Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa)

JUHUUUU!
Finally!
Sa oled alla käinud... osad PEAVAD rutem tulema!
Ootan uut.

Lahe
UUT!
Ja sa pead tõesti kiiremini kirjutama hakkama

See on nii super jutt! (Y)
Vääga hästi kirjutatud ja põnev!
Ja foorumitegelaste värk on kah lahe
Btw.. ma olen kahes foorumis Natalie olnud (H) aga vaevalt siin vist mind mõeldud on

Shallalalalalaaa.
Põneeeev.
Tahaks juba peitmiseks mõeldud asjadest lugeda.
See Gregori-Krumi asi oli kahtlane.
Tahaks SELGUST!
Kuid ootan uut.

Liiga hea ^^

Hm , sõltub . Vanas snlhmn'is olin xXxBlackangelxXx vms .

Cmon , tee juba edasi ! =

EDASI!
Hea nagu alati

VägaVäga heaa!!
Uut!!
Tahaks teada mis edasi saab :)

ma nüüd trükin siis siia järjest neid osasid, nii kaua kui ma viitsin

XVI osa

Helen kõndis puhketoas edasi-tagasi, üritades meenutada, millal ta viimati Josephit nägi. Ballist oli möödunud neli päeva ning rahvas oli juba rahunenud. Helen, Natalie ja Ann olid otsustanud reedel pärast tunde õpetajatega tegeleda ning nüüd oli kõik nii, nagu pidi. Ainult et Joseph oli kadunud. "Viimati nägin ma teda ballil," taipas Aliise järsult, jäädes kohapeal seisma.
"Sina, va mõrd, ütle, kus Joseph on!" karjus Marilyn. Helen võpatas ehmunult. Ta polnud Slytherini prefekti saabumist märganudki.
"Ee. Ma ei tea. Kas ta sinuga ei ole?"
Malfoy turtsatas põlglikult. Kuidagi oli välja ilmunud ka Miseria ning tema näol oli juba poole ohtlikum ilme kui Marilynil.
"Ära sa siin mängi mingit süütukest! Ma tean küll, et ta on sinuga koos olnud. Kus ta on?"
Enne, kui Helen suud jõudis avada, kostis tugitoolist üks hääl. "Marilyn, ega sa ise Josephit kogemata kusagile ei lukustanud?"
Sarah' Zabini vaatas ülbelt oma venna pruuti, näol võidurõõmus naeratus. "Ehk peaks sult küsima, kus mu armas vennaraas on? Varjab ennast kusagil sinu eest?"
Marilyn Malfoy karjatas vaikselt ning astus rusikat vibutades majakaaslasele lähemale.
"Jää vait, Sarah!" karjus ta, minnes tüdruku naeru pärast aina vihasemaks.
"Oioi, väikese Malfoy närvikesed on läbi. Tule, Helen."
Sarah viipas kutsuvalt majakaaslasele ning nad väljusid koos puhketoast.
"Nii, Helen. Ütle, ku sa Josephit viimati nägid? Ja millal?"
"Ee. Suures saalis, ballil," vastas Aliise, vältides klassiõe pilku.
"Nii et ta oligi sinuga?" küsis Sarah, paistmata üldsegi üllatunud. Helen noogutas, tundes, kuidas ta näost punaseks läheb.
"Okei. Ja peale seda ei ole sa teda näinud?"
Aliise raputas pead, üritades välja mõelda, kus Joseph on.
"No kurat, ma ei saa aru, mis tal viga on. Okei, ma uurin ta klassikaaslaste käest, kas ta on tundides käinud. Näeme!"
Helen noogutas jälle, kaheldes juba ise, kas ta ikka suudab rääkida. Kergelt ohates vaatas ta, kuidas Sarah tagasi puhketuppa läks ning marssis siis vestibüüli poole, lootes seal kedagi oma sõpradest kohata.
Kohale jõudes märkas ta Natalie't ja Anni süvenenult vestlemas. Kuna kedagi teist huvitavat parasjagu seal polnud, otsustas Aliise nende juurde minna.
"Hei," sõnas ta, jõudes oma uute sõprade juurde. "Arutate laupäevaseid otsinguplaane?"
Ann raputas murelikult pead, soovimata jututeemat kooliõele paljastada.
"Millal sa viimati oma ballikaaslast nägid?" uuris Natalie, tõmmates siiski slytherinlase juttu sisse.
"Ee.. ballil. Ma tegelikult otsisingi teda," vastas Helen, muutudes märgatavalt murelikumaks.
"No vot, mina nägin Michaelit samuti siis," pomises Fabia, vaadates ahastunult vestibüülis ingi. Aga endiselt olid vaid nemad kolm seal seismas. Isegi ükski õpilane ei möödunud.
"Äkki nad peidavad ikka veel neid asju ja on õppetööst natukeseks vabastatud," pakkus Helen.
"Ei, ma küsisn professor Bauni käest ja ta ütles, et on ise ka imestanud, kus Michael on," vastas Ann, raputades ohates pead ning suutmata midagi paremat välja mõelda, hoidis ta kõigest hingest pisaraid tagasi.
"Ja siis oleksid nad magamistoas maganud, aga seal neid olnud pole," nentis Natalie, vangutades pettunult pead.
"Kui nii edasi läheb, siis hakkame õpetajate asjade asemel hoopis neid otsima. Ja ma arvan, et see võib isegi raskemaks osutuda," pomises Helen, raputades pead ja nägi juba vaimusilmas, kuidas nad kolmekesi oma kaaslasi otsivad.
Paar minutit möödus vaikuses, mille jooksul kõik kolm noort kujutasid endale värvikalt ette kolme haavatud noormeest, kes lamasid kusagil keldri pimedas nurgas.
"Okei, kui me neid täna päevase jooksul ei kohta, siis koguneme homme samal ajal siin, eksole?!"
Helen ja Ann vaid noogutasid gryffindorlase lause peale ja seejärel läksid kolm neidist lahku, lootes oma kaaslased siiski enne järgmist päeva leida.

XVII osa

Ann läks vangikoobastesse, kus pidi järjest toimuma kaks tundi. Hufflepufflane ohkas rusutult ja sisenes nõiajookide klassiruumi. Mitte midagi ütlemata vaatas ta kahesesse lauda, mis oli alati tema istekohaks olnud.
"Noh, kas leidsid?" küsis Hanna sosinal, vaadates murelikult majakaaslast. Fabia raputas pead ja võttis välja oma õpiku. Lyanna ja Daisy, kes istusid klassiõdede ees pingis, vaatasid kaastundlikult sõbrannat ning pöördusid lõpuks enda õpiku poole.
Kell helises ja nende nõiajookide õpetaja, professor McCartney, astus klassi ette.
"Waterball ja Walker vahetavad kohad ära. Samamoodi ka Clew ja Malfoy."
Daisy, Lyanna, Ann ja Hanna vaatasid suu ammuli professorit. Seejärel tõusid aga Fabia ning Daisy püsti ja marssisid oma uute pinginaabrite juurde.
"Tere, veepall," sõnas Nelly irvitades, kui Ann tema kõrval istet võttis.
"Jää vait," pomises hufflepufflane, üritades kooliõest mitte välja teha ja keskenduda tööle.
"Täna valmistame Paisete nõiajooki, koostisosad leiate kapist."
Ann ohkas mõttes ja kujutas juba ette, kuidas ta enda majale selle joogiga miinuspunkte teenib.
"Ahjaa, täna on paaris töö," lisas professor, vaadates rahulolevalt Anni ja Nelly poole. Fabia suu vajus lahti ning ta jõllitas lihtsalt õpetajat, suutmata uskuda, et Slytherini majavanem nii tegi.
"Noh, pallikene, tundub, et meil tuleb koostööd teha," sõnas Nelly irvitades, vaadates turtsatades oma pinginaabrit.
Samal ajal võis kuulda Keily ja Daisy karjumist.
"VAIT!" hüüdis professor, marssides kuuendike juurde. "Slytherinilt ja Hufflepuffilt kaheksa punkti maha."
Kuigi professor McCartney oli sageli ebameeldite otsustega, oli ta siiski väga õiglane. Ja selle eest tänas Ann jumalat. Keily ja Daisy turtsatasid mõlemad ning asusid tööle, tegemata enam üksteisest välja.
Ann manas näole vihase grimassi ja hakkas koostisosi ette valmistama.
"Noh, püsid vait, kardad pufflastele miinuspunkte tuua?" sosistas Nelly, hakkides parasjagu üht eriti rõveda väljanägemisega elukat.
"Jaja," pomises Fabia vastu, ignoreerides täielikult teise katseid teda närvi ajada.
Poole tunni pärast vangutas slytherinlane pead ja järgmisel hetkel oli nende katel kummuli.
"Mida sa tegid?" karjus Nelly, tõustes püsti ja vaadates vihaselt kõikjale voolavat vedelikku. Fabia, kes oli automaatselt reageerinud, seisis toolil ja vaatas kohkunult maad. Tema lauanaabri käed oli täis nõiajooki ning juba võis märgata paiseid, mis sinna tekkisid.
"Preili Waterball!" hüüatas professir ja kiirustas kahe neiu juurde. "Porter, minge haiglatiiba. Walker, kaasa!"
Kui kaks slytherinlast olid vangikoopast kadunud, pöördus professor Anni poole.
"Mis õigusega sa seda tegid?" küsis ta, vaadates kulmukergitusega kuuendikku.
"A-aga mina ei teinud midagi!" hüüatas Fabia, vaadates ahastunult õpetajat.
"Ja kuidas sa siis nii kiirelt toolile hüppasid?"
Ann kokutas midagi abamäärast. Hanna aga hüüatas kiirelt: "Ja kuidas tal ühtegi paiset siis pole? Kui ta oleks selle ümber lükanud, oleksid ta käed paiseid täis."
Professor keelas tüdrukut, kuid see ei peatanud hufflepufflast. Mõne hetke pärast aga mehele aitas.
"Aitab! Väga tore, et sa oma sõbrannat kaitsta püüad, aga see toob Hufflepffile kolm miinuspunkti. Preili Waterball, teie ülesandeks jääb keeta uus nõiajook. Aega on.. pool tundi."
Fabia vaatas suu lahti professorit ning asus siis kiirelt tööd tegema. "Vot praegu ei olnud ta küll õiglane," sõnas tüdruk endale mõttes ja turtsatas siis.
Kui tund läbi sai, oli Ann ainult pool joogist valmis saanud. Seetõttu viis ta vihaselt oma nõiajoogi professori lauale, pakkis asjad kokku ja tuhises vangikoopast välja.
"Ann, oota!" karjus Hanna, tormates majakaaslasele järgi. "Kuhu sa lähed?"
"Ma ei tea, põgenen kusagile, kus ma saaksin karjuda," vastas tüdruk vihaselt.
"Aga sinu kokkusaamine Heleni ja Nataliega?"
"Kurat, õigus. Tänks, Hanna," sõnas Fabia ning tormas sõbrannast eemale.

XVIII osa

Helen seisis vestibüüli ühes nurgas, uurides õpilasi, kes temast möödusid. Mitte ükski neist ei olnud aga Ann või Natalie. Murelikult kortsutas slytherinlane kulme. "Nad ei saanud ju ometi unustada," sõnas ta mõttes, üritades välja mõelda põhjuseid, miks kaht tüdrukut seal polnud.
Just sel hetkel peatus Ann hingeldades Aliise kõrval.
"Hei. Sorri, et ma hilinesin," pomises ta, üritades piinlikustunnet varjata. Alles mõne hetke pärast märkas ta, et ka Nataliet pole.
"Kus ta siis on?" uuris hufflepuffane, vaadates kulmukergitusega vestibüülis ringi. Helen kehitas silmi pööritades õlgu ja toetus vastu seina.
"Ta pole tulnud," selgitas ta.
"Hmh."
Möödus veel viis minutit, kuid gryffindorlast ei olnud kusagil näha. Fabia kortsutas kulmu ja tõusis rätsepistest, kuhu ta vahepeal vajunud oli.
"Ju tal on midagi tähtsamat teha. Aga tegelikult saab lõunapaus kohe läbi ja ma pean ühe referaadi veel lõpetama. Sa ei ole oma kaaslast ikka näinud?"
Helen raputas pead, vaadates murelikult kella.
"Niisiis. Homme hakkame neid otsima, sobib?"
"Jah."
Hufflepufflane noogutas kergelt ja mõlemad tüdrukud hakkasid Suure Saali poole kõndima. Just sel hetkel, kui neiud luuakapist möödusid, läks selle uks lahti ning sealt väljusid Natalie ja Gregor Malfoy, mõlemad oma riideid kohendandes. Ann ja Helen peatusid jamunult, jõllitades kordamööda gryffindorlast ja slytherinlast.
"Nii palju sa siis oma ballikaaslasest hoolidki," sisises Fabia lõpuks, kissitades pahameelest silmi. "Või jätkub kuningannal nii palju poisse, et ta ei tunne eelmistest puudust?"
Turtsatades kõndisid mõlemad tüdrukud saali, pööramata enam tähelepanu paarile.
"Ma siis lähen," pomises Gregor, suudeldes kiirelt neiut ja jättis ta õhetades ning mõlemale poole jõllitades endast maha.
Natalie seisis veel paar minutit tummalt paigal ja jooksis siis puhketuppa, kavatsemata teistesse tundidesse minna.



Ann ja Helen kohtusid järgmisel päeval kell üheksa vestibüülis. Mõlemal olid kaasas seljakotid, sest kumbki ei kujutanud ette, kuhu nad lähevad või kaua neil aega võis minna.
"Oled sa midagi Nataliest kuulnud?" uuris Ann, vaadates kulmukergitusega kooliõde.
"Ma käisin teda otsimas," vastas Helen, "kuid ta sõbrannad ütlesid, et ei ole teda eilsest saati näinud."
Fabia vaatas üllatunult slytherinlast ning raputas pead.
"Ega sa ei taha öelda, et ka tema on kadunud?" küsis hufflepufflane, raputades endiselt uskumatusest pead. Enne, kui Aliise vastata jõudis, möödus tüdrukute juurest Gregor Malfoy, hoides embuses üht kahele tüdrukule väga tuttavat inimest, Keily Maria Specialit. Ann turtsatas pahaselt, kuid kõndis seejärel poisi juurde.
"Kas sa tead, kus Natalie on?" uuris hufflepufflane, seisatades prefekti ees ja takistades slytherinlaste teed.
"Häh, mis sa siit otsid? Kasi minema, pufflane," lausus Keily, vehkides lõdvalt käega ja suudeldes Malfoyd põsele.
"Pole aimugi. Aga kui sa teda näed, siis maini, et ma ootan teda," vastas Gregor, paljastades naeratades oma säravvalged hambad. Hufflepufflane turtsatas ja pöördus ringi, tahtmata enam slytherini prefektiga tegemist teha.
"Ta ei tea midagi. Kas lähme?" uuris Fabia, peatudes Heleni juures. Tüdruk noogutas ja mõlemad hakkasid ühest vangikoopasse viivast trepist alla minema.
"Kuhu me üldse läheme?" uuris Aliise, kui nad olid juba tund aega vangikoobastes ringi tuulanud, sattudes nii mõnigi kord tupikusse.
"Ma ei tea. Ausaltöeldes on vist targem üles poole minna," pomises Annv astuseks, tuues kuuldavale raske ohke. Slytherinlane vangutas pead ning mõlemad tüdrukud pöördusid tagasi, et suunduda taas üles. Peale esimest sammu avanes aga põrandas suur auk ning kiljudes kukkusid mõlemad neiud pimedusse.
Pärast igavikuna tundunud langemist potsatasid neiud pehmele pinnale, mis neid taas õhku saatis. Pärast väikset üles-alla hüplemist jäid Ann ja Helen liikumatult lebama ning lage jõllitama.
"Ku-kuidas me siia saime?" küsis Fabia, suutmata enda ehmatust varjata.
"Emn, enne oli põrand, siis auk, siis kukkumine, siis põrkumine ja siis enam auku polnud," pomises Aliise, hingeldades, nagu oleks ta mitu kilomeetrit järjest jooksnud.
"Jajaa," pomises hufflepufflane veel, tõustes aegamisi püsti. "Ja mis see peaks olema?"
"Mingi taim?"
Ann nooguitas mõtlikult, ohkas siis kergelt ja hakkas kiirelt mööda tundmatut koridori edasi minema. Helen kergitas hetkeks kulme, kuid hüppas siis püsti ning kiirustas kooliõele järgi.
Pärast pikka käimist hargnes tee kaheks. Pks teedest oli heledalt valgustatud ja teine seevastu kottpime. Korrakski peatumata tõstis Fabia võlukepi, süütas selle otsas tulukese ning marssis pimedasse koridori. Helen järgis sõbranna eeskuju, süüdates samuti võlukepi põlema.
"Kas sulle ei tundu, et need seinad oleksid justkui-"
"Verega määrdunud? Tundub."
Ann saatis küsija poole tõsise pilgu ja ohkas raskelt. Helen vaatas aga hirmunult enda ümber ringi. Meeleldi oleks ta otsa ringi keeranud ja minema jooksnud, aga kuna see polnud sel hetkel sünnis, jäi tal üle ainult mõttes põgenemisplaani pidada.
"Mis sa arvad, kus me oleme?" küsis Helen lõpuks, väristades ennast tahtmatul.
"Arvatavasti kusagil kooli all. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga.. muud lahendust mul pole," vastas Fabia vaikselt ning pööras uurivalt näo lae poole. "Vähemalt tähendab see, et me oleme teiste leidmisele lähedal.."
Aliise noogutas sõnatult ja vaatas hetkeks selja taha pimedusse. Tänu sellele komistas ta ning oleks ilma hufflepufflase abita pikali kukkunud.
"Tänud," pomises slytherinlane nõrgalt naeratades ja maast võlukeppi haarates. "Kuule..." alustas ta, liigutades aeglaselt võlukepi valgust mööda seina üles. "Kas sulle ei tundu, et see sein on teistsugune?"
Ann kummardus lähemale ja vaatas uurivalt kohta, mida kooliõde näitas.
"Jah," pomises ta, "on vist tõesti!" Üllatunult kompas ta uut seina ning täieliku ehmatuse saatel leidis ta enanst järsku teisel pool seina.
"Helen?" sosistas ta, vaadates peenikese valgusjoa valgel uues koridoris ringi. Aga teist tüdrukut ei paistnud kusagilt.
"Helen?"
Nüüd oli hufflepufflase hääl juba tugevam ja sealt võis aimata kergelt paanikat.
Samal ajal katsus Helen teisel pool seina oma hirmust jagu saada ning seina puudutada, nagu Fabia seda hetk tagasi teinud oli. "Sellest võib oleneda Anni saatus," kinnitas slytherinlane endale mõttes, astudes ebakindlalt sammukese seinale lähemale. Seejärel käis ta peast läbi aga pilt veristest seinadest ja ta oli valmis juba minema tormama, kui talle meenus et ta on slytherinlane, kes ei jäta oma sõpra hätta.
Kopsud õhku täis tõmmanud, jooksis neiu seina juurde ja kompas seda käega, ise hirmust täiesti pingul. Pärast mõnesekundilist pausi leidis Aliise ennast pöörlemas ning hetke pärast oligi ta teisel pool. Järgmisel hetkel kukkus keegi talle kaela ja pigistas kõvasti.
"Ma teadsin, et sa tuled mulle järgi. Tead, ma nii kartsin! Aga tule, ma arvan, et siit kaudu leiame teised," sõnas Ann, lastes ehmunud kooliõe lahti ning tirides teda kättpidi edasi. Peenike valgusjuga andis endiselt natuke valgust ja selle abil edasi komberdades suutis Aliise natuke rahuneda.

möähh?
Lugesin kõik läbi Sarah'i koht oli vinge : D vägatemalik. Ja Nellyga on veitsss metsa pandud võimis?
Igatahes jmh Ülikuul Uut

HAHAHA! JA SELGUB TÕSIASI!

XIX osa

Tüdrukud olid ligikaudu pool tundi mööda käänulist koridori edasi marssinud, kui nende teekonna lõpetas kulunud puust uks. ann ja Helen vahetasid pilgu ning noogutasid kõheldes. Kerge ohkega lükkas Fabia ukse lahti ning kandestus koheselt. Arvatavasti oleks ta seda teinud ka ilma loitsuta, mis tema pihta saadeti, sest avanev vaatepilt tekitas temas lihtsalt nii suurt õudu. Silmanurgast märkas hufflepufflane, et ka Aliise on samasuguses seisus, nagu tema. Tüdrukute ees ruumis oli neli inimest kinni seotud, iga kõrile osutamas võlukepp. Muhkudega kaetud Michael rabeles seitsmenda klassi slytherinlase käes, kelle nime Ann teadis Madis olevat. Tüdruk tundis igatsussööstu, kuid ei saanud ennast endiselt liigutada. Teine poiss, Michaeli klassivend, Andrei, istus rahulikult maas, pilk langetatud ja näol tuim ilme. Heleni kaaslane, Joseph G. Zabini, kellega kohtumist Ann selgelt mäletas, jõllitas Aliiset, kuid teda takistati peagi. Marilyn Malfoy, kes poissi kinni hoidis, karjatas vihaselt ning tõmbas poisi pea enda poole, nii et koolivanem teda pidi vaatama.
"Sa vaatad ja armastad MIND, mitte seda räpast reeturit!" karjus ta,, muutudes näost punaseks. Alles nüüd märkasid Ann ja Helen ühes nurgas istuvat Natalie't, kelle näost võis ära tunda süüdlase ilme ning kelle kõrval seisis irvitav Miseria Malfoy.
"Andke andeks," pomises gryffindorlane ja tüdrukud taipasid, et teda ei oldudki kehakammitsusloitsuga köidetud.
"Jah, teie kallist sõbrake oli meile pärast üht cruciot ja väikest ähvardust Krummipoiss tappa, väga abivalmilt valmis oma teadmistest pajatama. Ta rääkis meile, et te pidite meid täna otsima hakkama. Seega tegime meie leidmise lihtsamaks," sõnas Nelly Porter, astudes ettepoole ja jättes Andrei masendunud kuju Mia Walkeri valvata. Ann turtsatas mõttes. Alati olid just nemad need, kes kõik ära rikkusid. Marilyn tõi kuuldavale valju irvitava naeru.
"Ooh, sa ei kujuta ettegi, kuidas ma sind ootasin, verereetur," möirgas ta, "sa veel kahetsed, et Josephiga rääkima hakkasid!"
"Ja sina, Waterball, oled lihtsalt rõve," alustas Mia, vidutades vastikust väljendades silmi. "Sa oled alati see õpetajate lemmik, sind vaatavad salaja kõik poisid, kuigi sa oled liiga arg, et neist ühedadi suhelda. Välja arvatud see siin ning sedagi tänu tema kindlameelsusele. Sind tuleks tõsiselt piinata!"
Nelly ja Miseria tõstsid mõlemad oma võlukepid, olles iga hetk valmis sooritama piinamisneedust.
"Cru-" alustasid mõlemad, kuid kumbki niest ei jõudnud lõpetada, sest järgmisel hetkel prahvatas uks lahti ning mitmehäälne kehakammitsusloits peatas slytherinlased. Robert Davies, Hanna Mia Sunrose, Jackie Potter, Sandra Weasley, Ashly Barcker ja Kaitlyn Hannah Carter seisid uksel nind jälgisid, kuidas viis slytherinlast pikali kukkusid. Kõik peale Roberti tormasid oma sõbranna juurde ja poiss kasutas juhust, vaadates, kuidas noormeestega lood on. Koheselt, kui Ann lahti pääses, kiirustas ta pisarate voolates Michaeli juurde.
"On sinuga kõik korras?" küsis koolivanem, vaadates murelikult neut. "Anna andeks, et ma sind ei aidanud.."
"Ah, jää vait! Sa ei saanudki mind aidata!" sosistas Ann, emmates seitsmendikku.
Samal ajal üritas Helen Ashlyst ja Kaitlynist vabaneda.
"Palun, jätke mind hetkeks rahule," pomises ta. Ashly noogutas ohates ja kõndis majakaaslasega eemale, silmitsedes ikkagist kindlameelselt sõbrannat. Helen naeratas tänulikult ja jalutas Josephi juurde. Poiss vaatas teda vaikides ning suudles siis kirglikult, pannes mängu kogu oma armastuse, mida ta tüdruku vastu tundis.
Natalie itus endiselt sama koha peal, panemata tähele oma sõpru ja muud toimuvat. Jackie ja Sandra üritasid teda mõistusele tuua, aga tüdruk palus muudkui andeks.
"Nati," kõlas hääl ja mõlemad tüdrukud võpatasid. "Nati, kas sa kuuled mind?"
Andrei astus sammu tüdrukule lähemale ning kükitas. "Nati.."
"Anna andeks, Andi. Anna mulle andeks, palun.."
Noormees surus gryffindorlase enda vastu ja silitas ta pead.
"Muidugi annan. Kõik on korras."
Kogu seda segadust vaatasid pealt kaks inimest.
"Tänud, et sa informatsiooni edastasid," pomises Hanna, silmitsedes naeratades Anni ja Michaelit.
"Pole tänu väärt," vastas Robert õlgu kehitades ja käsi taskusse pistes. "Ma kuulsin, et teil Nickiga ikka ei sujunud?!"
Mia turtsatas ja raputas pead.
"Ei sujunud jah," tõdes ta lõbusalt, saamata isegi aru, mis talle niimoodi nalja valmistab.
"Siis on ju kõik hästi," sõnas poiss, sirutades naeratades käe hufflepufflase poole.
"Jah, nüüd on tõesti," vastas Hanna, haarates nooruki käest ja pigistades seda kõvasti.

XX osa

Maskiballi ajal toimunud vahejuhtumist oli möödunud pool aastat ja käes oli viimane Siganurme külastuskord. Mitmed õpilased jalutasid küla poole, rääkides ja naerdes valjult.
Hanna, Robert, Ann ja Michael moodustasid ühe väiksema pundi. Tüdrukute sõbrannad Daisy ja Lyanna olid koos kahe poisiga läinud. Nelik kiirustas naerdes Seapea poole, lootes enne teisi kohale jõuda. Kui Fabia räpase ukse lahti tõmbas, valgustas p'ike kõrtsis musti laudu ja seinu.
"Noh, jõudsite kah kohale!" hüüatas õrritav hääl neile juba tuttava inimese poolt. Ja nagu nad arvanud olid istuski Natalie Andrei embuses ühe laua taga.
"Jah, aga, nagu näha, pole me viimased," sõnas Hanna muiates, lastes Robertil endale tool laua alt välja tõmmata.
Kui kuuik oli viisteist minutit juttu rääkinud, saabusid ka Helen ja Joseph.
"Nooh, ja miks teil nii kaua läks?" uuris Hanna, vaadates muiates slytherinlasi.
"Me ei kiirustanud," vastas Helen lihtsalt, keeldudes midagi muud lisamast.
"Kaheksa tuliuviskit, palun!" hüüatas Andrei kõrtsmikule.
"Ei, kuule, mina tahan võiõlut," lausus Fabia kiiresti, raputades pead, kui talle meenusid tema kogemused alkoholiga.
"Ole nüüd, tänase päeva puhul ikka," sõnas Robert, lükates ühe klaasi tüdruku ette. Neidis vaatas hetkeks klaasi ja seejärel innukalt Hannat.
"Ära muretse, ma hoian sul silma peal," sosistas Michael, naeratades soojalt.
"Tavai," lausus Ann, saates koolivanemale tänuliku pilgu. Järgmisel hetkel kõlisesid kaheksa klaasi kokku ning kõik kulistasid järjest oma joogi alla.
"Ütleme nii, et see aasta oli kõigist põnevam," sõnas Andrei ja teised mõmisesid nõustuvalt.
"Ja liiga kahju on siit lahkuda," lisas Michael pead vangutades.
Pärast paarikümneminutilist rääkimist tõusid noored ja liikusid laudade keskele, asudes innukalt muusika rütmis tantsima.



"Teate," sõnas Robert, kui nad kaheksakesi kõrtsist lahkusid, "minu arust on see juhtum kõige parem, mis meiega juhtunud on."
"Miks ometi?" uuris Nat, kergitades kulme.
"No mõelge ise. Ilma selleta poleks paljud meist paarid."
"Peab möönma, et selles on iva sees," sõnas Joseph muiates ning noored hakkasid naerma, teenides möödujateslt nii mõninga pahase pilgu.


THE END! (: