Juba nii suur! Aastad on läinud väga kiiresti ja kurvalt. Ma loodan, et sa ei vihka mind. Loodan, et sa ei vihka mind sellepärast, et sind rööviti. Kuigi ma tean, et sa arvad, et andsin su ära. Loodan, et suudad mulle andestada. Mina olen süüdi selles, et jätsin su üksi 2 minutiks. Anna mulle andeks, pisike! Sooviksin väga, et ühel päeval me kohtuksime. Tahaks sinu üle uhkust tunda.. kui ilusaks ja tubliks naiseks sa oled kasvanud. Üksi. Siiski kardaksin ma meie kohtumist.. kõik need 13 aastat jookseks silme eest läbi. Need 13 aastat ilma sinuta. Need ööd, mil olen sinu pärast nutnud. Kõik. Kardan vaadata sulle otsa.. sisimas ma ju tean, et sa vihkad mind - selle eest, mida ma teinud ei ole. Loodan, et suudad mulle andestada. Varsti oleme me koos, õnnelikud. Ühel päeval me kohtume..
Pealkiri: ''Kus sa ometi oled?'' 
28/12/2008, 21:45